Читать книгу Külmale maale - Eduard Vilde - Страница 4

Juba esimesed orelihääled tõid Jaanile pühalikult liigutatud tuju. Tema rinda asus see lapselik haledus iseendast, mis tuleb raskest haigusest toibunud inimesele peale, kui ta tunneb oma kehanõrkust, oma väetisust. Ja Jaani meelest oli, kui peaks ta teisteltki, kes tema lähedal olid, kes tema otsa vaatasid, tasast kaastundmust paluma – nagu väeti lapsuke kunagi oma haleduses. Ta laskus väsinult istmele ja kuulas oreli eesmängu ja kuulas koraali kaeblikku viisi ja silmad läksid tal niiskeks. Ta süda sulas lapselik-palavas tänutundmuses selle nägematu abimehe vastu, kes tema noort elu närtsimise eest oli kaitsnud, kes tema selle tumeda kolli küüsist oli vabastanud, keda ta, kui inimeselaps kunagi, harjunud oli kartma. Jaan palvetas kaua ja härdal õhinal, esmalt tumma südamega, siis sosistavate huultega. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel sai vagusaks ning väsinuks. Ja siis, kui ta oma kohuse tundis täitnud olevat, kui tal enam midagi ei olnud meelde tuletada ega soovida, tõmbus ta kössi pingi nurka ja püüdis jutlust kuulata. Aga ta mõtted olid nii hajali ja nii udu sarnased, et ta mingit ainet ei suutnud kinni pidada. Õpetaja kõneles ühetoonilise, laulva naisehäälega, mis kudus koguduse üle elustuse asemel nagu igavuse- ja unevõrku. Asjata võitles Jaan mõni aeg oma raskete laugudega, aga ikka jälle langesid nad loiult maha ja tinane väsimus roomas kogu ta keha üle – ta tukkus, tukkus ja jäi siis magama. Sest ep olnud viga – ta ei olnud ainus magaja.

Nad kõik siin oiid väsinud tööinimesed, hommikul vara üles tõusnud, pika tee ära käinud – Jaan pealegi jala. Keegi ei pannud neile seda pahaks ja õpetaja, hea mees, oli sellega harjunud.

Jaan ärkas alles, kui orel uuesti hüüdma hakkas. Tal oli üsna häbi. Niisugusel pühapäeval, kus ta enese tervekssaamise eest oli tulnud jumalat tänama, jääb inimene kirikus magama! Ta piilus naabrite poole ja püüdis nägu näidata, kui poleks ta tukkumise peale mõtelnudki.

Kui kirik välja läks ja Jaan külma, selge õhu ning särava päikesepaiste kätte astus, selle lainetava valguse sisse, mis helevalge värske lume peal otse silmipeletavaks sai, tundis ta äkilist uimastust; ta põlved nõtkusid, ta oimud tuksusid peaaegu kuuldavalt. Ruttu otsis mees tuge – seljaga vastu kiriku müüri taganedes... Polnud ka ime: kodus kella viie ajal hommikul paluke kuiva leiba – ja kurnatud keha, millest pikaldane tõbi iga üdiraasu oli välja imenud! Jaan pigistas silmad kinni ja ootas, kuni pööritus möödub.

Korraga tajus ta enda ees nagu varju. Kui ta silmad lahti lõi ja neid käega varjates vaatas, seisis ta juures üks naisterahvas. See vahtis ainiti, nagu mureliku kartusega ta otsa. Jaan ei tundnud teda esimese pilguga veel ära – nii suur oli virvendus ta silmade ees. Siis aga nägi, et see oli Virgu Anni.

Natuke aega ei lausunud kumbki sõna. Tummalt andsid nad teineteisele kätt. Jaan võitles oma närvetuse vastu, astus müürist sammu teisale, vajas aga ikkagi veel tuge ja taganes jälle müüri vastu, kuna ta oma jõuetuse üle häbelikult naeratas.

“Küll sa oled otsas, Jaan,” ütles viimaks Anni. Vastuse asemel jätkas Jaan naeratamist.

“Ei taha enam ära tunda – pole enam see nägugi.” Jaan vahtis maha.

“Nagu hauast tõusnud,” lisas tüdruk juurde.

Seejuures viibisid ta hallid, niiskelt läikivad suured silmad selle januneva õrnusega, mis ainult naisterahva hingest vahel pilku tõuseb, noormehe näo küljes kinni. Ja see õrnus, see halastus-õhin värises ka tema tasasest häälest ja pani ta sõrmed räti all kramplikult tuksuma.

“Su peagi on paljaks läinud.”

Seda öeldes pööras ta näo järsku kõrvale, ta ripsmetel rippus kaks pisarat.

Jaan aga tõstis käe häbelikult üles kõrva juurde, vajutas vana pleekinud suvemütsi alamale ja tähendas: “Küllap kasvavad jälle.”

Nad hakkasid nüüd pikkamisi kiriku külge mööda edasi kõndima, kusjuures Anni noormeest murelikult ühtelugu salaja silmas pidas. Kõike ta uuris ja tähistles.

Ta nägi, kuidas külmavärin Jaani paar karda vapustas, sest tal ei olnud kasukat seljas; ainult kerge ja kaunis kulunud hall kuub, rihmaga vöötatud, ning jalas vanad lapitud vene saapad. Anni pani tähele, kui jõuetult lonkiv on ta käik ja kui sinised ta huuled, kui aukus ta silmad. Ja siis mõtles järele, miks ta nii sagedasti sülitab ja suud matsutab. Kui Jaan uuesti keha väristas, jäi tüdruk seisma ja ütles:

“Kuule, sa pead sooja otsima – mine leerituppa.”

Jaan ajas vastu: tal ei olevat põrmugi külm, soe kamsik seljas, paks sall kaelas – teel olnud tal, hoolimata külmast ilmast, otse higi otsmikul.

Anni kandis pisikest kompsu käes, mille seest ta näpud midagi nabistasid. Ta tõmbas suure saia välja ja hakkas selle otsast oma valgete tugevate hammastega isukalt kinni.

“Kõht läks kirikus tühjaks, pugesin välja ja ostsin saiad ära,” rääkis ta ise naerdes.

Esiotsa ei pakkunud Jaanile ühti; loomusundlik õrnus keelas teda, sest ainult Jaani pärast, kelle kõhu tühjust ta sülgamisest teravmeelselt oli järeldanud, oli talle saiarätt meelde tulnud, mille isa juba teel, trahteris, oli täitnud.

“Küllap sinugi süda on vesine – pikk tee käidud, – säh, hammusta kah, – värske soolasai.”

Jaan tõrkus; ta tahtnud ise just praegu minna saia ostma. See oli õige, aga Jaan jättis juurde lisamata, et tal ainult kolm kopikat raha taskus oli ja et ta kuuest pisikesest timpsaiast, mis ta selle eest oleks saanud, ainustki ei oleks raatsinud ise suhu pista, nutku kõht kui palju tahab, – saiad oleks ta lastele koju viinud. Jaan tõrkus veidi, siis aga, saiamaiast nägu nähes, läks tal suu vesiseks, nii et ta kauemini vastu ei seisnud.

Isukalt süües jalutasid mõlemad viitlemisi ümber kiriku. Seejuures vaatasid tihti poolviiliti teineteise otsa – Anni tema isu pärast rõõmsa näoga, Jaan sellesama pärast häbelikult. Peaaegu vägisi tuupis tüdruk talle veel teise pätsi pihku, ja seegi kadus noormehe nägalate hammaste taha.

Jaanil oli piinlik tundmus, kui vilksaks tüdruku pilk sageli tema poolpalja pea poole, millelt kuri soetõbi juuksed salkade kaupa oli maha katkunud, nii et praegu ainult udusulgede sarnased uidud tuule käes värisesid. Seepärast pööras ta parem täie näo Anni poole ning püüdis talle julgelt silma vaadata.

Kui ilus oli ta tüdruk! Jaani liikmeist käis kuum vool läbi ja ta ajas talle silmapilguks vere palgesse. Külm talvine õhk oli neiu põskedel sundinud roosid õitsema, ta otsmik võistles helevalge säriseva siidrätiga, mis ta prisket, lahedat nägu ümbritses. Ja ta suured hellad silmad – kuidas võisid need vahtida, kuidas läikida! Anni jaolt linnamoelised tuliuued riided, mis tema nägusust soodsalt aitasid nähtavale tõsta, lasksid märgata, et ta on jõuka talu tütar.

“Ehk su omaksed otsivad sind taga?” ütles Jaan.

“Otsigu peale – ma olen isaga üksi.”

Ja nad jäid veel tükiks ajaks kokku, seisid kiriku taga lume sees, tuginedes ühe mõisniku haua raudvõre vastu, ning Anni küsis ja päris ja uuris nii, et Jaan üsna ära tüdis. Oli tal ju nii raske, nii piinlik oma kodusest viletsusest teistele teatust anda, olles veel selles eas, mil vaesus annab häbeneda, mil nälga peetakse teotuseks. Ta kühmas neiule pealiskaudseid, lühikesi vastuseid ning tuletas talle varsti jällegi meelde, et isa teda ehk otsivat.

“Sa oled jala kirikus,” ütles Anni, kes end eksitada ei lasknud, “kas jaksad ka tagasi minna?”

“Kuula nüüd juttu!” püüdis noormees naerda.

Anni andis talle tungivalt nõu mõnelt külamehelt küüti nõutada; siis tähendas: “Ma tulen teid vaatama. Vii emale palju terviseid ja lastele – säh, vii lastele minu poolt need saiad...”

“Ära nüüd tembuta!” hüüdis Jaan päris pahaselt vastu. Ma ütlesin sulle ju, et ise tahan osta.”

“Vait! Ma võin lastele saata, mis tahan, see pole sinu asi.”

Ta toppis saiad vägisi Jaani laiaks veninud kuuetaskuisse. Siis tegid mõlemad minekut ning Anni lahkus temast kirikuesisel pika pealevaate ja tugeva käeandega. –

Jaanil ei olnud palju lootust küüti saada; ta oli hommikul näinud aina mõnda vähest oma nurga inimest hobusega kirikuteel, sest tee oli halb, ja igaühe peale ei tahtnud ta ennast pakkuda, kuna teiste saanides jälle ruumi ei olnud. Seepärast hakkas parem aegsasti kodu poole kompima.

Paar päeva ennemalt oli kange tuisk möllanud, ajades teed umbe, aiaääred hange. Seejärel tuli kõle külm. Täna puhus vinge tuul. Lumi oli nagu liivsuhkur, mida tuul taoti sammastena või pilvedena üle lagendiku keerutas. Helevalged väljad sätendasid ja virvendasid talvise päikese kahvatul helgil nagu tuliuus atlass-siid. Piirita vaikus laial laotusel, mille valendav sõõr ühest küljest tinakarva taevaga liitub, teisest aga tumeda männiku alla poeb, mis paistab kui valge surnulina must palistus. Ainsaks tasaseks kahuks on, kui tuul tee peal mõne keerleva suhkrusamba püstitab, mil lumekübemed nagu nööpnõelad peene kõlaga klõbisevad.

Pikkamisi, lontival sammul rühkis Väljaotsa Jaan tuhkjat teed mööda edasi, millesse jalg sisse vajus nagu tangusalve. Hangedest üle ja hangedest läbi ronis ta, nii et varsti kattis haiglane higi ta keha ja rind hakkas lõõtsutama. Seejuures sõi Jaan ühtesoodu edasi. Ta oli oma kolme kopika eest veel saia ostnud, sellest sai lastele küllalt; Anni saiadest jäi paari kopika eest ka veel emale, kõik muu aga pidi kustutama ahnet isu, mida tervisele kosuv mees korraga tundis, mis sai tast otse metsiku võimuse. Jaan sõi ja higitses ja lõõtsutas. Seejuures ei näinud ega kuulnud ta midagi, nii et keegi hobusemees, kes tagant tulles temast mööda tahtis sõita, täiest kõrist mitu korda pidi hüüdma, enne kui ta kõrvale astus.

Hoolimata halvast teest ja üle välja puhuvast karedast tuulest, mis näkku lõikas kui soolvesi, läks Jaani meel rõõmsaks, kui ta kõhu tundis täis saavat. Ta nägi enese ees lühikest, vimmas turjaga meest kõndimas, ja tal himu tuli juttu ajada, siis püüdis teda kätte saada. See ei olnud raske, sest väike mees sammus pikkamisi. Jaan tundis ta juba eemalt ära – ta küürakast kuklast ja lõdvast, õõtsuvast kõnnakust, mis nõrkenud jõuga inimesele külge harjub suurte ja raskete saabaste kandmisest. Üksik kirikuline oli va Mädasoo Mihkel, vaene pops ja Jaaniga ühest vallast. Norus peaga, jalgade ette maha vahtides, kängus nagu rasket koormat kuklal kandes, õõtsus mees tasakesi edasi, otsekui veaks rasket kolki jalgadega järele, ja seejuures olid tal praegu pastlad jalas ja ainult väike silgupütt käes.

“Tere ka, Mihkel!”

Hüütav jäi seisma, vaatas aeglaselt üle õla tagasi, ootas siis teise liginemist ja andis talle sõna lausumata kätt.

“Noh, vennas, mis sa muretsed?”

“Rasked ajad,” oleks Mädasoo vanamees muidu kostnud, sest seda sõnakõlksu tarvitas ta alati jutujätkuks, olgu sündsal või sündmatul kohal; aga seekord ohkas ainult, norutas pead ja komberdas Jaani kõrval tummalt üle hangede.

Noormees vahtis kõrvalt talle näkku. Ta pisikesed, arad, alati vesised silmad vilkusid kui otsides lume peal ringi, ühtesoodu kiiresti pilutelles, nagu see Mihkli omapärasuseks oli. Alati paistis kaeblik haledus selle mehe pisikesest kõhnast näost, mille tõmmu-kollakale nahale vaesus ja mured tähnilise kaardi olid joonistanud. Mihkli hale nägu sundis nägija vägisi kaastundmusele, ka siis, kui seks mingit nähtavat põhjust ei olnud.

Jaan tundis seda igavesti kurtvat nägu, tundis neid niiskeid pilusilmi, aga ta meelest oli, nagu oleks Mihkli haledus täna iseäralikum ja nagu ei tuleks piiskadeks täienenud märgus ta punastel laugudel vingest talvetuulest, ei, vaid need olid ju nagu nutetud pisarad, mis juba mõlema põsegi üle olid veerenud ja sinna jäätuseks külmunud.

Jaani küsimuse peale, mis tal viga olevat, hakkas popsike jutustama.

Ta läinud hommikul rõõmsa meelega kirikuteele, nelikümmend kopikat raha pungas, silguriist käes; tahtnud kirikupoest mõnda naela soolast tuua, sest kuiva leiba närides ja magedaid kartuleid nosides hakkavad ihujõud juba lõppema. Et tal mõlemad püksitaskud läbi kulunud olnud, siis pistnud vaeseke rahapunga kasuka välimisse taskusse, hoidnud aga käe hoolsasti peal, kaitstes oma neljakümmend kopikat kui vaese kohta ilmasuurt vara. Ei mäletavat mees põrmugi, et käsi kord pungast oleks lahkunud. Ainult kirikus pannud näpud issameie lugemiseks paar korda risti, esmalt siis, kui sisse astunud, teiseks siis, kui kirikuõpetaja seda palvet lugenud. Esimese issameie järel – seda arutas Mihkel väga põhjalikult – leidnud ta oma vara alles olevat. Aga kui ta peale jumalateenistust kirikust lahkunud ja ukse ees taskut katsunud – läinud! Tühi mis tühi! Ja seegi nelikümmend kopikat olnud laenatud, Kapa-Kaarli käest suure nutu ja nurumisega laenatud, päris näljakopikad!

Ja kuna ta nõnda jutustas, olid Mihkli silmad uuesti jooksma hakanud. Suured pisarad vilasid kiiresti ta kollaste nurgeliste põskede üle ja nende niisked jäljed jäätusid varsti. Ta nuttis oma haleda, abipaluva näoga nii härdasti, nagu leinaks mõnd kallist surnut või tervet oma maapealset varandust taga.

“Jah, vaata, vend, kuidas inimesed praegusel ajal hukka on läinud,” nuuksus ja nooskus Mihkel. “Kirikuski juba hakkavad varastama ja röövima, kirikus, jumala palge ees! Inimene ei ole enam pühakojaski nende saadanahingede eest julge! Ja oleks ta põrguline siis mõne jõuka mehe tasku kallale tükkinud, – mind näljakonna, mind vaest näljast popsi tuleb riisuma!”

“Rikas mees hoiab oma raha paremini,” tähendas Jaan, “ta taskud on terved ja tal ei ole vaja issameiet lugedes käsi risti panna.”

“Mis ma vaene hing pean nüüd peale hakkama?” kaebas Mädasoo taat edasi. “Mul on päris nälg majas, pere suur, naine sängis haige. Peremehe käest enam midagi loota ei ole, kõik tööpäevad juba pandiks pandud, ja teiste vastu pean petiseks jääma, sest ma olen päevi rohkem panti pannud, kui neid tööajal on! Mis siis vaesel maata inimesel muud on anda kui päevad ja ikka jälle päevad, ja kõik nõuavad päevi kõige kibedamal tööajal; kolmveerand aastat ei taha su päevi keegi ja paari kuuga pead nii palju tööd tegema, et saaksid aasta ümber elada! – Jah, oleksin ma üksinda, aga viis näljast last ja halvatud puusaga naine! Jumal ka annab vaesele lapsi kui mudilasi, aga tema ega keegi ei õpeta, kuidas neid peab toitma. Ja kui pikkamisi nad kasvavad! Oota ja oota, asja neist ei saa! – Mis seal küll imeks panna – kui isal toitu pole anda, kuis siis laps võib kasvada! – Oi äh! Rasked ajad!”

Ta nuuskas nina ja äigas käega niiskest põsest üle.

“Sul kuulukse aga pütis midagi loksuvat,” ütles Jaan.

“Silgu soolvesi, mõned pead sees. Tülitasin oma nurumisega nii kaua kaupmeest, kuni süda teisel täis sai ja sulane mulle tühjast silgupoolikust paar toopi soolvett pütti pidi kallama. Ei julge ju päris tühjalt koju minna, veel vähem öelda, et raha lasksin ära varastada. Nad oleksid oma nutuga mu metsa hurjutanud! Kõik ootavad suuril silmil ja suud ammuli kodus: “Isa toob soolast, isa toob süüa!” Mine siis tühja pütiga ja vahi neile silma ja – suhu! Aga või ma sedagi muidu sain – pean kaupmehele luudasid tegema. Oi äh, oi äh,kü11 on ajad!”

Ta jäi vait. Nad kõndisid tüki teed tummalt, nukralt maha vahtivate silmadega kõrvuti edasi. Mihkli harvakas habemekõrs suu ümber ning lõua otsas oli härmas, ta vana määrdinud, riideta kasukas kobises käiste ja silgupüti vastu ning tuhkjas lumi tolmas kui püülijahu ta pastelde all. Järsku, kui tuleks hirmus õnnetus uuel võimul talle meelde, purskusid taas pisarad tal silmist, veeresid ja veeresid, kuna mehike ise kobas parema käega kasuka taskuid, otsides ikka veel kadunud punga, otsimisest kasu lootmata. Ta tatsutas neidki taskuid kasuka all, kuhu ta rahapunga meelega ei olnud pistnud, nagu ta selgesti teadis. Kui kõik jäi asjatuks, ohkas ainult raskest rinnast ja kitsenes imelikult lidusse, otsekui nüüd juba püüdes peituda nende eest, kes teda kodus suuril silmil ootasid.

Saan saani järel sõitis vaheajal popsidest mööda. Et tee oli väga hanges, siis pidid jalamehed iga kord kas paremat või pahemat kätt kõrvale astuma, vajudes sageli põlvini ja niueteni lumme. Kuidas nad toredasti sõitsid, need uhkustavad hobusemehed, kuidas nad jalameestele upsakalt “eest ära!” kuklasse karjusid ja vaevakski ei võtnud tagasi vaadata, kui sügavale need oma pasteldes ja “kalavinskites” hange olid vajunud. Albikad noored, iseäranis need, kellel tüdrukud kõrval, hoidsid käed “trois” ja ohjad kutsarite kombel hästi pingul, nagu kipuks hobune iga silmapilk rammu ja nooruse tuhinal lõhkuma, mille peale tark loom aga ei mõtelnudki; nägemata pilgul löödi tuimale hobusele ohja või piitsaga hea napsak selga, et ta mitte ei raugeks sammu sõitma, nii et käed üsna silmakirjaks nii suurepäraselt õieli aetuna tundusid...

Jaani põue kõrvetas iga kord, kui niisugune uhkuse alpusest juhm külaisand teda sundis teelt kõrvale sügavasse hange astuma, mõru tundmus, mille kohta ta aga selgusele ei saanud, kas tekkis see põlastusest, kadedusest või lihtsalt tusast käimise takistuse üle, sest tunduv väsimus hakkas ta liikmeis võimust võtma.

Vaene Mädasoo Mihkel aga ei pannud hobusemeeste kihutamist tähele, veel vähem hangepõikamist pahaks. Ta mõtles nähtavasti üksnes oma tühja silgupüti, oma haige naise ja poolpaljaste laste peale, kes küll praegu särgiväel lumise läve ees kükitasid ning külma käes lõdisedes sinistel ja igatsevatel pilkudel isa ootasid. “Isa

tuleb kirikust, toob saia! Isa tuleb kirikust, toob saia! – Kas tuleb juba? – Ei tule veel! – Näe, nüüd tuleb! – Isa tuleb ja toob saia, toob süüa!”

Mihkel jäi järsku seisma, teist kätt põue pistes, nagu oleks tal hing kinni jäänud, nagu kisuks tal süda rinnus kokku. Siis pööras oma haleda näo Jaani poole ja küsis ärarääkimata alandliku palvega:

“Ehk viid rohkesti saia koju?”

Vaesus teeb südame kõvaks ning Jaan kostis ruttu, pea pahasel kartusel:

“Ei või ära anda midagi.”

Mihkli pea vajus longu, ta kõndis jälle edasi. Jaani olukorda tundes ei olnud tal raske teda uskuda. Tummalt sammusid taas teineteise kõrval, möödasõitjaile ühtepuhku teed andes. Jaan hoidis käe taskus, kus saiad sees, ja näis neid salaja lugevat, kuna ta pilk taoti Mihkli hädalise näo poole piilus. Viimaks ütles:

“Ühe või kõige rohkem kaks timpsaia võiksin ära anda, mitte rohkem – jumala eest, mitte ainust rohkem.”

“Kaks? Siis jäävad kolm ilma. See oleks veelgi hullem. Jäägu peale! Või ehk võiksid mulle paar kopikat raha laenata? Uduvere trahterist saaksin veel saia...”

Noormees kostis midagi, mis aga kuulmatuks jäi, sest aisakellade parin, mis sumedalt juba kaugelt eemalt oli kostnud, muutus nende selja taga ikka valjemaks. Pulmalised tulid. Tuul kandis laia lumekeeru ja hobuse seljast kogusa aurupilve põigiti üle välja. Vahused hobused puristasid, piitsad plaksusid, karedad viinakõrid ja nõõtasid ja hõisatasid, pruuttüdrukute vallatut naeru oli siin ja seal kuulda. Päikesepaistel läikis haljaks nühitud valge vask jõukamate peiupoiste hobuseriistadel, saani otsa üle tolgendas mõnel kirju vaip maha, hobuste sabad oli enam või vähem kunstlikult üles sõlmitud ja ägedal kihutusel lehvisid nende soetud lakad nagu loorid naisterahvaste kübaratelt.

Et tee siitkohalt veidi laiem oh, siis algas pöörane võiduaju tuhatnelja. Varsti olid mõlemad jalamehed, kes hirmuga tee kõrvale kraavi olid hüpanud, paksu kihutuisu ja aurupilve sees, kuna lumi neile all peaaegu vööni ulatus. Üks hõissataja lõi piitsaga neile järele ja nahkse piitsa otsasõlm käis Mihklile valusalt näkku, nii et ta

tükk aega midagi ei näinud ja viimaks seltsilisele veripunast silmalaugu näitas. Marukiirusel oli kihutajate käratsev rong nendest möödas; Jaan sai neile löömise pärast ainult veel rusikat näidata, mida aga keegi tähele ei pannud.

Sõitjate hulk hakkas aegamööda vähenema ja mõlemad popsid said paar versta kaunis rahulikult sammuda. Viimaks lähenes lendamisi veel üks läikiv härrassaan kahe suure toreda hobusega ja vene mundris habemiku kutsariga, kes kaugelt eemalt juba igale eeskõndijale lõhestava häälega kõrva kriiskas: “Prigiis.” Mustad traavlid hõbedast läikivate riistade all sööstsid kui marutuul üle tuiskava lume, mille saanipildumist keelas sinine hõljuv kaitsevõrk, ulatudes hobuste seljast saanipeani. Saanis istus kaks kallite soojade kasukate ning pehmete vaipade sisse mähitud inimest – pikkade vurrudega ja kongis ninaga mõisnik ning looritud näoga noor daam.

Jaan ja Mihkel astusid teelt aegsasti kõrvale, kiskusid mütsid aegsasti peast, ja vihinal kui nool sähvas sõiduriist nendest mööda; vaevalt tundis noorem pops härra ära, kes oli Naarikvere noor parun.

Mõnisada sammu eemal oli kaunis laial saanil veel ühest jalakäiast mööda sõita. Kutsari “prigiis” kajas mitu korda järgemööda, viimaks nii ägedalt ja vihaselt, et Jaan ja Mihkel jäid teravamini vahtima. Sel silmapilgul nägid nad, kuidas mustad hobused ühe halli koguga ühinesid, kuidas kutsari käsi korraks tõusis ja vajus ja kuidas siis see hall tomp maantee kõrvale lumme veeres. Vali vandepraga kutsari suust, hele kiljatus ja selle järel kajav lühike naerulagin lõpetasid silmapilkse juhtumuse – siis kadus saan teekühmu taha.

Kui mõlemad külamehed sündmuspaigale jõudsid, istus seal soldatisineliga hall vanamees lumes, hoides käega selga ja aietas ning kirus ühest suust nutuse häälega. Tal oli punasekirju lõhkine sitsirätik üle mütsikõrvade pea ümber seotud ja ta lõpmata pikka peent kaela kattis mitmekordselt vana kirju sall. Ta sinel oli igast nähtavast kohast mitmevärviliste lappidega paigatud, ja kust ta seda ei olnud, sealt haigutasid lõhed ja augud. Pikad hallid juuksesalgud tungisid räti ja mütsi alt välja, nägu oli mehel suurekondiline, kõhn ning kimar ja ta silmad avaldasid töntsi, peaaegu totrat meelt.

Tema kõrval lume peal mustas kaunis suur ja nähtavasti mitte just kerge kaelkott, mis tal kukkumisel seljast maha oli sadanud.

Jaan võttis oigava kerjuse käest kinni ja aitas ta jalule. Kumbki ei rääkinud temaga, sest – nad tundsid teda – ta oli kurt. Sel põhjusel oli vanamees küll hobustegi jalgu sattunud ja kutsarilt kuklasse saanud: viimase hüüded olid talle kuulmatuks jäänud. Seda jutukam oli aga va Karja-Madis ise. Kurtide inimeste kombel rääkis ta väga valjusti, otse karjudes, ning hoidis kätt toruna kõrva ääres, ehk ta küll teadis, et see midagi ei aidanud, pealegi praegu, kus tal rätik kõrvade ümber oli mässitud. Oma küsimuste peale vastas Madis enamasti ise, oskas aga ka, kui tahtis, rääkija huultelt kõik laused osavasti ära lugeda. Ta oli selle valla vaene, kust mõlemad popsidki pärit. Suvel tarvitati teda mõnes talus karjaseks.

“Issand, halasta ise, jumal, heida armu meie peale,” pasundas Madis nutlikult ja tõstis jalgade peal vaarudes koti jälle selga. “Mis maksab minusuguse sandikese elu! Keegi ajab selga, oledki valmis! Ja oleks va kutsari-kurivaim sõnagi lausunud – muudkui kihutab aga, olgu ees mis tahes! Oh me vaesed vanad! Ei kutsu jumal meid ka juba ära, laseb aga järjest vanemaks ja väetimaks saada! – Näe, sina ka siin –” pöördus mees Jaani poole, ja ta nägu helkis nagu veidi rõõmsamaks. “Sina loed ju neid lehti – kas on hingemaast juba midagi kuulda? – Ei ole?” – kostis kohe ise. “Siis sa ei loe head lehte. On ju ammu kuulda olnud, et antakse hingemaad, aga sinu lehes ei seisa midagi! Loe ometi “Pärnu Postimeest”, Jaan, seal olla kõik sees, ütles juba meie vana koolmeister.”

Jaan ja Mihkel lasksid oma seltsilist vadida, ilma et nad suu või käega oleksid vahetähendusi teinud; tema lobin hingemaast, tema põhjamine ja sajatamine oli neile niisama kaua tuttav kui vanamees isegi. Ta nägi Jaani tihti, ja ikka oli ta esimene küsimus, kas lehes midagi hingemaast seisvat. Ta teadis ka ainult ammu kustunud ja nooremale soole tundmatust “Pärnu Postimehest” kuulu järgi midagi, muude lehtede nimed olid talle täitsa võõrad. Ainus ootus ja lootus, mis tal veel ilma peal oli, näis hingemaa olevat, ehk tal sellest küll mingit selgemat kujutlust ei olnud. See aga oli tema totras peas püsivaks ja paigast nihkumata aineks saanud, et asi, mida ta ootas, päästab vaese inimese kõigest maapealsest hädast ja viletsusest. Ei aidanud midagi teiste pilkamine ega nöökamine, ta jäi hauduma oma mõtte peale nagu kana pesa peale.

Rännati nüüd kolmekesi edasi, Madis longates ja käega selga hoides, mis kukkumisest valutas, ning ühtelugu padrates. Varsti jõuti suurema maanteekõrtsi juurde, mille esine oli kirikuliste hobuseid täis, kuna väljas ja sees valitses elav liikumine. Oli ju Uduvere kõrts peatuspaigaks mitme ümberkaudse valla rahvale kirikusse minekul ja sealt tulekul.

Jaani piinas ahne söömise peale kange janu; ta kurk oli kuiv kui tael. Õlle ostmiseks puudus tal raha ja kaevule minemast, kust praegu hobuseid joodeti, keelas teda noormehelik häbi. Küll võis ta trahteri seestki vett juua saada, aga see maksis veel rohkem enesesalgamist, sest seal oli nägijate hulk palju suurem. Nad astusid kolmekesi kõrtsi sisse sooja. Mihkel ja Madis, kes kui vaesuses vanaks saanud mehed enam ei mäletanud, kas on häbi kuiv või märg, külm või kuum, jõid eeskojas ämbrist suure rahuga mõne lonksu vett ning kobisid siis Jaani järel kibeda tubakasuitsu ja vänge viinaleitsakuga täidetud trahteriruumi.

Suits, aur, hais, kisa ja naer piirasid neid sedamaid paksult ja tihedalt. Joojaid oli palju ja nende seas suuri käratsejaid. Iseäranis puutus kaks noormeest silma ja oma kisaga veel valusamini kõrva. Nad olid mõlemad parajasti “poolvinnas”. Nurgas laual, mille juures nad aeg-ajalt käisid rüüpamas, seisis vähemalt kümme tühja või poolikut õllepudelit, naelane viinaklaas täis ja mitu sigariotsa siin ja seal. Teine neist oli lühike, aga lihav ja tugev poiss jämeda, töntsi nina ja musta peaga; tal oli igaühega tegemist: üht nokkis, teist pilkas, kolmandat kaelustas ja tassis jooma, seejuures järjest plärades ja odavat, madalat, halvasti pihta minevat nalja nülgides. Tema seltsimees, rooskjas, kõhn, laia suu ja kõveriku kaelaga molkus, naeris laiast kõrist puhangukaupa iga sõna üle, mis teise suust tuli. Tema ühetooniline totter naer kajas tervest kõrtsikärast võidurikkalt üle. Naljahammast mängijat meelitas see ning ergutas ikka enam taga. Mida rohkem teine hirnus, seda julgemaks, jõhkramaks ja nilbemaks läksid jämeda kisakõri naljatused.

Jaan tundis mõlemat purjutajat. Ühte kutsuti ta vimmas kukla pärast Kõverkaela-Jukuks, teise sõimunimi – need on rahva seas tavaliselt kõige tuttavamad – oli Kohi-Kaarel, sest et mees vahel, kui muud ametit ei olnud, mõnel külamehel täku või põrssa ära lõikas. Nad mõlemad olid Lehtsoo valla vabadikkude pojad. Et neil kohaliku rahva seas suuremat lugupidamist ei olnud, osutus juba siin kõrtsis terasemale tähelepanijale: korralikumad ja kainemad inimesed hoidusid neist eemale kas märgatava põlgusega või varjatud kartusega, ning käratseva töntsnina naljatused ja torked leidsid vähe naerjaid ja veel vähem vastajaid; igaüks avaldas püüet tema ja ta seltsimehega mitte tegemist teha. Kus nad õieti kindlamalt elutsesid või mis amet neile nii palju sisse tõi, et nad kõrtsides tihti ja vahel üsna priiskavalt võisid purjutada, seda ei teadnud selgemalt keegi. Aga aimduseks, et nad muude ametite kõrval ka “öötööd” ei põlanud, oli põhjust küllalt: mõlema kuldset vabadust oli seaduse käsi juba korraks kitsendanud. Juhtuti neid siin või seal mõnes ligikonna kõrtsis nägema, siis käisid hoolakad peremehed õhtul enne sängipugemist ikka aida ja hobusetalli lukkusid veel kord üle katsumas ja õiget und ei tahtnud neil tervel ööl silma tulla. Muist kutseist, mida Juku ja Kaarel pidasid või olid pidanud, teati seda, et esimene käis suviti ka pilpakatuseid löömas, oli taoti linnas puutööl ning et teine olnud mõni aeg postipoisiks ja kiitis ennast ka osavaks müürsepaks, mille kohta aga kellelgi kindlamaid tunnistusi ei olnud.

Kohi-Kaarel oli praegu klaasitäie õlut ühe sõõmuga tühjendanud, siis väntas oma lühikestel, veidi kõveratel koibadel küdeva ahju poole, mille ees praegu tulnud kolm pobulit seisid ja end soendasid.

“Teie näljakonnad,” karjus ta naljatamisele katteks oleva kurjustamisega, “mis te tolgendate siin nagu poolvindunud rukkijahuvorstid, kui te kõrtsmikult ta tõrvavett ei aita ära osta! Näe mul koisid! Või kõrtsi täis sülgama ja teiste meeste tubakasuitsu nilpama, mis kallist raha on maksnud! Näe mul ka mehi! Taskud tühjad kui põied – mis? Silmapilk viina ostma, muidu laseb kõrtsmik teid luuaga ukse taha pühkida, kus muudki prahti juba ees.”

“Õhõhõh!” naeris pikk Juku peaaegu kõrvuni avatud suuga; ka tema oli seltsimeest jäljendades õlleklaasi ühe lonksuga kurku kallanud ning siis Kaarli kannule seisma asunud, nagu tal harjumuseks oli.

“Näe hullu, Väljaotsa Jaan ka juba oma kahe kargu peal,” tänitas täkulõikaja edasi ja sirutas teretava käe poolarmulikult noore popsi poole. “Kuradi pihta, sa oled ju nii nälginud, et vaevalt jaksad püsti seista!... Ja need mõlemad, sinu kälimehed, need näitavad ka nägusid, nagu oleksid nende sisikonnad saepuru täis!”

Juku möirgas naerda.

“Aga jumalapärast, ega mina süüdi pole, et te näljakonnad olete ja nendeks jääte! Tehke tööd nagu mina, küllap teil siis ka kopikas taskus kõliseb! Kes tööd ei tee või teha ei mõista, jääb rotiks... Aga või me sellepärast pruugime riidu minna. Teie olete mulle ikka veel armsamad kui mõned rasvased kalkunid siin, kes uhkusest ähivad ja rahaga hooplevad, mis nad teiste higiga on kogunud. Neid nülgijaid on siin mitugi. Näeme ka mõnd kollanokka, kes isa tagant varastatud tenuskitega laiutavad ning kära teevad, nagu tahaksid ilma lõhki ajada.”

Kõverkael naeris ja piilus veidi kartlikult leti poole, kus salk vanemaid ja teine nooremaid mehi – nähtavasti jõukamad peremehed või seesuguste pojad – klaaside ümber istusid või seisid. Kohi-Kaarli väljakutselist ässitust ei pandud ikka veel suuremat tähele; vist ei olnud kellelgi küllalt sooja pead vihastamiseks.

“Tulge, teie saunikud ja popsid, täna tahan mina teid joota,” hüüdis töntsnina suurepärasel ilmel ja käeliigutusel. “Näitame neilesinastele seal, et ka meie vahel mõistame elada ja et meilgi on va prügi taskus... Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja!”

Kui kõrtsmik magushapu näo tegi ja püüdis teeselda, kui ep oleks ta käsku kuulnud, astus Kaarel leti ette, tõmbas viierublase paberi vestitaskust ning viskas toreda hooletusega lauale.

“Tõmba kõik maha! – Teed ju pikad mokad, nagu tahaks keegi sulle võlgu jääda. Olen ma sulle midagi võlgu, mis? Kuradi päralt, kas mul on kuskil kopikat võlgu?”

Kõrtsmiku nägu sulas mahedaks ning üsna magusaks.

“Jumal hoidku, kust ma nii patuse vale välja võtaksin,” tähendas ta, ja kiiremini kui lause lõpetatud, oli raha ta käte vahele ja sealt leti laadikusse kadunud. “Kümme paiast, siis kuus paiast – teeb 16 paiast; 2 naela viina – pool toopi viina – teeb –”

Kuna kõrtsmik arvestas ja tüdruk õllepudeleid hakkas lauale toimetama, lähenes Kohi-Kaarel jälle kolmele popsile ja hakkas neid uuesti lauda kutsuma.

Mihkel ja Madis piidlesid altkulmu pudelite poole, matsutasid suud, sülitasid ja hakkasid siis laua poole venima.

Jaanil oli nõu käratseja kutset mitte vastu võtta. Ta teadis, mis mees oli Kaarel, ja tal oli häbi teiste nähes temaga purjutada, pealegi tema tasku peal, kuna tal üldse piinlik oli teisega jooma minna, kui ta mitte kohe vastu ei võinud osta. Kuid janu vaevas teda kurjasti. Ta keel oli kurgulae külge nagu kinni kuivanud. Ja nüüd kallati õlut klaasi – kluk, kluk, kluk! See äratas vastupanematut himu. Jaani silmad jõid juba, jõid ahnelt – aga veel viivitas mees...

“Noh, Jaan, mis sina ootad? Kas ehk oled uhke või tahad mind vihastada?” karjus Kaarel. Juba tõstsid mõlemad vanad mehed klaasid suu peale. Jaan nägi õlut kullaselt säravat ja üle klaasi ääre vahutavat. Ta kuiv suu matsus vastu tahtmist valjusti. Kauemini ei jõudnud ta piina kannatada – astus kähku ligi, võttis klaasi, jõi ta ühe sõõmuga tühjaks. Veel teise ja kolmandagi. Viina rüüpas, et Kaarlit mitte pahandada, küll kaasa, aga ainult silmakirjaks pisut.

Kohi-Kaarel ja Kõverkaela-Juku olid nüüd varsti “täies vinnas”. Esimene püüdis igaühega riidu kiskuda, teine aitas takka. Kui väike seltskond isandalaadi mehi trahterisse ilmus ning kõrvalolevas kambris istet võttis, laskis ka Kaarel oma pudelid sinna kanda ja rebis oma külalised kaasa. Tema olevat niisama suur saks kui need mõisa-toapoisid ja vallakirjutajadki. Ta hakkas viimaseid nii pealetükkivalt vedama ja nöökama, et üks neist viimaks vihaselt üles kargas ja purjus poisile kraesse kahmas.

Seda oli kraakleja oodanudki. Ta suur tugev rusikas käis vastasele lõua alla, nii et tugev mees tüki maad tagurpidi tuigerdas. Nüüd tõttas Kõverkael oma pikkade ahvikätega talle appi. Ka löödud mehe seltsilised seadsid endid valmis ning korrapärane kaklus oli algama. Juba asusid mitmed käed tüli alustajate rinnust kinni, rusikad tõusid, sõimusõnad kajasid – seal sigines Kaarli pihku imekspanemisväärt väledusel nuga. Õnneks märkasid seda vastased küllalt kähku ja taganesid. Ning kõrtsmik tõttas eesruumist vahele. Juhtumisi oli ka kohalik urjadnik praegu kõrtsi astunud, kelle munder, kui see ukse vahel nähtavale tuli, Kaarlisse ja Jukusse kohe mõjus, nii et nad ikka tasasemaks raugeva kirumisega nurka pugesid. Esimese nuga oli ta riiete sisse niisama ruttu kadunud, nagu ta sealt esile oli tulnud.

Mis kõrtsis edasi sündis, seda Väljaotsa Jaan enam ei näinud; ta oli urjadniku ilmumisel tüliruumist ja kõrtsist välja pugenud ning sammus tõttamisi kodu poole.

Teel sõitis Jaanist veel üks saan rammusa hirnuva hobusega mööda. Selles istus vanaldane talumees, kelle lihav-verekat nägu põskede piirdelt ümbritses tihe hall habemevõru, kuna põsed ise ning lõug ja nina-alune hoolega oli puhtaks aetud. Ta vaatas ringi pilguga, millest paistis jõuka ja ausa mehe rahulik-jahe iseteadvus, kuna mõned tähistavad jooned ta suu ümber vagadust ja alandlikkust püüdsid ilmutada. Tema kõrval istus rõõsa jume ja lahke silmaga noor tüdruk.

Saani sahinat kuuldes kõrvaidus Jaan tee veerele ja vaatas ümber. Pooltahtmatult tõusis ta käsi mütsi poole. Vanamees saanis aga vaatas – olgu kogemata või meelega – teisale, ning teretussõna suri Jaani huultel. Ainult noore tüdruku silmist vastas talle vargsi helkjas pilk – siis oli saan sõitjatega teekäijast möödas.