Читать книгу Külmale maale - Eduard Vilde - Страница 5

Väljaotsa saunas pesitses popsi terve viletsus.

Ta põrnitses toas ja jõllitas kambrikeses. Ta haudus niiskel savipõrandal ja kükitas suitsunud parsil. Ta irvitas aidas ja luuras laudas.

Nagu mutimulla mustav hunnik lömitab hurtsik peremehe põldude serval vainu ääres. Valendav, siretav lumeümbrus teeb ta veel tuhmimaks ning tahmasemaks, kui ta juba muidugi on. Ta suitsunud katus seisab tortis ja sassis taeva poole, ta länguvajunud seinad vaatavad nagu kurtes ja nurisedes ringi, et kas tuleks keegi ja ajaks inimesed ta põdurast sisikonnast välja, sest aeg on käes, et elatunud pesake väsinult ja jõuetult kokku langeb – ta ei jaksa ju enam seista! Aga keegi ei tule. Elanikud käivad sisse ja välja nagu putukad praost prakku. Ja kurvalt, vaikse ahastusega seisab hurtsik paigal, viimse jõuga hoidudes langemast. Viltu seisab ta, aga ei lagune. Tal on hale meel putukatest, kes ta õõnes pesa peavad. Ta on nendega ju nii kaua tuttav ja nemad temaga. Nad elavad sõpruses. Nad armastavad teineteist. Elanikud palees ei tunne seda tumma armastust palee vastu ja palee mitte nende vastu. Neil ei ole teineteist nii väga tarvis. Hurtsik aga mõtleb: Kuhu nad väetikesed poevad, kui ma lammudes ümber kukun? Ja putukad ohkavad: Peaks ta veel seisma, peaks ta ikka veel seisma – jumal andku talle pidet!