Читать книгу Kogutud teosed II - Eduard Vilde - Страница 4

Kuuendikumehe hurtsikuke Harjus, nagu neid seal palju. Ta toetub tagumise küljega elutüdinult kadastikuga kaetud kruusase seljandiku vastu ja on tahmane, suitsunud oma sammaldunud õlgkatuse all, mis seisab räämas ja turris nagu mustlase juuksed. Viltu on ta madal uks, längu ta nurgad ja vajunud ta otsad, ja kaks mustavat auku – üks ees-, teine tagapoolses seinas – mis tahavad olla aknad, on nõega nii paksult võõbatud, et päikese helk saab ainult kollaka uduna hurtsiku sees nähtavaks.

Laest tolgendab tahm, seintel ta hiilgab, nagu oleksid need kivisöe kihid. Hurtsiku sisemus tuletabki söekaevandust meelde. Paekivist põrand, sauega üle potsitud, vahed kivikillukestega täis topitud, aga siiski auguline ja roopaline, täis kõiksugu konaraid. Ukse ees akna kõrval seisavad elatanud ja ussitanud kangasteljed, takune kangas on üleval. Selle ukse kõrval, mis viib toast rehe alla, laiub seina ääres õlgedega täidetud avar poludi. Suur kõhukas ahi ruumika koldega, mis tuhka täis, võtab kolmanda seinaääre enda alla. Nõnda jääb toa keskel kolmele inimesele ruumi seista, kui nad üksteisele hästi ligi hoiduvad.

Aga selles kongis elavad peremees ja perenaine, Miku ja Leeni ning vanaisa ema poolt ja vanaema isa poolt, ja veel Mari, nende neitsik. Viimane magab suviti aidas, Miku aida lakas ja Leeni vahel Mari juures, kuid talvel magavad kõik kirjeldatud toas – viimane kui üks. Et puudest on suur puudus ja hagu ka vähe, siis on elamu soojus väga kallis: ei tohi, jumalapärast, keegi ust praokile jätta, ei tohi lapsed uksest palju käia. Aknad aga, need on «sündimisest saadik» nõnda seatud, et nad lahti ei käigi. Õhk toas on siis värske juurdevoolu puudusel nii lämmatav paks, et toeta kas või seljaga vastu.

Ka praegu on talv.

Imelik – tuba alati nii soe, et lastel särgid higist märjad, aga seal ta nüüd ägab sängis, see väike Leeni, ja kaebab kurguhaigust. Kus ta võis külmetada? Jooksis küll palja jalu vahel tare ette lumme, nagu taotsevad lapsed; aga tuba on ju alati nii soe, ahi köeb paar korda päevas, nii et suits paneb silmad piserdama – kuidas võis tulla haigus?

Nelja-aastane valgepealine lapsuke suurte jutustavate sinisilmadega – seal ta vahib nüüd haledalt ja abiotsivalt ema otsa, kes istub villu kraasides sängi ees. Mari aga koob takust kangast, süstik lendab edasi-tagasi, suga lööb klõmm-klõmm! Ja isa istub kolde ees, vitsutades piimapütte. Ning vanaisa magab norinal ahju peal, kuna vanaema istub redeli alumisel pulgal, vahib enese ette maha ja vangutab sügavais mõtteis vahetpidamata oma kulupead. Väike Mikk, see aga vestab keset tuba pulki, millest ta tahab midagi teha, aga ei tea isegi, mida.

«Ema, mul on valu!»

Leeni sosistab seda, ta ei saa häälega rääkida, ja sosistadeski tõmbub ta näost siniseks, nii raske on tal läbi haige kurgu sõnu välja pitsitada.

Noore ema õitsvalt põselt kaob silmapilguks jume, ta kehast lõikab läbi kui nuga.

«Joo sooja piima, laps!»

«Ma ei või!» kähistab Leeni.

«Võta aga, võta vägisi!»

Leeni võtab piisakese vägisi ja hakkab härdasti nutma. Veerevad väikesed kuumad palavikupisarad kõhetute põskede üle. Aga Leeni on hea laps, vagur laps, ta ei karju kärsitult ega kurda valjusti. Oh, et ta karjuks! Just see vaikne kannatamine teebki emale nii kibedat piina.

«Ma suren vist, ema.»

«Leeni, ära räägi nõnda, – ei sa sure!»

«Jaa, ema, ma suren.»

«Juhan, Leeni ütleb, et ta sureb!»

«Lapse juttu nüüd» – ta vaatab korraks sängi poole ja lõikab endale seejuures noaga sõrme – «tühi võtaks teid! Miku, otsi mulle nartsu sõrme ümber! Laps nüüd teab, mis ta räägib!»

«Ema, kui ma suren, – kuhu jäävad siis mu uued kingad?»

«Laps, sa ei sure ju!» sosistab ema, silmad hirmust suured, talle vastu, kummardab oma kallikese üle ja suudleb ta palavaid huuli. Pisarad tilguvad tal silmist.

«Uuest jakist on mul ka väga kahju!» ägab Leeni «Oh, ema, ma ei saa enam hästi hingata! Vist suren juba täna öösel …»

«Juhan, mis sa arvad,» pöördub perenaine alandlikult, kartlikult, paluva ilmega mehe poole, «mis sa arvad, kui läheksid linna –?»

«Linna? Mis sinna?» küsib teine, lüües silmad tõrjevalmilt üles.

«Rohtu –» viiksatab Anna tasase tungiga.

«Rohtu – apteegirohtu? Nojaa – mis kõik veel! – Pane uuesti kuuma tuhka sukka ja seo lapse kaela ümber – paremat rohtu kaelahaiguse vastu ei tunta!»

Ta näojoontes on märgata hangumist, ta kõneleb kivikõva, kareda häälega.

«Aga kui ehk siiski surm –?» julgeb Anna niitsatada.

«Surma vastu rohtu ei olegi, kas sa seda veel ei tea? – ise pikemat aega juba täisealine inimene! On kahte liiki haigusi: surmahaigused ja teised haigused. Surmahaigused, need on otsekohe jumala käsutada. Kui see on jumala tahe, et pead surema, siis sured, võta rohtu, kui palju tahad … Ma usun, see peaks selge olema igale täie aruga inimesele!»

Ja taas algab pikk tavaline öö. Kõik magavad. Haige laps ainult ja ema ei maga mitte. Leeni viskleb sängis, oigab, ägab, tihub, hoides kramplikult ema kaelast kinni ja hõõgudes kui kuum raud. Ema istub taoti sängi serval, hoiab oma kallikest käte vahel, palvetab ja nutab. Isal aga on hea uni, ta norskab, kuni keskhommik kumab tahmase akna taga. Ja magavad veel vanaema ja vanaisa, olles vanadusest nõdrukesed, ja Mari, kes on väsinud, ja Miku, kes on laps. Aga et magab isa, haige lapse isa, kogu öö nii hoolikalt ja rahulikult – Anna ohkab sügavasti ja valusalt

«Mees, kas me ei peaks siiski tohtrit kutsuma?» Selle küsimusega, mille väljenduseks tahtenõrk naine kõik oma jõu kokku haarab, astub Anna hommikul mehe ette. Ta nägu on pikast öövalvest koltunud, ta silmad punased ja laud tursunud.

«Pagan võtku sind oma loriga,» kirub Juhan, «või nüüd juba tohtrit ka! Eile oli veel üksnes apteegirohtudest jutt! Tohter võtab vähemalt viis rubla, kui sõidab linnast siia! Siis ta kirjutab veel rohtusid ja need maksavad jälle! Kas arvad, et ma raha maast nopin? Tunaeile alles tõin kirikupoest viie kopika eest liikvat, kas see juba otsas?»

«Juhan, me ei ole ju mitte vaesed –»

«Soo! Aga sa tahad meid vaeseks hakata tegema! Või tohtrit linnast! Nagu tohter haiguse peoga ära pühiks! Raha himustab, ei muud tarkust ühtigi! Ja mätta alla võib lapse ka saata, eks seda ole küllalt kuuldud! Surma vastu ei tea ükski tohter rohtu, see rohi on üksi taevaisa käes. Kui t e m a tahab, küll ta me lapse siis jälle jalule aitab.»

«Eks sa mäleta, Juhan, kuidas tohter mõisavalitseja lapse mineval talvel terveks tegi? Väikesel Liidil oli seesama kurguhaigus mis meie Leenilgi.»

«Võtaks sind oma vadinaga! Kas kuuled, mulle on mu vaevaga teenitud kopikas liiga armas, kui et seda tohtrihärra taskusse visata. Kui liikva otsas, siis võib seda kirikupoest kolme kopika eest veel tuua – muud pole vaja.»

«Sa ei armasta oma last, Juhan!»

«Ei armasta, ei armasta – narr!»

Ja muud Juhan enam ei öelnud.

Maletu Juhan ei ole vaene, olgugi et ta elab nii viletsas hurtsikus. Juhan on koguni jõukas. Ta pisuke koht asetseb ühe raudteejaama külje all ning seda olukorda kasutab Maletu peremees kaubitsemiseks kartulitega, mida ta vagunite kaupa Peterburi veab – juba aastat kuus-seitse. Juhan võiks rahalise jõu poolest ammugi elada ilusas avaras majas, aga et ta rendikoht kui mõisa kuuendik müüdav ei ole, siis ei maksa tal enda kulul uut maja ehitada, veel vähem aga mujale asuda, kust jaama rohkem maad. Ta on praegusega ka nii väga harjunud. Ei oskaks teisal eladagi. Mees taotseb ütelda: «Ükskõik, kus oled uluall, kui aga raha võid kokku ajada!» Ja seda ta teeb. Hästi maksvas pealinnas on Eesti kartul kuulus – Juhanil tarvitseb ainult laitmatu kaubaga tulla.

Sellest hoolimata ei toodud haigele Leenile arsti ega mingit apteegirohtu, vaid kirikupoest kolme kopika eest jälle liikvat, kuna Juhan püüdis juttu tihti sellele juhtida, et ta lapsele nüüd juba – mõeldagu ometi! – tervenisti kaheksa kopika eest rohtu on ostnud!

Osutus aga, et sellest päratumastki rohust oli vaesele lapsele liiga vähe. Veel mõni öö täis valu ja piina, täis ohkamist ja kirglikku palvetamist emale – ning Leenike sulges oma suured säravad silmad, mis nii elurõõmsalt olid ema otsa vaadanud, igavesele unele. Uued saapad ja uus jakk olid maha pidanud jääma ühes kalli emakesega, – oh, emast oli tal viimsel ööl nii kahju olnud lahkuda! Ka Mikust ning vanaemast – aga kas ka isast? Leeni oli seda unustanud ütlemata …

Ja siis tulid matused.

Maletu Juhan on rahauhke mees, ta armsam jutt naabrite ja muude tuttavatega on ikka rahast, t e m a rahast, millega Juhan kiitleb. Rikas mees teeb teadagi head matused. Sellises suhtes ei tohi kitsi olla, muidu see käib au pihta, rikkusest peab vahel ka käega katsutavaid ja suuga maitstavaid tunnistusi andma. Teebki mees siis matused, kus ei ole puudust söögist ega joogist. Linnast tuuakse puusärk, mille ilu igaüks peab imestama. Kirikus laseb Juhan kella lüüa ja surnut lauluga hauale kanda. See maksab küll kõik, aga olgu peale – Juhanil ju raha on ning inimesed ei tohi leida, et midagi jäi tegemata.

Nii tulevad Juhani lapse matused peale kahekümne rubla maksma.

Ja tohtrile oleks ta pidanud maksma — viis rubla

Aga Juhan on omateada tark mees. Surma vastu ei ole rohtu, surma vastu ei aita tohtri abi, surm on jumala tahe … Juhanil on meel küll hapu, et matused maksid nii palju, aga mis parata. Neid kiideti ju, ja seda oli tarvis, ja eks see tröösti …

Ent Juhani naine oli teisel arvamisel.

Ta istus, kui viimane matuseline oli elamust lahkunud, tunni aega vaikides pimedas nurgas madalal järil, käte vahel mingi narts, mida ta näppis, venitas, kortsutas, küünistas, kuna silmad tilkusid ja hambad huuli närisid. Kui siis Juhan korraks üsna tema ligidale sattus, turtsus Anna talle kuumalt näkku, näilikult valmis teda küüntega kõrist haarama:

«Mõrtsukas! Mõrtsukas!»

Sellest tekib suur riid, sest Juhan vihastab ja hakkab paukuma kui püssist. Et kuidas tohitakse t e m a l e nii rasket sõna öelda, kuna ta oma lastele on ikka olnud hea isa. Ja räuskab poole ööd ega lähe magama. Ning võtab taoti viinapudelist lonksu, et loputada kurgust alla temale tehtud ülekohut …

*

Ega möödunudki palju aega Leeni surmast – veel samal talvel – kui haigus heitis Maletu Juhani enda voodisse.

Ei aidanud kirikupoe liikva ega vanamooride sortsirohud. Haigus vedas mehe nii haua ligidale, et ta juba hakkas enda surmast kõnelema. Aga veel millestki muust.

«Anna, mu haigus läheb ikka raskemaks …»

«Paraku küll.»

«Anna – ma – ma –»

«Mis sa tahad?»

«Ehk oleks hea, kui läheksid linna …»

«Mis sinna?»

«Ehk – ehk võiks mulle abi saata – tohter. …?»

«Tohter? Juhan, kas ütlesid t o h t e r?»

«Jah, Anna …»

«Mida suudab siis tohter surma vastu! Sa tead ju, et ei ole temalgi rohtu surma vastu. Surm on jumala tahe …»

«Ma tean, Anna, sa kordad minu sõnu – Aga – ehk ta siiski – ehk ta võib mu valugi vähendada …»

«Ehk ta oleks võinud meie kadunud tütrekesegi valu vähendada?»

«Anna, ära piina mind, mine parem tohtri järele!»

«Tühja kah! Lähen toon kirikupoest veel viie kopika eest liikvat – see niisama hea.»

«Naine, ära ole halastamatu! Ma tunnen oma hinges, et tohtrit on vaja. Maksab teine küll viis rubla – aga ma arvan, tervis on kallim kui kõik maapealne vara.»

«Aa – s i n u tervis! Su lapse tervis ei olnud seda mitte!»

«Kas tahad siis, et peaksin surema? – Mõtle ikka, kes olen mina ja kes oli too lapsuke! Tütre saame jälle, Annake!»

Anna tundis tugevat indu haigele näkku sülitada, aga et see äkki valuvahul hakkas silmi pööritama ja oigama, siis ruttas ta tema soovi täitma, kuid tühja, sootuks tühja südamega.