Читать книгу Kogutud teosed II - Eduard Vilde - Страница 5

«Mait! Mait!»

Mait tegi, kui ei kuuleks, ja päntas oma suurte jalgadega ühtlasel sammul edasi.

«Mait, kuule!»

Ei kuulnud ikka veel. Hüüdja kiirendas jooksu. Üsna Maidu selja taga – viimane pidi nüüd juba ta lõõtsutamistki kuulma – hüüdis tüdruk veel kord:

«Mait, seisa ometi!»

«Mis sa’s tahad?» küsis Mait peatudes ja poolt nägu pikkamisi järelejooksja poole pöörates. Seejuures ei võtnud ta lühikest piibunosu hammaste vahelt ega käsi taskust.

Maarjal oli tegemist, ennegu sai hinge vähe tagasi. Ta kõrge tugev rind tõusis ja vajus ning põsed lõkendasid. Mait ei võtnud ühte ega teist tähele panna – hämarik oli ka juba liiga tihe, kui et ta neiu jumet ja silmade sätendamist oleks võinud näha. Seda ta ei püüdnudki. Ta oli tema häälest ära tundnud. Nagu oleks tal rutt taga, kordas ta oma küsimust, mida Maarja tahtvat, juba lähema sõnaga.

«Kuidas sa nii võid küsida!» imetles tüdruk. «Sa pidavat ju homme ära minema.»

«Õige.»

«Ja seda kuulen alles teistelt!»

«Mis sest?»

«Soo! Tahtsid vist koguni jumalaga jätmata –?»

«Ei. Pidin tulema homme hommiku jumalaga jätma – kaptenit ja sind.»

«Alles homme hommiku? … Mait!»

«Jah noh, hm –» kohmas Mait, lükates piipu teise suunurka. «Mis peaks meil siis nii palju olema teineteisega rääkida?»

Suur villane rätt, mis tüdrukul ümber, libises tal peast õlgadele, nii et maa poolt vehkiv vinge tuul Maarja valkjaid käharsalke hakkas lennutama. Kuna Maidu rahulik, jahe nägu oli mere poole pööratud, mille paksust hallist jääkattest aprillituulte tõttu juba laiad mustavad praod ja veesiilud läbi lõikusid, astus Maarja temale lähemale, ja kui ta otse tema ees seisis, laskis ta pea sügavale norgu ning sosistas:

«Mis meil peaks olema kahekesi rääkida? See küsimus ajab mulle nutu peale … Kui meil teineteisega midagi pole rääkida – miks oled siis mulle lootusi teinud?»

«Lootusi teinud? Kuidamoodi?»

«Minu vastu nii lahke olles, nii – nii –»

«Ma olen igaühe vastu lahke,» naeris Mait.

«Aga sa pidasid mind teistest enamaks … igal pool nõudsid mind taga … Ikka olid minu ümber. …»

«Vaata, Maarja, see tuli sellest, et oled ilus tüdruk … Ma olen mees, kes peab lugu ilusaist tüdrukuist. Ilusad on mulle igatahes armsamad kui inetud … Kas see on minu süü?» – Sellele tuumakale tunnistusele lisas Mait kõige truumal näol juurde: «Ära aga sellepärast arva, et ma sinu nii pea unustan. Ma pean ilusaid tüdrukuid kaua meeles.»

«Sul on südant minuga nalja teha – praegusel silmapilgul, kus ma – Mait, nõnda ei lahku sa minust mitte! Minu lootused ei pea mitte nurja minema – tõesti mitte!»

«Lootused – lootused!» hüüdis Mait pahaselt. «Siis ütle mulle poole sõnagagi, mis lootusi ma sulle olen andnud! – Sa võid ometi arvata, et kosjamõtted on minust veel kaugel – kuhu minusugune vaene poiss naise paneb? Ma ei ole sulle sõna ega teoga märku andnud, et mul nõu oleks sind tanutada. Kui sul on midagi meeles, mis minu ütluse ümber lükkab, siis nimeta kohe.»

Maarja ei lausunud sõnagi. Aga ta silmad kõnelesid. Kuumad, himutsevad, trotslikud pilgud käisid neist noormehe poole, kes, nagu algusest peale, külmalt kõrvale vahtis. Mait ootas natuke aega vastust, kui aga tüdruku tuksuvad huuled ikka veel kokku jäid, pöördus poiss viimaks täiel näol Maarja poole.

«Ma tahan sulle midagi öelda, Maarja,» algas ta lahkemalt ja soemalt kui seni. «Mis ma sulle ütlen, on mehe sõna, ja ma räägin tõsisest meelest, kuidas asjad minuga on. Ma ei salga, et sa mulle meeldid – vahel meeldid mulle koguni väga – ja mõnikord ongi mul nagu mõte olnud: Pagana viks tüdruk see Liivaku Maarja – saaks teisest muhe naine igale ausale mehele, ja ka sinule passiks ta välise plaani poolest … Nii olen vahel mõelnud, see on päris tõsi … Aga kas tead, Maarja, ma olen va pärdiku loomuga poiss. Eks ma ole laias ilmas käinud, suurtes linnades ja võõrasmaadel – laevamees puutub ju igasse taevakaarde. Kui sa seal nii kõnnid ja ringi vahid ja näed kõike seda ilu ja rikkust, ja kõiki neid toredaid inimesi, ja kui pead endamisi mõtlema: Vaene Mait, mis oled sina kõige selle kõrval, kes vaatab ka sinu peale, kes peab sinust viletsakesest ka midagi lugu! Kas tead, Maarja, siis puges uhkusevaim minu sisse, ja see haugub mulle nüüd alalõpmata: Mait, ole mees, katsu saada ka jõukaks isandaks! Püüa rikkust taga, rikkus annab sulle üsna teise elu … Aga kuidas peab minusugune rikkaks saama? Ausal viisil muidugi. Vargile minna – see on ka nii, kuidas ta on. Inimene peab kartma jumalat ja politseid. Kuidas võiks Mait Näkisaar rikkaks saada? Kas sina ehk tead, Maarja?»

Maarja ei teadnud. Vahest ei mõelnud ta seeüle järelegi. Kuulatas ainult ammuli sui poisi imelikku juttu ja silmist paistis nagu hämmastunud kartus.

«Sa ei tea,» naeratas Mait ja hakkas piipu toppima. «Pole ka ime – ei ma tea isegi veel selgesti. Tean üksi, et mul on suur uhkusevaim sees … Raha korjata, hoidlikult elada – jumal teab, seda ma ei oska. Kui palk käes – alerait! – paari päevaga läbi mis läbi! Ehk kui suur ongi siis minusuguse palk! Ametis tõusta pole ka võimalik – tüürmanni või kipparit ei või koolitamata laevamehest saada, nii palju on kindel. Madrus, igavene lihtmadrus – see on kõik. Susi söögu mind aga, kui ma eluaegseks tõrvalakkujaks peaksin jääma! Seda ei ole! Seda ei luba mu uhkusevaim …»

«Mis nõu sul on?»

«Küsid ju, nagu tunneksid hirmu, et tahan oma hinge ära sarvikule müüa! Ära karda. Kas tead, Maarja, mis mul mõttes siputab? Ma tahan nii kaua otsida ja nuhkida, kuni leian rikka naise … Üksköik kus – siin või teisal. Rikkaid tüdrukuid leidub, seda on ennegi olnud … Soo, nüüd said aru. Mõistad nüüd isegi, kuidas on meie mõlema vahe …»

Maarja oli tumm. Ta sõrmed nabistasid ja küünistasid räti narmaid. Ta pööras näo halli hämariku all mustava mere poole ja vahtis laiul silmil kaugusesse. Nagu mingit vastust oodates vaikis ka Mait ja popsis piipu, mille suitsurõngad tuul ruttu laiali kandis.

«Kui palju peaks su naisel raha olema?» küsis Maarja järsku, nagu ärgates.

«Mida rohkem, seda parem,» naeris noor laevamees. «Aga kas tead, Maarja, meil ei maksa sest asjast pikemalt rääkida. Mul on kodus kolud kokku panna, sest homme kaunis vara – tuhknai, Tallinna poole! Õhtu vaja taadi seltsis veeta – ega tea, millal jälle poega näeb … Mis ma sulle veel tahtsin öelda: ära jää kurjaks mu peale! Olen kord va veidra meelega tuulepea, kes sulle meheks vahest ei kõlbakski … Kas tead, Maarja, sinusugune tüdruk võib veel kullatud mehe saada. Saada minusugune narr kus kurat ja ole jälle va rõõmus, käbe plika! Sul on kapteni juures hea koht – päris proua põli. Mehi saad kui tatikaseeni – ärgu olgu sul muretki.»

Ta sirutas käe jumalagajätmiseks välja. Maarja ei võtnud vastu. Ei pannud tähelegi. Vahtis ikka veel aiva mere poole, milles lahtised kohad jääparvede vahel mustasid otsekui värsked hauad.

«Ma ei taha teisi!» tuli vihane, põlglik sosin tüdruku suust.

«Ära räägi lapsejuttu …»

«Ma ei taha! Ma ei taha!»

«Pagan võtku – mis sul siis just minust –»

Mait jättis sõna pooleli. Ta jäi lahtise suuga ja pea lollakal näol vahtima, kuidas Maarja silmist purskusid pisarad – nii äkitselt, nii metsikult nagu mäestiku allikaist … Kuid kaua see ei kestnud. Räpakalt pühkis neiu oma laud jälle kuivaks ja pisaratevool oli sedamaid suletud.

«Kui palju peab su naisel raha olema?» kordas Maarja kuivalt ja validalt.

«Vaeh, kuidas ma seda tean nii lopsupealt öelda, – mida rohkem, seda parem!» vastas Mait. «Hem, noo – vahest kas niigi palju, et võiksin kuskil linnas midagi peale hakata – laevameeste pood, trahter, – või ehk nii palju, et võiksin paar jullat või ilusa kuunari osta, kus oleksin ise kippar ja veaksin ranna ääri mööda kaupu … Kuis ma seda praegu juba täpilt pean teadma?»

Maarja poolt ei tulnud nüüd jälle tükil ajal sõna. Ta oli mõttes. Silmad püüdsid nagu vägisi pimedusest kaugele-kaugele läbi tungida, nii salapärane ja põnev pilk oli neil.

«Mait, kuule! – Kui mul nii palju raha oleks, nagu soovid – mis siis?»

«Sinul? – Hähähä!»

«Kui mul aga oleks – ütle, mis siis?»

«Sa oled püstinaljakas!» naeris Mait edasi. «Kui sul o l e k s – hähä! – Eks sa tea, kui sant mees on see «oleks» … Jah, kui sul oleks, mis siis veel! Mis seal siis veel küsida! Kui sul oleks, siis võtaksin su kannapealt ära.»

«Kas pead sõna, Mait?»

«See poleks raske.»

«Sa jätaksid teised niisama rikkad kõrvale ja võtaksid minu?»

«Võtaksin sinu – jumala eest! … Ma ütlesin ju, et sa mulle väga meeldid …»

«Vannu, Mait!»

Maidu laialt naerev nägu läks korraga tõsiseks. Seda tegi kas Maarja toon, mille sarnast Mait temalt enne vist iialgi ei olnud kuulnud, või tuli see ehk sellest, et ta korraks Maarjale näkku juhtus vaatama. See nägu oli kõvaks ja nurgeliseks tardunud.

«Mis sul on, Maarja?»

«Vannu, et sa mu võtad, kui mul raha on!»

«Sul raha? Sul raha? Kas sul on siis raha?» hüüdis Mait kitsikusse aetuna. «Ma pidasin su juttu naljaks – teed aga näo nagu mõni prohvet … Kas sul on siis raha?»

«Ehk võin saada.»

«Kust sa võid saada? Sa oled vaenelaps. Rikkaid sugulasi sul ka ei ole.»

«On. Mul on vana haiglane tädi, see on rikas, ja lasteta, ja ta –»

Maarja hääl muutus sosinaks.

«Kus sul on niisugune tädi?» päris Mait uskumatult, kuid nähtava põnevusega.

«Ta on – on Saare – ei mitte – kuidas seda hüütakse? – S o o m e m a a l, ta on, – jah, Soomes …»

Mait hakkas hoide naerma. Ta avaldas seeläbi kahtlust. Et aga Maarja nägu ikka veel «prohvetlikult» tõsiseks jäi, lisas ta kergemal toonil:

«Võin vanduda küll, kui just soovid. Ja jaksan ka sõna pidada … Aga kuule, Maarja, ehk läheb liiga kaua aega, kuni oma tädilt need tuhanded kätte saad? Teise inimese surma oodata – see on mõnikord igav asi.»

«Kui palju annad mulle aega?»

«Noh, ütleme paar – ütleme kolm aastat. Nii kaua võin oodata – olen ju veel noor. Aga mitte kauem … Parem juba, Maarja, ütleme kaks aastat – kes teab, mis siiski võib juhtuda.»

«Kas vannud sedagi?»

«Vannun, kui tahad … Sa tead, ma ei valeta ega murra sõna, ja kui keegi tohiks öelda, et Mait Näkisaar ei ole aus ja ustav poiss, selle lööksin siiasamasse maha … Nüüd aga, Maarja, las mind minna! Taat ootab … Jäägu, kuidas rääkisime – jumalaga!»

Maarja võttis ta käe. See oli nii soe, Maarja omad jääkülmad ja kohmetanud.

«Millal saab sind jälle näha, Mait?»

«Võib-olla tulen tulevaks talveks; võib-olla jääme laevaga kuhugi kaugemale jäässe; võib olla, et olen maailma teises servas, – siis mitte … Head õhtut, Maarja!»

Ta vabastas käe ja pööras selja. Korraga tundis ta Maarja käsivarsi oma kaela ümber …

«No noh! No noh!»

Tüdruk vahtis talle näkku, innukalt oodates. Et aga Mait uuesti oma nurisevat «no noh» kuulda laskis, tõmbas tüdruk käed tagasi ja tegi kiiresti minekut.

«Kui ta oleks vanatüdruk ja tahaks noort poissi ja kõneleks ning teeks selle tõttu rumalusi, siis peaksin seda nõtruseks. Siis võiks naerda ja andeks anda. Aga nii, nagu ta on – noor, priske, väle tüdruk, kuigi natuke nii – nii – vanad naised ütlevad, edev – aga nii, – mis ajab teda minu järele jooksma? Sihuke tüdruk ei peaks meest saama? Mis peavad siis vanad ja inetud tegema! Neidki võetakse. Mis pagan ta minust õieti leiab? Seda tahaksin teada saada. Vanatüdrukul on nõtrus – aga temal?»

Neid mõtteid kerides ja pead raputades väntas Mait Näkisaar oma suurte jalgadega ranna pehmet, kohedat liiva mööda kodu poole. Ehk ta küll sügavasti enda ette maha vahtis, komistas ta siiski tihti ning jalad vajusid siin ja seal tümasse. Võib olla, et ta halvast teest pahandas, sest kulm läks tal ikka enam kortsu ja lahketujuline ei olnud ka urin, mis tiheda mustja habeme seest kuuldavale tuli.

«Lambapea, kes sa oma vandumisega olid! … Nali on ju nali ja tühine kõik, mis ta sulle loris, – aga just nalja pärast ei tohi mees oma sõna anda, veel vähem vanduda! … Mida inimene kõik ei plära – ei asja ees, teist taga! … Säh, nüüd võib viimaks veel öelda, et olen talle lootusi andnud! – Kurat!»

Selle tugeva lõppsõna järel vaikis Mait tüki teed. Siis mõnas ta edasi.

«Halvaks läheb teine mu meelest, mida rohkem ta peale mõtlen! … Tüdruk, kes ise ennast topib … tüdruk, kes vägisi … tüdruk, kes poisi kaela – pääh! … Kust peaks ta neid tempusid olema õppinud? Talutüdruk! Linnas – jah, seal! … Mõisas oli teine, sai sealt lahti – ütleb, proua tigeduse pärast, – aga mõisas – ega see veel ole linnas, kus tütarlapsed, nagu olen näinud …» Mait köhis ja nuuskas nina ja pühkis habet, enne kui pomises edasi … «Mõisas – ega tea? Mõlemad tudengid, paruni pojad – vanem esimene tükimees – Aga tühja ka! Mehele, mehele – see’p see on! Mis tüdrukuil meie päevil muud! … Aga tüdruk, kes ise ennast topib – pakub – vägisi – pääh!»

Ta kiirendas samme, ja tuhkjat teed vandudes ruttas ta pimeduses väikese rannaküla poole, mille mustavad hurtsikud kalda käänu tagant hakkasid nähtavale tulema.

Rohkem kui Maidul oli Maarjal mõtteid ja tundmusi. Ta jooksis paarsada sammu tagasi vaatamata, peatus siis valjusti tuksuval rinnal ning püüdis noormehe kaugenevat ilmingut põõsaste vahelt, mis siin kohal kallast palistasid, silma saada; ta nägi Maitu veel, aga varsti kadus selle kõrge kogu pimedusse ning ühe kaldakühmu taha, ja Maarja seisis üksinda madalas lepikus, mille märjad külmad urvad tema käsi ja õhkuvat nägu puutusid.

«Maarja!» hüüdis ta iseennast; ta ei teadnud, miks ta seda tegi, aga pakitsev süda käskis nagu häälitseda. Ta raputas pead ja püüdis naeratada, tundis aga ise, et see ei läinud korda.

«Maarja.» sosistas ta peatselt uuesti, ja enam mõeldes kui rääkides lisas ta juurde: «Mis sa tegid? … Ei, mis sa t a h a d teha?»

Ta toetas oma äkki raskunud keha maha suurele niiskele raudkivile, mis seisis siin jalgtee ääres. Kohendas juukseid, kohendas rätti ja hoidis pahemat käsivart tugevasti rinna vastu.

«Ma tahan teda saada,» jätkas ta ise mõtisklemist; «seda ma tean, et ma teda saada tahan, enesele võin seda öelda – Jah, enesele, aga ma ütlesin ka t e m a l e! Häbi! Häbi! …» Ta kattis hetkeks näo, tõstis aga ruttu seda südimalt pead.

«… Miks häbi? Kellele muule võisingi seda öelda, kui mitte talle enesele? Ei ühelegi muule – iseenesele ja temale … Ma usun teda nii, ma usaldaksin kõik ta kätte – kõik, kõik, hinge ja elu! Üksi tema kätte … Kas vahest teine temasugune mees –? Tema näoline, tema jutuga, tema suurune, niisama hea süda – sama habe – samad silmad – just nii suur ja tugev – karvapealt tema ja tema, – kas ma seda teist? … Ei! ei! – Polegi ju teist! Teisi on – aga teda ei ole. Temasugust mitte … Ja siis: kui palju minusugune siis teisi näeb? Kuhu kaugemale minusugune saab? Kust ta temasugust otsib? Keda näed, seda tunned ammugi. Nende seas ei ole teist Maitu …»

Maarja tõusis, istus aga sedamaid nagu jõuetult kivile tagasi.

«See’p see on – s e d a ma tahan Maidult – tema ausaks naiseks. Muidu –» Maarja naeratas kibedalt – «muidu – sa heldeke, muidu võiks kõik! … Teisi- missuguseid teisi ei ole! Mõtlen nende suurte, nende peente peale – hahaha! … Tema aus naine – see’p see on, Maidu naine – seda, seda, seda tahan! … Sest ilmas kaduma minna on hirmus! Ja kui kergesti ei või kaduma minna! Aga kaduma minna, kui juba muidugi oled üksinda ilmas! Ükski ei armasta sind, ükski ei küsi su järele, – ei ainust tõsist sõpra, kõik petavad ja valetavad, – mahajäetud, pilgatud – Oh, ei,» hüüdis ta poolkarjudes, «mitte üksi ilmas! Ennem, jah ennem juba – »

Värin vapustas ta keha. Ta kargas püsti. Põõsast lendas lind vurinal välja – Maarja vaatas ehmudes üles, tõmbas räti silmadeni näo ette ja tegi argse rutuga, poolpõgenedes minekut.

Kitsas lepikusiil jäi selja taha, rada viis kaunis järsust kaldakõrgustikust üles ja nüüd algas liivaka põhjaga harv nõmmemännik. Sammaldunud madal rohukulu tikkus siin ja seal lume ja lumise liiva vahelt välja ning jala all veeresid ühtepuhku niisked käbid. Mere poolt kuuldus tumetasane ragin ja mändide ladvikus vihises tuul nii salalikult, nii meeltrõhuvalt.

Puude vahelt vilkus nüüd tulehelk. Otse sinnapoole, männiku idaserva, viis vähe looklev rada, ja varsti oli Maarja jõudnud väikese üksiku puuhoone juurde, mis oli ehituslaadilt meie maa rannaäärsete suvemajade moodi, tuletades aga meelde ka mõnd metsavahi- või jahimaja. Ta oli korstnaga, ühekordne, aga kõrge krohvitud vundamendiga, nii et sisseminek sündis kaunis kõrge puutrepi kaudu. Maja seisis küll männiku all ning põhjapoolse küljega kaldakõrgustiku veerel; tema ümbruses oli aga küllalt nii palju lagedat, et trepiesisele väikesele lilleaiale ja maja külgedel ning tagaotsas kaunis laialisele uibuaiale ruumi jättis, kus mustavaid peenraid, raagus viljapuid ja marjapõõsaid oli näha.

Siin majas elas ja tema omanik oli kapten Anderson, viletsa tervise pärast ametist lahkunud rikas vanapoiss, kes kolme-nelja aasta eest oli siia asunud, omandades mõisaomanikult maja ning väikese krundi. Maarja teenis sügisest saadik tema juures toatüdrukuna ja ühtlasi keetjana. Välise ja muu mehetöö tarvis pidas kapten külast käiva palgalise. Ta ise elas täiesti üksikult. Ei olnud ta läheduses peale paari koera, mõne võõramaa linnu ja ühe väikese ahvi ainust hingelist, ei olnud tal külastki käimas sugulasi, sõpru, tuttavaid, välja arvatud vahest meremees Mait Näkisaar, kelle kui ainuma lähedal elava ametivenna vastu Anderson teatavat sõprust ilmutas.

Maarja jooksis trepist kiiresti üles ja astus, niisama tasa avades kui kinni pannes, ruumikasse kööki. Aga ettevaatusest hoolimata kuuldi toas tema tulekut.

«Maarja!» hüüdis lähema kambri ukse tagant poolvärisev, otsekui roostetanud, ent mitte kare ega pahane mehehääl.

«Rebane, kes sa kõik haistad ja kuuled!» siunas Maarja tasakesi, astus aga, kui ta suurrätiku oli ümbert heitnud, rutusti tuppa.

See oli kapten Andersoni lugemis-, kirjutamis- ja suitsetamistuba. Neljanurgeline suur ruum kollaseks värvitud krohvseintega, valgeks lubjatud lae ning helevalgeks küüritud laudpõrandaga. Oma sisemise seade ja ehte poolest avaldas ruum «kaugel käinud ja palju näinud» reisimehe maitset: seintel rippus kõiksugu hoiuväärilisi sõjariistu kõverast türgi mõõgast indiaanlaste tapakirve ja neegrite vibupüssini; võõramaa jahimälestusi elevandikihvadest kaljukitse-sarvedeni; siis kõiksugu haruldasi kive, pille, ja konnakarpe ning muid leiuesemeid maalt ja merelt. Riiulitelt vaatas maha täistopitud kaugemaa sulg- ja muid loomi. Akende ees suuremates ja väiksemates traatpuurides, kudistas kirjusulgseid linde, nende seas paar papagoisid laest rippuvatel kiikpuudel, ja põrandal ning toolidel ronis väike hispaania ahv, tehes oma kelmistükke kahe kena, haruldast tõugu koeraga, kes lamasid kirjutuslaua ette laotatud tiigrinahal.

Kõige haruldasem selles haruldases ümbruses oli aga majaisand ise. Teda nähes pidi võõras kõigepealt kohkuma, siis halbu tundeid saama ning viimaks vaesest mehest aiva heldima.

Kapten Anderson on näost väävelkollane. Kuigi sel näol on palju lihavat paksust ja laiust, seisab nahk tema peal ometi nii paljudes kortsudes ja kurdudes, et meest võiks saja-aastaseks mullakeseks pidada. Tema silmadel on ähmane, klaasine läik ja ta peast on juuksed peale kerge halli härmatise kadunud – ta näib selle peaga nagu kana udusulil. Kippari käed värisevad, silmad pilutlevad ja huuled liiguvad vahetpidamata: ta nagu püüaks viimaseid vastastikku kasta. Kogu ta lai, ümarik, sidrunkollane nägu on habemest täitsa lage. Anderson ei ole veel viitkümmend aastat vana, aga kes teda esimest korda näeb, peab tahtmata mõtlema, et ta nii oma ihu vanaduse kui ka tervise poolest haua äärel seisab.

Kippar Anderson, vaene, on morfiumi ori ja ses haiguses parandamatu. Kord hirmsa laevaõnnetuse tagajärjel närvihaigeks jäänud, hakkas ta arsti käsul seda rohtu unepuuduse vastu tarvitama. Aga nagu tuhanded enne teda, sattus õnnetu kippargi salaliku mürgi meelevalda, ilma jõudu leidmata sellest loobuda.

Ta pidi ameti maha jätma ning otsima vagusas, üksildases maaelus, terve õhu ja metsalõhna kaudu paranemist. Aga nagu niisuguste katsetega taotseb lugu olla: vaim on valmis, liha nõder. Kapten Anderson kinnitas ja vandus endale iga päev: ma olen oma himutõvest vabanemas – ent seejuures ei lasknud ta oma morfiumitagavara iganes otsa saada; ruttu muretseti, kui seda oli karta, Peterburist salateedel lisa, ja nõnda kestis pahe edasi. Kui ta kuu jooksul päev-päevalt tarvitatavat annust oli hakanud vähendama – järsk loobumine tundus talle võimatuna – siis langes ta järgmisel kuul seda sügavamale oma kurba kiresse. –

«Noh, Maarjake, kus sa siis nüüd jälle käisid?» küsis kapten häälega, millest välja värises haiglane ärritus – vist küll tahtmata, sest mees ise püüdis teha lahket ja naeratavat nägu.

«Kus ma käisin?» vastas tüdruk. «Kus ma siis na käisin? Käisin külas mune otsimas.»

«Ma ei mäleta, et ma seda käskisin.»

«Miks ei käskinud,» valetas Maarja, teades kapteni mälunõrkust, «käskisite ammu juba, kui kurtsin, et munad otsas. Aga kuigi ei oleks käskinud, eks hoolas teenija pea isegi teadma, mida majas tarvis.»

«Hea küll, hea küll, aga kus su munad siis on?»

«Ei saanud ühtegi.»

Kapten naeris iseäralise lühedusega, nagu keelaksid seda pistjad, ja ta tuhmid silmad pilutasid tüdrukule kentsakal elavusel vastu.

«Mune ei saanud, aga Mait Näkisaart said vist küll näha?»

«Jätke mind rahule oma Näkisaarega!»

«Maarja! Maarja!» ähvardas kippar näpuga, aga naerataval näol. «Kohe tuled mu juurde ja tunnistad üles, et olid Mait Näkisaarega koos.»

«Mul pole midagi tunnistada. Ennäe nüüd!»

«Ruttu minu kohtulaua ette – vastu punnimata!» kamandas kapten heal naljatujul.

Maarja nihkus talle tõrkumisi sugu lähemale. Kippar sai ta põllest kinni kahmata ning rebis Maarja nüüd enda ette.

«Teil oli Maiduga maha tehtud, et saate täna õhtul veel üksinda ning salaja metsas kokku eks? Vasta, ilus patuori!»

Kippar vahtis seejuures Maarjale põnevusega, mis aga nähtavasti asja enese kohta ei käinud, priskesse näkku ning näpistas tal lotti ja põske.

Maarja hoidus kollasest vanamehest alati vastikustundega eemale, ja kui viimase värisev, niiske, kronkssõrmeline käsi teda püüdis puudutada, mida väga sagedasti juhtus, siis põgenes Maarja tundmustega, mis polnud jälkusest kaugel. Ka praegu, kus ta Andersoni sõrmi oma ihu küljes tundis, käis jubekas värin ta liikmeist läbi, aga – Maarja jäi paigale; Maarja katsus rõõmsalt, kelmikalt naerda, ta lõi kipparile hepitamisi käe peale.

«Ja mis siis, kui olin oma peigmehega koos?» küsis ta, julgesti vastu naljatades.

«Peigmehega? Ohoo, või nii kaugel juba!»

«Võib olla. Kõik võimalik. Noor veri …»

Kippari nägu tõmbus märksa tõsisemaks, kuid ruttu katsus ta seda varjata.

«Ma usun, see on uus vale.»

«Mispärast vale? Kas ma Maidule ei kõlba? Või ei kõlba Mait mulle?»

«Miks mitte … miks mitte … Hm, kui see tõsi oleks? … Õige küll, see on väga võimalik … Kahju, Maarja, kahju!»

Anderson tõmbas käe tagasi, vajutades ta taskusse, ja urises katkelisi lauseid edasi.

«Kahju?» küsis Maarja kunskoppi. «Millest on kaptenihärral siis kahju?»

«Hm, sellest, et ma va Maitu nii tihti siin lasksin käia. Olin ettevaatamatu, ogaralt ettevaatamatu! Ta krants mängib hästi kaarte – see’p see oli! Aga sarvik viigu ta kõige kaardimänguga, kui – kui –»

«Mis «kui», kaptenihärra?»

«Ja jah, ja jah,» pomises Anderson pooldis iseenesele. Eks ma märganud ammugi, kuidas tüdrukul silmad peas põlesid, kui selle va pika laisa poisi varju aga ukse vahel oli näha! Ma olin tõesti liiga – liiga – noh, olgu peale …»

Ta hakkas tüdruku soojadest kätest tugevasti kinni ja ta silmad liikusid Maarja nägu, kaela ja rinda mööda üles ja alla.

«Ma loodan, et sa mõistlik tüdruk oled,» ütles ta isevärki kartliku mõrudusega. «Ma arvan, et sinusugune õitsev plika – kas tead, Maarja,» ta jättis sõna järsku katki, «kas tead, ma arvan, et sul tuleks Maitu liiga kaua oodata – nii kaua, et jääd vanaks ja hakkad kolletama … Mait on verivaene poiss, kes naist ei või ega tahagi nii pea võtta … Sina aga, Maarja, – nii priske, nii õitsev ja rõõsk – kuidas sina võid nii kaua oodata … Ehk tuleb mõni mees – mõni mees, Maarja, – kui nüüd tuleb mõni mees, kellel on palju raha …»

Andersoni sarnad piilusid, varjatud lauvoltidest; ta ootas tüdruku vastust. Maarja vastus oligi kähku valmis:

«Kaptenihärra võiks Maitu ja mind nii palju aidata, et saaksime paari minna … Mõni tuhat rubla – kaptenihärrale väike asi – eks? kas?»

«Väga hea nõu!» naeris vanapoiss oma roostetanud häälega. «Sa oled ju päratu kaval tütarlaps! Aga ütle, mis eest ma siis Maidule need mõned tuhanded peaksin kinkima? Mis on ta mulle head teinud?»

«Tema mitte, aga mina.»

«Sina? Hihihi! Mis head sina siis mulle oled teinud? Pool aastat tüdrukuks olnud, praed ära kõrvetanud, supid soolveeks teinud, mind pahandanud, mulle vastu rääkinud, mu käsud täitmata jätnud? Nagu täna: valetad, et külas käisid mune otsimas, kuna luusid metsas poisiga ümber … Kas selle eest sulle mitu tuhat rubla kingituseks?»

«Kui nii halb teenija olen, miks te mind siis lahti ei lase?» heitis Maarja mokki mossitades vahele.

«Lahti? Haha, nii halb teenija sa siiski veel ei ole ja mina mitte nii halb peremees! … Ma olen hea mees, Maarja, pane tähele, ma olen väga hea mees …»

Anderson kõhistas naerda, kusjuures ta higine tukslev käsi üles Maarja valge kaela poole tõusis ja ta näpud kõditades neiu lõuaalust puudutasid.

«Kui te tõesti hea mees oleksite,» ütles tüdruk viduseks teeseldud näol ning astus sammu eemale, «siis te lubaksite meid Maiduga aidata, nii et varsti võiksime paari minna. Mait tahab oma käe peale hakata, kaupluse asutada, või ka väikese laeva osta –»

«Ahaa – mõistan nüüd, – siis on tal küll rikast naist vaja. Ma mäletan ka, et ta mulle sääraseist asjust on kõnelnud … Vaata, Maarja, – seega kaovad ju kõik sinu lootused ja mul on sest aiva hea meel – väga hea meel.»

Maarja laskis pea norgu, et oma jumemuutust varjata. Varsti tõstis ta aga julgesti nina ja tähendas kaunis näpsakalt:

«Mu lootused pole sugugi otsas. Pole ma enesele ilmaski asjatuid lootusi teinud … Ja Maarja ei olegi vahest nii vaene, kui arvatakse … Nüüd aga jätke mind oma Maiduga rahule – mul pole teda sugugi tarvis ega hakka ma talle ega kellelegi teisele järele jooksma …»

«Mis? Mis? Pahaseks saab minu ilus pai perenaine?» naeris kippar ja ulatas käega tüdruku käisest uuesti kinni. «Tule siia, ole jälle hea laps ja lepi oma leivaisaga ilusti kokku. Sinu kahjuks ei pea see olema – kas mõistad? Tule siia, lepime ära, ma olen sinuga väga rahul – nii sinu teenimisega kui ka sinu priske näoga!»

Ta tahtis käsivart tüdruku piha ümber panna, Maarja raputas enda aga lahti ja jooksis heledasti naerdes kambrist.

Kapten jäi köögi ukse poole, mille taha tüdruk oli kadunud, sel näoilmel vahtima, nagu ootaks ta teda täis vallatust sealt jälle sisse kargavat. Maarja pistis aga ainult pea ukse vahelt ja näitas oma naervat nägu. Anderson naeratas vastu ja kutsus teda sõrmega tagasi. Kui käsku ei täidetud, tõusis ta üles ja kõmpis isevärki töntsil sammul ukse poole, mille aga Maarja hepitaval pikanina-lõustal kinni tõmbas. Tagasi vajunud oma pehmesse nahksesse leentooli, hakkas kippar Anderson oma higiseid käsi hõõruma, kastes üht huult teisega, ärritatud-närvlik muhelus suu ümber, ja tegi ühtepuhku: «Hem, hem, hem!»

Järgmisel hommikul – oli just pühapäev – tuli Mait Näkisaar kaptenit jumalaga jätma. Ta oli paremas riides – sinine poekalevist ülikond seljas – ja ta tõsine, mehine, ehk küll veidi külm ja ükskõikne nägu, mida piiras mustjas tihe habe, oli hommikusest pesemisest värske ja valge nagu mõnel härrasmehel. Veel ei olnud tuul ja päike seda nägu saanud pruunistada, aga ka päevitunult oli Mait nägus mees. Keha suurus ja tugevus ning laitmata kasv paistsid samuti silma.

Vaevalt oli laevamees kapteni tuppa astunud – Anderson, kes praegu sängist oli tõusnud, istus öökuues tugitoolil, popsis peene lõhnaga sigarit ja ootas hommikust kohvi – vaevalt oli Mait ukse enese järel kinni pannud, kui Maarja ilmus, tuues niklist kandikul hommikueinet.

Kippar nägi teda täna esimest korda, muidugi ka Mait. Kippar vaatas ja vaatas ning hakkas siis naerma, ja see naer ei olnud ilma teatava tusata.

«Kuhu pidule sina siis täna lähed?» küsis ta. «Ahaa, ma mõistan!» lisas ta Maidu poole naeratades. «Vaadake, Näkisaar, vaadake! Ja kui te eesel ei ole, siis saate aru, mis lood on minu Maarjaga …»

Tüdruk punastas ja tige pilk lendas mahalöödud laugude vahelt pilkaja poole. Mait aga käänas oma suure kogu aeglaselt ümber ja hakkas Maarja tuliuut plikalikku roosat kleiti silmitsema. Ta hakkas alt sabatrihist peale ja jõudis pilkudega pikkamisi puusade ja rindade kaudu üles piiga näoni, ta valkjate, hoolega kammitud juusteni, mille krussitud otsad õitsvate põskede äärtel imeilusaid rattakesi sünnitasid.

«Täna ju pühapäev,» tähendas Mait viimaks kuivalt.

«Muud midagi? Hem, hem!» tegi Anderson, ning Maarja pealt heitsid ta silmad nähtaval rahuldusel kalgimeelse meremehe peale.

Mait tähendas, mispärast ta oli tulnud ja et tal kiire olevat, sest küüdimees jäänud hobusega maanteele ootama. Kapteni käsul tõi Maarja kapist rummipudeli, täitis klaasid ja mehed rüüpasid lahkumisliiku. Anderson avaldas oma meelehead Maidu abil lõbusasti viidetud talve üle ning Mait tänas mõne sõnaga kipparit sõpruse ja lahkuse eest. Siis joodi rõõmsa jällenägemise peale.

«Mis tühi!» hüüdis Anderson. «Me unustame ju üsna oma kolmanda lõbusa seltsilise! Maarja, kus su klaas on? Ruttu!»

Maarja tõi ka endale klaasi. Seejuures mõtles ta nende igavate õhtute peale, mil Mait vanapoisiga hilise ööni kaarte oli löönud, ilma et vaest Maarjakest muidu oleks tähele pandud, kui vahest siis, kui kapten seda ja teist käskis tuua või viia või viina sisse kallata … Maarjal oli olnud neil õhtuil toas ikka nii palju tegemist – kraamida, korraldada, puhastada, et ta köögis sugugi ei mallanud seista, ja ka und ei olnud tal, kuigi kapten teda lubas magama minna. Ei olnud kaarditoas tõesti enam midagi teha, siis kõrvalolevates kambrites ikka. Ja seejuures vaatas ta praokil oleva ukse vahelt mängijaid, kuidas nad nii truud olid oma ametis ja kui ilus habe oli Mait Näkisaarel ja kui laiad õlad ning millise kõmiseva käskijahäälega ta rääkis …

Kippar kallas Maarja klaasi täis.

«Meie kabeda Maarja terviseks!»

Klaasid kõlisesid kokku – kolm ühtesulavat sõbralikku tooni. Maarja rüüples huulte otsaga ja hakkas ikka kenamini punetama.

«Ja nüüd lahkumismusu Maidule!» kamandas kippar.

«Kes? Mina?» hüüdis Maarja läikival pilgul, mille ta aga ruttu ripsmete taha varjas.

«Vastu panemata! See on sinu kohus, Maarja.»

«Ei ole,» punnis tüdruk ebeldamisi vastu. «Sihukest kohust pole ma endale võtnud.»

«Mait! Kas te tõrkujast jagu ei saa?» ässitas Anderson ja tegi näo, kui oleks ta ise heameelega Maidu asemel.

«Vägisi ei maksa,» tähendas noor laevamees naeratades, seistes rahulikult oma tugevail jalgadel.

«Mis? Ei maksa? See peab aga olema! … Mait, tulge siia – olge mees!»

Kapten hoidis Maarjat kinni, Mait aga viivitas ja viivitas, nii et tüdruk sai räpakaks ja hakkas end vabastama.

«Jäägu peale, Andersoni-härra,» ütles Mait, «ega see ka nii teiste nähes hästi ei lähe … Vaadake, Maarjale kipub juba nutt peale … Lepime seekord niisama.»

«Olete teie aga üks valaskala oma jahedusega!» naeris kapten ja laskis Maarja vabaks. «Minugipärast siis! … Head teed, head õnne – veel väike kärakas reisipassiks!»

Mõlemad mehed raputasid tugevasti teineteise kätt, jõid veel klaasi, ja kui Mait ka Maarja oli sooja käe-andmisega jumalaga jätnud, lahkus ta kiirel sammul Andersoni majast.

*

«Kas tead, Maarja, sa võiksid selle musu ka mulle anda, mida Mait ei tahtnud,» naljatas kapten, kui ta oli tüdrukuga üksinda.

«Mait ei tahtnud?» nähvas Maarja ärritatult. «Kes talle oleks andnud!»

«Olgu kuidas on – mina tahan ning võtan vastu ka.»

«Aga ei saa.»

«Või nii kitsi ja tõrges oled selle pisukese naljaga!»

«Väga kitsi.»

«Mis ta sul siis maksab õieti?»

«Maksab vähemalt – maksab vähemalt –» Maarja hakkas sõrmedel arvutama ja naeris heledasti.

«Kui palju siis?»

«No ütleme – kolm tuhat rubla.»

«Ohoo, ohoo!» hüüdis vanapoiss, «selle raha eest võib sind juba üle kullata!»

«See hind on odav veel. Nõuan ehk veel rohkemgi.»

«Ma tingin alla!»

«Mitte kopikat ei jäta alla – mitte poolt kopikat!» nokkis Maarja vastu. «Teil ju raha küllalt! Mis vanapoiss nii palju rahaga teeb? Enesel surm iga päev suu ääres ja lapsi ega omakseid ei ole.»

«Hm, mida s i n a siis nii suure rahahulgaga mõistad peale hakata?»

«Küsite veel? Kas siis ei tea?»

«Ahaa, ahaa!» tegi Anderson ja hakkas käsi hõõruma; jäi siis äkitselt mõttesse.

Maarja aga pööras talle selja ja sammus ebela peatõstega kambrist.

*

Maarja hakkas lähemal ajal loomulaadilt ja harjunud kommetelt mitmeti muutuma. Ta võis olla väga rõõmus, vallatu, koguni üleannetu – sealtsamast aga jälle kare, külm, kinnine. Üks tuju lõi äkitselt teiseks ümber. Oli ta pool tundi oma naljasõbraliku leivaisaga naernud, naljatanud, tembutanud, siis tõmbas ta järsku näo mossi, rääkis nähvakaid sõnu, tõrjus kapteni näselused tagasi, oli tumm, kurt ja kivine. See olek vaheldus tunnis kas või paar korda, kestes nädalate, kuude kaupa edasi. Et haiglane vanapoiss ise ka tujukas oli, siis läks nende vahekord kaunis keeruliseks ning sagedasti tuli otse krõbedaid nägelusi ette.

Andersoni1 jätkus aga imelikul viisil nii palju kannatust, et ta iga sõna eest hoidus, mis tüdruku lahtilaskmise poole oleks kaldunud. Ta oli Maarjaga nii väga harjunud, et ta tema äraminekut otse näis kartvat. Juurde tuli veel, et Maarja oma töös ja talituses kohust hoopis suurema hoolega täitis kui enne. Kapten pani seda imeks. Tal ei olnud enam asja teenija virkuse puuduse, kauase kodust ärajäämise ega halvasti keedetud söökide üle nuriseda. Maarja oli esimene perenaine, kes oskas leivaisa elu hubaseks ja mugavaks teha.

Kas kogemata või meelega – mine tea, aga Maarja oli hakanud ka oma välimuse eest palju paremat hoolt kandma. Tal olid nüüd ikka nii puhtad seelikud seljas, nii nägusad, kerged sitsjakid, nii lumivalged põlled ees ja äripäevitigi punased helmed priske kaela ümber. Hommikuti tuli ta nii ilusti soetud peaga oma köögikambrist; ta oskas koguni, nagu mamslid ja linnatüdrukud, käharaks põletatud juukseid otsaesisele maha kammida, võites seeläbi tõesti teatava kraadi peenust ja moodsust. Kaptenile meeldis ta nõnda väga. Maarja märkas seda ja naeris talle koketselt vastu. Kui kapten neid lohukesi kiitis, mis Maarjale naermisel põskedesse tekkisid, siis oli varsti märgata, et Maarja nii sageli naeris ja naeratas, kui vähegi võimalik. Ta võttis Andersoni meelitused ja kiitused vastu, nagu ei teeks ta neist suurt välja, aga terane tähelepanija sai aru, et iga sõna mõjus. Kuni ta hea tuju kestis – või kui kaua ta seda kesta l a s k i s – nii kaua leppis Maarja iga naljatusega kippari poolt. Järsku aga – nagu juba tähendatud, vahetles ta meeleolu ja tüdruk oli kui puutükk. Kipparit see ärritas, ta hakkas teda mõistatuseks pidama ja mõtles palju-palju ta peale.

Maarja oli kohaliku segakoori liige, olles annetatud selge, nõtke sopraanohäälega. Ta laulis sagedasti ja Anderson armastas seda. Maarja istus enamasti oma köögikambri lahtisel aknal ja laskis oma laulud täis indu ja igatsust kaugele metsa ja mere poole heliseda. Mets lõhnas kevadises värskuses, meri virvendas kutsuva viipega puude vahelt, õhk oli nii paitav-pehme kui udusuled, nii soe ja magus kui rõõsk piim, ja lillede uimastav lõhn, lindude armatsev kudin tungisid aiast avatud akende kaudu ärritavalt majja.

Kollanahaline haige mees oma tugitoolis püsis selliseil õhtuil nagu magusas rammetuses. Ta vaatles ning kuulatas – kuulatas ning vaatles, ja iga pilguga kasvas imelik ärritus ta rinnas. Maarja laulmine pani ta meeled mõlkuma, ta vere kiiremalt ja kuumemalt jooksma.

«Maarja, tule siia tuppa laulma!» taotses ta siis kutsuda.

«Ei.»

«Miks mitte?»

«Ei.»

«Tule ikka, ma palun sind!»

«Mitte ei tule!»

«Ma kingin sulle midagi.»

«Mida?»

«Mida sa ise soovid.»

Poolpilkav, pool-uskumatu, pool-tagaõhutav naer Maarja suust.

«Ma soovin ehk liiga palju, kaptenihärra!»

«Soovi aga soovi!»

«Ma ei tea praegu midagi.»

«Siis vahest sularaha?»

«Kas seda ka annate?»

«Annan. Kui palju slis?»

Jälle see ässitav naer. Anderson ootab, kas ta astub köögist välja. Ei astu. Komberdab siis mees kepi najal järele ja toob ta kättpidi välja, kuna Maarja tõrgub, aga mitte väga südilt. Kapten kingib talle tõesti sularaha – kokkumässitud paber kaob Maarja pihku – ja nüüd laulab neiu majahärra kambris lahtisel aknal nii kaua, kui tal just lusti on. Vahel ei ole tal seda kauaks, ta jääb kavaldades meelehead ootama. On peremees ju rikas mees ning naudib silmsi suurt lõbu oma teenija laulust ja ilust.

Niisuguse ärritava õhtu järel et uinu kipper naljalt magama. Uni ei tule, ei tule, hoolimata morfiumist, mida Anderson enne sängiheitmist võtab. Ja Anderson kui panetunud morfiumi-ori segab endale kange joogi. Unerohuks hüüab ta seda jooki, millise ainsa nime all see on ka Maarjale tuttav.

«Maarja!» hüüab kapten sängist, mida varjavad paksud eesriided.

«Mis tarvis?»

«Klaas külma vett!»

«Nii hilja veel?»

«Ma palun!»

Köögiuks käib ning varsti pistab paljavarreline käsi portjääri vahelt klaasi vett sängi peatsis seisvale lauakesele. Äkki haarab kapten vabanenud käe, vajutab selle oma kuuma higise põse vastu ja siis puudutavad ta huuled kuumalt valget paljast käsivart, mille tüdruk ruttu tagasi tõmbab.

*

«sel 23. aukusdis 1886.

Kallis Armas mait nägisar

ma tullen sind vaimus terretama oma veikse Kirjaga ja soovin sule paljo duhhad tervisid ilma Silma näkemata ja käd ja Suut handmada ja nüt on minu täti ära surnut ja ma ollen väka kurb Sütame põhjast sele leina sõnnume ülle ja minnu kallis hea täti keda ma ika ni väka armastasin ja kes armastas mint kui omma last ehk ta küll kaukel soome mal ellas ja ei olnud mind näinutgi eka minna teta mu emma rägis temmast vaid aina vahel ja ta on mulle nüt pärrita jätnud 1 duhhat ja 5 sata rupla ja ehk ma saan veel kui kõig on mütud ja vata tall on jo veel varra mahha jänd naku maja ja mut ja kui on kõig mütud siis ma saan veel rohgem vist ja ma lotan seda kindlasde ja nüt on mull 1 duhat ja 5 sata rupla kintel ja kui sinna mide rigamad naist ei leia ja kui sa mind sukuki armastat siis on meil agatuseks ika 1 duhhat ja 5 sata rupla ja gui ma saan etaspiti veel nagu ma lotan seta kintlaste siis võip ika mees minnuga rahhul olla ja minnu harmastus ei kustu sinnu vastu ei ialeski sesd sinna ügsi olet mu ellu ja õnn ja lotus ja hilma sinnuda tahaksin ennem surnt olla sükavas ma põhjas seepärasd kiriuda mule silmapilg mis nõu sul on ja mõdle sele peale mis sa mule vantusid sest meest petakse sõnast ja ärga sarvesd.

vaimus sule suut antes ja sint omma truvi rina vasdu vajudates ja sinuld kohhe ühd rõmmust ja lahked vasdust otades jän jummalaga ja satan sule harmasdavasd sütamest duhhat dervist ja häd õnne ja elu sinnu ikavesde tru

Marie Koid.

oh minnu armasdut maid nägisar sesd ma kartan et sa ütled et on vähhe 1 duhhat ja 5 sata rupla aga ma san etaspidi dõesdi rohgem kui jumal aidap.»

Maarja pani käest sule, mille vars pea poolest saadik oli tindine – pöial ja kaks sõrme mitte vähem – lakkus keelega paar tindiloigukest paberilt ja luges kirja õhetavail põsil üle. Kui ta poogna oli ümbriku sisse pistnud ja hoolega kinni silunud, tõi ta kapteni kirjutuslaua sahtlist postmargi, rutjus käepäkaga ümbrikule peale ja tahtis, suurrätti ümber võttes, kirjaga tasa ja salaja majast välja hiilida.

Kippar pidas lõunauinakut magamiskambris. Ta oli aga praegu ärkvel, sest Maarja kuulis teda hüüdvat: «Kuhu nüüd, kallike?»

«Välja lähen,» vastas tüdruk.

«Kuhu jälle?»

«Ma ütlesin, et lähen välja.»

«Aga kuhu?»

«Pole sinu asi!»

Maarja läks. Ta tõttas männikust läbi, kaldarinnakust alla, lepiku veert mööda – lainetav meri pahemat kätt – küla poole. Ta läks vanalt Näkisaarelt Maidu aadressi tooma, ja kui ta selle oli saanud, oli ta lähem käik koolimajasse, mis seisis keset väikest rannaküla. Koolmeister kirjutas aadressi peale – läks ju viimane Inglismaale, Cardifi linna. Koolmeister naeris ja nokkis Maarjat Maidule kirjutamise pärast, Maarja aga ütles tõsiselt ja kaunis uhkelt:

«Mait on minu peigmees, miks ma ei või talle kirjutada?»

«Kas ikka tõsi? Noh, siis on teine asi.»

«Mis ma pidin küsima –?» tegi Maarja teist juttu ja oli rõõmus, et paar külainimest uksest sisse astusid, «– ma pidin küsima, kuhu kõige parem on linnas raha intressile panna – kas kriidikassasse, või «Lindasse», või kuhu?»

«Kelle raha sul siis intressile on panna?» küsis koolmeister naeratades.

«Mu oma raha … Teie pole siis vist veel kuulnud, et mu vana lesk tädi, kes elas pea lapsest saadik Soomemaal, Tinaburgi linnas, hiljuti suri. Mõelge, inimesed, ta, hea hing, jättis mulle natuke raha pärida, ja kui ta maja ära müüakse, siis saan veel – ei teagi, kui palju … Ma tahtsin siis teada saada, kus oleks kõige parem koht intressi panna, – raha võib mulle varsti kätte tulla, sest kohtukirjad on juba käes –»

«Kuule aga kuule,» ütles külameestest üks vahele ja ajas suu hämmastuses ammuli, «mis juttu tema seal ajab! – Kes on kuulnud, et sul Soomemaal rikas tädi elas?»

«Kas sina, Kakuta Priidik, seda oled kuulnud või ei, see pole minu asi. Mina tean aga väga hästi, et minu õndsal emal oli poolõde, kes juba lapsepõlves läks Tallinnast vanematega Soome ja sai seal ühele laevakaptenile mehele. Minu tädi nimi oli proua Anna To – Ta – Te – ma ei mõista seda võõrakeelelist nime välja öelda.»

«Düünaburi linn ei ole aga mitte Soomemaal,» tähendas koolmeister omalt poolt.

Maarja tippis näpuga otsaesist.

«Tinaburk? Kas ma ütlesin Tinaburk? Ma ei öelnud ju Tinaburk, vaid Seaburk – Seaburk!» kinnitas Maarja.

«Sveaborg ehk Viaburi on väike kaljukindlus, kus sinu tädil naljalt maja – »

«Siis olen sellegi nime unustanud,» naeratas Maarja ükskõikselt.

«Sa tahtsid ehk Viiburi öelda? See on Soomemaal,» tuli koolmeistrile meelde.

«Muidugi Viiburi! Ma ütlesin ju Viiburi! Kas ei? – Siis eksisin! Viiburi neh! Niisuguseid nimesid ma ei pea kunagi meeles … Nüüd aga pean minema – vanamees siunabki ehk juba kodus.»

Ja ilma et oleks saanud teada, kuhu on raha kõige kasulikum intressile panna, tegi Maarja minekut.

«Kui palju sa seda nodi siis õieti saad?» päris veel keegi külamehi.

«Hea kahmaku! Ei maksaks ju muidu rääkidagi. Aga pruugin ma seda sulle nii kopikapealt nina peale siduda, Tuiallika Paavel?»

Pööras selja ja läks.

Kui Maarja koju jõudis, tuti talle kapten Anderson köögi ukse juurde vastu.

«Laps, miks sa mu vastu nii kare olid?» küsis ta hellalt.

«Olin ma kare?»

«Sa ei mäletagi? Siis sa ei tahtnud kare olla.»

«Tõesti mitte, Paul!»

«Siis lepime jälle ära. – Tule siia, lepime ära – tule!»

Maarja läks naeratades ja nad leppisid ära.

*

Vaesel Maarjal tuli rohkem kui kaks kuud oodata, enne kui Näkisaarelt vastuse sai. Kaks kuud n i i s u g u s e l e kirjale vastust oodata – suuremat piina ei või ollagi! Ta on liiga kaugel, vahest maailma ääres – kiri ei jõuagi rutemini siia, oli Maarja igapäevane troost olnud. Aga sealjuures näris ta südant kahtluse-uss: ehk ta ei tahagi vastata – ehk oli liiga vähe … Aga viimaks, viimaks tuli kiri. Kirjatundja oleks linna nimest ja kuupäevast aru saanud, et kiri oli paljalt viis päeva teel olnud; Maarja aga ei teadnud, kus seisab Le Havre maakaardil, ega olnud tal maldu tähele panna, et kiri oli välismaa kalendri järgi 15. novembril ära saadetud.

Mait aga kirjutas: «Armas Maarja! Rõõmustan väga, et oled jõukaks tüdrukuks saanud, ja soovin sulle õnne ja armast rahu ja head elu. Ja peigmeestest ei saa sul nüüd puudust olema. Sest tüdrukul, kellel on 1500 rubla varandust, ei sellel saa tahtjatest puudust olema. Ja kui keegi tuleb, kes on meele järele ja viisakas ja tubli mees ja kes just raha pärast ei tule, ja kui veri mängib talle ka natuke vastu, siis on kõige targem nõu: võta vastu, ei muud midagi. Hakka nüüd nii kindlasti sihukese peale lootma, kes võib iga päev merelainetesse sattuda ja on kalade roog, ja kes veel nii häbemata on, et ta rikast naist just otsib, ja kellel nii inetu uhkusevaim sees on, nagu minul. Seda ütlen kõik hea sõbra poolest ja ligimesearmastusest. Aga kui sa, armas Maarja, mind mu sõnast pead, siis ei taha mina tänavu veel mitte valeliku nime alla saada, sest mul on ju veel ligi kaks aastat aega, nagu kokku leppisime. Tänavu talveks ei tule ma mitte isamaale ega koju, sest teenistus peab mind kinni ja ma jään võõrale maale. Sina aga tee, kuida su tark pea ja aus süda sulle nõu annavad.»

Lõpuks veel terviseid kõigile sugulastele, sõpradele, tuttavatele, nende seas ka kapten Andersonile, ja siis lihtsalt: «Jumalaga! Sinu sõber Mait Näkisaar.» Lähem aadresski puudus.

Maarja oli lugema hakates näost punetanud, siis läksid ta põsed ikka valkjamaks, ja kui kiri oli lõpuni loetud, hakkas vaeneke nutma. Ta nuttis kaua ja härdasti. Paaril järgmiselgi päeval märkas vana osavõtlik kapten, et Maarja silmad olid nutust punased. Ta ei saanud oma pärimistele vastust, meelitagu, kui palju tahab.

J õ u k a k s tüdrukuks – ainult j õ u k a k s tüdrukuks nimetab ta mind, oli Maarja piinav mõte, mida ta käänas ja väänas, ilma tast lohutavat külge leidmata. Jõukaks tüdrukuks – mitte r i k k a k s, see’p see on! Tuhat ja viissada rubla – see teeb tema naise alles jõukaks! Kui ta naine rikas peab olema, ei tea, kui palju siis? … Mis ma talle sellest kirjutasin, mis mul veel lisaks oodata, seda ta ei näi uskuvat, vähemalt mitte usaldavat … Kui jahedalt ta kirjutab, ja pealegi nagu poolpilgates! Ja pisarad tungisid Maarjale jälle silmi.

Ent natuke kergendust leidis ta kirjast aegamööda siiski: esiteks, et Mait lubas sõna pidada – vähemalt tõotatud ajanigi ja teiseks sellest, et Mait tänavuseks talveks koju ei lubanud tulla. Viimasest asjast teadis üksnes Maarja, mispärast seda vaja oli.

Maarja vastas Maidu kirja peale alles poolteise kuu pärast. Nii palju oli tal vist mõtlemiseks ja võitlemiseks ja õndsa tädi kinnisvara müügiks aega kulunud. Ta tõi jällegi Maidu isalt, kellele poeg hiljuti oli kirjutanud, selle kõige uuema aadressi ja pani siis posti kirja, millel oli umbes järgmine sisu:

Ta võivat nüüd suure rõõmuga teatada, et tema nimele langenud osa tädi pärandusest sularahas kokku on viis tuhat rubla suur. Majade ja krundi müük olevat selle juurdekasvu toonud. Aga peale raha jätnud tädi talle ka majariistu, riideid, ehteid ja palju muud pärida. Nendele asjadele tahtvat ta ise varsti järele reisida, et neid tervelt ja täiel arvul kätte saada. Kas nimetavat Mait nüüd veel teda ainult «jõukaks» tüdrukuks? Kui Mait üldse tahtvat vannet pidada ja mitte valelikuks ega petiseks jääda, siis ta teadvat, mis tal nüüd on teha. Armastusest õhetava südamega jäävat teda ta truu Maarja kevadeks koju ootama. Räägitava rahasummaga võivat Mait peale hakata, mida süda kutsub. Mõnel parunipreililgi ei olevat rohkem kaasaraha – jne.

*

Näärikuu algul reisis Maarja Koit Tallinna kaudu Soomemaale. Ta jäi viieks nädalaks ära. Päranduste korraldused on ju nii tülikad ja aegaviitvad asjad. Kapten oli endale teise tüdruku palganud ja Maarjale, ehk selle teenistusaasta küll pooleli oli, suure lahkusega reisi- ja teenistusest lahkumise loa andnud. Kes võiks ka nii rikast neidu sundida kauemini teenijakohta pidama! Kapteni lahkus ja aupakkumine neiu Koidu vastu läks aga veel palju kaugemale. Ta oli temale viisaka kutse esitanud, et kui ta Soomest tagasi tuleb, siis ta ei pidavat külasse kuhugi taluhurtsikusse elama minema, kuni peigmees tuleb, vaid ta võivat korteri võtta endise peremehe majas kuni pulmadeni. Seks otstarbeks laskis Anderson oma neljast elukambrist kõige kõrvalisema ning väiksema korda seada. Maarja võttis pakkumise meeleldi vastu, sest kus võis üksik noor naisterahvas end paremini meheleminemise vastu ette valmistada kui siin, senise leivaisa katuse ja tema isaliku kaitse all.

Maarjal oli palju reisikraami kaasas. Kohvrid, kirstud ja kastid – kõik olid nii ilusad uued, ja uus ning kena oli ka nende sisu, mida kippari uus tüdruk, Leena Kops, kellele Maarja oma varandusi hiilgavail silmil ette ladus, küllalt ei jõudnud imetleda. Kuna ta oma tulipunaseid suuri käsi kokku lõi ja keelega laksu juurde tegi ning kiituseks ikka uusi sõnu otsis, paistis tal kollane kadedus silmist, ja see tegi Maarja südamele rohkem rõõmu kui kõik Leena kiitus ning imetlus kokku.

Teekond on Maarjasse teda mitmeti muutes mõjunud. Ta on näost kitsamaks ja kahvatumaks läinud, mis aga tema jumet ennem ülendab kui alandab: Maarja palgelt paistab nüüd midagi, mis teda talutüdrukust lahutab. Seda nähtust aitavad uued riided, mis ta endale kaasa toonud, tähtsalt kinnitada. Need riided on moodsad, peaaegu liiga uhked, ja nad toovad Maarja saleda, aga siiski täidlase kasvu palju paremini esile kui need, mida ta seni oli kandnud. Maarja on oma uues riietuses linnamamsel. Kui ta oma rikkust veel mõni aeg on maitsnud, siis võib ta kergesti päris preiliks muutuda. Sest riided harivad, kultiveerivad. Pole neil preilidelgi muud kultuuri kui riidekultuur.

Kapten Andersoni tervis on läinud Maarja äraoleku ajal viletsamaks. Ta on näost koltunum ja kõdunenum kui iialgi enne. Ja ta nagu rasvas ujuvail silmadel on nii kurb, nii piinatud vaade. Ta käed värisevad rohkem ja ta närve nõelub selline rahutus, et ta ühelt toolilt tõuseb, teisele langeb, ühest toast teise sammub, tüdrukuga alatasa tõreleb, kõige üle nuriseb ja poriseb.

Maarja sisse astudes helkis kippari näo üle nagu päikesepaiste.

«Jumal tänatud!» hüüdis ta temale vastu ja nagu kivi näis tal südamelt langevat.

Ta surus Maarja mõlemat kätt ja vaatas talle uurimisi tõsiselt ja hellalt silma.

«Kõik õnnelikult möödas?» küsis kippar ja ta nägu läks ikka pehmemaks, nagu sulataks ta südant sügav liigutus.

Maarja ei kostnud. Pigistas vaid pealmise huule hammaste vahele ja pööras näo kõrvale. Väike helendav pisar veeres tal otsekui hõbedatilk üle põse ja kukkus uue sinivillase kleidi voltidesse.

«Sa nutad, laps? … Ma mõistan sind.»

Ta tahtis neiu kätest kinni hakata; see aga lükkas ta eemale ja astus teise kambrisse – sellesse, mille hea kapten talle korteriks oli määranud.

Natukese aja pärast koputas kapten Maarja ukse pihta. Seest küsiti, mida tahetavat.

«Siin on kiri Mait Näkisaare käest,» kostis Anderson; «tuli juba nädala kahe eest.»

Kohe avati uks ja Maarja valge käsi võttis kirja vastu. Kuna kippar oma tubadesse tagasi läks, hakkas Maarja peigmehe kirja lugema.

Mait teatas mõne reaga, et ta kevadeks koju tulevat, niipea kui Soome laht jääst vaba ja mõni sadam lahti on. Muust ta ei rääkinud. Soovis Maarjale õnne ja omastele palju terviseid.

Maarja ei nõudnudki rohkem.

Ta tuleb! rõõmustles ta, ja kui ta mõni minut hiljem kapteni ette astus, naeratas ta silm ja ta palgel mängis terve puna.

«Ma ootasin sind,» ütles kippar, kes Maarja sisseastumisel tugitoolist oli üles kähvanud, kuhu ta viivuke aega ennemini, rahutu kõmpimise järel, rüntsatades oli langenud. «Istu minu juurde ja kuula rahuga, mis mul sinule on öelda. Ma tahan sest koormast lahti saada, ma ei jõua teda kauemini kanda.»

Maarja võttis akna all istet, toetas oma valkja pea piida vastu ja küsis rahulikult:

«Mis koormast?»

«Kõigepealt: Kuhu ta jäi?»

«Selle pärast ole mureta,» sosistas Maarja ja pööras näo akna poole.

«Väga hea. Ma ei taha seekord rohkem pärida. Aga mida kirjutab sulle Mait Näkisaar?»

«Et tuleb kevadeks siia.»

«Soo!»

Anderson lükkas mõlema käega paar korda üle pealae, kõndis kiiresti ühest seinast teise, vedas siis ühe tooli akna alla Maarja juurde ja võttis väriseval ohkel istet. Ta istus natuke aega sõna lausumata ja vaatas tüdruku otsa, ning – imelik! – ta inetu nägu muutus seejuures jumekamaks.

Ta algas madala häälega ja peaaegu häbelikult:

«Maarja, sa oled mulle armas ja kallis. Sellest olen alles õieti aru saanud sest saadik, kus sa minust eemal olid. Ma ei oska sulle öeldagi, kui palju ma selle aja sees olen kannatanud!»

Ta pani käed rinnale risti ja vahtis kurvalt maha. Väikese vaheaja järel jätkas ta:

«Ma märkasin, et see ei ole paljas harjumus, nii väga kui ma sinuga olen ka harjunud, nii väga kui sa mul igatahes puudusid. Ei, vaid see, millest sulle tunnistust tahan anda, on enam. – Kas mõistad, Maarja?»

Ta laskis poolküllakile ja vahtis imlikult palumisi tüdrukule otsa.

«See on armastus, Maarja,» ütles ta siis poolsosinal.

«Ma palun sind, ära sõitle mind, ära pilka, ära pane pahaks, ära keela mind edasi kõnelemast! … Sa oled mulle armsaks saanud – ma ei mäleta, mis ajast saadik; aga väga armsaks, üle kõige armsaks oled mulle alles nüüd saanud, sellest vastmöödunud juhtumusest saadik … Sa oled mulle nüüd nii armas, et ma – sinust enam kunagi ei suuda lahkuda!»

Ta oli väljendanud viimase lause kirgliku rõhuga, kusjuures ta täis ärevust püsti vibas. Ta vaadegi oli elavust ja läiget saanud.

«Mis see tähendab?» küsis Maarja pikkamisi, ja ta põskedele heitis nagu kerge valge loor.

«See tähendab, et sa oled minu, ma ei anna sind ühelegi teisele, et sa oled, saades mu naiseks, kasvanud mulle hinge külge. Mul on suuremad õigused sinu kohta kui kellelgi teisel ja neid õigusi ei taha ma käest anda. Ma olen värisenud sinu elu pärast, olen jumalat palunud sinu pääsu eest, olen sind unes ja ilmsi oma naiseks hakanud pidama ja selleks pead sa ka ilma ees saama.»

Maarja oli keeletu. Seda nõuet kapteni poolt ei olnud talle uneski meelde tulnud. Kas naljatas ta või oli mõistuse kaotanud?

«Aga kui ma ei taha!» vallandus ehmatusehüüd tüdruku suust.

Anderson võttis jälle istet. Ta ei puutunud näpuotsagagi Maarjat, aga ta kummardas näo tema rinna ligidale ja sosistas alandlikult, anuvalt nagu lapsuke:

«Sa võtad minu tahtmise täita, sest ma palun sind! Sul saab hea olema minu juures, sest ma armastan sind. Sul ei saa millestki puudust olema, sest ma olen rikas. Sa saad minust varsti lahti ja võid armsamale mehele minna, sest ma olen haige ega ela kaua. Sa saad kõik minu päranduse ja oled rikas. Ja selle rikkuse saad varsti – varsti …»

Ta kuulatas hinge tagasi hoides. Ja kui Maarja tummaks jäi, kordas ta kurvalt:

«Ma olen haige ega ela kaua … Ma tõotan varsti surra … Siis oled ilus ja rõõmus ja rikas lesk – täiesti prii …»