Читать книгу Pettus - Edward Lucas - Страница 2

Kommunistliku salapolitsei-liiduvabariigi külm hingus närvutas loendamatuid elusid teisel pool raudset eesriiet. Kuid see puudutas ka minu lapsepõlve 1970. aastate Oxfordis. Meie Jugoslaavia päritolu üürilisel oli hingemattev saladus: onu Dušan. Luuletaja Matthew Arnold nimetas Oxfordi „kaotatud sihtide ja hüljatud veendumuste ja ebapopulaarsete nimede ja uskumatute truuduste koduks”. See käis osaliselt ka Dušani kohta – tema perekonnanimi, nagu enamiku Ida-Euroopa emigrantide oma, ei olnud ehk just ebapopulaarne, aga kindlasti briti silmadele ja kõrvadele eriliselt raske. Ta on mulle meelde jäänud sünge ja kahtlase kujuna, kes lausa levitas enda ümber süngust. Ta oli kangelane omaenda varimaailmas, aga sõjajärgse Jugoslaavia võimud pidasid temasuguseid antikommuniste kurjategijateks ja reeturiteks.1 Paljud kadusid igaveseks massihaudadesse või salapolitsei piinakambritesse. Dušanil vedas. Ta oli saanud põgeneda Suurbritanniasse, kus hankis endale tagasihoidliku töö mehaanikuna ja elas Oxfordi serval ligadi-logadi Crotch Crescenti tänaval. See oli õige armetu elu inimese kohta, kes sõjaeelses Jugoslaavias oli juba noorena teinud head karjääri ja jõudnud kõrgesse riigiametisse.

Aga ühes mõttes ei sobinud Dušan siiski Arnoldi sõnadega. Tagasilöökidest hoolimata ei olnud ta oma veendumusi hüljanud – kommunism tähendas kurjust ja inimesed, kes tema kodumaal valitsesid, olid võimuhaarajad. Õigupoolest olid Jugoslaavia isepäised kommunistid võrreldes Nõukogude bloki palju karmimate režiimidega üsna leebed. Siiski suhtusid nad armutult teisitimõtlejatesse, eriti kui viimastel oli sidemeid välismaiste antikommunistidega. Olgica perekond oli tohutult riskides hoidnud salajasi sidemeid pagulastest sugulastega, eitades salapolitsei ülekuulamistel mõistagi kindlalt, et nad neist üldse midagi teavad. Olgica külastas oma onu Oxfordis igal nädalavahetusel. Kui kodumaa võimud oleksid teadnud, et ta käib läbi ohtliku antikommunistist pagulasega, oleks tema isa hiilgav arstikarjäär (mis oli ta lühikeseks ajaks toonud isegi Oxfordi) lõppenud ja neiu, kes oli jäänud siia õpinguid lõpetama, tulevik oleks samuti ohus olnud. Tal olnuks ohtlik isegi kodumaale tagasi pöörduda, nii et ta võinuks olla sunnitud jääma teismelise põgenikuna Suurbritanniasse.

Sellesse täiskasvanute maailma sekkusid nüüd minu lapsikud püüdlused. Juba enne Olgica saabumist olin ma poisikesena vaimustunud Ida-Euroopast. Ma võisin veeta tunde tolmunud atlaste taga, lugeda kommunismieelse aja kadunud kuningriikidest ja vabariikidest ning nende unustusse vajunud poliitikutest, imetleda iseäralikke postmarke ja eksootilisi keeli. Raudse eesriide taha peitununa tundusid nad sama kaugel ja ebareaalsed nagu Atlantis. Teismeliseea alguses läks mul kooli ajalooprojekti jaoks vaja näidet kommunistlikust propagandast ja ma otsustasin kirjutada Jugoslaavia Londoni saatkonnale, et paluda neilt ametlikku seisukohta, kuidas suhtub nende valitsus lüüasaanud rojalistlikesse konkurentidesse. Ma arvasin, et see sobib kenasti kokku projekti teiste osadega, mis olid mul juba olemas, sealhulgas lõik Winston Churchilli sõjaajaloost, Jugoslaavia paguluses elava lapskuninga Petari südantliigutav lugu elust Cambridge’is ning põnevusest pakatav lugu Briti sõjalisest missioonist tema hukule määratud sõjameeste-tšetnikute juurde.2

Ma tegin oma plaani uhkusega teatavaks. Minu hämmastuseks vajus Olgica täiesti näost ära. Ema tõmbas mind kõrvale: kas ma siis ei mõista, et Jugoslaavia Londoni saatkond annaks kirja kohe salapolitseile üle? (Kurjakuulutava lühendi taha peituv UDBA (Uprava državne bezbednosti ehk riikliku julgeoleku valitsus) nuhtles režiimi kriitikuid nii kodu- kui ka välismaal.) Olnuks selge, et mu lapsik järelepärimine tuleb selleltsamalt Oxfordi aadressilt, kus elab Jugoslaavia kuulsa pediaatri ülikooli ettevalmistuskursustel õppiv tütar. Juba see oleks olnud halb, kui UDBA oleks hakanud, nagu kindlasti juhtunuks, teda kahtlustama rojalistliku mineviku propageerimises, mis oli Jugoslaavias kuritegu. Ent nad oleksid hakanud kontrollima ka perekonna ajalugu ja võinuksid avastada hoolikalt varjatud sidemed Crotch Crescenti kurikuulsa asukaga. Neiu elu oleks hetkega pea peale pööratud.

See rumal vahejuhtum õpetas mulle midagi olulist – tõsi küll, poliitikast, mitte ajaloost. Esiteks seda, et kommunistliku riigi võim tugines luure- ja julgeolekuteenistuste kõikjale tungivale halastamatule ja bürokraatlikule haardele, mis andis neile võimaluse rikkuda kõigi nende jaoks ebameeldivate inimeste elujärg. Teiseks seda, et nende agentuuride haare ulatus palju kaugemale nende süngetest päritolumaadest – isegi näiliselt turvalisse ja rahulikku Inglise ülikoolilinna. Uskumatu mõte, et minu teo tõttu oleksin võinud sattuda vaenuliku välismaise tähelepanu alla, sütitas minus aastakümneteks püsima jäänud uudishimu. Järgnevatel aastatel ahmisin usinalt luurekirjandust alates ülejooksikute mälestustest kuni John le Carré romaanideni. Ma uurisin välja erruläinud luurajate asukoha ja pommitasin neid küsimustega. Samuti hoidsin hoolikalt silma peal eakaaslastel, kellele pakuti tööd MI6-s, nagu kõnekeeles kutsutakse Briti salaluureteenistust SIS.3

Isegi teadmata kuigi palju luuremaailmast, hämmastas mind nende kohmakas tegutsemisviis – ühel ja samal päeval maandus tudengite kirjakasti punt ühesuguseid valitsuse ametlikes kollakais ümbrikuis kirju. Mõned saajad eirasid vaikimiskohustust. Üks sõber isegi raamis kirja ja asetas oma tualettruumi seinale, nii et sõbrad võisid nautida eimidagiütlevat kirjapead ja pakkumise raskepärast sõnastust: „Aeg-ajalt tekib valitsuse teenistuses võimalusi teha välismaal erialast ja konfidentsiaalse iseloomuga tööd.” Nende puhul, kes vastasid, avaldas värbamisametnike sama kohmakas tegevus (millega kaasnesid taas tungivad hoiatused hoida asja saladuses) üsna purustavat mõju senisele idealiseeritud arusaamale luuremaailmast. Kas tõesti on võitluses Nõukogude impeeriumiga oluline, imestasin omaette, et Tomil on homokalduvusi, Dick suitsetab kanepit ja Harrieti poiss kuulub Sotsialistlikku Töölisparteisse?

Ma jõudsin järeldusele, et võin olla kasulikum väljaspool seda maailma, ning otsisin mõnda Ida-Euroopaga seotud liikumist, mis oleks valmis mu abi vastu võtma. Isast eeskuju võttes, kes toimetas salaja raamatuid Tšehhoslovakkias vaenatud tuttavatele filosoofidele, aitasin korraldada tudengikampaania Poola Solidaarsuse liikumise toetuseks, mille 1981. aasta sõjaseisukorraseadus oli põranda alla surunud. Ma lehvitasin plakatitega saatkondade ees ja kirjutasin protestikirju poliitvangide toetuseks. Ma õppisin niisuguseid moest läinud keeli nagu poola keel ja harjutasin neid vanade kibestunud pagulastega Lääne-Londoni tolmunud klubides ja kontorites, just sellises maailmas, milles tegutseb eestlasest „kindral” Vladimir le Carré romaanis „Smiley meeskond”.4 Nagu spioonikirjaniku väljamõeldud pagulasi, oli ka neid toetanud Briti luure, kes aga seejärel neile selja pööras ja nad hülgas. Ma ei teadnud toona veel täiel määral operatsiooni „Jungle” fiaskost, millest tuleb põhjalikult juttu 9. peatükis.

See raamat on sündinud minu huvist korraga nii luuretegevuse kui ka Ida-Euroopa vastu. Ma sõidan vahetevahel bussiga number 12 piki Westminster Bridge Roadi Lambethis, kus asus varem Briti MI6 keskus. Selle asukoht oli toona väidetavalt hoolikalt kaitstud riigisaladus, kuigi bussikonduktor võis rõõmsameelselt teatada: „Century House – spioonidel on aeg väljuda!” Ma ei ole sinna kunagi sisse astunud. Kuid ma olen hoolikalt silmitsenud seda armetu välimusega betoonimürakat, otse mille ees asub täiesti sobimatult bensiinijaam. KGB tsitadelli klassikaline mõjuv fassaad (algupäraselt oli seal hoones kindlustuskompanii) sobinuks Londoni parimatele tänavatele. Ent MI6 hoone nägi rohkem välja nagu närune Nõukogude tornmaja.

Spioonid, olgu siis palgalised agendid, idealistlikud vabatahtlikud või kutselised luurajad, olid lihtsõdurid ida ja lääne võitluses, mis vormis kõigi sõjajärgsete põlvkondade, sealhulgas minu, elu. Nad paelusid mind tudengi, aktivisti ja ajakirjanikuna esialgu Londonis, hiljem juba raudse eesriide taga. 1980. aastatel patsutasin õlale ja lõin klaase kokku mõlema poole luurajatega, tõrjudes nende meelitusi, kuid vastastikku nalja heites, tögades, väideldes ja ideid vahetades. Kommunismi kokkuvarisemise ajal tundus korraks, et nende tööpõld on sootuks kokku kuivanud. Kui Nõukogude Liit oli kadunud ja ühes sellega oht, et külm sõda kasvab üle kuumaks, kelle järel siis veel luurata? Ent šampanjakorgid, millel Briti ja Ameerika luurajad 1991. aasta augustis paukuda lasksid, olid sama enneaegsed kui masendus Lubjankal ajal, kui Lenini salapolitsei ülema Feliks Dzeržinski kuju juubeldavate moskvalaste hõisete saatel kraanaga nende hoone eest minema viidi. MI6, CIA ja nende partnerid tegid eelarves muudatusi ja suunasid pilgu teistele sihtmärkidele: relvakaupmeestele, terroristidele, gangsteritele ja küberkurjategijatele. Kuid peagi selgus, et uut laadi kuritegevus ja vana laadi spionaaž sobivad kenasti kokku – esiplaanil tegutsevad ärikad ja kelmid olid mõnikord uued, ent väga tihti tegutsesid nende selja taga kunagise Nõukogude bloki luuremaailma nutikad ja halastamatud kujud.

Nad kujutasid endast tumedaid partnereid uues maailmakorras. Vana süsteemi varing polnud kommunismiaja luurajaid kaugeltki ajaloo prügikasti pühkinud, vaid nad suutsid küllaltki hästi kohaneda uute oludega. Mõned kunagised tegelased tegutsesid varjatult edasi, tõustes uutes riigistruktuurides vastutavatele kohtadele. Üks neist oli Eesti Herman Simm, kelle tegemistest tuleb juttu 11. peatükis. Teised suundusid ärimaailma, kusjuures võõrkeelte oskus ja teadmised välismaailmast andsid neile uues mängus tubli eelise. Kogu kunagises Nõukogude impeeriumis haihtusid kähku kommunistliku partei ja sellega seotud organisatsioonide varad, jõudes tihtipeale nutikate ja heade sidemetega inimeste kätte. Sama teed läksid KGB ja muude agentuuride varad. Hinnangute kohaselt toimetati Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal välismaale kümneid miljardeid dollareid ning terve hulk seniajani seletamata enesetappe harvendas vana režiimi viimseil päevil nende ridu, kes oma positsiooni tõttu võinuksid asju teada.5 Ebaseaduslikult omandatud rahavarud said vana eliidi kärmema reageerimisega liikmete tõukelauaks vastavanenud ärimaailma. Sisuliselt muutsid nad oma võimu rahaks ja siis tagasi võimuks.

Venemaa enda Nõukogude aja spioonidest juhib tähtsaim, kunagine KGB ohvitser Vladimir Putin praegu kogu maad. Nende kõigi kohta kasutatakse mõistet siloviki ehk „jõumehed”.6 Vana KGB jäi Nõukogude Liidu kokkuvarisemise käigus 1991. aastal ilma peast, aga mitte juurtest. Nagu tihtipeale varemgi, muutis ta kõigest nime. (Vladimir Lenini ajal oli tegu olnud Tšekaaga, hiljem sai sellest OGPU, NKVD ja lõpuks KGB.) Praegu on see jagunenud kaheks: FSB, mis päris vana süsteemi sisemaise repressiivaparaadi, ja SVR, mis on Nõukogude välisluureteenistuse järglane. Lisaks neile on endiselt olemas eraldi sõjaväeluure GRU.7

Seepärast on osa raamatust pühendatud just sellele pettusele – kuidas endised spioonid ja nende sõbrad võtsid loomu poolest kuritegeliku vandenõuga üle ühe maailma suurima riigi, selle käigus tohutult rikastudes ja läänt tüssates. Nende tegutsemislaad ühendab endas organiseeritud kuritegevuse, suuräri, tavapärase diplomaatia – ja luure – jooni. Ma näitan, et Venemaa luurejuhid kasutavad praegu meie vastu nii vanu töövahendeid kui ka uusi, millest nende Nõukogude aja eelkäijad võisid vaid unistada.

Nende kõige võimsam relv on tavapärasus. Nii nagu Venemaa poliitikud ja ametiisikud paistavad esmapilgul samasuguste ülikonnastatud ja tähelepandamatu kasti esindajatena nagu nende ametikaaslased teistes tööstusriikides, nii pole ka raamatus kirjeldatud spioonid glamuursed ega kurjakuulutavad. Nad elavad tavalist elu ja teevad tavalist tööd, liikudes meie seas ringi vähimategi raskusteta ja silma torkamata. Nad on just sellised inimesed, kellega võib kokku puutuda koolimaja juures, kes töötavad otse teie kõrval, kellega kohtute ärireisil või keda võib näha naabermaja ees muru niitmas. Ent nende tegelik ülesanne on tungida meie ühiskonda, mõjutada seda oma huvides ja varastada meie saladusi.

Kõige tuntum sellest uuest Venemaa luurajate põlvkonnast on noor punapea Anna Chapman, kes tõusis pärast vahistamist ja väljasaatmist 2010. aasta juunis ülemaailmseks superstaariks. Temast sai härra Putini lähedane sõber, hinnaline vara tema poliitikamasinas, kuulsus Venemaa ärimaailmas ja telemaastikul. Aga nagu selgub 7. peatükis, ei seisnenud tema peamine anne välismaal töötamise ajal sugugi luurekoolist antud legendi ja oskuste täiuslikkuses. Ta alustas oma elu meie seas Londoni üksluises Stoke Newingtoni eeslinnas, jättes võõrale silmale mulje järjekordsest teravmeelsest aina pidutsevast venelannast, kel on inglasest abikaasa ja oskus kättejuhtunud võimalusi ära kasutada, mis tagasidki talle turvalise ja mugava elu Suurbritannias. Ent tavapärasus oli petlik. Ta sobis luuretegevuseks nii hästi just sellepärast, et ta oli täiesti silmatorkamatu. Hilisem muutumine trofee-superspiooniks näitab teda teisest küljest. See tõestab tema imidzhmekeri’te (kuvandiloojate) osavust ja paljastab üht-teist Venemaa enda kohta. Luureskandaal, mis paiskas preili Chapmani kuulsuse tippu, oli vaid osa suuremast pildist. Ta oli üks kümnest, kes vahistati 2010. aasta juunis Ameerika Ühendriikides ja kes olid elanud tähelepandamatut keskklassi elu näiliselt kaugel niisugustest traditsioonilistest luure sihtmärkidest nagu Pentagon või riigidepartemang. Tema ja veel üks venelane elasid oma nime all. Seitsmel olid võltsidentiteedid, mille järgi nad olid ameeriklased, britid, kanadalased, iirlased või uruguaylased (kümnes oli uruguaylase peruulannast abikaasa). Veel üks kahtlusalune, venelane Pavel Kapustin, kes elas Christopher Metsose nime all, vahistati Küprosel, kuid pääses sealsete võimude kaasabil põgenema – asjaolu, mida ei ole seniajani rahuldavalt seletatud, aga mis tekitab Ameerika ametiisikutes selgelt raevu.8 (Kaudsemalt oli seotud ühe kunagi Microsoftis töötanud venelase väljasaatmine ametlikult immigratsioonieeskirjade rikkumise eest sama aasta juuli keskel.)

Mõned inimesed suhtusid mõttesse, et Venemaa saadab spioone eeslinnadesse, pilkavalt, mõned üllatusega. Mõlemad reaktsioonid olid väärad. See ei ole Kremli luurebosside uus või rumal algatus, vaid juba vana ja kurjakuulutava käitumise uus esinemisvorm. Kõigest kaks aastat varem oli Herman Simmi juhtum toonud ilmsiks, kui sügavale on venelased tunginud NATOsse. Eesti kehakas endine politseinik, kellest oli saanud riigi kõrgeim riiklike saladustega tegelev ametiisik, paljastati lääne vastuluurajate pingsa töö tulemusel Venemaa agendina. Paljastati ka tema kontaktisik, kutseline luuraja, kes tema tööd juhtis. Selleks oli „Antonio”, Portugali ärimeheks maskeerunud venelane, kellele oli loodud hoolikalt viimistletud valeidentiteet. Kuid ajakirjanduses vaibus juhtumi käsitlemine kiiresti, jättes enamiku inimesi teadmatusse, milliseid pingutusi teeb sarnaselt kunagise Nõukogude Liiduga praegune Venemaa petmisel, sisseimbumisel ja õõnestamisel. Pika lobitöö ja veenmise järel sain lõpuks Eesti võimudelt loa küsitleda Simmi, mille tulemustest tuleb juttu 11. peatükis.

Rahvusvaheline ajakirjanduskõmu preili Chapmani ümber labastas spionaaži näitemängu tasemele. Seda viga oli kerge teha – armsalt huuli torutav ja kättesaamatuna paistev punapäine venelanna jättis kergesti väljamõeldud tegelase, mitte reaalse isiku mulje. Ta sobinuks kenasti mõnesse Bondi-filmi peavastase kirglikuks kaaslannaks – suhe 007 ja 90-60-90 (preili Chapmani kehamõõtudest tuletatud hüüdnimi Venemaal) vahel annaks filmile kohase imala seksuaalse tooni. Õõvastav ja näivalt mõttetu afäär lausa tingis naeruvääristamist. Ajakiri New York pani loole pealkirja „Russian Spies Too Useless, Sexy to Prosecute” („Vene spioonid on kohtu alla andmiseks liiga tarbetud ja seksikad”). Londonis väitis Guardian enesekindlalt, et „ükski kümnest venelasest ei suutnud oma peidupaigas USA eeslinnades välja õngitseda mingeid saladusi”. Angloameerika ajakirjanduse nimekas veteran oli veendunud, et Venemaa agentide operatsioon oli „täiesti tulutu”.9 Kui kinnipeetud vahetati Viinis nelja inimese vastu, kes olid Venemaal vangistatud luuramise eest, arvas David Cornwell, kes pseudonüümi John le Carré nime all suutis võimekalt esitada külma sõja luuretegevuse ohtlikke intriige, et Ameerika luureteenistuste kontrolli alt väljunud „parempoolsed” püüavad pidurdada Venemaa-Ameerika suhete paranemist. Ta küsis. „Kui me jälgime kuulsa Technicolori vahendusel reaalajas kahekümne esimese sajandi suurimat luurajate vahetust ja kuuleme oma mälus tsitril kõlavat Harry Lime’i teemat, kas tõesti ootavad spioonid, et me silkame kibekähku oma külma sõja aegsetesse varjenditesse? Kas see oligi kogu kaval plaan?”10

Austades väga Briti suurimat spioonikirjanikku, mõnevõrra vähem ka teisi kommentaatoreid, on see ometi kummaliselt rahulolev käsitlus. Spioonid peavadki olema võimalikult igavad ja tähelepandamatud, et tulla toime ametites, mis võimaldavad neil oma tegelikku tööd teha. Kui nad peavad olema tagasihoidlikud vahendajad, kes toimetavad edasi raha, valedokumente ja muud vajalikku silmapaistvamatele agentidele, siis peab neil olema töökoht, mis lubab neil ohtralt reisida. Le Carré tuntuim tegelane George Smiley töötas sõja-aastail šveitslasena esinedes Rootsi laevakompaniis, mis sobis hiilgavalt inimesele, kes pidi leidma ettekäände pidevalt külastada Hamburgi või teisi Saksamaa sadamaid.11 Mõni ülesanne nõuab töökohta, hobi või elulaadi, mis annab ligipääsu salajasele teabele. Kui eesmärgiks on tuvastada võimalikke allikaid ja nende värbamist soodustavaid nõrkusi, peab tegemist olema hea suhtlejaga. Kui tegu on kontrollijaga, kes värbab, juhendab, motiveerib ja kontrollib agente, siis peab ta elustiil olema selline, mille puhul saab kahtluse alla sattumata kohtuda väga paljude inimestega. Kui tegu on „mutiga”, kelle siht on tungida vastase julgeoleku- või luureteenistusse, peab tema haridustee ja karjäär olema selline, mis ajendaks teda värbama.

Aastaid Ida-Euroopas töötanud Briti diplomaat Charles Crawford selgitab neid asjaolusid põhjalikult oma ajaveebis.12 Spionaaž tähendab tuvastamist, kus paikneb või levib ülitundlik ja kasulik materjal, ja seejärel selle kaitsmises esinevate inimlike või füüsiliste nõrkuste ärakasutamist teabe kopeerimiseks nii, et sellest aimu ei saada. Seda tuleb teha nii, et keegi ei märkaks ega isegi kahtlustaks, ja võimaluse korral korduvalt. Nähtamatus on sel juhul tähtsaim eelis. Vastuluurajad võivad jälgida luuramises kahtlustatava diplomaadi ärkveloleku- ja isegi unetunde. Nad võivad kammida läbi viisataotlusi leidmaks välismaalasi, kes ei paista olevat päris need, kellena nad ennast näidata soovivad. Nad võivad võtta vaatluse alla kodumaised kahtlusalused, et näha, ega nad ei kohtu imelike inimestega. Niisugune tehnika võib hästi aidata diplomaadiks maskeeritud spiooni või hooletu reeturi tabamisel. Kuid vastuluurajatel pole peaaegu mingit võimalust tabada korraliku väljaõppega ja kindlal eesmärgil saadetud illegaale, inimesi, kes tegutsevad röövitud või võltsitud identiteediga.

6. peatükis selgub, et selline isik on vara, mida võib kasutada siis kui vaja, seal kus vaja ja nii nagu vaja. Asjaolu, et Venemaa on saatnud niisuguseid agente Ameerikasse, Suurbritanniasse ja Euroopasse (ning mujalegi), peaks tekitama ärevust. Kujutlege vaid, et kellelgi, kes teid vihkab, on teie koduukse võti. Ei tasuks tunda rõõmu, et ta pole veel teie maja maha põletanud, teie väärtasju varastanud või teile narkootikume sokutanud. Tuleks hoopis tunda muret, et ta võib seda teha.

Venelased ei labasta ega naeruväärista luuretegevust. Pigem võtavad nad seda päris tõsiselt, nii ohuna välismaalt kui ka millenagi, mille poolest nad ise võivad silma paista. Inimesed paistavad kõikjal hindavat väljamõeldud spioone. Ameeriklastel on mälukaotusega, aga hävimatu Jason Bourne13; kaptenleitnant Bondi vembud puistavad kuulsusetolmuga üle ka SIS-i. Kuid lääneriikide tegelikel luurajatel on võrreldes oma ametikaaslastega mujal maailmas üpris tagasihoidlikud privileegid. Suurbritannias lähevad nad näiteks erru 55-aastaselt ehk varem kui diplomaadid, kelle kattevarju nad kasutavad. Nende eelarve on ehk veidi suurem ja mitte nii terase kontrolli all kui teistel ametiisikutel, aga üldiselt vastab nende elulaad kõigi keskklassi spetsialistide omale.

Ent Nõukogude pärand on pärjanud luuretegevuse Venemaal erilise ausäraga. KGB ohvitseride (näiteks preili Chapmani isa Vassili või härra Putini või sadade tuhandete nendesarnaste) elu oli märkimisväärselt parem kui nende kongikaaslastel tööliste paradiisis. KGB erikorterites elavad ohvitserid võisid sooritada sisseoste poodides, kus leidus mujal kättesaamatut kaupa. Nad puhkasid KGB kuurortides ega pidanud taluma mitmeid süsteemi väiklaseid piiranguid igapäevaelus. Elitaarse välisluurevalitsuse ehk KGB esimese peavalitsuse töötajad ning mõningad krüptograafia ja vastuluurega tegelevad kolleegid võidi lausa saata tööle välismaale, nad võisid isegi pääseda ligi muinasjutulisele lääne küllusesarvele, mida klassisõdalased ühtaegu põlastasid ja kadestasid.

Lisaks privileegidele võis KGB nautida salapära, mis on kandunud edasi ka selle järglasorganisatsioonidele. Inimesed pidasid seda (pigem vääralt) tõhusaks, kõiketeadvaks ja korruptsioonist puutumata asutuseks. Selle töötajatel oli amet, kus tehti tõelist tööd organisatsioonis, mis tõepoolest toimis, ja nad said oma töö eest väärilist tasu. Klaustrofoobses, näruselt juhitud ja altkäemaksust läbi imbunud Nõukogude Liidus ei saanud just paljud sellega hoobelda. Sarnaselt kosmoseprogrammi ja spordikangelastega puudutas KGB teistki emotsionaalset tundeniiti – patriotismi. Ehkki see oli õieti truu kommunistlikule parteile, mitte Nõukogude riigile (KGB nimetas ennast partei mõõgaks ja kilbiks), võis see nautida Natsi-Saksamaa purustamisest kiirguvat aupaistet. Nii nagu lahing Britannia pärast oli Suurbritannia „tähetund”, nii nagu vastupanuliikumine seisab esikohal Prantsusmaa rahvusmüüdis, nii nagu Normandia rannik iseloomustab ameeriklaste panust Euroopa vabaduse tagamisse, nii oli Suur Isamaasõda (sellist nime kannab Teine maailmasõda Venemaal) kesksel kohal Nõukogude Liidu enesekuvandis ja on täpselt sama tähtis tänase Venemaa identiteedis.

Hoolimata kangelaslikkusest, mida Nõukogude sõdurid ilmutasid natsidest sissetungijate purustamisel, oli salapolitsei tegelik osa noil aastail põlastusväärne segu sõjakuritegudest vaenlase vastu, „vabastatud” alade halastamatust rahustamisest ning kodumaiste tegelike või ettekujutatud vaenlaste jälitamisest.14 Kuid Nõukogude sõjaajalugu esitas seda enamasti sootuks teistsuguses valguses – teleekraanidel, kuhu hiljem jõudis preili Chapmani kergemeelne saade lahendamata saladustest,15 võisid inimesed ammugi näha tuntuima Nõukogude väljamõeldud spiooni Max Otto von Stirlitzi (niisugune oli tema varjunimi Saksamaal) kangelastegusid. Ta pidi sõja ajal tungima natside kõrgeimasse juhtkonda. Erinevalt Bondist ei hinda Stirlitz vidinaid, relvi või tüdrukuid. Tema relvaks on mõistus, mida ei täida kommunistlik ideoloogia, vaid sügav patriotism. Tema suurtest tegudest kõnelevad raamatud ja fi lmid ei pannud küll uskuma kirjeldatu tegelikkusse, kuid olid Nõukogude propaganda klišeesid arvestades siiski kaasatõmbavad ja kaasaelamist pakkuvad.16 Need haarasid 1970. aastate Leningradi kõrvaltänavatel üht raske eluga harjunud teismelist nii tugevasti, et ta võttis julguse kokku, astus sisse linna KGB peamajja ja palus ennast tööle võtta. Ent noorele Vladimir Putinile vastati, et tänavalt sisseastunuid tööle ei võeta – kõigepealt peab ta saama korraliku hariduse ja siis ootama, kuni tema poole pöördutakse.17

Nõukogude Liit on kadunud, aga Venemaa luurajate tänapäeva ning sünge ja verise mineviku sidemed on jätkuvalt alles. Loomulikult ei kattu minevik ja tänapäev täielikult. Preili Chapmani Nõukogude aja eelkäijad kandsid halvasti istuvaid halle ülikondi ja liikusid varjus. Temale meeldivad nahast liibuvad kostüümid ja rambivalgus. Nemad teenisid totalitaarset üliriiki. Tema teenib Nõukogude-järgset Venemaad, mis on vaieldamatult kapitalistlik ja enese kinnitust mööda demokraatlik. Püsivaks ühendusjooneks on privileegid. Venemaa praeguste luurajate soodustused annavad neile võimaluse elada omaette elu, nagu elasid Nõukogude ajal KGB ohvitserid. Erinevus ei seisne ainult palgas ja tarbekaupade kättesaadavuses, vaid eelkõige privileegis elada seadusest kõrgemal ja sellest väljaspool. Tagajärjed ulatuvad lihtlabastest koletislikeni. FSB ohvitser võib sõita purjuspäi (ja jalakäijaidki alla ajada), ilma et teda karistataks. Töötõendi lehvitamine peletab eemale iga madalama ametiisiku; ta jääb peale kõigis eraviisilistes juriidilistes või ärivaidlustes; ta võib eirata mis tahes kinnitatud plaane, kui paneb püsti oma suvila. 1. peatükis selgub, et ta võib sõna otseses mõttes hävitada kõigi inimeste elu, kes talle tüli tekitavad.

Preili Chapman ei tabanud kõigest venelaste psüühika vanu Nõukogude nuppe. Ta puudutas ka moodsaid neuroose. Tema bränd ei toetu sõjaaegse Nõukogude mundrimehe raudsele puritanismile, vaid tänapäeva Venemaa kiiskavale kassikullale. Tema ülesanne ei olnud luurata ammuste vihatud natside, vaid uute tontide järele, kelleks on sellised lääneriigid nagu Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid, keda Venemaa võimud peavad petlikuks, ülbeks ja ahneks. Eliidile meeldib küll ostelda, käia pangas, lustida ja oma lapsi koolitada Londonis või selle lähedal, aga paljud põlgavad ometi Suurbritanniat samamoodi, nagu nad põlgavad Ameerika hegemooniat ja Euroopa Liidu härratsemist.

Vaenulikkus paistab osaliselt tulenevat alaväärsuskompleksist – kõigist lääne pahedest hoolimata võivad selle elanikud nautida niisugust elukvaliteeti, millest Venemaal vaid unistatakse. Sealjuures peavad paljud venelased läänt vapustavalt nõrgaks ja lodevaks (ma olen kuulnud venelasi nähtavasti peaaegu alateadlikult ühe ja sama hingetõmbega kurtmas matemaatikaõppe nigela taseme pärast läänes ning Briti ja Ameerika naiste vormitu ebanaiselikkuse üle). Teine põhjus peitub Venemaa vastuseisus nende meelest lääne poliitilisele sekkumisele, näiteks ajakirjandusvabaduse ja demokraatiameelsete liikumiste toetamisele, ning peavarju pakkumisele Venemaa põgenikele, kes väidavad, et neid kiusatakse taga poliitiliste veendumuste pärast, aga keda vähemalt Moskva võimud peavad hoopis kelmideks ja terroristideks.

Paljud eitavad isegi vaenulikkuse olemasolu, rääkimata juba selle tõsidusest. Nende meelest lõppes ida ja lääne vastasseis Mihhail Gorbatšovi perestroika (reformide) ja glasnostiga (avatusega). Berliini müüri langemine 1989. aastal ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine kaks aastat hiljem matsid vaenukirve lõplikult maha. NATO idasuunaline laienemine manas tondi uuesti esile ja organisatsioon muutus täiesti mõttetuks pärast seda, kui president Barack Obama 2009. aastal „taaskäivitas”Ameerika-Venemaa suhted. 6. märtsil 2009 ametlikult väljakuulutatud uut suunda sümboliseeris Venemaa välisministrile Sergei Lavrovile tema kolleegi, Ameerika Ühendriikide riigisekretäri Hillary Clintoni üle antud nupp kirjaga „Peregruzka”, mis pidi tähistama taaskäivitust.18 Eesmärk oli eraldada küsimused, milles Ameerika Ühendriigid ja Venemaa jäävad eriarvamusele (näiteks inimõigused ja endise Nõukogude impeeriumi riikide julgeolek), küsimustest, milles kokkulepe on võimalik ja isegi hädasti vajalik, näiteks Afganistan, relvastuskontroll, kosmose õiguslik reguleerimine jne. Toetajate sõnul on see aidanud kiirendada sõjavarustuse toimetamist Afganistani, kärpida (natuke) Iraani tuumaprogrammi ja jõuda uue strateegilise tuumarelvastuse lepinguni. Administratsiooni teisi välispoliitilisi algatusi Lähis-Ida, Hiina, Ida-Euroopa, Iraani ja Põhja-Korea suunal on saatnud märkimisväärne ebaedu ja ebakindel sihiseade, aga vähemalt tulihingeliste pooldajate arvates on „taaskäivitus” olnud edukas kas või juba sellepärast, et paranenud on suhetes valitsev retoorika (kuigi ehk mitte suhted ise). Euroopa Liit soovib veelgi innukamalt vastuseisu vältida, osaliselt selleks, et mitte ohtu seada maailmajao varustamist gaasiga (millest veerand on endiselt pärit Venemaalt). Pealegi peavad paljud eurokraadid halbu suhteid kehva diplomaatia tulemuseks ega taha nende taga näha vastandlikke väärtusi ja eesmärke. Kõik see muudab karmi käitumisjoone kasutamise Venemaa suhtes väga raskeks.

Sellest seisukohast on mure kriitikute vaigistamise pärast Venemaal või kestev piikide murdmine selliste kaugete maade nagu Gruusia või Ukraina tuleviku pärast lihtsalt tühine. Miski ei tohi häirida lääne avaliku arvamuse turvalist ja mugavat õhkkonda. Selline rahulolu sobib kenasti kokku finantshuvidega. Paljude pankurite, naftatöösturite, juristide ja teiste ametimeeste silmis sõltub nende edu headest suhetest Venemaaga. Raha magus lõhn lämmatab alt kerkiva leha. Lääne majandusvaevused ainult suurendavad kiusatust.

Mina ei ole niisuguse suhtumisega nõus ja kirjutasin 2007. aastal raamatu „Uus külm sõda”, mis seda selgitas.19 Raamat rõhutas, mil moel kasutab Venemaa raha, energiat ning jaga-ja-valitse diplomaatiat Atlandi alliansi õõnestamiseks, Euroopa Liidu ja NATO nõrgestamiseks ning umbusu külvamiseks viimaste „vanade” ja ekskommunistlike liikmete vahele. Ma näitasin, kuidas Venemaa jõhkrutseb oma naabritega, näiteks Eesti ja Gruusiaga, ning tungib Euroopasse, korrumpeerides poliitikuid, ärimehi ja teisigi. Pärast 2007. aastat on kunagi vastakaid reaktsioone tekitanud seisukoht, et Venemaad juhivad ksenofoobsed kleptokraadid (tuletatud sõnast „kleptokraatia”, mis tähendab varaste võimu), muutunud üldlevinuks. Käesolev raamat paljastab Venemaa ja lääne suhete varjatumaid aspekte, täpsemalt spionaaži kasutamist teabe, mõju ja lõppkokkuvõttes võimu huvides. Nende manöövrite tulemus määrab, kas lääs suudab suunata Venemaad oma vabaduse, legaalsuse ja koostöö standardite suunas või läheb kõik sootuks vastupidi ning me ise kohaneme autoritaarse semukapitalismiga (või lausa võtame selle üle), mis on praegu Moskva režiimi peamine tunnusjoon.20

Vähe on juhtumeid, mis rõhutaksid korruptsiooni ja jõhkrust selgemini kui see, millega ma alustan – ühe Briti investori heaks töötanud Vene juristi Sergei Magnitski piinamine ja surm 2009. aastal. Ta paljastas 230 miljoni dollari suuruse pettuse, mille oli korraldanud kuritegelik rühmitus, mida juhtis FSB ja mida toetati režiimi kõige kõrgemal tasandil.21 Magnitski maksis oma avastuse eest eluga. Pärast tema surma on võimud püüdnud nii surma kui ka pettust kinni mätsida suurte sõnade, valede, hirmutamise ja puiklemisega. See skandaal ilmestab gangsterite ja võimumaailma kokkukasvamist Venemaal, õigussüsteemi kuritarvitamist ja nende venelaste vaprust, kes julgevad kaitsta seadusi. FSB võimuhaarmed ulatuvad läändegi, mida näitab kas või see, et Venemaa ametiisikud on nuhkinud härra Magnitski kolleegide ja kaitsjate järel Londonis ja mujal ning üritanud neid hirmutada. Nagu ma järgnevates peatükkides näitan, ei ole valitsev režiim kõigest Venemaa tragöödia, vaid otsene oht ka meie enda heaolule ja turvalisusele.

Lääne luureannaalides on võidud silmapaistvamal kohal kui kaotused. Paljud teavad aastaid tähtsaima Briti spioonina KGB-s tegutsenud julge ja hiilgava Oleg Gordijevski triumfiga lõppenud väljatoomisest, luurežargoonis salajasest päästmisest. Õigusega tuntakse uhkust ka Venemaa luureteenistuse kõrgema arhivaari Vassili Mitrohhini ületuleku üle 1992. aastal.22 KGB tegutses tugevasti ebasoodsates tingimustes: plaanimajanduse üha ilmsem läbikukkumine, mõistlikku otsuste langetamist takistav hirmuõhkkond ja poliitilise sekkumise taak. Kuid lääne lõplik võit külmas sõjas ei tähendanud, et lääne luureteenistused oleksid kogu aeg võite saavutanud. Triumfe täis mugav ülevaade minevikust on ekslik ja toob kaasa asjatut rahulolu. Ma toon 8. ja 9. peatükis esile mõned ida-lääne spioonisõdade varasemate kümnendite vähetuntud episoodid ja kõnelen nende üldiselt pettumust valmistanud tagajärgedest Briti ja Ameerika luurele. Meie luureteenistusi halvasid vastuolulised eesmärgid: kas luurata Nõukogude bloki järele või püüda see hävitada. Nad langesid korduvalt Nõukogude petteoperatsioonide ohvriks. Neisse tungisid sellised reeturid nagu Kim Philby ja nende tööd pärssis hirm, et paljud samasugused mutid tegutsevad avastamata edasi.

Episoodid, mida ma olen valinud mainitud probleeme illustreerima, on seotud Balti riikide Eesti, Läti ja Leeduga. Need riigid on juba sadu aastaid kujutanud endast haavatavat ja võitlusalust territooriumit ida-lääne rindejoonel. Isegi tänapäeval on neil ainult võita, kui meie võidame – ja ainult kaotada, kui meie kaotame. Ma ei varjagi oma sümpaatiat nende suhtes. Ma elasin seal 1990.–1994. aastal, kui need riigid rabelesid välja Kremli haardest. Ma nägin pealt nende kasvavat õitsengut ja rõõmustasin, kui nad 2004. aastal turvaliselt NATO ridades maandusid. Ma olen näinud ka seda, kuidas Venemaa püüab süstemaatiliselt õõnestada nende suveräänsust ja julgeolekut. Lood luuresõdadest sisaldavad piinamist ja reetmist, sügavaid pettusi ja küünilisi topeltmänge. Nendega on kaasnenud tragöödiat ja triumfi, hiilgavust ja vusserdamist, kangelaslikkust, ohverdamist, reetmist – ja pettust.

Esimene episood langeb kohe Venemaa 1917. aasta revolutsiooni järgsetesse kuudesse, kui välisriigid, peamiselt Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid, uskusid, et suudavad kommunistliku eksperimendi lämmatada, enne kui see juurdub ja teistesse maadesse levib. Briti agent Moskvas Robert Bruce Lockhart langes hiilgava petteoperatsiooni ohvriks, mille oli sepitsenud enamlaste juht Vladimir Lenin isiklikult. Lockhart arvas, et Lenini ihukaitsjad, Läti küttide tuumik, on valmis iseseisva ja lääneriikide toetatud Läti riigi loomise nimel poolt vahetama. Kuid Lockhart ei vaevunud eeldatavate liitlaste usaldusväärsust põhjalikult kontrollima ja langes otse Lenini õngekonksu otsa. Briti agendi naiivsus ja hooletus viisid ta vanglasse, aga lisaks sellele kinnitasid venelaste kahtlusi lääne sekkumise kohta ja andsid kütust Lenini propagandamasinale, mis hoiatas venelasi välismaise sekkumise ja ohu eest. Briti spiooni tabamine otse putši ettevalmistamiselt kinnitas seda ümberlükkamatult.

Niisugusest alandavast kogemusest hoolimata langesid lääne luureteenistused peagi tunduvalt suurema pettuse, niinimetatud Trusti ohvriks. Briti luure kergeusklikkus ja hooletus 1920. aastate algul võimaldas KGB eelkäijal Tšekaal teeselda, et Nõukogude Venemaal eksisteerib hiiglaslik põrandaalune organisatsioon, mis ootab välismaist abi. Midagi sellist polnud – Trust oli puhas väljamõeldis. Kümned antikommunistlikud venelased sammusid otse surma lääne luurejuhtide armetult kavandatud operatsioonides, mis pidid kohe kaasa tooma triumfi. Fiasko maksis ka Briti hooletu „luureässa” Sidney Reilly elu. Tema järglased olid ehe näide luuremaailma katkuna vaevava saladuslooriga kaetud ebakompetentsuse kohta. Nad ei soovinud või ei suutnud oma eksimustest õppust võtta, astudes sama reha otsa kõigest paarkümmend aastat hiljem, kui nad asusid toetama väljamõeldud vastupanurühmi Eestis, Lätis ja Leedus. Ameerika ja teiste lääne luurejuhtide silmis olid need riigid ideaalne platsdarm nii luure- kui ka õõnestustegevuseks – Nõukogude Liidu okupeeritud Balti riikidesse pääses hõlpsasti õhust või merelt ning seal pidanuks ees ootama kindlalt kommunismivastased elanikud, kes juba pidasid sissisõda Nõukogude võimu vastu. Ent tulemus oli katastroofiline. Vaprad mehed, kes saadeti kohalike elanike üritust abistama, langesid KGB haarmetesse.

Ma suutsin üles leida võib-olla viimase nende päevade elusoleva tunnistaja. Ta elab vaikselt Lõuna-Inglismaal, pidades kalliks medaleid, mis on talle andnud riik, mille vabanemist ta oma eluajal enam ei uskunud, ja kujukest, millega pidas tema teeneid hilinenult meeles SIS. Samuti leidsin ma andmeid varem avalikustamata Briti luuretähe edukast missioonist Nõukogude Liitu ja jälgi veel mõnest edusammust. Aga bilanss pole ikkagi rõõmustav. Luurejuhtide ekslik usk Balti riikides möllavasse partisanisõtta läks maksma sadu elusid ja tõi kahju tuhandetele. Seetõttu paisati raha, mainet ja usaldusväärsust ürituse heaks, mis ei toonud üldse tulu, küll aga piina ja valu.

Viimased apsakad langevad 1991. aasta järgsesse aega, kui Balti riigid said taas iseseisvaks ja lääne luure ilmus tagasi oma kunagisele mängumaale. Ja jälle olid venelased ootel ja jälle laskis lääs end ära petta. Herman Simm, kõigist ekskommunistlikest maadest kõige usaldusväärsema – Eesti – kõige usaldusväärsem riigiametnik tegutses vahelülina Eesti kaitseministeeriumi ja välisliitlaste vahel. Ta pälvis kiitust tõhususe ja abivalmiduse eest ning sai ligipääsu Eesti ja NATO suurimatele saladustele. Miskipärast ei suutnud neid süsteeme juhtivad inimesed aga märgata, et muhe ekspolitseinik on pikaajaline KGB agent. Eestit tuleb tunnustada, et katastroofi ei üritatud kinni mätsida – Simm tabati, anti kohtu alla ja pandi vangi. Lisaks andsid Eesti võimud mulle mitu korda eksklusiivse võimaluse temaga kohtuda. Üks eestlaste tundlikkuse põhjusi seisneb hämmastavas ja vähe teada tõsiasjas, et Simm ei luuranud ainult venelaste kasuks.

Simm oli erand, sest ta tabati. Samuti tabati preili Chapman ja teised spioonid Ameerikas. Kuid nende lugu paljastab Venemaa pikaajalisi pingutusi ja lääne nõrkusi, mida selleks ära kasutatakse. Kui paljud „illegaalid” elavad märkamatult Suurbritannias, Euroopas või Ameerikas? Kui palju agente on nad omakorda värvanud? Just häirekella löömine selles küsimuses on käesoleva raamatu peamine eesmärk. Lääs on oma kaitse suurel määral hooletusse jätnud. CIA vastuluuretöötajad ja nende kolleegid FBI-s pühendavad endiselt aega ja vahendeid Venemaa luurajate püüdmisele. Aga see on erand, mitte reegel.

Prioriteedid on pärast 11. septembrit muutunud. Briti julgeolekuteenistus, mida tuntakse rohkem lühendiga MI5, pühendavat vastuluurele vaid neli protsenti ressurssidest – peamine mahv läheb terrorismivastasele võitlusele.23 Belgias peab käputäis kohalikke vastuluurajaid, kes on kehvasti tasustatud ja poliitilise toetuseta, pidama silmas sadu venelasi, kes üritavad tungida Brüsselis Euroopa Liidu, NATO peakorteri ja teiste köitvate sihtmärkide saladustesse.

Aeg ja muutunud prioriteedid on kustutanud kogemused ja institutsionaalse mälu, mis külma sõja aastail aitasid vastuluurajatel tähele panna Nõukogude sisseimbumiskatseid. Mure privaatsuse pärast on muutnud kontrollimehhanismid nõrgemaks. Ametiisikud võivad kõrvalt teenida, astuda errumineku järel tasuvatesse ametitesse, sooritada põhjendamata välisreise, kopeerida eeldatavalt turvalistest sülearvutitest dokumente mälupulgale ja kanda kaasas elektroonilisi seadmeid, mida keegi kunagi lähemalt ei uuri. Ma pööran tähelepanu ka ekslikule rahulolule, mis on kaasnenud NATO laienemisega ekskommunistlikesse riikidesse. Alliansi laiendamine oli õige tegu (peamiselt just Venemaa uusimperialistliku relvade täristamise tõttu), kuid luure- ja julgeolekuteenistused on tugevasti alahinnanud piirkonna kohal endiselt hõljuvat Nõukogude ajajärgu varju. 1989.–1991. aasta vabanemine oli joovastav, aga selle mõju oli pealispindne. Plaanimajanduse asendamine vabaturumajandusega, riikliku tsensuuri asendumine vaba ajakirjandusega ja üheparteivõimu asemel vabade valimiste kasutusele võtmine olid tohutult tähtsad muudatused. Ent poliitilise ja majandussüsteemi teisenemisega ei saanudki kaasneda neis süsteemides tegutsevate inimeste hetkeline muutumine. Miljonid piirkonna elanikud olid üles kasvanud kommunismi tingimustes ja režiimiga koostööd teinud. Avalikku elu mürgitavad ikka veel salapolitsei toimikud ning nendega kaasnenud kahtlased kompromissid ja õõvastavad saladused. See annab süüdlaste mõjutamiseks ja süütute maine määrimiseks rohkelt võimalusi. Isegi neid, keda läänes peetakse kangelaseks, näiteks Poola endist presidenti Lech Wałęsat, on üritatud tembeldada kunagiseks salapolitsei kaastöötajaks.24 Ehkki toimikutes ei vasta kaugeltki kõik tõele ja paljugi tegelikult toimunust ei kajastu neis üldse, loovad mineviku räpased saladused, millest paljud jäid vana režiimi lõpupäevil kindlalt Venemaale, suurepäraseid võimalusi surve avaldamiseks kõigile, kes on sündinud umbes enne 1970. aastat. Lühidalt jättis kommunismi kokkuvarisemine maha terve hulga inimpomme kogu endises impeeriumis – ja kaugjuhtimispult on praegu Kremli käes.

Ei Simmi juhtum ega preili Chapmani ja tema kaaslaste paljastamine ole korralikult üles äratanud avalikkust ja ametnikkonda. Käesolev raamat ütleb neist sõltumatult otse välja seisukoha, mida ametiisikutel on nii raske kuuldavale tuua ja mida avalikkus nii väga ei taha kuulda. See on järgmine: Venemaa luuretegevus ei ole pelgalt kunagiste Nõukogude ametiasutuste surmatõmblus, otsekui hingeheitva dinosauruse viimne sabalöök. See moodustab osa suuremast püüdlusest sisse imbuda ja manipuleerida, võttes ette meie süsteemi kõige nõrgemad lülid, eelkõige avatud ja usaldava suhtumise välismaalastesse ja uustulnukatesse. Kuna seda ohtu alahinnatakse või lausa eiratakse, on see eriti suur. Spionaaži kujul on tegu valdkonnaga, millest kõrvalseisjad teavad enamasti väga vähe ja mida nad veel vähem mõistavad.

Mineviku ja tänapäeva lõimi kokku sidudes näitab raamat, kuidas KGB kunagised petmis- ja õõnestusmeetodid on nüüd uute eesmärkide teenistusse rakendatud. Rindejoon oli märksa selgepiirilisem külma sõja ajal, kui oht tähendas kommunistide võitu. Praegu Venemaad valitsev korrumpeerunud autokraatia mängib kapitalismi reeglite järgi, mis muudab ohu veel ägedamaks. Ent mõndagi on jäänud samaks. Nii Nõukogude kui ka praeguse Venemaa luurajad üritavad tungida läände, seda õõnestada ja sellega manipuleerida. Samuti kaitsevad nad režiimi, mis, nagu näitavad järgmised peatükid, on türanlik, kuritegelik ja mõrvarlik.