Читать книгу Pettus - Edward Lucas - Страница 3

Moskva elu võib paista äärmiselt tavapärane. Keskklassi oskustöölised ja ametnikud kannavad samu rõivaid, sõidavad samade autodega, puhkavad samamoodi, söövad sama toitu ja teevad sama tööd nagu nende miljonid kolleegid maailma teiste maade linnades. See kehtib eriti finantsmaailma kohta. Aktsiad ja tulu kerkivad Venemaa nafta- ja gaasibuumi harjal, samamoodi tarbimine, mis sellega kinni makstakse. Rahandustegelased investeerivad, nende juristid tegelevad üksikasjade ja probleemidega. Neid teenivad Venemaa kasvavasse keskklassi kuuluvad sõnaosavad ja enesekindlad inglise keelt kõnelevad professionaalid, kes võiksid vähimagi raskuseta teha sama tööd New Yorgis, Londonis, Frankfurdis või Dubais. Paljude inimeste, eriti nende, kelle arvates Venemaa liigub õigel rajal, silmis annab finants- ja õigussüsteemi tähtsustumine Moskvas alust tõsiseks optimismiks. Venemaa elu muud komponendid alates suurlinnade liiklusummikuis tänavaist ja korrumpeerunud ametnikkonnast kuni terrorismi ja riigi lõunaserval pulbitseva kodusõjani võivad olla masendavad, kaootilised, sünged ja isegi ohtlikud, aga see maailm puudutab harva Moskva kesklinna šikke valgusküllaseid kontoreid.

Ent Sergei Magnitski puhul puudutas. Tema nimi pole kuigi hästi teada, ehkki võiks olla. Tema lugu kujutab endast kõlbelist ja inimlikku tausta edasistele, Venemaa spioonide riugastest ja võtetest kõnelevatele peatükkidele. Surma ajal 2009. aastal kõigest 37-aastane härra Magnitski kuulus ligemale sajandi vältel esimesse venelaste põlvkonda, kelle elu ei varjutanud hirm. Kui Nõukogude kontroll kõne, usu ja reisimise üle hääbus, oli ta alles teismeline. Ta oli väga hea haridusega, millest varasemad Venemaa õppurid võisid ainult unistada. Tema mõtlemist ei kujundanud marksismi-leninismi väärastunud doktriinide sunniviisiline pähetuupimine, vaid õigusteaduse kristallselged põhimõtted. Langemata Nõukogude sõjaväe jõhkruse ohvriks ja olemata sunnitud tegema täiskasvanuna kompromisse totalitarismiga, võis ta nautida keskklassi mugavusi ja kindlustunnet, mida läänes peetakse enesestmõistetavaks ja mis Nõukogude Liidus oli kujuteldamatu. Tal olid võimekad kolleegid, ergutavad väljakutsed ja õnnelik kodu. Nagu sajand varem vaid pooleldi edukad Tsaari-Venemaa reformaatorid, unistas ta, et Venemaa oleks õigusriik. Ta oli seda tüüpi inimene, kes pani isegi skeptikud uskuma, et Venemaa kaugem tulevik on helge.

Viisakate kommetega ja paljusid keeli oskav härra Magnitski oli niisugune venelane, kellega raamatu lugejad võivad kergesti kokku puutuda. Temaga võib juua klaasikese välismaal puhates, teda võib kuulda seminaridel, ta võib istuda ärikohtumisel laua ääres. Selles mõttes sarnaneb ta pigem teiste raamatus käsiteldud venelastega – läänes salaja tegutsevate spioonidega. Pole raske kujutleda teda joomas Londonis kokteili preili Chapmaniga või jalutamas Bostoni tänavail ja vestlemas Donald Heathfieldiga, superspioonist kolleegiga, kes töötas Ameerikas juhtimiskonsultandina. Aga kui mainitud isikute salajane ülesanne oli tegutseda Venemaa luurejuhtide huvides, siis härra Magnitski oli segatud sootuks teistsugusesse lukku.25 See hõlmab hiiglaslikku raha, erakordset julmust ja pahategijate karistamatust. See hõlmab FSB kõrgemaid ametnikke, kes töötavad käsikäes organiseeritud kuritegevuse ja kõrgemate riigiametnikega.

Ma alustan mehe tutvustamisega, kes tahtmatult kutsus härra Magnitskile kaela hukatuse ja on sealtpeale väsimatult tema nimel võidelnud.William ehk Bill Browder on Ameerikas sündinud, praegu Briti kodanikust rahandustegelane, kes oli omal ajal üks tuntumaid lääne investoreid Venemaal. Ta on püsimatu ja rabe, pulbitseb närvilisest energiast, võib olla ühel hetkel lahkus ise ja järgmisel mattuda raevuhoogu. Tema perekonna taust on märkimisväärne – ta vanaisa Earl Browder oli Ameerika kommunistliku partei juht. Ent lapselast ahvatles kommunismi asemel kapitalism. Ta märkas 1990. aastatel, et paljud välismaalased ülehindasid Venemaal äriajamise riske. Kindlasti olidki ohud suured: seadustest peeti vähe kinni, omandiõigus oli nõrgul jalul, poliitiline stabiilsus kaheldav, majandus hanejalgadel ning lokkasid kuritegevus ja korruptsioon. Kuid hirmutav ei tähenda veel võimatut. Müügil olevad ettevõtted ja aktsiad olid odavad, aga mitte väärtusetud. Kui olukord paraneb kas või pisut (või vähemalt nii arvatakse), tõotas kasu olla tohutu. Oletame näiteks, et investorite arvates ei olnud kehvasti juhitud Venemaa naftakompanii väärtus mitte kõigest üks protsent võrreldavast välismaisest ettevõttest, vaid hoopis kümme protsenti. See suurendanuks aktsiate väärtust kümme korda, mis tähendas hiiglaslikku tulu sellele, kes oli neid ostnud enne arusaama muutumist.

Härra Browderi investeerimisettevõtte Hermitage Capital Management strateegia oli sestap kolmesuunaline. Esiteks osteti kokku nende ettevõtete aktsiaid, kellele kuulus kindel vara, näiteks nafta, maagaas või muud maavarad. Teiseks propageeris ta Venemaad kui investeerimispaika, kinnitades, et see on ainult „halb”, mitte aga otse „kohutav”.26 Kolmandaks rõhutas ta aktsionäride õiguste rikkumise juhtumeid. Tema kullipilguga analüütikute meeskond süüvis ettevõtete aruannetesse ja teistesse dokumentidesse, otsides tõendeid pettuse ja raiskamise kohta. Nende leidmisel algatas härra Browder kohtuasju ja meediakampaaniaid ning võttis muid meetmeid õigluse jaluleseadmiseks.27

See oli hästi ajastatud. Mõned Venemaa firmad olid hakanud juba aduma, et jõudmaks noteeritumate börsiettevõtete sekka, peavad nad vähemalt meenutama midagi, mis tõmbaks endale välismaiste investorite huvi. Alates 2000. aastast langesid härra Browderi huvid ühtlasi kokku Kremli huvidega, sest viimasele ei meeldinud see, kuidas ülivõimsad „oligarhid” (poliitiliselt mõjuvõimsad ärimehed) juhtisid maa suurimaid ettevõtteid puhtalt oma huvides. Huvi kokkulangemine oli ajutine. Putini režiimi kaugem eesmärk polnud hea ärijuhtimise ja aktsionäride austamise edendamine, vaid hoopis raha ja võimu endale krahmamine. Ent see tuli hiljem. Ligemale kümme aastat võisid härra Browder ja Hermitage jõudsalt õitseda. Kampaaniatega kaasnes mõnigi kiire võit, mõnikord tuli võit aeglasemalt ja mõnikord jäi tulemata, aga tõsine töö ja kõrge maine aitasid vähemalt õigustada kopsakaid juhtimiskulusid, mida investorid olid sunnitud tasuma. Hermitage’i efekt,28 nagu ettevõte seda ise nimetas, sai 2002. aastal ülima tunnustuse, kui sellest sai Harvardi ärikooli uurimisobjekt.29 Härra Putini ametisse astumisest 2000. aastal kuni fondi kolimiseni Londonisse 2005. aastal kasvas Hermitage’i investeeringute väärtus kaheksa korda ning kogu ettevõtte eksisteerimisajal oli kasv lausa 35-kordne. Rahanduse ajaloos ei ole just palju neid, kes võivad millegi sellisega uhkustada.

Kui ma töötasin 1998.–2002. aastal Economisti Moskva büroo juhatajana, ei saanud ma härra Browderiga just alati hästi läbi. Praegu paistavad meie vaidlused iidse ajaloona, aga toona olid nad õige teravad. Ma imetlesin küll tema energiat ja nutti, aga see, et ta toetas härra Putini režiimi, ei meeldinud mulle põrmugi. Uus valitsus oli mu meelest toonud kaasa pealiskaudse stabiilsuse, aga selle hind oli liiga kõrge. Pealegi jättis mind külmaks välisinvestorite mure, kes olid teadlikult paigutanud raha ettevõtetesse, mida juhtisid kelmid, tobud ja poliitikute käsilased, ja siis imestasid, et ettevõtteid juhitakse halvasti. Kui osta Venemaal aktsiaid, tasub oodata petmist, nii nagu mudamaadluses osaledes tasub oodata poriseks saamist.

Meie teravaimad erimeelsused jäid 2003. aastasse, kui ma olin juba Venemaalt lahkunud ja kui me mõtestasime täiesti erinevalt lahti Putini ajastu algusaastaid. Härra Browder kiitis heaks Venemaa toona rikkaima mehe Mihhail Hodorkovski vahistamise, kes oli astunud härra Putini vastu kas või juba sellega, et ilmus Kremlisse kohtumisele lipsuta, mis protokolli kõrges hinnas hoidval Venemaal oli tohutu möödalask. Energeetikas tegutsev suurärimees Hodorkovski oli samuti palganud hulga parlamendisaadikuid oma poliitiliste taotluste toetamiseks ning kavatses Kremli juhtnööridest hoolimata sõlmida kokkuleppe suure Ameerika naftakompaniiga. Ta takistas ilmselgelt härra Putini plaani hõivata Venemaal võimutäius. Mõned arvasid isegi, et ta soovis tõrjuda härra Putini ametist (esimestel aastatel oli Venemaa president jätnud endast üsna tuhmi ja mittemidagiütleva mulje). Härra Putini kättemaks oli otsustav ja halastamatu. Hodorkovski visati kokkuklopsitud süüdistuste põhjal vanglasse ja tema kompanii Jukos (millel oli palju välismaiseid aktsionäre) aeti pankrotti, kusjuures vara pandi kahtlase väärtusega oksjonile, kus Kremli käsilased said selle odava hinnaga kätte.30 Ma olin härra Browderiga nõus, et härra Hodorkovski oli varasemail aastail kuritarvitanud vähemusaktsionäride õigusi, ega pidanud teda lihtsalt repressioonide ohvriks langenud märtriks. Kuid ma arvasin, et suurärimehe mineviku väärteod ja hilisemad heateod olid vähem olulised kui võimude ilmselge kohtuvõimu kasutamine poliitilise vendeta huvides.

Härra Browder võis endale lubada minu kriitika kõrvaleheitmist. Ta teenis ju miljoneid. Ent ta „teenis” ka väga võimsaid vaenlasi – iga dollar, mida ei saanud varastada tema pingutuste tõttu peatada valskus ärimaailmas, kahandas mõne korrumpeerunud ja mõjuvõimsa isiku sissetulekut. 2005. aasta novembris ei lubanud piirivalvurid teda Moskva Šeremetjevo lennuväljal maale, tuues ettekäändeks avalikustamata riikliku julgeoleku probleemid.31 Londonisse naastes oli ta Venemaa suhtes endiselt lootusrikas, taotledes võimude otsuse tühistamist ja kinnitades, et tegu on kõigest arusaamatusega. Kuid 2006. aasta juulis tõstatas Peterburis peetud G8 tippkohtumise32 pressikonverentsil härra Browderi küsimuse üks ajakirjanik. Härra Putin vastas, et ta pole kunagi kuulnud härra Browderist (mis ei olnud usutav), aga ta võib „ette kujutada, et see isik on rikkunud meie maa seadusi”.33 Härra Browderi sõnul loobus ta just siis üritamast Venemaale tagasi pöörduda – sügava ametliku vastumeelsuse märgid olid ilmselged ja ta ei soovinud jagada härra Hodorkovski saatust. Varjatult oli ta juba asunud oma positsioone likvideerima ja inimesi välja tooma. Et härra Browder polnud enam Moskvas tüüri juures, hakkasid investorid raha tagasi küsima – teised arenevad turud tundusid ahvatlevamana. Juhtus nii, et need sammud ei olnud mitte ainult targad, vaid ka kasumlikud. Peagi puhkes maailmas finantskriis ning Venemaa aktsiate ja võlakirjade hinnad langesid järsult. Härra Browderi investorid pääsesid sellest valutult.

Sel hetkel oli tegu lihtsalt ühe tavapärase Venemaa looga – maa uusim ajalugu oli täis investoreid, kes ristasid mõõgad võimudega ja kaotasid. Õnnelikumad suutsid jõuda kokkuleppele, õnnetumatel vedas, kui nad said maalt eluga lahkuda. Kuid härra Browderi puhul kujutas sunnitud eemalviibimine kõigest Dostojevskile väärilist sissejuhatust. Sellega kaasnes hiiglaslik pettus, mille käigus ametiisikud röövisid kolm härra Browderi fondile kuulunud ettevõtet ja kasutasid neid Venemaa elanike tüssamiseks. Kuriteo kordapanijad ei olnud sugugi mõne alama astme ametnike jõuk. Vastupidi, tegu oli siseministeeriumi üksusega, mille ülesanne oli kaitsta maksumaksjate huve. Nad töötasid käsikäes FSB K-valitsuse kõrgemate töötajatega, kes ametikohustuste järgi pidanuks võitlema majanduskuritegevusega.

Lääne lugejale võib mõiste „majanduskuritegevus” võõrana kõlada, kuid Venemaa kontekstis on see kaasavara Nõukogude ajast, kui seesama KGB osakond tegeles musta turuga, praeguseks juba ununema kippuva kõigekauplemisega alates pihta pandud riigivarast kuni välisvaluuta, antiikesemete, kasutatud raamatute ja seksuaalteenusteni. Isegi Nõukogude ajal oli võitlus musta turuga seotud tuluga. Kasu oli eriti alates Brežnevi ajast külluslik. Konfiskeeritud kaubad kippusid ikka sattuma kõrgemate ametiisikute suvilatesse. Prostituudid mõistsid, et võivad oma ametit edasi pidada, kui pakuvad teenust tasuta õigele isikule või aitavad kedagi lõksu püüda. Kapitalismi ajal erineb vaid see, et korruptsiooniga seotud summad on palju suuremad ja meetodid märksa mitmekesisemad.

Lääneriigis tegeleks K-valitsuse sarnane allüksus ärimaailma pettuste, aktsiisipettuste, rahapesu ja tipptaseme korruptsiooniga, samuti kõigega, mis puudutab organiseeritud kuritegevuse ja finantssüsteemi kokkupuuteid. Aga mitte Venemaal. See võib küll kõlada ebaõiglaselt nende suhtes, kes siiralt soovivad teenida avalikkuse huve, kuid enamikul juhtudel on allüksus muutunud mitte niivõrd majanduskuritegevusega võitlemise, kuivõrd sellega ühinemise sümboliks. 2007. aasta jaanuari lõpul kasutas härra Browder võimalust kohtuda isiklikult Dmitri Medvedeviga, kes oli sellal juhtiv presidendikandidaat, ja sai lubaduse, et teda aidatakse viisaküsimuses. Ent tegelik reaktsioon oli pigem muidu gangsterifilmidest teada „abi”. 2007. aasta veebruari keskel helistas siseministeeriumi maksukuritegude osakonna kõrgem ametnik kindralpolkovnik Artjom Kuznetsov Hermitage’i Moskva uurimisosakonna ülemale ja soovis „mitteametlikku kohtumist” aruande asjus, mida ta härra Browderi viisaprobleemi kohta kirjutavat. Viisa andmine sõltuvat sellest, kuidas Hermitage „käitub”, sõnas Kuznetsov: „Mida rutem me kokku saame ja mida rutem te enda poolt kõik vajaliku teete, seda rutem teie probleem kaob.” Kompanii lükkas arvatava (Venemaa kontekstis üsna tõenäolise) väljapressimiskatse tagasi. Tagasi vaadates oli kogu asi ehk veel jubedam – katse saada pettusega enda käsutusse ettevõtte dokumente, mida oli vaja kavandatavaks suurrüüstamiseks.

See hõlmas härra Browderi ettevõtete ebaseaduslikku ülevõtmist, 230 miljoni dollari varastamist Venemaa maksumaksjatelt ja pettuse avastanud härra Magnitski surma. See algas 22. mail 2007, kui K-valitsuse ülem Viktor Voronin ja tema alluv Aleksandr Kuvaldin koostasid õiendi, et Hermitage’iga seotud firma Kameja on tasunud dividendimaksu vähem kui tarvis.

See võib kõlada ühtaegu keerulise ja lihtlabasena ja see ongi mõlemat. Kõrvalseisjad ei suuda kuigi hästi tabada ettevõtete maksustamise osas käivate vaidluste üksikasju, eriti kui üks vaidluspool keeldub oma argumente avalikult esitamast. Ehkki ma olen arvamusel, et Hermitage’il on õigus, on see kõigest tavakodaniku hinnang ja ma ei soovi anda sellele erilist kaalu. Venemaa võimudel võib olla mõjuvaid argumente, ehkki nad pole teadmata põhjusel neid avaldanud. Igatahes on Hermitage esitanud järgmised faktid: suhteliselt väike ettevõte Kameja tasus 2006. aastal 135 miljonit dollarit makse, samal ajal kui maa suurim lennundusettevõte Aeroflot maksis 130 ja tuntuim õlletehas 131 miljonit dollarit.34 Ei paista just, et Kameja oleks vältinud oma kohustuste täitmist. Õigupoolest võib uskuda, et just Hermitage’iga seotud ettevõtete viimaste aastate kopsakad maksud olidki põhjus, miks nad pettuse ohvriks valiti.

Sõltumata vaidluse enda sisust, tundub mulle päris selge, et FSB sekkumine maksutülisse väljus asutuse volituste piiridest ning FSB ja teiste agentuuride hilisem käitumine kujutas endast süsteemi šokeerivat väärkasutamist. Maal, mis kinnitab kinnipidamist seadustest, ei võida võimud kohtus automaatselt. Paberil ei paista Venemaa protseduurid maksuküsimuste vaidluses kuidagi ebatavalisena. Maksuamet uurib esmalt, kas maks on tasutud, ja ootab siis ettevõtte vastust; kui see teda ei rahulda, nõuab ta uuesti maksu; kui raha endiselt ei laeku, pöördub maksuamet siseministeeriumi poole, et see selle sisse nõuaks. Siis on maksumaksjal õigus erapooletule kohtuprotsessile ja õigusabile. Praktikas on aga asjad päris teistmoodi (nagu paljude Venemaa elu tahkude puhul). Antud juhul maksu ei nõutudki ja ühtegi protseduuri läbi ei viidud. Õigupoolest sai Kameja 12. mail 2009 Hermitage’i Venemaalt minemapühkimise iseäraliku lõppmänguna föderaalselt maksuametilt lõpliku auditi, mis sedastas, et kõik maksud on täielikult tasutud ja mingeid võlgu ei ole.

4. juunil 2007 korraldas kakskümmend viis siseministeeriumi töötajat eesotsas alampolkovnik Kuznetsoviga läbiotsimise Hermitage’i Moskva büroos, kusjuures order puudutas ainult Kamejat, ning võttis ära dokumente, arvuteid ja muid materjale, mis puudutasid kolme sootuks asja puutumatut Hermitage’i ettevõtet: Mahhaon, Parfenion ja Rilend. Samal päeval korraldas Kuznetsov samuti orderita läbiotsimise Ameerika omanikega õigusfirmas Firestone Duncan, mis tegeleb juriidiliste dokumentidega. Ta konfiskeeris kolme Hermitage’iga seotud ettevõtte ametlikud dokumendid ja pitsatid – kõike kokku kaks haagisetäit materjale. See oli juba niigi vapustav. Veel hullem oli aga see, kuidas ametiisikud ennast läbiotsimise ajal ülal pidasid. Kui üks Firestone Duncani jurist protestis, peksti teda ja vahistati. 13 000rublase (umbes 500 dollarit) trahvi maksmise järel lasti ta vabaks ja ta pidi kaks nädalat haiglas viibima. Tema nime võib seniajani leida sündmusest kõnelevates uudislugudes, kuid ma jätan selle siinkohal mainimata sõprade palvel, kelle sõnul kardab ta oma julgeoleku pärast.

See ei olnud kokkusattumus. Hermitage’i väitel kannatasid kõik ettevõttega seotud juristid paari nädala jooksul läbiotsimise paiku röövimiste või sissemurdmiste käes.

Venemaa õiguskaitseorganite hoolimatute kommete kohaselt ei olnud niisugused läbiotsimised midagi erilist. Maskides ja automaatidega meeste etteteatamata saabumine, kes konfiskeerivad dokumendid ja arvutid, on Venemaal tavapärane äririsk, sama levinud kui näiteks Suurbritannias tuletõrjeinspektorite saabumine, kes nõuavad uute uste paigaldamist, või Ameerika maksuameti vaidlused selle üle, kui palju on võimalik ärikulusid maksutagastusena tagasi saada. Venemaal on eripäraks aga asjaolu, et selliseid läbiotsimisi ja konfiskeerimisi viivad riigiametnikud sageli läbi kolmanda osapoole soovil, kelleks võib näiteks olla ohvri ärikonkurent. Pärast tagakiusamise allika väljaselgitamist saab ohver hakata läbirääkimisi pidama või kui tal juhtuvad ka endal head sidemed olema, kaaluma vastumeetmeid.

Londonis Mayfairi rahandusringkonnas paguluses viibiv härra Browder oli hämmeldunud. Probleem oli kahtlemata, nagu ta mulle sõnas, „üle kasvanud”. Aga miks? Läbiotsimine võis olla mõne poliitiliselt mõjuka ettevõtte kättemaks, keda ta oli halva juhtimise ja hämarate rahaasjade pärast risti löönud. Eesmärk võis aga olla ka lihtsalt tema Venemaale naasmise kampaania halvamine. Igal juhul arvas ta, et tegu on peavalu valmistava probleemiga, mitte luupainajaga, seda enam et ta oli suurel määral tegutsemise Venemaal juba peatanud. See oli ränk eksiarvamus – läbiotsimine polnud sugugi mõne härra Browderi kampaania vihastunud objekti kättemaks, vaid selle korraldas tema kunagine liitlane, Vene riik ise. Arvukatest palvetest ja kaebustest hoolimata ei tagastanud võimud konfiskeeritud esemeid. Samuti ei selgitanud nad, miks nad neid enda käes hoiavad.

Seejärel sai Hermitage murelikuks tegeva telefonikõne. Peterburi arbitraažikohtu kohtutäitur soovis täitmisele pöörata ettekirjutust, mis nägi ette mitmesaja miljoni dollari väljanõudmist vastavalt Hermitage’i ettevõtete vastu esitatud kohtuasjadele. Ent Hermitage ei olnud neist midagi kuulnud. Jahmunud härra Browder suunas asja uurima Firestone Duncani maksu- ja auditiosakonna juhataja härra Magnitski. Maksuõiguse alal tuntud härra Magnitski oli ideaalne valik. Ta avastas aega viitmata vähemalt kümme Peterburis algatatud kohtuasja. Üks kolleeg sõitis Venemaa teise linna salapäraseid kohtuasju lähemalt uurima, härra Magnitski aga asus puurima ametlikke registreid. 2007. aasta oktoobris saabus esimene läbimurre. Tema kliendi dokumendid ja pitsatid pidanuks olema Kuznetsovi ja viimase töökaaslase major Pavel Karpovi hoole all, aga tegelikult oli neid kasutatud ettevõtete ümberregistreerimiseks.

Niisugune huvide kahjustamine võib tunduda üllatav inimesele, kes elab maailmas, kus kohtud seavad õigluse jalule, ajakirjandus toob välja ametnike kuritarvitused ja valitud rahvaesindajad asuvad kaebuste peale tegutsema. Lääne politseinik, kes varastaks mõne ettevõtte dokumendid, riskiks kaotada töö ja satuks tõenäoliselt kohtupinki. Kõiki, kes üritaksid varastatud dokumente kasutada, süüdistataks pettusekatses ja usutavasti ka kriminaalkuriteos. Ent kogu oma välisele normaalsusele vaatamata puuduvad Venemaal sellised õiguse ja õigluse jaluleseadmise teed, mistõttu kuriteod, millega kaasneb äridokumentide vargus, on üsna levinud. Omamine tähendab seaduslikkust üheksal juhul kümnest – või lausa kümnel. Tulemuseks on Vene stiilis ettevõtete ülevõtmine. Läänes tähendab see skeemimeistritest halastamatuid investeerimispankureid, kes tormavad ettevõtte kallale, et lahti kangutada uimaseks löödud juhtkond. Venemaal tähendab see võimsat riigiaparaadi rünnakut, millega ettevõte omanikult röövitakse. Sageli algab see läbiotsimisega, mille käigus ametiisikud konfiskeerivad ettevõtte dokumendid, mis seejärel jõuavad rüüstajate kätte, kes kasutavad neid ettevõtte omandisuhte muutmiseks. Ohvrid võivad heal juhul kokkuleppe saavutada, nii et nad jäävad juhtideks edasi, aga juba uue omaniku all. Halvimal juhul neil veab, et nad ellu jäävad. Tundus, et ka siin on tegu millegi sellisega, kuigi motiiv jäi endiselt saladuseks. Kurjategijad olid näinud vaeva, et röövida tülika välismaalase vara, eeldatavasti lootuses, et nende tegu toob kasu või vähemalt karistab. Nii see polnud. Hermitage, mis oli investeeringud kokku tõmmanud, arvas, et neil pole suurt midagi kaotada ja nad ei pea kuigi palju muret tundma Venemaa võimude raevu pärast.

Kuni härra Browder ja tema kaaslased mõistatuse kallal pead murdsid, valmistas härra Magnitski ette materjalid kriminaalsüüdistuseks, mis hõlmas Kuznetsovi ja Karpovit. Ta avastas ka uue sündmuste keerdkäigu: Hermitage’i ettevõtete uus omanik oli varem tundmatu firma Pluton, mis oli registreeritud Tatarstani vabariigis. See ei paistnud olevat ettevõte, mis tegeleks suurte rahadega. Selle omanik oli endine saekaatri tööline Viktor Markelov, kes oli istunud tapmise eest vanglas. Veel kaks ettevõtte juhti olid samuti endised vangid.35 Kõik kolm olid vanglast ennetähtaegselt vabastatud. Lääne standardite järgi ehk ebatavaline, kuid mitte Venemaal, kus äripettustes osalevad sageli nii endised vangid kui ka lihtsalt joodikud ja hulgused. Mõõduka tasu eest raha või joodava kujul on nad valmis andma allkirja mis tahes paberile, mis võimaldab tegelikel kurjategijatel väga väikese hinna eest endale kattevari hankida.

Selleks ajaks oli Hermitage kaotanud ettevõtted, kuid petturid polnud saavutanud muud kui sundinud härra Browderi Venemaalt lahkuma. Pettuse järgmine etapp muutis olukorda. Sellega kaasnes tagantjärele võltsitud kuupäevadega lepingutele tuginev kohtuasi, millega üritati näidata, et Hermitage’i ettevõtted olid lubanud müüa suurel hulgal Gazpromi aktsiaid. Väites, et ettevõtted olid kohustusest taganenud, nõudsid hagejad (kolm varem tundmatut ettevõtet) kaotatud tulu hüvituseks lausa 1,3 miljardit dollarit. Väidetavad rikutud lepingud olid äärmiselt halvasti valmistatud. Nad lausa kubisesid ebatäpsustest. Nad viitasid pangakontodele, mis avati alles hiljem. Neis leidus valesid aadresse. Volitusel – dokument, mida läänes harva kasutatakse, aga mis on Venemaal mis tahes äritehingu puhul esmatähtis – oli kuupäev, mis jäi neli kuud varasemasse aega kui asjakohase ettevõtte asutamisaeg. Üks hageja oli esitanud passi, mis osutus varastatuks. Tõenditena esitasid nad nii võltsitud dokumente kui ka koopiaid läbiotsimistel äravõetud materjalidest. Mis tahes vähegi korralikus õigussüsteemis oleksid dokumendid konfiskeerinud ametiisikud pidanud neid enda käes hoidma, mitte aga laskma sattuda petturite kätte.

Korralik advokaat oleks need naeruväärsed kohtuasjad kergesti võitnud. Kuid Hermitage’ilt röövitud ettevõtetel polnud korralikke advokaate. Venemaa peaprokurörile Juri Tšaikale esitatud kaebuses ütles Hermitage advokaatide kohta, et nad:

ei ole neist advokaatidest varem kuulnud ega tundnud neid … ei ole neid palganud ega määranud … ei ole andnud neile kunagi õigust või volitust olla mis tahes laadi esindaja või advokaat.36

Oma klientide kaitsmise asemel absurdsete libalepingute olematu rikkumise eest, mille toetuseks esitati selgelt vääraid tõendeid, tunnistasid advokaadid end lihtsalt täielikult süüdi. Kohtunikud ilmutasid märkimisväärset huvipuudust nende ette jõudnud kohtuasja suhtes. Näide: kui kaks poolt on ühel meelel, milleks siis üldse kohtu ette minna? Selliste ebamugavate küsimuste esitamise asemel langetasid nad kiiresti otsuse, et ettevõtted peavad tasuma nõutud summa. Selle võiduga varustatult pöördus alampolkovnik Kuznetsov mõne Moskva suurpanga poole. Ta esitas üsna kitsalt piiritletud orderi, mis andis talle õiguse otsida kõiki Kamejale kuuluvaid varasid, kuid ta nõudis hoopis üksikasju kõigi Hermitage’i varade kohta. Mõned pangad täitsid nõudmise täielikult või osaliselt, mis kutsus esile Hermitage’i ägedad kaebused. Tuleb au anda Hollandi pangale ING, mis lükkas nõudmise järsult tagasi, märkides, et orderil pole mingit seost nõutud teabega.

Nii või teisiti olid varad olematud ja nende otsimine vaid suitsukate. Silmapiirile hakkas kerkima tõeline ohver, nimelt Venemaa maksumaksja. Petturite käsilased, kes nüüd esinesid ettevõtte seaduslike omanikena, kasutasid kohtuotsust väitmaks, et nende varasemad tulud on selle valguses näilised ning selle pealt tasutud maks tuleb tagasi saada. 24. detsembril 2007 esitasid nad taotluse saada 2006. aasta eest tasutud maks tagasi. Nad väitsid, et kuna kohtuotsus oli tühistanud Hermitage’i ettevõtete tolle aasta maksustatava tulu, on neil õigus tasutud kapitali kasvutulu maksu arvel tagasi saada 230 miljonit dollarit. See oli vapustav ja suuremahuline nõue, millele iga normaalse maksusüsteemi korral pidanuks järgnema pikk ja põhjalik uurimine. Sundimine Venemaa maksuvõime tagasi andma kas või kõige väiksemat ja ilmselgelt liiast tasutud raha on hulluksajavalt aeglane ja keeruline. Aga tänu FSB ja teiste mõjuvõimsate institutsioonide (siseministeerium ja valitsuse kõrgemad kihid) eestkostele said nõudlejad nõusoleku maks tagastada – seda summat peetakse Venemaa rahanduse ajaloos suurimaks ühekordseks makseks – lausa kahelt maksudega tegelevalt ametilt kõigest üheainsa päevaga.37

Makse oli tegelikult ennetähtaegne: üks kohtuotsus jõustus alles 11. jaanuaril. Maksuameti isegi kõige elementaarsem kontroll oleks näidanud, et ülekanne on täiesti õigustamata. Kaks maksuameti ametnikku on küll vande all tunnistanud, et sooritasid enne tagasimaksmise nõusoleku andmist kõik võimalikud ja vajalikud kontrollid, aga see ei taha sugugi tegelikkusega klappida. Venemaa bürokraate võib mitmeti iseloomustada, aga kindlasti ei kuulu nende omaduste hulka hooletu suhtumine dokumentidesse ega ülikiire tegutsemine. Kui võtta mainitud ametnike sõnu tõe pähe, esitasid nad terve hulga ulatuslikke ja keerukaid järelepärimisi teistele riigiasutustele ning said neile täielikult rahuldavad vastused – seda kõike mõne tunniga detsembri lõpus, kui Venemaal pikkade uusaastapidustuste tõttu elu suisa lakkab.

Tasuks püüda kujutleda, mis oleks toimunud siis, kui sellist pettust oleks üritatud läbi viia mõnes lääneriigis. Härra Browder oleks otsekohe hankinud kohtukorralduse, mis takistaks petturitel kasutada üle võetud omandit. Isegi põgus vihje võimude osalemisele sellise ulatusega kuriteos oleks viivitamata pannud kihama ajakirjanduse (ja blogimaailma). Seadusandjad oleksid hakanud küsimusi küsima, ärimaailma esindavad asutused kaebusi esitama ja korruptsiooniga võitlevad institutsioonid põhjalikult asjassepuutuvate ametiisikute käitumist uurima. Peaaegu ükski neist mehhanismidest Venemaal ei toimi. Paberil on riik igas mõttes vastutav, aga praktikas on kõigi mainitud hoobade kasutamine enamasti tulutu – ja mõnikord lausa eluohtlik.

3.–11. detsembril 2007 esitas Hermitage vähemalt kuus pikka kaebust, milles oli üksikasjalikult kirjeldatud ettevõtete ülevõtmist. Kaks kaebust saadeti peaprokurörile, kes andis need kohe edasi major Karpovile. Ei tasu imestada, et sellele ei järgnenud midagi. Kaks saadeti siseministeeriumi sisekontrolli osakonnale, mis tegeleb asutusesisese korruptsiooni juhtumitega. Seal keelduti kaebusi menetlemast kafkaliku põhjendusega: „Me ei saa alustada uurimist uurija kohta, kui seda nõuab uurija praeguse tegevuse objekt.” Üks kaebus saadeti Venemaa prokuratuuri juures asuva juurdluskomitee Peterburi osakonda, kust vastati, et kõik paistab korras olevat. Kuues saadeti sama komitee Moskvas asuvasse keskusse, mis algatas lõpuks 5. veebruaril uurimise. See viivitus läks Venemaa maksumaksjatele maksma 230 miljonit dollarit.

Saak oli röövlitel nüüd käes. Kuid endiselt valitses oht, et nende teod tulevad päevavalgele. Pettus polnud just elegantselt läbi viidud. Hooletuse või mugavuse tõttu olid võltsitud dokumendid vigu täis. Lisaks oli Hermitage hakanud esitama massiliselt kaebusi Venemaal ja käivitanud tõhusa PR-kampaania välismaal. Oli aeg kriminaalsüüdistuseks tüütute välismaalaste vastu, et nad vaikima sundida.

Võimud pidid püüdma tõestada, et Hermitage on midagi valesti teinud. Kui tõendeid polnud, tuli need välja mõelda. 26. veebruaril lendasid Karpov, Kuvaldin ja veel kaks Kuznetsovi alluvat Kalmõkkia pealinna Elistasse. See on üks Venemaa vaesemaid ja kummalisemaid piirkondi, usu poolest budistlik ja ammust aega malehullust despoodi Kirsan Iljumžinovi võimu all. Nagu paljud Venemaale tulnud investorid, oli ka Hermitage maksude optimeerimise huvides rajanud sinna oma tütarettevõtted.38 Ühena Venemaa üheteistkümnest „vabamajandustsoonist” kujutas Kalmõkkia endast sisemaist maksuparadiisi, kus ettevõtte tulumaks oli Moskvas kehtiva 35 protsendi asemel kõigest 11 protsenti. Hermitage kasutas ära ka teist maksusoodustuse võimalust, soosides puuetega inimeste töölevõtmist. 1996. aastal võttis Hermitage tööle neli sellist Kalmõkkia võimude soovitatud isikut, andes neile vähenõudliku ülesande saata iga kuu ajaleheväljalõikeid.39 Elista uurijad olid mitmel korral, viimati 2004. aastal, võtnud ette Hermitage’i maksuasjad ja leidnud iga kord, et seadusi pole rikutud. Seadus pakkus lisaks veel ühe võimaluse – võimalike maksuvõlgade sissenõudmise tähtaeg oli juba kukkunud. Kuid 2008. aastal polnud Moskva külalistel kuigi raske veenda Elista kolleege uurimist taasalustama ja andma seda üle Venemaa pealinna võimude kätte. Nad kutsusid kohaliku uurija puhkuselt tagasi. FSB Elista osakonnas üle kuulatud tunnistajad olid kiiresti valmis oma seniseid ütlusi muutma ja väitsid, et Hermitage pole neile tegelikult kunagi midagi maksnud. (Hermitage esitas enda seisukoha tõendina maksekorraldused.)

Asi pole selles, kas Hermitage’i ülalpidamine oli veatu, keskpärane või küsitav. Mis tahes kujutletavas õigussüsteemis polnud selles käitumises midagi, mis oleks õigustanud niisuguseid sanktsioone, nagu kriminaalsüüdistused, meelevaldne vangistamine või füüsiline vägivald, mis tõi kaasa ühe ettevõtte juristi surma. Aga just nii juhtus. 5. mail 2008 algatas Kuznetsov kriminaalasja Hermitage’i asemel selle juristide vastu, väites, et neil pole tegelikult volitust oma klienti esindada. Sisuliselt väitis ta, et ainuke inimene, kes võib õiguspäraselt ettevõtet esindada, on see, kes selle röövis. See tähistas sünget sammu õigusetuse suunas. Advokaat on kohtusüsteemi osa, keda elukutse kohustab andma endast parimat, et esitada oma kliendi seisukohad selgelt ja veenvalt. Kui neid hakatakse karistama oma kliendi esindamise eest, näitab see kahtlemata õigus- ja poliitilise süsteemi mädanemist. Kui ma üritasin asja ühele sõbrale selgitada, küsis ta siira hämmastusega: „Aga miks nad politseisse ei pöördunud?” See küsimus ilmestab väga selgelt lõhet selle vahel, kuidas käivad asjad Venemaal, ja selle vahel, mida eeldatakse läänes. Antud juhul olid kurjategijaiks just politseinikud, nagu avastas härra Magnitski, kui püüdis selgitada, mis on saanud tema kaebustest Kuznetsovi ja Karpovi vastu. Neid ei hakatudki sõltumatult uurima, vaid suunati edasi meeste enda menetleda. Kui Magnitski läks Moskvasse juurdluskomiteesse kirjalikku tunnistust viima, nägi ta enda üllatuseks seal Kuznetsovi. Ametnikud sõnasid, et too „abistab” neid.