Küberfoobia

Оглавление

Edward Lucas. Küberfoobia

Sõnastik

Eessõna

Sissejuhatus

1. Saage tuttavaks Hakhettidega

2. Arvutite ebausaldusväärsus

3. Identiteet ja selle vaenlased

4. Tsiviilohvrid

5. Interneti geopoliitika

6. Spioonid vs. sõdurid

7. Nuhk taskus

8. Monokultuuri ohud

9. Džungli raadamine

10. Lahtiharutatud paroolid

11. Identiteedipoliitika

12. Kaardid on laual

Kokkuvõte

Lisa 1. Kes haldab internetti?

Lisa 2. Pisut krüptograafiat

Lisa 3. Soovitused GCHQ-lt

Märkused

Bibliograafia

Tänusõnad

Отрывок из книги

Charlie Chaplini 1940. aastal valminud film „Suur diktaator” tõmbas endale Hitleri Saksamaa viha natside juhi naeruvääristamise ja räige isikukultuse portreteerimise tõttu.2 Film keelustati sõjaaegses Euroopas kõigis Saksamaa kontrolli all olevais riikides (kuigi diktaatoril endal oli see olemas, ta vaatas seda kahel korral ja nuttis).[1.] Kujutlege, et Kolmanda Reichi luureteenistusele oleks antud ülesanne kätte maksta Charlie Chaplini stuudiole ja filmilevitajale United Artists. Hitleri spioonid oleksid sisse murdnud kontoritesse, kus filme hoiti, nad oleks tekitanud segadust, võib-olla lihtsalt füüsilist kahju, ehk pannud põlema stuudio või korraldanud natsimeelsete kogunemisi stuudio ümbruses (Ameerika Ühendriigid polnud tollal veel sõjas). Kõik see olnuks küllaltki riskantne ja tõenäoliselt nurjumisele määratud. Nad ei oleks elektroonilisele kommunikatsioonile suuremat tähelepanu pööranud kui üldse. Nad võinuks korraks ummistada telefonikeskjaama või saata valetelegramme. Kuid need oleks tundunud tühiste häirijatena, pigem naljategemise kui ründena.

Võrrelge neid piiratud võimalusi anonüümse ja vägagi efektiivse rünnakuga Sony Pictures Entertainmenti vastu, kes linastas labase komöödia „Intervjuu”, mis rääkis Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-Uni mõrvamisest. Rünnak polnud ainuüksi üks laastavamaid sissehäkkimisi arvutivõrku, mis on avalikkuse ette jõudnud, vaid välja selgitamata jäid ka kurikaelad, see kuidas rünnak sooritati ja isegi rünnaku tõeline eesmärk.

.....

Me oleme umbmääraselt tänulikud, et inimesed, kes loovad, toodavad, paigaldavad ja hooldavad lukke, on oma ala asjatundjad. Kuid vähesed meist on huvitatud detailidest. Selleks, et võtit kasutada, ei pea olema lukksepp nagu auto juhtimiseks ei pea olema mehaanik ega tervena püsimiseks arst. Moodne elu pakub meile palju võimalusi, mille jaoks meil ei pea olema eriteadmisi, osavust ega oskusi. Tuginedes kogemusele ja instinktidele, oskame hinnata nende tugevusi ja puudujääke.

Lühidalt, evolutsioon ja haridus on meile andnud tohutu valiku oskusi, et tasakaalustada riske, turvalisust ja mugavust. Me kaldume inimesi usaldama ja abistama – primitiivne inimene ei suutnud üksinda ellu jääda –, tehes samal ajal pidevalt, tihti ebateadlikult, tähelepanekuid ja reageerides neile. Meie silmad, nina ja kõrvad annavad teada ähvardavast ohust ning sellest, mida ja millal ette võtta. Niipea, kui me rändame veebimaailma, kaob see kõik. Meeled, mida kasutame tavamaailmas, saavad vaid piiratud infot, milleks on pildid ja sõnad ekraanil ning plekine hääl väikesest kõlarist. See on küll pärismaailma jäljendus, kuid petlik. Me võime ju olla enesekindlad argitoimingutes: ostes, veebis liikudes, e-kirju ja sõnumeid saates, kuid tegelikult oleme abitud, ettevalmistuseta ning kaitsetud varaste, manipulaatorite ja vaenlaste ees. Me ei näe inimesi, kellega asju ajame, me ei saa langetada otsuseid nende kehakeele, hääletooni ja näoilmete põhjal. Me ei tunne nende lõhna ega saa neid puudutada. Me ei saa neid paigutada oma minevikku ega geograafilisse asukohta. Ja me ei saa ka aru, mida me püüame kaitsta. Lukud ja võtmed on ainult osaliselt sobiv analoogia. Andmed ei ole päris võrreldavad füüsilise omandiga, nende väärtus sõltub kontekstist. Nimede ja aadresside loend iseenesest ei tähenda midagi. Alles siis, kui see on tähistatud kui konfidentsiaalne nimekiri politsei informaatoritest, seab see ohtu kõigi nimekirjas loetletute elu. Kuid me peame selles maailmas hakkama saama ja kasutama selleks tehnoloogiat, millest enamik meist aru ei saa.

.....