Читать книгу New York - Edward Rutherfurd - Страница 3

1664

SEE OLI SIIS VABADUS.

Kanuu läks tõusulainega kaasa ja vesi loksus vastu käila. Dirk van Dyck vaatas väikest tüdrukut ja mõtles, kas selle teekonna ettevõtmine võis olla kohutav viga.

Suur jõgi kutsus teda endaga põhja poole. Avar taevas kutsus läände. See oli paljude jõgede, paljude mägede ja suurte metsade maa. Kui kaugele ta ulatus? Keegi ei teadnud seda. Vähemalt kindlalt mitte. Vaid päike, kes käis kotkastest kõrgemal, võis teekonnal läände näha teda tervikuna.

Jah, ta oli leidnud siin vabaduse ja kõnnumaal armastuse. Van Dyck oli suurt kasvu mees. Ta kandis Hollandi pükse, allakeeratud säärega saapaid ning särgi peal nahkvammust. Nüüd lähenesid nad sadamale ning ta oli pannud pähe sulega laiaäärelise kübara. Ta vahtis üksisilmi tüdrukut.

See oli tema tütar. Tema patu laps. Patu, mille eest teda tuli karistada, nagu usk ütles.

Kui vana tüdruk oli? Kümme, üksteist? Ta oli olnud nii vaimustatud, kui isa nõustus teda kaasa võtma. Tal olid ema silmad. Kena indiaani laps. Tema rahvas kutsus teda Kahvatuks Suleks. Ainult hele nahk reetis tema sünniloo.

„Varsti oleme seal.” Hollandlane rääkis kohalike hõimude, algonkinite, keelt.

Uus-Amsterdam. Kaupmeeste asula. Fort ja väike linnake kaitsetara taga. Kuid Hollandi ülemaailmses kaubandusimpeeriumis oli see oluline koht.

Van Dyck oli uhke, et on hollandlane. Nende riik võis olla väike, kuid visad hollandlased olid seisnud vastu seda okupeerivale võimsale Hispaania kuningriigile ja võitnud endale iseseisvuse. Tema rahvas oli rajanud võimsaid tamme, et võita möllava mere käest suured tükid viljakat maad. Hollandi meremehed olid rajanud kaubandusimpeeriumi, mida kadestasid kõik rahvad. Hollandi linnad ‒ Amsterdam, Delft ja Antwerpen ‒, kus suursuguseid kanaleid ääristasid kõrged viilkatusega majad, olid sel kuldsel Rembrandti ja Vermeeri ajastul kogu Euroopast tulnud kunstnike, õpetlaste ja vabamõtlejate paradiis. Jah, ta oli hollandlaste üle uhke.

Alamjooksul mõjutas suurt jõge meretõus. Sel hommikul voolas jõgi ookeani poole. Pärastlõunal muutis suunda ja voolas tagasi põhja poole.

Tüdruk vaatas ettepoole, allavoolu. Van Dyck istus tema vastas, selg vastu suurt nahavirna. Need olid peamiselt kopranahad, mis täitsid kanuu keskosa. Kanuu oli suur ja lai, selle tugevad, kuid kerged küljed olid tehtud puukoorest. Neli indiaanlast sõudsid, kaks vööris, kaks ahtris. Kohe nende järel liikus allavoolu teine paat van Dycki meestega. Ta oli pidanud võtma selle indiaanlaste kanuu, et kaasa võetud lasti kohale tuua. Jõe ülemjooksu pool oli kevadine taevas äikeseline, nende kohal liikusid hallid pilved. Kuid ees olev veepiir helendas.

Pilve tagant tuli ootamatult välja päikesekiir. Jõevesi loksus vastu paadi külge hoiatavas rütmis nagu pärismaalaste trumm. Kerge tuul pani mehe palge pakitsema nagu pärlendav vein. Ta hakkas taas rääkima. Ta ei tahtnud tüdrukut haavata, kuid seda oli vaja.

„Sa ei tohi öelda, et ma olen su isa.”

Tüdruk langetas pilgu ja vaatas väikest kivist ripatsit, mis tal kaelas rippus. See kujutas tillukest mustaks ja punaseks värvitud nägu, mis rippus kaelas tagurpidi, nagu indiaanlastel kombeks. See oli loogiline, sest kui sa võtad ripatsi, et seda vaadata, näed sa nägu õigetpidi. See oli õnne toov amulett. Metsa maski kandev isand, kes hoiab loodust tasakaalus.

Kahvatu Sulg ei vastanud mehele, vaid vaatas üksisilmi indiaani jumala nägu. Mida ta mõtles? Kas ta mõistis, mida talle öeldi? Mees polnud selles kindel.

Kaljuse järsaku tagant, mis kulges piki läänepoolset kallast nagu kõrge kivisein, kostis nüüd kauget kõuekõminat. Tüdrukuke naeratas. Hollandlastele, kes pidasid end mererahvaks, ei meeldinud äike. Neile tõi see ohte ja hirmu. Kuid indiaanlased olid targemad. Nad teadsid, mida see tähendab, kui kõu kõneleb. See tähendab, et jumalad, kes elavad kõige alumises taevas, kaitsevad maailma kurja eest.

Kõuekõmin kaikus piki jõge ja hääbus avaruses. Kahvatu Sulg lasi ripatsil graatsilise liigutusega langeda. Siis tõstis ta pilgu.

„Kas ma kohtan seal sinu naist?”

Dirk van Dyck tõmbas veidi hinge. Tema naisel Margarethal polnud aimugi, et ta on nii lähedal. Ta polnud talle sõna saatnud, et tuleb tagasi. Kuid kas ta tõesti lootis tuua tüdruku kaldale ja peita teda naise eest? See oleks olnud hull mõte. Ta pööras end kohmetult ja vaatas jõge. Nad olid juba jõudnud Manhattaniks kutsutud kitsa maariba põhjatippu ja mõõn kandis neid. Nüüd oli juba liiga hilja tagasi pöörduda.

*

Margaretha de Groot tõmbas savipiibust meela suuga aeglase mahvi, vaatas puujalaga meest lahke pilguga ja mõtles, kuidas oleks temaga magada.

Mees oli pikakasvuline ja sirge, tal olid kindlameelsed läbitungiva pilguga silmad. Tal võis olla halle juukseid ja ta oli juba üle keskea, kuid endiselt taltsutamatu. Mis puutus puujalga, siis see oli nagu aumärk, mis tuletas meelde tema lahinguid. Selline vigastus oleks võinud mõne mehe tappa, kuid mitte Peter Stuyvesanti. Ta kõndis tänaval üllatavalt kiiresti. Kui Margaretha kunstjala läikivat puitu silmitses, tundis ta kerget hirmuvärinat, kuid mees ei näinud seda.

Mida mees temast arvas? Kindlasti meeldis ta talle. Ja miks ei pidanud meeldima? Ta oli kolmekümnendates aastates, kena, suurte rindadega naine, kellel oli lai nägu, mida ääristasid pikad blondid juuksed. Kuid ta polnud hakanud paksuks minema nagu paljud hollandi naised. Ta oli alles heas vormis ja temas oli midagi meelast. Mis puutus piipu, siis seda suitsetasid peaaegu kõik hollandlased, nii mehed kui ka naised.

Mees nägi teda, peatus ja naeratas.

„Tere hommikust, Greet.” Greet. Margarethat kõnetati nagu enamikku hollandi naisi harilikult neiupõlvenimega, Margaretha de Groot. See oli tavaline pöördumisviis ning ta ootas seda. Muidugi, mees oli tundnud teda tüdrukust saadik. Kuid ikkagi … ta oli harilikult nii ametlik. Naine peaaegu punastas. „Sa oled endiselt üksi?”

Margaretha seisis oma maja ees. See oli tüüpiline Hollandi linnamaja, lihtne nelinurkne kahekorruseline hoone puust külgseinte ja viilkatusega, otsaga tänava poole. See majaots oli ilusatest mustadest ja kollastest tellistest. Lühike trepp viis välisukseni, mis oli suur ja varikatusega. See oli Hollandi treppveranda. Aknad polnud suured, kuid hoone tegi muljet avaldavaks kõrge viilkatus, mida hollandlased armastasid, ning katuseharja kroonis tuulelipp.

„Kas su abikaasa on ikka veel ülemjooksul?” küsis Stuyvesant uuesti. Naine noogutas. „Millal ta tagasi tuleb?”

„Kes seda teab?” Margaretha kehitas õlgu. Ta ei saanud ju kurta, et abikaasa äri hoiab teda põhja pool kinni. Nahkadega, eriti kopranahkadega kauplemine oli nii laiahaardeline, et kohalikud indiaanlased olid oma loomad peaaegu väljasuremiseni küttinud. Van Dyck pidi sageli minema kaugele põhja, et irokeesidelt nahku saada. Ja tal oli edu.

Kuid kas ta pidi nii kauaks ära jääma? Nende abielu alguses olid tema retked võtnud ainult paar nädalat. Kuid aja jooksul äraolek pikenes. Kodus olles oli ta hea abikaasa, naise vastu tähelepanelik ja lastele armastav isa. Kuid Margaretha tundis end paratamatult hüljatuna. Alles täna hommikul oli väike tütar küsinud, millal isa koju tuleb. „Niipea kui saab,” oli ta naeratades vastanud. „Võid selles kindel olla.” Vahest mees vältis teda? Oli tal ehk teisi naisi?

Margaretha de Groot pidas truudust tähtsaks. Seepärast polnud üllatav, kui ta kartis, et abikaasa võib teda petta, ta ütles endale, et mees on moraalselt nõrk, ja mõtles sisimas: „Kui ta oleks selline mees nagu kuberner Stuyvesant!”.

„Praegu on raske aeg, Greet.” Stuyvesanti nägu ei reetnud kurbust, ent naine võis kuulda seda tema hääles. „Sa tead, et mul on vaenlasi.”

Mees pihtis talle. Margarethat valdas tunnetetulv. Ta tahtis panna käe mehe käsivarrele, kuid ei julgenud.

„Need neetud inglased.”

Naine noogutas.

Kuigi hollandlaste kaubandusimpeerium ulatus Idamaadest Ameerikani, ei jäänud Inglise kaupmehed neist kaugele maha. Mõnikord tegutsesid kaks protestantlikku rahvast koos ühiste vaenlaste vastu, katoliikliku Hispaania ja Portugali vastu, kuid enamasti olid nad võistlejad. Viisteist aastat tagasi, kui Oliver Cromwell ja tema jumalakartlik vägi olid võtnud Inglismaa kuningalt Charlesilt krooni ja pea, oli inglaste ja hollandlaste konkurents tugevnenud. Hollandlaste käes oli tulutoov orjakaubandus Aafrika ja Kariibi mere saarte vahel. Cromwelli missioon oli selge.

„Orjakaubandus peab kuuluma Inglismaale.”

Paljud ausad hollandlased mõtlesid, kas see jõhker inimestega kauplemine on moraalne. Inglismaa tublidel puritaanidel selliseid kahtlusi ei olnud. Ning peagi võttis Cromwell Jamaica hispaanlastelt ära, et kasutada seda orjakaubanduse tugipunktina. Kui Cromwell nelja aasta eest suri ja Inglismaa troonile tuli kuningas Charles II, jätkati samasugust poliitikat. Uus-Amsterdami oli juba jõudnud sõnum, et inglased on rünnanud Aafrikas Guinea rannikul hollandlaste orjasadamaid. Ja üle ookeani levisid kuuldused, et nad ei taha enda kätte mitte ainult hollandlaste orjakaubandust, vaid ka nende sadamat Uus-Amsterdami.

Uus-Amsterdam polnud kuigi suur: fort, paar tuuleveskit, teravatipulise torniga kirik, midagi kanalitaolist, rohkem suure tiigi moodi, ning mõni tänav viilkatusega majade ja tagasihoidlike viljapuuaedadega. Kõike seda piiras müür, mis kulges üle Manhattani lõunatipu läänest itta. Kuid linnal oli juba oma ajalugu. Kümme aastat enne seda, kui Mayflower merele läks, oli Hollandi Lääne-India Kompanii suure loodusliku sadama väärtust nähes rajanud sinna kaupmeeste asula. Ja pool sajandit hiljem oli see kasvanud elava liiklusega sadamaks, mille asundused ulatusid ümberringi kümnete miilide kaugusele. Hollandlased kutsusid seda ala Uus-Hollandiks.

Sel paigal oli juba oma eripära. Kaks põlvkonda hollandlasi ja nende naabreid, prantsuse keelt rääkivaid valloone, kes olid samuti protestandid, olid võidelnud iseseisvuse eest oma isanda, katoliikliku Hispaaniaga. Ja nad olid võitnud. Hollandlased ja valloonid asusid koos elama Uus-Amsterdami. See oli valloon Pierre Minuit ‒ prantsuspäraselt hakati tema nime peagi hääldama „minüii” ‒, kes nelja aastakümne eest oli teinud kaupa kohalike indiaanlastega ja ostnud neilt õiguse Manhattanile elama asuda. See paik oli algusest peale läbi imbunud protestantidest kaupmeeste visast ja sõltumatust vaimust.

Kuid kõige tähtsam oli asukoht. Fort ei pruukinud sõduri silmis olla kuigi muljet avaldav, kuid valitses Manhattani lõunatippu kohas, kus see ulatus avarasse varjatud lahte. Fort valvas sissepääsu suurde Põhjajõkke.

Ja Peter Stuyvesant oli selle valitseja.

Inglastest vaenlased olid juba lähedal. Massachusettsi ja eelkõige Connecticuti mehed oma salaliku kuberneri Winthropiga püüdsid kogu aeg hollandlaste kaugemate asunduste territooriumile tungida. Kui Stuyvesant rajas linna põhjaserva toeka müüri ja pihtaia, öeldi inglastele viisakalt: „See on indiaanlaste eemalehoidmiseks.” Kuid keegi polnud nii rumal, et seda uskuda. Müür pidi inglasi eemale hoidma.

Kuberner vaatas endiselt üksisilmi naist.

„Ma tahan, et inglased oleksid minu ainsad vaenlased.”

Oh, vaene mees. Ta oli Uus-Amsterdami kõlvatu rahva jaoks liiga hea.

Linnas elas umbes tuhat viissada inimest. Ligi kuussada hollandlast ja vallooni, kolmsada sakslast ja peaaegu sama palju inglasi, kes olid otsustanud elada hollandlaste võimu all. Ülejäänud olid tulnud kõigist maailma nurkadest. Linnas oli isegi mõni juut. Ja kui palju oli nende kõigi hulgas õiglasi mehi? Margaretha arvates mitte palju.

Margaretha ei olnud usklik. Hollandi reformitud kirik oli range ja kalvinistlik ning naine ei pidanud selle seadustest alati kinni. Kuid ta imetles neid väheseid tugevaid mehi, kes pidasid. Sellised mehed olid jumalasõna kuulutaja Bogard ja Stuyvesant. Nemad seisid vähemalt korra eest.

Kui Stuyvesant pani linnas piiri ohjeldamatule joomisele või keelas ära mõne ilmselt paganliku rahvapidustuse või püüdis hoida linna puhta narridest kveekeritest ja haletsusväärsetest anabaptistidest, kas siis mõni kaupmees toetas teda? Vaevalt küll. Lootma ei saanud jääda ka Hollandi Lääne-India Kompaniile, kelle teenistuses ta oli. Kui Brasiiliast saabus käputäis sefardi juute ja Stuyvesant ütles neile, et mingu mujale, andis kompanii talle käsu: „Laske nad linna. Nad on head ärimehed.”

Keegi ei saanud eitada, et Stuyvesant on olnud hea kuberner. Mehed, kes olid olnud enne teda, olid peamiselt korrumpeerunud veiderdajad. Üks idioot oli isegi alustanud indiaanlastega tarbetut sõda, mis oleks koloonia peaaegu hävitanud. Kuid Stuyvesant oli õppinud targalt valitsema. Põhja pool hoidis ta eemal inglasi. Lõunas, Schuylkilli jõe ääres oli ta teinud kiire lõpu upsakale rootslaste kolooniale, kui see teda ärritama hakkas. Ta oli õhutanud suhkrukaubandust ning hakanud tooma kohale rohkem orje. Iga Hollandist tulnud laev tõi linnamajade ehitamiseks ballastina kaasa parimaid telliseid. Tänavad olid puhtad, linnas oli nüüd väike haigla ja koolil oli ladina keele õpetaja.

Kuid kas rahvas oli selle eest tänulik? Muidugi mitte. Nad panid tema valitsemist pahaks. Nad narrid isegi arvasid, et võivad end ise valitseda. Kas sellised mehed olid võimelised valitsema? Margaretha kahtles selles.

Kõige hullem neist oli kahepalgeline advokaat van der Donck. Teda kutsuti Jonkeriks ehk Junkruks. Ta oli üks neist, kes astusid kuberneri kanna peale, saatsid Lääne-India Kompaniile kirju ja kaebusi ‒ kõik selleks, et Stuyvesanti kukutada. Ja mispärast? „Jonker on vabadusearmastaja,” tavatses abikaasa Margarethale öelda. „Te olete kõik lollid,” tahtis naine hüüda. „Ta armastab vaid iseend. Ta valitseks teid Stuyvesanti asemel, kui te talle vähegi võimalust annaksite.”

Õnneks ei suutnud Jonker Stuyvesanti hävitada, kuid tal õnnestus panna käpp peale linnast põhja pool asuvale suurele mõisale. Ta oli isegi kirjutanud Uus-Hollandist raamatu, mis Margaretha abikaasa meelest oli suurepärane. Nüüd oli see kelm surnud ‒ tänu jumalale! Kuid Uus-Amsterdami rahvas kutsus tema suurt mõisat ikka veel „Jonkeri maaks”, nagu elaks too mees veel seal. Ja tema eeskuju oli kaupmehed nii ära rikkunud, et Margaretha arvates ei oleks Stuyvesant pidanud ühtki neist usaldama.

Kuberneri karm pilk püsis naisel.

„Kas ma võin sinuga arvestada, Greet?”

Margaretha süda jättis löögi vahele. Ta ei saanud sinna midagi parata.

„Oh jaa.”

Stuyvesant oli muidugi õnnelikus abielus. Margaretha vähemalt arvas seda. Ta elas koos Judith Bayardiga bouwerie’s, nagu hollandlased oma farme kutsusid, ning paistis, et nad on rahul. Judith oli Peterist vanem. Ta oli meest põetanud, kui too jala kaotas, ning temaga pärast abiellunud. Niipalju kui Margaretha teadis, oli Stuyvesantil olnud vaid üks armuafäär ja see oli noore mehena ammu enne Judithiga abiellumist. See oli väike skandaal. Margaretha arvas temast sellepärast paremini. Kui seda väikest skandaali poleks olnud, oleks Stuyvesantist võinud saada kalvinistlik jutlustaja nagu tema isa, selle asemel, et liituda Lääne-India Kompaniiga ning merele õnne otsima minna.

„Ja sinu abikaasa? Kas ma temaga võin arvestada?”

„Minu abikaasa?” Kus too võiks olla? Kas ta väldib teda?

Noh, see muutub peagi. Kui mees ära oli, oli naine teinud mõttes plaane tulevikuks, mis peaks olema vastuvõetavam. Õnneks andsid Hollandi kombed naistele rohkem vabadust ja võimu, kui oli enamiku rahvaste naistel. Ja tänu jumalale Hollandi abielulepingute eest. Margarethal olid Dirk van Dycki jaoks väga kindlad plaanid, kui mees koju tuleb.

„Oh jaa,” ütles ta. „Tema teeb, nagu ma ütlen.”

„Ma lähen forti,” lausus Stuyvesant. „Kas sa saadad mind?”

*

London. Tujuküllane kevadpäev. Thames oli laevu täis. Thomas Master silmitses enda ees seisvat laeva ja üritas otsusele jõuda.

Tal oli käes vend Elioti kiri, milles öeldi, et nende isa on surnud. Tom oli liiga aus, et teeselda, nagu oleks tal kahju. Ta oli 22-aastane ja nüüd vaba mees.

Nii et mida valida? Inglismaa või Ameerika?

Vasakut kätt asus suur hall Tower ja vaikis, mingit nõu andmata. Selja taha vaadates nägi ta vana St Pauli kiriku kõrget katust, mis ei paistnud midagi heaks kiitvat. Kuid mida? Tal endal polnud mingeid kahtlusi. Lõppude lõpuks oli ta häbiga Londonisse saadetud.

Kolmkümmend aastat tagasi, kui Inglismaa idarannikult pärit Adam Master ja edelast pärit Abigail Eliot Londonis esimest korda kohtusid, arvasid need kaks noort tõsist puritaani üksmeelselt, et Inglismaa pealinn on äärmiselt paha paik. Troonil oli kuningas Charles I, tal oli katoliiklikust prantslannast naine, ta püüdis valitseda Inglismaad nagu despoot ning tema uus kannupoiss, peapiiskop Laud, tahtis panna kõik inglased leppima vaid nime poolest paavstist sõltumatu anglikaani kiriku suurejooneliste rituaalide ja kõrgi võimuga. Pärast abiellumist olid Adam ja Abigail mõne aasta Londonis vastu pidanud, lootes, et asjad lähevad ehk paremaks. Kuid puritaanide jaoks läks elu aina hullemaks. Nii olid Adam ja Abigail liitunud suure väljarännulainega Ameerikasse.

Inglased olid läinud Virginiasse kahe põlvkonna jooksul. Sel ajal kui Shakespeare’i teater Globe etendas oma tükke Thamesi lõunakaldal, suitsetas pool Londoni elanikkonda oma savipiipudes Virginia tubakat. Kuid Virginiasse läinute arv oli veel tagasihoidlik. Mõned julged hinged olid riskinud minna Massachusettsisse, tekkima hakkasid ka teised asundused. Kuid see polnud veel mingi väljaränne.

Kuningas Charlesi valitsusaja teisel poolel aga juhtus midagi hoopis teistsugust. Lahkuma hakkasid Inglismaa puritaanid. Nad koondusid lõunas, idas ja läänes rühmadesse, mõnikord perekondade, mõnikord tervete kogukondade kaupa, ning sõitsid laevaga üle Atlandi. Polnud vist ühtki nädalat, kui mõni laev poleks kusagilt teele läinud. 1630. aastate keskpaigast kaotas Inglismaa kuningas Charles niimoodi umbes viiendiku oma alamatest. Härrasmehed, nagu Winthrop, varakad mehed, nagu Harvard, kaupmehed ja käsitöölised, lihttöölised ja jutlustajad läksid koos naiste, laste ja teenijatega laevadele ning purjetasid Ameerikasse, et pääseda kuningas Charlesist ja tema peapiiskopist. See oli Ameerika kolooniate esimene reaalne rahvastamine, mis leidis aset veidi üle kümne aasta.

Kuningas Charles ei paistnud selle kaotuse pärast kunagi piinlikkust tundvat. Tegelikult oli see rohkem võit kui kaotus. Selle asemel et talle kodus, kus ta püüdis oma autoritaarset võimu kindlustada, tüli teha, olid puritaanid vastutulelikult läinud elama kuningriigi uutele avarustele. Kõikjal, kuhu nad seal tohutul kaardistamata mandril läksid, kuulus maa Inglismaale, ja nemad olid endiselt kuninga alamad, viimne kui üks. Mis puutus usuvabadusse, mida nad seal nautisid, siis see ei torganud kellelegi silma ja seda võis hiljem korrigeerida.

Adam ja Abigail Master olid läinud Bostonisse. Seal olid nad leidnud eest rangelt ja mõnikord julmalt jumalakartliku koguduse, mis neile meeldis. Nad ei otsinud ju lõppude lõpuks sallivust, nad läksid rajama jumalariiki. Ja nende vanem poeg Eliot järgis neid selles. Ta oli virk, ettevaatlik ja tahtekindel ning Bostonis elav isa ei võinud soovida enamat. Kuid Tom oli olnud teistsugune.

Tom Master oli heledapäine siniste silmadega poiss. Kuigi tal olid pisut etteulatuvad hambad, pidasid naised teda kütkestavaks. Poisikesena oli ta olnud sihvakas, väga liikuv ja leidlik. Kui ta meheikka jõudis, paistis kogu tema olemisest kiiret taipu ja heatujulist teravmeelsust. Ta oli tulvil elujõudu. Kuid tema käitumine ja sõbrad, keda ta endale valis, jätsid palju soovida.

Tuleb tunnistada, et juba neil algusaegadel leidus meremehi, kalureid, kaupmehi ja põllumehi, rääkimata alamat sorti rahvast, keda Massachusettsis huvitas rohkem rahategemine kui oma hinge päästmine. Kogudus pani oma tahet niipalju maksma kui võimalik, kuid langenud hingi oli palju.

Ja noor Tom paistis vanemate ja vend Elioti silmis olevat määratud otse põrgusse minema. Ta ei näinud õppimisega vaeva. Ta oli võimekas, kuid ei võtnud end kokku. Jõi. Käis halvas seltskonnas. Kord puudus isegi pühapäevaselt jumalateenistuselt. Ja kuigi isa polnud vitsaga kitsi, võis ta mõne aja pärast näha, et asi pole distsipliinis ega ettekirjutustes. Sügaval Tomi hinges oli midagi, mida isa ei osanud muuta.

Adam Master oli teinud head karjääri advokaadina. Ta ostis farmi. Ta oli laevaomanik. Eliot oli õppinud õigusteadust, kuid tahtis saada jutlustajaks. Tom oli olnud ühe kaupmehe juures õpipoiss ja näidanud üles ärilist võimekust. See oli vähemalt midagi head.

Ent kaks sündmust murdsid isa südame. Esimene sündis, kui Abigail lamas surivoodil. Naine oli saatnud oma teise poja järele ning palus isa juuresolekul, et poeg oma elu muudaks. Tema enda pärast ja selleks, et ema saaks rahus siit ilmast minna, palus ta, et poeg ei jooks enam elu sees tilkagi alkoholi. Ema lootis, et kui see esimene samm on astutud, võib poiss veel pöörduda parema eluviisi juurde. Ja mida oli Tom talle öelnud?

„Ah, põrgu päralt, mamma. Sa tead, et ma ei saa seda lubada.” Öelda niimoodi emale surivoodil! Adam ei suutnud seda pojale kunagi andestada. Ta ei tülitsenud Tomiga. Ta teadis, et Abigail poleks seda soovinud. Ta oli viisakas. Tegi kõik, mida üks isa peab tegema. Kuid ta teadis, et Tom ei ole hea poeg.

Kui Tomil oli üheksateistaastaselt esimene armuafäär ühe kapteni naisega, kui selle auväärne mees merd sõitis ‒ see oli sama laeva kapten, mille omanik Adam oli ‒, õnnestus isal Elioti pärast see asi maha vaikida. Kuid ta ütles noorele Tomile, et too peab kohe Massachusettsist lahkuma. Ta saatis poja üsna külma soovituskirjaga ühe Londoni kaupmehe juurde, keda ta tundis. Ja ütles, et poeg kunagi tagasi ei tuleks.

Tom oli saadetud pagulusse Vanasse Maailma. Uue jaoks polnud ta küllalt hea.

Tomile meeldis London. See linn sobis talle. Kuigi Cromwell ja puritaanid olid valitsenud Inglismaad kümme aastat, lõppes suur eksperiment valitseda ilma kuningata viimaks segaduse ja sõjaseadusega. Selleks ajaks kui Tom saabus, olid inglased pannud troonile surnud kuninga poja Charles II. Ja kuningas Charles oli lõbus sell. Tema noorem vend, Yorki hertsog James, võis olla uhke ja jäik, kuid kuningas ise oli paindlik ja ettevaatlik. Tal polnud mingit soovi saada isa moodi välja heidetud. Pärast paguluses veedetud aastaid tahtis ta lõbutseda ning oli rõõmus, kui tema alamad tahtsid sedasama. Ta armastas naiste jahtimist, hobuste võiduajamisi ja teatriskäimist. Ta oli siiralt huvitatud ka teadusest.

London, millega Tom kokku puutus, kuulus ühekorraga keskaja ja uusaja maailma. Kui Suurbritannia meretagused valdused laienesid, olid Londoni agaratel kaupmeestel kõik võimalused varanduse soetamiseks. Rikkad aristokraadid ja härrasmehed andsid tooni moes. Linnas leidus kõiksuguseid meelelahutusi. Tom oli aasta aega väga õnnelik.

Ja ometi hakkas ta mõnikord Ameerika järele igatsema. Mitte Bostoni ja oma puritaanliku perekonna, vaid teiste asjade järele, mida oli raskem määratleda. Need olid ruumi ja uute piiride tajumine, tahe maailma uueks muuta. Vabadusiha. Võib-olla vabadus kõnnumaal. Ta ei suutnud seda sõnades väljendada.

Ta leidis, et nüüd, kui isa on surnud, ei sega teda miski tagasi pöördumast.

Oli veel üks asi, millega tuli arvestada. Siin Londonis liikusid kuuldused, et kuningas Charles II ja tema vend James on hakanud taas huvituma Ameerika kolooniatest. Kui see nii oli, oli temasugusel ambitsioonikal noormehel veelgi rohkem põhjust uuesti Ameerika poole vaadata.

Mida siis teha? Kas jääda nautima Londoni lõbustusi või võtta ette reis üle ookeani? Oleks olnud üsna lihtne öelda kaupmehele, kelle juures ta töötas, et nüüd, kus isa on surnud, kutsub Eliot teda koju. Asjade pakkimine poleks kindlasti kaua aega võtnud. Tema ees seisev laev läheb homme teele Bostonisse. Kaptenil on tema jaoks koikoht. Kas võtta see vastu?

Ta peatus, naeris omaette, võttis mündi ja viskas õhku. Kui kull, siis London, kui kiri, siis Boston.

*

Põhja pool kõmises kõu. Kuid ees suubus suur jõgi lahte, mille vesi oli nagu sulakuld.

Van Dyck oli püüdnud eelmisel õhtul näidata Kahvatule Sulele, kui suur on see maa, kasutades selleks enda joonistatud kaarti. Ta oli piibuvarrega osutades seletanud:

„See joon, mis jookseb otse ülevalt alla, on Põhjajõgi. Mitme päevateekonna kaugusel ülesjõge on suured järved, mis ulatuvad alani, mida katab jää. Vasakul pool jõge” ‒ ta vedas piibuga üle paberi ‒ „on Ameerika manner. Paremal,” ja ta osutas suurele kolmnurksele maakiilule, mis suundus allapoole ja ulatus Atlandi ookeanini, „on Connecticut, Massachusetts ja paljud teised paigad. Ja siin nende kõrval on suur ookean, mille tagant mu rahvas tuli.” Vedades piibuga kiilu lõunatippu, näitas ta veel üht silmapaistvat kohta. Seal oli ookeanis suur saar, umbes kakskümmend miili lai ja sadakond miili pikk. Selle ja mandri vahele jäi pikk varjuline väin. „Kõikjal siin” ‒ ta osutas maakiilule ja saarele ‒ „elas paljude põlvkondade jooksul sinu rahvas. Ja see” ‒ ta koputas kiilu lõunapoolsema otsa pihta ‒ „on Manhattan.”

Indiaanlaste keeles oli see „Manna hata”. Niipalju kui van Dyck teadis, tähendas see lihtsalt „saart”. Tegelikult oli see paik kitsas poolsaar, kuid selle põhjapoolses otsas oli väike järsk nõgu, mis võimaldas Põhjajõe veel voolata pika saare väina, muutes Manhattani poolsaare tegelikult saareks.

Kui poleks ookeani eest kaitsvat pikka saart, oleks Manhattan olnud Atlandi jõudude meelevallas. Ent tänu sellele õnnelikule asjaolule suubus Manhattani tippu jõudev Põhjajõgi varjulisse lahte, mis oli umbes neli miili lai ja seitse miili pikk. Meremehed kutsusid seda avarat ankrupaika Upper Bayks. Asja tegi veel paremaks see, et kui sõita läbi kitsa lõunapoolse lahesuudme Atlandi poole, kaitsesid ookeanivoogude eest muulidena kaks suurt liivariba, üks ühel, teine teisel pool, moodustades vaikse veega Lower Bay, mis oli nii suur, et seal oleksid võinud ankrusse jääda kogu maailma laevad.

„See on värav põhja,” oli mees seletanud. Kuid Kahvatu Sulg polnud sellest aru saanud. Ja kuigi isa oli rääkinud talle veel kauplemisest ja laevandusest, võis näha, et tüdruk ei mõistnud selle piirkonna tähtsust ega ka seda, mida valge mehe kaart kujutas.

Valged mehed olid tulnud sinna Kolumbuse ajast peale. Alguses otsisid nad kulda või üritasid leida teed idamaale. Teati üht Verrazanot, kes oli saabunud 1524. aastal, teiste nimed olid ununenud. Ja need polnud alati valged mehed ‒ Portugali laevakapten Gomez oli olnud mustanahaline. Ta oli tulnud, püüdnud kinni ligi kuuskümmend kohalikku indiaanlast, et neid orjadeks müüa, ning kadunud siis silmapiiri taha. Kuid see oli üks teine mees, kelle saabumine muutis suure Põhjajõe ja selle suudmelahe rahva saatuse.

Henry Hudson oli olnud inglane, kelle hollandlased olid palganud, et ta leiaks ida poole purjetades lühema tee Hiinasse. Otsinud Venemaa kohal põhjas muinasjutulist kirdeväina, leidis ta, et see on kasutu, ja suundus kõiki käske eirates üle Atlandi, otsimaks läbipääsu hoopis loodes. See oli Hudson, kes söandas tungida Manhattani lahte ning sõitis mitu päeva mööda suurt jõge ülesvoolu, kuni jõudis järeldusele: „See tee ei vii Hiinasse.”

„See ei vii võib-olla Hiinasse, kuid see maa seal on suurepärane ja kopraid täis,” rääkis ta pärast tagasitulekut hollandlastele.

Ja Põhja-Euroopa rahvastel oli täitmatu himu kobraste järele.

„Kobras on kõige kasulikum olend,” rääkis van Dyck oma lastele. „Koprarasv ravib reumat, hambavalu ja kõhuvalu. Vees leotatud hakitud kopramunad võivad idioodi mõistusele tuua. Kopra nahk on paks ja soe.” Kuid tegelikult huvitas mehi kopra pehme alusvill. Ja miks? Sest sellest sai teha vilti.

Kõik tahtsid viltkübarat, kuid ainult kõige rikkamad võisid seda endale lubada. Need kübarad olid väga moes. Kübarategijad, kes neid valmistasid, läksid mõnikord hulluks, sest elavhõbe, mida kasutati villa eraldamiseks nahast, oli mürgine. Ja van Dyck tunnistas endale, et eks seegi ole hullus, kui kogu koloonia ja impeerium rajatakse ning mehed riskivad oma eluga ja tapavad üksteist üksnes mingite moodsate kübarate pärast. Kuid selline oli maailm. Ameerika kirderanniku võis koloniseerida Atlandi kalakaubandus, kuid Uus-Amsterdami suur sadam ja suure Põhjajõe ümbrus asustati viltkübarate pärast.

Ning tänutäheks kartmatule maadeavastajale kutsusid van Dyck ja teised temasugused karusnahakaupmehed suurt jõge sageli mitte Põhjajõeks, vaid Hudsoni jõeks.

*

„Seal ta on. Uus-Amsterdam.” Hollandlane naeratas, kui nägi, kuidas tütar erutusest väriseb. Eespool ulatus avarasse lahte Manhattani lõunatipp. Merelinnud tiirlesid väikeste lainete kohal. Õhk oli kosutavalt soolane.

Kahvatu Sulg silmitses tuuleveski suuri tiibu ja veepiiril seisvat töntsakat forti. Kui nad sõitsid ümber Manhattani tipu, kus kaupmeeste viilkatustega majad seisid enam-vähem ridastikku, näitas van Dyck tüdrukule mõnd kohta.

„Kas näed neid maju fordi lähedal? Seal oli enne valge mehe tulekut sinu rahva laagripaik. Nad jätsid endast maha sellised hunnikud austrikarpe, et me nimetasime selle koha pärlite tänavaks ‒ De Peral Straet. See hele maja kuulub Stuyvesantile. Seda kutsutakse Valgeks Majaks.”

Möödunud poolsaare lõunatipust, pöörasid nad pikka laia väina, mis kulges piki Manhattani idakülge. Kuigi see polnud tegelikult jõgi, kutsuti seda veeteed Idajõeks. Van Dyck näitas vastaskaldal asuvat maad.

„Brooklyn.” Hollandlased olid nimetanud selle Amsterdami lähedal asuva paiga järgi.

„Minu rahva maa,” ütles tüdruk.

„See ta oli.”

Manhattani tipu idapoolsele küljele oli rajatud sadamasild. Kanuu sõitis selle poole. Naabruses seisis Idajões ankrus mitu laeva. Kui nad maabumissillani jõudsid, pöördusid nende poole uudishimulikud pilgud.

Nahkade viimine Lääne-India Kompanii suurde laohoonesse ei võtnud paari käsikäruga kaua aega. Van Dyck kõndis kärude kõrval ja Kahvatu Sulg käis kerge sammuga tema kõrval. Mees noogutas tuttavatele. Vee ääres oli igasugust rahvast: meremehed, särgid eest lahti, kaupmehed laiades põlvpükstes ning isegi kirikuõpetaja musta kuue ja koonusekujulise laiaäärse kübaraga. Kui nad rannast lahkusid, kohtas van Dyck paari Hollandi kaupmeest. Need olid varakad mehed Springsteen ja Steenburgen, kelle juures pidi hetkeks peatuma, et tervitusi vahetada.

„Sinu naine rääkis fordi juures Stuyvesantiga, meinheer van Dyck,” täheldas Springsteen.

„Sa võid temaga iga hetk kohtuda,” lausus Steenburgen.

Van Dyck kirus endamisi. Eile oli tema plaan paistnud üsna lihtne. Tema mehed laadivad paadi ja indiaanlaste kanuu tühjaks. Indiaanlased ootavad, et meretõusu ajal tagasi minna. See annaks talle aega, et näidata Kahvatule Sulele linnakest ja osta talle mõned Hollandi koogid. See oleks rõõmus kulminatsioon lühikesele koos veedetud ajale. Siis viiksid indiaanlased tüdruku tagasi jõe ülemjooksule ning tema läheks oma naise ja laste juurde.

Harilikult oli nii, et kui Margaretha kuulis, et mees on sadamasillal, teadis ta, et too peab kõigepealt laohoones oma asjad korda ajama, ning ootas teda majas. Sellega, et naine on fordi juures, polnud mees arvestanud.

Ta täidab igal juhul tütrele antud lubaduse, kuid peab olema ettevaatlik.

„Tule, Kahvatu Sulg,” sõnas ta.

Polnud kerge naise silma alt eemale hoida, kui ta Kahvatule Sulele linna näitas. Ent tüdruk paistis olevat üsna õnnelik. Mees leidis, et linna üle võib uhkust tunda. Ei saanud eitada, et Stuyvesant oli selle paiga palju paremaks muutnud. Lai porine kaldapealne oli osaliselt munakividega sillutatud. Isegi ärikvartalis turu lähedal olid kõrgete viilkatustega majadel avarad hästi hoolitsetud aiad. Ida poole minnes ületasid nad väikese kanali ja jõudsid raekoja, stadt huys’i juurde. Sellel suurel hoonel oli sissekäik keskel, kolm rida aknaid ning mansardkorrusel veel kaks, ning üleval katuses ülaorv. Kõrval seisid hollandi kaupmeeste majad, vaadates väärikalt Idajõe poole. Raekoja ees oli kurjategijate karistamiseks kaks posti. Ta pidi Kahvatule Sulele seletama, kuidas inimesi alandamiseks nende külge seoti.

„Seal ülalpool,” ütles ta piki jõekallast osutades, „on meil ka võllad, kus inimesi tõsisemate kuritegude eest köiega surnuks kägistatakse.”

„Minu rahval sellist kommet ei ole,” lausus tüdruk.

„Ma tean,” sõnas mees lahkelt. „Kuid meil on.”

Nad olid just möödunud kõrtsi eest, kus mõned meremehed õlut jõid, kui nurga tagant tuli nende poole Margaretha van Dyck, avar kleit seljas ja piip käes.

*

Margaretha silmitses oma abikaasat ja tüdrukukest. Alles mõne minuti eest oli meinheer Steenburgeni naine talle öelnud, et van Dyck on linnas. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga kui naine oli selle uudise edasi andnud, arvas Margaretha nägevat ta silmis pilku, millega vaadatakse naist, kelle abikaasat on nähtud teise naisega, ja see oli teda valvsaks teinud.

Kas Dirk tõesti teeb sellist asja avalikult? Teda haaras äkiline kõhedus, kuid ta valitses end ja naeratas Steenburgeni naisele, justkui oleks abikaasat sel päeval niikuinii oodanud.

Ja siin ta nüüd oli ühe indiaani tüdrukuga. Ei, armuke see küll ei ole. Kuid tütarlaps paistis indiaanlase kohta veidi kahvatu, ehk on …

„Sa oled tagasi,” sõnas naine ja embas meest põgusalt. Siis astus ta sammu tagasi.

„Jah. Me laadime lao juures nahku.”

Kas mees paistis närvilisena? Võib-olla.

„Kas reis läks korda?”

„Täiesti. Nii palju nahku, et nende äratoomiseks läks vaja veel indiaanlaste kanuud.”

„Siis on hästi.” Ta vahtis Kahvatut Sulge. „Kes see tüdruk on?”

Dirk van Dyck heitis pilgu tütrele ja mõtles: kas ta saab aru, mida me räägime? Ta mõistis äkki, et ei tea seda. Mõned indiaanlased rääkisid hollandi keelt, kuid tema oli tütrega alati tolle emakeeles rääkinud. Ta palvetas endamisi.

„Ta tuli indiaanlastega kanuus kaasa,” vastas mees rahulikult. „Ta on kilpkonna hõimust.” Kohalike indiaanlaste hulgas oli kombeks, et hõimusidet anti edasi naisliini pidi. Sa kuulusid oma ema hõimu. „Ma olen kilpkonna hõimuga sõbralikes suhetes.”

Margaretha silmitses Kahvatut Sulge mõtlikult.

„Kas sa tunned tema ema?”

„Ei.” Van Dyck raputas pead. „Ta on surnud.”

„Laps paistab olevat segavereline.”

Kas ta aimab midagi? Mees tundis hirmu ja surus selle kähku maha.

„Ma arvan ka nii.”

„Kes ta isa on?”

„Kes seda teab.” Mees kehitas õlgu.

Naine imes oma piipu.

„Need indiaani naised on kõik ühesugused.”

Van Dyck leidis, et see on kummaline. Oma kalvinistlikust usust hoolimata olid hollandi naistel sageli enne abiellumist armukesed. Kui aga mõni indiaani naine, kelle rahva valge mees oli minema ajanud, müüb kaupmeeste asundustes väikese raha eest oma ihu, siis seda nad ei mõistnud. Tema naine pidas igat indiaani naist hooraks.

„Mitte kõik,” sõnas ta vaikselt.

„Ta on kena väike olend.” Margaretha puhus suunurgast suitsu. „Kahju, et nende ilu ei püsi kaua.”

Kas tal on õigus? Kas tema väikese tütre ilu hääbub juba tema eluajal?

Ta nägi, et Kahvatu Sulg vahib tuimalt enda ette. Armas jumal, kas ta saab aru, mida nad räägivad? Või aimab nende sõnade tähendust hääletoonist?

Dirk van Dyck armastas oma naist. Võib-olla mitte niipalju nagu peaks, ent Margaretha oli iseenesest hea naine ja lastele tore ema. Mees teadis, et ükski abielu pole täiuslik ning temapoolsetes vajakajäämistes on süüdi ka naine. Ta oli olnud enamasti truu, kui välja arvata Kahvatu Sule ema, keda ta pidas erandjuhtumiks.

Igatahes polnud mingit põhjust, miks Margaretha võiks aimata, et Kahvatu Sulg on tema mehe tütar. Ei mingit põhjust peale naiseliku vaistu.

„Ära too teda meie majja,” lausus Margaretha vaikselt.

„Muidugi mitte,” kuulis mees end ütlevat.

Naine oli aimanud. Ta oli selles peaaegu kindel. Kas ta hakkab meest süüdistama, kui see koju tuleb? Kas hakkab stseene tegema? Võib-olla. Kuid siis eitaks ta kõike ja naine jääks lolliks. Ta on liiga uhke, et seda sündida lasta.

Mees soovis siiski, et ta poleks naist haavanud.

„Saada ta ära,” ütles Margaretha kindlalt. „Su lapsed ootavad sind.” Ta pöördus minema.

Van Dyck ei saanud teda muidugi süüdistada. Tegelikult ta imetles teda. Naine käitus väärikalt, perekonda koos hoides. Ent siis vaatas mees Kahvatut Sulge.

Too vahtis endiselt enda ette, kuid ilmetu kohkumus tema näol ütles kõik. Ta ei pidanudki nende sõnadest aru saama. Nende toon ja pilgud ütlesid talle kõik. Imetoredast ajast, mida isa oli talle lubanud, sai häda ja piin. Isa polnud seda tahtnud, kuid oli ta reetnud. Mehest tulvas üle kibe kahetsuselaine. Ta ei võinud tüdrukust niimoodi lahkuda.

Margaretha läks minema. Mis halba oli mees oma naisele teinud, see oli nüüd tehtud. Pealegi oli too täiskasvanud naine ja tugev naine. Tütarlaps tema kõrval oli aga süütu laps. Van Dyck mõtles kiiresti.

„Mul on veel äriasju ajada, Greet, kui indiaanlased ära lähevad,” hõikas ta naisele järele. „Ma pean minema Smiti farmi. Mäletad, veerand nahkadest on mõeldud talle.” See oli tõsi, et ta pidi minema farmeri juurde, kuid ta polnud kavatsenud seda teha täna. „Ütle lastele, et ma tulen koju homme.”

„Ja millal sa kavatsed jälle ära minna?” Naine oli ümber pööranud.

„Ära minna?” Mees naeratas. „Mitte enne kui mõne kuu pärast.”

Margaretha noogutas. Kas ta oli leebunud?

„Homseni siis,” sõnas ta.

Mees ja Kahvatu Sulg ei rääkinud mõnda aega midagi. Isa tahtis tütrele käe ümber panna, kuid ei julgenud. Nii nad läksid vaikides mööda tänavat, kuni tüdruk küsis: „Kas see on sinu naine?”

„Jah.”

„Kas ta on hea naine?”

„Jah. Hea naine.”

Nad läksid mõne sammu edasi.

„Kas sa saadad mu nüüd tagasi?”

„Ei.” Mees naeratas talle. „Tule minuga, tütar,” ütles ta.

*

Tal kulus vähem kui tund, et oma asjadega valmis saada. Ta saatis ühe mehe oma hobuse järele. Ostis veidi toitu ja kaks tekki. Siis, andnud indiaanlastele juhtnöörid, asus ta koos Kahvatu Sulega teele.

Peamine Uus-Amsterdamist välja viiv tee oli lai peatänav, mis algas turult fordi eest ja kulges läbi linna lääneosa müürini.

Van Dyck ratsutas aeglaselt. Kahvatu Sulg kõndis tema kõrval. Hollandlaste majad andsid peagi ruumi meeldivatele aiamaadele ja viljapuuaedadele. Nad jõudsid linnamüürini ja läksid läbi kivibastioni kõrval oleva värava. Lai tee jätkus sirgena veel mõnisada jardi, möödudes kalmistust ja veskist. Siis suundus rada paremale. Manhattani Idajõe-poolsel küljel möödusid nad väikesest tubakaistandusest ja soost. Varsti pärast seda jäi neist paremale suur tiik. Ja sealt kulges rada kogu aeg põhja poole kuni saare ülemise tipuni.

Manhattani saar oli kummaline paik, vaid miil või kaks lai, kuid ühest otsast teise kolmteist miili pikk. Soine kõnnumaa, aasad ja metsad ning nende vahel kaljurünkad. See oli olnud indiaanlaste jahimaa. Ja rada, mida mööda nad nüüd läksid, oli kaua aega olnud indiaanlaste rada.

Saare asustanud indiaanlasi nimetati manate indiaanlasteks. Kuid see oli vaid üks paljudest algonkini keelerühma kuuluvast hõimust, kelle asundused olid selles piirkonnas. Teisel pool Idajõge sadama vastas Brooklynis elasid kanarsi indiaanlased ja suurel saarel, mida hollandlased kutsusid Staten Islandiks, raritanid. Suurt jõge mööda üles põhja poole sõites võis kohata hakensakke ja tappaneid. Seal oli veel teisigi hõime. Valge mees oli algusest peale märganud, et kõik need rahvad on kena välimusega: mehed pikakasvulised ja graatsilised, naised peente näojoontega. Kui van Dyck oma kõrval kõndivat tüdrukut vaatas, tundis ta uhkust.

Kuid vähesed valged mehed vaevusid indiaanlasi lähemalt tundma õppima. Kas ta ise oleks seda teinud, kui poleks olnud tüdruku ema, mõtles van Dyck.

Ka Manhattani asundus oli sündinud segastel asjaoludel. Kui kohalikud indiaanlased olid vastu võtnud Pierre Minuit’ kaubasaadetise, oli asi selge. Valge mees andis kauba õiguse eest paar hooaega nendega jahimaad jagada. Euroopa mõttes oleks see olnud rentimine. Kuna indiaanlastel ei olnud isiklikku maad, poleks see, et Minuit seda neilt ostab, neile pähegi mahtunud. Ka Uus-Amsterdami tublid kodanikud ei hoolinud sellest, leidis van Dyck viltuse naeratusega. Hollandlased võtsid asja praktiliselt: kui sa maal elad, on see sinu oma.

Pole ime, et seetõttu oli palju aastaid hõõrumisi. Nördinud indiaanlased olid neid rünnanud. Kaugemal ülesjõge paiknevad asundused jäeti maha. Isegi siin Manhattanil rüüstasid indiaanlased kaht hollandlaste külakest: Bloomingdali ja mõne miili kaugusel läänes asuvat Harlemit.

Kuid lõpuks võttis valge mees endale alati rohkem maid. Jõe ääres anti suured maatükid Hollandi suurmaaomanikele. Üks Broncki-nimeline taanlane oli maksnud kohalikele indiaanlastele, et need vabastaksid Manhattanist põhja pool asuva suure maatüki. Mõned väikesed indiaanlaste rühmad virelesid endiselt Broncki maadel ja Manhattani metsikumates osades. Kuid see oli kõik.

Nad olid rännanud mööda rada umbes viis miili ja jõudnud saare keskel asuvale metsasele alale, kui van Dyck otsustas, et on aeg süüa. Läinud mööda rajakest lääne poole, möödusid nad väikestest jäärakutest ja kaljurüngastest, kuni jõudsid välule, kus rohu sees kasvasid metsmaasikad. Seal tuli van Dyck sadulast maha ja sidus hobuse noore puu külge. Laotanud teki maapinnale, käskis ta Kahvatul Sulel istuda.

„Nüüd vaatame, mida su isa on ostnud,” lausus ta naeratades.

Oleks olnud lihtne osta vaid maisiputru, rosinaid, hikkoripuu pähkleid ja mõne tüki suitsutatud liha. Indiaanlased nimetasid seda segu „pimekaniks”. Samuti Hollandi hapukapsast ja rukkileiba. Kuid ta oli ostnud ka Hollandi maiuspalu ‒ šokolaadi ja präänikuid ‒, mis oleksid rõõmustanud igat last. Istudes külg külje kõrval, jagasid isa ja tütar rahulolevalt einet. Tüdruk oli just söönud oma esimese prääniku, kui ta isa poole pöördus ja küsis: „Mis sa arvad, kas ma peaksin laskma end tätoveerida?”

Van Dyck peatas söömise. Milline võluv olend laps oli. Tema väikesed jalad olid kängitsetud mokassiinidesse, pikad tumedad juuksed seotud seljal nahkrihmaga patsi. Nagu enamikul temavanustest indiaani tüdrukutest kattis tema keha alumist osa põlvedeni ulatuv hirvenahast seelik. Paljal rinnaesisel oli tal väike ripats. Tema rinnad polnud veel kasvama hakanud. Nahk, mida kaitses päikese ja sääskede eest pesukarurasv, oli oivaline. Kui ta vanemaks saab, paneb ta tõenäoliselt põskedele veidi punast värvi ja jumestab silmade ümbrust. Kuid mees lootis, et seniks jääb ta väikeseks kenaks tüdrukuks, nagu ta praegu on. Indiaani naised ei käinud küll ringi selliste suurte tätoveeringutega nagu mehed, kuid ikkagi …

„Ma arvan, et sa peaksid ootama, kuni oled abiellunud, ja valima siis tätoveeringu, mis meeldib su abikaasale,” lausus van Dyck ettevaatlikult.

Tüdruk mõtles pisut ja noogutas.

„Ma ootan.”

Ta istus vaikides, kuid tundus, et ta mõtleb millegi üle. Mõne aja pärast tõstis ta pilgu ja vaatas isale otsa.

„Kas sa oled kunagi karu tapnud?”

See oli täiskasvanuks saamise riitus. Et meheks saada, pidi iga poiss tema rahva hulgas tapma hirve ‒ ja see oli õigustatud nõudmine. See tõestas, et ta suudab peret toita. Kuid tõestamaks, et ta on tõeliselt vapper, pidi ta täitma palju raskema ja ohtlikuma ülesande: tapma karu. Kui mees oli seda teinud, oli ta tõeline sõdalane.

„Olen küll,” vastas van Dyck. Seitse aastat tagasi olid kohalikud indiaanlased irokeeside maal teda hoiatanud, et mägirajal, mida mööda ta pidi minema, oli hiljuti kedagi rünnatud. Karud harilikult ei rünnanud inimesi, ent kui nad seda tegid, olid nad hirmsad. Van Dyck oli selleks valmis. Aga kui loom viimaks välja ilmus ja tema poole tormas, oli tal õnne ja ta tappis ta üheainsa musketilasuga. „See oli must karu, üleval mägedes,” ütles ta.

„Kas sa tapsid ta üksi?”

„Jah.”

Tüdruk ei öelnud midagi, kuid võis näha, et ta on rõõmus, kuna tema isa on tõeline sõdalane.

Oli alles pärastlõuna. Päikesevalgus langes läbi lehtede rohuga kaetud jõekaldale, kus kasvasid metsmaasikad. Van Dyck tundis suurt rahu ja toetas pea murule. Plaan, mille ta kiiruga oli teinud, nägi ette, et ta veedab kogu päeva tütrega. Hommikul pidi indiaanlaste kanuu saare põhjatipus Kahvatu Sule peale võtma ja ta tagasi jõe ülemjooksule viima. Siis võis ta minna Smiti farmi ja jõuda enne pimedat koju. See oli hea plaan ja neil oli palju aega. Ta sulges silmad.

Ta võis olla mõne minuti tukastanud, kui märkas istuli tõustes, et Kahvatu Sulg on kadunud.

Ta vaatas ringi. Tüdrukust polnud mingit märki. Mees kortsutas kulmu. Mis narr lugu, ta tundis hirmukihvatust. Mis siis, kui temaga on midagi juhtunud? Ta pidi juba hõikama, kui tema pilk tabas mingit liikumist. Umbes saja jardi kaugusel tõstis hirv pea. Mees jäi vaistlikult paigale. Hirv vahtis tema poole, kuid ei näinud teda. Loom langetas pea.

Ja siis nägi ta Kahvatut Sulge. Tüdruk oli eemal paremal, hirvest pealetuult, ja seisis puu taga. Ta pani sõrme huultele, andes märku, et isa vait oleks. Siis astus ta peidupaigast välja.

Van Dyck oli hirve juurde hiilimist sageli näinud, oli seda ka ise teinud. Kuid mitte kunagi niimoodi. Kui tüdruk ettevaatlikult puude vahel hiilis, paistis ta olevat kergem kui vari. Mees kuulatas, kas kostab mokassiinide sahinat samblal. Ei midagi. Kui tüdruk lähemale jõudis, tõmbus ta küüru nagu kass ‒ vajus iga sammuga madalamale ja madalamale, liikudes kaalutult üle maapinna. Nüüd oli ta hirve taga, vaid viieteistkümne jardi kaugusel … siis kümne … viie. Hirv ei märganud teda ikka veel. Van Dyck ei suutnud seda uskuda. Tüdruk oli nüüd puu taga, kolme sammu kaugusel loomast, kes näksis rohtu, pea maas. Kahvatu Sulg ootas. Hirv tõstis hetkeks pea ja langetas selle siis uuesti. Ja seejärel hüppas Kahvatu Sulg läbi õhu nagu välk. Hirv võpatas, kargas paigast ja kihutas puude vahele ‒ enne seda oli tüdruk, rõõmukarjega, jõudnud teda puudutada.

Siis jooksis ta naerdes isa juurde ning too haaras ta sülle. Ning hollandlane Dirk van Dyck teadis, et ei ole kunagi mõne lapse üle nii uhke, nagu oli sel hetkel oma graatsilise indiaani tüdruku üle.

„Ma puudutasin teda,” hüüdis tüdruk rõõmust hõisates.

„Puudutasid.” Mees embas teda. Mõeldes, et on nii suurepärase lapse isa. Ta vangutas imestusest pead.

Nad istusid pärast seda mõne aja koos. Mees ei rääkinud palju ja tüdruk ei paistnud sest hoolivat. Isa mõtles juba, kas on aeg liikuma hakata, kui tütar tema poole pöördus.

„Räägi mulle mu emast.”

„Noh,” mees mõtles veidi. „Ta oli ilus. Sa oled tema moodi.”

Ta mõtles nende esimesele kohtumisele väinaäärses laagripaigas, kus naise rahvas suvel tavaliselt mereande korjas. Tavaliste pikkmajade asemel püstitas hõim randa vigvamid. Nad kuivatasid koorikloomi, kraapisid need karbist välja, matsid karbid maha ning kogusid kuivatatud austrid, ranna- ja merekarbid kokku, et keeta neist hiljem suppi. Miks see noor naine talle nii lähedaseks sai? Kas sellepärast, et ta oli vallaline? Ta oli olnud abielus, kuid kaotanud oma mehe ja lapse. Või oli see midagi muud, mingi eriline uudishimu tema silmis? Seda ka. Van Dyck oli jäänud sinna kaheks päevaks ja veetnud terve õhtu naisega rääkides. Meeldimine oli vastastikune, kuid mehel oli äriasju ajada ning enne seda, kui ta oma teekonda jätkas, nad üksnes vestlesid omavahel.

Nädala pärast oli van Dyck tagasi.

Ajal, mis ta naise seltsis veetis, õppis ta indiaanlasi tõeliselt tundma. Ta hakkas mõistma ka seda, miks mõned esimesed hollandlastest asukad, kellel naisi ei olnud, olid abiellunud indiaani naistega ning hiljem keeldusid tugevale usulisele survele vaatamata neid hülgamast. Naine oli nõtke nagu metsloom ning kui van Dyck oli väsinud või vihane, oli ta leebe nagu tuvi.

„Kas sa armastasid teda väga?”

„Jah. Armastasin.” See oli tõsi.

„Ja siis said sa minu.”

Naise rahva hulgas oli kombeks, et ema hõimu suures peres on sellise lisalapse jaoks alati koht.

„Kui sul poleks olnud valge mehe asulas naist, oleksid sa minu emaga abiellunud, eks ju?”

„Muidugi.” See oli vale. Kuid süütu vale.

„Sa käisid teda kogu aeg vaatamas.”

Kuni selle kohutava kevadeni kolm aastat tagasi, kui ta tuli külla ja sai teada, et Kahvatu Sule ema on haige. „Ta oli eile higistamishütis, kuid sellest polnud kasu. Nüüd on tema juures nõiad,” öeldi talle.

Ta tundis nende kombeid. Isegi ränga palavikuga läks indiaanlane väiksesse hütti, mida köeti tulipunaste kividega, kuni see oli kuum nagu ahi. Istunud seal, kuni higi voolama hakkas, tuli haige välja, kastis end külma jõkke ning mähkis siis teki sisse ja kuivatas lõkke ääres. See ravi aitas sageli. Kui ei aidanud, siis olid olemas nõiad oma oskuste ja ravimtaimedega.

Kui van Dyck lähenes majale, kus naine lamas, tuli sealt välja üks vana mees. „Ainult meteinu võib teda nüüd aidata,” ütles too kurvalt. Meteinu’del olid võimed, mida harilikul nõial ei olnud. Nad suhtlesid maailmavaimuga ja teadsid salasõnu. Kui ainult nemad võisid aidata, oli naine kindlasti surmasuus.

„Mis haigus tal on?” küsis van Dyck.

„Palavik.” Vanamees ei paistnud olevat kindel, kuid tema nägu tõmbus krimpsu. „Tema nahk …” Paistis, et ta peab silmas rõugeville. Ta läks vaikselt minema.

Rõugevillid. Hollandlast läbis hirmuvärin. Suurim needus, mille valge mees oli Ameerikasse toonud, olid taudid. Gripp, leetrid, tuulerõuged. Need olid Vanas Maailmas tavalised haigused, mille vastu indiaanlastel ei olnud vastupanuvõimet. Nad surid külade kaupa. Ilmselt pool tolle piirkonna elanikkonnast oli juba hääbunud. Valge mehe laevadega oli tulnud malaaria ja ka süüfilis. Kuid kõige hirmsam sissetoodud tõbi oli rõuged. Alles eelmisel aastal oli see kohutav nuhtlus pühkinud Uus-Hollandist lõuna pool maa pealt peaaegu terve hõimu ning ilmunud siis ka Uus-Amsterdami.

Kas need võisid olla rõuged?

Siis oli ta teinud hirmsa teo. Ta suutis seda muidugi seletada. Pidi mõtlema endale, oma naisele ja lastele, Uus-Amsterdami tublidele inimestele. Kirikuõpetaja oleks talle öelnud: mõtle, mis on parem. Oo jaa, tal oli õigus. Ta oli teinud õigesti, kui kõhkles, ja siis, vältides isegi kohtumist Kahvatu Sulega, ruttas tagasi paadi juurde ning sõitis allavoolu.

Ent kas ta poleks võinud selle asemel, et nagu argpüks minema joosta, oodata? Ajal, kui naise perekond valmistus surija kõrval olema, oli tema oma indiaani naise hüljanud. Kas ta poleks võinud vähemalt last vaatama minna? Hingepiin ja hirmus häbi vaevasid teda senini. Mitu korda aastas ärkas ta keset ööd üles ja nuttis hirmsa teo pärast, mille ta oli teinud.

Kuu aega hiljem tuli ta tagasi, leidis Kahvatu Sule turvaliselt suure pere rüpest ning sai teada, et tüdruku ema oli surnud mitte rõugetesse, vaid leetritesse päev pärast seda, kui tema jalga lasi.

Ta oli püüdnud tütrele oma tegu heastada. Igal aastal, kui tüdruku rahvas tähistas surnute püha, tuli ta kohale. Harilikult surnutest ei räägitud, kuid sellel iga-aastasel pühal oli sünnis seda teha ja paluda nende hingede eest. Seda oli ta teinud ka nüüd, enne kui Kahvatu Sule jõe alamjooksule kaasa võttis.

„Räägi mulle, mida sa minust mäletad, kui ma väike olin,” ütles tütar.

„Me peaksime liikuma hakkama, kuid ma räägin sulle teel olles,” vastas mees.

Nii nad lahkusid välult, kus kasvasid metsmaasikad, ja leidsid uuesti indiaanlaste raja ning aeglaselt edasi ratsutades andis mees oma parima, et tuletada meelde väikesi juhtumeid tüdruku lapsepõlvest ja päevi, mis ta oli veetnud koos tema ja ta emaga, ning Kahvatut Sulge paistis see rõõmustavat. Mõne aja pärast pani ta tüdruku istuma enda ette hobuse selga, kuigi too polnud väsinud.

Nad jõudsid Manhattani põhjatippu enne pimedat ning jäid laagrisse indiaanlaste koobaste kohal asuvale künkale. Mähkinud end tekkidesse, lamasid nad seal ning vahtisid taevasse, mis oli selge ja tähti täis.

„Kas sa tead, kus mu ema nüüd on?” küsis tütar temalt.

„Jah.” Van Dyck teadis, mida indiaanlased usuvad. Ta osutas käega piki Linnuteed. „Tema hing rändas mööda tähtedest rada kaheteistkümnendasse taevasse. Ta on nüüd kõigi asjade looja juures.”

Tüdruk oli hulk aega vait ja mees mõtles, kas ta on veel ärkvel. Kuid siis lausus laps unise häälega: „Ma mõtlen sinust tihti.”

„Ma mõtlen sinust ka.”

„Kui sa mind ei näe, võid sa mind alati kuulda.”

„Ütle, kuidas.”

„Kui puhub kerge tuul, kuulata, kuidas see mändide vahel ohkab. Siis kuuled mind.”

„Ma kuulatan,” sõnas mees.

Järgmisel hommikul läksid nad vee äärde ja leidsid sealt eest kaks indiaanlast suure kanuuga. Siis läksid nad lahku ja Dirk van Dyck sõitis koju.

*

Margaretha van Dyck ootas kolm nädalat. Oli pühapäeva õhtupoolik. Abikaasa luges lastele ja orjapoiss Quashile elutoas juttu ette ning tema istus toolil ja vaatas neid. See oli aeg, mis talle kõige rohkem meeldis. Nende poeg Jan oli kolmeteistkümneaastane. Ta oli pruuni juuksekahluga tugev poiss, kes imetles oma isa ja tahtis käia tema jälgedes. Dirk võttis ta kaasa laohoone juurde, seletas, kuidas laevad sõidavad, milliseid sadamaid nad külastavad ja kuidas nende kaptenid passaattuuli järgivad. Jan meenutas Margarethale tema isa. Too ei olnud nii isemeelse vaimuga nagu Dirk ning armastas rohkem kontorielu. Naine arvas, et pojal läheb elus hästi.

Mõne aasta eest olid nad kaotanud palavikuhaiguse tagajärjel kaks last. See oli olnud kohutav löök. Kuid väikese Clara ilmumine perekonda korvas selle. Too heledapäine sinisilmne laps oli nüüd viis aastat vana ning nägi välja nagu ingel. Imetore leebe loomuga laps. Isa jumaldas teda.

Mis puutus orjapoiss Quashi, siis too sai nendega väga hästi läbi. Ta oli umbes sama vana nagu Jan ning tal oli lubatud noorena temaga mängida. Ka Claraga sai ta väga hästi läbi. Kuid Quash teadis oma kohta.

Ja vaadates abikaasat, kui see rahulolevalt perele ette luges, mõtles Margaretha, et ehk kujuneb nende abielu veel õnnelikuks, kui ta suudab teha selles mõned väikesed korrektiivid.

Kui lugemine läbi sai ja lapsed olid läinud naabrite juurde ning abikaasa oli maininud, et peab tegema veel ühe reisi jõe ülemjooksule, noogutas ta vaikselt. Siis vallandas ta lõksu.

„Ma olen mõelnud, Dirk, et sul on aeg ühineda sündikaadiga.”

Mees tõstis kohe pilgu ja kehitas siis õlgu.

„Ma ei saa seda endale lubada.”

Kuid naine teadis, et ta pöörab tema ettepanekule tähelepanu.

Dirk van Dyckil oli karusnahkadega kauplemiseks annet. Veerand sajandit tagasi, kui monopol sadamas oli veel Lääne-India Kompanii käes, oleks ta võinud olla silmapaistvam kuju. Kuid nüüd oli Uus-Amsterdami majandus avanenud ja kõvasti laienenud ning juhtivate perekondade kuldne ring ‒ Beekmanid, van Rensselaersid, van Cortlandtid ja paljud teised ‒ oli moodustanud sündikaate, et finantseerida tubaka, suhkru, orjade ja muude kaupade vedu laevadega. See oli koht, kus mees võis endale varanduse teha. Kui tal on raha sinna astumiseks.

„Meil on võib-olla rohkem raha, kui sa arvad,” lausus naine vaikselt.

Meil ‒ see oli meeskond, mees ja naine. Margaretha rääkis, nagu oleks neil ühine raha, kuid mõlemad teadsid, et see polnud nii. Kui Margaretha isa oli kuue aasta eest surnud, päris tütar tema varanduse ja abieluvaralepingu kohaselt polnud abikaasal tema vara üle voli. Ka ei olnud Margaretha talle teada andnud, kui suur see vara on. „Ma arvan, et me võime veidi raha sündikaati paigutada,” lisas ta.

„See on riskantne,” hoiatas mees.

Naine teadis seda. Mõned kõige suuremad investorid koloonias olid rikkad lesed ja abielunaised. Margaretha oli nende kõigiga nõu pidanud.

„Kahtlemata. Kuid ma usaldan su vaistu.” Naine nägi, et mees mõtleb järele. Kas ta aimas tema plaani? Võib-olla. Ent vaevalt oli see pakkumine, millest saab keelduda. Mees mõtles ja naeratas siis.

„Mu kallis naine,” vastas ta südamliku häälega. „Sinu usaldus teeb mulle au ning ma teen meie perekonna heaks kõik, mis saan.”

Margarethale oli nõu andnud koloonia rikkaim naine, lesk, kes oli äsja võtnud kolmandat korda noore mehe. „Ära valitse oma abikaasat. Kuid loo tingimused, kus ta langetab ise valiku.” Margaretha arvas, et ei võta kaua aega, kuni van Dyck suurematest tehingutest maigu suhu saab. Ja vilkast seltsielust, mis nendega kaasas käib. Peagi on ta Uus-Amsterdamis nii hõivatud, et ei jookse enam kõnnumaal indiaani naiste järel. Ja kui ta on uue eluga harjunud, kardab ta toetuse äralangemist, kui tal peakski tekkima kiusatus üleaisa lüüa.

„Ma pean veel ülemjooksule minema,” täheldas mees.

„Oh?” Naine kortsutas kulmu.

„Ma ei saa loobuda oma karusnahaärist. Igatahes mitte praegu. Me vajame veel seda sissetulekut, eks ju?”

Margaretha kõhkles. Tegelikult oli neil mehe teenistusest kasu ja kui ta ei taha öelda, kui palju raha tal tegelikult on, pidi ta mehega nõustuma. Kuid ta nägi läbi mehe mängu ja püüu konksu otsast pääseda. Pagan teda võtku!

Kas tal oli seal kõnnumaal mõni naine? Või mitu? Margaretha oli kindel, et see indiaani laps oli olnud tema oma. Ausalt öeldes võis mees olla tõsises hädas. Stuyvesant, kes oli kirglik moralist, oli hiljuti muutnud seksuaalsuhted indiaanlastega seadusevastaseks. Kuid mida Margaretha ka ei tundnud, oleks abikaasa toomine kuberneri kohtu ette vaevalt midagi lahendanud. Ei, ta säilitab rahu. Las mees vingerdab niipalju kui tahab, tema suudab ikka kavalam olla. Ta hoiab meest tööga nii kinni, et sel pole aega pikalt ülemjooksule minna.

„Sul on õigus,” lausus ta mesimagusa häälega. Las mõtleb, et on võitnud.

*

Järgmised paar nädalat läksid Dirk van Dyckil hästi. Ta tutvus peagi suurkaupmeestega, kes vedasid tubakat üle Atlandi vana Amsterdami suurtesse tubakavabrikutesse. Nad käisid Margarethaga külas suurkaupmeeste majades, kuhu van Dyck varem polnud jalga tõstnud. Mees ostis uue kübara ja isegi paari peeni siidsukki. Võõrastetoas kaunistati kaminasimss kenade sinivalgete fajanssplaatidega. Margaretha võttis isegi käsile orjapoiss Quashi, kes seni oli niisama ringi jooksnud ja juhuslikke töid teinud, pani ta kenasti riidesse ja õpetas lõunalauas teenima. Kui vana kirikuõpetaja neid oma külaskäiguga austas, kiitis ta orjapoisi taibukust.

Ühel juunipäeval, kui van Dyck kõrtsis keeglit mängis, nimetas üks noor hollandi kaupmees teda bossiks. Ja kui hollandlane ütles sinu kohta baas, tähendas see, et sa oled suur nina, lugupeetud mees. Van Dyck kõndis nüüd ringi enesekindlalt ja naine paistis olevat temaga rahul.

Nii et kui neil tekkis tüli, tuli see mehele üllatusena.

See oli ühel juuliõhtul. Van Dyck pidi järgmisel hommikul minema ülemjooksule. Margaretha oli seda teadnud juba mõnda aega. Seepärast ei paistnud see mehele kuigi mõistlik, kui ta äkki ütles: „Ma arvan, et sa ei peaks homme minema.”

„Miks mitte? Ettevalmistused on tehtud.”

„Sest sa ei tohiks jätta oma perekonda, kui oht on nii suur.”

„Mis oht?”

„Sa tead väga hästi. Inglased.”

„Oh.” Mees kehitas õlgu. „Inglased.”

Naisel oli õigus. Kaupmees Springsteen, kelle arvamust hinnati, oli selle talle ühel päeval hästi selgeks teinud. „Inglased tahavad muidugi endale meie karusnaha- ja orjakaubandust. Tubakas, mida veetakse välja selle sadama kaudu, on väärt kümneid tuhandeid naelu. Kuid eelkõige on asi selles, mu sõber, et kui Uus-Amsterdam on nende käes, on nende oma ka jõgi ja siis valitsevad nad kogu põhjapoolset maad.”

Inglased olid muutunud järjest agressiivsemaks. Pikal saarel, mille kaugem ots oli nende käes, oli Manhattani lähedal olev ala alati jäetud hollandlastele. Viimastel aastatel aga nõudis Connecticuti kuberner Winthrop makse ka mõnelt hollandlaste asunduselt ja mitte kõik polnud julgenud keelduda.

Hiljuti oli tekkinud veel suurem oht.

Kui Inglise kuningas Charles II oli lõbus võrukael, siis tema vend, Yorki hertsog James, oli teistsugune mees. Ta ei meeldinud paljudele. Teda peeti uhkeks, paindumatuks ja auahneks. Seepärast oli ehmatus suur, kui saabus teade: „Kuningas on andnud Ameerika kolooniad oma vennale, Massachusettsist Marylandini välja.” Selle territooriumi hulka kuulus ka hollandlaste Uus-Holland. Ja Yorki hertsog saatis Ameerikasse laevastiku, et oma nõuded maksma panna.

Stuyvesant oli olnud oma ülesannete kõrgusel. Ta hakkas tugevdama kaitserajatisi ja pani välja valvepostid. Lääne-India Kompanii oli käskinud tal kolooniat kaitsta, kuid polnud saatnud ei sõdureid ega raha. Ja vapper kuberner tahtis vähemalt Uus-Amsterdami enda käes hoida.

Ent siis tuli Hollandist uus sõnum. Briti valitsus oli lubanud täie kindlusega, et neil pole hollandlaste kolooniaga mingeid plaane. Laevastik läks Bostonisse. Varsti pärast seda tuli lohutav teade. Laevad olid jõudnud Bostonisse ja seisid seal. Kriis oli möödas. Stuyvesant oli juba teel ülemjooksule, et lahendada seal probleemid mohookidega.

Nii et kui Margaretha kasutas ära inglaste ohu, et veenda meest ülemjooksule mitte minema, nägi van Dyck, et naine üritab teda kavalusega kinni hoida. Ja ta ei kavatsenud sõna kuulda.

„Ja minu äri?” küsis ta.

„See võib oodata.”

„Ma arvan, et ei või.” Mees vaikis hetke ja silmitses naist. „Sind ja lapsi ei ähvarda mingi oht,” jätkas ta.

„Seda ütled sina.”

„Sest see on tõsi.”

„Kas see tähendab, et sa keeldud siia jäämast?”

„Isegi Moskva suurvürst arvab, et oht on möödas,” täheldas mees kõhkluseta. Uus-Amsterdami inimesed, kes Stuyvesanti diktaatorlikke kombeid tihti pahaks panid, kutsusid teda seljataga niimoodi.

„Pole vaja kutsuda kuberneri selle lolli nimega,” ütles Margaretha vihaselt.

„Nagu soovid.” Mees kehitas õlgu. „Puujalg siis.”

Paljud kaupmehed, Margaretha rikkad sõbrad kaasa arvatud, ei armastanud tegelikult Stuyvesanti ega isegi Lääne-India Kompaniid. Van Dyck arvas, et mõned neist ei hooli ka sellest, milline riik koloonia endale saab, niikaua kui nende äri ei segatud. Mehele tegi nalja, et naise sõbrad on ühel meelel pigem tema kui Margarethaga.

„Ta on väärt kümmet teiesugust,” karjus naine vihaselt.

„Mu jumal, mulle tundub, et sa oled temasse armunud,” lausus mees naerdes.

Ta oli läinud üle piiri. Naise viha kees üle.

„Kas see on kõik, mida sa oskad mõelda? Võib-olla ei maksaks teisi oma mõõdupuuga mõõta. Mis puutub sinu külaskäikudesse indiaanlaste juurde …” Ta lausus need sõnad kibeda põlgusega, nii et nende tähenduses ei saanud kahelda. „Sa tule parem kolme nädala pärast tagasi, kui tahad veel minu raha kasutada.” Karjunud selle viimase ähvarduse, tõusis ta püsti. Tema silmades leegitses raev.

„Ma tulen, kui mu töö on tehtud,” lausus mees jäise rahuga. Kuid naine oli juba toast välja tormanud.

Van Dyck lahkus majast järgmise päeva koidikul Margarethat nägemata.

*

Oli kena suvehommik, kui lai klinkerehitusega paat nelja aerutajaga põhja poole teele asus. Aga selle asemel, et sõita mööda Hudsoni jõge, algas van Dycki teekond täna teisel pool Manhattanit, Idajõel. Paadi keskel oli suur virn Hollandi jämedat villast riiet. See seaduslik last oleks rahustanud kõiki uudishimulikke silmi.

Kõik oli rahulik. Mõne aja pärast möödusid nad pikast madalast maaribast, mis asus väina keskel, ja jõudnud Uus-Amsterdami sadamasillast ligi kaheksa miili kaugusele, pöörasid paremale, väina idapoolsel küljel asuva väikese maabumissilla juurde, kus neid ootas rühm mehi vankritäie vaatidega. See oli nende tegelik last.

Vaatide pealelaadimine võttis veidi aega. Tööjuhataja, tüse hollandi farmer, küsis, kas van Dyck soovib kaupa proovida.

„Kas see on seesama mis varem?” päris van Dyck.

„Täpselt.”

„Ma usaldan sind.” Nad olid palju kordi kaupa teinud.

Brändi. Indiaanlased ei öelnud sellest kunagi ära. Brändi müümine indiaanlastele oli otse öeldes ebaseaduslik. „Kuid meie kuritegu on väiksem, sest ma olen seda kraami veega lahjendanud,” teatas farmer van Dyckile heatujuliselt. Ainult pisut ‒ indiaanlased poleks vahet teinud ‒, kuid piisavalt, et lisada kübekene van Dycki kasumile. Kui vaadid olid peale laaditud, kandis veevool paadi minema.

Selle operatsiooniga oli ainult üks probleem: last tuli peale võtta Idajõel. Kui ta ei tahtnud tagasi sõita ja Uus-Amsterdamist mööduda, tuli teekonda jätkata Manhattani idaküljel, et jõuda suurde Põhjajõkke. Ja sellega kaasnesid ohud.

Idajõe otsas jagunes veetee kaheks. Vasakul viis kitsas haru ümber Manhattani põhjatipu. Paremal suundus laiem haru ida poole, suurde väina, mille tüüne vesi, mida kaitses ookeani eest pikk saar, ulatus ligi saja miili kaugusele. Oht varitses veeteede harukohal. Kuigi need paistsid rahulikud, liikusid seal salamisi erinevad hoovused, mille kohtumiskohas pöörlesid veekeerised, mis tegid paljude väikeste saarte vahel loovimise veel raskemaks. Isegi kõige vaiksemal päeval, kui väina rahulik vesi vaevu pilliroogu õõtsutas, võis kogenematu paadimees harukohta jõudes äkki näha, et tema paat imetakse veekeerisesse ning paisatakse ohjamatuna veevalli, mis paistis kerkivat sügavusest nagu mõni vihane jumal. Seda kohta kutsuti Põrguväravaks. Seda pidi vältima, kui võimalik.

Seepärast hoidusid nad ettevaatlikult väina Manhattani-poolsele küljele, sisenesid vasakul asuvasse kitsasse jõesängi ja pääsesid küll hoope saades, aga tervelt läbi.

Neist vasakule jäi väike Harlemi asundus. Kuigi Manhattani põhjapoolne ots oli vaid miililaiune, tõusis maapind seal märgatavalt kõrgemale. Neist paremal algasid Broncki maad. Kitsas jõeke jätkus veel mõne miili, kuni möödus vanadest indiaanlaste koobastest ja jõudis läbi järsuservalise ja lookleva jääraku suurde Põhjajõkke. Ka seal tuli ületada ohtlik ristuvate hoovustega koht. Kui nad suurde jõkke jõudsid, ohkas van Dyck kergendatult.

Sealt edasi läks teekond kergelt. Kui Atlandi tõusuvesi läbi suudmelahe jõkke jõudis ja selle suunda muutis, voolas vesi mitu miili ülesjõge. Nüüdki oli veevool neile soodne. Seetõttu liikus raskes lastis paat üksnes aerutajate kergete jõupingutustega kiiresti põhja suunas. Neist paremale jäi Jonkeri mõis. Vasakul jätkus läänekalda kõrge kaljusein, mis asendus viimaks kühmseljalise künkaga. Ning nüüd nägi van Dyck paremal oma sihtkohta, idakalda nõlvakul asuvat indiaanlaste küla. „Puhkame siin hommikuni,” ütles ta aerutajatele.

*

Tütar oli nii rõõmus teda nähes ja käis temaga õnnelikult mööda külakest ringi, et ta saaks kõiki peresid tervitada. Majad, mis olid tehtud painutatud, kokku seotud ja puukoorega kaetud võsudest, olid kaitsva pihttarata ja paiknesid vee ääres meeldival kõrgendikul. Suurim maja, pikk kitsas eluhoone, andis peavarju viiele perele. Maja lähedal oli kaks pähklipuud ja tagapool põõsaste otsas rippusid metsviinamarja kobarad. All jõekaldal olid raamidele laotatud suured kalavõrgud. Roostiku kõrval madalas vees sõid luiged ja sinikaelpardid.

Van Dyck mõtles, et tütar on küll vaene, aga ei ela halvemini kui tema.

Õhtupoolikul sõid nad jõest püütud mahlakat kala. Oli veel mõni tund valge ja Kahvatu Sulg palus, et isa tuleks temaga jalutama mäenõlvale, kust avanes jõele ilus vaade. Mees märkas, et tüdrukul on kaasas mingi puulehtedesse mähitud väike asi. Nad istusid mõnusalt õhtupäikese käes ja vaatlesid kõrgel pea kohal tiirutavaid kotkaid. Mõne aja pärast ütles tütar: „Mul on sulle kingitus. Ma ise tegin selle.”

„Kas ma tohin seda näha?”

Tüdruk ulatas talle pakikese. Van Dyck võttis selle lehtedest välja. Ja naeratas siis rõõmsalt.

„Vampum,” hüüatas ta. „See on ilus.” Jumal teab, mitu tundi selle valmistamine tüdrukul oli võtnud.

Vampum. Tillukesed merekarbid, millele oli auk keskele puuritud. Valged ranniklased ning punased ja mustad rannakarbid. Nööriga kokku põimitult sai nendest vöö, peapaela või mõne muu ehte.

Ja seda kasutati rahana. Indiaanlaste hulgas maksti vampumiga kaupade ja abieluettepaneku eest ning tasuti makse. Kuna see tähendas vara, hoolitsesid targad mehed hõimus alati selle eest, et neid jagataks kõigile peredele.

Kuid vampum oli midagi rohkemat kui ehe või raha. Sel oli tihti oma tähendus. Valge tähendas rahu ja elu, must sõda ja surma. Vampumit kandes oli lihtne joonistada sellele väikesi geomeetrilisi kujundeid, millest võis midagi välja lugeda. Suured mitme jala pikkused tseremoniaalvööd võisid sümboliseerida tähtsaid sündmusi ja lepinguid. Pühamehed kandsid sügava tähendusega vampumsümboleid.

Hollandlased said peagi teada, et vampumiga, mida nad nimetasid sewan’iks, võivad nad maksta karusnahkade eest. Kuid inglise puritaanid Massachusettsis olid läinud kaugemale. Tavaliselt kaevasid indiaanlased merekarpe liiva seest välja suvel ning nägid talvel suurt vaeva, et puurida neisse kivipuuriga augukesi. Inglased olid hakanud ise vampumeid tootma, kasutades selleks teraspuure, mis valmistamist kiirendasid. Kui vampumite hulk kasvas ja nõudlus kaupade järele samuti, hakati sama kauba eest nõudma rohkem vampumeid. Hollandi ja inglise kaupmeestele oli taoline inflatsioon normaalne, kuid indiaanlastele, kes olid harjunud hindama vampumi ilu ja seesmist väärtust, paistis, et valged mehed petavad neid.

Vampum, mida van Dyck nüüd käes hoidis, oli vöö. See oli alla kolme tolli lai, kuid kuus jalga pikk, nii et ulatus üle kahe korra ümber piha. Valgete karpide tagaküljel olid mõned väikesed purpurpunased geomeetrilised kujundid. Tüdruk näitas neid uhkelt.

„Kas tead, mida need ütlevad?” küsis ta.

„Ei tea,” tunnistas mees.

„Need ütlevad” ‒ ta vedas sõrmega mööda karpe ‒ „„Kahvatu Sule isa”.” Tüdruk naeratas. „Kas sa hakkad seda kandma?”

„Alati,” lubas mees.

„See on hea.” Tütar vaatas õnnelikult, kui isa vöö endale ümber pani. Siis istusid nad koos hulk aega, vaadeldes, kuidas päike aeglaselt punaseks muutub ja teisel pool jõge metsade taha vajub.

Hommikul lahkudes lubas van Dyck, et tuleb tütart tagasiteel jälle vaatama.

*

Sel suvel oli Dirk van Dycki teekond meeldiv. Ilm oli ilus. Läänekaldal laius suur metsane ala, mis oli endiselt algonkini keelt rääkivate hõimude kontrolli all. Seda keelt rääkis ka tema tütre rahvas. Mees möödus jõekestest, mida ta hästi tundis. Talle meeldis öelda, et ta reisib nagu jõe külaline. Ookeanist tulev tugev tõusuvool saatis oma pulsi mööda Hudsoni jõge saja viiekümne miili kaugusele, kuni Fort Orangeni. Suvel tuli ligi kuuekümne miili kaugusele ülesvoolu isegi soolane merevesi. Nii et suurema osa teekonnast lasi mees end mugavalt voolul kanda sihtkoha, mohookide maa poole.

Paljud kartsid mohooke. Indiaanlased, kes elasid Manhattani ümbruses, rääkisid kõik algonkini keelt, kuid seesugused tugevad hõimud nagu mohoogid, kelle kontrolli all olid suured alad neist põhja pool, rääkisid irokeesi keelt. Ja irokeesid ei armastanud algonkineid. Sellest oli nüüd möödas nelikümmend aastat, kui nad hakkasid neid lõuna poole suruma. Nad tungisid neile kallale ja võtsid andamit. Kuid hoolimata mohookide hirmuäratavast mainest oli hollandlaste suhtumine neisse lihtne ja pragmaatiline.

„Seda parem, kui mohoogid algonkineid röövivad. See tähendab, et algonkinid on liiga ametis nendega sõdimisega, et meile tüli teha.” Hollandlased olid mohookidele isegi püsse müünud.

Van Dycki meelest oli see poliitika seotud mõninga riskiga. Uus-Hollandi põhjapoolsed eelpostid Fort Orange ja Schenectady asusid mohookide territooriumil. Mõnikord norisid mohoogid seal tüli. Just sellise tüli pärast oli Stuyvesant ühel päeval Fort Orangesse kutsutud. Kuigi ta ei meeldinud van Dyckile, polnud kahtlust, et vana karm kuberner tuleb mohookidega toime. Need võisid olla küll sõjakad, kuid olid valmis läbirääkimisteks, sest see oli nende huvides.

Van Dyck ise ei kartnud mohooke. Ta rääkis irokeesi keelt ja tundis nende kombeid. Pealegi ei läinud ta Fort Orangeni, vaid kõigest kauplemiskohani väikese jõe ääres, fordist umbes päevateekonna kaugusel lõuna pool. Oma kogemustest teadis ta, et mis maailmas ka ei juhtuks, on kaupmehed alati teretulnud. Ta läks kõnnumaale ja müüs mohookidele lahjendatud brändit ning tuli tagasi suure nahalastiga.

„Usu ärisse,” meeldis talle öelda. „Kuningriigid tekivad ja kaovad, kuid äri kestab igavesti.”

Muidugi oli kahju, et ta pidi kauplema mohookidega. Sest tema tütre algonkini rahvas meeldis talle rohkem. Kuid mis teha? Valge mehe himu nahkade järele ja indiaanlaste agarus nendega varustamisel olid Hudsoni jõe alamjooksul hävitanud nii palju kopraid, et algonkinitel ei jätkunud neid müügiks. Ka mohoogid olid rüüstanud huroonide alasid, et rahuldada valge mehe lõputuid nõudmisi. Kuid mohoogid müüsid talle nahku. Selles oli asi. Seepärast olid nad nüüd tema peamised kauplemispartnerid.

Teekond võttis kümme päeva. Söandades sisemaale tungida, ei puutunud ta kokku mingite ohtudega. Mohookide kauplemiskoht oli erinevalt algonkinite küladest alaline asundus, mida ümbritses toekas pihtaed. Sealsed mohoogid olid visad ja vilkad, kuid neile meeldis tema brändi. „Kuigi oleks parem, kui sa müüksid püsse,” ütlesid nad talle. Ta tuli nüüd tagasi suurima nahalastiga, mida oli kunagi alamjooksule toonud. Kuid väärtuslikust lastist hoolimata ei kiirustanud ta Manhattanile naasmisega. Ta tahtis viivitada, päeva siin, päeva seal.

Ta tahtis, et Margaretha teda ootaks.

Kuid mitte liiga kaua. Ta arvestas hoolikalt. Naine oli määranud tähtaja ja tema kavatses selle ületada. Ta pidi talle muidugi rääkima, et äri oli võtnud rohkem aega, kui arvata võis. Margaretha kindlasti kahtlustab, et ta valetab, kuid mis siis. Naisele pidi jätma pisut ebakindlust, see oli õige viis. Ta armastas oma naist, kuid tuli anda mõista, et teda ei saa käsutada. Ühest lisanädalast peaks piisama. Seepärast ei pingutanud aerutajad üleliia, kui tema käsul aeglaselt lõuna poole sõitsid, ning van Dyck luges päevi ja hoidis närvi külma.

Oli vaid üks asi, mis talle muret tegi ‒ üks asi, mida ta polnud suutnud joonde ajada. See oli küll väike asi, kuid mõlkus tal pidevalt meeles.

Tal polnud tütre jaoks kingitust.

Vampumvööl, mida ta kandis, oli muidugi oma hind. Kuid talle oli see hindamatu. Tütreke oli teinud selle oma kätega, ajanud merekarbid nööri otsa, põiminud nöörid vööks, tund tunni järel, kuni valmis see lihtne armastussõnum.

Ja millega ta peaks vastama? Mida talle vastu anda? Ta pole osavate kätega. Ta teadis, et ei oska nikerdada ega kududa. Tal pole neid vanu oskusi. Ta võib vaid osta ja müüa. Kuidas näidata oma armastust ilma kallite kingitusteta?

Ta oleks äärepealt ostnud mohookide tehtud kasuka. Kuid tüdrukule ei pruugi mohookide kasukas meeldida. Pealegi tahtis ta anda tütrele midagi oma rahvalt, kelle verd tolle soontes voolas. Ta polnud suutnud otsustada, mida teha, ja probleem jäi lahendamata.

Nad olid jõudnud tagasi algonkinite maale, kui ta käskis oma meestel sõuda läänekaldale, ühte külla, kus ta oli varem äri teinud. Talle meeldis suhteid hoida ja see oli hea viis, kuidas tagasijõudmist veidi edasi lükata.

Teda võeti sõbralikult vastu. Külarahvas oli ametis viljakoristusega. Nagu enamik kohalikke indiaanlasi, olid nad istutanud märtsis maisi ja mais aedube, mis olid kõrgetele maisitaimedele toeks. Nüüd koristati nende saaki. Palava päikese käes oli see raske töö, kuid ta nautis seda. Kuigi algonkinitel oli vähe nahku müüa, võisid nad müüa valgele mehele maisi ja van Dyck lubas, et tuleb kuu aja pärast tagasi, et võtta peale maisilast.

Koristustöö läks hästi. Kolmandal päeval, kui nad istusid õhtueinet võtma ja naised tõid neile toitu, ilmus nähtavale väike paat. Seda sõudis üksainus mees.

Van Dyck jälgis selle lähenemist. Kui paat kaldale jõudis, astus mees sellest välja ja vedas oma sõiduki kuivale. Ta oli heledate juustega, kahekümnendate eluaastate alguses ja veidi etteulatuvate hammastega. Tema nägu oli meeldiv, kuid üsna karm. Soojast ilmast hoolimata kandis ta ratsasaapaid ja musta mantlit, millel olid poripritsmed. Tema sinised silmad olid terase pilguga. Ta tõstis paadist välja nahast koti ja heitis üle õla.

Indiaanlased vaatasid teda umbusklikult. Kui üks neist teda kõnetas, oli selge, et mees ei oska algonkini keelt. Kuid ta tegi lihtsa žestiga selgeks, et palub toitu ja peavarju, ning algonkinitel ei olnud kombeks keelduda. Van Dyck viipas, et võõras tema kõrvale istuks.

Kulus vaid mõni hetk mõistmaks, et noormees ei räägi ka hollandi keelt. Ta oli inglane ja nende keelt oskas van Dyck üsna hästi. Kuid paistis, et heledapäine mustas mantlis mees ei taha ettevaatusest ka selles keeles palju rääkida.

„Kust sa pärit oled?” küsis van Dyck.

„Bostonist.”

„Mis su amet on?”

„Kaupmees.”

„Mis sind siia toob?”

„Ma olin Connecticutis. Seal rööviti mind paljaks. Kaotasin oma hobuse. Mõtlesin minna allavoolu.” Ta võttis kausi maisiga, mida talle pakuti, ja hakkas sööma, hoidudes edasistest küsimustest.

Van Dyck tundis Bostonis kaht sorti inimesi. Esimesed olid jumalakartlikud mehed, tõsised puritaanid, kelle kogudused elasid issanda valguses. See oli aga karm valgus. Kuid selliste võõraste suhtes nagu kveekerid oli Stuyvesant sallimatu ja ajas nad välja, kui sai, mida Massachusettsi inimesed ei teinud. Ta peksis nad poolsurnuks. Kuid van Dyckile paistis, et võõras ei ole jumalakartlik puritaan. Teist sorti olid mehed, kes tulid Uus-Inglismaale kalapüügi ja kauplemisega raha tegema. Need olid visad ja karmid. Võib-olla kuulub noor võõras sellesse mesti.

Kuid tema lugu tundus ebausutav. Oli ta ehk põgenik, kes oli tulnud läände, et tagaajajad enda kannult maha raputada? Ka paat võib olla varastatud. Van Dyck otsustas mehel hoolega silma peal hoida.

*

Tom Masteril polnud eriti hästi läinud. Teekonnal Bostonisse oli Inglise laevastikku tabanud torm. Kui ta jõudis Bostonisse ja läks perekonna majja, kus võimutses nüüd tema vend, tervitas Eliot teda pilguga, mis oli täis õudust ja millele järgnes mitmetunnine vaikus, mis Tomile tundus veelgi ebameeldivam kui tormine meri. Vend ei visanud teda otseselt majast välja, kuid tegi talle vaikse tõsise häälega selgeks, et isa sõna tuleb kuulata, olgugi too nüüd surnud, ja et Tom on rikkunud kõiki sündsaid kombeid, üritades perekonnaringi tagasi tulla.

Tom oli alguses haavunud ja siis vihane. Kolmandal päeval otsustas ta võtta kogu asja naljana ja naeris venna seljataga.

Kuid töö leidmine Bostonis ei olnud naljaasi. Kas oli süüdi tema halb maine või oli Eliot kõiki tema suhtes hoiatanud, aga ta ei leidnud julgustavat vastuvõttu üheltki kaupmehelt, keda tundis. Kui ta oleks jäänud Bostonisse, oleks tema elu kujunenud seal raskeks.

Ta mõtles ka sellest, kas isa oli oma testamendis midagi temale jätnud. Kui ta aga vennalt küsis ja Eliot ütles, et ainult teatud tingimustel, mida Tom ei täida, polnud tal mingit kahtlust, et vend räägib tõtt.

Mida siis teha? Kas minna tagasi Londonisse? Eliot maksaks tema reisi tõenäoliselt kinni, et temast Bostonis alatiseks lahti saada. Kuid ta ei tahtnud lahkuda linnast venna kulul.

Pealegi oli teda siia toonud veel üks kaalutlus.

Yorki hertsogi laevastik jäi Bostoni sadamasse. Selle komandör näitas, et ajab Bostonis hertsogi asju. Kuid jutuajamine ühe noore ohvitseriga oli peagi kinnitanud seda, mida Tom juba ammu kahtlustas. Laevastik läheb Uus-Amsterdami ja õige pea. „Kui hertsog saab Uus-Hollandi hollandlastelt ära võtta, on ta siinse maa peremees,” ütles ohvitser talle. „Meil on kaasas küllalt suurtükikuule ja püssirohtu, et Uus-Amsterdam pihuks ja põrmuks lasta.” Inglise kuninga kinnitus hollandlastele oli olnud selle lõbusa valitseja lemmiktaktika ‒ häbematu vale.

Ja kui asi nii oli, hakkavad noore inglase võimalused Ameerika kolooniates paranema. Nüüd oleks rumal Inglismaale tagasi minna. Ta vajas ainult head plaani.

Hea idee tuli talle pähe järgmisel päeval. See oli nagu paljud tema ideed pöörane, kuid humoorikas. Talle tuli meelde, et oli kohanud kõrtsis üht tüdrukut ‒ mitte hea reputatsiooniga tüdrukut ‒ ja rääkinud temaga mõne aja. Järgmisel päeval läks ta tagasi, et rääkida temaga uuesti. Kui ta ütles, mida tahab, ja nimetas hinna, mida maksab, hakkas tüdruk naerma ja nõustus.

Samal õhtul rääkis ta vennaga.

Ta alustas vabandamisega. Ütles Eliotile, et kahetseb oma minevikupatte. Seda ülestunnistust tervitati vaikimisega. Siis seletas Tom, et tahab endale ükskõik kui tagasihoidliku kodu luua ja püüab elada paremat elu.

„Mitte siin, ma loodan,” ütles vend.

Tom lausus, et selline plaan on tal tõepoolest. Ja mitte ainult seda. Ta arvab, et on leidnud endale naise. Selle uudise peale vahtis Eliot teda hämmastusega.

Tom seletas, et tal on üks naine, keda ta oli juba varem tundnud. Naine, kes oli elanud kaugeltki mitte laitmatut elu, kuid on valmis kahetsema. Mis oleks veel parem viis kristliku halastuse ja alandlikkuse ülesnäitamiseks kui tema päästmine?

„Mis naine see on?” küsis Eliot külmalt.

Tom andis naise nime ja ütles, millises kõrtsis ta töötab. „Ma loodan, et sa aitad meid,” ütles ta.

Järgmise päeva lõunaks oli Eliot piisavalt palju teada saanud. Tüdruk polnud midagi muud kui tavaline hoor. Jah, ta oli öelnud, et abiellub hea meelega Tomiga ja laseb end päästa ning elab siin Bostonis ükskõik kui tagasihoidlikult. Sest tema praegusest langenud naise olukorrast on kõik parem. Kuigi Eliot nägi kohe, et teda võidakse tahta narritada, ei tundunud see naljakas. Ka polnud talle oluline, kas see lugu on tõsi või mitte. Tom oli ilmselgelt valmis talle tüli tegema ja piinlikkust valmistama. Eliot oletas, et muidu oleks Tom valmis lahkuma ‒ mingi hinna eest. Samal õhtul rääkisid nad uuesti.

Jutuajamine toimus kurblikus vaimus, milles Eliot paistis end koduselt tundvat. See leidis aset väikeses nelinurkses toas, mida vend kasutas kabinetina. Nende vahel kirjutuslaual seisid tindipott, Piibel, seadusteraamat, paberinuga ja väike männipuust karp, milles oli vastselt vermitud hõbedollar.

Eliot pakkus talle pärandiosa, mille Adam Master oli jätnud oma nooremale pojale vaid tingimusel, kui too ilmutab märke, et on tulnud jumalakartlike inimeste hulka. Ta ütles vennale: „Ma astun seda sulle andes isa käsust üle,” ja see oli täiesti tõsi.

„Õnnistatud olgu armulised,” sõnas Tom pühalikult.

„Kas sa keeldud Inglismaale tagasi minemast?”

„Jah, keeldun.”

„See kiri siin on soovitus ühele kaupmehele Hartfordis Connecticutis. Nemad seal on sinusuguste inimeste vastu sallivamad,” lausus Eliot kuivalt. „Tingimuseks on, et sa enam kunagi Massachusettsisse tagasi ei tuleks. Isegi mitte üheks päevaks.”

„Evangeeliumis tuleb kadunud poeg tagasi ja võetakse lahkelt vastu,” täheldas Tom sõbralikult.

„Tema tuli tagasi üks kord, nagu sina oled juba teinud. Mitte kaks korda.”

„Ma vajan teekonnaks raha. Sinu kiri ütleb, et ma ei saa midagi, kuni olen Hartfordi jõudnud.”

„Kas sellest aitab?” Eliot ulatas talle hulga vampumeid ja rahakukru šillingitega. Tom arvestas, et mõne šillingi maksab ta tüdrukule kõrtsis ja ülejäänust peaks tema teekonnaks piisama.

„Tänan sind.”

„Ma kardan sinu hinge pärast.”

„Ma tean.”

„Vannu, et sa ei tule tagasi.”

„Ma vannun.”

„Ma palvetan su eest,” lisas vend, kuid silmnähtavalt veendumuseta, et sellest mingit kasu on.

Tom ratsutas järgmise päeva varahommikul minema. Enne majast lahkumist lipsas ta venna kabinetti ja näppas karbis oleva hõbedollari. Lihtsalt venna pahandamiseks.

Läbi Massachusettsi ratsutamine võttis aega ning ta peatus teel farmides. Connecticuti jõeni jõudes oleks ta pidanud lõunasse pöörama. See tee oleks viinud ta Hartfordi. Kuid ta ei tahtnud venna käsku täita ja jätkas mõne päeva ilma erilise põhjuseta teekonda läände. Rahast, mida ta hoidis väikeses reisikotis, pidi mõneks ajaks jätkuma. Ta oli alati kuulnud räägitavat, et suur Põhjajõgi pakub ülevat vaatepilti. Võib-olla minna enne Hartfordi poole pööramist sinna.

Pärast Connecticuti jõudis ta hollandlaste territooriumile. Ent ta ei näinud kedagi ja jätkas indiaanlaste silma alt hoidudes ettevaatlikult paar päeva oma teekonda. Teise päeva õhtul hakkas maapind laskuma ning peagi nägi ta suurt jõge. Jõekalda kohal astangul sattus ta hollandlaste talule. See koosnes ühekorruselisest laia verandaga majakesest, millest ühel pool asus ait ning teisel pool olid tall ja madal kõrvalhoone. Aas ulatus jõekaldani, kus oli puust paadisild paadiga.

Ta kohtas uksel pikakasvulist kõhetut hapu näoga meest, kes võis olla kuuekümnene ega rääkinud inglise keelt. Kui Tom talle selgeks tegi, et otsib öömaja, andis farmer talle pahuralt mõista, et ta võib õhtust süüa majas, kuid peab magama aidas.

Hobuse talli pannud, läks Tom majja ja leidis sealt eest farmeri, kaks meest, keda ta pidas sulasteks, ja musta mehe, kes võis olla ori. Nad olid kõik õhtustama kogunenud. Maja perenaine, lühike heledapäine naine, kes oli farmerist hulga noorem, käsutas mehed lauda ning näitas, kuhu võõras peab istuma. Tom ei näinud jälgegi lastest. Ta oli kuulnud, et hollandi farmerid söövad koos orjadega, ning tõesti, kõik istusid koos ühise laua taga.

Naine oli suurepärane kokk. Valmistatud hautis oli maitsev ja seda loputati alla õllega. Järgnes suur puuviljapirukas. Räägiti aga vähe ja kuna tema hollandi keelt ei osanud, ei saanud ta jutusse omalt poolt midagi lisada.

Ta imestas, et naine on nii noor. Kas farmer oli lesk, kes on uuesti abiellunud? Või on see tema tütar? Vahest majahoidja, või midagi taolist? Ta oli küll väikest kasvu, kuid täidlaste rindadega ning temas oli midagi ilmselt meelast. Hallipäine farmer kutsus teda Annetieks. Mehed kohtlesid teda lugupidamisega, kuid paistis, et tema ja farmeri vahel püsib mingi pinge. Kui farmer meestega rääkis, ei paistnud ta naisest välja tegevat. Kui naine talle toidukausi tõi, märkas Tom, et mees tõmbub temast eemale. Ja kuigi naine istus vaikides ning kuulas meeste juttu, märkas Tom tema näol allasurutud ärritust. Paar korda aga jäi talle mulje, nagu jälgiks naine teda. Korra, kui nende pilgud kohtusid, naeratas naine talle.

Kui õhtusöök möödas oli, läksid sulased ja ori kõrvalhoonesse magama ning Tom suundus aita. Oli juba hämar, kuid ta leidis mõne õlepalli ja laotas oma mantli nendele. Ta seadis end juba magama, kui nägi, et keegi lambiga kogu tuleb tema poole.

See oli Annetie. Käes hoidis ta veekannu ja suurätikut kookidega. Neid Tomile andes puudutas ta mehe kätt.

Tom vaatas teda üllatunult. Ta teadis, kuidas naistele läheneda, ja tal polnud mingit kahtlust, millega siin tegu on. Ta vaatas naist lambivalgel. Kui vana ta on? Kolmkümmend viis? Ta oli tõesti üsna kütkestav. Mees vaatas talle silma ja naeratas. Naine surus kergelt ta kätt ja pöördus siis minekule. Tom jälgis, kuidas lamp üle õue maja poole eemaldub. Pärast seda sõi ta koogid ära, jõi veidi vett ja heitis pikali. Öö oli soe. Aida uks oli lahti. Läbi talumaja aknaluukide paistis valgust. Mõne aja pärast see kustus.

Ta ei teadnud, kaua oli suikunud, kui teda äratas mingi heli. See tuli talumajast ja oli vali. Farmer norskas. Seda võis tõenäoliselt kuulda ka teisel pool jõge. Tom kattis kõrvad kätega ja püüdis uuesti uinuda ning see oleks tal peaaegu õnnestunud, kui ta märkas, et pole üksi. Aida uks oli nüüd kinni. Annetie lamas tema kõrval. Ja tema keha oli soe. Majast kostis endiselt farmeri norskamine.

Koitis juba, kui Tom ärkas. Aida ukse alt võis näha kahvatut valgust. Annetie oli veel tema kõrval ja magas. Majast ei kostnud enam norskamist. Kas farmer on ärganud? Ta nügis Annetiet ja too liigutas end. Samal ajal kriuksus aida uks ja neile langes külm valgus.

Vana farmer seisis uksel. Tal oli käes tulelukuga püss. See oli suunatud Tomi poole.

Annetie vahtis vanameest ilmetult. Kuid farmerit huvitas üksnes Tom. Ta andis märku, et mees üles tõuseks. Tom tõmbas riided selga ning võttis oma mantli ja reisikoti. Farmer osutas ukse poole. Kas ta tahab ta väljas maha lasta? Kuid õues näitas farmer talle teerada, mis viis nõlvast alla. Tema sõnum oli selge: kasi minema!

Tom omakorda näitas talli poole, kus oli tema hobune. Farmer vinnastas püssikuke. Tom astus veel ühe sammu. Farmer sihtis teda. Kas vana hollandlane laseb ta tõepoolest maha? Miilide kaugusel ei olnud kedagi. Kes võtaks midagi ette, kui ta kaoks? Tom pööras vastumeelselt rajale ja suundus metsa.

Kuid jõudnud farmeri pilgu alt välja, ta peatus. Oodanud veidi, hiilis ta tagasi farmi poole. Seal oli kõik vaikne. Mis farmeri ja Annetie vahel ka polnud juhtunud, praegu ei olnud märgata mingit liikumist. Majast kaugemalt möödudes hiilis Tom talli ukse poole.

Pauk pani ta äärepealt nahast välja hüppama. Kuul läks pea kohalt mööda ja täksis tema ees talli ust. Ta pöördus ringi ja nägi vana farmerit. Too seisis verandal ja laadis oma tulelukuga püssi.

Tom vaatas, kuhu pageda. Ta hakkas jooksma jõe poole. Jõudis väikese paadisilla ja paadini. Selle lahtisidumiseks kulus vaid hetk. Tänu jumalale, et paadis oli mõla. Kuid vaevalt oli ta paati roninud, kui kõlas veel üks lask ning veepritsmed näitasid, et vanamees oli ainult paari jala jagu mööda lasknud. Haaranud mõla, tõukas Tom paadi sillast lahti ja sõudis raevukalt allavoolu. Ta ei peatunud ega vaadanud tagasi, kuni oli jõudnud veerand miili kaugusele. Sõitnud pärast seda tõusuvooluga allajõge, tõmbas ta paadi kaldale ja puhkas, kuni vool pöördus.

Puhkamise ajal tuli talle aga meelde, et ta ei tea ikka veel, kas Annetie oli vanamehe naine, tütar või mingi sugulane. Ainult üks asi oli kindel. Farmer sai tema hobuse, kes oli väärt rohkem kui paat, mille tema oli võtnud.

See mõte vaevas teda.

*

Van Dyck lasi Tomil vaikides süüa. Kuid mõne aja pärast küsis ta, kas mees oli näinud Bostonis inglaste laevastikku. Seepeale paistis Tom hetke kõhklevat, kuid tunnistas siis, et oli küll. „Ja mis see laevastik seal õieti teeb?” päris van Dyck. Noormees kõhkles taas ja kehitas siis õlgu.

„Neil oli Bostonis tegemist, kui ma sealt lahkusin.” Ta võttis maisikoogi ja mälus seda mõne hetke maha vahtides. Kuid van Dyckile tundus, et ta teab rohkem, kui räägib. Indiaanlased küsisid talt, kas võõras on hea inimene. „Ma ei tea,” vastas van Dyck algonkini keeles. „Te peaksite tal silma peal hoidma.”

Indiaanlased kutsusid van Dycki tagasi, kui suvi läbi on, ning panid ette koos jahile minna. Van Dyck oli nendega varemgi jahti pidanud. Suur jaht oli nauditav, kuid julm. Silmanud hirvesid, hargnes jahiseltskond kaarekujuliselt ‒ mida rohkem inimesi, seda parem ‒ ja tuli vastu puutüvesid tagudes läbi metsa, ajades loomi jõe poole. Kui hirved vees jooksu aeglustasid, oli neid lihtne tappa. Niikaua kui hirvi jätkus, elasid algonkinid hästi. Van Dyck lubas jahile tulla. Ta rääkis ja naeris meestega veel mõne aja.

Oli selge, et tema ilmne sõprus indiaanlastega ärritab noort inglast. Sest mõne aja pärast küsis too, kas see on hollandlastel tavaline, et nad pärismaalastega nii sõbralikud on.

„Kas teie, inglased, ei vaevu indiaanlaste kombeid tundma õppima?” küsis hollandlane.

Noormees raputas pead.

„Bostoni mehed näevad vaeva, et oma indiaanlastest lahti saada. See pole raske. Selleks on vaja ainult üht asja.”

„Mis see on?”

„Vampum.” Noormees naeratas virilalt. „Bostoni mehed lasevad indiaanlastel vampumis andamit maksta, olenevalt sellest, kui palju mehi, naisi ja lapsi neil on. Kuid harilikult indiaanlased ei suuda küllaldaselt vampumit valmistada. Nii annavad nad meile selle asemel maad. Indiaani elanikkond kahaneb iga aastaga.”

„Ja kui nad maksavad?”

„Siis trahvivad Inglise kohtunikud neid kuritegude eest.”

„Mis kuritegude?”

„Oleneb asjaoludest.” Tom kehitas õlgu. „Massachusettsis võidakse alati midagi välja mõelda, mis on kuritegu. Ühel päeval on kõik indiaanlased sealt läinud.”

„Ah nii.” Van Dyck vaatas noort inglast põlgusega. Ta oleks tahtnud teda lüüa. Kuni talle tuli pähe, et mis see hollandlaste käitumine parem on. Uus-Hollandis väheneb indiaanlaste arv iga aastaga. Nende jahimaad Manhattanil on juba kadunud. Broncki ja Jonkeri mõisates ostetakse indiaanlaste maid ja tõrjutakse neid välja. Sama lugu on Pikal saarel. Pole kahtlust, et aja jooksul tõrjutakse algonkinid tagasi ka teisel pool suurt jõge, kus hollandlastel on seni ainult mõni eelpost. Siia võib lisada veel Euroopa haiguste ‒ leetrite, rõugete ja muude selliste ‒ laastamistöö. Ei, pole tähtis, kust kandist me tuleme, valge mees hävitab indiaanlased varem või hiljem, mõtles ta kurvalt.

Kui need mõtted ka van Dycki tundeid leevendasid, tundis ta soovi noormehele koht kätte näidata. Ja kui Tom täheldas, et kuigi vampumit peetakse indiaanlaste tarbeks heaks asjaks, toimub kogu arvepidamine Bostonis nüüd Inglise naelades, nägi ta selleks võimalust.

„Teie, inglastega, on see häda, et te räägite naeladest, kuid lihtinimese käes teil neid ei ole,” ütles ta. „Indiaanlastel on vähemalt vampum. Mulle paistab,” lisas ta külmalt, „et indiaanlased on selles asjas teist ees.” Ta vaikis ja vaatas, kuidas mees seda seedib.

See oli täiesti tõsi. Inglismaal võis leida penne, šillingeid ja kuldfloriine. Kuid kõrgema väärtusega münte oli vähe. Ja kolooniates oli olukord päris algeline. Virginias näiteks oli valuutaks senini tubakas ja sageli tehti vahetuskaupa. Uus-Inglismaa kaupmehed arveldasid ja kirjutasid oma võlakirju omavahel küll naelsterlingites, kuid Inglise hõbe- ja kuldmünte seal peaaegu liikvel ei olnud.

Ent kui ta oli tahtnud noort inglast kimbatusse ajada, ei tulnud sellest midagi välja. Tom vaid naeris.

„Ma ei saa seda eitada,” tunnistas ta. „Siin on ainus raha, mida ma usaldan.” Ning võtnud musta mantli taskust väikese lameda karbi ja patsutanud seda kergelt, ulatas ta selle van Dyckile. Karp oli tehtud männipuust ja mahtus hollandlase peopessa. Van Dyck võttis sellelt kaane. Riidega polsterdatud karbis oli üksainus münt, mis helkis tuhmuvas valguses.

See oli hõbedollar, mille Tom oli varastanud oma vennalt.

Hollandlased kutsusid neid daalder’iteks, kuid „dollar” kõlas rohkem nagu saksa „taaler”. Kaupmehed olid kasutanud neid nüüd juba poolteist sajandit. Suurem osa Uues Maailmas leiduvatest dollaritest oli hollandlaste vermitud. Neid oli kolme liiki. Ducatoon’ile, mida tunti rohkem tukatina, oli vermitud hobune ja ratsanik ning see münt oli väärt kuus Inglise šillingit. Järgmisena tuli rijksdaalder, mida inglased nimetasid rix-dollariks ja mis oli väärt viis šillingit või lõuna pool kaheksa Hispaania reaali. Kuid kõige tavalisem oli niinimetatud lõvidollar.

Selle väärtus oli tegelikult veidi väiksem kui teistel dollaritel, kuid see oli kõige ilusam. Selle tagaküljel võis näha rüütlit kilbiga, millel oli tagajalgadel seisva lõvi kujutis. Samasugune lõvi oli ka esiküljel. Mündil oli väike puudus, see polnud alati hästi vermitud. Kuid see ei lugenud midagi. Ilusaid Hollandi lõvidollareid kasutati Uus-Inglismaast kuni Lõuna-Ameerika põhjarannikuni.

„Hollandi raha,” ütles Tom naeratades, kui van Dyck mündi karbist välja võttis ja seda uuris.

Lõvidollarid olid tavaliselt kulunud, kuid sellel siin polnud kriimugi. See oli äsja vermitud, läikis hästi. Ja kui hollandlane seda silmitses, tuli talle äkki üks mõte.

Ajanud end püsti, läks ta kahe indiaani tüdruku juurde, kes olid umbes sama vanad nagu Kahvatu Sulg. Ta näitas neile münti ja lasi seda käes hoida. Kui tüdrukud läikivat ketast peos keerutasid, sellele vermitud kujundeid uurisid ja loojuva päikese valgusel sellel peegelduda lasid, lõid nende näod särama. Van Dyck imestas, miks kuld- ja hõbeasjad paistsid nii mehi kui ka naisi lummavat. „See on ilus,” ütlesid tüdrukud. Bostonist pärit noormehe juurde tagasi tulnud, ütles van Dyck talle: „Ma ostan selle ära.”

„See läheb sul palju maksma.” Tom mõtles viivu. „Üks tukat ja kopranahk.”

„Mis? See on röövimine.”

„Ma arvan karbi kauba sisse,” lisas Tom lustilikult.

„Sa oled noor kelm,” lausus hollandlane heatujuliselt. „Kuid ma võtan selle ära.” Ta ei vaevunud tingima. Ta oli nüüd oma probleemi lahendanud. Kopranahk oli ohver, mida tuues tundis ta end paremini. Sest nüüd oli tal tütrele kingitus.

Tol ööl magas ta Tomi paadis, olemaks kindel, et inglane midagi ei varasta. Nahkadele pikali heites tundis ta karbikest hõbedollariga kindlalt oma vöökukrus ning kuulatanud kerget tuulekahinat puulatvades, kujutas ette, et kuuleb tütre häält, nagu too oli lubanud. Ja ta naeratas rahulolevalt.

*

Van Dyck lahkus noorest inglasest hommikul. Ta pidi olema enne õhtut Kahvatu Sule külas, jääma tütre juurde kogu järgmiseks päevaks ning jätkama ülejärgmisel teekonda Manhattanile.

Ilm oli soe. Ta kandis eest lahtist särki. Hariliku nahkvöö asemel sidus ta ümber piha tütre kingitud vampumvöö. Karbike hõbedollariga rippus selle küljes.

Jõel ei liikunud peaaegu kedagi. Aeg-ajalt nägid nad madalikel mõnd indiaanlaste kanuud, ent kui vool neid mõõna ajal allapoole kandis, oli suur veetee nende päralt. Kõrge läänekallas kaitses jõge kerge tuule eest. Vesi oli vaikne. Nad sõitsid peaaegu ebamaises vaikuses. Mõne aja pärast läbisid nad jõekääru, kus läänekaldal ulatus vee kohale kõrge kalju, mis nägi välja nagu tunnimees. Van Dyck oli pannud neile teetähistele nimed. See siin oli West Point. Veidi hiljem lookles jõgi ümber väikese mäe, mis oma lameda küüru pärast oli saanud van Dyckilt nime Karumägi. Pärast seda laienes jõgi kahe kuni kolme miilini ja voolas sellisena viisteist miili lõuna poole, kuni kitsenes uuesti pikas sängis, mis kulges Manhattanist suure suudmelaheni.

Aeg kulus ja nad olid kitsast jõeorust mõne miili kaugusel, kui üks aerutaja andis talle peaga märku, ning selja taha vaadates nägi ta, et umbes viis miili tagapool järgneb neile veel üks paat. Pingsalt vaadates mõistis ta, et see jõuab neile kiiresti järele. „Neil peab olema kole kiire,” täheldas ta. Kuid teda see suurt ei huvitanud. Pool tundi hiljem, kui nad jõeoru suudmele lähenesid, vaatas ta jälle tagasi ja märkas imestusega, kui lähedale teine alus oli jõudnud. See oli palju suurem paat kui nende oma ning sel oli mast ja puri, kuid tuul puhus lõunast ja mehed aerutasid. Paat oli läbinud poole nende vahemaast ning lähenes kiiresti. Van Dyck ei näinud, mitu paari aere sel oli, kuid üks asi oli kindel.

„Need poisid aerutavad nagu pöörased,” ütles ta.

Nad sisenesid nüüd kitsasse jõeorgu ning van Dyck lasi aerumeestel puhata. Sõideti jõe läänepoolsel küljel allavoolu. Nende kohal kuldasid pärastlõunase päikese kiired halli kaljuseina. Veepinnale ilmus kerge lainetus. Ta vaatas tagasi, kuid jõeperv varjas paadi, mis tema arvates kindlasti neile jõeorgu järgnes.

Ja siis äkki oli paat neil kannul. Ta tuli kiiresti lähemale ja van Dyck võis nüüd näha kõiki üksikasju. See oli suur klinkerehitusega pargas, kaetud keskosa ja mastiga keskel. Nelja aerupaariga aerutas kaheksa meest. Paat ei istunud sügavalt vees, nii et lasti sellel ei olnud. Miks oli sel tühjal alusel nii kiire? Ahtris seisis üks kogu, kuid van Dyck ei näinud, mis mees see on.

Alus jõudis lähemale. Ta oli neist vaid paari paadipikkuse jagu taga, siis ühe paadipikkuse jagu. Nüüd olid nad kõrvuti. Van Dyck vaatas uudishimulikult ahtris seisvat kogu.

Ta vaatas nüüd näkku mehele, kes oli talle väga tuttav. See oli mees, kellega tal polnud soovi kohtuda. Ja see mees vaatas otse tema poole.

Stuyvesant.

Van Dyck pööras kiiresti pea ära, kuid oli juba liiga hilja.

„Dirk van Dyck,” kostis üle vee vali hääl.

„Tere päevast, kuberner,” hõikas ta vastu. Mida muud tal öelda oli?

„Kiirusta, mees! Miks sa ei kiirusta?” Stuyvesant oli nüüd tema kõrval. Siis pöördus ta vastust ootamata van Dycki aerumeeste poole. „Aerutage kiiremini,” hüüdis ta. „Tõmmake!” Ja aerutajad, kes olid kardetud kuberneri ära tundnud, kuulasid kohe sõna ning paat lendas veepinnal edasi. „Vaat nii,” karjus Stuyvesant. „Väga hea. Püsige mul kannul. Lähme koos, Dirk van Dyck.”

„Aga miks?” hüüdis van Dyck. Kuberner oli neist juba veidi ette jõudnud, kuid Dycki meestel õnnestus sama tempot hoida, nii et nad said allavoolu sõites oma valjuhäälset jutuajamist jätkata.

„Kas sa ei tea? Inglased on Manhattani lahes. Kogu laevastik.”

Nii et Inglise laevad olid ikkagi tulnud. Van Dyck polnud sellest midagi kuulnud, kuid see polnud üllatav. Uus-Amsterdami inimesed saatsid ratsakulleri Fort Orange kubernerile teatama ning Stuyvesant kihutas nüüd mõõnavoolu ära kasutades allajõge. Kahtlemata levib uudis peagi ka indiaanlaste hulgas, kuid see võtab veidi aega.

Inglased olid ilmselgelt valetanud. Van Dyck mõtles noormehele Bostonist. Kas Tom teadis, et nad tulevad? Pidi teadma. Seepärast ta oli ebalev, kui temalt Inglise laevastiku kohta päriti.

„Mida me tegema hakkame?” hõikas van Dyck Stuyvesantile.

„Sõdima, van Dyck. Sõdima. Me vajame igat meest.”

Kuberneri nägu oli karm nagu kivi. Seistes oma puujalaga sirgelt ja rühikalt, paistis ta järeleandmatum kui kunagi varem. Seda meest tuli imetleda. Kui aga kogu Inglise laevastik on Bostonist kohale tulnud, kujutab see endast tugevat jõudu. Laevadel on suurtükid. Stuyvesanti hiljutistest jõupingutustest hoolimata ei kujutanud van Dyck ette, et Uus-Amsterdami rannakaitse kaua vastu peab. Kui Stuyvesant mõtleb sõdima hakata, tuleb see sõda verine ja pettumust valmistav.

Nagu tema mõtete kinnituseks läks päike pilve taha ja nende kohal kõrguv kaldajärsak muutus äkki halliks, paistes sünge ja ähvardav.

Stuyvesant võis öelda mida tahes, aga van Dyckile tuli kohe teine mõte. Kui mina näen selles tees ohtu, näevad seda kohapeal ka teised kaupmehed. Kas Uus-Amsterdami mehed toetavad oma kuberneri võitluses inglaste vastu? Kas minu perekond on ohus? Tõenäoliselt mitte. Kas inglased tahavad selle paiga pihuks ja põrmuks pommitada ning hollandi kaupmeestest oma vaenlased teha? Van Dyck ei uskunud seda. Inglased tahtsid rikast sadamalinna, mitte varemeid, kus valitseb viha. Neil oli igati põhjust pakkuda suuremeelseid tingimusi. Van Dycki meelest tegid ainult poliitika ja usk mehed ohtlikuks. Kauplemine aga teeb nad targaks. Ta oletas, et Stuyvesanti kiuste jõutakse mingile kokkuleppele.

Kas ta siis tahab tormata Manhattanile koos kuberneriga nagu kättemaksuingel?

Ta vaatas ees laiuvat jõge. Veel üks tund sellise tempoga ja nad on Manhattani põhjatipus. Ta heitis silmanurgast pilgu aerutajatele. Kas need suudavad tempot hoida? Tõenäoliselt mitte. Ja seda parem. Kui ta tasapisi maha jääb, saab ta ehk enne Uus-Amsterdami jõudmist Puujalast lahti.

Ta ootas. Kuberneri paat oli juba paari paadipikkuse võrra ees.

„Pidage sammu!” karjus Stuyvesant. Ta oli ümber pööranud, et neid jälgida.

„Ma olen sinuga, pealik,” hõikas van Dyck vastu. Kuulnud seda, tõmbasid tema mehed aere veel ägedamalt ning püsisid mõne aja suurema paadi kannul. Las nad kurnavad end välja. Kui kuberner vaid mõne aja temaga rahul oleks.

Paadi käil peksis vastu väikesi laineid, tõustes ja vajudes vees, nii et van Dyck pidi ettepoole kummarduma. Ta ajas end sirgu ja siis toksas rahakukkur kergelt vastu tema reit. Ta langetas pilgu, mõtles karbis olevale hõbedollarile ja taipas ehmatusega, et nad on kohe Kahvatu Sule küla juures. See ootamatu õiendamine Stuyvesantiga oli lasknud tal tütre unustada. Rahakukru toksimine vastu reit oli meeldetuletus.

Kahvatu Sulg. Mida nüüd teha?

Stuyvesant jälgis teda endiselt pingsalt. Ta ei julgenud nüüd küla poole pöörata. Ta teadis, et kuberner pöörab ümber ja veab teda jõuga allajõge. See mees oli selliseks asjaks täitsa võimeline.

Minutid möödusid. Kaks paati, mida hoidis koos Stuyvesanti tahte nähtamatu jõud, kihutasid allavoolu. Nüüd möödusid nad külast, mis asus kaugel idakaldal. Van Dyck võis näha madalas vees indiaanlasi kalavõrkudega. Teised kogud, tõenäoliselt naised, vaatasid kõrgel kaldal meeste tegevust pealt. Kas Kahvatu Sulg on nende hulgas? Van Dyck ei osanud seda öelda. Kas ta vaatab praegu tema poole? Kas ta teab, et isa temast hetkegi peatumata ja oma lubadusest hoolimata mööda sõidab? Kas ta arvab, et isa on talle selja pööranud?

Van Dyck vahtis üle jõe ja pööras siis pea ära. Kui tütar oli seal, ei tahtnud ta, et tüdruk tema nägu näeks. See oli narr liigutus. Isegi oma teraste silmadega poleks tüdruk tema nägu sealt näinud. Van Dyck langetas pea, silmitses nahku oma jalge ees ja tundis häbi. Väike indiaanlaste küla kaugel kaldal hakkas selja taha jääma. Van Dyck vaatas tagasi. Ta võis endiselt näha naisi rivis, kuid nüüd juba ähmaselt.

Nad libisesid veel sadakond jardi allavoolu. Siis veel sada jardi.

„Aerutage üle jõe,” andis ta käsu. Aerutajad paistsid hämmeldunud.

„Aga boss …” sõnas üks.

„Aerutage üle!” Ta osutas idakaldale. Lõppude lõpuks oli tema siin boss. Mehed kuulasid vastumeelselt sõna.

Kui paat pöörduma hakkas, nägi Stuyvesant seda kohe.

„Mida te teete, kurat võtku?” karjus ta üle vee.

Van Dyck kõhkles. Kas vastata? Ta pidas kiiresti aru.

„Ma tulen sulle järele,” karjus ta häälega, mis, nagu ta lootis, annab mõista, et tema ainus soov on olla koos kuberneriga. „Me püüame teid varsti kinni.”

„Hoidke kurssi,” karjus Stuyvesant vastu. Mõne sekundi pärast kostis tema hääl taas üle vee. „Ära mõtle oma indiaani värdjale, van Dyck. Mõtle oma kodumaale.”

Kuidas ta Kahvatust Sulest teab? Van Dyck kirus kuberneri hinge põhjast. Tüdruku toomine Uus-Amsterdami oli olnud viga. Ta ei oleks pidanud seda tegema.

„Järgne mulle, van Dyck,” kostis uuesti Stuyvesanti hääl. „Unusta oma segavereline ja järgne mulle, või su naine saab sest asjast teada, ma luban sulle seda.”

Van Dyck kirus taas. Kas kuberner on tema naisega tüdrukust rääkinud? Mis suhted üldse olid Stuyvesantil tema naisega? Kes seda teab. Kuid ähvardus, et ta räägib Margarethaga, oli tõsine. Ent kui naine saab teada, et ta oli kubernerile avalikult vastu hakanud, polnud oma perekonda kaitsnud ‒ seda ütleks Margaretha ‒ ja kõike seda oma segaverelise tütre pärast … Selline süüdistus oleks tõsine asi. Margaretha ei jätaks seda niisama. Jumal teab, mida see tooks tema ärile ja perekonnaellu. Kuradi Puujalg! Olgu ta neetud! Van Dyck noogutas oma meestele.

„Järgneme neile,” ütles ta alistunult.

Paadi käil pöördus uuesti allavoolu.

Van Dyck vahtis ettepoole. Milline kasutu toiming! Kas ta on mõistetud nüüd kogu tee Puujalale järgnema? See oli asi, millest ta oleks tahtnud hoiduda.

Tema kõhklemise tõttu oli vahemaa nende ja kuberneri paadi vahel suurenenud. Van Dyck mõtles ees ootavale Inglise laevastikule, kindlameelsele põikpäisele kubernerile ning oma naise solvunud ja vihasele näole. Ta mõtles oma süütule kaitsetule tütrekesele, kes oli teda oodanud. Pea kohal kõrguv hall kaldajärsak paistis harmoneerivat voolava vee kõlatu halaga. Ta vaatas taas tagasi. Küla polnud enam näha, puud varjasid selle. Ta oli tulnud oma tütre juurde ja pööranud siis teisale.

„Pöörake tagasi!”

„Aga boss?”

„Me läheme tagasi. Pöörake ringi,” käsutas ta mehi. Need vaatasid üksteisele otsa ja kõhklesid. „Kas tahate inglastega sõdida?” karjus van Dyck. Mehed vaatasid taas üksteise otsa. Ja kuulasid sõna. Käil pöördus idakalda poole.

Stuyvesant jälgis neid ikka veel. Ta nägi ja mõistis kõike. Ja nüüd tuli tema hääl üle vee karjena.

„Reetur!” See sõna jõudis van Dyckini nagu kõuekärgatus. Ja ta teadis, et see jõuab kajana mööda suurt jõge kaugele põhja. „Reetur!”

Ta vaatas kuberneri paadi poole, kuid ei muutnud oma kurssi. Nende teed läksid lahku ja mõlemad teadsid, et Stuyvesanti viib suure jõe võimas vool lõunasse ja tema, olles vähemalt hetkeks vaba, pöördub tagasi, et anda oma tütrele hõbedane dollar.