Читать книгу New York - Edward Rutherfurd - Страница 4

MINU NIMI ON QUASH, mis näitab, et ma olen sündinud pühapäeval. Sest ma tean, et Aafrikas, kust minu rahvas tuleb, saab laps sageli nime selle päeva järgi, mil ta sünnib. Mulle on öeldud, et Aafrikas oleks mu nimi Kwasi. Kui ma oleksin sündinud reedel, oleks see Kofi, mis on inglise keeles Cuffe. Esmaspäevane laps on Kojo, mis on inglise keeles Cudjo, ja teised nimed on samasugused.

Ma arvan, et olen sündinud issanda aastal 1650. Minu isa ja ema müüdi Aafrikas orjadeks ja saadeti tööle Barbadosele. Kui ma olin umbes viieaastane, võeti mind koos emaga isa juurest ära ja müüdi edasi. Turul lahutati mind emast. Sellest hetkest saadik ei tea ma, mis temast sai, kuid minu ostis üks Hollandi laevakapten ja mul vedas, sest too hollandlasest kapten tõi mu Uus-Amsterdami, nagu seda linna siis kutsuti, ja kui ma poleks sinna jäänud, ei oleks ma praegu tõenäoliselt enam elus. Uus-Amsterdamis müüs hollandlasest kapten mu ära ja minust sai meinheer Dirk van Dycki omand. Olin siis umbes kuus aastat vana. Oma isa ei mäleta ma üldse ja ema mäletan vaid pisut. Nad on kindlasti ammu surnud.

Varasest noorusest peale unistasin, et saan ehk ühel päeval vabaks.

Selle mõtte andis mulle üks mustanahaline vanamees, keda ma kohtasin, kui olin kaheksa või üheksa aastat vana. Sel ajal oli Uus-Hollandi provintsis võib-olla ainult kuussada orja, pooled neist elasid linnas. Mõned kuulusid siinsetele perekondadele, teised Hollandi Lääne-India Kompaniile. Ja ühel päeval nägin ma turul musta vanameest. Ta istus vankris, suur õlgkübar peas, naeratas ja paistis endaga rahul olevat. Ma olin selles eas üsna ninakas, seepärast läksin tema juurde ja ütlesin: „Sa paistad olevat õnnelik, vanamees. Kes on su isand?” Ja tema ütles: „Mul pole isandat. Ma olen vaba.” Ja siis seletas, kuidas see nii on.

Hollandi Lääne-India Kompanii, kes oli ostnud mõne aasta eest partii orje ning kasutanud neid paljudel abitöödel, nagu fordi ehitamine, tänavate sillutamine ja muu säärane, oli andnud mõnele, kes oli töötanud kõige kauem ja paremini ja käinud nende kirikus, pisut maad ning lasknud nad teatud tingimustel vabaks. Neid nimetati vabadikeks. Ma küsisin vanamehelt, kas selliseid inimesi on palju.

„Ei,” ütles ta, „ainult mõni.” Mõned elasid veidi eemal müüri taga, teised idapoolsel saarel ja mõned teisel pool Põhjajõge piirkonnas, mida nad kutsusid Pavoniaks. Minu enda jaoks tundus olevat vähe lootust, kuid mulle tundus, et oleks tore, kui inimene oleks vaba.

Mul aga oli õnne elada lahkes perekonnas. Meinheer van Dyck oli tarmukas mees, kellele meeldis kaubelda ja jõe ülemjooksul käia. Tema naine oli suurekasvuline kena daam. Ta pidas lugu hollandlaste reformitud kirikust, kirikuõpetajast ja kuberner Stuyvesantist. Indiaanlastest oli ta halval arvamusel ning polnud kunagi rõõmus, kui abikaasa nende juures oli.

Kui ma sinna majja tulin, olid seal kokk ja lepinguline teenija nimega Anna. Tollele oli üle Atlandi sõit kinni makstud ja vastutasuks pidi ta seitse aastat töötama, mille järel anti talle väike rahasumma ja vabadus. Mina olin seal ainuke ori.

Meinheer van Dyck ja tema naine mõtlesid alati oma perekonnale. Me kuulsime neilt harva vihaseid sõnu ja nende suurim rõõm oli olla oma pere hulgas. Majas töötades olin ma tihti nende laste seltsis ning räägin seepärast hollandi keelt peaaegu sama hästi kui nemad.

Nende poeg Jan oli minuga umbes üheealine. Ta oli kena pruuni juustekahluga poiss. Nägi isa moodi välja, kuid oli tugevama kehaehitusega, mis minu meelest oli tal päritud emalt. Kui me lapsed olime, mängisime sageli koos ja olime alati sõbrad. Jani väike õde Clara oli kõige kenam laps, keda ma olin näinud. Tal olid kuldsed juuksed ja sinised säravad silmad. Kui ta väike oli, kandsin ma teda kukil ning ta sundis mind seda tegema ka siis, kui oli juba kümne- või üheteistkümneaastane, et mind kiusata, nagu ta naerdes ütles. Ma armastasin seda last.

Olin alati kiire jooksja. Mõnikord lasi meinheer van Dyck meil võidu joosta, pannes Jani minust palju ettepoole ja Clara peaaegu finišijoone ette. Harilikult möödusin ma Janist, kui aga Clarale järele jõudsin, hoidsin end tagasi, et ta võita saaks, mille üle ta väga rõõmustas.

Mõned hollandlastest isandad olid oma orjade vastu julmad, kuid meinheer van Dyck ja emand ilmutasid neil aastatel minu vastu alati lahkust. Noore poisina tegin ma vaid kergeid töid. Kui veidi vanemaks sain, andis meinheer van Dyck mulle kõiksuguseid ülesandeid. Ma tõin ja viisin alati midagi. Kuid ainus kord, kui ta mulle peksa andis, oli siis, kui me olime Janiga akna ära lõhkunud. Siis võttis ta rihma ja mõlemad said ühepalju.

*

Kui olin umbes neljateistkümnene, sai meinheer van Dyckist tähtsam ärimees, kui ta oli varem olnud, ja kõik hakkasid teda bossiks kutsuma, mina samuti. Nüüd kutsun teda alati niimoodi. Ja umbes sel ajal tuli emandale pähe, et ma peaksin kandma livreed nagu suure maja teenija. Boss naeris seepeale, kuid lasi naisel oma tahtmist teha, ning ma nägin selles sinises livrees väga hea välja. Olin enda üle väga uhke. Emand õpetas mind külalistele ust avama ja lauas teenima, mis mulle väga meeldis. Ja ta ütles: „Quash, sul on ilus naeratus.” Seepärast naeratasin kogu aeg ja olin emanda ning ka bossi silmis kõrges hinnas. Ühel päeval tuli meie majja vana kirikuõpetaja Cornelius. Ta oli väga tähtis mees. Pikka kasvu, alati musta riietatud ja oma ea kohta väga sirge rühiga. Temagi ütles bossi naisele, et ma olen terane poiss. Pärast seda ei teinud ma kunagi koerust. Nii et ma arvan, et selle hea kohtlemise tõttu oli mul endast liiga hea arvamine. Tõepoolest, ma pidasin end rohkem lepinguliseks teenriks kui orjaks. Ning mõtlesin sageli, mida teha, et perekond oleks minust veel paremal arvamusel.

Umbes kuu aega pärast kirikuõpetaja visiiti, kui ma täitsin emandalt saadud ülesannet, nägin tänaval toda musta riietatud meest, laia äärega kübar peas. Vaid mõni päev enne seda olin mõelnud, kuidas bossi ja tema pere hinnangut minu suhtes tõsta, mul oli meeles, et mustanahaline vanamees oli mulle rääkinud, kuidas vabadikel lastakse saada hollandi kiriku liikmeteks. Ja kui ma nüüd kirikuõpetajat nägin, läksin tema juurde ja ütlesin väga lugupidavalt: „Tere hommikust, härra.” Ta heitis mulle pisut karmi pilgu, sest segasin teda ta mõtetes, kuid tundis mu siis ära ja lausus: „Sa oled van Dycki orjapoiss.”

„Olen küll, härra,” ütlesin ma. „Ja ma mõtlesin, kas võiksin teie kõrgeaususelt midagi küsida.”

„Noh? Mis see on?” küsis ta.

„Ma mõtlesin, kui saaksin kiriku liikmeks,” ütlesin ma.

Ta vaatas mind hetke nagu välgust rabatud.

„Sa tahad saada minu koguduse liikmeks?”

„Jah, härra,” ütlesin ma.

Noh, ta ei lausunud mõne aja sõnagi, vaid lihtsalt seisis ja vaatas mind külma arupidava pilguga. Kui ta lõpuks vastas, oli tema hääl vaikne.

„Ma näen, mis mees sa oled,” lausus ta. Ning mina, noor ja rumal, arvasin, et see tähendab mulle midagi head. „Kas sa püüad paremale järjele saada?” küsis ta minult.

„Jah, härra,” ütlesin ma väga lootusrikkalt ja naeratasin talle nii hästi kui oskasin.

„Seda ma arvasin,” pomises ta rohkem endamisi kui mulle. Ja noogutas siis. „Need, kes kogudusse astuvad, teevad seda jumalaarmastusest, mitte aga mingit kasu lootes,” ütles ta.

Kuigi ma elasin van Dycki peres ja teadsin, kuidas nende lapsi kasvatati, pidin tunnistama, et tean ristiusust väga vähe. Ning unustades, et olen vaid ori ja tema on kirikuõpetaja, hakkasin vaidlema.

„Kuid nad teevad seda põrgutulest pääsemiseks,” ütlesin ma.

„Ei.” Mulle paistis, et ta ei taha minuga rääkida, ent olles kirikuõpetaja, on ta kohustatud isegi orjale juhatust andma. „See on juba ette määratud, kes läheb põrgusse ja kes päästetakse,” ütles ta. „Jumalakartlikud teenivad Issandat tema ja mitte enda pärast.” Siis osutas ta mulle sõrmega. „Alandlikkus on kirikusse pääsemise hind, noormees. Kas saad aru?”

„Jah, härra,” ütlesin ma.

„Sa pole esimene ori, kes kujutab ette, et meie kirikus käimine avab tee vabadusele. Kuid seda ei sallita. Me anname end Jumala kätte seetõttu, et ta on hea. Mitte selleks, et oma elujärge parandada.” Ja nüüd muutus tema hääl valjemaks, nii et möödaminev mees pööras pead. „Jumal ei ole pilkamiseks, noormees,” karjus ta ja marssis mulle õieti pilku heitmata minema.

Mõni päev hiljem pöördus boss minu poole ja ütles: „Ma kuulsin, et sul oli jutuajamine kirikuõpetaja Corneliusega.” Ja ta vaatas mind veidra pilguga.

„Jah, boss,” ütlesin ma. Kuid pärast seda otsustasin usust enam mitte rääkida.

*

Ning peagi oli tähtsamaidki asju, mille pärast muretseda, kui oma hinge päästmine. Sest sel suvel, kui boss oli ära ülemjooksul, tulid inglased.

Ma töötasin parajasti köögis, kui Jan selle uudisega joostes tuli.

„Tule kähku, Quash,” hüüdis ta. „Mere äärde. Tule ja vaata!”

Ma mõtlesin, kas emand lubab, kuid hetk hiljem oli too koos väikese Claraga samuti seal. Mäletan, et Clara ümar näoke oli erutusest õhetav. Nii läksime kõik fordi juurde mere äärde. Oli selge päev ja võis näha üle lahe. Ning seal kaugel paistsid kaks inglaste purjelaeva. Nad sõitsid lahesuudmesse, et ükski laev ei pääseks merele ega sadamasse. Aeg-ajalt nägime valget suitsupahvakut. Siis oli pikk vaikus, kuni kostis suurtükipauk nagu vaikne kõmin, sest nad olid ligi seitsme miili kaugusel. Ja inimesed mere ääres hakkasid karjuma. Tuli teade, et inglastest asukad teispool Brooklynit kogunevad ja haaravad relvad, kuid keegi ei teadnud seda kindlalt. Mehed fordi müüridel olid suurtükid lahele suunanud, ent kuna kuberneri ei olnud kohal, ei võtnud keegi juhtimist enda peale, mis emandat väga pahandas. Ma arvan, et ta oleks vastutuse hea meelega enda peale võtnud.

Mehed olid juba saatnud kulleri ülemjooksule kuberneri hoiatama. Kuid enne, kui too tagasi jõuab, kulub päev või kaks. Selle aja jooksul jäid Inglise laevad sinna, kus nad olid, ega tulnud lähemale.

Siis ühel õhtul kuberner saabus ja võttis juhtimise üle ning niipea, kui emand sellest kuulis, läks ta temaga kohtuma. Kui ta tagasi tuli, oli ta väga vihane, kuid ei öelnud, miks. Järgmisel hommikul tuli ka boss koju.

Kui ta uksele ilmus, täheldas emand, et ta oli liiga kaua ära olnud. Ning boss vastas, et tuli tagasi nii kiiresti, kui sai. Emand ütles, et kuberner oli rääkinud teist juttu. Ta oli temalt kuulnud, et van Dyck oli teel peatuse teinud. Ja ta vaatas teda kurja pilguga. Peatuse teinud, kui inglased tema peret ründasid, ütles ta.

„Tõepoolest tegin,” sõnas boss laia naeratusega. „Ja sa peaksid selle üle rõõmus olema.”

Emand vaatas teda üsna karmilt. Kuid boss ei teinud sellest väljagi. „Mõtle, kui Stuyvesant mulle ütles, et inglased on tulnud, polnud mul aimugi, kuidas asjalood siin on,” lausus ta. „Ma arvasin, et nad on juba linnas, on röövinud kogu meie kauba ja ajanud sind majast välja. Kas ma pidin siis nägema, et nad ka meie paadi lasti ‒ mis on muuseas rikkalik ‒ samuti ära varastavad? See oleks olnud kogu meie alles jäänud vara. Seepärast otsustasin viia selle kindlasse kohta. See on nüüd ühe indiaani pealiku juures külas, kuhu Stuyvesant nägi mind minevat. Ma olen tundnud seda indiaanlast juba palju aastaid, Greet. Ta on üks vähestest, keda ma võin usaldada. Ja last peaks sinna jääma, kuni see asi siin on möödas. Ma arvan, et sa oled minuga nõus.”

Noh, emand ei lausunud sõnagi, kuid mulle paistis selgelt, et boss mõtleb alati perekonnale.

Sel päeval oli Uus-Amsterdamis palju segadust. Paadid tõid kuberner Stuyvesantile sõnumeid inglaste komandörilt kolonel Nicollsilt, kuid keegi ei teadnud, mida need sisaldasid, ja kuberner ei öelnud midagi. Kuid Inglise sõjalaevad jäid lahesuudmesse.

Järgmisel päeval, kui ma läksin koos bossi ja Janiga mere äärde, kohtasime seal rahvahulka. Mehed osutasid üle vee Brooklyni poole. Ja seal võis üsna kindlalt näha, et helkivate relvadega Inglise sõdurid kogunevad parve juurde. Keegi näitas käega lahesuudme poole ning ütles, et sellest lääne pool suurel maakühmul, mida hollandlased kutsuvad Staten Islandiks, on inglased toonud maale veel rohkem sõdureid.

Meinheer Springsteen oli ka seal.

„Meil on fordis sada viiskümmend meest,” ütles ta bossile, „ja linnas saame ehk kokku kakssada viiskümmend võitlusvõimelist meest. Koos orjadega teeb see kokku maksimaalselt viissada. Inglise kolonelil on kaks korda rohkem väljaõppinud sõdureid. Ja nad näevad, et ka inglastest asukad pikal saarel on vägesid kogunud.”

„Meil on fordis suurtükid,” lausus boss.

„Püssirohtu on vähe. Ja laskemoona,” ütles Springsteen. „Kui Inglise sõjalaevad lähemale tulevad, pommitavad nad meid pihuks ja põrmuks.” Ta võttis bossil käe alt kinni. „Räägitakse, et nad nõuavad, et me linna neile annaksime, ja et Stuyvesant ei anna järele.”

Kui meinheer Springsteen oli edasi läinud, küsis Jan bossilt, kas inglased tapavad meid.

„Ma kahtlen selles, mu poeg,” ütles boss. „Elavatena oleme neile palju rohkem väärt.” Siis hakkas ta naerma. „Kuid mine sa tea.” Siis läks ta teiste kaupmeestega rääkima.

Kui koju tulime, ütles ta emandale, et ükski kaupmeestest ei taha sõdida, ning emand oli vihane ja ütles, et nad on argpüksid.

Järgmisel päeval saabus paadiga Connecticuti kuberner Winthrop. Ma nägin teda. Ta oli väike tõmmu näoga mees. Ja tal oli kaasas veel üks kiri kolonel Nicollsilt. Nad läksid kuberner Stuyvesantiga kõrtsi, et asja arutada. Nüüd olid kõik kaupmehed all rannas ja tahtsid teada, mis toimub, ja boss läks ka sinna. Kui ta tagasi tuli, ütles ta, et mõned kaupmehed on teada saanud, et inglased pakuvad väga häid tingimusi, kui kuberner Stuyvesant annab linna neile. Kui Winthrop oli ära läinud, nõudsid kaupmehed kuberner Stuyvesantilt, et ta näitaks neile inglaste kirja. Kuid selle asemel kiskus Stuyvesant kirja nende nähes tükkideks ja nad olid väga vihased. Kuid siis võtsid nad kirja tükid ja panid uuesti kokku. Kirjast said nad teada, et inglased on valmis jätma alles kõik hollandlaste kombed ja nende vara ning laskma kõigel jääda täpselt nii, nagu oli varem, kui Stuyvesant linna ilma tülita neile annab. Nüüd tahtsid nad seda kõik. Kuberner Stuyvesant muidugi välja arvatud.

Emand oli kuberner Stuyvesanti poolt.

„Ta tegi õigesti,” karjus ta. „Ta on teie kõigi hulgas ainus mees.” Ja ta nimetas kaupmehi krantside karjaks ning lausus veel üht-teist, mida ma ei hakka kordama.

Siis hüüdis keegi tänaval: „Inglased tulevad.” Me jooksime kõik välja ja nägime all mere ääres, et Inglise sõjalaevad tulevad tõepoolest üle lahe meie poole. Nad peatusid üksteise järel kalda lähedal ja suunasid suurtükid meile. Ja nad jäidki sinna, andes meile mõista, mida nad võivad teha, kui tahavad.

Noh, järgmisel hommikul kirjutasid kõik kaupmehed alla palvekirjale, et kuberner alistuks. Emand küsis bossilt, kas tema mõtleb ka alla kirjutada, ja boss ütles: „Kirjutan.” Isegi kuberneri poeg kirjutas alla, mis võis olla isale valus löök. Kuid kuberner ei andnud ikka veel järele. Me läksime kõik fordi juurde ja nägime, et ta seisab üksi kaitsevallil suurtüki juures, valged juuksed tuules lehvimas. Ja boss ütles: „Kurat võtku, ma arvan, et ta tahab ise tulistada.” Ja siis nägime, et kaks kirikuõpetajat läksid sinna üles ja palusid teda, et ta seda ei teeks, sest võis karta, et see hävitaks meid kõiki. Ja lõpuks veensid jumalamehed teda alla tulema. Nii said inglased selle paiga endale.

*

Teisel pool ookeani olid inglased oma võidu üle nii rõõmsad, et kuulutasid hollandlastele sõja, lootes saada endale veel rohkem nende valdusi. Kuid peagi maksid hollandlased neile kätte, võttes troopikas ära mõned nende rikkad sadamad. Järgmisel aastal oli Londonis suur katk ja siis põles linn maha ja aasta pärast seda purjetasid hollandlased mööda Thamesi Londonisse, võtsid kõik kuninga parimad sõjalaevad sleppi ja vedasid minema ning inglased olid nii nõrgaks jäänud, et ei saanud midagi teha. Seepärast nõustusid nad rahuga. Hollandlased võtsid tagasi kõik orja- ja suhkrusadamad, mis inglased olid neilt ära võtnud. Ja inglastele jäi Manhattan. Emand polnud sellega rahul, kuid boss ei hoolinud sellest.

„Me oleme vaid etturid suures mängus, Greet,” ütles ta.

Kui kolonel Nicollsist sai uus kuberner, ütles ta hollandlastele, et nad võivad vabalt lahkuda, kui soovivad, kuid lubas, et neid ei paluta kunagi sõdida Hollandi vastu, kui nad kohale jäävad. Olgu tüli ükskõik kui suur. Ta muutis linna nime New Yorgiks, sest see oli nüüd Yorki hertsogi valdus, ning nimetas ümberkaudse ala Yorkshire’iks. Siis määras ta linnale linnapea ja raehärra, nagu on igal Inglise linnal. Kuid rae meestest oli suurem osa hollandlastest kaupmehed ja nad olid rohkem rahul, kui siis, kui kuberner Stuyvesant neid valitses, sest kolonel Nicolls küsis neilt alati nõu. Ta oli sõbralik mees, kergitas kübarat, kui emandat tänaval nägi. Ta hakkas korraldama ka hobuste võiduajamisi, mis kõigile meeldisid.

Ja mõne aja pärast, kui kuberner Stuyvesant oli käinud ookeani taga Hollandis, et seletada, miks linn kaotati, tuli vana mees tagasi oma farmi. Kolonel Nicolls kohtles teda väga lugupidavalt ning neist said parimad sõbrad. Inglise kuberner käis alati Stuyvesanti farmis aega veetmas. Emand ei armastanud endiselt inglasi. „Kuid ma ei eita, et Nicolls on viisakas mees,” ütles ta.

Järgmine kuberner oli samasugune nagu kolonel Nicolls. Ta seadis sisse postiühenduse Bostoniga. Ta võttis suure osa kasumist endale. Rikkad kaupmehed ei hoolinud sellest, kuid vaesemad hollandlased, keda oli palju, ei olnud inglaste valitsusega mõne aja rahul, sest linnas olid Inglise sõdurid, mis tõi neile tülisid ja kulutusi.

*

Kui ma poisike olin, töötas enamik Lääne-India Kompanii orje ehitustel. Kaupmeeste orjad tegid peamiselt aiatööd või lossisid sadamasildadel paate. Mõnda kasutati laevadel. Kuid linnas oli ka naisorje. Need töötasid peamiselt pesukojas ja tegid raskemaid kodutöid, kuid mõned neist olid ka kokad. Tänaval mööduvad mehed peatusid õhtuti sageli ja neid võis videvikus näha orjanaistega üle aia jutlemas. Nagu arvata võis, sündisid nende jutuajamiste tulemusel mõnikord lapsed. Ent kuigi usk seda ei lubanud, ei paistnud orja peremehed sellest numbrit tegevat, et need lapsed sünnivad. Ja selle põhjus oli minu arust üsna selge.

Sest orjakaubandus oli väga tulus. Äsja Aafrikast toodud orja võis noil päevil Manhattani sadamasillal müüa tema ostuhinnast kümme korda kõrgema hinna eest ja teistes paikades veelgi kallimalt. Nii et isegi kui suur osa lastist teel kaotsi läks, teenis kaupmees orjade müügiga ebatavaliselt hästi. Seepärast lootsid nii vana kuberner Stuyvesant kui ka uus valitseja Yorki hertsog teha Manhattanist suure orjaturu. Ja tõepoolest, kuberner Stuyvesanti päevil ja pärastpoole toodi Uus-Amsterdami sadu orje, mõned neist otse Aafrikast. Paljud orjad jäid sellesse kanti, teised aga müüdi inglaste istandustele Virginias ja mujal. Nii et kui ori sai New Yorgis lapsi, võis isand oodata, kuni need teatud ikka jõuavad, ning nad siis ära müüa. Mõnikord jätsid isandad lapsed endale ja õpetasid tööks välja ning müüsid maha ema, et ta neid liigse tähelepanuga ära ei hellitaks.

Kuna linnas liikus ringi hulk noori naisi, hakkasin ma neist huvituma ning kui inglased tulid, tahtsin ma oma mehelikkust tõestada. Otsisin linnas mõnd orjatüdrukut, kes nõustuks mulle selles asjas kogemusi andma. Pühapäeviti, kui boss ja teised pereliikmed kirikus olid, tulid mustanahalised tänavale aega veetma ja siis võisin kohata teistest linnaosadest pärit orjatüdrukuid. Kuid nende kahe või kolmega, kelle ma leidsin, polnud kerge aega veeta. Kaks korda aeti mind tänaval taga, kui püüdsin ühe tüdruku omaniku majja minna, ja üht tüdrukut piitsutati minuga rääkimise pärast. Nii et mul oli mõningaid raskusi.

Linnas, kus asus sadam, oli muidugi naisi, kes pakkusid mehele kõike, mida see tahtis, kui neile maksti. Ja minul oli veidi raha. Aegajalt andis boss mulle kulutusteks mündi, kui ta minuga rahul oli. Või kui ta üüris mu päevaks välja, mida sageli tehti, andis ta mulle väikese osa rahast, mida minu eest sai. Ma olin pannud selle raha kindlasse kohta. Niisiis arvasin, et tuleks kulutada osa sellest mõnele niisugusele naisele, et meheks saada.

Ühel õhtul poetasin end teiste orjade seltskonda ning nad viisid mu mööda Bowery teed ühte linnast kaugemal asuvasse paika, kus elas enamik vabu mustanahalisi.

Me läksime ühte puumajja, mis oli suurem kui teised. See oli midagi võõrastemajataolist. Mees, kellele see kuulus, oli pikka kasvu ja ta andis meile mõned magusad koogid ja rummi joomiseks. Seal oli umbes kümmekond mustanahalist ja mõned neist olid orjad. Kui ma olin seal mõne aja olnud, märkasin üht nurgas magavat vanameest, kellel oli peas õlgkübar, ning sain aru, et see on sama vanamees, keda olin poisikesena turul kohanud ja kes oli mulle öelnud, et ma võin vabaks saada. Küsisin pikakasvuliselt mehelt, kelle oma see maja oli, kes see vanamees on, ja ta ütles: „See on minu isa.” Ta rääkis minuga mõne aja. Mulle jäi temast väga hea mulje. Talle kuulus maja ja veidi maad selle kõrval ning tal olid oma töömehed. Ta oli vaba nagu mõni valge mees ja tal polnud rahast puudus. Tema nimi oli Cudjo.

Kui olin temaga mõne aja rääkinud ja rummi joonud, märkasin, et majja tuli umbes minuvanune tüdruk. Ta istus vaikselt nurgas magava vanamehe lähedal ja keegi ei paistnud talle tähelepanu pööravat. Mina aga vaatasin tema poole mitu korda ja mõtlesin, kas ta märkab mind. Viimaks pööras ta pead ja vaatas mulle otsa. Ja ma nägin, et tema pilk on naerune ja see on sõbralik naeratus.

Pidin juba tema juurde minema, kui tundsin, et Cudjo pigistab mu käsivart.

„Sa jäta see tüdruk parem rahule,” ütles ta vaikselt.

„Miks?” küsisin. „Kas ta on sinu naine?”

„Ei,” vastas ta.

„Sa oled tema isa?”

„Ei ole.” Ta raputas pead. „Ta on minu oma. Ta on mu ori.”

Alguses ei uskunud ma teda. Ma ei teadnud, et mustal mehel võib ori olla. Ja mulle tundus kummaline, et mehel, kelle isa oli vabaks saanud, on endal ori. Kuid nii see oli.

„Kas sa otsid naist, noormees?” küsis Cudjo minult ja ma ütlesin, et otsin jah. „Sul pole varem sõbratari olnud?” päris ta ja ma ütlesin, et pole jah.

„Oota veidi,” lausus ta mulle ja läks välja.

Mõne aja pärast tuli ta tagasi ühe noore naisega. See oli minu arust umbes kahekümne kuni kahekümne viie aasta vanune. Ta oli peaaegu sama pikk kui mina ja tema aeglane kerge kõnnak paistis ütlevat, et tundku teised end kuidas tahes, tema tunneb end siin ilmas mõnusalt. Ta tuli pingi juurde, millel ma istusin, võttis mu kõrval istet ja küsis nime. Me lobisesime mõne aja ja jõime koos. Siis vaatas ta Cudjo poole ja noogutas talle kergelt.

„Tule õige minuga, kullake,” lausus ta.

Nii lahkusin ma koos temaga. Kui me välja läksime, naeratas Cudjo mulle ja ütles: „Sa jääd rahule.”

Ja sel ööl sai minust mees.

Järgmistel aastatel sain sõbraks paljude linna orjanaistega. Boss ütles mulle mitu korda, et üks või teine meinheer on kurtnud, et tema orjatüdruk sai lapse ja see olevat minu tegu. Mõned naabrid ütlesid, et boss peaks saatma mu linnast välja farmi tööle. Kuid ta ei teinud seda.

*

Ma püüdsin alati meeldida ühtmoodi nii bossile kui ka emandale. Kuid mõnikord ei olnud see kerge, sest nad polnud omavahel ühel meelel.

Emandale näiteks ei meeldinud alati bossi sõbrad. Esimene, kes talle ei meeldinud, oli meinheer Philipse. Oleks võinud arvata, et too mees peaks talle meeldima, sest ta oli hollandlane ning tema naine oli emanda lähedane tuttav. Ta oli ka rikas. Kuid emand ütles, et meinheer Philipse on muutunud liiga inglaslikuks ja unustab ära, et on hollandlane. Bossile aga paistis meinheer Philipse küll meeldivat.

Teine tuli meie ellu järgmisel viisil.

Boss armastas paadiga sõita. Ta otsis selleks alati põhjust. Mõnikord viis ta pere paadiga mõnda paika. Ükskord läksime väikesele saarele, mis asus otse Manhattani põhjatipu juures ja mida kutsuti Pähklisaareks. Meil oli kaasas suur korv toidu ja joogiga ning me veetsime seal terve pärastlõuna. Teinekord läksime üle lahe kohta, mida kutsuti Austrisaareks.

Ühel päeval ütles boss, et ta läheb paika, mis asub pikal saarel, ning mina ja Jan läksime temaga kaasa.

Asusime sadamast teele ja sõitsime mööda Idajõge. Kui jõudsime kohta, kus jõgi kaheks hargneb, ja sisenesime ida poole viivasse jõeharusse, hakkas vesi nii ägedalt keerlema ja tormama, et mul hakkas hirm. Ka Jan oli näost kahvatu, kuigi ei tahtnud seda välja näidata. Kuid boss vaid naeris ja ütles: „See on Põrguvärav, poisid. Ärge kartke.”

Kohe, kui me sealt läbi saime, vesi rahunes ning mõne aja pärast pöördus boss minu poole ja lausus: „See on väin, Quash. Siinpool” ‒ ja ta osutas vasakule ‒ „ulatub rannik kuni Connecticuti ja Massachusettsini. Sealpool” ‒ ja ta näitas paremale ‒ „ulatub sadade miilide kaugusele Long Island. Kas sa oled rõõmus, et kaasa tulid?”

See oli kõige ilusam paik, mida ma elus kunagi näinud olin. Pea kohal oli selge sinine taevas ja ma võisin tunda endal päikesepaistet. Kõikjal, kuhu sa ka ei vaadanud, laius rahulik vesi, millest kerkisid liivarannad ja suured roostikud, ning lainetel liuglesid merelinnud. Ma arvasin, et olen paradiisis.

Purjetasime mõne tunni, kuni jõudsime väina saarepoolsel kaldal asuva külani. Selle maabumissillalt laadisime paati kauba, mille boss kavatses linnas ära müüa. Hakkasime juba lõpetama, kui üks mees tuli meid uurima. See oli inglise kaupmees. Ta vaatas mõtlikult bossi ja boss vaatas teda ning mees küsis: „Kas ma müüsin sulle kord hõbedollari?”

„Ma arvan, et jah,” vastas boss.

Pärast seda jutlesid nad pool tundi. Ma ei kuulnud kogu jutuajamist, kuid seisin lähedal, kui inglane ütles, et oli paari aasta eest abiellunud ja on väga rõõmus, et ookeani tagant Londonist ära tuli. Kui lõpuks lahku läksime, kuulsin, et boss ütles mehele, et see võiks tulla elama New Yorki, kus saaks väga head äri teha, ja inglane ütles, et on sellele mõelnud.

Selle mehe nimi oli Master. Ning hiljem oli tal emandaga palju pahandust.

*

Mul oli kord juhus emandale väga suurt heameelt teha. Ameerika kolooniates teadsid kõik, et nende elu sõltub ookeanitaguste isandate tülidest. Viis aastat pärast seda, kui viimane tüli inglaste ja hollandlaste vahel oli lõppenud, algas kõik uuesti. Ainult et seekord oli see rohkem perekonnatüli.

Inglise kuningas Charles II oli lähedalt sugulane Prantsuse kuninga Louis XIV-ga ja ta polnud hollandlastelt peksasaamist unustanud. Nii et kui kuningas Louis 1672. aastal Hollandile kallale tungis, lõi kuningas Charles temaga kampa. Kuid neil ei läinud eriti hästi, sest kui Prantsuse väed Hollandisse tulid, avasid hollandlased tammid ja ujutasid maa üle, nii et prantslased ei pääsenud edasi. Järgmisel suvel kuulsime, et Hollandi laevad tulevad piki rannikut ülespoole, põletavad Virginia ranniku lähedal inglaste tubakalaevu ning tekitavad kõiksugu segadust. Ning juuli lõpus nägime, et Hollandi sõjalaevad on juba Staten Islandi juures ankrus.

Nüüd oli linnas üks noor härrasmees nimega Leisler. Ma arvan, et ta oli sakslane, kuid oli tulnud Manhattanile ja abiellunud rikka hollandlannast lesega ning teinud head äri. Ta oli igas asjas nagu hollandlane ning meeldis seepärast emandale. Kord, kui boss ära oli, tuli ta meie majja ja ma kuulsin, kuidas ta emandale rääkis, et paljud inimesed mõtlevad, kas võtta hollandlased lahkelt vastu ning öelda neile, et nad võivad inglased Manhattanilt välja peksta, kui tahavad.

„Mõned kaupmehed mõtlevad, et meie saadikud peaksid minema Staten Islandile,” ütles ta. „Kuid mulle teevad muret need suurtükid fordis. Seal on nelikümmend kuus suurtükki, mis võivad Hollandi laevadele palju kahju teha.”

Kui Leisler oli ära läinud, paistis emand mõttesse vajuvat. Kui boss tagasi tuli, rääkis emand, mida Leisler oli öelnud. Bossini olid sellised kuuldused juba jõudnud ning ta käskis kõigil majja jääda. Siis läks ta välja, et rohkem teada saada.

Mõne aja pärast hüüdis emand: „Kas sul on haamer, Quash?” Noh, mul oli küll töötoas haamer. Emand vaatas seal ringi ja nägi suuri raudvardaid, mida boss oli kasutanud telgi tugedena. „Võta need ka,” ütles ta, „ja tule minuga kaasa.”

Ma kartsin minna, sest boss oli keelanud majast lahkuda, kuid ei julgenud emandale ära öelda. Nii läksime forti.

Päike oli juba madalal, kuid seal oli hulk rahvast. Fordis kamandas üks kapten. Tal olid mõned sõdurid, kuid ta püüdis koguda ka vabatahtlikke, kes seisid otse fordi ees, kohas, mida kutsuti Keeglimuruks. Emand ei teinud kaptenist väljagi. Ta läks koos minuga forti ja kutsus mõned vabatahtlikud endaga kaasa. Ma arvan, et meid sai kokku umbes kakskümmend. Siis läks emand otse suurtükkide juurde ja enne kui keegi midagi taipas, võttis ta minult varda ja haamri ning hakkas taguma varrast suurtüki süüteauku, et suurtükk tulistada ei saaks. Mõned sõdurid nägid seda ja hakkasid kisama ning püüdsid vahele segada, kuid emand ei teinud neist väljagi ning tagus varda nii kõvasti suurtüki sisse, et see jäi sinna kinni. Seda nimetatakse suurtüki kinninaelutamiseks.

Sõdurid olid nüüd väga ärevil. Nad polnud kuigi hästi välja õpetatud. Nad hakkasid meie poole jooksma ja hüüdsid vabatahtlikele, et need emanda tegevuse peataksid. Kuid vabatahtlikud olid kõik hollandlased. Ja emand oli juba läinud järgmise suurtüki juurde.

Just siis jõudis üks sõduritest emandani ja hakkas tema poole musketiga vehkima. Mul ei jäänud muud üle, kui talle kallale karata, enne kui ta emandat lüüa jõuab. Ma virutasin ta pikali ja ta lõi pea üsna kõvasti vastu maad, nii et jäi maha. Kuid nüüd oli minu juures teine sõdur ja sel oli käes suur püstol, mille ta suunas otse minu poole ja vajutas päästikule. Ma arvasin, et nüüd ma suren. Kuid minu õnneks polnud püstol hästi laetud ega tulistanud. Emand pööras ümber ja nägi seda kõike ning hüüdis vabatahtlikele, et nad sõdureid eemal hoiaksid, mida nad ka tegid.

Noh, pärast seda oli seal palju segadust, sest sõdurid ei teadnud, mida teha, ning üha rohkem vabatahtlikke tuli forti emandale appi ning kui kapten aru sai, mis toimub, oli tal mõistus otsas. Emand muudkui naelutas suurtükke, kuni vardad otsa said. Siis jättis ta haamri vabatahtlikele ja käskis neil jätkata.

Järgmisel päeval maabus müüri ees lagedal maal kuussada Hollandi sõdurit. Nad marssisid forti. Mõned hollandlased tervitasid neid rõõmuhõisetega ja inglasest kapten pidi alistuma. Tal ei jäänud muud üle.

Pärast seda olin ma emanda silmis kõrges hinnas. Olin kartnud, et boss saab minu peale sõnakuulmatuse ja forti minemise pärast vihaseks, kuid päev pärast seda, kui see kõik juhtus, ütles ta mulle: „Emand ütleb, et sa päästsid ta elu.”

„Jah, härra,” sõnasin ma.

Siis ta vaid naeris.

„Ma pean sulle vist tänulik olema,” lausus ta. Ja ei öelnud mulle ühtegi paha sõna.

*

Nii said hollandlased New Yorgi jälle endale. Seekord nimetati linn Uus-Orangeks. Kuid see nimi püsis ainult aasta. Ookeani taga sõlmisid meie isandad uue lepingu ning meid anti inglastele tagasi, mis emandale sugugi ei meeldinud.

Pärast seda oli kõik mõne aja üsna rahulik. Manhattanit kutsuti jälle New Yorgiks, kuid uus inglasest kuberner, kelle nimi oli Andros, rääkis hollandi keelt ja aitas kaupmehi ‒ eriti rikkaid. Ta lasi täita linna läbiva kanali. Emand ütles, et ta tegi seda selleks, et kanal ei tuletaks inimestele meelde Amsterdami. Kuid see vana kraav haises tihti ning ma arvan, et kuberner lasi selle seepärast kinni ajada. Selle kohale rajati ilus tänav nimega Broad Street.

Sel ajal tuli New Yorki elama härra Master, keda me olime Long Islandil kohanud. Ta ajas bossiga head äri. Bossile meeldis kaubelda jõe ülemjooksul karusnahkadega, kuid kaubavahetus Lääne-India suhkrurooistandustega kasvas ja see oli härra Masteri äri. Mõnikord oli boss tema merereisides osanik ja meinheer Philipse samuti.

Kuid boss tegi midagi, mis emandat väga rõõmustas. Jan oli jõudnud abiellumisikka ja boss naitis ta heast hollandi perekonnast pärit tüdrukuga. Tolle nimi oli Lysbet Petersen ja tal oli märkimisväärne varandus. Ma olin teda linnas näinud, kuid rääkinud polnud kordagi, enne kui ta kihlusest teatamise ajal meie majja tuli.

„See on Quash,” ütles Jan talle ja naeratas mulle sõbralikult, mispeale noor daam vaid noogutas. Seepärast olin rõõmus, kui preili Clara lisas: „Quash on olnud meie juures kogu elu, Lysbet. Ta on mu parim sõber.”

Pärast seda naeratas noor daam mulle soojalt, näidates, et on aru saanud, et mind tuleb lahkelt kohelda.

Ja mul oli tõesti meeldiv nende pulmas olla ja näha, kuidas kirikuõpetaja naeratab ning boss ja emand paistavad rahul olevat.

*

Järgmisel aastal võisin osutada bossile teene, mis muutis mu elu.

1675. aastal oli hirmus indiaanlaste ülestõus. Seda juhtiva pealiku nimi oli Metacom, kuid mõned kutsusid teda kuningas Philipiks. Ma ei tea täpselt, millest tüli algas, kuid peagi ajas valge mehe vastu kogunenud vimm indiaanlaste südames neid Massachusettsis ja Connecticuti kaugemates osades mässama ning õige pea hakkasid indiaanlased ja valged üksteist hulganisti tapma. Ning New Yorgis olid inimesed hirmul.

Sest kõik sõdivad hõimud rääkisid algonkini keelt. Seepärast paistis loomulik, et ka New Yorgi ümbruse hõimud võivad üles tõusta. Jõe ülemjooksul ja Long Islandil oli veel hulk indiaanlaste hõime, kuid nad olid nüüd palju nõrgemad.

Ent kuberner Andros teadis, mida teha. Ta kogus kõik indiaanlased kokku ja võttis neilt vande, et nad ei hakka sõdima. Hulk mehi toodi linnalähedasse laagrisse, kus neil võis silma peal hoida. Siis läks kuberner ülemjooksule mohookide juurde ning lubas neile rohkesti kaupu tingimusel, et kui New Yorgi ümbruse algonkinid peaksid valgetele tüli tegema, tulevad mohoogid ja suruvad nad maha. See kindlasti aitas, sest Manhattani ümbruses ei olnud mingeid rahutusi.

Ühel päeval võttis boss mu kaasa Manhattani keskossa, kus mõnedel indiaanlastel oli kästud laagrisse jääda. Ta ütles mulle, et tunneb neid inimesi sest ajast, kui ta nendega kauples. Indiaanlased olid pannud oma vigvamid üles lagendiku äärde. See oli hea paik. Rohu sees kasvasid metsmaasikad. Boss rääkis mõne aja indiaanlastega nende keeles ja võis näha, et mehed on teda nähes rõõmsad, kuid ma nägin, et mõned neist on haiged. Mõne aja pärast tuli boss minu juurde ja küsis mult: „Kas sa kardad palavikku, Quash?”

Palavik oli aeg-ajalt ka linna jõudnud. Mäletan, et kui olin umbes kaheksateistaastane, oli see väga hull ning mõned lapsed ja vanainimesed surid sellesse. Kuid mind ei paistnud palavik kunagi tülitavat.

„Ei, boss,” vastasin ma.

„Hästi, siis ma tahan, et sa jääksid mõneks ajaks nende inimeste juurde ja vaataksid, et neil oleks kõik, mida nad vajavad. Kui neil toidust või ravimitest puudus on, tuled linna ja ütled mulle.”

Nii jäin sinna paika ligi kuuks ajaks. Mõnda peret tabas palavik väga hullult. Üks naine, kes oli kahvatum kui teised, kaotas oma abikaasa ning tema lapsed olid peaaegu suremas. Kuid ma aitasin tal nad jõe äärde viia, kus me nende ihu maha jahutasime, ning pärast käisin linnas kaerajahu ja muud toidupoolist toomas. Ma arvan, et kui ma poleks seda naist aidanud, oleks ta kaotanud ka lapsed. Igatahes ma rääkisin sellest bossile ja ta ütles, et olin teinud hästi.

Kui aga kõik möödas oli ja ma koju tulin, sain vaevalt uksest sisse, kui emand minu poole pöördus.

„Sa raiskad aega neid indiaanlasi päästes,” karjus ta mulle. „Nüüd asu tööle ja kasi maja puhtaks, oled selle kuuks ajaks hooletusse jätnud.” Ma teadsin, et ta pole indiaanlastest heal arvamusel, kuid see polnud minu süü, et ma neid aitasin. Boss ütles mulle, et ma selle pärast ei muretseks, kuid emand paistis pärast seda olevat unustanud, et ma kord tema elu päästsin, ning suhtus minusse mõne aja külmalt.

Ja ma hakkasin mõistma, et sa võid elada inimeste hulgas kogu elu, kuid ei või kindel olla, et neid tunned.

*

Kuid bossi tänulikkuse olin ma kindlasti ära teeninud. Umbes kuu aega hiljem kutsus ta mu tuppa, kus harilikult töötas, ning käskis ukse kinni panna. Ta suitsetas oma piipu ja vaatas mind mõtlikult, nii et ma arvasin, et olen mingi pahandusega hakkama saanud.

„Quash,” sõnas ta umbes minuti pärast. „Ükski inimene ei ela igavesti ja ma olen mõelnud, mida sinuga teha, kui mu aeg otsa saab.”

Ma arvasin, et ehk ta peab silmas seda, et ma töötaksin edasi tema poja Jani juures. Kuid pidasin suu ja üksnes kuulasin aupaklikult.

„Nii ma siis otsustasin, et sa saad vabaks,” ütles ta.

Kui ma neid sõnu kuulsin, suutsin vaevu oma kõrvu uskuda. Need vabad mehed, keda ma tundsin, olid kõik töötanud pikka aega Hollandi Lääne-India Kompaniis. Ma polnud kuulnud, et mõni eraisikust orjaomanik oleks New Yorgis oma orjad vabaks lasknud. Seepärast olin õnnest joobunud, kui ta seda ütles.

„Tänan sind, boss,” sõnasin ma.

Ta imes mõne aja oma piipu. „Kuid ma vajan sind nii kaua, kuni elan,” lisas ta ning ma vist heitsin talle üsna mureliku pilgu, sest ta hakkas naerma. „Nüüd sa mõtled, kui kaua ma veel elan, eks ju?”

„Ei, boss,” laususin ma, kuid me teadsime mõlemad, et nii see oli, ja see ajas teda veel rohkem naerma.

„Noh, mul ei ole veel suremisega kiiret,” ütles ta. Siis naeratas mulle lahkelt. „Sa pead ehk kaua ootama, Quash, kuid ma ei unusta sind.”

Paistis, et minu unistus vabaks saada ühel päeval täitub.

*

Kindlasti ei oodanud ma siis, et mulle saab elus osaks veel suurem rõõm.

Pärast indiaanlaste rahutusi oli New Yorgis jälle vaikne. Barbadoselt ja teistest sellistest paikadest olid tulnud linna mõned rikkad inglise plantaatorid. Need elasid peamiselt Idajõe-äärsetes majades ning mõni neist ei vaevunud hollandi keelt rääkima. Kuid paljud hollandi pered tõid endiselt enda juurde oma sugulasi. Nii et kõiki neid hollandlaste maju vaadates ja tänaval hollandi keelt kuuldes võisid arvata, et kuberner Stuyvesant on endiselt ametis.

Neil päevil sai meinheer Leislerist üsna tähtis kuju ja ta meeldis kõigile vaesematele hollandlastele. Ta käis tihti ka emanda juures külas ning oli alati väga viisakas ja korralikult riides, sulg kübara küljes. Emand, kes oli endiselt kena naine, hakkas lapsesaamise east välja jõudma ja oli mõnikord pisut rusutud meeleolus. Boss, kes sai sellest aru, oli tema vastu alati tähelepanelik ning tegi mis sai, et leida viise tema rõõmustamiseks.

Kui vaid seda oleks võinud öelda ka Clara kohta. Sest sellest ajast, kui tema vend abiellus, oli sest väikesest tüdrukust, keda ma nii armastasin, saanud koletis. Ma ei suutnud seda uskuda. Pealt vaadates oli ta sama, armsa näo ja kuldsete juustega tüdruk, keda ma olin kogu aeg tundnud. Minu vastu oli ta endiselt lahke ja isa suhtes enamasti lugupidav. Kuid oma emaga käitus ta nagu vanakurat. Kui ema palus teda appi süüa tegema või palus tal turule minna, hakkas ta hädaldama, et ema teab väga hästi, et ta oli lubanud sõbrale külla minna, ja ei arvesta temaga. Kui emand midagi ütles, kostis preili Clara, et see pole nii. Kui miski oli halvasti, ütles ta, et see on ema süü, kuni emand ei suutnud seda enam mõnikord taluda. Boss püüdis Clarale mõistust pähe panna ja ähvardas teda karistada. Kuid peagi hakkas tüdruk jälle hädaldama. Mul oli emandast neil kordadel tõeliselt kahju.

Ühel päeval tuli härra Master meie majja koos inglasest plantaatoriga. Nad rääkisid bossiga inglise keeles. Mina olin ka seal. Selleks ajaks olin ma saanud selgeks mõne ingliskeelse sõna, millest piisas, et aru saada, mida nad räägivad.

Kui nad olid oma juttu alustanud, palus boss mind hollandi keeles, et ma talle midagi tooksin. Ja kui ma tõin, palus ta midagi muud, mispeale ma ütlesin midagi, mis teda naerma ajas. Kuid ma nägin, et inglasest plantaator vahib mind ja siis ütles see inglane bossile, et ärgu ta olgu minuga nii sõbralik, sest neil istandustes on mustade orjadega igavene häda ning nendega suhtlemisel peab sul olema relv käepärast ning kui nad püüavad ninakad olla, tuleb neid piitsutada. Vaatasin maha ja teesklesin, et ei saa tema jutust aru, ja boss naeris ja ütles, et peab nõuannet meeles.

Juhtumisi rääkisid nad orjadest. Sest härra Master oli just tulnud New Yorki orjalastiga ning mõned neist orjadest olid indiaanlased. Hoidmaks ära teiste riikide kaebusi, et me müüme nende inimesi, oli kuberner Andros andnud käsu, et orjaturul müüdaks ainult mustanahalisi ‒ sest kõik maailma rahvad olid seda meelt, et neegrid peavad olema orjad ‒, ning see tegi härra Masterile tüli.

„Ma kavatsen need indiaanlased üksikult maha müüa,” ütles ta. „Mul on üks kena noor indiaani tüdruk ja ma mõtlesin, et sa ehk tahad teda osta.”

Sel hetkel tuli sisse emand ja paistis olevat endast väljas, nii et ma oletasin, et preili Clara on teda jälle kurvastanud. Emand teeskles mõnikord, et ta ei saa inglise keelest aru, kuid nüüd ei vaevunud ta seda tegema, vaid karjus: „Ma ei lase siia majja haisvaid indiaanlasi tuua!”. Kuid siis pöördus ta bossi poole ja lausus: „Ma vajan aga orjatüdrukut, kes mind aitaks. Võid osta mulle mõne musta.”

Ja boss oli nii rõõmus, et saab teha midagi, mis naist rõõmustab, et läks kohe järgmisel päeval ja ostis orjatüdruku. Tolle nimi oli Naomi.

*

Ma olin tollal umbes kolmekümnene. Naomi oli kümme aastat noorem. Kuid oma ea kohta arukas. Ta oli üsna väikest kasvu, ümara näo ja lopsakate kehavormidega, mis mulle meeldis. Olles majas võõras, oli ta alguses vaikne, aga me rääkisime omavahel. Mõne päevaga õppisime teineteist paremini tundma ning rääkisime teisele oma elust. Tüdruk oli elanud istanduses, kuid töötanud õnneks teenijana majas. Kui majaomaniku naine ära suri ja mees uuesti abiellus, ütles uus naine, et ta tahab majja uusi orje ja vanad tuleb ära müüa. Nii müüs omanik Naomi ühele vahendajale, kes tõi ta New Yorki, kus orjade eest maksti head hinda.

Ütlesin Naomile, et see siin on lahke maja, ja see paistis teda veidi lohutavat.

Ma sain Naomiga väga hästi läbi. Mõnikord aitasin tal raskemaid töid teha ja kui ma väsinud olin, aitas tema mind. Olin mõne päeva haige ja ta vaatas minu järele. Aja jooksul hakkasin tundma Naomi vastu suurt kiindumust, sest ta oli nii lahke.

Ja ma hakkasin mõtlema, et võtaks ta naiseks.

Mul polnud sõbrataridest kunagi puudus. Peale linnanaiste oli mul üks tüdruk, keda mulle meeldis vaatamas käia. Ta elas Idajõe ääres väikeses külas, otse Hog Islandi juures ja tema nimi oli Violet. Suveõhtutel, kui boss ütles, et ei vaja mind enam, lippasin sinna. Violetil oli mitu last ja mõned neist võisid olla minu omad.

Kuid Naomi oli teistsugune kui need naised. Olin temaga ettevaatlik. Temaga suhetesse astudes oleksin pidanud abielluma ja ma polnud sellele varem mõelnud. Nii püüdsin mõne aja olla Naomi sõber, kuid hoida teda endast eemal. Varsti võisin näha, et ta mõtleb, mida minu käitumine tähendab, kuid ta ei öelnud mulle kunagi midagi ja mina ei rääkinud talle oma mõtetest.

Siis ühel õhtul, kui ta oli esimest talve meie juures, nägin, et ta istub üksi ja väriseb. Olles alati elanud soojades paikades, oli New Yorgi külm talv talle tundmatu. Nii istusin tema kõrvale ja panin talle käe ümber. Ning aja jooksul järgnes üks asi teisele ja varsti elasime koos nagu mees ja naine.

Boss ja emand kindlasti teadsid seda, kuid ei öelnud midagi.

*

Oli kevad, kui boss mulle ütles, et pean minema koos temaga Hudsoni ülemjooksule. Olin alati tahtnud seda suurt jõge näha, seepärast läksin hea meelega, ehkki see tähendas, et pidin Naomist mõneks ajaks lahkuma. Tavaliselt võttis boss selle teekonna ette mõni nädal hiljem, kuid Clara ja emand tülitsesid nii ägedalt, et ma usun, ta oli rõõmus, et nende juurest minema saab.

Just enne meie lahkumist oli bossil olnud emandaga sõnavahetus. Emand polnud kunagi rõõmus, kui boss ülemjooksule läks, ja nüüd hakkas ta teda Clara käitumises süüdistama. Nad panid ukse kinni, nii et ma ei kuulnud kõike, ent kui me teele asusime, vahtis boss enda ette ega rääkinud suurt midagi.

Tal oli ümber vampumvöö. Ma olin märganud, et ta paneb selle alati ümber, kui ülemjooksule läheb. Arvan, et selle vöö andis talle kindlasti mõni indiaanipealik.

Paadis oli neli aerutajat ja boss lasi mul roolipinni hoida. Kui olime tunnikese vee peal olnud, paistis ta jälle rõõmsam. Vool ja tuul olid meile vastu ja sel päeval liikusime aeglaselt edasi, kuid boss ei paistnud sellest hoolivat. Ma arvan, ta oli lihtsalt rõõmus, et saab jõe peal olla. Manhattan paistis alles, kui me kaldale sõitsime, et laagrisse jääda.

Järgmisel hommikul polnud me veel kuigi kaugele jõudnud, kui ta mulle pilgu heitis ja ütles: „Nii, Quash, ma arvan, et sa oled Naomi oma naiseks teinud. Kas sa ei teadnud, et pead minult luba küsima?”

„Ma ei tea, kas ta on päriselt minu naine, boss,” ütlesin ma. „Selleks, et naist võtta, pead kirikusse minema.” Tahtsin näha, mis ta selle peale kostab.

„Inglastel on selle jaoks oma sõna,” ütles ta mulle. „Inglise seaduste järgi, mida me peaksime täitma, kutsutakse teda sinu vabaabielunaiseks, sest ta elab sinuga ühes majas, nagu oleksite abielus. Nii et” ‒ ta naeratas ‒ „ole talle hea mees.”

„Sa pole minu peale vihane, boss?” küsisin ma. Ta vaid naeratas ja raputas pead. „Ja emand?” küsisin ma.

„Ära muretse.” Ta ohkas. „Vähemalt selles asjas oleme ühel meelel.”

Pärast seda vahtis ta mõne aja ülesjõge ja tuul puhus talle näkku ning ma jälgisin teda, et näha, kas ta on endiselt heas tujus. Siis pööras ta end ja naeratas mulle.

„Kas ma võin sult midagi paluda?” küsisin ma.

„Lase käia,” ütles ta.

„Noh, boss, asi on nii,” ütlesin ma. „Sa rääkisid mulle ühel päeval, et ma võin vabaks saada. Kuid isegi siis, kui Naomi on minu vabaabielunaine, poleks temal sellest mingit kasu. Ta oleks endiselt ori.”

Ta ei vastanud midagi.

„Vaata, boss, ma mõtlen, mis juhtub, kui me lapsed saame.”

Ma olin tahtnud seadusest aru saada. Ning Hollandi ja Inglise seadused olid ühesugused. Orja laps kuulub isandale. Ja kui isand orja vabaks laseb, on laps endiselt tema oma, juhul kui ta teda samuti vabaks ei lase. Selline oli seadus.

Boss vaikis veel hetke ning noogutas siis endamisi.

„Noh, Quash, ma pean selle üle mõtlema, kuid mitte kohe,” ütles ta. Ja ma nägin, et ta ei taha sest asjast rohkem rääkida.

*

Õhtupoolikul sõitsime kaldale, kus asus indiaanlaste küla, ja boss käskis mul paadis oodata, kuni ta indiaanlastega rääkimas käib. Ta oli kaua aega ära ja kui tagasi tuli, ronis paati ja käskis aerumeestel ülesvoolu sõuda. Ta paistis millegi üle mõtlevat, seepärast olin vait ja hoolitsesin roolipinni eest.

Jõgi tegi käänu ja me sõitsime võib-olla poolteist tundi, enne kui ta mult küsis: „Kas mäletad neid indiaani lapsi, kelle sa päästsid?”

„Jah, boss,” vastasin ma.

„Noh, nende ema suri. Palavikku.”

Emast ma suurt ei hoolinud, kuid laste päästmiseks olin kõvasti vaeva näinud, seepärast küsisin talt, kas nendega on kõik korras.

„Jah, lapsed elavad,” sõnas ta.

„See on hea, boss,” ütlesin talle.

*

Tol õhtul jäime laagrisse. Sõime ümber lõkke istudes, boss, mina ja neli aerumeest. Boss suhtus meestesse alati hästi. Nad pidasid tast lugu, kuid ta teadis, kuidas nende seltsis istuda ja nalja visata. Ja isegi kui tal olid teised mõtted peas, leidis ta meeste jaoks alati aega.

Boss oli toonud kodust tublisti toidumoona ja lähkri õlut. Kui kõik söönud ja pisut joonud olid, hakkasid mehed naerma ja nöökisid mind naiste pärast, keda mul palju olevat, nagu nad ütlesid, ning jutt läks üldse naistele. Siis lausus üks mees naerdes, et ta kardab emandat. „Ma ei tahaks temaga pahuksisse minna, boss,” ütles ta. Teades, et bossil ja emandal oli tüli olnud, arvasin ma, et parem, kui ta poleks seda öelnud. Nägin, et üle bossi näo libises tume vari. Kuid siis ta vaid naeratas ja lausus: „Mina ei tahaks ühegi naisega pahuksisse minna.” Sellega olid kõik mehed päri. Kuid mõne aja pärast ütles boss: „Noh, ma arvan, et on aeg magama heita.” Ning varsti jäid mehed magama ja ka mina heitsin pikali.

Kuid boss ei maganud. Ta istus lõkke ääres ja vahtis väga mõtlikult üle jõe ning ma arvasin, et ta mõtleb sõnavahetusele, mis tal emandaga oli olnud. Seepärast olin vait.

Ta istus niimoodi kaua aega. Lõke hakkas kustuma. Tähed jõe kohal paistsid selgelt, kuid aeg-ajalt kattis neid mõni pilv ning hakkas puhuma kerge tuul, mis pani puud kohisema, nagu sosistaks keegi. See kohin oli nagu unelaul ning ma jäin seda kuulates uniseks. Kuid boss ei saanud und.

Arvates, et ehk aitab see tal mõtted mujale viia ja magama jääda, ütlesin ma: „Kuula, kuidas tuul puhub, boss.”

„Ah, sa oled ärkvel?” sõnas ta.

„Ehk aitab see sul magama jääda, boss,” ütlesin talle.

„Ehk aitab, Quash,” vastas ta.

„See on nii mahe tuul, boss,” ütlesin ma. „Nagu sosistaks keegi mändide vahel. Kui sa hoolega kuulatad, võid seda kuulda.”

Ta ei lausunud midagi. Kuid mõne hetke pärast nägin, et tema pea on langetatud, ning arvasin, et ta kuulatab. Kui ta end mõne aja ei liigutanud, mõtlesin, et ta jäi ehk magama, kuid siis ajas ta end aeglaselt püsti ja vaatas minu poole. Ning mina teesklesin, et magan.

Siis läks ta eemale ja hakkas pimeduses mööda jõekallast kõndima.

Lamasin veel hulk aega ja ootasin, et ta tagasi tuleks, kuid ta ei tulnud. Hakkasin siis kartma, et temaga on midagi juhtunud. Metsades on palju karusid, aga kui mõni neist teda oleks rünnanud, oleksin kuulnud karjet. Kui aga boss ikka veel ei tulnud, tõusin üles ja hakkasin mööda jõekallast talle järele minema. Läksin väga ettevaatlikult ega teinud kära. Kuid temast polnud mingit märki. Ma ei tahtnud teda hüüda, muudkui läksin ja läksin. Olin käinud ligi pool miili, kui teda nägin.

Ta istus jõe ääres väikesel rohulapil ja tema kohal särasid tähed. Ta istus, selg küürus, põlved konksus, ja nuttis. Kogu tema keha vappus ja ta oli nutust peaaegu lämbumas. Ma ei ole kunagi näinud meest niimoodi nutmas. Ma ei julgenud edasi minna, kuid ei tahtnud teda ka sinna jätta. Nii seisin seal mõne aja ja tema nuttis südantlõhestavalt. Olin seal hulk aega ja tuul tugevnes veidi, kuid tema ei märganud midagi. Ning siis mõne aja pärast tuul vaibus ning tähtede all valitses suur vaikus. Ka tema nutt oli veidi vaiksemaks jäänud. Ma ei tahtnud, et ta mu sealt leiaks, ja hiilisin minema.

Kui lõkke äärde tagasi jõudsin, püüdsin uinuda, kuid kuulatasin samal ajal, kas ta juba tuleb. Koit oli peaaegu käes, kui ta tagasi tuli.

*

Me sõitsime mitu päeva mööda suurt Hudsoni jõge ülesvoolu ja nägime mohookide külasid puumajade ja pihtaedadega. Boss ostis hulga nahku. Kui koju tagasi jõudsime ja ma jooksin Naomit vaatama, naeratas too mulle imelikult. Siis ütles, et ootab last, mis tegi mulle suurt rõõmu. Ja mõne aja pärast tuli mulle mõte, et kui see on poisslaps, peaksin panema talle oma teekonna meenutuseks nimeks Hudson.

Naomi rääkis mulle veel, et emand ja Clara olid hommikul tülitsenud ja preili oli majast välja jooksnud. „Emand on mustas meeleolus,” ütles ta.

Kohe pärast seda, kui boss majja tuli, möödusin võõrastetoa uksest. See oli lahti ja ma kuulsin, kuidas boss räägib emandale nahkadest ja mohookidest, kuid emand ei paistnud midagi ütlevat.

„Kus Clara on?” küsis boss.

„Väljas,” vastas emand. Siis mõne aja pärast ütles ta: „Ma arvan, et sa veetsid ka oma teiste indiaani sõprade juures aega.”

„Ainult veidi,” vastas boss. „Neil polnud nahku.”

Emand ei vastanud.

„Muuseas, Kahvatu Sulg on surnud,” sõnas boss.

Olin nüüd mõne aja ukse juures kuulanud ning arvasin, et parem on edasi minna, kui kuulsin emanda häält.

„Miks sa seda mulle räägid?” küsis ta. „Üks haisev indiaanlane rohkem või vähem, mis see loeb?”

Boss oli pärast seda hetke vait. Kui ta naisele vastas, oli tema hääl vaikne.

„Sa oled julm,” sõnas ta. „Tema ema oli parem naine kui sina.” Kuulsin, et ta hakkab toast välja tulema, ja tegin kähku minekut.

Pärast seda paistis mulle, et boss suhtub emandasse külmalt, nagu oleks miski nende vahel lõppenud.

*

Mõtlesin pärast tihti neile sõnadele ning arvan, et mõistsin, mida need tähendasid. Kuid ma ei hoolinud sellest suurt. Mul oli nüüd oma pere, kelle peale mõelda.

Iga mööduva aastaga hakkasin rohkem mõistma, milline õnn see oli, et ma Naomiga abiellusin. Ta tegi majas kõik oma tööd ära, isegi kui tal lapsekandmise ajal suur kõht ees oli, ega kurtnud kunagi. Teadsin, palju tal teha on, ja aitasin teda niipalju kui suutsin. Päeva lõpus leidis ta minu jaoks alati naeratuse. Me jagasime omavahel kõike ning kiindusime teineteisesse niivõrd, et aastate möödudes ei kujutanud ma enam ette, kuidas oleks olnud elu ilma temata.

Mu väike Hudson oli kõige elavaloomulisem titt, keda ma olin näinud. Mulle meeldis lapsega mängida ja ka boss tuli mõnikord temaga mängima. Arvan, et Hudson pidas teda mõne aja oma vanaisaks või kellekski selliseks. Kui ta oli kaks aastat vana, sai Naomi teise lapse, tüdruku, kuid see polnud terve ja suri. Kaks aastat hiljem saime veel ühe väikese tüdruku ja panime talle nimeks Martha. Tal oli ümar nägu nagu emal ja kui ta suuremaks kasvas, võisin näha, et tal on ema iseloom.

Hudson oli nüüd viieaastane poisike. Küll ta võis joosta ja sebida! Boss ütles, et ei saa teda kätte. Ja Naomi ütles, et Hudson on täitsa minu moodi. Võtsin ta tihti kukile ja viisin linna, kui mul sinna asja oli. Kui mul aga aega oli, viisin ta mere äärde, sest talle meeldis laevu vaadata. Kõige rohkem vaimustas teda see, kui purjed lahti rulliti ja need tuules plaksusid.

Ühel päeval, kui härra Master meil külas oli, küsis ta Hudsonilt, kelleks too tahab saada. Ja Hudson hakkas õhinal rääkima, et tahab saada meremeheks.

„Ahaa,” sõnas härra Master bossile. „Ehk tuleb ta minu juurde tööle.” Ja boss naeris selle peale. Kui ma aga mõtlesin orjalastile, mida härra Masteri laevad New Yorki toovad, ei tahtnud ma, et mu poeg mõne sellise laevaga merd sõidaks.

Mis puutus Marthasse, siis tema oli kõige südamlikum laps. Kui ma olin mõne aja ära olnud, viskus ta mu käte vahele, võttis kaela ümbert kinni ja ütles, et ei lase enne lahti, kui olen talle mõne loo rääkinud. Mina aga ei teadnud mingeid lugusid ja pidin need välja mõtlema. Mõne aja pärast jutustasin talle suurest kütist Hudsonist, kes elab vaba mehena samanimelise jõe ääres ja kellel on õde Martha, kes on väga armas ja mõistlik. Neil oli seal kõnnumaal hämmastavaid seiklusi metsloomadega.

*

Sel ajal leidis boss ka preili Clarale hea abikaasa. Ma arvan, nad olid emandaga mõlemad rõõmsad, et Clarast kodus lahti said. Boss tegi emandale taas heameelt, leides tütrele mehe heast hollandi perekonnast, nii et kirikuõpetaja pani nad paari hollandlaste kirikus, nagu oli pandud ka vend Jan. Clara abikaasa ei elanud linnas, vaid Long Islandil, nii et me ei näinud teda kuigi sageli. Kuid emand käis aeg-ajalt Claral külas ning kõigest oli näha, et nad said nüüd, kus Clara oli abielus, palju paremini läbi.

Mis puutus bossi ja emandasse, siis nad elasid koos tülitsemata, kuid paistis, nagu oleksid nende teed lahku läinud.

Bossist ja härra Masterist said väga lähedased sõbrad. Härra Master oli üks sellistest meestest, kes ei paista vananevat. Oma kitsa näo, kollaste juuste ning karmide siniste silmade ja soonilise kehaehitusega polnud ta peaaegu üldse muutunud, ainult näol olid kortsud. Ta oli meeldiva loomuga ning alati millegagi ametis. Meile tulles ütles ta ikka: „Tere päevast, Quash,” ja lahkudes, „sa oled tubli mees, Quash,” ning heitis mulle oma siniste silmadega kiire pilgu. Mõnikord ütles ta: „Quash on minu sõber. Eks ju, Quash?” Ja mina ütlesin: „Jah, härra.”

Neil aastatel tahtsid inglastest kubernerid rikkaid hollandlaste perekondi enda poolel hoida ja nende sõprusest kasu lõigata ning kinkisid neile suuri maatükke. Ka inglise kaupmehed olid heal järjel. Ja härra Master hoolitses selle eest, et ka boss saaks endale veidi maad. Sest ta ütles, et Inglismaal ei peeta sind džentelmeniks, kui sul ei ole palju maad. Ning sellistest tähtsatest meestest nagu meinheer Philipse ja van Cortlandt, kel olid linnast põhja pool suured maavaldused, said kiiresti džentelmenid. Nende naised kuhjasid oma juuksed soengusse ja kandsid kleite, mis tõmbasid kõhu kokku ja tõstsid rinnad esile.

Noh, ma nägin, et bossile see mõte meeldib. See meeldis ka Janile ja ta ütles mõnikord, et nad peaksid veidi maad ostma. Kuid emandale see ei meeldinud. Ta käis lihtsa ümmarguse mütsi ja laia Hollandi kleidiga nagu teised hollandlannad. Kuid ehteid armastasid need hollandi naised isegi rohkem kui inglased. Emandal rippusid kõrvade küljes suured kalliskivid ning igas sõrmes oli tal kalliskiviga sõrmus. Ja enamasti imes ta oma savipiipu.

Kuna talle ei meeldinud miski inglaslik, siis nende mood ammugi mitte.

„See on põlastusväärne rahvas,” tavatses ta öelda. „Nad lasevad end paavstimeelsetel valitseda.”

Sest tuli välja, et meie isand, Yorki hertsog, oli kogu aeg olnud salaja katoliiklane. Rahvas arvas, et ka kuningas Charles II võib olla salaja katoliiklane, kuid too eitas seda. Yorki hertsog aga ei hakanud seda isegi varjama. Ta oli alati katoliiklaste poolt ja saatis New Yorki isegi katoliiklasest kuberneri. New Yorgis võisid sa tunnistada ükskõik mis usku või olla üldse uskmatu. Sest räägiti, et pooled inimesed ei usu siin millessegi. Kuid peaaegu kõik kartsid katoliiklasi.

See katoliiklasest kuberner andis provintsile oma hartaga vabad valimised ning lubas, et makse ei tõsteta, ilma et valitud meestel oleks selles asjas sõnaõigust. Nii ütlesid isegi mõned usklikud hollandlased, et ta pole halb kuberner. Kuid emandale ta ei meeldinud.

„Ära kunagi usalda inglast ja paavstimeelset,” ütles ta.

*

Talv, millega 1684. aasta lõppes, oli ebatavaliselt külm. Suur tiik linnast põhja pool külmus kolmeks kuuks kinni. Bossile nagu enamikule hollandlastest meeldis jääl uisutada ning ühel hommikul läksime koos Jani ja tema kahe väikese tütrega samuti tiigi äärde.

Jan töötas isa juures, kuid neil aastatel tehti suurt äri rummi destilleerimisega siirupist. Sadama vastas Staten Islandil oli juba mõnda aega olnud destilleerimiskoda, kuid Jan pani koos härra Masteriga linnas tööle veel teise. Ta kauples ka Hollandist toodud vägijookidega, näiteks džinniga, mille kohta öeldi genever.

Ka emand tuli koos Clara ja tema abikaasaga uisutama. Neil polnud veel lapsi, kuid ma polnud kunagi näinud Clarat nii ilusana. Boss näitas kõigile lastele, ka minu Hudsonile, kuidas uisutatakse, ning emanda nägu oli naerul ja ta ütles, et kui vaadata kõiki neid suurel tiigil uisutavaid inimesi, tuleb tunne, nagu vaataksid mõnd hollandi maali. Teda ei paistnud häirivat isegi see, et härra Master oma perega kohale ilmus.

Härra Masteril oli nüüd poeg nimega Henry, kes võis tol ajal olla umbes kaheksateistkümneaastane. Ta nägi täpselt isa moodi välja. Ja kui too noormees nägi, et Clara on nii kena ja õhetab külmas õhus liikumisest, ei saanud ta temalt silmi ära. Nad uisutasid koos. Ka emandale tegi see nalja ning ta ütles: „Poiss on sinusse armunud.”

See rõõmus päev jäi mulle alatiseks meelde.

*

Löök tuli 1685. aastal. Halb uudis rabas New Yorki nagu kõuekärgatus. Kuningas Charles II oli surnud ja tema vend, Yorki hertsog, sai tema asemel kuningaks. Kuningas James II oli katoliiklane.

New Yorgil oli nüüd katoliiklasest kuningas. Ta andis asjaajamise silmapilk katoliiklaste kätte. Harta, millega siinsele provintsile olid antud vabad valimised, rebis ta puruks. „Ma ütlesin teile, ärge kunagi usaldage katoliiklast,” ütles emand.

See polnud veel kõige hullem asi. Prantsusmaal otsustas kuningas Louis XIV äkki kõik protestandid oma kuningriigist välja ajada. Neid oli suur hulk ja nad pidid võtma oma varanatukese ja jalga laskma. Mõned neist läksid Hollandisse ja mõne aja pärast saabusid New Yorki. Rahvas kutsus neid hugenottideks.

Ühel päeval tuli meinheer Leisler ühe hugenotiga emandale külla. See oli väga väärikas mees, keda kutsuti monsieur Jayks. Ta ütles, et kuningas James oli kuningas Louis’le kirjutanud ja teda õnnitlenud, et ta kõik hugenotid oma kuningriigist välja ajas. Räägitavat, et Inglismaal on katoliiklasest kuninga pärast palju rahulolematust. Boss oli kohkunud ja mis puutus emandasse, siis too ei rääkinud mõne aja millestki muust. Ta ütles, et inglased peaksid mässu tõstma ja kuninga minema ajama. Nii nagu hollandlased olid teinud, kui nad olid katoliiklasest Hispaania kuninga võimu all. Boss ütles, et inglased on valmis ootama. Sest kuningas Jamesil polnud poega ja tema kaks tütart olid mõlemad protestandid. Mõne aja pärast läheb elu uuesti normaalseks, ütles ta. See aga ei rahuldanud emandat.

Kahel järgmisel aastal nurisesid New Yorgis kuninga pärast kõik.

See oli ühel 1689. aasta kevadpäeval, kui emand tuli suure rutuga koju, nägu naerul, ja ütles meile, et inglased on kuningas James II kuningriigist välja ajanud.

„Jumala tahe on teoks saanud,” karjus ta.

Põhjuseks oli kuninga laps. Jamesil polnud aastaid rohkem lapsi olnud ja nüüd äkki sai ta poja, kellest pidi saama katoliiklane. „Isegi inglastele oli see liig mis liig,” ütles emand. Paistis, et nad olid kuninga silmapilk minema kihutanud ja saatnud tema vanema tütre Mary järele. Nad nimetasid seda kuulsusrikkaks revolutsiooniks.

„Mary pole mitte ainult protestant, vaid ka Hollandi valitseja Williami naine. Ning William ja Mary hakkavad Inglismaad koos valitsema.” Emand lausa tantsis rõõmust, arvates, et me saame ehk taas Hollandi võimu alla.

Varsti pärast kuulsusrikast revolutsiooni tuli teade, et hollandlased ja inglased on kuulutanud Prantsusmaa katoliiklikule kuningale sõja. Seda kutsuti kuningas Williami sõjaks. Me kõik kartsime, et katoliiklastest prantslased kaugel põhjas liituvad irokeesidega ja tulevad kuni New Yorgini välja. Prantslased ja indiaanlased ründasid samal ajal ülemjooksul asuvaid hollandlaste asundusi. Kuid sellistele kaupmeestele nagu boss ja härra Master võis sõda olla ka suur võimalus.

Mulle jääb alatiseks meelde see päikesepaisteline päev, kui boss meile ütles, et tulgu me koos temaga mere äärde. Läksime siis kõik, boss ja emand, ning mul lubati Hudson kaasa võtta. Kui kohale jõudsime, siis Jan ja härra Master oma poja Henryga juba ootasid meid. Meid viidi paadiga Idajõel ankrus seisvale laevale. See oli tore laev, kõrgete mastide ja mitme suurtükiga. Härra Master käis meiega pardal ringi. Hudson vaatas kõike huviga. Ma polnud teda kunagi nii õhevil näinud. Mitu kaupmeest oli paigutanud oma raha sellesse laeva, et rünnata Prantsuse kaupmehi, kes olid nüüd meiega sõjajalal, ning röövida nende laevu. Härra Master oli omandanud kaheksandiku aktsiatest ning boss ja Jan teise kaheksandiku. Ma nägin, et alus on hästi ehitatud ja kiire. „Ta trumpab kõik laevad üle, mis prantslased meie vastu toovad,” ütles härra Master. Ta oli endaga väga rahul. „Ja kapten on esmaklassiline kaaperdaja. Kui meil õnne on, toob see laev meile suure varanduse.”

Siis hakkas Hudson mind varrukast tirima, tahtes midagi küsida. Käskisin tal vait olla, kuid härra Master ütles: „Ei, las ta küsib.” Siis päris Hudson: „Palun ütle, boss, mis vahe on kaaperdajal ja piraadil?”

Boss ja härra Master vaatasid teineteisele otsa ja naersid.

„Kui laev röövib meilt, siis on selle kapten piraat. Kui ta aga röövib vaenlaselt, on ta kaaperdaja,” ütles boss.

*

Veidi aega pärast seda, kui laev sadamast lahkus, jäi Clara abikaasa haigeks ja suri. Claral polnud lapsi ja seepärast tuli ta mõneks ajaks elama vanemate majja. Ma mõtlesin, kas nüüd läheb jälle tüliks, kuid aastad olid möödunud ja Clara sai emaga toredasti läbi. Loomulikult ta leinas mõne aja, kuid ma kuulsin, kuidas emand bossile ütles: „Peame leidma talle teise mehe.” Aga ma arvan, et emandal oli Clara seltskonnast esialgu hea meel.

Minu Naomi oli hea õmbleja ning paikas kogu majarahva rõivaid. Ta hakkas ka väikesele Marthale õmblemist õpetama. Ning peagi märkas Clara Martha oskusi. Kuna ta oli nii noor, olid tal väledad näpud. Oli hämmastav, mida see laps teha oskas. Peagi ütles Clara: „Ta on tõeline aare.” Clara käis Marthaga jalutamas. Emandal ei paistnud selle vastu midagi olevat.

*

Üks asi oli saata vaenlase vastu kaaperdajaid, teine asi oli valitseda provintsi. Mõne aja pärast oli seal kõiksugust segadust. Bostonis oli kuningas Jamesi kuberner vanglasse heidetud. New Yorgis ei teadnud keegi, kes seal peaks valitsema. Ning siis astus ajaloo areenile meinheer Leisler. Kuna ta oli üks linna maakaitseväe juhtidest, palusid linnaisad tal valitsemise üle võtta, kuni olukord laheneb.

Võite ette kujutada, kui rõõmus oli emand. Mõned silmapaistvad hollandlased, nagu doktor Beekman ja Stuyvesantid, toetasid Leislerit. Väikekaupmehed ja käsitöölised ning vaesed hollandlased olid samuti tema poolt, sest ta oli hollandlane. Ta meeldis ka hugenottidele, kes saabusid peaaegu iga laevaga, ning aitas neil rajada New Rochelle’i nimelises paigas hugenottide asundust. Rochelle oli Prantsuse linn, kust nad olid välja aetud. Leisler meeldis ka paljudele inglastele, eriti Long Islandil, sest need vihkasid üldiselt katoliiklasi ja tema oli tubli protestant. Mõni kõige usklikum ütles isegi, et kuulsusrikas revolutsioon on märk sellest, et jumalariik on käeulatuses.

Nii oli meinheer Leisler mõne aja New Yorgi valitseja. Kuid see polnud tal kerge amet. Mäletan, et kord tuli ta emandat vaatama ja rääkis, kui raske on linnas korda hoida. „Ja ma pean veel makse tõstma,” lausus ta. „Pärast seda ma neile enam ei meeldi.” Nägin, et tema nägu, mis oli alati olnud nii reibas, paistis väsinud ja pingul. „Kuid ühte asja ma luban teile,” ütles ta. „Ma ei anna seda linna enam kunagi ühelegi katoliiklasele.” Meinheer Leisler juhtis linna peaaegu poolteist aastat.

Ent kui emand oli täiesti Leisleri poolt, oli boss ettevaatlikum.

Ühel päeval, kui me kõndisime mööda peatänavat, mis kulges sadamast linnaväravani ja mida inglased kutsusid Broadwayks, sain aru, mis bossil mõttes mõlgub. Selles linnaosas elasid peamiselt vaesemad hollandlased: puusepad, voorimehed, tellisetegijad, kingsepad ja meremehed. Nad kõik armastasid Leislerit. Ja ma rääkisin bossile, kui populaarne meinheer Leisler on.

„Hm,” sõnas ta. „Mina tast küll suurt ei pea.”

„Kuidas nii, boss?” küsisin ma. Kuid ta ei öelnud.

Õige pea aga võis näha, milles häda on. Meinheer Leisler hakkas linnaametitesse panema lihtinimesi ning andis neile kätte võimu. See ei meeldinud isegi hollandi suurkaupmeestele. Ka mõned kirikuõpetajad hakkasid tema pärast nurisema.

Emand ei teinud sellest välja. Ta rääkis kogu aeg Leislerist. „Ta on hollandlane ja nüüd on meil hollandlasest kuningas,” ütles ta.

„Kuid William on ka inglaste kuningas ja tema õukond on Londonis,” hoiatas härra Master teda kord. „Suurkaupmeestel on Inglise õukonnas sõpru, aga Leisleril ei ole.” Ta ütles, et emand olgu oma sõnadega ettevaatlik.

Noh, kuud möödusid ja kui juhtivate kaupmeeste poolt suuremat vastuseisu ei olnud, asus meinheer Leisler neid ründama. Ta vahistas meinheer Bayardi ja andis vahistamiskäsu van Cortlandti ja veel mitme kohta. Hollandlastest lihtrahvas, kes meinheer Leislerit armastas, ründas isegi mõne suurkaupmehe maja. Kuna boss oli rikas, kartis ta, et nad tulevad ja pistavad ka tema majale tule otsa. Ühel õhtul tuli ta koju ja ütles, et tänavatel läheb rahutuks, ning kui ma ütlesin, et emand on välja läinud, lausus ta: „Tule minuga, Quash. Vaatame, et teda miski ei ähvardaks.” Nii tegime linnas ringkäigu. Olime just jõudnud Beaver Streetile, mis asus Broadway alguses, kui nägime, et sadakond naist marsib fordi poole, näitamaks oma toetust meinheer Leislerile. Ja emand oli esimeses reas. Boss paistis korraks vihastavat, nii et ma arvasin, et ta kavatseb naise sealt ära tirida. Kuid siis hakkas ta äkki naerma. „Noh, Quash, ma arvan, see tähendab, et meie maja nüüd ei rünnata,” ütles ta.

Lõpuks aga läks kõik nii, nagu boss oli hoiatanud. Londonist saabus sõduritega laev linna üle võtma. Meinheer Leisler, kes tundis oma vaenlasi, pani fordis vastu ja ütles, et ei anna linna käest kuningas Williami otsese käsuta. Kuid viimaks tuli ka käsk. Ja siis nad vahistasid ta, sest kuningas oli öelnud, et tegu on ohtliku mässajaga. „Need on sinu sõbrad, kes selle korraldasid,” ütles emand bossile.

„Ole rõõmus, et nad ka sind ei vahistanud,” vastas boss. Ent kui ta kuulis, et linnaisad olid kuningas Williamilt küsinud, kas nad võivad meinheer Leisleri hukata, ütles ta, et see oleks häbiväärne.

*

Veidi pärast seda tuli bossi ja härra Masteri kaaperlaev koju. See oli saanud väikese saagi, kuid suuremat tulu sest reisist ei tõusnud. Laeval oli ka mõni ori. Nende välimus ei meeldinud mulle.

„Ma arvan, et nad pole terved,” ütles härra Master. „Parem müüme nad kiiresti maha.” Ja ta müüs nad järgmisel päeval.

Vaene meinheer Leisler oli kogu selle aja luku taga, oodates oma saatust. Enamik inimesi linnas oli kohkunud. Meie majas valitses hirmuäratav nukrus. Emand ei rääkinud peaaegu kellegagi. Mai alguses, kui üks naistest, kes oli koos temaga marssinud, palus Naomit mõneks päevaks laenuks, et see tema farmis midagi õmbleks, lasi emand Naomil minna ja ma arvan, et Naomil oli hea meel, et kodust välja pääses. Majas oli nii kurb meeleolu, et ma ütlesin talle: „Võta väike Martha ka kaasa.” Nii nad läksid sinna farmi, mis asus vaid paar miili linnast põhja pool, ja jäid sinna kümneks päevaks.

Ilm oli sel ajal väga muutlik. Mõned päevad olid palavad ja leitsakulised ning hobuste ja teiste loomade sõnnik haises tänavatel. Siis jälle tuli külm ja vihmane päev. Kõik paistsid seda omal nahal tundvat. Ma olen harilikult hingelt tasakaalukas, kuid nüüd oli mul paha tuju. Suutsin vaevu tööd teha. Viimaks tulid Naomi ja väike Martha ühel hilisõhtul tagasi. Me ei rääkinud suurt. Nad olid nii väsinud, et läksid kohe magama.

Järgmisel hommikul läksin bossiga mere äärde. Härra Master ja teised kaupmehed klaarisid kaaperdajaga arveid ja arutasid, kas saata laev veel kord välja. Pärast läksime fordi juurde, sest boss ja härra Master tahtsid teada, mis on saanud meinheer