Читать книгу Päevikukütid - Eet Tuule - Страница 4

Kui Taivo Teesalu märtsikuu viimasel päeval oma Subaru nina linna poole keeras, imestas mees isegi, et oli ühisüritusel osalemisega nii kergemeelselt nõustunud. Mida aeg edasi, seda vastumeelsemaks talle sellised kampaanialikud ettevõtmised muutusid. Oli laupäeva hommik, liiklus maanteel hõre ning mõtisklusteks aega niisiis küll ja küll.

Tõepoolest, Ellenil oli tuline õigus: mida see tänane päev mulle ikka annab? Raiskan selle lihtsalt ära ja kogu lugu. Justkui endal tegemisi veel vähe oleks! Näiteks maja juures oleks vaja üht-teist kõpitseda. Välitööde hooaeg on alanud ja varsti tuleb isegi nina nuuskamiseks aega leida, magamisest rääkimata. Alles too ornitoloogiaühingu linnade linnuvaatluspäev oli, nüüd siis see linnuklubi juhatuses paksu verd tekitanud lihavõtte linnuvaatlus takkaotsa.

„Lasteaed, aga mitte linnuklubi!” kirus ta tahtmatult valju häälega. Ptüi, pagan, jälle kukkusin üksi omaette rääkima, muigas mees ja kahandas kiirust – eessõitev mersu vänderdas kahtlaselt. Ju ma hakkan siis vanaks jääma, muutus mees nukraks. Ei, varavõitu veel: alles neljakümne viies aasta lõi ette. Ent miks ma täna nii tundeline olen?

Kuna põhjus oli talle liigagi hästi teada, püüdis Taivo oma mõttelendu teistele radadele suunata. Ent võta näpust, iseenda eest pakku ei jookse.

Jah, ta otsis Signe lähedust ja soovis temaga rääkida. Ilmtingimata täna, sest niivõrd soodsat võimalust kindlasti niipea ette ei tule. Ja mis siin salata: ainult selle naise pärast ta täna lolli mängima lähebki. Terje on mõistlik tüdruk, saab asjast aru ja organiseerib kindlasti nii, et nad saaksid ka kahekesi jääda – sõbrannade värk. Ja Taivo hakkas meenutama, kuidas Terje oli Signet eelmisel sügisel linnuklubi koosolekul teistele tutvustanud.

„Suur linnuhuviline, nagu minagi,” teatas Terje tookord lühidalt, „aga las ta parem ise räägib. Juttu Signel igatahes jätkub.”

Seda oli tal tõepoolest piisavalt olnud ja koosolijatele sai juba toona selgeks, et tegemist on ettevõtliku ja väga sarmika naisega. Kesktalvise veelinnuloenduse ajal sättis uustulnuk end Taivo kõrvale ja autos sattusid nad pikemalt vestlema. Aga paljukest temasuguse nohikust mehe südame vallutamiseks vaja on? Nähtavasti õige vähe, arvas Taivo ise hiljem. Eriti siis, kui ründavaks pooleks on ilus, väikest kasvu ja sale blondiin. Ainuüksi need imeilusad sini-sinised silmad võivad soovi korral iga vastassoo esindaja pöördesse viia! Taivo igatahes kartis naisele otsa vaadata, ent samas ei suutnud ta neilt põhjatutelt hinge peeglitelt pilku ka lahti rebida. Viimase löögi andis Taivole aga kaunitari ülimalt arukas ja asjakohane jutt.

Kui pool päeva tuulise mere ääres külmetanud linnumees õhtu eel kodu poole sõitis, pidi ta tahes-tahtmata endale tunnistama, et on kõrvuni armunud. See veel puudus! Põlde küla poole sõitis mees tookord nagu paksu udu sees. Kodus märgati teadagi kohe, et Taivo käitus kuidagi kummaliselt.

„Ega sa võtnud ei ole?” päis naine kahtlustavalt. „Pole nagu sinu komme,” nentis Ellen hetk hiljem ise, jätkuvalt abikaasa nägu uurides.

„Kas sa, emps, siis ei taipa, et paps on armunud,” teatas nädalavahetuseks külla tulnud tütar armutult.

„Sina, Liis, peaksid oma kahekümne ühe aastaga ikka arvestama, et sõnu niisama ei loobita,” pahandas Taivo, tundes end ise otsekui teolt tabatud varas.

„Isal on õigus,” asus usaldav kaasa meest kaitsma. „Ja kui on, siis siin majas pole see mingi uudis – ta on oma linde juba kolmkümmend aastat armastanud. Arvatavasti rohkem kui mind. Ja sa, Liis, peaksid omast käest teadma, et teie klubis on kõik samasugused hullud koos.”

„Kuidas meie,” oli Liisi kord oma pahameelt välja näidata. „Ma pole juba üle aasta seal enam käinud.”

„Miks?” üritas perekonnapea juttu teistele rööbastele juhtida.

„Mida sa pärid,” viskas tütar pea selga. „Nagu sa ise ei teaks, et uimerdate seal nagu konnatiigis, peale intriigide ja sisepoliitiliste jõumängude mitte midagi teil ei toimu. Elu seisab, sest kõik huvipakkuvad ja kasulikud otsad on juhatus enda kätte krabanud. Lihtliikmed muudkui istugu ja kuulaku näiteks tolle vanamehe pikki ja igavaid monolooge!”

„Kes see vanamees on?” küsis Ellen.

„Oled unustanud või? Eks ikka klubi ikoon – Lepiku Lembit –, vapi ees ja vapi taga,” irvitas muidu nii viks ja viisakas tütar irooniliselt.

„Aga ta on ju nii vana ja minu teada ta juhatusse enam ei kuulu.”

„Mis sest,” naeris Liis. „Enda arvates on ta seal vist eluaegne president ja tants käib ikka tema pilli järgi.”

Ellen unustas end ammuli sui tütrele otsa vaatama. „Kas ikka käib ja kas teised tollest onklist siis ära ei tüdine?”

„Kõik on ammu tüdinenud ja minusugused on lahkunud, ent salkkond tema jüngreid käib inertsist seal edasi.”

„Ma ei mõista, miks siis juhatus midagi ette ei võta.”

„Juhatuse liikmetele sobib see suurepäraselt ja uusi tegusaid inimesi etteotsa ei lasta.”

Perenaine vangutas kahtlevalt pead. „Uuri isa käest, kui ei usu,” sai Liisil tollest teemast villand.

„Paps, kaua sa seal jõlkuda mõtled? Ja mingit tööotsa pole sa ka klubi kaudu juba ammu saanud.”

Keskustelu oli taas ebameeldiva teema juurde jõudnud, aga Taivol polnud täna ilma selletagi jututuju. „Ehk räägime sellest mõni teine kord,” lõi ta kärsitult käega. „Tervis praegu kehvapoolne – sain vist kusagil külma.”

Seepeale hakkas tütar laginal naerma. „Sina ja tõbine?” itsitas ka Ellen kaasa. „Ära tule kirvega kurge püüdma.” Ja läks kööki, sest perele oli vaja midagi hamba alla saada. Küll aga kuulis ta nähtavasti pealt, kuidas tütar taas vaikselt isa poole pöördus: „Nägin linnas eile Annabeli.”

„Ja siis?”

„Ta rääkis, et te lööte sellest hapuks läinud klubist lahti ja loote iseseisva rühmituse. Nimeks jäävat vist Falco. Imestas, et ma asjaga kursis pole ja kutsus mind ka osalema. Onsee nii?”

„Sellised plaanid meil on küll ning linnadevahelisel linnuvaatlusel esinesime juba omaette võistkonnana ja hoopis Paldiski linnas … Mida sa naerad?”

„Magus suutäis: terve Pakri poolsaar kuulub koos saartega linna alla. Seal linde jätkub!”

„Jah, larakas maad ja merd ka veel takkaotsa. Hüppa meiega punti,” tegi Taivo eneselegi ootamatult tütrele ettepaneku.

„Ei tea, kas sobib,” kõhkles Liis.

„Miks nii arvad?”

„Sul olevat seal nagu keegi kallim tekkinud,” vastas tütar talle otse silma vaadates. Taivo tardus … Otsekui sellest veel vähe oleks, tegi Ellen just nüüd nende juurde asja.

Pagana tüdruk – nagu mustlase püss! Aga ise ma koolitasin ta selliseks. Jääb vaid loota, et Ellen seda viimast lauset ei kuulnud.

Mehele tundus, et ta süda jättis algul mitu lööki vahele ning seejärel rabeles rinnus nagu lõksu langenud linnul. Aastate jooksul oli mees linde ikka üksjagu rõngastanud ning teadis imehästi, kui meeletult pihku võetud linnu süda sellal taob. Nüüd olen ise samasugune rabelev linnuke, mõtles ta äkilist paanikahoogu vaevaga maha surudes. Olen ikka paras narr – näilise kodurahu nimel sedasi pabistada!

„Kuule, sul on tõesti paha olla,” muutus Ellen murelikuks. „Mine heida pooleks tunniks pikali. Selleks ajaks saan ka ühepajatoidu valmis.”

Ja Taivo läks susse lohistades teise tuppa. Seda vaene mees õnneks ei märganud, et Liisi kaastundlik, ent teravalt torkiv pilk teda ainiti saatis.

„Mida te siin isekeskis rääkisite?” uuris ema.

„Ah, ei midagi olulist,” keerutas tütar, „eks ikka linnuklubi teemadel.”

„Parem oleks, kui ta sealt sootuks ära tuleks,” ohkas Ellen seepeale, ise seda aimamata, kui hädavajaliku soovi oli ta äsja välja öelnud.

Igal juhul pean säilitama oma kaine meele, otsustas Taivo nüüd, märtsikuu viimasel hommikul kokkulepitud parkimisplatsile keerates. Signe on ainult kolmekümne viiene vaba naine, mina aga abielus ja tütre isa. Signest tervelt kümme aastat vanem ning oma eluga rabas ja töödega lootusetult hõivatud.

Teised tänased retkekaaslased olid kõik juba kohal ja ootasid teda.

„Proffide eelis,” ilkus Haavisto Ain noorukese ja sümpaatse Triin Tralla ees tedrekukena edvistades. „Nendele on hilinemine lubatud.”

„Kes sind keelas profiks saamast,” torkas Triin teravalt vastu. Ain talle silmanähtavalt ei meeldinud. Üheks põhjuseks oli mõistagi see, et hiljuti nelikümmend aastaringi täis saanud ja elu poolt piisavalt räsitud välimusega mehel ei sobinud endast umbes poole noorema ning kenakese neiu ees eluvenda mängida. Teiseks oli Triin selleks liiga tõsise iseloomuga, et alatasa hooplevat meest üleüldse enda läheduses seedida. Ausalt öeldes hakkab see tüüp mullegi sageli vastu, ning Taivo pani ärpleja kohe paika:

„Ainile teadmiseks, et momendil on kokkulepitud ajast veel kuus minutit puudu. Kõik on kohal, täpsustame vast päevaplaani ja asume liikvele. Nagu näen, on meid siin tosin, autosid on kolm. Seega mahume kenasti ära. Täna tiirutame siis linnas ringi ja andmed lähevad kirja Falco-nimelise meeskonna all.”

„Kas mitte naiskonna?” kekutas bioloogiatudengist Annabel, „seitse viie vastu meie kasuks.”

Ainil avanes taas võimalus silma paista: „Pakun välja keeleuuenduse: segakond,” ja ta vaatas võidukalt ringi.

„Tead, mees, kebi parem keeleinstituuti ja targuta seal!” käratas Jaanus, mispeale Taivo tegi suured silmad – Jaanus Tarum pidas end tavaliselt nii vaikselt ja silmapaistmatult ülal, et enamasti ei pandud teda tähelegi. Nad mõlemad olid bongarid ehk nähtud-kuuldud linnuliikide kogujad ja vastavate edetabelite pidajad. Seetõttu toimus nende vahel alatasa üks omavaheline kemplemine. Nagu innukatel linnusportlastel ikka, ent praegu oli asi tõsisem.

Üks pirakas must kass on nende vahelt läbi jooksnud, järeldas Taivo ja juhtis teiste tähelepanu mujale. „Kas kohad autodes on jagatud?” küsis ta Tinnuri Timole otsa vaadates. Too oli rahulik peaga mees, tabas ka seekord tuuma ning vastas muiates:

„Sina oskad noorte naistega kenasti läbi saada, võta need kolm kaunitari oma autosse. Mul kohad juba hõivatud. Seega võtaksid ehk Triinu, Terje ja Signe oma Subarusse?”

„Milles küsimus,” ühmas Taivo, märgates, kuidas Signe teistele märkamatult Timole vargsi silma tegi.

Näib, et Signe on üks pagana kombineerija, kes ei jäta midagi juhuse hooleks, muheles Taivo. Aga mulle see sobib, ning teatas valju häälega:

„Ärasõit! Kõigepealt läheksime vast hotellitagusesse kuusikusse. Olen kindel, et mitu siinolijat pole seda looduslikult säilinud metsa veel külastanudki.”

„Sealt nopime kindlasti mitu hädavajalikku metsaliiki, keda mujalt kätte ei saa,” lisas Ain tähtsa näoga. Kuid jutu peale rohkem aega ei raisatud ja juhid kiirustasid oma autode juurde. Kui Taivo oli naispere seljakotid ja kasina varustuse pakiruumi paigutanud ning rooli taha istus, siis mees ei imestanudki, et just Signe oli end tema kõrvale sättinud.

Taivo püüdis rahu säilitada, aga hing lausa laulis rõõmust. Ise muretses küll, et näis, mis sest jamast saab. Oleks veel et kahekesi! Ja isegi südametunnistus oli ärganud, ent selle rahustas ta otsustavalt maha. Midagi pole ju juhtunud ning ega see keelatud pole, et üks naine mulle meeldib. Seepeale mees ohkas sügavalt. Oleks see vaid nii, et ainult meeldib …

„Mida sa ohkad?” uuris Signe kelmikalt. „On’s midagi pahasti?”

„Ei, lihtsalt tööasjad tulid meelde,” ei osanud mees paremat põhjust kohe leida.

„Pole ka ime, sest see meie tänane üritus röövib nii sinult kui Timolt ühe tööpäeva,” oskas Terje talle appi tulla.

„Sinult ja teistelt samuti,” oli Taivol sobilik vastus valmis. „Eks meil igaühel on omad tegemised ning tamp peal, aga ühine koosolemine on see-eest vahvaks vahelduseks. Kui sihukesi retki ei oleks, muutuks elu liiga üksluiseks.”

„Just minu mõte,” elavnes vahepeal vaikselt aknast välja vaadanud Signe.

Kui lobisemise ja naiste naeru saatel pärale jõuti, kulus natuke aega parkimiskohtade otsimiseks. Seejärel astuti vaid viiskümmend sammu ning satuti ennegi vaiksest eramute rajoonist sootuks uude maailma. Ja kui oli veel sadakond meetrit edasi mindud, hüüatas Signe:

„Uskumatu, tundub, nagu asuksime kusagil ürgmetsas! Sellised võimsad kuused ja vaikus. Ainult puude kohin ja too tige koer haugub seal lähimas hoovis edasi.”

Teisedki esmakordselt siia sattunud linnuhuvilised vaatasid üllatunult ringi. Taamal kiljus mingi lind ja lähedasel suurel kuusel ehmatas neid veel keegi, kes läbilõikavalt „kjäkjäkjäk” sarnaselt häälitsema hakkas.

„Kas tunned ära?” küsis Taivo tema kõrval seisvalt Signelt. Too kibrutas naljakalt kulmu ja vastas kõhklevalt:

„Üks neist peaks musträhn olema. Teise hääl tuleb ka kuidagi tuttav ette, aga paugupealt ma teda ära ei tunne. Kuid ürgne hääl igatahes …”

„Pole paha,” kiitis Timo. „Ongi musträhn ja tolleks ürgseks kilkajaks on ärev kanakull, kes selles kuusikus ilmselt ka tänavu pesitseda kavatseb.”

„Kanakulle elab linna piirides mujalgi,” teadis Annabel lisada.

„Seda küll, ent see siin on liigile kõige iseloomulikum pesapaik.”

„Miks?” päris Triin.

Siin kipub vägisi mokalaadaks minema, mõtles Taivo kärsitult ja utsitas teisi liikvele. Talle tuli appi Terje, kes otsekui Taivo salasoovidele vastu tulles tegi ootamatu ettepaneku: „Mõttekas oleks praegu kolme rühmana laiali hajuda. Niiviisi jõuaksime kuusiku kiiremini läbi kammida.”

„Kas samade tiimidena, nagu autodes istusime?” uuris Ain lootusrikkalt.

„Miks ka mitte.”

„Hüva. Jaanus, lähme!”

Taivo ja Timo muigasid mõistvalt: bongarite värk – tahavad registreeritud liikide arvuga teiste ees hiilata. Edaspidi arenes nende pisike retk aga hoopis kummaliselt, sest tihedama tihniku oma vaatlusalaks saanud Taivo grupp jagunes Terje soovil veel kaheks: tema siirdus koos Triinuga paremale, Taivo muidugi koos Signega vasakule.

Õige pea tuli neil küllaltki laiast kraavist üle hüpata. Taivo jaoks oli see käkitegu, kuid Signe komistas maandumisel, kaotas tasakaalu ja palju ei puudunud, et oleks selili vette plartsatanud. Õnneks jõudis Taivo temast siiski kinni haarata.

Ja nii see juhtus: hetk hiljem liibusid nad tihedasti teineteise vastu, suu leidis suu ja esimesele lühikesele, ent õrnale huulte puudutusele järgnes pikk kirglik suudlus …

Taivo ei tajunud, kui kaua nad sedaviisi seisnud olid, kuid siis tõi okste praksumine ta reaalsusse tagasi. Taas jäi kõik vaikseks. Mees rahunes ning tõmbus Signest veidi eemale.

„Ole veel,” sosistas naine, avas siis vahepeal suletud silmad ning takseeris meest looritatud pilgul. „Sa oled kuidagi imeliku olekuga. Mida sa mõtlesid?”

„Kas ausalt?”

„Ausalt.”

Taivo viivitas veidi, kuid tunnistas siis üles: „Mõtlesin, et miks küll need riided meie vahel on.”

Esiti läksid Signe silmad tõllaratastena suureks, siis pressis ta end tihedasti mehe vastu ja sosistas: „Küll sa oled ikka kärsitu … Pealegi võtaks külm meid ilma riieteta siin metsas ära.”

„Küllap vist,” ühmas Taivo kohmetult, mispeale Signe vallatult itsitama hakkas ja teatas:

„Kuule, mees, sa oled vist armunud!”

„Rohkem kui armunud.”

Nende sõnade peale muutus Signe meeletuks ning nad liibusid uuesti tihedalt teineteise vastu. Seekordne suudlus lõppes alles siis, kui õhk kopsudest otsa sai.

Viimaks nad toibusid ning isegi Signe oli ehmunud. „Me käitume nagu hullud ja linde pole meil igatahes ühtegi.”

„Üks on,” muigas mees. „Mänsak.”

„Millal sa teda nägid?”

„Kuulsin. Viimase suudluse ajal.”

„Siis seesugune valelik sa mul oledki,” naljatas naine. „Ma ei mõista, kuidas on võimalik sellal üldse midagi kuulda. Tunnista üles!”

Kergelt ehmunud Taivo uuris Signe naerust nägu, puudutas huultega tema silmi ja lausus:

„See on linnumeeste automaatloendur, mis pidevalt töös püsib.”

„Kas ka magades?” naljatas naine.

„Siis mitte,” sosistas mees Signet järjekordselt emmates.

„Olgu, viimane suudlus,” võttis Signe ohjad oma kätte. „Püüame nüüd siit mõne liigi kätte saada. Seejärel peame kindlasti Terje ja Triinuga kohtuma ja siis tuleb autode juurde minna. Isegi ime, et meid veel tülitatud ei ole.”

„Lindude pärast ära muretse,” poetas Taivo. „Ma võin kinnisilmi umbes üheksakümne protsendi täpsusega ära öelda, millised liigid siin praegu esinevad.”

„Noh, selle asjaga on siis korras. Meie kahega on lood aga keerulisemad. Kõrvuti ei tohi me end igatahes enam näidata ja oleks hea, kui suudaksime näiliselt omavahel veidi pahuksis olla. Samas mitte liiga palju – see võiks meid reeta.”

Tundub kahtlaselt kogenud naine olevat, sähvatas Taivol peast läbi, aga kes meist poleks kavaldanud. Ja naise lummuses olles unustas selle kohe ning küsis: „Kuidas ma su üles leian? Ühiste üritusteni on liiga palju aega. Sooviksin sinuga võimalikult kiiresti kohtuda.”

„Samad soovid. Vahetame telefoninumbreid ja sina helista esimesena, sest mina võin seda valel hetkel teha.”

„Selge. Pane nüüd oma käega mõned liigid kirja,” ja ta hakkas siinseid asukaid loetlema. Signe muigas ja peatselt oli neil kuusteist linnuliiki kirjas.

„Esialgu aitab,” otsustas Taivo ja peaaegu kohe helises Signe telefon.

„Hei, kuidas teil lood on?” kõlas Terje hääl. „Peaksime kokku saama, sest varsti annavad teised endast märku.”

„Just meie mõte,” vastas Signe. „Kirjeldage kaardi järele, kus te parajasti olete.” Taivo avas samal ajal nutitelefoni kaardirakenduse ja kümmekonna minuti pärast said nad kahe suure jalgraja ristumiskohas taas kokku. Veidi hiljem kogunes kogu Falco seltskond autode juurde ning pikast venitamisest häiritud Tinnuri Timo tegi laterdajatele kähku sõidu sisse.

Taivo jaoks möödus ülejäänud linnuretk nagu häguses unenäos. Signest oli raske eemale hoiduda ja hooti oli Taivol tunne, et kõik näevad teda läbi ja loevad muiates tema mõtteid …

Nad käisid veel nii siin kui seal. Mõned soovisid ka Suursaart külastada, aga rannas oli Martna Kalev oma linnuklubi veteranide ja verisulis noortega kindlasti ees ning targem oli sealsetest lindudest loobuda. Aitas küll! Üldiselt jäid kõik selle päevaga rahule. Lahkumise eel kutsus Timo Taivo hetkeks kõrvale ja küsis:

„Mis sul seal kuusikus Signega juhtus?”

„Kas paistis väga välja?”

„Igaühele mitte. Peale minu kindlasti ka Terjele ja võib-olla paarile neiule veel. Nendel on sääraste asjade peale hea vaist.”

„Noh, mängis natuke ninatarka,” pomises Taivo, „ja minu vihje peale vist solvus.”

„Hüva, püüa temaga edaspidi kannatlikum olla. Kuna soovime üksmeelset Falcot luua, siis on ka Aini ja Jaanuse igapäevane maadejagamine meie jaoks liigne luksus.”

„Arvan sama.”

Laiali mindi ülevoolavalt sõbralikus meeleolus.

„Nägudeni!” hüüdis Terje. „Meie hüppame siin trammi peale.” Ka Signe tõstis hüvastijätuks käe ja läinud nad olidki.