Читать книгу Päevikukütid - Eet Tuule - Страница 5

Nii sai Taivo terve kodutee oma mõtete ja tunnetega üksi olla. Igatsetud hingerahu mees endas aga ei leidnud – teda raputanud vapustus oli liiga suur. Samas süvenes ka süütunne. Mõni ime siis, et Nurmiku talu teeotsast sisse keerates tundis ta end asja eest peksa saanud penina. Oleks mees vaid aimanud, mis teda kodus ees ootas …

Kummaline, uks on lukus, imestas Taivo seljakotist võtit otsides. Huvitav, kuhu nad läksid? Ehk nii ongi parem: ma ei pea Ellenile kohe silma vaatama.

Köögilaual leba sedel. „Söö üksi, meid ära oota,” luges ta sealt.

Hüva, kere ongi hele, muigas Taivo sõnumit lugedes. Seda enam, et toit pliidil oli veel leige. Ta vitsutas kõhu korralikult täis, ise mõistatades, kuhu Ellen ja Liis küll läksid. Polnud nagu Teesalude komme sedasi ootamatult kodunt jalga lasta.

Ta loputas oma sööginõud korralikult puhtaks ja läks avas oma vana ustava lauaarvuti. Taivo ootas juba mitu päeva ühte olulist tööalast meili, mis polnud seni miskipärast veel pärale jõudnud. Arvuti eelnevalt sisse lülitanud, tuli ta nüüd kruusitäie kohviga köögist tagasi ja jäi üksisilmi vahepeal arvutiekraanile tekkinud uut taustapilti vahtima …

Sa kuradi kurat – mida see siis tähendas?! Jänest tabava kaljukotka asemel ilutses seal tema koos Signega. Nad seisid teineteist emmates Tornimäe kuusikus ja kirgliku suudluse ehtsuses ei jäänud mingit kahtlust …

Taivo vajus jõuetult toolile ja jõllitas suurepäraselt välja tulnud fotot. Pea oli ühtäkki nii tühi, nagu see polnud vist iialgi olnud. Mitte ainsamatki loogilist mõtet …

Kes pagan seda küll tegi ja miks?

Magamistoast leidis ta veidi hiljem veel ühe kirjakese:

„Ma ei tea, millal ma koju (?) tulen. Hoolitse seniks majapidamise eest ja ära oma uut kallimat siis unusta. Kui soov tekib, võid teda vahelduseks minu pildiga võrrelda.

Ellen.”

Helistamisele Ellen muidugi ei reageerinud. Tütar vastas alles pärast mitmendat katset. Ütles: „Ära rohkem helista,” ja lülitas telefoni välja.

Ehtsa loodusemehena oli Taivo põhimõtteliselt väga tagasihoidlik napsumees, aga nüüd suundus ta otsejoones baarikapi juurde ja valas endale korraliku klaasitäie kangemat.

Vähemalt tuimestab ja paneb ehk aju ka uuesti tööle, mõtles ta laua taha istudes ja fotosüüdistust silmitsedes. Esialgu natuke mõjuski, aga ega mõistust nüüd küll juurde ei tulnud. Kui klaasil põhi peal, ei suutnud mees oma silmi Signelt lahti rebida. Mida kauem ta ekraani põrnitses, seda ilusamana Signe tundus. Äkitselt mees teadis, mida teha. Ta valis kergelt väriseva sõrmega hommikul antud numbri. Vaikus. Toksis uuesti ja siis viimaks ühendati.

„Tere Signe! Taivo siin,” alustas Taivo hoogsalt, aga tema esinemine võeti vastu venekeelse sõimuga ja ta lülitas mobla kohe välja. Küllap ma valisin valesti. Läks valas poole klaasi jagu veel, rüüpas sealt tilgakese ja asus uuesti mobiili näppima. Seekord läks kõik õnneks.

„Jah, muidugi olen ma Signe, kes siis veel,” naerdi Tiigioru kandis. „Mis su häälega vahepeal juhtunud on?” küsis see neetult ilus naine. „Kuule, sa oled väheke võtnud? … Mis, oled üksi kodus? Räägi!”

Kui Taivo sai oma probleemid hingelt ära räägitud, muutus ka Signe tõsiseks.

„Ega sa ometi mind selles seatembus ei kahtlusta? Löögi alla sattusime ju mõlemad.”

„Loomulikult mitte!” vastas Taivo kõhklematult. „Olukord on paraku nii sitt, et ma lihtsalt ei tea, mida teha.”

„Ehk tuled minu juurde?” uuris Signe ettevaatlikult. „Annan aadressi.”

„Tuleksin meeleldi, aga pikk tee ja ma olen praegu nii paras poiss, et siis on hästi, kui mul homme ka veel rooli taha asja on.”

„Kahju!” ohkas Signe nii südamest, et naise nukker nägu ilmus Taivo silme ette. „Tule siis homme, kui ikka veel üksi oled. Aga kindlasti, sest oleks vaja arutada, kes meiega sellist mäkra mängis. Ja miks? Esmalt muidugi helista!”

Ja kui ta oli Taivole oma aadressi dikteerinud ning hoiatanud, et mees seda ripakile ei jätaks, lisas Signe igaks juhuks veel: „Ära sa jumala pärast enam peale võta!”

„Ei!” vastas Taivo kindlalt, kuid klaasi juba välja valatud kraami jõi ta siiski lõpuni, toimetas natuke köögis, andis koerale süüa ja heitis varakult magama. Igat sorti mõtted keerlesid karussellina peas ja uni ei tahtnud kuidagi tulla.

Järgmine hommik tervitas Taivot väikese pohmelliga. Paras aprillinali, muigas mees kibestunult, sest kedagi polnud vahepeal koju tulnud. Isegi Sammi ulgus keti otsas, justkui teades, et Nurmiku tallu on saabunud murepäevad. Taivo turgutas end hapukapsavedeliku ja kange kohviga ning tasapisi tuli eluvaim sisse. Ent mis veel tähtsam: mõte hakkas jooksma ning pärast hommikueinet asus ta aega viitmata oma päevaplaani ellu viima.

Helistas kõigepealt Ellenile ja Liisile. Kumbki neist ei vastanud. Seejärel valis ta oma vana sõbra numbri. Uuemõisas elav Urmas Rohtlal oli juba seitsekümmend kaks aastat turjal, aga tema kunagine teejuht lindude juurde oli endiselt tegus mees.

Mis sest, et teistest eraldunud. Ilmselt põhjusega, millest oli lubanud Taivole kunagi rääkida. Kui aeg käes. Nüüd aga kuulas Urmas sõbra jutu rahulikult ära ja ütles talle omaselt lühidalt:

„Mnjah, keeruline situatsioon, aga tegutse oma südame ja mõistuse järgi. Käin iga päev korra sinu Sammit toitmas ja viskan kanadele ka paar peotäit otra ette. Kui naistega kokku trehvan, küll siis tean, mida pajatada. Ainult et omavahel peame iga päev sidet pidama. Ole siis tugev!”

„Pean olema, aga suur tänu, sest sinu ees jään ma igatahes suureks võlglaseks!”

„Küllap sa jõuad mulle tagasi teha,” kõhistas taat naerda. „Vana ja veidi väeti, nagu ma olen.”

„Pole sa väeti midagi,” võis Taivo ausalt tunnistada.

„Esialgu õnneks veel mitte. Kui Ellenit näen, siis annan sellest sulle muidugi kohe teada.”

„Teeme nii. Tänase toidu ja vee saab koer veel minu käest.”

„Selge, mina tulen sinu elamist siis homme hommikul vaatama. Ongi hea põhjus väikeseks autosõiduks.”

„Nii, Urmase peale võin igatahes kindel olla,” lausus Taivo kuuldavalt ning helistas ühe soojaga kohe ka Signele. Too oli kõnet otsekui oodanud, sest vastas kohe:

„Signe siinpool. Kas oled üksi?”

„Jah seis on endine.”

„Täna sõita saad?”

„Kerge pohmakas on, aga ikka saan.”

„Kas mingit muud takistust pole, majapidamise juures näiteks?” uuris naine arukalt.

„Ei enam, ajasin need asjad äsja joonde.”

„Rõõm kuulda. Ootan sind väga! Sõida ainult ettevaatlikult.”

„Seda ma teen,” muheles mees. Põrgusse! Kõik peavad end pühakuks, ent ise teevad, mida tahavad. Ja panevad oma reegleid paika. Miks mina pean kerge flirdi pärast nüüd üksi kodus põdema? Pealegi on vaja koos arutada, kes too pildistaja oli.

„Kui hakkad minu juurde jõudma, helista veidi ette. Tulen välisukse juurde vastu ja näitan, kuhu auto parkida.”

„Kena on. Kümne minuti pärast läheb sõiduks.”

***

Signe elas korralikult restaureeritud kahekorruselises puumajas. Nii kui Taivo välisukse ees peatus, lipsas õhukese sinise sulejope õlgadele visanud Signe sealt välja ning maandus hetke pärast Taivo kõrvalistmel.

„Tore, oledki kohal! Keera paremale, maja taha … Näe, tolle punase kõrval see minu koht ongi. Teised siia ei pargi.”

„Kas sul on siis ka auto olemas?” oli Taivo kergelt imestanud.

„Jah. Volkswagen. Praegu seisab see maal. Aga mis siin imelikku on?”

„Ega polegi, kaasajal igati normaalne nähtus,” kohmas mees, tundes, et naise lähedus hakkas tema kõneosavust juba pärssima.

„No mida sa vahid?” naeris Signe. „Lähme tuppa, seal on sul aega mind uurida küll. On ikka või?” usutles ta ettevaatlikult üle. „Lähme ruttu, mul hakkas koridoris passides ennist vilu.”

Tema silmarõõm elas teisel korrusel kahetoalises korteris. Köök oli väiksevõitu, kuid toad see-eest suured ja maitsekalt sisustatud.

„Noh, oled pilgu peale visanud? Meeldib või ei?” tuli perenaine köögist kohvi ja täis pudeliga. „Ehk võtaksime meie kahe terviseks ühe väikese pitsi!”

„Elamine on sul tunduvalt moodsam kui meil ja tassikese kohvi jooks meeleldi ära, aga kui sa minu pärast viskit pakud, siis kärakas pole oluline. Ja kiiret sellega pole.”

„Kena kuulda, kuid täna aitaks see meid esimesest kohmetusest üle saada,” lausus Signe vaikselt, teraselt mehe nägu jälgides. „Minul on küll närv sees.”

Alles nüüd Taivo adus, et teatud mõttes oli Signe vaat et isegi keerulisemas olukorras.

Mehed võivad endale alati rohkem lubada, sest patusteks peetakse eeskätt ikka naisi – sedamoodi on ühiskondlik arvamus häälestatud. Aga kas see ka praegu kehtib? Ega ma ei teagi, sest olen ajast nii palju maha jäänud.

Sellal kui need mõtted mehe peas ringlesid, valas perenaine konjakiklaasidesse napilt kolmandiku jagu kuldset jooki, vaatas Taivole kergelt unistava ilmega otsa ja ütles:

„Küll sa näed, see kulub meile ära.”

Kuluski: Taivo tundis, kuidas tuline jutt kurgust alla voolas, misjärel kogu tema keha tasapisi kuumaks läks. Ent omavahel vahetasid nad endiselt sisutuid lühilauseid ja nüüd oli mees see, kes esimesena klaasi tõstis. Ka Signe võttis üsna mehise suutäie. „Minule esialgu piisab,” ütles ta siis ja lükkas oma klaasi kõrvale. „Sina võid muidugi veel võtta.”

„Ka mulle aitab,” lausus Taivo, tõusis ja imetles üksisilmi noort ilusat naist. „Kas sa ka tead, kui kaunis sa oled?” ütles ta kähiseva häälega.

„Vahel tean, enamasti mitte.”

„Aga praegu?”

„Praegu tunnen ma end tõesti kaunina,” sõnas Signe vaikselt. Tõusis samuti püsti, liugles paari-kolme tabamatult imekerge sammuga mehe ette ja siis otsekui libises Taivo käte vahele. Mees surus naise tugevasti enda vastu ja nende huuled kohtusid. Kui juba eilsed suudlused ei kuulunud süütute kilda, siis tänane sülelus muutus järjest kirglikumaks. Mees tundis, kuidas Signe sitke keel tema oma otsis. Siis need kohtusid ning asusid teineteist vastastikku kompama. Elleniga pole mul vist kunagi niimoodi olnud, käis Taivol peast läbi ning see oli viimane mõte, mida ta pärast selgelt mäletas …

Siiski, teatud hetked talle meenusid. Näiteks see, kuidas neil mõlemal äkitselt väga kiire hakkas. Klassikalise tegumoega ja ideaalselt istuva kleidiga oli lihtne: mees tõmbas selle luku ühe ropsuga lahti ja erkpunane riideese vajus sahisedes põrandale. Seepeale Singe ohkas erutatult, sest tema maadles alles mehe T-särgiga. Püksiluku sai ka Signe kohe lahti, aga siis ta peatus.

„Kas sulle meeldiks, kui mina seda teen?” sosistas ta, ise sügavalt punastades. See oli sedavõrd ootamatu, et sütitas meest veelgi enam.

„Väga! Võta mul kõik seljast,” kähistas Taivo, „aga sinul polnud kleidi all peale rinnahoidja ja püksikute ju mitte midagi. Seepäras sul ennist külm oligi.”

„Soenda siis mind. Lähme kohe magamistuppa!” Ja rebis end mehe käte vahelt lahti. Tolle imelise naise võludest kütkestatud mees jälgis lummatuna, kuidas Signe teise tuppa kadus.

„Tule siis ometi!” hõikas Signe paari minuti pärast kärsitult. Hetkeks süümepiina tundev mees virgus tardumusest ja kiirustas nüüd ka ise ainult nappide püksikute väel kutsujale järele. Kui Taivo voodi äärde jõudis, vupsas naine sisalikuna teki alla ja jäi vallatu näoga vaatama, mida mees ette võtab. Mees tegi just seda, mida oodati: heitis naise kõrvale ning viskas teki eemale.

„Seda meil küll vaja pole!”

„Ega vist mitte,” nõustus teine meelsasti.

„Sina pidid ju mind paljaks võtma,” tuletas Taivo Signele meelde ja asus ise rinnahoidjat valla päästma. Saanud sellega üks-kaks-kolm hakkama, unustas ta end Signe kauneid rindu imetlema.

„Jõuad neid suudelda küll,” oigas naine, „võta mind enne üleni paljaks.”

Viimaks said nad teineteise lahtiriietamisega üheaegselt hakkama ning andusid metsikutele kallistustele ja suudlustele.

„Issand, kui suur, tugev ja karvane sa oled – otsekui karu! Ja ettevaatlik ei pea täna olema.” Seejärel kustus mehe mälu sootuks …

Kui mees natuke hiljem toibus, taipas ta Signele kõrva sisse sosistada:

„Sina lõppu ei jõudnud?”

„Miks sa nii tasa räägid? Me oleme ju kahekesi,” naeris naine kudistades, ent raputas seejärel eitavalt pead. Haaras siis Taivo käe ja suunas selle vajalikku kohta. „Ole hea, aita mul tasapisi rahuneda. Küll ma hiljem jõuan … Me teeme seda täna ju veel?” uuris ta seejärel juba kelmikalt.

„Sa veel pärid!” kõlas kirglik vastus.

Signe naeris õnnelikult, ent tõsines kohe. „Tohin ma midagi avameelselt küsida? Loodan, et see sind liigselt ei häiri.”

„Võid mu käest sõna otseses mõttes kõike uurida,” vastas Taivo siiralt. „Nii praegu kui ka hiljem.” Tänutäheks kinkis Signe talle kuuma suudluse. Siis järgnes küsimus.

„Mina pole ammu kellegagi vahekorras olnud. See on vähe pikem jutt. Aga mulle tundub, et sinulgi on vahe sisse tulnud, sest plahvatus saabus sul peaaegu kohe. On mul õigus?”

„Jah,” oli mees sunnitud tunnistama. „Saame naisega muidu pealtnäha normaalselt läbi, aga seksuaalelu pole meil tõesti vähemalt paar aastat enam olnud. Ka see on pikem jutt, aga räägime neist asjust veidi hiljem. Nõus?”

„Muidugi, kallis,” sosistas Signe õrnalt ja surus end taas üha tihedamalt Taivo vastu. „Enne naudime veel teineteist, siis räägime oma olematust armuelust ja alles pärast seda hakkame seda fotovärki arutama. Nõus?”

„Sobib! Nüüd aga tahaksin ma sind kõigepealt korralikult vaadata.”

„Aga kui ma ei luba ja kus su silmad enne olid?” kudrutas naine. „Tohin ma lamama jääda?” kihistas ta õrritavalt.

„Esialgu võid,” naeris Taivo ahvatlevas poosis lebavat Signet imetledes.

„Muide, mina soovin samuti sind vaadata!” protesteeris lamaja naeruga pooleks. Tõsines seejärel ning lisas tasa-tasa: „Ja ka puudutada!”

Kui Taivo märkas, millise pilguga Signe teda vaatas, siis tema käed, mis parajasti naisekeha hellitasid, peatusid korraks, ja mees ohkas õndsalt: „See teeks mulle vaid rõõmu.”

Seekord armatsesid nad kaua ja põhjalikult, jäädes seejärel pikalt teineteise kaissu lebama. Ja olid mõlemad mõnda aega vait – mõeldes ilmselt ühest ja samast: nii ootamatult neid tabanud kirest, mida sõnades väljendada polnud võimalik.

Esimesena virgus Signe. „Mul on kõht tühi. Kas sinul ka?”

„Pool härga pistaksin küll pintslisse,” avaldas Taivo oma tagasihoidliku soovi.

„Külalise soov olevat perenaisele seaduseks,” itsitas Signe, „aga kuna ma ei pea sind külaliseks, vaid oma vastleitud kallimaks, siis pead natuke väiksema portsjoniga leppima.”

„Sa pole mitte ainult ohtlikult ilus, vaid ka paras kavalpea,” naeris Taivo voodist tõustes.

„Ja sina suur-suur meelitaja,” lisas samuti kärmelt püsti karanud Signe mehe vastu liibudes. „Peame midagi selga panema ja kööki minema.”

„Kas ma nii tulla ei tohi?”

Signe vaatas mehe põhjalikult üle ja teatas: „Mulle meeldid sa sedasi tõesti kõige rohkem, aga siis me vist niipea süüa ei saaks.”

Pliidi ääres askeldades võttis Signe tõsisema jutuotsa üles. „Sa minu vanust vist ikka tead?” Mees noogutas. „Ametilt olen juba mitu aastat tõlkija, seega töötan ma enamasti kodus. Ühest küljest on nii hästi mugav, aga hooti on üksildust raske taluda ja vahel matab masendus mind musta lainena enda alla.”

„Sinu välimuse ja iseloomu juures! Raske uskuda – sul pruugib vaid käega viibata ja kavalerid sumiseksid nagu mesilased su ümber.”

„Ma võin vist paljudele lõbusa ja seltsiva inimesena näida, aga juhuslikke tutvusi ma ei soeta, tegelikult lausa väldin neid.”

„Mida sa masenduse korral siis teed?”

„Tipsutaja ma pole, seda ära karda. Lähen siis lihtsalt rahva sekka ja suhtlen tihedamalt oma paari-kolme sõbrannaga. Ka linnuklubisse sattusin ma just säärasel ängistaval perioodil.”

Signe asetas praekana, salati ja kartulid taldrikuga mehe ette. „Hakka kohe sööma, muidu jahtub ära.”

„See lõhnab nii isuäratavalt. Hakka siis ise ka!”

„Kohe tõstan. Enne tahan oma pihtimuse ära lõpetada … Nüüd sa pead mind vist vaimselt ebakindlaks isikuks?”

„Ei, sugugi mitte, sest tegelikult oled sa väga tugev isiksus.”

„Miks sa nii arvad?”

„Tean. Kuulsin sinu kohta ühte ja teist.”

„Kas Terje kaudu?”

„Jah.”

„Juba ta jõudis lobiseda,” kirtsutas Signe nina. „Spordiga tegin lõpparve ja samuti kogu meessooga.”

„Kas mina polegi siis mees?” teeskles Taivo solvunut, millega teenis kokalt välja ühe kanamaitselise musi.

„Jäta siis meelde, et sina oled minu jaoks üks suur erand.”

„Anna andeks, rohkem ma ei lõõbi. Kindlasti oled sa midagi ränka üle elanud.”

„Hüva, näib, et pean sulle oma elust pikemalt pajatama, aga enne kinnitame keha.”

Kui kõhud täis, pöördus Signe Taivo poole: „Kas puistame südant edasi? Saaks korraga hinge pealt ära.”

„Sul on õigus, ent nüüd on minu kord.”

„Olgu pealegi, aga lähme enne tuppa,” palus Signe. „Tahaksin sulle võimalikult lähedal olla.”

Ta võttis viskipudel ja lahkus köögist. Taivo läks klaasidega järele ning nad istusid kõrvuti diivanile. Signe võttis oma klaasist tillukese lonksu, puges siis suisa mehe külje alla ning vaatas siis nagu isalt muinasjuttu manguv tütar mehele otsa.

Taivo muigas. „Minu abikaasa on nelikümmend üks aastat vana ja töötab medõena, kellest nii arstid kui patsiendid väga lugu peavad. Ellen on oma vanuse kohta väga hästi säilinud ja igati vormis figuuriga pruunisilmne brünett. Kannab prille. Vägagi majandusliku mõtlemisega. Minust vaid paar sentimeetrit lühem. Tütrel on aastaid kakskümmend üks. Töö kõrvalt õpib Liis Tallinna Ülikoolis infotehnoloogiat. Näiliselt on seega kõik nagu korras ja naabrite arvates olen ma Elleniga õnnelikus abielus.”

Taivo kurk kuivas ja ta rüüpas klaasist paar sõõmu. Signe istus liikumatult ja kuulas teda pinevalt.

„Laias laastus saame omavahel hästi läbi, ainult et …”

„Et?”

„Umbes nelja aasta eest muutus Ellen seksuaalselt tuimaks. Seejärel lausa tõrjuvaks ning nagu ma juba mainisin, pole me üle kahe aasta enam vahekorras olnud. Ta magab omaette toas. Isegi vabandab minu ees ja lisab alati, et tal on väga kahju, et ma frigiidse naisega abiellusin.

Nii me siis elame kõrvuti, nagu õde ja vend. Usud või mitte, aga aina raskemaks läheb mingi lapsiku kohusetunde pärast oma elu sedaviisi edasi raisata … Liis elab omaette meie linnakorteris. Ta on iseseisev neiu ja erapooletu, ent on mulle mitmel korral öelnud, et tema arvates oleks meil õigem lahku minna.”

„Kas ka oma ema ees?”

„Paar korda raudselt. Ükskord mainis Liis avameelsusehoos, et tema teada on emal ühe arstiga pikemat aega armusuhe.”

Signe läks näost süngeks. Tõusis, valas viskit klaasidesse juurde ning ütles:

„Praegu kulub meile jälle üks suutäis ära – on lihtsalt säärane päev.”

Taivo nõustus sõnatult. Nad lonksasid vaikides kohvi peale, siis Signe küsis:

„Usud sa seda, et Ellenil armuke on? On see üldse võimalik? Sinu naine pidi ju suhteliselt koduse eluviisiga olema.”

„Haiglas on öise valvekorra ajal arvatavasti kõik võimalik. Vähemalt Liis mulle nii ütles. Ise ma seda kinnitada ei tihka, sest tema tööolude vastu pole ma juba mitu aastat huvi tundnud.” Taivo tõstis viskiklaasi, keerutas seda käes ja vaatas vastu valgust. „See on vist kivi minu kapsaeda.”

„Kindel see!”

„Tookord küsisin ma Liisilt üle, on tal ikka õiged andmed. Ja miks ta sellest mulle varem ei rääkinud? Liis on alati olnud rohkem minu kui ema tütar. Nutuga pooleks vastas, et soovis mind säästa. Ja andis mulle ühe ümbriku ja ütles: „Kui soovid sellist elu lõpetada, leiad sealt juhise, kustkaudu tõde teada saada.”

Mulle oli see muidugi kohutavaks löögiks ning olin sõna otseses mõttes hulluks minemas. Ent samas sai mulle selgeks, et Ellen minust enam ei hooli ja armastab kedagi teist. Meie olematu vahekord oli selgituse saanud ning kõik asetus oma kohale.”

„See teadmine oli kindlasti jube! Mida sa tegid? On sul sel teemal naisega üldse juttu olnud?”

„Ellen ei aima siiamaani midagi, sest mul ei jätkunud isegi ümbriku avamiseks julgust, suhete klaarimisest rääkimata. Andsin endale aru, et käitun argpüksina, aga mõistsin, et kui midagi ette võtan, kaotan perekonna ja jään jumala üksi. Liis muidugi jääb, aga tema on alustamas oma elu. Normaalset abielu taastada ma enam ei lootnudki, aga meie senist kooselu – isegi poolikut – paugupealt lõpetada ka ei suutnud. Kindlasti olin ma arg, aga sedavõrd suurteks elumuutusteks polnud ma veel küps. Sestap lükkasin lõpplahendust muudkui edasi.”

„Kaua säärane olukord kestnud on ja kuidas sa oma ränga koormaga hakkama said?”

„Üksteist kuud on kohe täis. Noh, põgenesin metsa, oma lindude juurde. Kui välitööd toimusid kusagil kaugemal, siis suvel sageli ka ööbisin seal ning kodus olin nii vähe kui võimalik. Tasapisi harjusin selle teadmisega ja läks nagu kergemaks – inimene kohaneb ju peaaegu kõigega ja loodab, et tulevik pakub talle paremat. Talitasin ma sinu arvates valesti?”