Читать книгу Kimalased Piksekivil - Eet Tuule - Страница 4

Seletamatu hirmutunne tekkis ootamatult. Kertu ei suutnud õõva maha suruda ning põgenes ülepeakaela. Mõne sekundi pärast kõlas vali raksatus. Jooksja seisatas ja vaatas tagasi. Kertust napilt kümne meetri kaugusel seisis trollipeatust ramminud maastur ...

Seejärel kuulis ta läbilõikavat karjumist ja kellegi oigamist. Kertu taluvuse piir sai ilmselt ületatud, sest jalad nõtkusid ja ta vajus pikkamisi maha. Kaks noort neidu tõttasid küll kohe juurde, ent jäid hiljaks. Nii palju oli abistajatest siiski kasu, et nad upitasid Kertu uuesti püsti.

„Ega teie ometi seal ei olnud?” küsis lüheldane neiu murelikult ja kõõritas hirmunult sündmuspaiga poole.

„Olin, aga pääsesin,” vastas Kertu kõlatult. „Kutsuge parem kohe kiirabi, inimesed said vist rängalt viga.” Seejärel vajas ta veel kord tuge. Heledapäine neiu asuski kohe numbrit valima, ent keegi oli seda varem teinud, sest sireen lähenes kiiresti.

Paar minutit hiljem saabus koos politseipatrulliga vastassuunast teine kiirabi lisaks. Korrakaitsjad asusid kõigepealt uudishimulikke eemale tõrjuma. Esmasest šokist veidi toibunud Kertut pani imestama, kui palju rahvast lühikese ajaga sinna kokku oli kogunenud.

„Pealtnägijatel palun siia tulla!” hõikas nooruke naispolitseinik ja vaatas uurivalt ka Kertu otsa, aga napilt pääsenu raputas eitavalt pead ning eemaldus kiiresti. Küsija jättis ta rahule, sest vähemalt kaks jutukat vabatahtlikku trügis juba lähemale.

Huvitav, miks ta mind tunnistajate hulka arvas, mõtles Kertu. Ju ma siis nii ehmunud välja näen. Aga nendest inimestest ma küll aru ei saa, kellele säärased jubedused närvikõdi pakuvad! Kas sellest siis ei piisa, et kõik uudised on veriseid sündmusi täis, õudusfilmidest rääkimata … Ja mina ei näinud tegelikult ju midagi, rahustas ta südametunnistust. See oli nagu välk selgest taevast. Adusin vaid kummalist eelaimust.

Bussipeatus oli mõneks ajaks nagunii rivist väljas ja Kertu otsustas jala minna. Järgmine peatus oli ootajatest tulvil ja ta marssis edasi. Taibates, et käimine rahustas närve, kõmpis ta piki Sõpruse puiesteed veel kolmest peatusest mööda. Seega kuni koduni välja.

Huvitav, mis mind siis tegelikult hoiatas? üritas rängast õnnetusest pääsenu tee peal selgust saada, aga asjatult. Viimaks jättis ta tulutu peamurdmise edaspidiseks. Võib-olla homme olen tänasest taiplikum?

Tagatipuks läks Kertu jala kaheksandale korrusele, aga kui ta korterisse sisenes, lõid kitsastesse kingadesse kängitsetud varbad tuld välja. Ta kibeles õudsest elamusest kohe Jürgenile rääkima, aga elukaaslane polnud veel koju jõudnud.

Muidugi, täna on ju reede – eks ta läks oma pundiga kuhugi pidu panema! vihastas Kertu. Oleks ta vähemalt ükski nädalalõpp kodus! Ja mina pean homme jälle tema pohmellis nägu imetlema …

Pärast lühikest kõhklust suundus Kertu baarikapi juurde ja valas endale tubli klaasitäie lemmikveini. Säärase päeva puhul võin ka endale ühe napsu lubada, muigas ta virilalt ning rüüpas januselt mitu suurt sõõmu.

Taas oli ta sunnitud endale tunnistama, et nende kooselu rebenes igast õmblusest. Mis minust sedasi saab? mõtles ta heitunult. Suitsetamisest suutsin küll loobuda, aga niiviisi jätkates muutun märkamatult alkohoolikuks … Ning probleemide pidev edasilükkamine pole mingi lahendus. Ei, hommepäev pean sõbrannadele südant puistama! Seni kui nad mul veel olemas on.

Ja ta asus otsustavalt tegutsema. Teele number oli pikalt kinni. Küllap ta vestleb emaga, arvas Kertu ning helistas Sirjele.

Endast viis aastat vanema Sirjega oli Kertu mitu talve samas gümnaasiumis tunde andnud. Sirje eesti keelt ja Kertu matemaatikat. Siis oli Kertul muretutest puupeadest villand saanud ja ta oli õpetajaameti maha pannud. Sõprus Sirjega kestis aga siiamaani.

Sirje kohta räägiti, et ta olevat rahulikkuse kehastus. Ja seda too keskmist kasvu, habras ja kahvatu jumega tagasihoidlik naine kindlasti oli. Ka Kertu oli kaalutlev ja analüütilise mõtlemisega, vahel liigagi pragmaatiline. Niisiis sobisid nad isekeskis hästi.

Mõlema sõbranna juures torkasid kõigepealt silma pikad paksud ning loomulikku värvi juuksed. Suurte siniste silmadega Sirjel olid need nisukarva, Kertul kaunilt kastanpruunid. Pikkust oli kolmekümne kuue aastasel saledal ja nõtkel Kertul 170 cm. Pruunisilmne naine oli tõeline iludus, aga viimasel ajal oli ta oma välimuse eest hoolitsemise unarusse jätnud – Kertu arvates oli tähtis vaid sisu, mitte vorm.

Teele oli nende sõpruskonna kolmas liige. Kergelt ülekaaluline, ent äärmiselt ahvatleva välimusega punapea. Aeg-ajalt heitis ta oma sõbrannadele ette, et naiselikkus hakkavat neis nagu kaduma. Teelel võis isegi õigus olla, aga õnneks oli temas endas sarmi sedavõrd palju, et jaksas kuivikutesse – nagu ta Sirjet ja Kertut nimetas –, eluvaimu sisse puhuda. Ent see-eest tuli Teelet ennast aeg-ajalt taltsutada: kustumatu elurõõmu ja temperamendi tõttu oli ta korduvalt kahtlastesse seiklustesse sattunud. Lühidalt öeldes täiendasid ja tasakaalustasid need naised üksteist suurepäraselt ja kindlasti oli just see peamine põhjus, miks nad siiamaani nii tihedasti suhtlesid.

Kummaline, kuidas me aja jooksul tegelikult muutunud oleme, arutles Kertu. Ülikoolis oli Teele paks ja vaat et kursuse kõige tuimem tüüp, mind aga pidasid meie poisid kuumaks totsiks. Millal meie rollid küll vahetusid?

Kertu mõtisklused katkestas Teele, kes esimesena tagasi helistas. Kui Kertu lühidalt mainis, et pääses täna kohutavast õnnetusest, tegi punapea ise ettepaneku homme nende kohvikus kokku saada.

„Oleks vahva! Me pole juba kaks nädalat üksteist näinud. Telefonijutt kipub aga alati poolikuks jääma.”

„Loodan, et Sirje saab ka tulla.”

„Loodan samuti, kuid tal on praegu mammutkõne. Emaga kindlasti.”

„Arvata võib, aga võib-olla hoopis peikaga,” teatas Teele ootamatult.

„Peikaga?! Mis sa räägid?!”

„Homme lahkame tema lugu põhjalikumalt,” itsitas sõbranna ilmse mõnuga. „Anna siis teada, mis kellaks te Sirjega kokku leppisite.”

Vaevalt sai ta mobiili lauale asetada, kui Sirts helistas. Ta oli Sõpruse puiestee avariist uudisteportaalist juba lugenud, et õnnetuse hetkel viibis Koskla peatuses neli inimest, viga sai neist kolm, kusjuures üks raskelt.

„Mina see neljas ootaja olingi,” poetas Kertu napilt.

„Oi, räägi!” läks Sirje põlema.

„Pigem saame homme kokku,” teatas Kertu. „Teele oli igatahes nõus. Kas kell kaksteist sobib?”

„Mul võib üks ootamatu takistus vahele tulla.”

„Tee nii, et seda ei tule,” oli Kertu resoluutne ja lõpetas kõne.

Pühapäeval hommikul polnud Kertu aga kuigi kindel, kas ta üldse korterist välja minna usaldab. Lugu algas sellest, et Jürgen saabus koju alles varahommikul. Tavaliselt vajus ta uksest sisse pärast keskööd, seekord niisiis palju hiljem ja maani täis. Unetust ööst ennegi pinges Kertu teda sellises olekus voodisse ei lubanud.

„Vaata peeglist, kuidas sa välja näed ja haised kui tõhk. Mine teise tuppa ja maga end kušetil kaineks, alles siis võtan sind jutule!”

Mees ei kuuletunud ning mõmises midagi arusaamatut vastu. Kertu pidi viimaks kogu oma jõu mängu panema ja alles seejärel õnnestus tal kangust täis Jürgen teise tuppa pukseerida. Keeras toaukse lukku ja jäi värisedes ootama, mis edasi juhtub.

Nagu karta oli, hakkaski mees vastu ust prõmmima ning karjus:

„Kurat võtaks, kas ma ei tohi siis enam isegi oma naise juurde tulla?”

„Esiteks pole ma su seaduslik naine ja teiseks, kui sa ukse lõhkumist ei lõpeta, kutsun kohe politsei ja lasen su kainestusmajja viia!”

„No oota sa, kuradi raibe!” ähvardas joobnu, kuid jäi siis vait – ilmselt murdis joodud alkohol ta lõplikult maha.

Kertu värises üle keha. Otsis meeleheitlikult suitsupakki taga, kuni viimaks meenus, et jättis selle totruse juba mitme aasta eest maha. Valas pudelisse jäänud veinisortsu klaasi ning kummutas selle ühe hingetõmbega kurgust alla.

Üks mõte ei andnud miskipärast rahu ja ta läks Jürgeni jopet kontrollima.

Seda ma arvasin: seesama peen parfüüm, millega ta naistepäeval vastu hommikut koju jõudis! Eksitust ei saanud olla, sest haistmine oli Kertul sedavõrd hea, et isa oli kunagi lubanud ta hagija asemel jänesejahile kaasa võtta. Toona olid kõik seepeale naerma pursanud, kuid praegu oli asi naljast kaugel.

Kertu asus Jürgeni jopetaskutes sobrama. Seni polnud ta seda mitte kordagi teinud, ent nagu näha, vanad reeglid enam ei kehtinud. Läbiotsimine lõppes veelgi masendavama leiuga: preservatiivide pakiga, kust üks oli ära võetud … Milleks mees rasestumisvastaseid vahendeid kaasas kannab? Eks ikka juhusliku vahekorra jaoks!

Kas ma siis tõesti rohkem väärt ei ole, et säärast elu pean elama! ahastas ta ja vajus ohates taburetile. Lähen sõiman selle lontruse näo täis ja kupatan ta siit jalamaid minema, oli naise esimene reageering, aga mõistis siis, et niimoodi ei saavuta ta mitte midagi. Kui üldse, siis endale võib-olla sinise silma. Ei, seda asja tuleb tasa ja targu ajada. Õnneks saan juba täna Sirje ja Teelega kokku ja nüüd on, mida rääkida.

Hommikul oli küll korralik sõnavahetus, kuid ta hoidis end tagasi ja Jürgen läks kohe välja – muidugi pead parandama. Kertule see sobis ja ta laskis ka jalga.

„Nii vara kohal,” imestas Teele, kui Kertut nende laua taga istumas nägi. „Pole nagu sinu komme!”

„Inimesed ja tavad muutuvad,” püüdis istuja vastu naerda.

„Ise õnneseen, aga nii hapu näoga,” nentis sõbranna teda teraselt silmitsedes. „Juhtus sul siis veel midagi?”

„Ootame ikka Sirje ka ära – eks siis jõuan rääkida.”

„Seda minagi,” soostus Teele. „Hoia kohti, ma lähen toon kohvi ära. Ilmselt vajame täna ka midagi kangemat. Vähemalt sinu eilse õnne tähistamiseks. Kas nii, nagu tavaliselt?”

„Esialgu piisab.”

Sirje saabus täpselt parajal ajal ning aitas joogid ning magusa lauda tuua.

„Noh, kas võtame?” kiirustas Teele klaasi tõstma.

„Miks nii ruttu?” üllatus Sirje.

„Vaata enne Kertule otsa, siis sa enam ei imesta.”

„Oi, isver! Nii plassi näoga pole ma sind ammu enam näinud,” ajas Sirts oma sinised silmad pärani. „See eilne värk oli ikka jube küll.”

„Ah, liiklusõnnetus sai õnnelikult üle elatud, aga mul on üks suurem jama kaelas,” pobises Kertu. „Võtame!”

Naised asusid isukalt koogi ja veini kallale. Nähtavasti liiga innukalt, sest õige pea Teele hüüatas:

„Kuulge tüdrukud, kook on söödud ja klaasid tühjad. Praegu järjekorda pole – lähen toon uued.”

„Hulluks oled läinud,” pööritas Sirje silmi, „ega me siia jooma ei tulnud!”

„Jooma muidugi mitte, aga vähemalt minul on täna tugevat dopingut vaja,” poetas Kertu vaikselt. „Seejärel on mul teile üht-teist pajatada.”

„Ootame juba ammu, mida sa eilse liiklusõnnetuse kohta ütled,” lausus Teele ja kiirustas leti äärde.

Kertu tegi tõsise jutuga algust alles siis, kui teise ringi veiniklaasist oli pool rüübatud. Ja sedagi Teele ergutusel.

„Kas te eile ETV õhtuseid uudiseid vaatasite?” küsis Teele. Mõlemad raputasid eitavalt pead.

„Kahju, sest seal oli sellest avariist veidi pikemalt juttu. Üks kergelt vigastatu ja pealtnägija kinnitasid mõlemad nagu ühest suust, et kummalisel kombel aimas üks trolliootajatest lähenevat õnnetust ette ning lausa sööstis ootepaviljonist välja. Ja ometi polnud tol hetkel kohutavast ohust kellelgi õrna aimu. Ja teate, mida pealtnägija ütles?”

Taas raputati eitavalt päid.

„„Ma pole posijaid ja ennustajaid elu sees uskunud, aga see naine oli selgeltnägija – teist võimalust ei ole!” Noh, selgeltnägija, mida sa enda kaitseks kostad?” lõpetas Teele bravuurikalt.

Selgeltnägijaks tituleeritu kehitas õlgu ja mõtles viivu. „Ei oska kommenteerida.”

„Ausalt?” usutles Sirje.

„Ausalt.”

„Aga kunagi sa rääkisid mulle oma ebatavalistest nägemustest mingil kivil.”

„See oli toona ja need olid hääled veel kaugemast minevikust.”

„Sinu koduõues?” pinnis Sirje edasi.

„Jah, Nõlvaku talus.”

„Aga siis olid sul veel need kummalised unenäod,” ei jätnud ka Teele teda rahule.

„Jah, ent hiljem ma neid enam ei näinud ning praegu pole mul mingit tahtmist nende üle arutleda.”

Sirje silus masinlikult oma pikki nisukarva juukseid ning vaatas Kertule mõtliku pilguga otsa. „Aga eile sul mingid võimed ju avaldusid. Seda sa salata ei saa.”

„Ei salgagi, ent seletada ma seda ei oska.”

„Midagi sa ometi ju tundsid?”

„Adusin äkitselt meeletut hirmu. Ei taibanud, miks, aga teadsin, et pean sealt putkast jalamaid jalga laskma. Sekunditki kaotamata. Kogu lugu! Ehk räägime sellest kunagi hiljem, lähitulevikus.”

„Miks?”

„Sest mul on probleem. Palju olulisem.”

Teele reageering oli ootuspärane: „Isver! Kas tõesti jäid rasedaks?”

„Õnneks mitte.”

„Ei tea, mis õnn see lastetul naisel ka on,” pidi Sirje kohe ära märkima. „Mina näiteks olen oma kahe lapse üle igatahes äärmiselt õnnelik. Teil aga pole kahe peale ühtegi.”

„Kas sul oma jõmpsikatega muresid siis pole?” suskas Teele kärmelt vahele.

„Aga kes ütles, et õnn peab kergelt kätte tulema,” pareeris Sirje sõbranna rünnaku.

„Aga Arvi jaoks näis muresid liiga palju olevat.”

„Pigem alkoholi oli liiga palju,” ohkas Sirts südamest.

„Vaata siis ette, et uus kallim samuti jalga ei lase.”

„Uus kallim?!” teeskles Kertu üllatust, ent tema repliiki ei pandud tähelegi.

Lähevad jälle nagu kass ja koer karvupidi kokku, ahastas Kertu mõttes ning käratas eneselegi ootamatult:

„Kas te jätate ometi ükskord selle lõputu nääklemise!”

Seekord võeti teda kuulda. Ent see-eest pöördusid vist kõigi külastajate silmad purjakil naisi uudistama ning neid nägupidi hästi tundev müüja kergitas üllatunult oma kitkutud kulme.

„Ma ju ütlesin teile, et mul on probleem,” jätkas Kertu.

„Mainisid jah,” noogutas Teele nõusolevalt pead ning jätkas Sirje kallal nokkimist. Siis aga vaatas Kertule otsa ning nähvas: „Ära karju! Sinu pärast ei anta meile enam veinigi.”

„Seda sulle veel vaja,” tusatses Sirje. „Minu arust oleme juba niigi üle normi trimbanud.”

Pilt, kuidas tema kaks parimat sõbrannat taas mõttetult raksu lähevad, oli sedavõrd masendav, et Kertul tekkis soov otsekohe siit jalga lasta. Ta haaras oma õlakoti ja tõusis.

„Kuhu nüüd?” imestasid vaidlejad üheaegselt nii süütute nägudega, nagu midagi poleks juhtunud.

„Ära siit!” turtsatas Kertu südamest.

„Miks? Mis juhtus?”

„Ennist ütlesin, et mul on probleem. Teid see aga ei koti. Eks ma siis lähen otsin kedagi, kes mu mure vähemalt ära kuulaks.”

Alles niivõrd resoluutne käitumine vaigistas vaidlejaid ja nad tirisid tõepoolest lahkuda kavatsenud Kertu poolvägisi lauda tagasi.

„Anna andeks!” palus Teele süüdlasliku näoga. „Peaksid meid ju teadma – kui ühe tilga asemel kaks võtame, sõidab katus pealt ...”

Ja Sirje noogutas mõistvalt kaasa. „Räägi! Nüüd me kuulame.”

Kertu kogus end viivu ning tegi siis Jürgeni eluviisi ja truudusetuse avalikuks. Naised tahtsid mitmel korral midagi vahele öelda, ent Kertu ei lasknud end eksitada.

„Nii, oleks nagu kõik,” ohkas ta kergendatult, kui kogu see masendav ja alandav lugu oli hinge pealt ära räägitud.

„Jube!” venitas Teele tühja klaasi tõstes. „Säärase ülestunnistuse peale teeks küll erandi ning telliks korra veel.”

Kaaslased vaikisid muiates.

„Vaikimine on nõusolek,” teatas Teele. „Lähen moosin Maiet, ehk annab veel.”

„Hakkama said!” lausus Sirje tunnustavalt, kui punapea soovituga naasis. Oli ju Baari-Maie teada-tuntud nii oma kauni välimuse kui ka karmi iseloomu poolest.

„Poleks iialgi uskunud, et Jürgen sääraseks seaks osutub!” teatas Teele otsekoheselt.

„Jah, siiani sa oma viimase aja eraelust midagi ei rääkinud ja meile jäi mulje, et teiega on kõik korras,” lisas Sirje. „Mida sa nüüd teha kavatsed?”

Kertu kehitas nõutult õlgu.

„Mis siin veel küsida,” ägestus Teele. „Lähme kolmekesi ja peksame tolle lontruse sinu korterist minema! Mingu otsigu endale uus ulualune.”

„Nii äkki ikka ei saa,” rahustas Kertu temperamentset sõbrannat. „Mõtlesin, et kehtestan talle katseaja. Magamistuppa tal sellal asja pole ja kui ta üks kord veel alles vastu hommikut koju saabub ja võõraste naiste parfüüme levitab, siis teen lõpu. Ja kui vaja, kutsun teid appi. Mis te arvate, kas sobib?”

„Minu arvates õiglane otsus,” kiitis Sirje plaani heaks. „Vähemalt ühe võimaluse peab mees siiski saama.”

„Nõus, aga see olgu siis tõesti viimane!” soostus nende tingimustega ka Teele ning pöördus seejärel Sirje poole:

„Anna andeks, aga millised elukombed sinu Hendrikul on? Ausalt öeldes olin ma äärmiselt üllatunud, kui tollest tegelasest kuulsin.”

„Mina ka,” nentis Kertu.

„Teate, kardan, et Hendrikul on sama viga küljes. Esialgu suudab ta seda minu eest varjata, kuid nüüdsama kuuldud Kertu lugu manitseb mindki ettevaatusele. Pealegi on mul kodus teismelised piigad. Ei, tüdrukud, minu rong on läinud ...”

„Kupatad ta siis minema?” uuris Teele.

„Vägivaldselt muidugi mitte, kuid teen asja selgeks, ja kui mees ise natukenegi kahtleb, siis on targem kohe alguses see ära lõpetada. Kertu rolli sattuda ma igatahes ei taha.”