Читать книгу Kimalased Piksekivil - Eet Tuule - Страница 6

Nädalavahetusel Kertut rohkem ei tülitatud ja ta hakkas üksiolekut isegi nautima. Ainult et täielikku hingerahu polnud enne loota, kui ebaõnnestunud kooselule on rasvane joon peale tõmmatud.

Kõhedust tekitasid veel unenäod. Oma senise elu jooksul oli Kertu kummalisi ja vahel ka painavaid unenägusid varemgi näinud. Seepärast ta ei imestanudki, et pärast bussipeatuse juhtumit need teda uuesti kummitama tulid. Kuid ööl vastu esmaspäeva õnnestus tal ka ühte meeldivat und näha.

Tegevus toimus Kabjalohu külas Nõlvaku talu hoovis ning ta istus täiskasvanuna taas Piksekivil. Ja kuulis mineviku hääli … Seejärel keegi nagu kutsus Kertut esivanemate tallu tagasi, sest tema koht olevat seal ...

Viimane nägemus oli erakordselt selge, ent talle jäi nagu mingi painaja peale. Magama ei suutnud ta igatahes enam jääda. Kertu ei mõistnud, mis nähtusega tegemist on ja kuidas see toimib, ent vähemalt tema jaoks oli kusagil miski olemas. See oli nagu õnnistus, ent samas ka kohustus. Miks muidu teda Kabjalohu külla kutsuti ...

Mõni ime siis, et viimane unenägu oli esimene asi, mida Kertu samal hommikul Mustamäele saabunud vennale rääkis. Rain takseeris teda pika uuriva pilguga.

„Oma arvates tormasin ma sulle appi teise, palju elulisema probleemi pärast,” lausus vennas talle omase analüütilise mõttearendusega.

„Jah, loomulikult,” nõustus Kertu, „ent kuula enne üks mõne päeva vanune lugu ära.” Ja naine jutustas tema jaoks õnnelikult lõppenud liiklusõnnetusest.

„Sellest on meedias siiamaani juttu. Sina siis olidki too salapärane plehkupanija?”

Kertu noogutas sõnatult.

„Tundub, et Jürgenist lahkuminek on tõepoolest väiksema tähtsusega, sest see on mööduv etapp sinu elus. Sinu imevõime – või kuidas seda nimetadagi – on palju olulisem. Ehk pakud mulle veel kohvi ja tuletame siis koos meelde, mis sul neiueas seal Piksekivil tegelikult juhtus.”

Kui Kertu lõpetas, oli Rain esiotsa mõtlikult vait. Seejärel lausus:

„Kui ma ei teaks, et see kõik on tõesti sinuga juhtunud, arvaksin pigem, et tegemist on ulmejutuga. Sa ennist mainisid, et panid toonased sündmused kohe päevikusse kirja. On need sul alles?”

„Loomulikult. Kusagil kirjutuslaua sahtlis peaks see neiupõlve kaustik lebama,” vastas Kertu väheke kõhklevalt.

„Sa pole oma märkmeid hiljem üle lugenud?”

„Polnud vajadust, oluline on ju niigi meeles.”

„Ole hea, otsi too päevik üles!”

„Hästi ei tahaks,” kõhkles Kertu.

„Miks?”

„Mulle tundub, et mida rohkem ma sellesse süvenen, seda sügavamalt ma tolles müsteeriumis sees olen. Muide, ka ema on mitmel korral soovitanud mul see segadus unustada. Ma kohe ei teagi, et kas siis oma hingerahu huvides või tänu viimaste aastate kiirele elutempole olingi nood mineviku viirastused peaegu unustanud.”

„Peaaegu?”

„Nojah, sest vahetevahel olen näinud kummalisi unenägusid, mis minu arvates võisid mõnikord tähenduslikud olla.”

„Kas sa neid siis üles ei kirjutanud?” usutles Rain edasi, sest õeraas oli kaunikesti segadusse sattunud.

„Ei! Ütlesin juba, et olen seda teemat vältinud. Kas pean tõesti vana päeviku üles otsima?”

„Jah, ja otsekohe! Kas sa siis ei mõista, et need jõud on taas sind üles otsinud? Ja midagi halba sul seeläbi ju juhtunud pole. Pigem vastupidi – sind on hoopistükkis kaitstud. Seepärast sa neid kummalisi ilminguid enam eirata ei saa ega tohigi!”

„Sul on õigus,” sosistas Kertu tõustes ning tegi ka enda jaoks midagi ootamatut: istus Raini sülle ja hakkas peaaegu hääletult, kuid lahinal nutma. „Küll on hea, et sa siin oled,” suutis ta öelda ning valas pisaraid edasi.

„Nuta rahulikult, õeke!” lausus Rain, kellele tundus, et nad mõlemad on ajas kolmkümmend aastat tagasi läinud, ning silitas endast kaks aastat noorema Kertu pead. „Arusaadav, oled endast natuke väljas, aga kohe me liimime su kenasti kokku.”

„Tahan ilma abivahenditeta üheks tükiks saada,” naeratas kolmekümne kuue aastane õeraas läbi pisarate ja tõusis.

„Vaat nüüd ma tunnen su jälle ära,” rõõmustas Rain, kui Kertu talle põsemusi kinkis ning otsustavalt kirjutuslaua juurde astus.

„Vanemad peaksid alumises olema,” pomises Kertu endamisi ning tõmbas sahtli lahti, tõstis sealt kümmekond kaustikut lauale ja asus neid lappama.

„Seesama,” ütles ta lähemale tulnud vennale ja näitas roheliste kaantega paksu kladet. „Huvitav, paari kuu pärast saab sellest täpselt kakskümmend aastat täis. Ega ometi see oluline pole?”

Seepeale oskas Rain vaid õlgu kehitada. „Otsime parem sinu märkmed üles.”

„Ongi juunikuu Saaremaal,” elavnes Kertu ning lehitses kiirustades edasi. „Mida see siis tähendab?” hüüatas ta ehmunult.

Rain küünitas üle õe õla vaatama ja ka temal jäi suu üllatusest lahti: toda sündmust kajastanud ülestähendused olid loetamatuks muutunud, paber tundus otsekui pruuniks kõrbenuna ning isegi kirjaridade eristamine oli võimatu …

Kertu keeras veel mitut lehte, lükkas seejärel päeviku eemale ja vaatas vennale hirmunult otsa. „Ülejäänud sissekanded on ainult veidi tuhmunud ja raskusteta loetavad.”

Rain noogutas vaikides. Taipas siis, et õeke vajab taas tuge ning lausus: „Sõnum peaks arusaadav olema: mäletada tohib ja peabki, aga toimunut jäädvustada ei tohi!”

„Jah, näeb niimoodi välja, et veel hetk ja paber oleks süttinud … Aga õnneks taipasin ma kogu loo ka arvutisse tippida.”

„Leiad sa selle sealt üles? Ilmselt raske juhtum,” kahtles Rain.

„Pole hullu,” naeris naine. „Mul on arvutis kord majas. Mõne minuti pärast on see meil käes.”

Ent ees ootas uus pettumus – vajalikku faili arvutis enam ei olnud!

„Kadunud!” ohhetas Kertu katkeva häälega.

„Võib-olla ei leidnud sa seda lihtsalt üles?”

„Välistatud, sest kasutan lollikindlat süsteemi. Mäletan täpselt, et see oli sisestatud 1999. aasta Saaremaa kausta Piksekivinimelise failina.”

„Kui nii, siis on ka see tolle fluidumi poolt likvideeritud,” ohkas mees. „Sääraste jõudude ees oleme nähtavasti jõuetud … Aga mälupilte sul kustutatud ei ole,” lisas ta lootusrikkalt. „Kuna sind soovitakse informeerida ning sind koguni kaitstakse, siis sina küll ohus ei viibi.”

„Aga minu infokanalid on igatahes likvideeritud.”

„Seda nüüd küll,” soostus Rain. „Sestap pead väga arukalt käituma ja sulle edastatud infot võid vaid kitsas pereringis jagada.”

„Tegelikult peale Teele ja Sirje ei teagi keegi midagi.”

„Palju nemad teavad?”

„Sisuliselt vaid unenägudest ja nägemustest. Samuti hiljutisest liiklusõnnetusest, kust ma puhtalt välja tulin.”

„Mida nad sellest arvavad?”

„Mõlemad seletavad vähemalt seda juhtumit intuitsiooniga.”

„Jäta nad selle arvamuse juurde, aga Piksekivist pole neil küll vaja midagi teada.”

„Arvan sama, sest nähtus on veel keerulisemaks läinud.”

„Tubli! Räägime nüüd praktilisematest asjadest. Mida sa ette võtta kavatsed ja kas sul on mingi plaan olemas?”

„Ei,” ohkas Kertu. „Jürgen on oma sigadustega minult kogu hingejõu röövinud ning ma pole viimaste päevade sündmusi lahti mõtestada jõudnud. Loodan sinu peale, et koos ikka mingi lahenduse leiame.”

„Kena kuulda, et õekene mind nii usaldab! Küllap leiame.”

Kertu noogutas.

„Mida see Jürgen siis kokku keeras?”

Juba kolme minuti pärast oli Rainil pilt selge. „Aitab! Mulle piisab,” katkestas ta Kertu jutu. „Oletan, et tahad temast vabaneda?”

„Minu kategooriline nõudmine on, et ta viiks oma viimased asjad siit kohe ära ja et ma tema varju ka siin enam ei näeks!”

„Õige! Mulle see meeldib. Kas sinu arvates võib temaga veel sekeldusi ette tulla?”

„Kardan küll ning Sirje ja Teele on sama meelt.”

„Selge. Kutsu ta kohe siia!”

„Nüüd kohe?” ehmus Kertu.

„Millal siis veel,” muigas Rain pahaendeliselt. „Olen niikaua siin ning meil on vaja üks mehejutt maha pidada. See tegelane võib tõesti vägivaldseks muutuda.” Ja ta lükkas mobiili mööda lauda õe ette.

„Mida ma talle ütlen?”

„Et teil on vaja rääkida, ja otsekohe!”

„Ja muud ei midagi?”

„Ei. Rõhuta ainult, et otsekohe.”

„Noh, tuleb?” küsis Rain, kui Kertu kõne lõpetas.

„Lubas hiljemalt tunni aja pärast siin olla.”

„Kena! Asjad hakkavad tasapisi arenema. Mida sa vahepeal mulle kõhusoppi leiad?”

Jürgen astus tuppa enesekindlal sammul. Ilmselt arvas ta, et Kertu otsis juba lepitust. Ent kui ta sealsamas elukaaslase venda nägi, venis mehe nägu pikaks.

Rain kasutas ootamatuse momendi ära ja alustas sedamaid rünnakut. „Mis, ei oodanud või? Kuna oleme varem paarkolm korda kohtunud, siis asugem kohe asja juurde. Tulid sa autoga?”

Kimbatusse sattunud Jürgen põrnitses talle mõistmatult otsa ning noogutas sõnatult.

„Kena! Siis korja kähku oma siinne varanatuke kokku, vii autosse ja kebi Kertu juurest kus kurat! Nii et su jäljed haihtuksid siit nagu märja kassi käpajäljed kuumalt plekkkatuselt!”

Kertu turtsatas tahtmatult. Vend aga jätkas: „Ning vaata ette, et sa siia midagi maha ei unusta! Kui unustad, oled sellest ilma, sest siit uksest sa enam sisse tulla ei tohi! Selge?”

„Sul pole õigust,” suutis mees viimaks suu lahti teha.

„Kui sinul oli siin õigus ringi laaberdada ja hoorata, siis mina tunnen praegu rõõmu, et mu õde säärasest jätisest lõpuks ometi vabaneda tahab. Kertu, aita tal kodinad kokku korjata! Ja hoia pilk peal, et see tüüp sinu asju kaasa ei võta.”

„Kertu, ütle vähemalt sina midagi!”

„Rain ütles kõik juba ära. Mul pole midagi lisada.”

„Aga mul pole momendil neid kuhugi viia,” ahastas vist alles nüüd oma olukorda taipav mees lootusetult.

„Sinusugusel tegelasel on alati soe pesake kusagil varuks olemas. Ja soovitan sul tööga jalamaid peale hakata, muidu mu kannatus katkeb ...”

„Seda te veel kahetsete!” pigistas Jürgen läbi hammaste ja tormas magamistuppa. Kertu läks talle järele, korjas riidekapist mehe pesu kokku ning ladus voodile. Rain seisis veidi eemal ja seiras tähelepanelikult teiste tegevust.

Ei kulunud kümmet minutitki, kui eluvenna kasin kraam oli kokku korjatud. Ega tal siin peale riiete, jalanõude, arvuti ning vähese pudi-padi midagi muud polnudki. Kõik see toimus täielikus vaikuses.

„Kas vajad abi?” tegi Rain esimesena suu lahti.

„Mitte mingil juhul,” läks Jürgen samuti kangust täis. „Käin kaks korda.”

„Nagu ise arvad.”

Kertu kiikas ülevalt, kuidas Jürgen auto käivitas ja majaesiselt parkimisplatsilt ära sõitis. „Läks,” sosistas ta ning silmanurka ilmus miskipärast suur pisar, seejärel teine.

„Nonoh, ära nüüd tönnima küll hakka.” Suur vend sattus hetkeks segadusse, sest naiste pisarad polnud talle kunagi hästi mõjunud. Seejärel astus ta lähemale ning embas oma õblukest õde. „Jumal tänatud – viimaks ometi said tast lahti!”

„Tean isegi,” nuuksatas naine, „ent ikkagi kolm ja pool aastat koos elatud. Isegi temast on kahju, veel rohkem iseendast – raisatud aeg ...”

„Katsu üle saada. Ka minu esimeseks elukaaslaseks oli vale naine.”

„Aga Jürgen oli mul juba teine prohmakas.”

„Kolm on kohtu seadus,” muigas vend. „Ja minu arvates peaksid nüüd kõigepealt Kabjalohus ära käima.”

„Arvad?”

„Märgid ju näitavad, et need saladuslikud jõud kutsuvad sind sinna.”

„Näib nii,” ohkas Kertu, „aga ma ei julge korterit tühjaks jätta. Eriti nüüd. Mul on sihuke aimus, et Jürgen sepitseb midagi. Ta võib väga alatu olla.”

„Arvan samuti, et ega Jürgen seda asja niisama ei jäta. Seepärast teen ettepaneku: elaksin oma perega vahelduseks mõnda aega sinu korteris. Aeg-ajalt käib keegi isa-ema vaatamas. Pealegi on nad meil tublid … Muidugi kui sul midagi selle vastu pole.”

„Mis sa nüüd, mitte kõige vähematki! Pealegi vajan praegu Saaremaad nagu värsket õhku. Ja ilmtingimata pean Piksekivi nägema!”

„Usun. Kuule, kus su kivikild on? On sul see alles? ”

„Muidugi alles,” elavnes Kertu. „Tõstsin selle igaks juhuks silma alt ära.”

„Miks?”

„Sattusin peale, kui Jürgen Piksekildu näperdas.”

„Piksekildu?” naeris Rain. „Ilus nimi, ja võib-olla ka tähendusrikas. Näita seda!”

Kertu vaatas vennale pikalt otsa ning läks magamistuppa. Tuli sealt karbikesega tagasi. „Võta see ise välja,” lausus ta lühidalt ja hakkas Jürgeni poolt segi paisatud kirjutuslauda koristama. Rain kõõritas imestunult õe poole, avas siis karbi ning haaras parajasti peopessa mahtuva kivi pihku, uuris seda veidi ning poetas siis karpi tagasi.

„Tundsid sa midagi?” päris Kertu pinevil häälega.

„Mida ma siis tundma pidin?”