Читать книгу Valede veski - Eet Tuule - Страница 4

Ott vaatas närviliselt kella ja tõusis. Mulle aitab! Naistega on niigi pidevalt jamad kaelas, nüüd veab sõber ka veel alt, siunas ta südamest. Kuid kirumine ei aidanud, sest hinge pugenud rahutus aina süvenes. Olgu see Harri, kes ta on, aga sõna ta peab.

Vähemalt minu ees. Liiatigi ise ta mind siia kutsus. Huvitav, miks just kohvikusse?

See polnud tõesti Harri komme – tavaliselt olid nad kusagil mujal kokku saanud. Viimasel ajal Harri juures maal, sest nad mõlemad eelistasid omaette olla, neile kummalegi ei meeldinud liigselt uudishimulikud silmad ja kõrvad.

Mees lõpetas tulutu ootamise ning kiikas viimast korda ringi. Peale ühe üleliia värvitud naise ei viibinud kohvikus ühtegi tuttavat.

Ott noogutas tollele silma tegevale daamikesele ja astus tänavale.

Helistas veel korra, ent taas tagajärjetult. Egas midagi, ohkas Ott,

tuleb sama targalt koju minna.

Majaesisel platsikesel oli üks koht imekombel vaba. Ta parkis auto kähku sinna ning ronis vastumeelselt trepist üles. Kerli oli muidugi raamatukogus, aga viimaseid päevi kümnene Martin miskipärast kodus.

„Miks sa täna koolis ei ole?“

„Aga miks sa ise tööl ei ole?“ sai ta ninaka vastuse.

„Oled ema kombed üle võtnud?“ nähvas Ott tujutult vastu, kuid poiss ei pannud võõrasisa turtsakust tähelegi, vaid päris muudkui edasi: „Mida sa mulle kingid?“

Ott kangestus. Pagana pihta, Martini ülehomse sünnipäeva unustasin sootuks ära. Ja Kerli ei jäta mind niikuinii rahule. Pole parata, tuleb jälle vanemaid külastada – vähemalt poisi kingi jaoks peaks nad ikka raha andma.

„Sa ei öelnudki, mida mulle kingid?“ ei jätnud Martin järele.

Täitsa emasse! „Jäägu see esialgu saladuseks,“ seletas ta tähtsa näoga. Tegi endale paar võileiba, kugistas need ruttu alla, rüüpas kohvi peale ning kiirustas ukse poole.

„Kuhu sa lähed?“

No on tüütus! „Asju ajama.“

„Aga ema tahab pärast kindlasti teada.“

„Ütle, et Koppelmaale, vanaisa ja vanaema juurde.“

Vanadele Kerli nagunii ei helista, sest nad on järjekordselt pahuksis. Mina aga ei võta kõnet vastu. Niiviisi mõeldes istus ta oma Opelisse ning suundus piki Tule tänavat Kanama viadukti poole.

Täna on juba kahekümne neljas jaanuar, mõtles Ott troostitut maastikku vaadates. Ainult et sügisilm püsib visalt edasi. Praegugi on viis kraadi sooja.

Seejärel kandusid ta mõtted vanematele.

Elame ju nii lähestikku ja telefonikõned ei maksa kaasajal peaaegu mitte midagi, aga me suhtleme omavahel häbematult vähe. Eks need lõputud probleemid ja kuhjuvad hädavaled teevad oma töö. Näiteks tänagi pean mingi ootamatu olukorra välja mõtlema. Vastasel juhul tuleb suu rahast puhtaks pühkida.

„Tere, Ott!“ hüüatas ema teda nähes rõõmsalt. „Ei tea kohe, kuhu peaks risti tõmbama.“

„Miks?“

„Noh, et leidsid aega ka meid vaatama tulla.“ Tolle tüütuseni tuttava väljendiga rikkus Sooviku Siiri poja tuju otsemaid ära. Ja Ott ei suutnud end vaos hoida:

„Sa võtad mind alati ühtede ja samade sõnadega vastu. Niimoodi tänapäeval enam ei räägita.“

„Tohoh, kas nüüd peab Ülejõe talus pojaga rääkimiseks sõnu valima hakkama!“ pahandas toast kööki komberdanud Märt pahuralt.

Pagana pihta, kukkusin liigselt lõugu lõksutama ja rikkusin vist kõik ära – täna näivad nad mestis olevat. Tavaliselt vanemad ühel meelel ei olnud ning siis oli Otil lihtsam oma tahtmist läbi viia.

Aitas isal ema taga kiruda või vastupidi ja tänutäheks sai poeg oma tahtmise. Ott andis endale aru, et säärane manipuleerimine oli alatu, aga maailm tema ümber kaasinimeste ärakasutamisega ainult tegeleski ja miks pidi tema siis erand olema. Vahel süda küll piinas, ikkagi oma vanemad, aga mis sa hädaga teed. Kummatigi see süsteem ju toimis …

Täna töötas see aga tema vastu. Ilmselt on nad mind vahepeal ühiselt taga kirunud, arvas Ott, sest praegu ei suutnud ta vanadega ladusa jutu peale saada ning oli sunnitud ilma eelsoojenduseta laenu küsima. Reageering oli ootuspärane.

„Mis siis jälle juhtus?“ uuris Märt.

„Käite ju mõlemad tööl,“ toetas ema elukaaslast.

„Käime küll, kuid Kerli palk raamatukogus on nadi ja mina pole juba kolm kuud raha saanud.“

„Lasti lahti või?“ kukkus ema hädaldama.

„Ei, lihtalt tööd pole,“ tunnistas Ott vastumeelselt.

„Ma ei mõista,“ ärritus Märt. „Tööl käid ja raha ei saa.“

„Käin seal vaid vaatamas, et ehk on äkki mingi tellimus sisse antud ning materjali tulnud,“ nohises poeg. „Aga ei ole. Nõudlus on väike, pakkujaid see-eest palju.“

Seepeale sai Märt lõplikult vihaseks. „Siis tuleb sul sealt niinimetatud firmast ära tulla ja kusagil tõsiselt tööle hakata.“

„Ütle, kus praegu tööd tehakse,“ laiutas poeg käsi. „Igal pool ainult mängitakse töötegemist. Tegelikult polegi kuhugi minna.“

„Või pole kuhugi minna? Põllule, kurat võtaks! Kasvõi sitta laotama.“

„See kõik nüüd puha traktoristide rida.“

„Siis õpi see amet ära. Tulen mina oma vigase jalaga toime, tuled sina kahe tervega ka.“ Ja läks longates tuppa, kust tuli peagi rahakotiga tagasi.

„Palju sul siis vaja oleks?“ küsis ema vaikselt.

„Viissada kuluks ära.“

„Viissada, püha ristike!“ ehmus ema. „Me ei saa nii palju penssigi. Kas vähemaga toime ei tule?“

„Ega ei tule küll. Martinil ka ülehomme sünnipäev, pole kingirahagi. Süüa on ka nagu vaja.“

„Poisil lööb alles üksteist ette ja meil on samuti süüa vaja,“ torises Märt. „Sada saame anda, mitte rohkem. Kui ei jätku, vaadake mujalt juurde. Teil seal inimesed ümberringi, meie siin metsas omaette nagu kaks vana kändu.“

Ausalt öeldes oli Otil piinlik raha vastu võtta, aga häda oli suurem. Vähemalt kingi saab ära osta ja tsipa jääb ülegi, mõtles ta kergendatult. Söögilauda istumisest Ott siiski keeldus. Tänas ja tegi kähku minekut.

* * *

Vana mõisahoone juures pidas Ott auto kinni. Esmalt helistas ta Inesele. Too vastas alles kolmandal katsel.

„Olen kinni,“ teatas naine napilt. Ja jätkas uurivalt: „Või on sul midagi pakkuda?“

„Momendil veel ei ole, aga lähiajal loodan hankida.“

„Siis hangi! Kui aega saan, helistan tagasi.“

Seepeale krimpsutas Ott nägu, sest aega leidis Ines reeglina ainult siis, kui Otil midagi pakkuda oli. See oli ka arusaadav, sest kui hunti toidavad jalad, siis vabariiklikus ajalehes uurivat ajakirjanikku ja toimetajat lugejale huvi pakkuvad uudised. Eriti teretulnud olid salajased faktid ning pikantsed ja skandaalsed paljastused.

Vaevalt ta helistab, mõtles mees nukralt. Kui Ines just ise mind kuhugi nuhkima ei saada. Aga seda juhtus miskipärast järjest harvemini. Küllap oli sel naisel temasuguseid hagijaid veel teisigi kamandada.

Oti silme ette ilmus tagasihoidliku meigi, ent ülimalt hoolitsetud soenguga brüneti väike sale kuju. Kolmekümne viie aastane pruunisilmne naine oli aktiivne suhtleja. Näiliselt südamlik, ent sisimas kaval ja eesmärgikindel manipulaator. Vajaduse korral oskas ta välkkiire maona ükskõik keda täpselt ajastatud hetkel salvata. Jõudnud nii karmi hinnanguni, mees võpatas ning lisas naise iseloomustusse ka meeldivamaid iseloomuomadusi.

Vähemalt Oti silmis tundus Ines Prillopis kõik ebamaisena. Ta hõljus kui ingel surelike seas ringi. Seda naist oli Ott juba aastaid armastanud. Siiamaani ja lootusetult ning sinna polnud midagi parata. Targa naisena teadis Ines seda hästi. Seda enam, et kunagi ammu oli neil midagi väga ilusat tekkima hakanud. Ent just siis oli Inese, tollal veel lihtsameelse neiu ellu sööstnud seelikukütt ta oma võltssäraga pimestanud. Ja seejärel kadunud. Oti ja Inese imelisest romansist jäid alles vaid mälestused, Otil ka unistused …

Oma praegusel ametitoolil istudes kasutas Ines Oti õilsaid tundeid armutult ära. Aeg-ajalt andis ta mehele õhkõrnu lootusi, ent need udused lubadused lükkusid raudse järjekindlusega muudkui edasi.

Samal ajal ümbritses Otti täielik infosulg, sest Ines kinnitas, et kardab end kompromiteerida. Nad kohtusid küll ainult tööasjus, kuid ka siis salaja, siin-seal kõrvalistes paikades. Ja nendegi harvade kokkusaamiste piiramiseks mõtles Ines välja igasuguseid ettekäändeid. Veelgi enam: nutikas naine töötas välja lollikindla süsteemi, mis pani paika, kas ja millal Ott talle ülepea tööle või koju helistada võib. Neid võimalusi oli teadagi ülivähe: parimal juhul ainult paar korda kuus. Jälle üks kaunitest valedest!

Ott hoidis mobiili ikka veel käes, ent mehe mõtted kandusid kaugemasse minevikku.

Jah, kunagi olid ajad, millal me koos ajakirjandust õppisime … Mina jätsin pärast bakalaureusekraadi saamist ülikooli pooleli, Ines läks meie kursusega aga lõpuni. Ja mida me siis saavutanud oleme? Tema bilansis on edukas karjäär, ent ilmselt just seepärast kaks lühikest lörri läinud kooselu. Mina aga olen tähtsusetu tegelane, kes püüab end ka kuidagimoodi vee peal hoida, sest tööd mul hetkel pole. See-eest on igasugused arved ning lapsega naine. Minu kunagi nii õnnelikust abielust on saanud pigem õnnetus, sest praktiliselt on meie kooselu lõhki.

Aga Inesele pean lähipäevil ilmtingimata midagi hankima, sest igatsen teda väga näha! otsustas Ott kindlalt ning lõpetas kasutud mõtisklused.

* * *

Seejärel üritas Ott Harrit veel kord kätte saada, aga sõber vaikis endiselt. Siis valis Ott järgmise numbri. Helle vastas kohe.

„Kas sa täna tööl ei olegi, et nii kähku vastasid?“

„Täna on ju kolmeteistkümnes ja reede,“ naerdi ilmselt Helle kodus, sest kass näugus sealsamas. „Võtsin vaba päeva.“

„Oi pagan, seepärast mul täna kõikjal viltu veabki,“ läks Ott naise muretu lõõpimisega meelsasti kaasa.

„Tule siis siia. Ehk minu juures veab sul paremini,“ naeris armuke kudrutavalt.

Pagan võtaks, miks ka mitte! kihvatas Otil peast läbi. Seda enam, et seesugune naer mõjus mehele alati erutavalt: Helle andis märku, et täna ihkab ta armastust.

Kaine mõistus andis nõu täna ilmtingimata koju minna, aga võidule pääses vajadus selle kirgliku naise helluste järele. Samuti soov kõik need igapäevased mured korrakski unustada. Ja ta langetas otsuse.

„Tulen kohe, ole siis kodus.“

„Muidugi olen. Ja ootan!“ ning kihistas taas seksikalt naerda.

Sõidu ajal Oti süda küll kripeldas, aga ta rahustas end edukalt maha. Olen seal kolm-neli tundi, siis jõuan õhtuks koju.

Tema esimene kohtumine Hellega leidis aset juba enam kui kolme aasta eest. Ott aitas Inesel ühe kahtlase firma tagamaid uurida ning töö käigus pidi ta ühte Helle Vendloo nimelist noort raamatupidajat küsitlema. Algul lihtsameelse naisena tundunud ülimalt ahvatlev blondiin osutus rahulikuks ning ettenägelikuks ametnikuks. Ega ta muidu poleks osanud peatselt pankrotti minevast firmast õigeaegselt jalga lasta.

Kui nende keeruline, ent samas kompavalt avameelne jutuajamine lõppema hakkas, märkas Ott, kuidas just parajalt vormika naise suured rohekashallid silmad teda unistavalt seiravad. See pilk oli niivõrd ilmekas, et Ott tegi tollele saladuslikule nümfile teda ennastki üllatava ettepaneku:

„Mis oleks, kui õhtustaksime täna koos? Saaksime kusagil hubasemas paigas palju meeldivamatel teemadel vestelda.“

Naine mõõtis teda piinavalt pika pilguga ning vastas siis omapoolse küsimusega: „Pärast minu säärast pinnimist?“

Ja uuris seejärel meest nii avaliku uudishimuga, et Otil hakkas kõhe.

Seepeale nümf viimaks naeratas. „Ootamatu ja julge ettepanek.“

„Miks julge?“

„Mul olevat kobra pilk, mis praktiliselt igal mehel vere tarretama paneb. Teie talusite seda hästi – seega olete julge mees.

Sellised mulle meeldivad! Miks ka mitte, olen nõus!“

Restoraniõhtuga jäid mõlemad rahule. Oli päevselge, et vastastikune sümpaatia süvenes, ent sellega kõik piirduski.

Mõlemad rääkisid avameelselt oma elust ning lahkudes lepiti järgmise kokkusaamise suhtes kokku. Ilm oli ilus ning nad jalutasid niisama ringi. Kuna Helle elas Nõmmel, siis selle linnaosa vaiksetel tänavatel ja Mustamäe männikus.

Nende kolmanda kohtingu ajal ladistas sadada ja Helle kutsus Oti enda juurde. Üksi elaval naisel oli hubane kahetoaline korter, kus seni tagasihoidlikult käitunud naine otsekohe mehe juurde astus ning teda ühtäkki kirglikult suudles. Ott muutus hetke jooksul vahaks ja vähem kui poole tunni pärast olid nad juba voodis. Ott oli nooruses mõndagi läbi elanud, ent nii pöörast naist polnud ta varem igatahes kohanud.

Järgmisel korral pidas Helle end hulga tagasihoidlikumalt üleval. Tegelikult ei teadnud Ott siiamaani, millal tollest saladuslikust naisest õhkab jäist hingust või millal ta taas ihast lõõmab …

Helle oli nagu kameeleon, kes värvi asemel temperamenti muutis.

Niipalju Ott oma armukest nüüd muidugi tundis, et täna võtab teda vastu meeletuseni kirglik naine. Ja mees ootas nende peatset kohtumist. Hirmu ja igatsusega …

Nii oligi. Helle seisis ta ees praktiliselt läbipaistvas suvekleidis. Polnud ka ime – toas oli vähemalt kakskümmend viis kraadi sooja.

„Sul täna siin lausa suvine kuumus ja vastav riietus. Palav hakkab,“ olid Oti esimesed sõnad, kui ta Helle korterisse sisenes.

„Ongi hea – saame ilma riieteta olla,“ vastas kallim mehe vastu liibudes. Ott tundis, kuidas naise kaunid rinnad tema vastas vetrusid ning mehe teatud kehaosa hakkas kiiresti paisuma. Ott asus kohe kleidinööpide kallale. Helle kärsitud käed vabastasid samal ajal mehe pükstest ja alles siis tõmmati tal T-särk üle pea.

Täna ma siit küll minema ei pääse, mõtles Ott, ent hetkel oli see ta viimane mure, sest naine juhtis mehe kätt oma häbeme juurde ning teise käega hellitas ta Oti mehelikkust. Seejärel läks ka mees erutusest pööraseks ja kõik, mis polnud seotud Helle kehaga, haihtus kuhugi kaugusse.