Читать книгу Valede veski - Eet Tuule - Страница 5

Kui Ott laupäeva hommikul virgus, taipas ta kohe, kus viibis – siin oli ta ju ennegi maganud. Ainult et nii ettevalmistamatult mitte, sest armuasju sai ka päevavalgel ajada. Ja kui Ott Helle juurde ööseks jäi, oli tal alibi ametliku abikaasa jaoks alati olemas.

Seekordne aps lõhnas aga suure skandaali või millegi hoopis hullema järele.

No on jama, mis nüüd küll saab! ahastas patune. Helle kolistas juba köögis ning mehel oli veel veidi aega. Ent mitte kauaks: tema silmarõõm marssis täies relvastuses – ihualasti – tuppa, klirisevad kohvitassid kandikul.

„Oo, minu kallim on ärkvel! Aga mina arvasin, et väsitasin su nii ära, et ilma turgutava joogita sinust hommikul asja ei saa.“

„Õigesti arvasid, ega ei saagi,“ virildas Ott huuli. „Kuum jook kulub aga marjaks ära.“

„Joo see enne ära, küllap sa siis midagi veel tahad. Hommikune seks on sageli see kõige magusam.“

Ott raputas kahtlevalt pead, ent Helle kõhkluste peale aega ei raisanud, vaid alustas otsekohe mehe ärritamist. Loomulikult sai ta peagi oma tahtmist.

„Nüüd jätan sind sedapuhku rahule,“ sosistas järjekordse orgasmini jõudnud naine partnerit kõrvalestast näksides. „Tubli olid!“

Seejärel lesisid nad pool tundi niisama teineteise kaisus, siis tõusis Ott otsustavalt. Nüüd pean kohe küsima, mõtles ta palavikuliselt. Tuleb mingi hädavale appi võtta. „Eile hommikul toetasin viie sajalisega oma vanemaid,“ lausus ta nagu muuseas. „Samas jäi mul päeval ühe tööotsa eest raha saamata. Praegu pean ma aga kohe Martinile kingi ostma. Ole pai, laena mulle järgmise korrani paarsada eurot.“

Helle seiras teda kahtlustava pilguga, kuid tõusis ja tõi teisest toast neli viiekümnelist. „Kuidagi kummalised on need sinu rahaasjad – vanasti oli sul seda puru tavaliselt vabalt käes, nüüd tundub su rahakotis enamasti tühjus valitsevat.“

„Kuidas kunagi.“

„Võta! Siiani pole sa mulle võlgu jäänud. Aga ära arva, et see on sulle preemiaks hea kepi eest,“ lisas Helle muiates.

Küll ta võib vahel labaselt väljenduda!

Harri viibis endiselt levist väljas ja jäi vaid loota, et Sauel teda koduuksest ikka sisse lastakse. Lasti küll, kuid kõuepilvena sünge Kerli kutsus ta kööki ja käsutas: „Istu! Jutusta!“

„Miks nii käskivas kõneviisis?“ ründas Ott vastu.

„Viibid terve ööpäeva jumal teab kus ja õigust jääb veel ülegi,“ imestas Kerli.

„Siis kuula enne vähemalt!“ Ja mees esitas südamliku luiskeloo, kus tema, Ott, Kitsingu Harrit keerulises olukorras aitas: viis sõbra koera oma vana Opeliga veterinaari juurde. Seal oli aga ilmatu järjekord ja pärast jäi ta Harrile seltsiks Simmut valvama.

„Järjekordne jutt sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“,“ ironiseeris Kerli, ent elukaaslase esimene rünnak oli Oti poolt edukalt tagasi löödud.

Mingil määral jäi vist uskumagi, arvas Ott. Siis tuli Martin õnneks kööki ning hakkas muidugi uurima, mis ja kuidas. Seekord aitas ema ise poja liigset uudishimu jahutada. Püüab kodurahu säilitada. Mul on neid valesid aga nii palju, et varsti ei suuda ma neid enam meeles pidada, mõtles Ott murelikult.

Pärast ühist kingiostmist pinged haihtusid. Kui nad õhtul magama heitsid, kaebas naine peavalu üle ja keeras kohe selja.

Ott ohkas kergendatult, sest talle see sobis.

Tänu Martini sünnipäevale kujunes pühapäev Soovikute perele niivõrd meeldivaks, et üle hulga aja nautisid seda kõik. Seepärast oli igati loomulik, et Kerli hiljem voodis mehe vastu liibus ning esimesena teda suudles. Viimasel ajal juhtus seda harva, et Kerli õrnust ihkas – elumured ning nende ligadi-logadi perekonnaelu oli naise kunagi nii palavaid tundeid halastamatult pärssinud. Seekord osutus õrnem pool vahekorra algatajaks, aga kahjuks pidi Kerli õige pea pettuma. Esmalt sai ta kohe aru, et muidu nii seksimaias abikaasa oli üllatavalt loid. Tasapisi sai mees küll elu sisse, ent siis Kerli karjatas ning lükkas Oti jõuga enda pealt ära.

„Mis juhtus?“

„Vaat seda soovin ma sinu käest kuulda! Ütle, mis asi sul kaela peal ilutseb?“

„Kaela peal?“ kohkus Ott nüüd sootuks ära: talle meenus, et Hellel oli loll komme kirehoos teda hammustada või imeda. Kas tõesti?

Oligi, sest Kerli läks täielikku hüsteeriasse: „See on ju sulaselge maasikas! Ja rinna peal teine veel! Seepärast sa täna nii mannetu oledki – mida end hoora juures tühjaks pumbanud mehelt ikka oodata!“

Ott oli tumm kui suitsukala poeletil, sest nii raevukat Kerlit ta nagu ei mäletanudki.

„Mida sa siin veel jõllitad? Kao jalamaid teise tuppa, sest siia voodisse sul enam asja pole!“

Nii veetiski Ott unetu öö üksinda elutoas kušetil. Korjas hommikul oma kõige vajalikumad asjad kokku ning hiilis kümme minutit enne Kerli ärkamist korterist välja.

Siis istus Ott veel tunnikese autos ning üritas oma järjest kiiremini kiiva kiskuvat elu analüüsida, aga midagi tarka ta välja ei mõelnud. Seejärel käis korraks töö juurest läbi. Seal valitses nukker vaikus. Ainult ülemus istus laua taga ning mängis arvutis kaarte.

Ott teatas kohe, et kui materjal peaks imekombel ka saabuma, soovib ta ikkagi nädalaks-kaheks ametlikult palgata puhkust võtta.

„Miks?“ imestas Tiit.

Ta on suhteliselt lahe vend, kaalutles Ott. Targem on suu puhtaks rääkida, siis peab ta mind oma kambajõmmiks. Ning tunnistas otse: „Läksin naisega lootusetult raksu.“

„Mis siis juhtus?“ tundis Tiit huvi, misjärel Ott kandis oma loo ilustamata ette.

„Siis muidugi,“ irvitas hiljaaegu ise analoogilisse olukorda sattunud ülemus ja lubas teiste ees suu kinni pidada. Kui keegi peaks Oti vastu huvi tundma, siis tema ei tea Sooviku Otist mitte midagi.

„Kui asi kisub kriitiliseks, lülita mobiil vaid vajaduse korral sisse,“ õpetas Tiit, viipas käega ning süvenes uuesti masinlikku kaardipartiisse.

Kõigepealt läks Ott Hesburgeri kiirsöögikohta ja vitsutas seal kõhu korralikult täis. Istus siis oma Opelisse, mõtles viivu ning otsustas sõita Veskimõisa.

Oti pikaaegne sõprus Harriga pärines juba kooliajast. Toona oli ta korduvalt endast paar aastat nooremat Harrit kiusajate eest kaitsnud. Ka täiskasvanud Harril näis olevat üks kummaline omadus: too rahumeelse välimusega paksuke sattus alatasa igasugustesse segastesse situatsioonidesse. Enamasti oli tegemist küll pisiseiklustega, aga ega need iseenesest ka tekkida saanud. Õnneks oskas paksuke mingil määral piiri pidada ja tõsisest ohust eemale hoiduda. Ott oli sõpra korduvalt hoiatanud, et sedasi tulega edasi mängides lõpetab ta ükskord halvasti. Ja nüüd oli kamraad taas silmapiirilt kadunud …

Ehk heitis mõne naise juurde ankrusse? oletas Ott. Vaevalt küll, rahaliste probleemidega hõivatud Harril pole õrnema sooga juba mõnda aega tõsisemaid suhteid olnud. Jah, vanasti elas see kutt küll seiklusrikast poissmeheelu, aga enam mitte. Tõenäoliselt peidab end maal tädi juures – seal on ta suuremate jamade puhul ennegi redutanud.

Harri tädi elas Saue lähistel Veskimõisa külas. Vana talumaja asus varjukas männitukas ja kõrvalised isikud ei teadnud poollagunenud hoonetest kedagi otsidagi. Sinna Ott nüüd sõitiski, sest praegu oli tal sõbra abi vaja. Aga võib-olla oli olukord sootuks vastupidine?

Kuna ka Ott ise ei soovinud praegu silma torgata, kasutas ta Pärnu maantee ja Tallinna ringtee asemel kõrvalisi teid. Tavaliselt Ott erilise ettenägelikkusega ei hiilanud, ent mõnikord ärkas temas mingi ürgne kuues meel ja siis suhtus mees oma võimesse äärmise tõsidusega. Täna oli Otil ohuaimdus olemas. Ja nagu peatselt selgus, põhjendatult: Kiltri talu juurde viivas teeotsas oli noorte kuuskede vahele peidetud hall sedaan ning selle juures passisid kaks kahtlast tegelast.

Ott sõitis veidi maad tagasi, parkis auto vanade varemete taha ning jäi omakorda võõraid jälgima. Paraku muutus Ott nende seiramisel liiga julgeks ning teda märgati. Olukord lahenes siiski rahumeelselt: jässakam tüüp helistas kuhugi ning seejärel tegid piilurid minekut. Ilmselt kandsid bossile minust ette ning nad kutsuti tagasi, arvas Ott. Liigseid pealtnägijaid nad seega väldivad.

Ilm polnud suurem asi: kuus soojapügalat, aga tibas vihma ning lõõtsus puhanguti tugev tuul. Lõksu kartes ootas Ott kuuseheki varjus igaks juhuks veel kümme minutit. Alles siis usaldas ta hoonete juurde minna. Kui tema peale haukuvat koera mitte arvestada, valitses ümberringi vaikus. Harri autot muidugi näha polnud, maja välisukse ees rippus pirakas taba.

See on kutsumata külaliste jaoks spetsiaalselt pandud, taipas ta kohe. Huvitav, kus siis vanaperenaine on? Tavaliselt on ta kodus.

Siis Ott võpatas: kusagil rabisesid puuoksad ning kohe kuulis ta lähenevaid samme. Keegi hiilib kuuseheki varjus. Kas ma jõuan enne autoni joosta?

„Mina olen,“ hõikas keegi tuttava häälega, aga närvi läinud Ott küsis vastu:

„Kes mina?“

„Harri muidugi.“

„Ehmatasid mu ära,“ torises Ott, kui sõber muiates lagedale astus. „Oleksid võinud eemalt hüüda.“

„Igaks juhuks ei julgenud lärmi teha.“

„Kus sa olid?“

„Veskis redutasin.“

„Veskis?“ imestas Ott. „Ja kuidas sa siia tulla julgesid? Koer ju lõugab. Ja kus siis tädi on?“

„Tädi on haiglas. Simmu aga haukus ju sinu nagu sõbra peale,“ naeris Harri. „Sain kohe aru. Lähme tuppa, seal räägin … Ei, mitte siitkaudu, las taba jääb ukse ette.“

* * *

Järgmisel hommikul äratas Harri Oti enne kukke ja koitu.

„Mis juhtus?“ küsis Kiltrile ööbima jäänu magusalt haigutades. „Üle hulga aja hea sügav uni ja nüüd ajad mu üles.“

„Esialgu pole veel midagi juhtunud, kuid mulle tundub, et peagi hakkab juhtuma: nood luurajad on jälle platsis.“

„Kust sa tead?“ upitas Ott end istukile.

„Pole oluline. Nad oleksid minuga juba eile midagi ette võtnud, kuid õnneks saabusid sina ning rikkusid nende plaani ära. Ja nüüd nad ootavad sinu lahkumist.“

„Mis sinust siis sedasi saab?“ ehmus füüsilist vägivalda pelgav Ott.

„Mul on plaan olemas. Torkan pundile kondi hammaste vahele ja kuni nad seda närivad, olen silmapiirilt kadunud. Praegu aga võtame kiiruga paar suutäit. Siis on mul sulle huvipakkuvat infot pakkuda. Kuna sul näib praegu eriti kitsas käes olevat, võid selle kasvõi kohe käiku lasta.“

„Eile ei kõssanud sa sellest sõnagi,“ elavnes Ott kärmelt püsti karates.

„See teave võib kellelegi püssirohutünniks osutuda – seepärast. Aga öösel mõtlesin natuke selle sitase elu üle ning jõudsin järeldusele, et meist ei hooli keegi. Miks siis meie peame teiste suhtes aumehelikult käituma?“

Ott vaatas kaaslasele uurivalt otsa. „On see siis nii plahvatusohtlik?“

„Eks ise otsustad – tunned ju oma valdkonda minust paremini. Lähme kööki!“

Poole tunni pärast oli Otil kõht täis, üllatav pommuudis käes, aga sõber sundis teda Kiltrilt otsekohe lahkuma.

„Nüüd pane autole hääled sisse. Muidu kaotavad need tüübid kannatuse ning nabivad ka sinu kinni.“

„Oled sa ikka kindel, et hätta ei jää?“

„Igatahes. Pealegi kõlab minu versioon üksi olles usutavamalt.“

„Selge. Hakkan kohe minema. Peame siis ühendust.“

„Muidugi. Ja veel, mul on tervislikum siit vähemalt nädalaks kaduda, tädi on praegu aga haiglas. Hoia seni siin vaikselt silm peal ja anna kassile ja koerale kord päevas süüa-juua. On sul see võimalik?“

„Võtan kohustuseks.“

„Kena. Oledki mulle teene võlgu. Kiltri poollagunenud hoonete juures võõraid tavaliselt ei käi, aga ära end kellelegi näita. Eriti hoidu motojõugu eest!“

„Kuhu sa siis põrutad?“

„Seda teab vaid tuul. Ja üldse: mida vähem tead, seda kauem elad.“

Kui Ott pättide piilkonnast mööda lipsas, nägi ta auto tagasivaatepeeglist, kuidas üks tüüp irvitades talle järele lehvitas.

No on kuradid – nii avalikult mõnitavad, mõtles Ott sõbra pärast muretsedes, aga rahustas end kohe maha, sest Harri elu suurel määral säärastest seiklustest koosneski. Mina küll selliste tegelastega rinda pista ei julgeks!