Читать книгу Minu India - Eeva Kaun - Страница 7

Maandun Delhis ühel oktoobrikuu hilisõhtul, et järgmisel päeval asuda tööle ajakirja India Pühapäevas fotograafia osakonnas.

Üle hulga aja on mul on hinges seletamatu lootus ja entusiasm. Ma olen väsinud pidevatest tööotsingutest, projektide välja mõtlemisest ning tasuta artiklitest. Viimased aastad Euroopas möödusid otsekui uduses meeleheitlikus õudusunenäos. Nagu kõik ülejäänudki 20 000 värsket entusiastlikku meediatudengit, kes minuga samal aastal Inglismaa ülikoolidest ellu viskusid, otsisin ka mina Püha Graali: seda ühte lugu, mis pidi avama kõik uksed ning kindlustama muretu vanaduspõlve. Ma ei mäleta täpselt, mis oli viimane piisk karikasse. Emb-kumb, kas see, kui meie kortertuppa kolis kuues inimene, kes pidi ruumipuudusel magama köögis söögilaua all täispuhutud madratsil, või siis minu professionaalse karjääri absoluutne põhi, mil ma tegin pilte filmile „Hullunud Kurk”. Ja see film polnud isegi komöödia. Meeleheitelugudel paraku puuduvad iseloom, tulevik ja süda.

„See Püha Graal on kuskil peidus ja ma tahan ta üles leida,” seletan ma Indira Gandhi nimelise rahvusvahelise lennujaama turvakontrollile, sinisetäpilises tuunikas ja teksadega vanemale hindu daamile. Proua ei saa minu jutust aru.

„Kelle juurde te tööle lähete?” tahab ta teada. „Hindustan Times? Times of India?”

„India Pühapäevas.”

„Pole kunagi kuulnud,” vangutab tädi murelikult pead. „Olete kindel, et see asub ikka Indias?”

Issand halasta, mul ei ole pennigi hinge taga, kuid ma ei ole idioot.

„Kui te graali tahate, siis mina arvan, et peaksite esmalt minema Sarojini Nagar turule,” tasandab proua häält ja kummardub mulle lähemale: „Ärge kuulake neid valelikke petiseid lennujaama ukse taga.” Niisuguste julgustavate sõnade saatel astun ma Delhi rahvusvahelisest lennujaamast välja.

Manplan Media ja selle tütarajakiri India Pühapäevas loodi kriitikute sõnul Arivoli Chaturvedi poolt hüppeplatvormina India poliitikasse.

Kes on Arivoli Chaturvedi? Nii saab küsida ainult inimene väljastpoolt Indiat. Igaüks, kes on selles riigis viibides mingil hetkel televiisori sisse lülitanud, on kindlasti seda meest näinud. Ta on riietatud kõige moodsamasse ülikonda, mida raha eest saab osta, ta tumedad juuksed on õliga üle pea tihedasse hobusepatsi tõmmatud, ta kannab disainerprille, musta juuksevõru ja ebanormaalselt kirjut lipsu. Agressiivselt, entusiastlikult ja enesekindla naeratusega esitab ta India meedias monolooge. Tal on arvamusi ja õpetussõnu jagada miljardile India elanikule. See on mees, kes esitab peaminister Manmohan Singhile läbi meedia ultimaatumeid, keda tööle palgata või lahti lasta, ning koostab paralleelselt India valitsusega igal aastal alternatiivset riigieelarvet. Ta ehitab uut Indiat. Tema ongi uus India. Ilusa ja rikka noore massi, tuumarelva, maailma suuruselt neljanda armee, kosmoseprogrammi, majandusliku dünaamilisuse ning heaolu riik. Ta on kindel, et jõuab kätte aeg, mil India tormab Ameerikast mööda, jätab selja taha lääneriigid ning saab ise maailmavalitsejaks. Noore India põlvkonna ideaal on mister Chaturvedi, sest igaüks tahab tulevikus jõuda nii kaugele, et teda kutsutaks majandusguruks ja professoriks, et ta annaks ülikoolis loenguid, teeks filme, toimetaks nagu muuseas ajalehti ja ajakirju ning kui aega üle jääks, kirjutaks raamatuid pealkirjaga „Leia teemant endas” ja „India – tuleviku fenomen”. Selline unistuste mees on Arivoli, minu töökoha omanik.

Kui mind taksoga järgmisel hommikul läbi Delhi tööle sõidutatakse, on raske mister Chaturvediga mitte nõustuda. India on teinud hiigelhüppe edasi, võrreldes mu eelmise külaskäiguga. Tänavad, mis varem olid autodest ning pühvlivankritest umbes, on nüüd tühjad. Suur neljarealine maantee Vikas Marg viib otse Delhi südamesse. Teede ääres pole näha ühtegi kilekottidest ja plastist püstitatud hütti, mis veel kuus aastat tagasi ilustasid suurlinna iga tänavanurka. Teel on valgustus, turvakontrollid, töötavad valgusfoorid. Fooride taga ei oota kerjavad emad sülelastega, katkuhaiged ega vigased.

„Mis te arvate, kuhu need vaesed uulitsatelt nõnda üleöö kadusid?” uurib mind nädalaks sõidutama palgatud taksojuht Dipu, kelle nägu katvast rikkalikust kulmumerest ja ülevoolavate vuntside keskelt paistavad tagantvaatepeeglisse vaid kaks säravat musta silma.

„Ehk liikusid elus edasi?”

„Või eemale,” vastab Dipu ja vist muigab oma metsa taga. Aga võib olla ka mitte, seda näevad vaid jumalad.

Minu uus töökoht asub Noida linnaosas, 16 kilomeetrit Delhi südant märgistavast Connaught Place’ist. Sõidame Dipuga üle Jamuna jõe, kui mulle meenub ühe India armastatuma fotograafi Raghu Rai pilt aastast 1965. See foto nimega „Delhi äärelinnad” esindab idüllilist vaadet kaduvale India külaelule: kastemärg hommik, tühi põllumaa, vesipühvlid ja kaugelt eemalt udust lähenev monstrum Delhi. On raske uskuda, et kunagi oli selle linna asemel üle saja küla, kus kasvatati suhkruroogu, arbuuse ning vilja.

Noida on üks uusimaid ning innovaatilisemaid Delhi äärelinnu, mis on täis suuri kaubanduskeskusi, ülikoole, filmistuudioid, meediakontserne ning pilvelõhkujaid. „Delhi sündmuste koht”, nagu seda heldinult kutsutakse, justkui vanas Delhis ei toimuks äkitselt enam midagi. Kogu see Jamuna jõe tagune uusrikaste piirkond esindab uut Arivoli Chaturvedi põlvkonna Indiat, kus elu kolib turult kaubanduskeskusesse ja kaevude juurest tualettpotiga vannitubadesse, kus vesi tuleb torudest, mitte kopsikuga ämbrist. Endine küla on nüüd kontorite ning korterite rägastik Aasia suurima ostukeskusega. Enam ei pea „külaelanikud” varahommikul bussiga poodi sõitma, sest kolm kilomeetrit maailma parimaid ja tuntumaid tooteid on siinsamas, endisel põllumaal. Uutes keskustes võib osta pühvlipiima asemel sojapiima, imporditud Taani juustu, Itaalia sprotte õlis, Inglismaa parimaid biskviite ning eksklusiivset alkoholi Tšiilist. Sisustuspoed toovad oma kauba otse Euroopast ning riidemood rõhutab kehaosi, mida India sarid^[1.], salwar kameez’id^[2.] ja dhoti’d^[3.] on sajandeid edukalt varjata püüdnud. Uus pakub kõike seda, mida vana on keelanud.

Niisugused tormilised muutused hirmutavad vanemat põlvkonda, kes on harjunud magama lahtiste ustega ja oma perekonna keskel. Uued Arivolid elavad üksinda, helistavad emale korra nädalas, saadavad koju pühade puhul pähkliassortiiga korvi ja keeravad ööseks paneelmaja uksed lukku.

Dipu, kes on hetkeks oma takso parkinud keset Noida rahvarohkeimat teelõiku, hüppab veel liikuvast masinast välja. „Härrased, härrased,” jookseb ta sandaalide välkudes ümber nurga väntavale tubakakaupmehele järele. Kohalik liiklus sõidab valjult signaalitades ja mulle rusikat vibutades ümber auto. Hetk hiljem on meie selja taha tekkinud muljet avaldav ummik. Ennast mitte häirida laskev Dipu naaseb kõikide pahameeleks kümme minutit hiljem, vangutab sõimlevale rahvahulgale kahetsevalt pead ja on resoluutne, kui küsin talt, kas siis tema ei tahakski elada mõnes Delhi luksuslikumas piirkonnas. Kas tema ei tahaks kraani keerates saada sooja vett, ilma et seda peaks pliidil soojendama hakkama? Või seda, et tualett poleks umbes ning oleks ruumi, kuhu oma autot parkida?

„Mina ei koli kunagi ühtegi paneelist kirstu,” ütleb Dipu. „Ma võin sinna niimoodi ära surra, et mu laipa ei leita mitu nädalat. Ma olen selliseid lugusid kuulnud.” Ja ta viskab tühja tubakapaki uljalt autoaknast välja.

Minu tulevase töökoha kontor asub Noida linnaosa 12. sektoris. Dipu peatub kvartal C juures.

„Lahkelt virguge, madam, ja pange jalad tänavale,” lükkab ta mind uksest välja, keerab auto laias kaares esimese puu alla ning heidab tagaistmele magama.

Suuri identseid klaasist hooneid vaadates tekib mul tunne, et India juba ongi Ameerika ning kui nad suudaksid veel hulkuvad lehmad ja koerad tänavalt minema ajada, siis polekski nagu enam kuskile pürgida.

„Madam otsib midagi?” Minu ees seisab mundris turvamees. Kõikide hoonete ümber on kõrged aiad ning rasked turvaväravad. Hoonet, mille ees mina seisan, valvab tervelt seitse valvurit, kes hetkel on väravate ette kobarasse kogunenud, närivad tubakat ja jõllitavad saabunud külalist.

„Ma otsin India Pühapäevas kontorit.”

Turvamehed vaatavad üksteisele segaduses otsa ja raputavad pead.

„Mis see veel on?”

„Ajakiri.”

„Ei, ei, tubli madam, siin seda küll ei ole. Ehk üle tee.” Teisel pool teed asub pooleliolev maja. Töölised kannavad raskeid metalkausse tsemendiga ülemistele korrustele. Tööliste lapsed mängivad siinsamas maantee ääres kraavis kasutatud plastkottidega. Vaatan nõutult paberitükki, mille mister Guru, ajakirja peatoimetaja, mulle kuu aega tagasi postiga Eestisse saatis.

„On see maja number C-56/30 sektor 12?” Kõik seitse noogutavad innukalt. Tark madam on õiges kohas, kuid ei ole ka.

„Kas mister Guru töötab siin?” Jah, madamil on jälle õigus. Mister Guru töötab siin, kuid ajakirja, kus mister Guru töötab, siin ei asu.

„Äkki madam läheb ja vaatab tänava lõppu?”

Võiksin Dipu üles ajada, kuid ei ole hea olla võlgu mehele, kes kümme minutit pärast minuga tutvumist tegi mulle ettepaneku kohalikku parki minna ja… kuidas ta seda nüüd sõnastaski… hellitleda tagaistmel.

„Tipp-topp Euroopa seksifilmis, naine ja mees alati tegevuses tagaistmel,” üritas ta külgpeeglist minu rindu takseerida, mis lohmaka T-särgi alt küll vaevu paistsid. Olin siivutust ettepanekust sõnatu.

„Niimoodi keset päeva,” suutsin ma pobiseda. Linnas, mis on nii ülerahvastatud, et on raske ümbergi pöörata.

„Võtab ainult viis minutit,” vangutas Dipu julgustavalt pead. „Tühiasi ainult.” Ja vuntside keskele ilmus rida valgeid hambaid.

Sestap otsustan tema abi mitte paluda. Omapäi toimetust otsides avastan tänava lõpus lahtise kanalisatsiooni ning elektrijuhtmerägastikuga aguli. Poolpaljad lapsed jooksevad mulle tere ütlema. Tee äärde on püstitatud nukra välimusega bambusest ning papist putka, kus müüakse teed, tubakat ja küpsiseid. Chai wallah^[4.] sätib kollase-punasekirjud küpsisepakid leti peale hunnikusse ja seletab mulle, et agul on siin hooajalistele ehitustöölistele ning hetkel, mil Noida sektor 12 valmis saab, kisub valitsus hooned maha ja rahvas aetakse minema. Mister Gurut chai wallah kahjuks ei tunne. Enne äraminekut annab mees mulle kingiks kaasa küpsisepaki. Need pidavat olema maailmas kõige rohkem müüdud küpsised Parle-G, kus G tähistab geeniust.

Tagasi C-56/30 ees. Turvamehed jälgivad huviga minu ponnistusi.

„Ohoo, madam on ülipõhjalik.” See on küll õige maja, kuid äkki madam vaatab igaks juhuks ka kõrvaltänavasse. Vaatangi ja leian hiiglasliku maasse kaevatud augu uute hoonete tarvis. Või kui mitte seal, siis vaadaku madam siit viie minuti kaugusele nurgapealsele krundile, kus pidavat rippuma India Pühapäevas müürileht, millest üks turvamees igal hommikul teel tööle mööda väntab. Juhatatud kohas on parkimisplats.

Lõplikult välja vihastatud, lähen ja äratan Dipu üles. Oleme justkui vales kohas ja õiges kohas ning mul pole õrna aimugi, kuhu, millal ning mismoodi minna. Maruvihane Dipu sõimab kõiki seitset turvameest valimatute sõnadega ja ma pääsen lõpuks õhukonditsioneeriga hoonesse. India Pühapäevas reklaamplakatid tervitavad mind juba fuajees ning ma soovitan sekretäril uutele, alles tööle palgatud turvameestele selgeks teha, mis firmas nad palgal on, et edasipidi segadusi vältida.

„Mis? Kellele? Nad töötavad siin juba kuus aastat,” on sekretär imestunud.

India Pühapäevas kontor on moodsa sisekujunduse musternäide. Maitsekalt valitud värvid, klaasist kabinetid, televiisorid, arvutid ning koosolekuruumid. Ainus asi, mis siia pilti ei sobi, on karjuvalt oranžis triiksärgis sekretär. Mees võtab leti tagant blanketi ja hakkab seda hoogsalt täitma. Minu aadress, telefoninumber, sünniaeg, minu mehe nimi? Mismoodi ei ole madam abielus? Aga madam on juba 29? Aga loomulikult on see tema asi, kui 29aastane võõras madam ei ole endale veel meest leidnud. Kurvalt vangutab sekretär pead ja saadab oma abilise mister Gurut otsima.

Mister Guru tuiskab trepist alla kahte astet korraga võttes. Ta libastub uksematil, kustutab ühe käega oma poolelioleva sigareti esimesse ettejuhtuvasse chai-klaasi, teisega haarab hoo pealt New York Timesi ajakirja, siis minu küünarnuki ning juba sulguvad liftiuksed meie selja taga. Riietatud türkiissinisesse ülikonda, ei eristu mister Guru ühestki teisest meiega liftis ülespoole sõitvast töötajast, kuid kui liftiuksed avanevad, jaguneb kontor kui Punane meri Moosese ees kahte lehte. Jõuliselt tüürib mister Guru mind läbi rahvast täis toimetuse.

Siin on erikorrespondendid, siin sporditoimetus, see siin on filmikriitik, tutvustab ta. Seal nurgas fotoosakond, tõlgid, koopiategijad, online-väljaande meeskond, keele- ja sisutoimetajad. Ajakirja kohta, mille tiraaž on 200 000 ning mida antakse välja vaid korra nädalas, on kontoris üpris palju inimesi. Minu küsimuse peale, kui palju inimesi tema jaoks täpselt töötab, vastab mister Guru nagu muuseas: „Umbes nelisada.”

Neelatan valusalt. „Natukene paljuvõitu?”

Mister Guru muigab. „Euroopas palju, kuid Indias on standardid. Üks standard, mis indialasi iseloomustab, on keskpärasus. Iga tööline on keskpärane, kuid kolm keskpärast inimest moodustavad ühe suurepärase.” Seda juttu räägime keset kontorit, kus kõik nelisada keskpärast töölist teevad keskpärast tööd ega paista mister Guru sõnu üldse südamesse võtvat. Vastupidi, lähemal olijad noogutavad nõusolevalt pead, justkui öeldes: „Jah, me oleme keskpärased ja uhked selle üle.”

„Ma pole puhanud üle kuue aasta,” teatab mister Guru mind oma kabinetis nahkdiivanile surudes.

Oranžis särgis sekretär topib mulle kätte tassi aurava teega „India on nagu Radžastani Express, mis kihutab peatumata punktist A punkti B ja ainult hullumeelne oleks nõus sellelt sõidu pealt maha hüppama.” Mister Guru silub oma vuntse.

On kolmapäeva lõuna. Täna öösel läheb ajakiri trükki, et pühapäevaks lettidele jõuda. Kontor on täis viimase minuti sagimist ja paanikat. Inimesed tunglevad mister Guru tööruumis: kes ootab allkirja, kellel on käes ümbrik tähtsate paberitega, kes vajab verbaalset ergutust.

„Meie India pulbitseb,” ütleb mister Guru allkirjade ja templite vahele. „Ja sul on suurepärane võimalus osa saada sellest stimuleerivast kaosest.”

„India on kindlasti muutunud,” pobisen ringi vaadates. Faksimasin undab nurgas. Telefonid helisevad.

Jälgin sisse-välja tormavat rahvamassi ja rüüpan oma chai’d. Mõnus on olla kohas, kus midagi toimub. Paistab, et sama meelt on oranžis särgis sekretär, kes on hüljanud oma valvelaua ja kükitab mister Guru klaasist kabineti taga mind jälgides. Vaevalt olen ma oma tühja chai-tassi lauale asetanud, kui mees jookseb uue tassitäie järele.

Mister Guru laua kohal mängib televiisor. Sellel hetkel jookseb ekraanilt läbi uudis mehest, kes kaardimängus oma naise maha mängis. Jään uudist vaatama.

Lala mängis sõpradega kaarte. Pika õhtu jooksul suutis ta kaotada kogu oma maise vara: telefoni ning 6000 ruupiat. Lõpuks polnud tal midagi muud kui 24aastane naine ja kolmekuune laps. Lootuses raha tagasi võita pani ta panti oma naise. Õnnetuseks kaotas mees ka selle mängu ning aumehena läks ta sõpradega koos naisele järele. Naine pääses meeste käest jooksu. Lalat ning ta sõpru otsitakse.

„Sa ütled, et India on muutunud,” on mister Guru mõtlik. „Bihar, West Bengal ja teised tagurlikud osariigid toodavad ikka veel harimatuid inimesi, kes rändavad linnadesse tööd otsima. Vaeseid on Indias niisama palju kui enne, kirjaoskamatus on suur, on aumõrvad ja lapstöölised. Kuid muutunud on haritud põlvkond. Me kuuleme selliseid uudiseid ja oleme niisama šokeeritud kui läänemaailm.”

Indias on sügis. Ilmad on meeldivalt soojad. Õhus on tunda rahulolu ja ootusärevust: talvekülmad on veel kaugel, suve tappev palavus ja mussoon seljataga. Äsja lõppenud vihmahooaeg on uputanud Delhi alleed ning pargid rohelusse ja värvilisse õitemerre. Delhilased, kes kuude viisi on kodus vee eest peitunud, tulevad peredega välja: peetakse piknikku, käiakse käsikäes jalutamas, mõni uuemoelisem salwar kameez’is pereema teeb tervisejooksu. Delhi õhk, mis pidavat inimese elu kümme aastat lühemaks tegema, on jaheda tuule tõttu talutav ja isegi värske.

Oktoobrikuus toimub Delhis kaks tähtsat sündmust. Esiteks avatakse metroos naiste vagun. India naised, kes on sajandeid kannatanud avalikes kohtades meestepoolset ahistamist, on ekstaasis. Lõpuks ometi saab metroos rahus istuda, lugeda Bollywoody staaride armuseiklustest ja lobiseda teiste naistega argimuredest. Jääb mulje, et naiste vagun on kui kättemaks tervele meessoole kõigi möödunud ja tulevaste pattude eest. Rongiga tööle minnes näen pealt, kuidas üks eksinud mees siseneb naistevagunisse. Vaevalt saab ta kompsud maha toetada, kui terve vagunitäis naisi karjuma hakkab. Nagu lambakoer, kes on lammaste keskele ära eksinud, püüab mees meeleheitlikult teeselda, nagu oleks temalgi lokkis valge kasukas ja heinaisu, samal ajal pingsalt mõeldes, mida ta ometi valesti on teinud. Lõpuks, ise suures meeltesegaduses, hüppab mees rongilt maha, unustades sootuks, kuhu ta minema pidi, jookseb pampudega üle perrooni ja viskub vastassuunas sõitvale rongile. Naised on rahul.

Teine, veel tähtsam sündmus, on Briti Rahvaste Ühenduste mängud. Esimest korda India ajaloos peetakse India pinnal nii suurejoonelist üritust, mida jälgivad miljonid silmapaarid üle maailma. Kui Delhi seljatas mängude korraldamise valimistel Ontario, teatas India valitsuse nõunik K. M. Chandrasekhar silmapilkselt, et „India ei ole valmis neid mänge korraldama. Sellest tuleb kaos”. Kui juba indialased ise sellise avaldusega lagedale tulid, siis järgis ülejäänud maailm nende eeskuju. Tuntud sportlasi haigestus ridamisi ootamatult ja teatas kahetsusega oma loobumisest. Delegatsioonid broneerisid oma pileteid nii viimasele minutile kui võimalik, et vähendada aega, mis tuleb füüsiliselt India pinnal veeta. Nende hirm oli igati põhjendatud. Juba enne mängude algust varisesid sillad ja laed. Sportlaste küla hooned nägid välja, nagu oleks neist üle käinud kodusõda. Paar nädalat enne avatseremooniat avastas korralduskomitee, et pooled võistluspaigad on alles tellingutes. Meeleheitel India valitsus palkas üle tuhande uue töölise. Bussitäis lapsi töötas mitu päeva põlvini mudas, et istutada lilli ja põõsaid Jawaharlal Nehru staadioni ümbrusesse.

Kui mängud siiski lõpuks algavad, algab ka tõeline katastroof. 20% ujujatest haigestub silmapilkselt, sest basseini vesi ei vasta standarditele ning toit on kehv. Rahvusvaheline meedia leiutab termini „Delhi vats” düsenteerialaadse haiguse kohta, mis niidab müstiliselt sportlasi ja abipersonali. Ega seesuguse vatsa põhjused olegi tegelikult nii salapärased. Olümpiakülas on torustikud umbes, käimlad ajavad üle, magamistubadest ja lausa linade vahelt aetakse minema kodutuid koeri ja ahve. Lõuna-Aafrika meeskond leiab hotellitoast kobra ning Austraalia meeskond avastab oma vannitoa vannis magamas võõra mehe. Tuleb välja, et mees on ehitustööline, kes jäeti brigaadi poolt maha ehitustööde lõpetamiseks ja on vägagi üllatunud, kui talle öeldakse, et mängud on juba alanud. India poksija Akhil Kura pääseb napilt vigastusest, kui tema voodi öösel kokku variseb. Sean Oppenheimer, Nauru Vabariigi delegatsiooni juht, kirjeldab poksijate treeningsaali kui lauta, kuhu on riputatud paar poksikotti. Edasi tuleb suur skandaal poksijate kaalumisel. Sportlasi kaalutakse ja avastatakse, et nad on 700 grammi normist raskemad. „Ajasin mehed sauna higistama, kuid tagasi tulles olid nad kaks kilo raskemad,” kurdab Austraalia meeskonna esindaja John Gatfield. Siis selgub, et kaalud on katki, ja nüüd on Austraalia poksijad liiga kerged.

Rikkis on ka stardipüstolid. Meeste 100 meetri jooksus on valestarti registreeriv püssipauk nii vaikne, et kõik jooksjad jooksevad oma jooksu lõpuni ning peavad siis uuesti starti naasma. Uusmeremaalane Stuart Farquhn viskab vasaraheite finaalis 75 meetrit, kuid ametlik tabloo keeldub tulemust tunnistamast ning väidab korduvalt viske tulemuseks 72 meetrit. Vettehüpete 10meetrine hüppelaud on tegelikult 10,7 meetrit kõrge. Austraalia maanteerattur Rochelle Gillmore teatab pärast võitu, et „kui välja arvata mind taga ajanud metsikud ahvid ja koerad, polnud võistlus eriti pinget pakkuv”.

Korraldajatele teeb aga muret pealtvaatajate vähesus. BBC ajakirjanik Chris Mitchell sõidab avatseremoonia ajaks Defence Colony turule, kus peaksid toimuma suurejoonelised tänavapeod ja mängude algust tähistav karneval. Kui ta kohale jõuab, on paik tühi. „Tänavad on kõhedustekitavalt vaiksed,” teatab ta raadios. „See oli minu elu kõige kiirem taksosõit läbi Delhi. Äkki olen ma vales linnas?” Kriketihulluses vaevlev India ei tunnista ju ühtegi teist spordiala. Samal ajal kui nende kaasmaalase, laskursportlase Abhinar Bindra kullavõitu on tulnud vaatama vähem kui kolmkümmend inimest, jätkab ülejäänud India segamatult oma igapäevatoimetusi. Naiste hokimängude ajal on pealtvaatajate sektorist täidetud vaevalt üks kümnendik. Ometi teatavad piletimüüjad, et staadionid on välja müüdud. Nii mõnigi soovija saadetakse väravate juurest koju tagasi. Hiljem selgub, et piletite trükkimiseks mõeldud printerid on katki ja müüjad ei oska probleemi muud moodi lahendada kui publikut minema ajades.

Kõige hämmastavam on indialaste võime kõiki äpardusi eitada. Mister Lalit Bhanot, korralduskomitee peasekretär, kommenteerib lauatennise saalis lagede kokkuvarisemist järgmiste sõnadega. „On tõsi, et mõned vahelaed on kokku kukkunud, aga see on tühiasi. Selliseid asju võib ju juhtuda ka minu enda kodus.” Teine korralduskomitee liige Randhin Singh teatab varisemisohtlike ja pooleliolevate majade kohta, et need on „täiuslikud”. Kõige optimistlikum on aga minu taksojuht Dipu. „Need turistidest sportlased ei tohiks nõnda peenutseda. Mina olen Delhis mitmeid katke üle elanud ja mitte üksi neist pole mind hauda saatnud.”

Kokkuvõtteks kirjutab Reuters, et „Delhi mängud jäävad meelde kui mängud, mis polnudki nii hullud, kui kardeti”.

Olen mitu päeva kasutult kontoris vedelenud, lootuses saada selgust, millised minu tööülesanded täpselt on. Mujal maailmas paneks niisuguse asja paika tööleping, kuid kui ma mister Guru käest selle kohta küsisin, teatas viimane, et Indias pole mitte kellelgi sellist asja nagu tööleping. Töökohuste täitmine ja määramine paistab siin olevat kaootiline ja segane tegevus.

„Homme hommikul kell üheksa. Koosolek. Ära hiljaks jää,” teatab mister Guru mulle õhtul. Kuid kui ma kokkulepitud ajal kontorisse ilmun, on maja inimestest tühi. Unine turvamees vaatab mind segase pilguga: miks valge madam keset ööd tööle tuleb? Kui olen sama mustrit edutult mitu päeva korranud, saab ka minul mõõt täis. Selle asemel, et pühapäeval tööle minna, lähen hoopis Connaught Place’i. Loodan mõnel mänge külastanud turistil nööbist kinni haarata ja küsida äsja lõppenud ürituse muljete kohta.

Oma 2006. aasta reisist mäletan kogu Delhist kõige eredamalt just Connaught Place’i. Tohutu suur sõõriku kujuga ehitis, kuhu jookseb kokku seitse peatänavat. Ühtlasi on see ka turistide lemmikpaik, nii et mängude lõputseremoonia puhul võiks see rahvast pungil olla. Suur on minu üllatus, kui avastan, et sõõriku ringid on tühjad.

„Kus siis kõik turistid on?” nõuan vilus tukkuvalt jäätisemüüjalt.

„Pole,” teatab tema ükskõikselt.

„Mismoodi pole? Aga mängud? Aga lõputseremoonia?”

Ta kehitab õlgu. Kauaoodatud mängud ei toonud loodetud turiste.

„Eelarves on nüüd suur auk ning selle maksame kinni mina ja teised lihttöölised, kelle sissetulekud on niigi väiksed,” kurdab mulle tänaval kükitav kahe punase telefoniga mees. Tema kõrval laiutab silt: „Helista odavalt. Kohalikud ja kaugkõned.”

„Kas sa tead, palju mängud üldse maksma läksid?” küsib telefonimehe kõrval kaaluga seisev noorem naisterahvas.

Raputan pead.

Naine pobiseb tükk aega enda ette, võtab näpud appi ja rehmab lõpuks käega. „Üks lakh on miljon ruupiat, üks crore^[5.] on miljard. Seega 100 lakh crore on sada miljon miljardit ruupiat.”

„Sellist numbrit pole olemas, loll naine,” protesteerib mööda jalutav kotimüüja.

„Ärge virisege,” õiendab üks nooremapoolne mees pintsaku ja portfelliga. „Eks selle raha eest tehti ka midagi. Näiteks laiendati metrood.”

„Metroo,” hüüab telefonivalvur vihaselt ja raputab rusikat. „Millal mina või tema ning tema,” näitab ta suvaliselt kogunenud rahva peale, „metrood kasutaks? Ma ei julge isegi nendest liikuvatest treppidest alla minna.”

„Mine siis tagasi oma külla pühvli juurde. Teiesugused pidurdavadki India arengut. Kas teil häbi ei ole võõrale oma muret kurta?” Punase telefoni ees toimub väike rüselus. Nii pintsaklipslane kui telefonimüüja püüavad teineteisele selgeks teha, kellel on õigus. Lõpuks aetakse portfelliga mees minema.

„Kirjuta nüüd see üles ja avalda oma lehes, et üle 300 000 töölise toodi Delhisse uusi hooneid ehitama, aga nüüd, kui mängud läbi, aeti nad tänavatele.”

„Kus sa seda kuulsid?” küsin, ise samal ajal kähku kirjutades.

„Täna lehest lugesin.”

„Kui sa juba töölisest kirjutad, siis kindlasti lisa seda, kuidas kodutud ja kerjused korjati tänava pealt kokku, aeti autodesse ja viidi rongijaama.”

„Jah, mina nägin seda ka,” kinnitab jäätisemüüja. „Meie tänav tehti paar nädalat enne mängude algust tühjaks, et välismaalased vaesust vaadates oma silmanägemist ei rikuks.”

„Kuhu nad siis viidi?”

„Ei mina tea, kuid neil keelati mängude ajal linna tagasi tulla.”

„On see tõsi, et inimesi viidi Delhist minema Briti Rahvaste Ühenduse mängude ajaks?” küsin järgmisel päeval töökaaslaste käest. Istume sellesama nukra välimusega söögiputka taga ja joome teed. Pool kontorit on kogunenud kinnisest büroost päikese kätte.

„Sedan’d küll,” vangutab hallis pintsakus mees indialikult pead. „Mitte ainult inimesed, vaid ka koerad.”

„Valitsus tappis koerad ära?”

„Mitte ei tapnud, vaid korjas kokku. Iga koer sai kaela sildi infoga, kust ta üles korjati, ja viidi linna lähedale varjupaika. Ja nüüd, kui mängud läbi ja turistid koju läinud, lastakse koerad jälle vabaks.”

„Palju aguleid staadionide ümbruses aeti maatasa,” lisab mees majandusosakonnast.

„Need, mida ei hävitatud, ümbritseti aedade ja plakatitega, et agulid välja ei paistaks.”

„Sedan’d küll, kuid kui aus olla, ega neid varem tõesti ilus vaadata olnud,” segab hallis pintsakus mees vahele.

„Olge inimene. Kui vanasti said agulielanikud otse üle põllumaade ja teede minna, siis nüüd peavad mõned inimesed vantsima mitu kilomeetrit ümber plankude, et jõuda lähima veevõtukohani,” on majandusmees pahane.

„Mis nendest inimestest nüüd saab?” küsin ma vahele.

„Eks nad hakkavad vaikselt linna tagasi imbuma. Ega keegi hakka oma kodu niisama hülgama.”

Mängud on läbi, kuid nende vaim hõljub endiselt kurjakuulutavalt linna kohal. Sportlasküla seisab tühjana, mitmemiljardilisi staadione ega abihooneid ei kasuta keegi. Infrastruktuurilegi on raske kasutust ja rakendust leida. Tänavad jäävad poolikuks, metroohooneid kõpitsetakse edasi teokiirusel ning valitsuse poolt käima lubatud lennujaama rongiliin on alles testimisel. Loen lehest:

Täna vahistati Jawaharlal Nehru staadioni lähedal tuntud Delhi advokaat Pritham P. Ansari, tema autost leidsid politseinikud kaks varem staadionilt kaduma läinud lillepotti koguväärtuses 750 ruupiat. Mister Ansari tunnistas, et plaanis potid turul maha müüa, et saadud raha eest osta haigele emale maohaavade vastu rohtu. Mees vabastati kautsjoni vastu. Delhi politsei nõustus, et linna on tabanud näppamiste laine. Linnavalitsus lubas edaspidiste varguste vältimiseks palgata turvamehed Ühinenud Rahvaste mängude jaoks muretsetud vara kaitsma. Erilise tähelepanu all on prügikastid, lillepotid ja äärekivid.

Ja siis on siin veel see ahvide jama.

Olen parasjagu meie kontori lähedal muruplatsil, otse mänguväljaku kõrval, ja loen raamatut, kui mu kõrval võtab istet hoolitsetud keskealine abielupaar. Abielupaari kümneaastane poeg Manoj jookseb mänguväljakule ronima. Toimub minu jaoks igapäevane tervitustseremoonia. Mis teie nimi on? On madam abielus? Oi, oi, oi, miks ei ole? On madamil mingi jube haigus küljes? Pärast eespool mainitud viisakusavaldusi vaatame üksteisega sõnatult tõtt. Abielupaar naeratab mulle ja mina neile. Abielupaar vangutab oma pead ja mina ka. Piinlik on. Ja siis meenub mulle üks hea artikkel, mis ma paar päeva tagasi Times of India lehest leidsin, ja ma mõtlen, et sellest saab üks tore lugu.

„Kas te ei karda natukene oma poega niimoodi üksi mänguväljakule jätta?” küsin abielupaarilt kavalalt.

„Ei, ei. Siin on väga turvaline,” ütleb mees ja viitab mänguväljakut ümbritsevale kõrgele traataiale ning püssiga valvuritele. Väike Manoj paistab tõesti olevat kaitstud, aga mitte selle ohu eest, millest mina lehest lugesin.

„Ma olen kuulnud, et Delhis on tõeline probleem ahvidega,” räägin edasi. Olen ka oma silmaga näinud tõelist ahviküllastust, eriti kohtades, kus on suured tühjad võsastunud maa-alad ja hõredam asustus. Mõnikord õhtul rikšaga koju sõites näen suuri ahvikarju prügikastides sobramas ja juurviljakaupmehi taga ajamas.

„Madamil on õigus. Kuid need on vaid makaagid. Mitte ohtlikud lastele,” ütleb pereema naerdes. Seda arvate teie, ahhaa, naeran ma sisemiselt, sest mul on infot, mida teie veel ei tea.

„Aga kas te pole kuulnud, et enne Ühinenud Rahvaste mänge otsustas India valitsus ahviprobleemi Delhis lahendada?”

Ei, nemad pole sellest midagi kuulnud.

„Just, just. Enne mänge toodi Delhisse ja kuidas meedia seda nüüd sõnastaski...” kruvin pinget ja proovin õiget fraasi leida, ”...ahjaa, tapjaahve.”

Abielupaar ei naerata enam, vaid vaatab mureliku näoga ringi. Pereema on kaamevõitu.

„Just, just. Tapjaahvid,” jätkan ma. „Need on sellised suured üle meetri kõrgused karvased džungliahvid ja nood pidavat siis väiksemaid makaake sööma.”

Abielupaar jõllitab mind pärani silmadega. Eemal mänguväljakul ronib Manoj kõige kõrgema ronimispuu otsas.

„Ja teate, mis valitsus pärast mänge tegi?”

Mees ja naine raputavad vaevaliselt pead.

„Nad lasid need tapjaahvid lihtsalt niisama linna peale lahti. Nood võivad kõikjal olla,” lõpetan suurepärase loo ähvardava sosinaga.

Abielupaar on hetke vait. Manoj naerab lõbusalt ronimispuu otsas.

„Manoj! Manoj! Tule kohe siia.” karjub pereema. Manoj ei tee emast väljagi ja turnib edasi.

„Manoj! Marss mänguplatsilt ära.” tõstab ka mees häält. Pahane Manoj laseb end aeglaselt ronimispuule rippu ja potsatab alles siis, kui ema hakkab ähvardavalt tema poole kõndima, ronimispuudelt maha. Selle tembu eest saab ta valusa laksu taguotsa pihta. Minut hiljem kiirustavad kõik kolm juba korterikompleksi poole. Manoj’il on silmad nutust punased.

Mul ei ole aega Manoj’ile kaasa tunda. Vaevalt olen mänguplatsilt tagasi kontorisse jõudnud, kui oranži särgiga sekretär teatab: mister Guru on otsustanud, et ma kolin Delhi hotellist Noida kõrval asuvasse linna Gaziabadi, töökaaslase Puja Rani juurde.

1 Sari – ümber keha mähitud ühest kangatükist naiste riietusese.[ ↵ ]

2 Salwar kameez – rõivakomplekt laiade pükste ja pika tuunikaga, eraldi komplektid on nii meestele kui naistele. [ ↵ ]

3 Dhoti – pikk riidetükk, mille india mehed mähivad ümber puusade ja jalgade. [ ↵ ]

4 Chai on india vürtsikas tee ja wallah on ühe kindla töö tegija. Chai wallah teeb chai’d, rikša wallah sõidab rikšaga.[ ↵ ]

5 Lakh ja crore – India arvutussüsteemi ühikud.[ ↵ ]