Читать книгу Minu India - Eeva Kaun - Страница 8

Puja Rani on rikas. Tema rikkus väljendub mitmes asjas, hoolimata Puja pingutustest seda varjata.

Puja rikkus paistab välja juba sellestki, kuidas ta istub, peenelt jalg üle põlve, ebanormaalselt sirge seljaga, mis on kahtlemata pärand lapsepõlve balletitundidest; see väljendub ta kallites firmariietes, mis sobivad ta selga nagu valatud ja on mõne tuntud India disaineri käsitöö; samuti selles, kuidas ta joob väikeste sõõmudega teed, hoides papist topsi elegantselt kahe sõrme vahel, nagu oleks see maailma kalleim serviis; ta ei kortsuta kulmu; ta ei paljasta naerdes hambaid (see on vulgaarne); ta ei nuuska, vaid tupsutab ninaalust; ta ei kummardu, vaid kükitab; samal ajal kui terve India kasutab einetamisel paremat kätt, sööb Puja noa ja kahvliga. Just see viimane šokeerib kontoritöötajaid rohkem kui miski muu. Istume räämas puudekastide otsas toimetuse söögiputka taga ja piidleme uut töökaaslast. Juba esimesest hetkest on selge, et Puja pole kunagi istunud koos kolleegidega chai-putka taga sodihunnikus, juues teed, mille valmistamiseks on vesi toodud... Me püüame mitte mõelda, kust chai wallah oma vee toob, sest Noida sektoris 12, töölisaguli ja pooleliolevate ehitusobjektide ümbruses pole puhast kraanivett. Küll aga jookseb meie kontori lähedalt läbi Ülem-Gangese kanal, kuhu üsna hiljuti uppus traktor kahekümne kahe inimesega.

Puja perekonnale kuuluvad tsemendivabrik, reisifirmade kett ja riidebutiigid. Ainult selliste juurtega naisel on õigus õppida ülikoolis inglise kirjandust. Riigis, kus inglise keele oskust peetakse hariduse ja harituse esimeseks tundemärgiks, saab Puja maksimumpunktid. Tema inglise keel on veatu. Tema artiklid kubisevad lausetest nagu „Varanasi toob meis kõigis esile infantiilse paatose”. Puja on rikkusest läbi imbunud, seda õhkub temast. Sellest päevast alates, kui Puja hülgas oma erikorrespondendi staatuse, mida ta omas isa mitmekorruselise mõisahoone ülemises kirjutustoas Lucknow’s^[1.], ning kolis Delhisse, on olnud selge, et ta tegi vea. Hoolimata kõigist pingutustest ei sobi Puja India Pühapäevas kontorisse.

Puja saabub Delhisse nädal pärast mind. Kui ma oma seljakoti ja kaameravarustusega tema korterisse saabun, istub Puja kurnatult elutoa diivanil ja vehib endale India Pühapäevas ajakirjaga tuult. Ta on viibinud Delhis täpselt viis tundi ega tea, kaua ta suudab seda linna välja kannatada. Tema lend Lucknow’st Delhisse jäi hiljaks, siis ei leidnud ta kohe taksot ning pidi ise oma kohvri seitsmenda korruse korterisse vedama. Vaene Puja on reisist kurnatud. Samal ajal kui meie elutoas jääkuubikutega karastusjooki joome, tassivad Puja isa teenijad Puja varandust laadimisautost korterisse. Teenijad sõitsid autotäie mööbliga Lucknow’st Delhisse 25 tundi. Kuskil poolel teel toimus veoautojuhtide streik. Maanteed olid kinni pandud, kummid põlesid. Vaesed teenijad olid sunnitud tekkinud ummikus istuma terve päeva. Kui nad on maha laadinud kolm kaheinimese voodit, klaasist kattega mahagonist elutoalaua, kaks diivanit, tugitooli, suure eebenipuust riidekapi, kaks kahemeetrist Kashmirist toodud vaipa, kirjutuslaua, viis kasti toidunõusid ja maitseaineid ning lõputuid kohvreid Puja isikliku varaga, teevad nad meie ees sügava kummarduse ja sõidavad tagasi Lucknow’sse. Minek on kindlasti kergem, sest asjad on maha laaditud ning teenijad ei pea kartma, et mässajad võivad kalli mööbli ära varastada.

Puja ja minu uus elukoht asub Ghaziabadis, mis on Noida äärelinn. Meie luksuslikku korterikompleksi kuuluvad neli kümnekorruselist pilvelõhkujat, spordiklubi, tühi bassein, väike roheline laste mänguväljakuga õuelapp, suur maa-alune garaaž ning majapidamishoone. Kogu kupatus on ümbritsetud kõrge traataiaga, mille otsa on keritud okastraat. Kahte väravat valvab ööpäev läbi automaadiga valvur. Kõik külastajad peavad ennast väravas registreerima. Korterikompleksis elab üle nelja tuhande inimese: noored pered, pangatöötajad, vanurid, kelle lapsed on immigreerunud Inglismaale või Ameerikasse ja suudavad nüüd tänu heale palgale vanematele luksusliku elulõppu pakkuda. Korterikompleksi traataia tagant vihiseb mööda neljarealine maantee ja uhke nimega ehitis „ülelend”. Ülelennud on Indias saamas niisama populaarseks kui filminäitleja Aamir Khan ja kriketer Sachin Tendulkar. Neid hiiglaslike viadukte ehitatakse iga paari kilomeetri taha – selle asemel, et läbi linna sõita, võime nüüd autoga üle India lennata.

Ülelend on esimene asi, mida majahoidja mister Mehta mulle rõdu pealt näitab. Mister Mehta ulatub mulle vaevalt lõuani, nii et ma olen sunnitud pidevalt vaatlema ta kiilanevat pealage. Ma proovin seda mitte teha, kuid pilk lihtsalt rändab sinna helendavasse tühimikku, mis sädeleb mustade juuste keskel. Vaevaliselt jalalt jalale vaarudes kõnnib mister Mehta ühelt rõdult teisele. Rõduustest peab ta oma paksu kogu tõttu läbi minema, külg ees. Tegelikult on korteris lausa neli rõdu ja ülelend paistab kõigilt neljalt rõdult peaaegu ühesugune, kuid mister Mehta on kangekaelne ja nii ma seisan kuulekalt ja noogutan, samal ajal kui mister Mehta detailselt jutustab, kuidas ülelendu planeeriti ja ehtitati ja milline vapustav vaade avanes kolme aasta jooksul, kui ülelend kerkis.

„Kui see lõpuks siis avati, ma ei salga...” muutub mister Mehta härdaks. „Siis valasin nii mina kui valasid teisedki majaelanikud nii mõnegi pisara.” Mister Mehta tupsutab oma laia punast nägu suure pruuni taskurätikuga, enne rätiku ära panemist tõmbab sellega üle oma läikima hakanud kiilaspea.

„Ja vaadake sinna. Seal Kõrberoosi kaubakeskuse taga. Arvake ära, mis see on?” Ma kissitan silmi ja püüan hoonemeres mingitki pidepunkti leida. Vastu vaatab hallpruunisudune Delhi taevas ja umbes paarsada erinevas ehitusjärgus pilvelõhkujat. Milline neist on Kõrberoos ja milline Vihmamets või Suvepäike, mine võta kinni. Hakkab vist varsti sadama.

„Noh, kuidas te siis ei näe? Eks teie, eurooplased, olete teleka vaatamisega silmad ära rikkunud,” pahandab mister Mehta – ülekohtuselt, sest ta ise istub igal õhtul tundide viisi televiisori taga ja vaatab neljatunniseid Bollywoody kassahitte nagu „Angoor” ja „Hera Pheri”. Kui eeposlikud filmid läbi saavad, tuiskab ta koputamata meie korterisse, nägu naerul. „Ma teadsin, et Kumar ellu jääb. Mister Kumar ja Katrina on omavahel nii ilus paar. Eks ole, preili?” – „Härra Mehta, see on Bollywood, kus kõik lõpud on õnnelikud,” kostab igavlev hääl Puja toast. – „Ei me tea siin midagi,” pobiseb härra Mehta pahaselt, toksib näpuga meelekohta, näitab Puja ukse peale ja kaob. Aga tagasi rõdule. „Mis te sinna paremale passite? Seal on ju korterikompleks Oaas kõrgete majade vahel.” Mister Mehta kummardub energiliselt üle rõdu serva ja vehib käega. Tema pealagi peegeldab keskpäevast päikest.

„Vaat see seal on Neha munakeskus. Selle taga? Jälle ei tea. See on Sai toidupakkimine. Loob siin päris palju töökohti.” Ta võtab oma prillid ja hakkab neid suure pruuni taskurätikuga puhastama. „Jah, ega selline infrastruktuur kasva üleöö.” Ta tupsutab mehaaniliselt pealael helendavat lagendikku.

Enne äraminekut nõuab mister Mehta veel korteriuksel, et ma ei laseks end mõjutada Ghaziabadi, kuidas nüüd öelda, kahtlasest mainest ning väänab minult välja lubaduse kindlasti külastada ka Devendra jäävabrikut.

„Hea on elada kohas, kus sünnib midagi. Eh?” on mister Mehta viimased sõnad ja ta vaarub ähkides ümber nurga.

Muidugi on Ghaziabadi mainet raske unustada. Kui Noida on Delhi sündmuste koht, siis Ghaziabadi kutsutakse Delhi vaeseks sugulaseks. Kuid ta on sugulane, keda keegi endale külla ei kutsu. Siin müüakse ja toodetakse kõige rohkem illegaalseid relvi. See on koht, kus vägistatakse keskmiselt kolm naist päevas. Ghaziabadis on ka kõige rohkem probleeme jõukude kuritegevusega. Ei möödu päeva, kus kedagi poleks kuskil maha lastud või surnuks pussitatud. Tavalised Ghaziabadi elanikud elavad pidevas hirmus. Nad ei julge seista bussipeatuses, nad ei julge sõita rikšaga, nad ei julge oodata autos punase fooritule taga. Isegi Ghaziabadi lehmad näevad kurjakuulutavad välja. Kuna politsei on korrumpeerunud ega viibi kunagi seal, kus vaja, on hirmunud elanikud oma perekondade kaitseks hakanud relvi hankima. Ainüksi eelmisel aastal registreeriti Ghaziabadis 13 000 relvaluba.

Igaks juhuks ma seda kõike Pujale ei räägi.

Pärast esimest töönädalat on Puja stressis. Ta ei meeldi kontoriinimestele, talle ei meeldi kontoritöö ega -atmosfäär, ta vihkab Delhit ja India kuritöö pealinna Ghaziabadi ning kuigi ta ei julge seda valju häälega välja öelda, vihkab ta ka mister Gurut. Kõige rohkem aga vihkab Puja tegevusetust, mis India kontorit iseloomustab. Terve nädala jooksul anti talle toimetada vaid üks artikkel. Ülejäänud aja joob ta teed ja liugleb rahutult ühest kontori otsast teise.

„Ma ei saa aru, miks mind siia üldse transporditi, kui neil juba töötab viis toimetajat? Soovin õnne, igaüks meist saab teha nädalas viis tundi tööd,” ironiseerib ta fuajees.

„Ma saan sellest teejoomisest varsti permanentse põiepõletiku. Mulle isegi ei meeldi tee,” kurdab ta boyfriend’ile õhtul telefonis.

„Palun viige mind surema igavusse,” teatab ta hommikul rikšajuhile. „Ja ma ei kavatse selle eest maksta rohkem kui 50 ruupiat.”

Õhtuti pärast unetabletti langeb ta kui murtud puu voodisse, nagu oleks terve pika päeva kive tassinud, mitte istunud jahedas kontoris, rääkinud inimestega ja joonud chai’d.

Õige varsti olen ma nakatunud samasse haigusesse. Ma veedan letargilisi tunde meie Ghaziabadi korteris või Noidas kontoris, kusjuures mõlemad on võrdselt kasutud tegevused. Mul on vaja olla kasulik.

„Arutame siis, milleks sa kasulik oled,” ütleb mister Guru oma kabinetis tooliga kiikudes. „Milleks sa kasulik oled?”

„Ma saatsin teile oma portfoolio. Ma loodan, et te ikka vaatasite minu fotosid?” Ma ei saa sinna midagi parata, et pärast kahte nädalat tühjalt jõlkumist on mu hääl süüdistav.

„Portfoolio, portfoolio.” Mister Guru uurib oma töökabineti lage ja keerutab mõtlikult India Pühapäevas logoga pastakat sõrmede vahel. Minutid tiksuvad. Vaatan küsivalt Pujale otsa, kes ainult kehitab õlgu ja mudib oma kaela – see, nagu ta kurtnud on, hakkas talle ootamatult valu tegema päev pärast Delhisse kolimist.

Järsku mister Guru ärkab, ajab end toolis tikksirgeks ja vaatab mulle selge pilguga otsa. „Unustame sinu portfoolio.” Ta hüppab toolilt püsti ja hakkab energiliselt mööda tuba sammuma.

„Niisiis: Kashmir. Niisiis: Orissa hõimud. Naiste õigused. Valge naine, reisimas läbi India konfliktipesade.” Lähimad töölised on oma ülesanded hetkel unarusse jätnud ning jälgivad oma klaasist kabinetis edasi-tagasi tammuvat ja vaimustunult midagi seletavat mister Gurut.

„Jah, nüüd ma saan aru,” jätkab ta. „Ja teine võiks siis olla üks meie kirjutajatest. Anil äkki? Ah, temal sündis ju uus väljaanne. Aga Omar? Temal pole muidugi haige isaga kerge hetkel...” Mõtlikult jälgib mister Guru läbi klaasseina oma neljasadat töölist. „Aga äkki ma ise teeksin selle triki ära?”

Ma olen alati arvanud, et mister Guru on ühe triki hobune, kuid igaks juhuks ma talle seda ei ütle. Olen hoopis vait.

„Kõik on selge. Kõik on selge. Detailidega tegeleme hiljem.” Mister Guru hüppab tagasi oma tooli. „Ülesanne Eeva Kaunale: kirjutada raamat. 300 lehekülge või umbes nii, teemal: India ja konfliktid selles. Või midagi niisugust. Homme pärastlõunaks ootan ma raamatu sissejuhatust ning kokkuvõtet oma laual. Oota,” tuleb mister Gurule äkki meelde. „Mul on homme hambaarst. Ülehomme hiljemalt...”

„Siis on ju pühapäev,” segab Puja kähku vahele.

„Siis on ju pühapäev,” kordab mister Guru. „Igatahes järgmine nädal millalgi olgu raamatu sissejuhatus ja kokkuvõte minu laual. Detailidega tegeleme hiljem.”

„Aga mister...” Puja üritab midagi öelda, kuid mister Guru paneb sõrme suule.

„Ahhaa. Niharika?” uksel seisab mister Guru sekretär. „On nad kohal?”

„Jah, sir. Kas kutsun esimese sisse?”

„Palun, palun,” vehib mister Guru suuremeelselt käega ja heidab meie poole selgituse: „Meil on tööintervjuud käimas. Meeskonda on hädasti lisakäsi vaja. Töö kasvab üle pea.” Puja maigutab selle uudise peale suud nagu kala kuival.

Kui klaaskabiinist välja kõnnime, oleme Pujaga mõlemad nõutud.

Meie uued töökaaslased on meie hämmingu üle hämmingus. Indias kord juba käivad asjad nii, et produktiivsus pole eriti tähtis, seletab meie kolleeg, hüüdnimega India Eliit, ja soovitab mul raamatu idee silmapilkselt unustada.

„Mister Guru ei mäletagi teie jutuajamist enam,” seletab ta esmaspäeval mulle kontoris.

India Eliit ei ole kamminud ega lõiganud oma juukseid kaheksa aastat. Tema nägu on raamitud hallimustasegusest pikast habemest ja õlgadeni ulatuvast sorgus soengust. Mister Guru iseloomustas India Eliiti: „staažikas ajakirjanik, kellel on tõsised probleemid alkoholiga”. Kui ta ei kirjuta parasjagu oma raamatut, ei räägi Venemaa ja India poliitikast, Prantsuse presidendist või Lähis-Ida konfliktist, unistab India Eliit mitmesugustest alkohoolsetest jookidest, mida ta parasjagu nautida tahaks.

„Käisin täna hommikul Vene saatkonnas. Kujutad ette, kell üheksa hommikul ja Aleksei on juba purjakil,” jutustab ta. „Pakkus mulle ka viina. Ma ütlesin, et mis sa paljast viinast jood, pane ikka mangomahla või tomatimahla sisse või vähemalt pressitud sidrunitki. Eh. Eh. Eee…” Juba mõte joomisest paneb India Eliidi elavnema. Ta vaatab läbi aknaklaasi kuumavat päikest. „Ah, kuidas tahaks praegu ühte viskit jääkuubikutega.”

Väljavalitud seltskond istub kontori koosolekuruumis ning ootab mister Gurut. Mister Guru hilineb nagu alati, juba hommikul kadus ta töölt iga-aastasele arstlikule kontrollile („Minu eas pead olema ettevaatlik eesnäärmega,” selgitas ta fuajees valjult). Puja teeb ettepaneku alustada ilma temata, niikuinii teavad kõik töötajad, et toimetus funktsioneerib kõige paremini ilma mister Guruta. Puja ettepanek hajub häältesuminasse.

„See see on, kui inimesel puuduvad põhimõtted,” lausub Filmikriitik Eliidi jutu peale – pealtnäha seosetult, kuid põhimõttekindlal toonil. Filmikriitikul on palju põhimõtteid. Meie esimesel kohtumisel teatas ta valju häälega, et tema, India filmikriitik, ei käi põhimõtte pärast vaatamas mitte ühtegi Ameerikas toodetud filmi. Teda ei huvita, et Hollywood toodab sadu, võib olla isegi tuhandeid filme aastas, sest olemas on Bollywood ja Euroopa. „Euroopa pole mõistagi Bollywood, kuid te vähemalt üritate,” on Filmikriitik suuremeelne.

India Pühapäevas kontoris leidub ka teisi põhimõttega inimesi. Poliitajakirjanik hüüdnimega Professor kannab alati Oxfordi õppejõududele iseloomulikku nahksete küünarnukkidega tviidülikonda, trimmitud halli habet ja elegantseid nullklaasidega prille. Kui ta kuuleb, et hakkan kirjutama raamatut „midagi konfliktidest ja midagi Indiast”, norsatab ta pahaselt. Ka Professoril on üks käsikiri pooleli.