Читать книгу Aasta Pariisis - Eia Uus - Страница 4

Mida ma Vietnamist mäletan? Võtsin oma reisiraamatukese ja hakkasin mööda vaatamisväärsusi käima. Hanoi oli kole ja must linn, aga mulle meeldis. Mees, kellesse kunagi kiindunud olin, ütles kord, et kui põrgu on maa peal olemas, siis asub see Hanois. Selle luhtunud suhte tuikes kõndisin mööda kuumi tänavaid.

See ei olnud turistilinn – toona, neli aastat tagasi. Keegi ei seganud, olin täitsa üksi. Kõikjal olid suured sildid, sirp ja vasar maalitud punase südame sisse, selle ümber rahutuvid, sekka naervate nägudega lapsed ja sõdurid.

Tänavad olid üle mõistuse räpased, sillutis murenenud, siin-seal liikusid inimesed kaelkookude ja kolmnurksete riisikorjajamütsidega. Silma ja kõrva hakkas ilus vietnami keel, mis Aasia keelte seas üsna harjumatult ladina tähestikus. Kõikjal oli näha hiiglaslikke punaseid lippe kollase viisnurgaga, ning ühe kõrge müüriga maja küljes rippus lapsepõlvest tuttava Vietnami salvi kaanepilt, vist riigi vapp. Ära nägin Ho Chi Minhi mausoleumi ja üleelusuuruse Lenini kuju, mille tagumikku ma tükk aega huviga vaatasin.

Istusin õues kohvi müüva kioski juures, jõin külma teesarnast jooki ning kõlaritest tuli chillout-muusikat, mis mulle nooremana väga meeldis. Neis palades kordub tavaliselt mingi lause, tihtipeale kuulus fraas mõnest vanast filmist. Selles siin kordus aga inglise keeles üks lause piiblist: „Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?” Ja kordus ja kordus ja kordus ja kordus see üks lause ja läks mulle aina hinge. Kummitas veel terve õhtu ja oli järgmisel hommikul mu esimene mõte. Mis kasu on minul sellest, kui ma saan maailmas luksuslikult ringi reisida, aga mu hing ulub nutta?

Hiljem käisin ühe muuseumi juures naiste WCs, kus olid tualetipottide asemel lihtsalt seina ääres kõrvuti augud, ei uksi ega midagi. Haises.

Ja siis linnatänaval seinad täis suuri fotosid rolleriõnnetuste ohvritest – säär, mille nahk tekina luu pealt maas, paljastatud aju, otsast lömastatud sõrmed...

Mustadel põrgutänavatel kõige madalamad plasttoolid, millel istusid inimesed ja lürpisid suppi. Sõna otseses mõttes väljas söömine. Ostsin endale ühest putkast lambivarju ja teisest rubiinrohelisest siidist räti, mida seelikuks või pluusiks või salliks ümber keha mässida.

Meie hotell, kuulus Legend Metropole oli väga ilus, aga kuna Laurentil oli vaja töötada, pidin mina jalust ära minema. Kõndisin ja vahepeal tegin pilti. Kuna mul ei olnud nutitelefoni ega sülearvutit ega mingit muud kontaktivõimalust maailmaga, siis ma lihtsalt hulkusin, kuigi olin tüdinud ega tahtnud enam kõndida. Polnud ainsatki turisti, kellega natuke lobiseda, nagu tegin näiteks New Yorgis: „Tere, kas te palun teeksite minust pilti?” „Jaa, muidugi, kust sina pärit oled? Kas sulle meeldib siin? Mida sa juba näinud oled? Oo jaa, meie käisime ka seal, kas see polnud mitte imeline? Ja kuidas sulle too näitus meeldis?” Ei, Hanois polnud midagi sellist. Kooserdasin lihtsalt üksi mööda tänavaid ega kohanud ainsatki naeratust.

Õhtul istusin meie hotelli baaris ja nautisin veini, esimest korda elus. Prantsusmaal elades jõin loomulikult veini iga jumala päev, ent alles Vietnamis jõudis kätte see hetk, kus ma sain veinist aru. Nooremana olin Eestis joonud odavat punast, mida segasin koolaga, ning valget veini maasikate ja mulliveega. Ja lõpuks siin, Vietnamis, maitses üks vein nii hästi, et nautisin igat lonksu. Tellisin muudkui uue klaasi, kuni lõpuks küsisin, kas mul poleks odavam maksta pudeli eest. Ma armusin oma ettekandjasse. Ta oli poisipeaga vietnamlanna. Ei, ta ei tekitanud minus seksuaalset iha, vaid ta oli lihtsalt nii hea mu vastu. Esimene inimene Aasias, terve pika reisi jooksul, kes minuga natukenegi rääkis.

*

Tõtt-öelda kippus see ikka nii minema. Mitte ettekandjatesse armumine, vaid vein pudeli kaupa. Näiteks Londonis, kus ma päris kindlalt ei tea, kuidas hotelli tagasi jõudsin. Mäletan lõputut maa-alust reisi, mille käigus püüdsin, üks silm kinni pigistatud, metrooplaani mõista ning vahetasin tuikudes ronge, kuigi seda ilmselt vaja polnudki. Täitsa võimalik, et sõitsin terve Londoni risti-rästi läbi. Imestan, et üldse jõudsin hotelli ja seal kõigi oma asjadega ärkasin. Olin end koniks suitsetanud ja ilmselt öösel Laurentiga tülitsenud, sest hommikul oli ta mu peale maruvihane ja nagu tihti juhtus, ei rääkinud ta minuga sõnagi. Olin jälle midagi valesti teinud.

Ma kahtlustan, et jäin Inglismaal haigeks just seetõttu, et ma lihtsalt ei jaksanud enam kõndida. Sihitult mööda maailma. Mööda tervet maailma! Eelmistel päevadel olin olnud köhane-nohune, istunud loiult tatistades ühes ja teises kohvikus, kuni lõpuks läksin tuppa magama ja lubasin talle, et ei sega teda, sest mul oli lihtsalt nii halb olla, et ma ei jaksanud istudagi. Olin voodis pikali, hoidsin silmi kinni, tema pidas mu kõrval oma mitmetunniseid konverentskõnesid. Tahtsin raamatut lugeda või muusikat kuulata, aga mul oli vaja haige välja näha. Üldse mäletan sellest eluperioodist väga palju haigeolemist. Kogu elu terve kui purikas ja siis pidevalt üks haigus teise otsa.

Järgmisel päeval pärast seda purupurjus olekus Londoni hotelli jõudmist loksusime rongiga esimeses klassis Pariisi poole. Tee peal käisin mitu korda oksendamas. Liikuvas, rappuvas rongis oli see paras akrobaatika. Mäletan, et mulle tundus kohutavalt kurb ühe ajalehe esikülje uudis, kuidas kunagi enesetapu sooritanud poetessi poeg tappis ennast ära nüüd, nelikümmend aastat pärast ema suitsiidi. Kõik lõhuvad oma lapsi, paratamatult me kõik lõhume oma lapsi. Mulle tuli silme ette Douglas Couplandi raamatu kaas ja pealkiri „Kõik perekonnad on psühhootilised”.Elus polnud ma veel kohanud inimest, kellel oleks olnud „normaalne” lapsepõlv.

Mäletan, kuidas mõni aasta varem istusime sõbrannadega meie juures ja üks meist kartis, et ta on rase. Me olime vaesed noored tudengid, elasime peost suhu ega saanud ülikoole lõpetatud, sest vahetasime muudkui erialasid ja võtsime koolist akadeemilisi puhkusi või ei saanud oma ainepunktidega hakkama. Istusime neljakesi linoleumpõrandaga köögis ja rääkisime nõukaaegsest lapsepõlvest – kõik olime keerulistest peredest, kasvanud kehvades tingimustes, aga nüüd leidsime kõik, et lapsepõlv oli meil ikkagi õnnelik. Üks talutas oma alkohoolikust ema ja ostis taara äraviimisest saadud kopikate eest leiba, teisel suri ootamatult isa, jättes maha viis võrdlemisi noort last, kolmas elas väikeses korteris koos 12-liikmelise suguvõsaga ja nii edasi. Nõukaaja lõpp ja Eesti aja algus, see ju oligi „normaalne”. Aga lapsena tajusid elu hoopis teistmoodi, elasid rõõmust rõõmu. Ei põdenud selle üle, et suvel pidid mitu kuud järjest vanaema juures olema või et ema tuli alati töölt koju alles siis, kui sinul oli juba uneaeg.

*

New York. Metrooga käisin vaid Brooklyni sillal, ülejäänud aja kõndisin-kõndisin-kõndisin. Ootasin politseinikega juttu ajades Ühendriikide presidenti ning ostsin tänavalt kärust hot dog’i, kuigi selle kõrval müüdi sama raha eest Hermèse piraatkotte. Ma ei märganud kordagi, et tundsin end väga üksildasena. See äratundmine tuli alles palju hiljem, sest ma veensin ennast pidevalt: „Seda sa ju tahtsidki! Naudi nüüd! Sellepärast sa ju tegidki kõik need otsused ja tood iga päev neid ohvreid, et saaksid maailma näha.” Aasia,Ameerika,Euroopa, lubadused Aafrika kohta.

Katusebaari mäletan New Yorgist, Raamatukogu tänaval, hotellis nimega Raamatukogu, ning üht teist katusebaari – kus see oli...? Kus riigis see olla võis? See vist oligi Vietnamis, kus meie hotellist üle tee asus üks eriti lahe katusebaar, lugesin seal midagi. Kas pole jabur, et ma reisisin sel ajal nii palju ja nii tülpinult mööda maailma, et ma pole isegi kindel, millises maailmajaos leidsin selle katusebaari, kus mulle lugeda meeldis? See pidi olema Vietnamis, sest Graham Greene kirjutas ju seal „Vaikse ameeriklase”, mille tegevus leidis aset Vietnami sõjakoldes. Just, selle järgi mäletangi, et restorani ja katusebaari nimi oli Pressiklubi. Mulle tundus see nii ajalooline, kujutasin ette kunagisi Graham Greene’i tüüpi väliskorrespondente seal keset päeva viskit joomas ja tegin ise sama.

Laurent oli juba suhte alguses öelnud, et viib mind lennukiga teatrisse, ja see oli kõlanud põnevamalt kui mu eelnev elu. Ma lihtsalt ei arvestanud sellega, et lendame Prantsusmaalt hommikul kell kuus (olles kodunt lahkunud kell neli, ärganud kell kolm) vahemaandumisega tuhat tundi Ameerikasse, seal olen ajavahest ja magamatusest sooda ning et etenduseks osutub neljatunnine „Hamlet”. Kaunis Jude Law mängis rolli vaimustavalt hästi (olin enne arvanud, et ta on kena, ent võrdlemisi andetu filminäitleja), aga ma olin nii väsinud, et jäin juba pool tundi pärast etenduse algust esimest korda magama. Ja nii iga kahe minuti tagant kuni lõpuni. Tagasi hotelli pidime kõndima terve pika maa, mina hirmkõrgete kingadega, mis mu jalad kohe villi hõõrusid. Kuna kogu muu aja New Yorgis tegi Laurent tööd, oli see „jalutuskäik” tema jaoks ainus võimalus linna endasse hingata. Tuikusin unesegasena kõndida ja ükski mu palve ei pannud teda taksot peatama. Järgmise päeva kõndisin jälle hommikust õhtuni.

Mu ainus meelelahutus oli riideid vahetada. Õppisin selle mängu ühtedelt turistidelt Sardiinias. Nimelt olime Manhattanil täpselt 51 tundi. Kuna olin mööda maailma kõndimisest nii tüdinud, aga tahtsin kunagi vana naisena mäletada, et kui ma olin noor ja ilus, siis käisin Ameerikas, lasin need kaks päeva ennast pildistada – erinevates riietes, et tunduks, nagu oleksin seal olnud kaks nädalat.

Läksin välja suure käekotiga, šikk kootud valge mantel (ehk sõbranna vana pikk kampsun) seljas, juuksed lohakas krunnis. Palusin kellelgi endast pilti teha. Siis võtsin mantli ära ning järgmise „vaatamisväärsuse” juures olin jaki ja seeliku väel, juuksed hobusesabas, ning jälle palusin mõnel võõral pildistada. Järgmises kohas võtsin jaki seljast, panin ehted kõrva ja kaela ning tegin juuksed lahti. Klõps. Central Parkis panin seeliku peale maani seeliku ja koukisin käekotist välja teise jakikese. Klõps. Varjulisemas kohas, pooleldi põõsa taga võtsin jaki ära, panin lohvaka kleidi selga ning eemaldasin jukerdades selle alt pluusi, võtsin ära pika seeliku, punusin juuksed havisabasse ning panin kleidile vöö ja teised ehted. Klõps. Guggenheimi ees pilt tehtud, tõmbasin siivsalt pargipingil istudes kleidi alla järgmise seeliku ning võtsin kleidi ära ilmel, nagu eemaldaksin üksnes dressipluusi – puhusin vist suust ka õhku välja, et jätta möödujatele muljet, nagu mul oleks palav hakanud. Kleidi all oli must särgike. Metropolitani muuseumi ees lasin pildistada lähivaate, kus mu suur roheline Vietnami sall oli seotud nii, et nägi välja nagu uus pluus. Klõps. Mõnel pildil olin päikeseprillidega. Klõps. Vahepeal hiilisin tagasi hotelli, et esimese korruse tualetis järgmise foto jaoks püksid jalga tõmmata ja särk ära vahetada. Tagantjärele jäin isegi uskuma, et olin New Yorgis kaua. Manhattani saar on ju tibatilluke ja suure tahtmise korral jõuab selle kahe päevaga küll läbi marssida.

*

Tais tegime niisuguse kompromissi, et Laurent läks vahepeal hotelli ärikeskusesse tööd tegema, sest mul polnud reaalselt kuhugi minna. Olime kuurordis mingil saarel (ma isegi ei tea, millisel!) ning suutsin teda veenda, et ka mul on aeg-ajalt vaja arvutis oma „tööd” teha.

Ma kõndisin isegi 50-kraadises Bangkokis, rõvedas reostatud õhuga Bangkokis, kus nägin igal hetkel, kuidas ma kopsudesse bensiini ja muud jama sisse hingasin. Minu suitsetamine, mille pärast me Laurentiga alailma tülitsesime, ei tundunud sellise saastatuse juures mingi pahena. Hambad ristis, kõndisin toksiliselt umbses linnas kaheksarealiste autoteede vahel, sest tal oli konverentskõne ja ma pidin eest ära minema. Enne seda olime kakelnud raha pärast, mida tuli meie suhtes haiglaselt palju ette ja mida ma toona muidugi endale ei tunnistanud. Ja siis muudkui kõndisin. Õhk oli rõvepalav ja kleepuv.

Mäletan, kuidas olin umbes nelja-aastane ja tulin nuttes koju. Mu ema ootas juba lahtisel uksel ja ütles, et ta teab, et mul tegelikult ei ole valus. Ma kukkusin mänguväljakul, aga ega ma tervet teed ei nutnud. Alles kodu lähedale jõudes, teades, et ema on seal ja lohutab, tõmbasin emotsioonid uuesti üles. Kuigi valu oli ammu kadunud, ajas teadmine, et lohutaja on lähedal, jälle nutma. See jäi nii ka täiskasvanuna. Ma võisin mitu päeva tugevaid tundeid endas hoida, ent ema ukse juurde jõudes hakkasin nutma, nagu oleks just nüüd midagi halba juhtunud, ning rääkisin talle läbi pisarate, kuidas keegi mulle halvasti ütles.

„Millal?”

„Eelmisel reedel.”

Ma ei teagi, mis mind Tais rohkem ärritas – kas see, et Laurent mu jälle jalust ära ajas või et pidin vastikus võõras linnas üksi kõndima. Või üldsegi see, et mul polnud mitte kedagi, kellele kurta? „Mu elu on nii raske, pean sööma luksusrestoranides ja maailmas ilma ühegi kohustuseta ringi reisima, hirmkallites hotellides ööbima!” Kuidas saakski keegi kaasa tunda?

Malaisia oli mõnes mõttes veel hullem. Mitte kuhugi polnud kõndida. Veetsin terve päeva hotelli vastas ostukeskuses. Hommikul läksin sealt kohvi ostma, endal aju valutamas. Mäletan, et mul oli seljas pikk kleit (aga ei suuda meenutada, milline, sest jätsin ju lõpuks kõik oma endise elu osad maha) ja ma arvutasin, mida mu raha eest saab. Starbucksist sai kaks keskmist kohvi. Kui maksma hakkasin, selgus, et käibemaksu polnud hindadesse arvestatud, ja täishinna maksmiseks mul raha polnud. Teenindav noormees lasi mul osta käibekata, jäin talle peenikest võlgu. See liigutas mind nii väga, et pidin nutma hakkama. Võõraste põhjendamatu lahkus mõjub mulle alati nii. Nagu Vietnamis, polnud ka seal ühtki turisti.

Laurent oli oma kolleegidega hotellist kuhugi konverentsile sõitnud ning nad pidid naasma alles õhtusöögiks. Ootasin neid kokkulepitud ajal hotelli fuajees, kuid tunnid möödusid ja neid ikka polnud. CNN edastas nii palju just tol hetkel maailmas toimuvaid katastroofe, et oma väsimuses olin kindel, et nemadki on sattunud ühte sellisesse. Tundsin vaikset kurnatud paanikat. Jälle üksi kusagil kuradi maailmanurgas, ilma igasuguse rahata, isegi pass seifis luku taga koodiga, mida ma ei teadnud.

Aga tõeliselt kummastas ja õõnestas mind hoopis Birma.

*

Ma ei olnud vist oma soove ja tahtmisi varem kuigi hästi läbi mõelnud. Mulle oli tundunud hirmus eksootiline minna temaga kaasa Vietnamisse, Taisse, Malaisiasse ja Birmasse. Mul polnud aimugi, et maailmas on kohti, kus ei ole midagi teha, isegi vaadata mitte. Kust ma oleksin pidanud seda teadma? Telekast näidati ju alati välismaa vaatamisväärseid osi, mitte mingeid kolkaid nagu Kota Kinabalu või Si Racha. Lisaks nägi meie reis välja hoopis nii: Prantsusmaa-Tai-Vietnam-Tai-Malaisia-Tai-Birma-Tai-Prantsusmaa. See polnudki ju nii ammu, aga ma ei suuda meenutada, miks me pidime kogu aeg uuesti Taist läbi minema. Kahe nädala peale tegi see kokku äärmiselt palju tunde lennujaamades ja lennukites. Peale selle pidin iga kord Taisse jõudes seisma uuesti viisajärjekorras. Eelviimasel Tai-korral magasime mõned tunnid lennujaama hotellis ja siis lendasime edasi järgmisse riiki.

Lõpuks maandusime Birmas ning juba lennujaamas sain kultuurišoki. Lennukis oli ainult kümmekond inimest, sest riik oli veel välismaailmale suletud. Kõik inimesed, ka mehed, kandsid pikki seelikuid ja T-särke. Lennujaama seinte ääres seisid suured rõvedad süljeämbrid, millesse mööda minnes sülitati pruuni suutubakatatti, nii et sein ämbri taga nägi välja kui plahvatuslik kõhulahtisus.

Yangonis oli vist täpselt neli taksot.

Et maale sisse saada, olime pidanud oma ameteid valetama. Birma oli pool sajandit olnud suletud diktatuuririik. Ainsad liikuvad masinad olid vanad Ikaruse bussid ja eelajaloolised tundmatud automargid. Linnas sõitsid ringi vaid need viimased mõnikümmend sõidukit, mida oli suudetud viimased pool sajandit korras hoida, sest põlatud välismaalt ei tohtinud tuua isegi hädavajalikke varuosi.

Takso tagaistmel olid vedrud nii läbi, kui üldse olla saab, ning istme kate oli tehtud prügikottidest. Higi voolas kuumas mööda mu kintse musta kile peale ja ma kujutasin ette, kui paljud inimesed selle kile peale olid higistanud ja kuidas see kõik nüüd vastu mu paljaid reisi levis, bakterid minu ihu peale saades rõõmust prääksumas.

Ma olin vist juba siis hirmul. Takso aknad olid lahti ning käigukang oli mootoriga ühendatud nii, et sõidu ajal nägin läbi auto kohati puuduva põhja meie all jooksvat asfalti. Hoidsin paaniliselt oma kotist kinni, et sealt midagi maanteele ei kukuks.

Kunagi oli Rangoon olnud Briti impeeriumi uhkemaid linnu. Majad linna kaheksarealiste bulvarite ääres nägid välja nagu Estonia ooperimaja või Kadrioru loss, ainult et sajandi jooksul pea viimseni lagunenud, tühjad. Klaasideta aknad olid laudadega kinni naelutatud, mõnest aknast rippus välja räbaldunud pesu.

Hotellis olime ainsad külalised. Laurent pani mu maha ja läks ise Naypyidaw’sse – Birma uude pealinna, mille diktaator oli lasknud keset tühermaad ehitada. Ka riigi nimi oli ära muudetud ja ametlikult viibisin hoopis Myanmaris, mitte Birmas.

„Väga suure tõenäosusega saadetakse mind riigist välja, kui oma jutuga sinna lähen,” rääkis Laurent. „Aga sel juhul ainult Lõuna-Koreasse, sest see on kõige lähem koht. Kui see peaks juhtuma, helistan sulle sealt ja annan teada, mida edasi teha. Kuna nad ilmselt hoiavad mind enne mõned päevad kinni, ära muretse, kui sa pole minust nädal aega kuulnud.”

Ta mõtles seda tõsiselt. Tema töö puhul oli varemgi ette tulnud, et teda trellide taga hoiti või riigist välja saadeti. Alguses arvasin, et ta liialdab, ent siis kohtusin ta õega, kes ükskord veiniklaasi taga naeris:„Issand jumal, kas sa mäletad seda, kui me Kuubal olime?!”Ta tõmbas endale veini kurku, köhis korra ja siis jutustas mulle: „Ühesõnaga, me läksime kahekesi reisile. Mina arvasin, et mu suur vend, keda ma näen imeharva, tahab oma väikese õega aega veeta, aga tegelikult oli tal vaja katet – nagu ta oleks mesinädalatel, mitte poliitmissioonil! Muidugi ta arreteeriti. Ja mitte ainult teda, mind ka! Me olime Kuubal pogris, saad sa aru!”

Laurent oli mulle rääkinud ka ühest korrast mingis Aafrika riigis, kus teda relvadega mehed taga ajasid. Teadsin, et ta ei tee selle Birmast väljasaatmise jutuga nalja.

*

Ma ei tea, mis minus tol õhtul juhtus. Olin pimedas paanikas. Riigis polnud internetti ega hotellis televiisorit (sest väliskanaleid niikuinii ei näidatud). Tänavad olid inimtühjad, meri samuti – pealinna juures peaks merel ju ikka olema paate, sadamas sagimist! Ja ilm oli tormine, hotellis täielik vaikus.

Strand oli hiilgeaegadel olnud Rangooni kuulsaim hotell ning esimese asjana lugesin kaanest kaaneni läbi paksu piltidega raamatu, mis jutustas 1896. aastal ehitatud hotelli ajaloost. Lükkasin hirmuunenägusid lugemisega edasi. Lugu algas sellest, kuidas 19. sajandi lõpul muutus Euroopa ja Ameerika rikaste seas populaarseks rahvusvaheline reisimine. Hiljem lisandus mereteedele ka taevatee. Toona lendas Londonist Birmasse üheksa päeva, sest lennukid suutsid õhus püsida vaid mõne tunni. Pealegi sai lennata ainult valges ja hea ilmaga, sest lennati väga madalal – suisa nii, et inimestel, kes avatud akende ees restoranilaudade taga istusid, soovitati aknast asju mitte välja visata. Raamat rääkis ka Euroopa toonasest rõivamoest ja kuidas kurguni kinni nööbitud naised pikkades alusriietes, maani rätsepaseelikutes ja viisakates saabastes pidid toime tulema Birma troopiliselt niiske kuumaga.

See on see, mida ma Birmast mäletan. See raamat ja kuidas vanasti lennati. Ja kuidas peentes ja paksudes Euroopa riietes kuuma troopikapäikese all tihti minestati. Hotellis olid ööbinud kirjanikud William Somerset Maugham ja Rudyard Kipling ning Birmas oli elanud ka noor George Orwell, nii et nendegi Birma-kirjeldusi oli raamatus ära toodud. See kõik kõlas nii imeliselt ja samas praegust olukorda nähes traagiliselt. Läksin läbi raamatu teise maailma, nagu oleksin astunud uksest sisse ja ajalukku. Kättesaamatu aja lukku. Kui Jaapan Teises maailmasõjas Birma okupeeris, kasutati hotelli baraki ja hobusetallina.

Hommikust sõin suures vanaaegses saalis üksi. Teenindajaid oli palju. Kõik nad seisid tropis saali teises otsas ja vaatasid, ega mul midagi vaja pole. Kui julgesin toidult pilku tõsta, et saalis ringi vaadata, tuldi kohe küsima, kas midagi on puudu ja kas saab mulle midagi tuua. Seetõttu ma enam üles ei vaadanud ja veetsin terve ebamugava hommikusöögi oma toitu jõllitades.

Pärast käisin hirmunult mööda tänavaid, neid uhkeid mitmerealisi bulvareid, kus kohtasin vaid paari sõidukit. Nii vähe kui inimesi üldse oli, olid nad kohalikud, Tsärgis ja pikas seelikus nagu inimesed lennujaamas; mõned kandsid pea peal suuri korve.

Birma murdis mu südame. See raamat ning kuidas vanasti kõik oli ja kuidas on nüüd. Kõik kunagised uskumatult kaunid arhitektuurisaavutused valmis varisema, fassaadid maha pudenenud. Kui hakkasin okastraataia kõrval seistes pilti tegema, tuli sõdur automaadiga mind närviliselt ja valjuhäälselt keelama. Ehmusin nii ära, et pagesin tagasi hotelli.

Kõikjal hüplesid mustad läikivad rongad prügi sees.

*

Imelik mõelda, et ma olin kunagi keegi teine. Ainult paar aastat tagasi. Ma näen ennast seismas Pariisis, Bastille’ väljaku juures punase tule taga. Ma näen enda teist värvi, lühemaid juukseid tuules, nüüdseks hüljatud träpsulist Jackie O stiilis mantlit, kuid ma ei tunne sidet selle inimesega, kes näeb välja nagu mina, aga kelle maailm drastiliselt erines minu praegusest elust.

Mu jutu põhjal võib Laurent paista ebameeldiva inimesena, keda vaevu talusin, aga see polnud nii. Ta oli mu elukaaslane, olime teineteise valinud ja meil oli armastus. Või vähemalt uskusin, et oli. Laurent oli nägus tumedapäine mees, heas vormis ja prantslase kohta pikk, me olime kena paar. Muidugi oli ta Kaksikute tähtkujust, täpselt nagu iga viimne kui mees mu elus enne teda. Ma ei usuks astroloogiasse, kui kõik need mehed poleks olnud nii ühesugused, nii kaheks kistud. Neil oli vastik iseloom, nad olid tihti enesekesksed ja julmad – ning ülejäänud aja toetavad, kaitsvad, eriliselt hoidvad mehed. Nagu need poolused vaheldusid, nii vaheldus ka minus lootus raevuga, heaolu enesevihkamisega. Niipea kui jõudsin mõelda: „Ma lähen ära”,tuli teiselt žest, mis kinnitas, et olen talle kõige olulisem maailmas, olen hea, mitte mõttetu. Ja mis oli neis kõigis veel õõvastavalt ühist – nad ütlesid esimesel tutvusenädalal, et saame kunagi koos lapsed. Et minust saab nende laste ema. Jah, seda ütles isegi mu esimene teismeea peika.

Laurentiga Taist mäletan veel seda, kuidas kuurordis oli üks rase naine, keda nähes pigistas Laurent mu kätt ja ütles magusalt kõrva: „See oled varsti sina. Ma teen sulle bébé.”

Põhjustel, mida ainult mina ise teadsin, tekitas see teema minus halvava emotsioonitormi: kahetsus, hirm, kõhklused, valu, kurbus, süütunne.

Mul ei jäänud üle muud kui Laurentile püüdlikult naeratada.