Читать книгу Aasta Pariisis - Eia Uus - Страница 3

Sardiinia, mai 2009

Proua Nellis läks lähimasse linna Algherosse lastelastele asju ostma. Eile rääkis ta terve õhtu oma lastelastest. Tal on kaks poega ja tütar, kellest ühel on kaks last ning kahel kolm. Ta rääkis pikalt, mis kellelegi kaheksast meeldib, milles keegi eriliselt andekas on… Ta pajatas tüüpilise vanaema uhkusega, veendumusega, et tema lastelapsed on targemad ja andekamad ja armsamad kui kellegi teise omad kogu maailmas. Üllataval kombel ei paistnud tal lemmikuid olevat.

Härra Nellis ning Laurent läksid samuti linna, et kohtuda hotellis Carlos V selle tüübiga, keda nad oma firmasse tahavad. Enne käis Tonino siin villas, aga ma võtsin ennast kokku ja palusin, et ta ära läheks. Ütlesin, et tulime siia selleks, et mina saaksin üksi olla, ja keegi ei tohiks mind häirida. See ei ole muidugi tõsi, ent mul ei tulnud tol hetkel ühtegi paremat mõtet. Mängisin end traagilisemaks. Ta üritas uurida, mis mul viga on, tahtis mind aidata, aga ma sain temast lõpuks lahti. Koristaja on veel majas.

Koristaja käib iga päev nagu hotellis. Me oleme neli täiskasvanud inimest, kes ei laaberda, ning meil on palgatud kokk, kes enda järelt kõik ära koristab ja isegi meie nõud ära peseb. Seega ei saa ma aru, miks meil peab olema koristaja! Juba paar tundi koristab ta maja, mida koristas ka eile hommikul. Ma ei julge temaga õiendama minna, et miks sa nii palju koristad, kas sa siis eile seda kohta ei koristanud, või et põrand on ju puhas, sa ei pea seda üle pesema.

Laurent ütleb, et ma käitun kallites kohtades nii, nagu mul poleks õigust seal olla, ning et luksusrestoranides ja – hotellides muutun ma väikeseks ebakindlaks hiirekeseks, kes ei julge piiksuda. Seega üritan aeg-ajalt ikka sööke tagasi saata ja nõuda, et tükeldatud petersell pealt ära korjataks, sest ma olen mängult allergiline ja menüü ega kelner ei öelnud, et see roog sisaldab peterselli. Või palun kastet juurde tuua või ütlen pärast sööki, et aitäh, väga maitsev oli, ainult natukene liiga rosmariinine minu maitse jaoks. Ma ei salli sellist ennasttäis mängu, sest ma kardan, et need inimesed vihkavad mind selle pärast.

Ma sõltun väga oma südametunnistusest ja sellele põhjalikumalt mõtlemata lihtsalt eeldan, et kõigi südametunnistus on ühesugune. Seega võin ennast kaks tundi aktiivselt süüdi tunda, kui ma metroos kerjusele raha ei andnud. Vahel ei suuda ma näha suuremat tervikut – et kuna sellest metrookerjusest on ainuüksi sel nädalal mööda kõnnitud tuhandeid, kümneid tuhandeid kordi, mis korrutatud kuu, aasta või eluga annab tulemuseks eelduse, et ta ei ole just minu peale eriti vihane, ei nea mind Jumalale ega kuradile, sest ta ei märkagi mind kui eraldi organismi, ma olen talle lihtsalt üks miljonist möödujast, suure terviku imepisike osa. Liivatera kõrbes.

Samas võtan ma ise südamesse iga ebaviisaka poemüüja ning inimese, kes mind müksab ja selle pärast ei vabanda. Nagu oleks mind isiklikult solvatud, kuigi tegelikult ei puutu see üldse minusse. Ning mind liigutab pisarateni see, kui võõras inimene on minu vastu hea, kui tal pole põhjust seda olla. Hästi, ma ei hakka nutma, kui mõni meesterahvas mulle ukse avab, aga ma vaatan sellele inimesele otsa ja ütlen siiralt: „Suur aitäh teile.” Kuna maailmas, elus, on nii palju ebaõiglust ja ülekohut, tundub igasugune õeluse puudumine suure heateona.

Kui ma restoranis peterselli tagasi saadan, mõtleb kelner võib-olla, et ma olen snoob ja nõme, ning läheb kraabib peterselli söögi pealt ära, ent kui ma midagi ei ütle ja rohelise peene puru ümbert süüa üritan, ei jäta Laurent mind selle pärast niipea rahule ning ma tunnen ennast palju kauem palju halvemini. Loll, kes vabandust ei leia, ütles mu ema alati. Mäletan ta hääletooni just selle lause juures, ja kuidas ta silma tegi. Isegi kui ma olin midagi valesti teinud ja lolli vabandusega välja tulin ja ta oli tõesti pahane, tegi ta ikkagi selle lause juures silma.

*

Villa kõrval on piklik bassein, muidu ristkülik, ent maja pool on ristküliku otsa keskel väike treppidega kaar. See on väga ilus, jätab natuke vanakreekaliku mulje. Mõlemal pool basseini on lamamistoolid. Päevitan alasti, sest ma ei ole seda kunagi varem teinud. Täiskasvanuna vähemalt mitte.

Meie villa on muust maailmast eraldatud müüri ja lukustatud väravaga ning asub üsna põldude keskel. Et sõidutee müra summutada, kuulan kõrvaklappidest valjusti muusikat ja loen peaaegu jõuga Philippe Labro äsja ilmunud raamatut. Tahtsin teda lugeda, sest ma pole seda varem teinud ja ta on populaarne, aga juba algusest peale on lugemine tohutu vaev ja pean end sundima. Ent ma ei suuda jätta pooleli raamatuid, mille olen ostnud, seega õhutan end lugema veel ühe rea, lõigu, lehekülje, peatüki. Kuulsin kunagi, et need, kes kaugusujumise rekordeid teevad, üle merede ujuvad, ei mõtle kunagi sellele, kui kaugel on teine kallas, vaid mõtlevad ainult: „Üks tõmme veel.” Ja need, kes ümber maailma purjetavad, ütlevad: „Üks sadam korraga.”

Nii siis loengi, üks rida veel. Sest see on minu eriala ning võib-olla on kunagi vaja kirjutada mõni artikkel Labrost või vestluses teada, kes ja mis ta selline on. Mida rohkem prantsuse autoreid, seda parem. Olgugi et naudinguta lugemine on ebameeldiv. Võib-olla nüüd saangi lõpuks aru, miks oli koolis kohustusliku kirjanduse lugemine mõnele piin ja mida nad sealjuures tundsid. Mulle meeldis alati lugeda, isegi kui tingimused nautimist ei soosinud. Ülikooli esimesel aastal polnud ma jõudnud sessi ajaks kõiki 13 kohustuslikku teost läbi töötada, seega istusin eksamieelsel ööl tühja vanni kitsa serva peal ja lugesin Stendhali „Punast ja musta”, sest teadsin, et tugitoolis või voodis jääksin kohe magama.

Joon vett jääkuubikutega, ent mul on ikka liiga palav. Panen raamatu kõrvale, võtan klapid peast, tõusen püsti ning sukeldun hüppelaualt basseini sügavasse otsa. Ma armastan seda tunnet, kui keha on nii kuum, et oled minestamise äärel, nii kuum, et jääkülma vee joomine enam ei aita, pea käib ringi ja silme ees virvendab, ning siis sukeldud sügavasse vette ja jääd sinna nii kauaks, kui saad. Esimese hooga tabab keha selline šokk, et lööd silmad lahti, tahad kopsud kiljumiseks õhku täis tõmmata, aga siis hakkab kohutavalt hea.

Lõpuks ujun pinnale, pea kuklas nagu alati, et üles ujumise ajal liibuksid juuksed siledalt seljale, nagu oleksid need hoolikalt üle pea kammitud ja lakiga kinnitatud. Ainus asi, mida ma teismelisena „Baywatchi” seriaalist õppisin, on see nümfina veest tõusmine. Ujun rahulikult madalasse ja tulen trepi peal välja, kuigi külgedel on ka redelid, ent trepini jõudmine on motivatsioon ujuda 15 meetrit rohkem. See on praktiliselt kogu päeva ja võibolla isegi nädala füüsiline koormus ja mulle ei meeldi valetada. Pigem ütlen Laurenti nõudmise peale ausalt, et jah, ma olen küll sel nädalal trenni teinud. „Ma ujusin mitu korda basseini läbi” on tõde, kui ma veel paar korda vette hüppan ja treppideni ujun.

Laurent usub, et kõik mu probleemid tulenevad füüsilise koormuse puudusest. Mis on muidugi tobe, sest maailmas on palju vähem liikuvaid inimesi, kellel on märksa parem tervis kui mul. Ma söön palju, ent pole ülekaaluline, nii et tõenäoliselt liigun argielus piisavalt, et igapäevased mitu tuhat tarbitud kalorit ära põletada. Seda ei saa kindlasti öelda kõigi sadade tuhandete inimeste kohta, kes ei ole kogu aeg nii väsinud ja mitte midagi tehes kurnatud nagu mina.

Päike on ere ning veest välja tulles vaatan võimalikult kinniste laugudega maha. Mu pikad juuksed liibuvad seljale. Tunnen end lühemate juustega alasti ja ebakindlana, ükskõik kui ilus värv või lõikus mul parajasti peas poleks. No ja enamik soenguid ju ebaõnnestub. Näiteks too kord, kui juuksur lubas teha tumeblondid salgud – ja pärast selgus, et tumeblondi all mõtles ta musta… Mõtisklen äraolevalt oma juustest, kui märkan ehmatusega enda ees mehekingi, jalgu, lühikesi pükse, särki ja käsivarsi ning nägu. See on pikk päevitunud mees, ilmselt veidi üle kolmekümne, heleda peaga ning paar päeva raseerimata lõuaga. Kui ma talle otsa vaatan, ilmub mehe näole kõige rahulolevam naeratus, mida näinud olen.

„Madame de Graf?” küsib võõras ülevoolava ameerikalikkusega, enda arust ilmselt kelmikalt kulmu kergitades. Saan aru, et see pole mõni Tonino käsilane, nagu ma selle hetkeni lootsin, ning iga hetk tundub mitme minuti pikkune. Mees muigab. See ärritab mind niivõrd, et ma ei jookse vabandades rätiku järele, kuigi iga rakk mu kehas tahaks end ära peita. Tuletan endale meelde riimikese „fake it ‘til you make it” ehk „teeskle, kuni hakkama saad”. Keegi teine ju ei tea, kui ebakindel ja kehakompleksides sa oled. Või kui saamatu. Või murelik. Lihtsalt mängi kedagi teist. Enamjaolt tähendab see mulle, et teeskle enesekindlust.

Ma pole küll modellimõõtu, aga samas ei mõtleks enamik inimesi mind nähes: „Fuhh, paks!” Sellest hoolimata ei ole minu meelest kindlasti normaalne täiesti alasti, läbimärja ja tilkuvana võõra mehe ees seista. Eriti, kui see inimene võib hakata mu mehe kolleegiks ning pean teda veel kõiksugu üritustel nägema. Selle asemel, et end kätega katta ja minema joosta või häbelikult silmi peita, vaatan sellele ebaviisakale tropile otsa, raputan tema matsliku käitumise suhtes hukkamõistvalt pead, hambad kokku surutud, ning pööran rahulikult ringi, kõnnin rätikuni ja sätin selle endale ümber. Siis keeran, lai naeratus suul, Ameerika jobukaku poole:

„Tervist! Teie olete vist Daniel James?”

„Yes, ma’am,” vastab ta karikatuurselt, ent siiralt nagu mereväelased vanades USA filmides. Jees määm, nagu lammas. Ma ei ütle talle, et kutsu mind Eveks, nagu iga viisakas inimene minu asemel ütleks, sest inglise keeles on Eve piibli Eeva ning arvestades kõiki asjaolusid, kujutan ette vähemalt viit idiootlikku nalja, mida ta teha võiks. „Ma näen jah,” oleks ilmselt tema valik.

Ta käitub, nagu oleks ta mingi auhinna võitnud. Ma tahaksin härra Jamesi natuke sõimata, paika panna, aga tean, et Laurentile on oluline ta enda poolele saada. Lohutan end praegu sellega, et võin õhtul Laurentile kituda, kui ebaviisakas see tüüp on ja et sellist pole neile ju vaja, tema kehv käitumine rikuks firma mainet. Pealegi on Laurent armukade ega kannataks sellist olemist, nagu ta ilmselt juba esimesel ühisel õhtusöögil näeb – ahned silmad ja limpsav keel. Ja just seetõttu tean juba, et ma ei räägi Laurentile midagi. Kui James ainult jumala eest seda ise ei tee. Siis oleks küll palju seletamist, et miks mina talle ei maininud. Hästi, ma mängin taas blondi trofeenaise rolli. Pean ainult paar päeva temaga kokku puutuma ning mõne sellisega olen ju pikalt samas kontoris töötanud: „Evekene, tule istu Arturi sülle.”

„Meeldiv kohtuda,” ütlen kätt surumiseks ulatades, ent ta võtab sellest kinni ning tõstab oma suule, mängides Timothy Daltonit või Sean Conneryt, ning lausub madalalt: „Oh, uskuge mind, au ja rõõm on minu poolel.”

See on nii nõme, et puhken peaaegu naerma. Hoian naeru tagasi ja muigan väga rõõmsalt. See paneb teda veelgi laiemalt naeratama. Vist arvab ta seda tähendavat, et läksin õnge ja tunnen end meelitatult, mitte ei naera tema üle.

„Mida te siin teete? Te pidite nendega kohtuma Algheros, restoranis Imperial, hotellis Carlos V.”

„Kas tõesti? Mina teadsin, et siin. Mulle anti väravakood.”

„Mu mees jättis teile kõneposti teate.”

„Ah nii… Ma ei lülita tavaliselt puhkusel telefoni sisse.”

„See siin on teie jaoks puhkus?”

„Vaadake ringi, madame. Kuidas saakski teisiti?”

Naeratan viisakalt ja ütlen: „Teid oodatakse. Meeldiva jällenägemiseni.” James pistab käed taskusse, noogutab ning kõnnib peaaegu keksides minema. Tulistan teda mõttes kuklasse ja näen, kuidas ta maha kukub, tolmu sisse ägisema jääb, sest ma lasin tahtlikult natuke mööda. Maja nurgal paneb ta kiivri pähe ning istub tsikli selga. Ta lööb masina käima ning müristab seda käepidemest keerates. Siis vaatab ta uuesti minu poole, lööb kiivriklapi kinni ning käega kulpi ja kihutab minema. See tüüp koosneb üksnes klišeedest. Kas ta arvab, et peab kopeerima kõike, mida igasuguste filmide meespeategelased teevad? Sel juhul peaks ta näiteks keset õhtusööki lauale hüppama ja Gene Kelly moel steppima või Charlie Chaplini kombel peaga vastu uksepiita kõndima või enda kinga otsa komistama. Palun väga, härra Ma-Olen-Nii-James-Bond.

„Ütle mulle James…Daniel James.” Vähemalt ajab ta edevus mind naerma ning ma ootan huviga, et näha teda õhtusöögilauas pärast mõnda klaasi veini – Laurenti ja härra Nellise, täiuslike härrasmeeste seltskonnas.