Читать книгу Aasta Pariisis - Eia Uus - Страница 5

Pariis, mai 2009

Halbu üllatusi oli linnal mulle veel väga palju. Suur probleem Pariisi juures on minu jaoks see armastuse linna teema. Selle peale, et kuulu järgi on prantslased parimad armastajad, ütles Laurent, et ta pole kuulnudki, et prantsuse mehed oleksid kuidagi teistsugused kui mehed mujal – igal pool on egoistlikke tõpraid ning täielikke altruiste, nii häbelikke kui ka agressiivseid.

Aga see, kuidas Pariisis naisi ahistatakse, on uskumatu! Igasugused koledad haisvad mehed tulevad juurde ja ütlevad, et lähme tonksutame minu pool natuke, või viisakamad, et preili, kas te olete juba armunud – kui ei, võiksime ehk minu poole minna? Selles on midagi alandavat, kui sind koheldakse nagu jooksuajas kassi, justkui hüppaksid sa kohe kõiki ja kõike, millel midagi kahe jala vahel.

Esimesed viisakad meesterahvad, kellega enne Laurenti suhtlema sattusin, olid väga huvitavad inimesed. Ent kumbki ei saanud aru, miks ma esimese kokkusaamise lõpus temaga ei maganud. „Kuidas nii, et ei maga? No mis siis, et sulle meeldib keegi teine?! No ja siis, kui sul on päevad või murtud süda?!?!”

*

Laurent ei ole filoloog nagu mina, aga tema keelevaist on kordades parem kui mul. Sadades kordades parem. Ta on ülihõivatud ja töökas tegelane, ometi leiab ta kuidagi keelte jaoks aega. Aasta algul saabus talle postiga hulk vene keele õpikuid ning mõni kuu hiljem luges ta juba kirillitsas Dostojevskit. Mina ei tunne ühtegi vene tähte (olles ju suisa Nõukogude Liidus sündinud!), nii et ma pidin ta käest küsima, mida ta loeb!

Lisaks trotsile, et ta lihtsalt peab selle selgeks saama, ning usule, et ta on selleks võimeline, jätkub Laurentil ka kannatust ja kannatlikkust, et end läbi kõigi nende erinevate keelesüsteemide ehituste ja kritselduslike hieroglüüfide pureda. Mäletan, kuidas koolis alati räägiti, et Uku Masing oskas 40 keelt. Laurent on hoopis äriinimene, aga saab hakkama vähemalt kahekümnega. Lõpuks muutub ka Uku mu jaoks reaalsemaks inimeseks.

Ometi pole Laurent mingi nohik, ta on täiesti normaalne mees. Talle meeldivad kallid Hollywoodi märulifilmid ja komöödiad (minu jaoks tapvalt igavad!), meeldib nautida sööki ja head alkoholi. Ja vestelda inimestega. Kui me just paariks saime, käisime ühes restoranis, kus meid teenindas kelner, kes ei näinud just liiga etniline prantslane välja. Laurent ütles talle mingi veidra kurguhääliku. Mul oli piinlik. Aga kelner vastas: „Kust te teadsite, et ma Filipiinidelt olen?”Laurent seletas mulle, et ta isa õpetas talle selle mängu: ära õppida võimalikult paljudes keeltes lihtsad tervitused ning siis arvata ära, kust keegi pärit on. Kui alguses tundus mulle, et tal lihtsalt joppas, siis praeguseks ei ole ta kunagi eksinud, kuigi minule paistavad kõik taid ja filipiinlased ja malailased ja kambodžalased ja Vietnami rahvas ühesugused. Isegi Aafrika riikidega paneb ta täppi, kuigi mina ei oska neid üle seitsme nimetadagi.

Aga jah, see kannatlik meel nende keeruliste keeltega avaldab muljet. Võib-olla prantslased ongi eriliselt kannatlikud. Eestis ma ei kujutaks ette, et inimestel oleks aega ja rahulikku meelt osta oma sai ühest poest, sink teisest, tomat kolmandast, alkohol neljandast, heeringas viiendast, ajaleht kuuendast, juust seitsmendast kohast. Kui vähegi võimalik, läheb eestlane ikka poodi, kust saab kõik need asjad korraga kätte, ühesainsas järjekorras seistes, olles leidnud endale ühe parkimiskoha kaheksa asemel (sest olles käinud lihapoes, juustupoes, kalapoes ja nii edasi, peab prantslane ikkagi veel supermarketisse minema, et osta kõik muu).

*

Töö olin leidnud internetist. See oli rahvusvaheline firma, mis uhkustas eri rahvustest töötajatega, ning ju kõlas „Estonia” neile üsna eksootiliselt. Suures osas tähendas mu töö kellegi Laurent de Grafi asjade ajamist. Enamasti organiseerisin ta iganädalasi välisreise, kohtumiste kalendrit ja hotelle ning jälgisin, et kõik dokumendid oleksid õigeks ajaks õigetesse kohtadesse saadetud või sisse antud. Tegelesin tema paljude pangakaartidega seotud küsimustega, tuletasin sugulaste sünnipäevi meelde, käisin keemilises puhastuses särke viimas ja toomas ning üsna pea pärast saabumist hakkasin hoolitsema selle eest, et ta sööks, olgugi et seda mu töökirjelduses polnud. Ta oli töömasin, kes unustas süüa ning vaevles pidevalt tühja kõhu ja stressi poolt võimendatud migreenide käes. Lisaks väsis ta toidukütuseta, nii et kõik võttis kaks korda rohkem aega ning päeva teises pooles unustas ta oma lauseid poolikuks, pluss muu nälja kõrvalnähtude kompott. Hommikuti tööle jalutades ostsin talle kaks croissant’i ja värske ajalehe ning tegin talle kontoris kohvi, lõunaks üritasin vähemalt salati hankida ning kui tal õhtusöögiga koosolekut polnud, pidi ta mulle lubama, et läheb otsejoones poodi või sööb kusagil bistroos.

Kuna me olime kontoris alati viimased ning ainsad, kellel polnud koduelu, kutsus ta mu ükskord sööma. Et tema tahab suurt veiselihapraadi, aga Pariisis on üksi restoranis istuda veel imelikum kui mujal maailmas.

Nõustusin ning varsti sai ühine õhtusöök iga tööpäeva osaks. Sel ajal arutasime harva tööasju, tavaliselt rääkisime eraelust. Eelmistest suhetest ja miks need metsa läksid ja mida me tulevikult ootame. Rääkisin talle isegi, et mu väga suur soov oleks prantsuse keeles lasteraamat välja anda. Olen neid põhikoolist alates kirjutanud ja illustreerinud, lihtsalt endamisi, hobina.

Võib-olla see Prantsusmaal elamine ja soov siinset kirjandusruumi puudutada on püüd täita mu ema, mitte enda unistust, aga mul ei ole ka selle vastu midagi. Erinevalt paljudest teistest emadest minu oma vähemalt tunnistab, et ta elab minu kaudu, ning sekkub justkui täieõiguslikult kõikidesse mu suhetesse ja plaanidesse. Tahtes parimat. Pole olemas midagi, mida ta minu jaoks ei teeks.