Читать книгу Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku - Einar Ellermaa - Страница 7

Kapten Uno Laur oli Estonia katastroofi ajal abikaasaga Pariisis puhkusel. 28. septembri hommikul valmistusid nad tagasi sõitma. Laur tegi hommikul hotellitoas teleri lahti ja nägi, et uudistes räägitakse Balti merest, näidatakse kaarti ja lõpuks ilmub ekraanile nimi Estonia. Ta ei saanud prantsuse keeles kõigest aru, aga mõistis, et Estonia laevaga on juhtunud õnnetus ja ilmselt on laev hukkunud.

Pariisist lendasid nad Helsingisse. Lennukis rääkis üks soomlane, et Estonial jäid vist masinad seisma ja sellepärast läkski laev põhja. Rohkem ta ei teadnud midagi. Helsingis oli tihedalt leinalippe näha.

Nad jalutasid aega parajaks tehes Esplanaadil. Kui üks lõbusas tujus soomlane kuulis, et nad räägivad eesti keelt, astus ta juurde ja hüüdis: „Nii väike rahvas ja nii suur õnnetus!”

See oli täiesti teistsugune ajastu võrreldes praegusega. Polnud online-meediat ega mobiiltelefone. Selle päeva lehtedesse uudis üldse ei jõudnudki. Kõige opratiivsem oli raadio, aga sedagi ei saanud ju reisi ajal kuulata.

28. septembri hilisõhtul jõudsid Laurid Tallinna.

„Mulle tuli sadamasse auto vastu ja viis otse Kadriorgu president Lennart Meri juurde.”

Laur mäletab, et seal oli koos suurem seltskond, aga informatsiooni oli väga vähe.

Kindel oli see, et laev on põhja läinud, et laeval olnute ja pääsenute nimekirjadega on segadus ja et väga palju on hukkunuid. Teadmatus valitses ka selles suhtes, mida konkreetselt peaks tegema. Rootsi ja Soomega oli jõutud niipalju konsulteerida, et tuleb moodustada rahvusvaheline uurimiskomisjon. Kuna Laur oli juba 20 aastat tegelnud mereavariide uurimisega, palus Lennart Meri teda uurimiskomisjoni liikmeks hakata.

Järgmisel hommikul oli teede- ja sideministri Andi Meistri juures kriisiistung. Siis sai juba selgeks, et igast riigist peab olema komisjonis kolm liiget ja esimees peab olema Eestist ehk hukkunud laeva lipuriigist. Seal liikus nimekiri umbes 15 inimesega, kes võiksid komisjoni liikmed olla.

Üheks komisjoni liikmeks kutsuti Lauri hea sõber ja samuti Kaug-Idas kaugsõidukaptenina seilanud Enn Neidre, kes töötas sel ajal Eesti Merelaevanduse meretalituse juhina.

„Mina ütlesin, et see ei sobi, kuna Eesti Merelaevandus oli Estline´i kaudu Estonia laeva omanik. Meister ei kuulanud mind ja pani ikka Neidre komisjoni liikmeks.”

1995. aastal hakkasid rootslased protesteerima Neidre vastu just põhjusel, mida Laur oli tookord ministrile maininud, ja 1996. aasta aprillis sai komisjoni uueks liikmeks politseiameti peadirektori asetäitja Priit Männik. Seoses 1995. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimistega sai Andi Meistri ministriaeg otsa, aga komisjoni juhtis ta edasi kuni 1996. aasta juulini. Siis astus ta ise tagasi, tuues põhjuseks halveneva tervise ja usaldamatuse õhkkonna.

Meister ei olnud rahul tuukritöödega ja vraki videolintide lõikamisega, samuti kahtlustas ta, et kaheksa laevapere liiget, kes algul olid päästetute nimekirjades, peideti ära. Aasta pärast komisjonist lahkumist avaldas ta inimeste peitmise kahtlused raamatus „Lõpetamata logiraamat”. Laeva uppumise ametliku versiooniga oli Meister nõus.

Tegelikult oli päästetute nimekirjades algul üheksa laevapere liiget ja vähemalt kaks reisijat, kelle pääsemine ei leidnud hiljem kinnitust. Samuti oli päästetute nimekirjades inimesi, keda laeval ei olnudki.

Laur ütleb, et Meister oli hea komisjoni esimees, ta naine oli inglise filoloog ja Meister rääkis head inglise keelt. „Ta oli ka hea diplomaat, aga väga kergesti haavuv. Kui rootslased hakkasid teda umbusaldama, siis ta solvus ja peagi tekkisid tal enamiku rootslastega arusaamatused ja vastuolud.”

Laur mäletab veel rootslaste suurt pahameelt selle üle, et Meister komisjoni tööga samal ajal Estonia hukust raamatut kirjutas.

Eesti-poolse komisjoni kolmandaks liikmeks sai Meistri asemel 1996. aasta juulis laevaehitusinsener ja Eesti Veeteede Ameti osakonnajuhataja Heino Jaakula.

Pärast Meistri tagasiastumist oli komisjon terve suve ilma esimeheta. Uno Laurile pakuti esimehe kohta mitu korda, aga ta ütles ära. 1996. aasta augustis jalutas ta just abikaasaga Vabaduse väljakul, kui helistas president Lennart Meri ja ütles, et sa pead ikka komisjoni esimeheks hakkama.

„Ma sain aru, et kui president palub, siis peab nõus olema.”

Kogu 1996. aasta suve jooksul ei toimunud komisjonis mitte midagi. Uno Lauri juhitava komisjoni esimene istung oli 1996. aasta sügisel Stockholmis.

„Õhkkond oli väga külm, isegi jäine. Lisapingeid oli toonud suhtumine Meistrisse, aga algusest peale vaadati eestlasi komisjonis kui tühja kohta, nulli. Soomlaste suhtumisel polnud viga, aga rootslased olid endast ikka väga heal arvamusel. Asi võinuks lõppeda sellega, et komisjon läheb lõhki. Siis istusime kõigepealt koos kolmekesi, mina, Soome-poolne juht Kari Lehtola ja Rootsi-poolne juht Olof Forssberg, et komisjon saaks üldse uuesti tööle hakata. Ütlesime kõik ausalt välja, mis me asjast arvame. Lõpuks tegin ettepaneku, et hakkame nüüd uuesti tööle. Lõime käed, läksime suure komisjoni juurde ning töö jätkus.”

Komisjon hakkas uuesti tööle, aga poole aasta pärast tekkis Forssbergil Rootsis pahandus. Ta oli alla kirjutanud mingile kirjale, mida Rootsi valitsus pidas valeks sammuks, aga mis Estonia laevaga polnud üldse seotud. Forssberg oli Rootsi õnnetusjuhtumite uurimise ameti peadirektor. 1997. aasta maikuus vabastati ta ametist ja asemele pandi Ann-Louise Eksborg, kes võttis üle ka Forssbergi töökoha peadirektorina.

Komisjon pani kokku tunnistajate ütlusi, tellis ekspertiise, kuulas eri valdkondade teadlasi ja praktikuid ning pidas regulaarseid töökoosolekuid, kus kogutud materjal läbi arutati. Kohe alguses saavutati kokkulepe, et väidetega peavad nõus olema kõik komisjoni liikmed. Töökoosolekud toimusid vaheldumisi kõigis kolmes riigis. Kui rootslasest komisjoni liige, laevaehitusinsener ja merenduse tehnilise ala peauurija Börje Stenström jäi nii haigeks, et ei saanud enam reisida, toimusid koosolekud peamiselt Stockholmis. Stenström suri 1997. aasta veebruaris ja tema asemel sai komisjoni liikmeks kaugsõidukapten Olle Noord. Rootsi-poolse komisjoni kolmas liige oli algusest lõpuni kaugsõidukapten ja meresõidu peauurija Rootsi õnnetusjuhtumite uurimise ametis Hans Rosengren.

Laevahuku uurimise lõpparuandes on kirjas, et komisjon pidas 20 kinnist istungit, mis kestsid kokku 51 päeva. Lisaks toimusid ekspertide ja komisjoni töögruppide koosolekud. Palju tehti kodutööd ehk iga komisjoni liige analüüsis kogutud materjali ka omaette.

Oma töö algust komisjoni liikmena, kui infot oli ülivähe, mäletab Uno Laur hästi selgelt.

„Me läksime tollase sadamakapteni Eduard Hundiga Estonialt pääsenud inimestele lennujaama vastu, otsisime sealt välja laevameeskonna liikmed ja küsitlesime neid. Nende jutust saime teada, et laev uppus ilma visiirita, sest nad olid seda oma silmaga näinud. Soome politsei oli neid juba küsitlenud.”

Laev vajus põhja, ahter ees, ja fikseerus mingiks ajaks poolviltu asendis, ahter merepõhjas kinni ja visiirita vööriosa veest väljas, sest mere sügavus uppumiskohal on 80 meetrit, aga laev oli 155 meetrit pikk. Seetõttu jäigi visiiri puudumine tunnistajatele hästi meelde.

Sadamast sõitis Laur otse Kadriorgu ja rääkis kuuldust Lennart Merile. Nüüd tekkis küsimus, mis edasi.

„Edasi tuli visiir üles tõsta. See kestis nädal aega ja ma olin seal juures. Igast riigist oli kohal komisjoni liikmeid ja eksperte.”

Kui visiir üles tõsteti, läks pilt palju selgemaks, sest selle lukud olid rebenenud. Järgmine otsustav edusamm uurimises juhtus peagi ja ootamatult.

„Minu juurde tuli kapten Erich Moik ja ütles, et samal ajal, kui Estonia uppus, võtsid nemad Saksamaal Rostockis vastu Mare Balticumi ehk endist Diana II. See laev sõitis Rostocki ja Trelleborgi vahet. Laeva vastu võtva meeskonna vanemmehaanik leidis oma kajutist kolm diapositiivi, millelt nägi, kuidas selle laeva visiirilukud olid rebenenud täpselt samamoodi nagu Estonia visiiril. Paremparda lukk oli välja rebitud, vasakparda luku keevitus oli pragunenud.”