Читать книгу Ülitundlik inimene - Elaine N. Aron - Страница 5

1998. aastal, pärast raamatu esmakordset ilmumist, kirjutasin sellele uue eessõna pealkirjaga „Pidu meie tänavas“. See oli üleskutse tunda rõõmu kõigi nende inimeste üle, kes said teadlikuks oma ülitundlikkusest ning pidasid raamatut vajalikuks, aga ka selle üle, et ülitundlikkuse idee leidis pidepunkti teadusmaailmas. Täna on meil tähistamiseks umbes viiskümmend korda suurem põhjus. Raamat „Ülitundlik inimene“ on tõlgitud neljateistkümnesse keelde, alates rootsi, hispaania ja korea keelest ning lõpetades heebrea, prantsuse ja ungari keelega. Kogu maailmas on mitmed mõjukad väljaanded avaldanud artikleid ülitundlikkuse kohta. Ameerika Ühendriikides on sellised väljaanded Psychology Today, milles avaldati mainitud teemal eriartikkel; ajakiri Time avaldas lühema arutelu ning teemat on käsitlenud paljud naiste- ja terviseajakirjad, näiteks O Magazine, samuti netiväljaanded. Korraldatakse „ÜTIde kokkutulekuid“ ja koolitusi, lisaks muidugi kõikvõimalikud YouTube’i videod, raamatud, ajakirjad, uudiskirjad ja veebilehed ning igasugused üksnes ülitundlikele inimestele mõeldud teenused – suurem osa neist head ja mõned mitte nii väga head. Kümned tuhanded inimesed tellivad minu enda uudiskirja „Comfort Zone“ aadressil hsperson.com, kus on tänaseks arhiveeritud sadu uudiskirjas avaldatud artikleid, mis hõlmavad ülitundlikkuse kõiki aspekte. Me oleme läbi käinud pika tee.

Kolm täiendatud väljaannet ühes kohas

Arvestades seda, et raamat sai kirjutatud ajal, mil algas väikest viisi revolutsioon, olen pidanud plaani seda pisut ümber kirjutada. Kuid raamatut üle vaadates leian ikka, et ei muudaks suurt midagi. See täidab oma ülesannet, kolme erandiga. Esimene ja kõige olulisem – ma soovisin lisada laiapõhjalise teadusuuringu põhjal tehtud järeldusi. See on väga oluline, sest aitab meil kõigil uskuda, et raamatus kirjeldatud tunnus on päriselt olemas. Käesolev eessõna viib teid uurimistulemustega kurssi.

Teiseks on kõnealusest tunnusest tänaseks olemas lihtne ja põhjalik kirjeldus SÜET2, mis võtab selle olemuse kenasti kokku. S tähistab töötlemisprotsessi sügavust. Meie üks olulisem käitumismall on olukorra jälgimine ja järelemõtlemine enne tegutsemist. Me töötleme kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas oleme sellest teadlikud või mitte. Ü tähistab ülestimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsime paratamatult kiiremini. E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab meil muuhulgas märgata ja õppida. T omakorda tähistab meie tundlikkust ka vaevumärgatavate nüansside suhtes. Seda omadust käsitlen ma põhjalikumalt uurimistulemustest rääkides.

Kolmandaks on nüüd võimalusi ühe väiksema küsimuse lahendami-seks – nimelt keskendus raamatu antidepressante puudutav osa ainult Prozacile. Depressiooniravimite kasutamine on pärast 1996. aastat jõudsalt kasvanud ja koos sellega on lisandunud poolt- ja vastuargumente. Kas need kahjustavad meie ülejäänud organismi? Kas need on suuremale osale inimestele pelgalt platseebod, mille tekitatud heaolu oleks saavutatav ka suhkrupilli võttes? Aga paljud enesetapud, mida on kahtlemata suudetud ära hoida tänu ravimitele? Kas need pole siis parandanud paljude depressiooni all kannatajate lähedaste elukvaliteeti? Ei pooldajate ega vastaste argumendid ole ajaga kuskile kadunud ja mõlemad väärivad mõistmist. Õnneks on kogu see info kuskil Internetis täiesti kättesaadav (kuid piirduge üksnes teaduslike uuringute tulemuste lugemisega – mõlema poole esitatud õuduslood jätke vahele). Seega on minu põhilised soovitused ikka samad: viige ennast asjaga hästi kurssi ja tehke oma otsus selle põhjal ise. Parem oleks tekitada endale seisukoht juba enne depressiooni sattumist, sest teatud põhjustel on ülitundlikud inimesed depressiooni suhtes geneetiliselt vastuvõtlikumad ning raske on teha otsuseid sel ajal, kui te parasjagu ise seda läbi elate.

Kui tundlikkusele keskenduvad teadusuuringud teile hetkel huvi ei paku, siis võite lugemise lõpetada või lihtsalt selle osa vahele jätta. Ehk olete just teie üks neist, kes mõistab kõnealuse tunnuse olemust intuitiivselt ehk „südamega“, vajamata nähtuse intellektuaalse poole tundmist. Samas kujutan ette, et teatud olukordades kohtate end ülitundliku inimesena esitledes skeptitsismi või koguni vaenulikkust ning teilegi võivad ära kuluda abivahendid selliste olukordade lahendamiseks, just selleks sobivadki uurimistulemused.

Pärast 1996. aastat tehtud uuringud

Lisaks sellele, et teadus on kinnitanud paljut minu raamatus käsitletut (mis põhines tol ajal mingis osas üksnes minu tähelepanekutel), on ka tähelepanekutega jõutud oluliselt kaugemale sellest, mis oli teada raamatu kirjutamise ajal. Olen püüdnud teha järgneva võimalikult huvitavaks, jäädes ikkagi piisavalt üksikasjalikuks, et rahuldada ka neid, kes soovivad teada rohkem. Täieliku ülevaate kasutatud metoodikatest ning tulemustest saate siiski originaalartikleid lugedes. Avaldasin 2012. aastal põhjaliku kokkuvõtte teooriast ning teaduslikest tulemustest ja lisaks leiate värskeima ülevaate uuringutest alati kodulehelt www.hsperson.com. Minu antud teaduslik nimetus kõnealusele tunnusele on „sensoorse töötlemise tundlikkus“ (mis ei ole sugugi sama, mis „sensoorse töötlemise häire“ või „sensoorse integreerimise häire“, kuigi neile anti paraku sarnane nimi). Ühtlasi pean lisama, et tundlikkusele väga sarnaseid kontseptsioone uurivad ka teised teadlased. Kui teema teile huvi pakub, keskenduge keskenduge terminitele nagu „bioloogiline tundlikkus konteksti suhtes“ (Thomas Boyce, Bruce Ellis ja teised), „diferentsiaalne vastuvõtlikkus“ (Jay Belsky, Michael Pluess jne) ja „orienteerumistundlikkus“ (D. Evans ja Mary Rothbart jne) ning te leiate veel palju teadusuuringuid, mis on kõik läbi viidud pärast „Ülitundliku inimese“ ilmumist.

Esimene uurimus

Kõige esimeste avaldatud uurimuste käigus töötasime (mina ise ja mu abikaasa, kes on uurimuste kavandamisel erakordselt pädev) välja käesolevas raamatus kasutatud ülitundliku inimese (ÜTI) skaala. Uuringu eesmärk oli ühtlasi näidata, et ülitundlikkus ei ole sama, mis introvertsus ehk „neurootilisus“ (erialaslängis kasutatav väljend, mis iseloomustab kalduvust kergesti depressiooni sattuda või liigset muretsemist). Meil oli õigus; tegemist ei ole sama tunnusega. Samas seostati seda tugevasti neurootilisusega. Ma aimasin, miks, ning meie teises uuringuseerias, mille tulemused avaldati 2005. aastal, leidis mu aimdus kinnitust: probleemse lapsepõlvega ÜTIsid ohustavad depressioon, ängistus ja liigne ujedus rohkem, kui sarnastes tingimustes kasvanud inimesi, kes ei ole ülitundlikud; samas ülitundlikke, kelle lapsepõlv möödus piisavalt heades tingimustes, need ohud teistest rohkem ei ähvardanud. Täheldati isegi – ja tänaseks on tõendeid leitud veelgi rohkem –, et mida enam kasvukeskkond neid mõjutas, seda parem on nende toimetulek võrreldes hea lapsepõlvega mittetundlike inimestega. Miriam Lissi ja teiste jõudis samade järeldusteni, ennekõike depressiooni osas. Pidage meeles, et tegu on „keskmiste“ tulemustega. Kõigele vaatamata leidub hea lapsepõlvega tundlikke inimesi, kes kalduvad depressiooni, ja kehva lapsepõlvega inimesi, kellel seda probleemi ei esine. Lisaks mõjutavad meid lisaks lapsepõlves kogetud raskustele veel paljud teisedki asjad. Üks oluline tegur on igapäevaelu stressitase.

Kirjeldatud tunnuse ja lapsepõlvekeskkonna vaheline interaktsioon selgitab võrdlemisi tugevaid seoseid neurootilisuse või negatiivsete tunnete ning ülitundlikkuse vahel, milleni viis meid esimene uuring. Ligikaudu pooled ÜTI skaala koostamisel kasutatud küsimustest keskenduvad negatiivsele – „Ma tunnen end ebamugavalt …“, „Mind viib rööpast välja …“, „Mind häirib …“ ja nii edasi. Kuna paljud ÜTId on kogenud rasket lapsepõlve, sageli seetõttu, et mitte keegi ei mõistnud nende loomuomast temperamenti, võisid nende ülitundlikkusest tingitud püsivalt ebameeldivad tunded olla põhjus, miks nad olukordades, mis kõiki tundlikke inimesi mingil määral häirivad, tundsid ennast veelgi ebamugavamalt, rööpast välja viiduna või häirituna. See omakorda põhjustanuks ülitundlikkuse ja neurootilisuse kattumist põhjustel, mis ei ole tunnuse endaga mingilgi moel seotud. Täna sama skaalat kasutades oleme välja töötanud mitmeid võimalusi, kuidas küsida inimeste käest, kui palju negatiivseid emotsioone nad tavapäraselt tunnevad, ning arvestada tulemusi statistiliselt.

Õnnetuseks ei ole päris mitmetes ülitundlikkuse ja näiteks ärevuse või stressi tajumise või suhtlemisfoobiate vaheliste seoste väljaselgitamisele keskendunud kliinilistes uuringutes võetud arvesse kasvukeskkonna rolli, mis jätab mulje, et kirjeldatud probleemid on omased kõigile ÜTIdele. Sel põhjusel jätan siin kirjeldamata ka ülalmainitud uuringu.

Serotoniin ja ÜTId

Tähelepanek ÜTIde lapsepõlvest saadud lisamõjutuse kohta, olgu see hea või halb, on käsitletav omamoodi joonealusena selle raamatu arste ja ravimeid käsitlevale peatükile. Ma tsiteerisin Stephen Suomi uurimust reesusahvide vähemuse kohta, kes sünnivad tunnusega, mida algselt kirjeldati „pingesolekuna“, sest stressiküllastes tingimustes kasvamine avaldas neile suuremat mõju.

Nad paistsid depressiivsemad ja ärevamad, kuid vähe sellest, sarnaselt depressioonis inimestega oli nende ajus vähem serotoniini, mille tootmist korrigeeritakse antidepressantidega. Serotoniin on kemikaal, mida kasutatakse ajus vähemalt 17 piirkonnas informatsiooni ümberpaigutamiseks. Nagu selgus, oli haavatavamatele ahvidele iseloomulik geneetiline variatsioon, mis põhjustab üldiselt madalamat serotoniinitaset, mida stress omakorda veelgi alandab. Samalaadne geneetiline variatsioon on omane tundlikele inimestele. Huvitaval kombel esineb seda variatsiooni üksnes kahel primaadiliigil, inimestel ja reesusahvidel, kes mõlemad on äärmiselt sotsiaalsed ning suudavad kohaneda väga erinevates keskkondades. Võimalik, et rühma ülitundlikud liikmed suudavad paremini märgata peenemaidki nüansse, näiteks seda, milliseid uusi toiduaineid võib julgelt süüa ning millised ohtusid tuleb vältida, aidates neil seega uues kohas paremini ellu jääda.

Meil kõigil on väga, väga palju erinevaid geneetilisi variatsioone – näiteks juuksed, silmad ja nahavärvus või erilised võimed või teatud foobiad. Mõned neist variatsioonidest tunduvad teenivat mõnd pisemat eesmärki; teised on kasulikud või siis mitte (või osutuvad mõnes olukorras koguni puuduseks). Kui elada kohas, kus on rohkesti mürkmadusid, võib alateadlik maohirm olla eelis, samas kui loodusteaduste õpetajale kujuneb see pigem probleemiks.

Nii või teisiti, pärast raamatu kirjutamist ning ahvide kirjeldamist viidi Taanis Cecilie Lichti ja teiste ja teiste läbiviidud uuring viitab asjaolule, et ÜTIdel on samasugune geneetiline variatsioon. Teadlased on aastaid otsinud üksnes seoseid madala serotoniinitaseme ja depressiooni vahel ning saanud väga ebaühtlasi tulemusi ilmselt just seetõttu, et paljudesse uuringutesse kaasati teadmatusest liiga palju neid ülitundlikke inimesi, kelle lapsepõlv oli sedavõrd meeldiv, et depressioon ei avaldunud.

Ilmselgelt pidi olema mõni positiivne põhjus, mis tingis niivõrd paljudel inimestel evolutsiooni seisukohast puudusena käsitletava „kalduvuse depressioonile“. Tänaseks on uued uuringud näidanud, et konkreetne geneetiline variatsioon, mis põhjustab madalat serotoniinitaset ajus, toob endaga kaasa ka teatud eeliseid, näiteks parema võime õpitud materjali meelde jätta, parema otsustusvõime ning üldiselt parema vaimse funktsioneerimise, lisaks võime saavutada positiivsete elukogemuste baasil teistega võrreldes paremat vaimset tervist. Samu vaimseid eeliseid on täheldatud ka sama geneetilise variatsiooniga reesusahvidel. Ehk on ÜTIdele, kel on kõrini sellest, et neid loetakse nõrgukesteks või haigeteks inimesteks, parimaks õigustuseks asjaolu, et Suomi uuringu kohaselt esines selle tunnusega reesusahvidel juhul, kui nende üleskasvatajaks olid oskajad emad, suurema tõenäosusega „varast arenguküpsust“, stressitaluvust ning kalduvust saada oma sotsiaalse rühma liidriks.

Sama rida jätkates, üha suurem kogum mitmete teadlaste uuringuid annab alust arvata, et teatud indiviidid on erakordselt tundlikud ning seega keskkonna suhtes vastuvõtlikumad – nad on näiteks lapsena tugevamini mõjutatud lapsevanematest ja täiskasvanutest ning abistavatest sekkumistest. Mida siis kujutab endast see kõige aluseks olev tunnusjoon, mis annab meie jaoks „nii heas kui halvas“ tulemi?

Mis teeb meid teistest niivõrd erinevateks?

Juba siis, kui ma seda raamatut kirjutasin, oli teada, et paljudele liikidele on iseloomulik ülitundlikest indiviididest koosneva vähemuse olemasolu – tänaseks tuntakse selliseid liike juba üle saja, äädikakärbsed ja mõned kalaliigid teiste hulgas. Vaatamata sellele, et tunnusega kaasnev käitumine on äädikakärbse, kala, linnu, koera, hirve, ahvi ja inimese puhul erinev, saab selle tunnuse pärinud vähemust alati kirjeldada rühmana, kes on omaks võtnud ellujäämisstrateegia, mille kohaselt tehakse enne sobiva tegevuse valimist paus täheldatu kontrollimiseks, vaatlemiseks ja edasipeegeldamiseks või töötlemiseks. Siiski ei ole selle tunnuse „kullaprooviks“ aeglane tegutsemine. Kui tundlikud inimesed näevad kohe, et nende olukord sarnaneb minevikus kogetuga, siis tänu sellele, et nad eelmine kord selle põhjalikult läbi analüüsisid, võivad nad nüüd reageerida ohule või võimalusele teistest kiiremini. Sel põhjusel on ülitundlikkuse kõige põhilisemat aspekti – töötlemise sügavust – raske jälgida. Kes sellega kursis ei ole, näeb lihtsalt seda, et enne tegutsema hakkamist teeb teine inimene pausi – mis toimub sel ajal tema sees, võib ainult ette kujutada. Sageli arvati, et ÜTId on mingil moel pärsitud, ujedad, kartlikud või introvertsed (tegelikkuses on 30 protsenti ÜTIdest hoopis ekstraverdid ja paljud introverdid ei ole ÜTId). Paljud ÜTId on sellise sildistamisega leppinud, sest ei oska oma kõhklemist millegagi põhjendada. Leppinud isegi sel määral, et tundes ennast teistsuguse ja mingil moel „vigasena“ peavad mõned meie seast määratlust „uje, pelgab ühiskonna hinnangut“ isetäituvaks omaduseks, nagu kirjeldan V peatükis. Teised aga teavad, et nad on teistsugused, kuid varjavad seda ja kohanduvad, tegutsedes mittetundliku enamuse sarnaselt.

Mõistmine, miks me sellisteks kujunesime, selgitab meie kohta palju enamat, kui mina seda raamatut kirjutades teadsin. Tollal arvasin, et meie tundlikkus kujunes välja tänu sellele, et sellest tunnusest oli kasu suuremal rühmal, sest tundlikud indiviidid suutsid tajuda ohtu või võimalust, mis teistel märkamatuks jäi, teised aga võtsid pärast ohust teadasaamist selle vastu midagi ette. Selline seisukoht võib tõepoolest osaliselt paika pidada, kuid samas võib tegemist olla vaid ülitundlikkuse ühe kõrvalmõjuga. Praeguse selgituse aluseks on Madalmaade bioloogide väljatöötatud arvutimudel. Max Wolf ja tema kolleegid tahtsid teada, kuidas võiks tundlikkus areneda; niisiis tekitasid nad mingi olukorra, kasutades selleks arvutiprogrammi, mis võimaldas välistada kõik ülejäänud tegurid peale uuritava. Seejärel tehti olukorras iga kord mõned väikesed muutused ning vaadati, mis juhtub siis, kui erinevad võimalikud olukorrad ja strateegiad on läbi proovitud. Nad tahtsid näha, kas ülikõrge reageerimistundlikkus võiks olla piisavalt edukas tunnus populatsioonis püsimajäämiseks – sest tunnused, mis vähendavad meie eduvõimalusi elus, ei kesta kuigi kaua.

Tundlikkusstrateegia testimiseks loodi stsenaarium, milles varieeriti seda, mil määral olukorras A õppetunni saanud indiviid, kes oli ühtlasi kõige asetleidva suhtes teistest tundlikum, käitus edukamalt olukorras B tänu eelnevalt saadud informatsioonile (ühtlasi varieeriti eeliseid, mis viisid edukamale käitumisele olukorras B). Teise, äärmusliku stsenaariumi kohaselt ei olnud olukorras A õpitust olukorras B kasu, sest olukorrad ei olnud omavahel kuidagi seotud. Taheti teada, millistes tingimustes on võimalik täheldada kahte tüüpi indiviidide evolutsiooni, kui üks kasutab kogemustest õppimise strateegiat ja teine mitte. Selgus, et piisas vaid väikesest boonusest, et kujuneks välja kaks strateegiat, ja nii sai selgeks, miks need kaks tuleksid esile ka päris inimeste puhul.

Võiks ju arvata, et tundlikkus on alati eelis, kuid paljudel juhtudel see siiski nii ei ole. Tegelikkuses on üksikisikul tundlikkusest kasu üksnes siis, kui ta esindab vähemust. Kui kõik oleksid tundlikud, poleks see enam eelis, sest olukorras, kus kõik teavad otseteed ja kasutavad seda, on informatsiooni kasutajaid nii palju, et kellelegi ei teki sellega teistest rohkem kasu. Lühidalt, tundlikkus ehk responsiivsus, nagu viidatud bioloogid seda nimetasid, hõlmab teistest suuremat keskendumist detailidele ning omandatud teadmiste kasutamist edaspidi paremate tulevikuprognooside tegemiseks. Mõnikord oleme seda tehes edukamad, kuid mõnikord ei tasu lisatähelepanu ja pingutused ennast ära.

Nagu te teate, on tundlikkusel oma hind. See võib osutuda tõeliseks ajaraiskamiseks, kui hetkel toimuval puuduvad seosed teie varasemate kogemustega. Lisaks – kui varasemad kogemused olid väga halvad, võib ÜTI üle üldistada ning hakata liiga paljusid olukordi vältima või nende tekkides ärevust tundma üksnes seetõttu, et uutel olukordadel on mõned väikesed sarnasused minevikus kogetud ebameeldivate olukordadega. Ülitundlikkuse kõrgeim hind on aga asjaolu, et meie närvisüsteemis võib tekkida ülekoormus. Meil kõigil on piir, mille ületamisel saadav informatsioon või stimulatsioon muutub ülekoormuseks, üle-stimulatsiooniks, ülierutuseks, ülepakutuks ja on igas mõttes üle! Meile tuleb see piir teistega võrreldes lihtsalt varem ette. Õnneks taastume me lühikese jõudeaja järel kenasti.

See on meil ka tegelikult geenides

Seda raamatut kirjutades väitsin, et tundlikkus on kaasasündinud. Teadsin, et seda on sünnist saati täheldatud nii laste kui ka loomade geneetikauuringute käigus; loomi on võimalik selektiivselt aretada tundlikumaks. Kuid ÜTI skaalat kasutades puudusid mul oma väite põhjenduseks geneetiliste uuringute tulemused. Tänaseks on need olemas.

Mainisin juba uurimust, mille kohaselt testitulemused olid seotud geenivariatsiooniga, mis teadaolevalt mõjutab serotoniini kättesaadavust ajus. Chen ja tema Hiina kolleegid kasutasid teistsugust lähenemist. Selle asemel, et keskenduda konkreetsele teadaolevate omadustega geenile, vaatlesid nemad kõiki geenivariatsioone (kokku 98), mis mõjutavad teise informatsiooni edastamiseks vajaliku ja teatud ajupiirkondades esineva aine, dopamiini kogust. Nad avastasid, et ÜTI skaala seondub seitsme erineva dopamiini kontrolliva geeni kümne variatsiooniga. Kõik küll nõustuvad, et suur osa meie isikuomadustest on päritavad, kuid seni ei ole teadlased, uurides standardseid isiksusetunnuseid, nagu introvertsus, kohusetunne või meeldivus, leidnud nendega piisavalt tugevasti seotud geene. Need Hiina teadlased aga keskendusid just ülitundlikkusele, arvates, et see „on kindlalt juurdunud närvisüsteemis“.

Huvitaval kombel lubas geneetiliste variatsioonide teatud kombinatsioon ülitundlikkuse esinemist prognoosida, aga nende variatsioonide funktsioonid on suuresti teadmata, niisiis on isiksuse pärilikkust välja selgitada väga keeruline. Pealegi on geneetiliste uuringute puhul saanud lausa kurikuulsaks, et samade meetoditega on peaaegu võimatu saavutada järgmine kord samu tulemusi, nii et kindel olemiseks on vaja palju rohkem uuringuid. Siiski olen ma veelgi kindlam, et meie tunnus on pärilik.

Me oleme tõesti selgelt eristuv inimrühm

Kuigi väitsin oma raamatus, et inimene kas on ülitundlik või ei ole, puudusid mul tol ajal konkreetsed tõendid. Ma esitasin sellise oletuse, sest Jerome Kagan Harvardist oli välja selgitanud, et laste pärsitus on pärilik tunnus, ning mulle tundus, et seda levinud väärnimetust kasutati tegelikult tundlikkuse kirjeldamiseks, kui uuriti lapsi, kes ei torma ülejala võõraid ja keerulisi mänguasju täis tuppa, vaid peatuvad hetkeks, et kõigepealt olukorda vaadelda. Kuid paljud teadlased arvavad, et sensitiivsus peaks olema midagi kõrgemat, kui suurem osa inimesi on keskmised. Franziska Borres viis Saksamaa Bielefeldi ülikoolis doktoritööd kirjutades läbi enam kui 900 ÜTI skaalal hinnatud inimest hõlmanud statistilise analüüsi, eristamaks kategooriaid ja mõõtmeid. Ta leidis, et ülitundlikkus on kindlasti kategooria, mitte mõõde. Enamik meist kas on ülitundlik – või siis ei ole.

On raske öelda, kui suur protsent konkreetsest populatsioonist osutub ülitundlikuks, sest ühel või teisel põhjusel võib neid olla rohkem või vähem keskmisest arvust, milleks on 15 kuni 20 protsenti. Lisaks mõjutavad testi sooritamisel saadavat hinnet paljud tegurid ning mõned inimesed asetuvad skaala keskele muudel põhjustel. Võimalik, et nad annavadki kõigele teistest madalama hinnangu või häiris neid miski testi sooritamise päeval. Lisaks saavad mehed reeglina madalama tulemuse – vaatamata sellele, et nende hulgas on nimetatud tunnuse kandjate osakaal täpselt sama, mis naiste hulgas. Miskipärast mõjub testimine meestele teistmoodi. Siiski jääb suurem osa inimesi kuskile skaala keskele, kuid sellele vaatamata neil vastav tunnus kas esineb või ei esine.

Seda tunnust kirjeldab SÜET

Kirjutades 2001. aastal raamatut „Psychotherapy and the Highly Sensitive Person“ (eesmärgiga aidata terapeutidel paremini mõista meid ning ennekõike seda, et ülitundlikkus ei ole haigus ega häire), töötasin välja eelpool viidatud lühendi, mis aitab terapeutidel konkreetset tunnust hinnata. Mulle on see meeltmööda kui vahend, mis aitab kirjeldada nii meid endid kui meid puudutavaid teaduslikke uuringuid.

„S“ tähistab töötlemisprotsessi sügavust

Ülitundlikkuse kui tunnuse alus on kalduvus informatsiooni teistest sügavamalt töödelda. Kui anda inimesele telefoninumber ning tal puudub võimalus seda üles kirjutada, üritab ta seda meeldejätmiseks tõenäoliselt teatud viisil töödelda, näiteks korrata numbrit mitu korda, keskenduda numbris esinevatele mustritele või tähendustele või fikseerida nende sarnasust millegi muuga. Ta teab, et kui ta saadud infot üldse ei töötle, läheb number meelest. ÜTId lihtsalt töötlevad kõike rohkem, luues seoseid ja võrreldes täheldatut oma varasemate samateemaliste kogemustega. Nad teevad seda alati, teadlikult või mitte. Kui me teeme otsuse teadmata, kuidas me selleni jõudsime, nimetame seda intuitsiooniks ning ÜTIdel on hea (kuigi mitte eksimatu!) intuitsioon. Otsuse teadlikul kujundamisel võivad nad avastada, et on teistest aeglasemad, sest kaaluvad kõik võimalused põhjalikult läbi. Ka see iseloomustab töötlemisprotsessi sügavust.

Tunnuse töötlemisega seotud aspekte vaatlevais uuringuis on võrreldud tundlike ja mittetundlike inimeste ajutegevuse aktiveerumist erinevate tunnetuslike ülesannete lahendamisel. Jadzia Jagiellowiczi juhitud uurimistöö viis järelduseni, et ülitundlikud inimesed kasutavad teistest enam aju neid osi, mis on seotud informatsiooni „sügavama“ töötlemisega, ennekõike nüansside märkamist eeldavate ülesannete täitmisel. Teise uuringu kohaselt, mille läbiviimises me ka ise osalesime, anti nii tundlikele kui mittetundlikele inimestele nende päritolukultuurist olenevaid tunnetuslikke ülesandeid, mille kohta oli juba ette teada, et need on rasked (nõuavad suuremaid pingutusi või ajutegevust). Mittetundlikud inimesed kogesid tavapäraseid raskusi, kuid ülitundlike katseisikute ajudel, olenemata kultuuritaustast, ilmselt raskusi ei esinenud. Tundus, et nendele oli oma kultuurinormide piiridest kaugemale vaatamine ja asjade nägemine sellistena, „nagu need on“, igati loomulik.

Bianca Acevedo ja partnerite tehtud uuring näitas, et ÜTIdele on iseloomulik intensiivsem ajutegevus piirkonnas, mis kannab nime aju saar ehk insula; selles piirkonnas töödeldakse hetkeinfot meie tunnete ja emotsioonide, kehaasendi ja väljaspool aset leidvate sündmuste kohta. Mõned nimetavad seda teadlikkuse piirkonnaks. Kui me tunnetame paremini nii sees- kui väljaspool toimuvat, on loomulik oodata, et jõuame ka täpsemate tulemusteni.

„Ü“ tähendab ülestimulatsiooni

Kui te olete üks neid inimesi, kes märkab igas olukorras vähimaidki pisiasju, nii et olukord muutub teile keeruliseks (palju asju tuleb korraga meelde jätta), intensiivseks (palju müra ja objekte) või kestab liiga kaua (kahetunnine teekond), siis on ilmselge, et te väsite kiiremini, sest töötlemist vajavat informatsiooni on niivõrd palju. Teised, kes ei märka nii paljut (või üldse mitte midagi), ei väsi sama kiiresti. Neile võib tunduda kogunisti kummaline, et teile kujunes vaatamisväärsustega tutvumisele kulunud päev liiga kurnavaks ning te ei taha õhtul ööklubisse minna. Nemad võivad ennastunustavalt edasi vadistada, kui teie vajate vaikset hetke, et võtta aega mõtlemiseks, või nautida „energiast pulbitsevat“ restorani või pidu, kui teie suudate vaevu müra taluda. Tõepoolest, sellist käitumist panevad tihti tähele teised ja meie ise samuti – ÜTId satuvad ülestimulatsiooni (sotsiaalne stimulatsioon kaasa arvatud) tagajärjel kergesti stressi või, kui nad on oma õppetunni saanud, väldivad intensiivseid olukordi rohkem kui teised.

Hiljaaegu Saksamaal Friederike Gerstenbergi korraldatud uuring uuringus anti tundlikele ja mittetundlikele inimestele ülesandeks otsustada, kus tuli otsustada, kas üle arvutiekraani laiali paisatud L-tähtede seas leidub erinevates asendites T-tähti. ÜTId olid kiiremad ja täpsemad, kuid ülesande sooritamise järel ühtlasi ka suuremas stressis. Kas tegemist oli tunnetusliku pingutusega või pelgalt eksperimendis osalemisega kaasnenud emotsionaalse mõjuga? Igatahes, olenemata põhjusest olid nad stressis. Täpselt samuti, nagu ülekoormatud metallitükk hakkab ülepinge märke välja näitama.

Ülitundlikkus ei ole siiski ennekõike seotud kõrge stimulatsioonitasemega kaasneva stressiga, nagu on väidetud – kuigi seegi on loomulik, kui peame korraga liiga palju välja kannatama. Ülitundlikkust ei tohi segamini ajada mõne probleemse seisundiga: sensoorne ebamugavustunne võib olla tingitud ka probleemidest sensoorsel töötlemisel, mitte üliheast sensoorse töötlemise võimest. Nii näiteks kurdavad sensoorse ülekoormuse üle autismispektri häiretega inimesed, kes aga teistes olukordades võivad täielikult alareageerida. Nende probleemiks tundub olevat segadus mõistmisel, millele oma tähelepanu koondada ja mida eirata. Kellegagi juttu ajades võivad nad vestluspartnerile otsa vaatamist pidada sama vähetähtsaks kui parketimustri või laelambi silmitsemist. Nad võivad õigusega kurta, et liigne stimulatsioon rõhub neid. Nad võivad isegi rohkem pisiasju tähele panna, kuid eeskätt sotsiaalsetes olukordades märkavad nad pigem ebaolulist, sellal kui ÜTId tajuvad paremini näoilmete vaevumärgatavaid muutusi, vähemalt siis, kui nad ei ole ülierutunud.

„E“ tähendab emotsionaalset reageerimisvõimet

Jadzia Jagiellowiczi eestvõttel läbi viidud uuringute seeria tulemusena täheldati, et ÜTId reageerivad mitte-ÜTIdest enam „positiivse valentsiga“ piltidele. (Varasemate uuringute ja eksperimentide põhjal kogutud andmete kohaselt oli juba tõendust leidnud fakt, et ÜTId reageerivad teistest tugevamini nii positiivsetele kui ka negatiivsetele kogemustele.) Fakt pidas kõige kindlamalt paika meeldivate lapsepõlvekogemustega katseisikute puhul. Need aju-uuringud tõid esile, et reaktsiooni positiivsetele piltidele ei täheldatud üksnes tugevate emotsioonide esmase kogemisega seostatavas piirkonnas, vaid ka „kõrgemates“, rääkimise ja tajumisega seotud piirkondades, ehk teisisõnu, osaliselt samades piirkondades, mis varasemate uuringute kohaselt vastutavad ajus sügavuti töötluse eest. Asjaolu, et tugevam reaktsioon positiivsetele piltidele võimendub meeldiva lapsepõlve korral veelgi, sobib ühtlasi uue kontseptsiooniga, mille autoriteks on Michael Pluess ja Jay Belsky, kelle „tundlikkuseelise“ idee eesmärk oli tuua välja tundlike inimeste potentsiaalne võime positiivsetest asjaoludest ja sekkumistest kasu lõigata.

Ühtlasi tähistab „E“ empaatiat. Bianca Acevedo teise uurimistöö raames lasti tundlikel ja mittetundlikel inimestel vaadata fotosid, mis kujutasid nii võõraid kui neile armsaid inimesi väljendamas õnne, kurbust või neutraalseid emotsioone. Alati, kui fotodel oli kujutatud emotsiooni, täheldati tundlike inimeste insula aktiveerumist, kuid ka suuremat aktiivsust nende peegelneuronite süsteemis, seda ennekõike armastatud inimeste õnnelike nägude vaatamisel. Aju peegelneuronid avastati hiljuti, viimasel kahekümnendil. Kui me näeme kedagi midagi tegemas või midagi tunneme, aktiveerub nimetatud neuronite kogum meie ajus samamoodi, nagu teatud osa vaadeldavate inimeste neuronitest. Nii näiteks rakenduvad samad neuronid – erineval määral – jalgpalli lüües, nähes kedagi jalgpalli löömas, kuuldes jalgpalli löömisel tekkivat heli ja isegi siis, kui kuuleme või lausume sõna „löö“.

Needsamad hämmastavad neuronid aitavad meil õppida matkimise kaudu ja on koos teiste, ÜTIde puhul eriti aktiivsete ajupiirkondadega meile abiks teiste kavatsuste ja tunnete taipamisel. Seega on just need neuronid suurel määral universaalse, inimesele omase empaatiavõime taga. Vähe sellest, et me teame, kuidas teine inimene ennast tunneb; me tunneme ise mingil määral samamoodi. See on tundlikele inimestele väga tuttav teema. Võõra inimese kurb nägu tekitab ÜTIde peegelneuronites teistega võrreldes samuti suuremat aktiivsust. Nähes fotosid, millel neile armsaid inimesi oli kujutatud õnnetutena, iseloomustas tundlikke inimesi neuronite suur aktiivsus nendes ajupiirkondades, mis viitasid soovile midagi ette võtta ja tegutseda, see oli suuremgi kui empaatiaga seotud piirkondades (võimalik, et me õpime oma tugevat empaatiatunnet abistamise huvides jahutama). Kokkuvõttes oli ÜTIdel empaatiale viitav ajutegevus tugevaid emotsioone edasi andvate fotode vaatlemisel aktiivsem kui mittetundlikel inimestel.

Levinud väärarusaama kohaselt sunnivad emotsioonid meid mõtlema ebaloogiliselt. Samas asetavad uusimad teaduslikud seisukohad, mille esitajad on psühholoog Roy Baumeister ja tema kolleegid, just emotsioonid tarkuse keskmesse. Üks põhjus on asjaolu, et emotsioone tajume me tavaliselt pärast sündmust, mis ilmselgelt aitab meil juhtunut meeles pidada ning sellest õppida. Mida enam lööb tehtud viga meid rööpast välja, seda enam me sellele mõtleme ning suudame seda järgmisel korral vältida. Mida enam saavutatud edu meid rõõmustab, seda enam me sellest mõtleme ja räägime ning eduni jõudmist kirjeldame ja seda suurem on tõenäosus, et suudame seda korrata.

Teistes Baumeistri käsitletud uuringutes, mis keskenduvad emotsioonide osatähtsusele selge mõtlemise seisukohast, on jõutud järeldusele, et inimesed ei ole õppides kuigi edukad või ei õpi üldse mitte midagi, kui neil puuduvad õppimiseks emotsionaalsed põhjused. Just see on üks põhjusi, miks on võõrkeelt lihtsam õppida riigis, kus seda räägitakse – meil on olemas tugev motivatsioon jõuda soovitud sihtkohta, vastata kõnetajatele ning mitte rumalana näida. Sellest seisukohast vaadates tundub peaaegu võimatu, et ülitundlik inimene suudab olukorda sügavuti töödelda, ilma et teda motiveeriksid tugevad emotsionaalsed reaktsioonid.

Ja pidage meeles, et kui ÜTId reageerivad tugevamini, on see suurel määral ja ennekõike seotud positiivsete emotsioonidega, nagu uudishimu, edu saavutamise ootusärevus (nt kasutades otseteid, millest teised ei tea), millegi meeldiva soovimine, rahulolu, rõõm, rahuldustunne. Võimalik, et negatiivsetes olukordades reageerivad kõik ägedamalt, kuid tundub, et ÜTId on evolutsiooni käigus arenenud sellisteks, kes ennekõike naudivad häid tulemusi ning mõtlevad teistest enam, kuidas nendeni jõuda. Ma kujutan ette, kui hästi võib meil välja tulla sünnipäevapeo planeerimine, kui näeme ette õnnetunnet, mida pidu endaga kaasa toob.

„T“ tähistab meie nüansitundlikkust

Suurem osa mainitud uuringutest eeldasid nüansitaju. Meile endile paistabki kõige enam silma, et me paneme tähele pisiasju, mis teistele märkamatuks jäävad. Arvestades seda asjaolu ning minu sõnastatud määratlust – ülitundlikkus – peavad paljud käsitletava tunnuse tuumaks nüansitundlikkust. (Kirjeldatud arusaamatuse lahendamiseks ning töötlemise rolli rõhutamiseks kasutame väljendit „sensoorne töötlemistundlikkus“, sest see on formaalse teadusmääratlusena parem.) Samas ei ole vaadeldav omadus niivõrd seotud erakordse taju ega tunnetusega – lõppeks leidub ju ka kehva silmanägemise või kõrvakuulmisega tundlikke inimesi. Tõsi, mõned tundlikud inimesed väidavad, et üks või mitu nende meelt on väga teravad, kuid ka siin võib olla tegu sellega, et nad töötlevad sensoorset infot hoolikamalt, aga mitte sellega, et nende silmad, nina, nahk, maitsepungad või kõrvad on mingil moel ebatavalised. Veel kord, ajupiirkonnad, mis on tundlikel inimestel taju käigus aktiivsemad, teevad ära ka sensoorse informatsiooni keerukama töötlemise töö: need pole niivõrd sellised piirkonnad, mis eristavad tähestikus olevaid tähti nende kuju järgi või aitavad sõnu kokku lugeda, vaid sellised piirkonnad, mis hoomavad sõnade varjatud tähendust.

Ühelt poolt võib meie võime tajuda peeni varjundeid olla lõputult kasulik, alates elu pakutavatest lihtsatest rõõmudest ning lõpetades strateegilise reaktsiooniga, mille vormimisel võtame arvesse teiste meeleolusid või usaldusväärsust väljendavaid mitteverbaalseid vihjeid (mida nad meile eneste teadmata edastavad). Teisalt, näiteks kurnatud seisundis, ei pruugi me teadvustada mitte midagi, ei vihjeid ega otseütlemisi, peale selle, et soovime tungivalt puhata. See omakorda toob meid olulise järelduseni:

Kõik ülitundlikud inimesed on erinevad ja käituvad erinevatel ajahetkedel erinevalt

SÜET kujutab endast suurepärast üldiste juhiste kogumit, mis aitab ülitundlikkust paremini mõista, kuid pole siiski ilmeksimatu. Enesetundest sõltuvalt ei pruugi me käituda läbimõeldult ega märgata niigi palju peenemaid nüansse kui mitte-ÜTId meie ümber. Ka meie ise oleme erinevad. Inimestel on palju omadusi, neil on erinevad taustalood ning nad on lihtsalt igaüks isemoodi. Oma innukas soovis samastuda rühmaga – kas või vääritimõistetud vähemusega – ei tohiks me unustada, et me pole mingilgi määral identsed. Ja päris kindlasti ei ole me kõik pidevalt teadlikud, kohusetundlikud ega toredad inimesed.

Võtame näiteks „Ü“, mis tähendab ülestimulatsiooni. Kaks erinevat tundlikku inimest võivad olukorras, kus neid segab vali müra või teiste ebaviisakas, häiriv käitumine, reageerida väga erinevalt. Üks neist kaebab harva või ei lase sedalaadi probleemidel end häirida, sest ta lihtsalt väldib niisuguseid olukordi või lahkub hiljukesi. Ta ei jää näiteks kauaks tööle mürarikkasse, ebaviisakasse või muud moodi häirivasse keskkonda. Kui ÜTIl ei ole võimalik probleeme vältida, talub ta neid vaikides, kuni avaneb võimalus probleemid lahendada. Teine ÜTI, kel on reeglina stressirohkem minevik, tunneb end suuremal määral ohvrina ning läheb endast välja, suutmata seejuures ise paigutada end õigesse keskkonda ja hoiduda valest ümbrusest. Võib-olla tundub neile, et nad peaksid teistele meele järele olema või midagi tõestama. Töökohast ei pruugi nad lahkuda enne, kui tekib kriis, mis viib kõik teised töötajad kurssi nende „ülemäärase“ tundlikkusega.

Infotehnoloogiaettevõttes töötavatele ÜTIdele keskendunud uurimus, mille viis läbi Bhavini Shrivastava, näitas, et uuritavad tundsid end töökeskkonnas teistega võrreldes suuremas stressis, samal ajal kui nende juhid nägid neid pigem teistest produktiivsematena. Kui me eeldame, et need ÜTId, kelle töötulemused stressi tõttu kannatama hakkasid, olid juba ise töölt lahkunud või vallandatud, siis alles jäänud ÜTId (kes olid vanemad ja kauem töötanud) ilmselt kohanesid vaikselt, võimalik, et oma ülemuste toetusel, ning andsid oma põhjaliku töötlemisoskuse ning nüansitajuga ettevõttesse oma panuse. Seega näeme kahte (või enamat) tüüpi ÜTIsid – toimetulekuvõimega ja – võimeta, olenevalt nende isikuomaduste muudest tahkudest. Teise nurga alt vaadates näeme aga kahte (või enamat) tüüpi olukorda: madala stressitasemega olukorrad, milles ÜTId tunduvad tugevate isiksustena ja leiavad kohanemisvõimalusi, mis teistele jäävad märkamatuks; või siis lootusetult stressirohked olukorrad, millega nad kohaneda ei suuda ning jätavad endast nõrga mulje.

Mõned mõtted lõpetuseks

Ülitundlikkuse käsitlemisest on mulle saanud hämmastav teekond. See algas pelgast uudishimust millegi suhtes, mida keegi minu kohta ütles. Ma vestlesin mõne inimesega, kes pidasid endid ülitundlikeks, lihtsalt et teada saada, mida nad selle all mõtlevad, omamata plaani jätkata uurimistööga ning kõige vähem laiemale üldsusele mõeldud raamatu kirjutamisega. Ja siis, nagu ma ise seda tavatsen kirjeldada, leidsin end kõndimas mööda tänavat ning minu selja taha hakkas moodustuma rongkäik inimestest, kes olid ülitundlikud, kuid polnud sellisest terminist mitte kunagi varem kuulnud.

Minult küsitakse ikka ja jälle: „Kuidas on võimalik, et te avastasite uue omaduse?“ Vastan, et tundlikkus ei ole uus tunnus ega omadus, kuid seda on keeruline avastada inimeste käitumist jälgides – aga psühholoogia on üles ehitatud just jälgimisele. Seetõttu pakkusid psühholoogid ja inimesed üldiselt sellele tunnusele mitmeid erinevaid nimesid, näiteks ujedus ja introvertsus. Me teeme oma ülitundlikkuse jälgimise teiste jaoks väga raskeks, sest reageerime ümbritseva keskkonna muudatustele nii kiiresti, et võime näida lähikondsetele kameeleonidena, kes teevad kõik endast oleneva konteksti sobitumiseks. Ma olen olnud ühtaegu nii uudishimulik teadlane kui ka ülitundlik inimene, kes on kogenud seda kõike isiklikult. Ja sellegipoolest – nagu ma meenutasin esialgses eessõnas – oli ka minul raske keskenduda omaenese tundlikkusele ning alguses pidi keegi teine mu tähelepanu sellele juhtima – pärast seda, kui ma ühe meditsiinilise protseduuri ajal tühise probleemi suureks puhusin.

Kui meid vaadatakse, siis ilmselt reageerime teistega võrreldes „üle“ – sest „Ü“ tähendab ülestimuleeritust ning „E“ tavalisest tugevamaid emotsionaalseid reaktsioone. Aga me esindame ju vähemust, niisiis erineme me keskmisest ega reageeri nii, nagu teised. Silmatorkavamalt väljendunud „Ü“ ja „E“ tõttu paistab nii meile endile kui teistele, et meil on mingi viga küljes. Et probleemse minevikuga ÜTId kontrollivad oma reaktsioone veelgi halvemini, hakatakse ülitundlikkust seostama inimestega, kellel on teatavaid raskusi. Vähem silmatorkavad aspektid, näiteks „S“ ja „T“ ehk töötlemisprotsessi sügavus ning nüansiteadlikkus, jäävad kergesti kahe silma vahele või neid mõistetakse vääriti. Kui näiteks märgatakse, et me võtame endale aega enne mingisse olukorda sekkumist või otsuse tegemist, võib see tunduda erinevusena, võimaliku probleemina ning seega veana. Lihtne on mööda vaadata tõsiasjast, et meie otsused on asjakohased, kui need viimaks tehtud saavad. Võivad ju sedalaadi aegluse taga olla paljud muud põhjused peale tundlikkuse, näiteks hirm või koguni madal intelligentsitase. Just see, mis leiab aset igaühe sees, nägemisulatusest kaugemal, eristab ülitundlikku vähemust kõige selgemini teistest. Küll on hea, et nüüd on olemas uued võimalused aju-uuringute läbiviimiseks ning tänu neile tulevad inimeste erinevused esile; aitäh teile kõigile, kes te olete julgenud ette astuda ja öelda: jah, kõik see toimub ka minu sees.

Niisiis – korraldame peo meie tänavas! Võimalik, et koguni paraadiga!