Читать книгу Mary Marie - Eleanor Hodgman Porter - Страница 7

3. peatükk. Lahutus

Ja niimoodi lõpetaski Hoidja Sarah oma loo, ainult et ta kehitas jälle õlgu ja vaatas selja taha, alguses ühele poole, siis teisele. Ja ta kutsub mind jutuveskiks alati siis, kui tema on kogu aeg rääkinud.

Niipalju kui ma mäletan, olen Hoidja Sarah’ jutu täpselt nii edasi andnud, nagu ta seda mulle rääkis, tema oma sõnadega. Kuid muidugi ma teadsin, et ma kogu aeg kõike ei mõistnud, ja ma tean, et jätsin päris palju välja. Kuid igal juhul oli siin palju asju, mida ma ei teadnud, kõigepealt nende abiellumise kohta, ja see viib mu loo otse sinna, kus sündisin mina, ja ma olen juba rääkinud nime saamisest ja tülist selle pärast.

Muidugi, mis sellest ajast peale juhtus, ma kõike ei tea, sest olin esimesel paaril aastal vaid laps. Nüüd olen peaaegu noor leedi, “seistes vastumeelselt seal, kus oja muutub jõeks.” (Lugesin seda eile õhtul. Minu arust on see täiuslikult ilus. Nii kurb ja meeldiv. Mul tekib tahtmine nutta iga kord, kui sellele mõtlen.) Kuid isegi kui ma ei tea kõike, mis juhtus minu sünnist saadik, tean ma päris palju, sest olen päris palju näinud ja pannud Hoidjat rääkima veel palju rohkemgi.

Ma tean, et kogu aja, mis ma mäletan, pidin olema vait nagu hiir sellest hetkest, mil Isa majja astus, ja ma tean, et ei suuda kunagi kujutleda niisugust ema, kellest räägib Hoidja, sest kui Isa käis oma reisidel, hullasime Emaga terves majas ja veetsime kenasti aega. Ma tean, et Isa ütleb, et Ema püüab alati mind “Marie’ks” muuta ja mitte kellekski muuks; ja Ema ütleb, et Isa on õnnelik vaid siis, kui on muutnud mu tobedaks väikeseks “Mary’ks”, kelles pole aatomitki omaenda elu. Ja kas teate? Vahel tundub, nagu Mary ja Marie võitleksid minu sees ja on huvitav, kumb võidab. Naljakas, kas pole?

Isa on praegu kolledži rektor ja ma ei tea, kui palju tähti ja komeete ja muid asju on ta avastanud sellest ööst, kui täht ja mina koos sündisime. Kuid ma tean, et ta on väga kuulus ja tast kirjutatakse ajalehtedes ja ajakirjades ja suures paksus punases “Kes on kes’is” seal raamatukogus ja palju tähtsaid mehi käib teda vaatamas.

Hoidja ütles, et Vanaema Anderson suri väga varsti pärast minu sündimist, kuid see ei muutnud majapidamist märgatavalt, sest asjad läksid just nii, nagu need olid varemgi läinud, ja Hoidja andis käske nagu varemgi; ta oli neid ju ennegi enamasti ise andnud, Vanaema Andersoni viimasel eluaastal, ja ta teadis täpselt, kuidas Isale asjad meeldisid. Ta ütles, et Ema püüdis korra või kaks ohje enda kätte võtta ja kord Hoidja lubas talle seda, et näha, mis juhtub. Kuid asjad läksid otsekohe kohutavalt rappa, nii et isegi Isa märkas seda ja ütles asju. Pärast seda ei proovinud Ema enam kunagi, arvan ma. Igal juhul ei proovinud ta kunagi sel ajal, mida ma mäletan. Ta veetis alati suurema osa ajast üleval oma tubades idatiivas, välja arvatud söögiajal või kui ta käis minuga väljas või läks neisse kohtadesse, kuhu tema ja Isa pidid koos minema. Sest nad käisid paljudes kohtades, ütles Hoidja.

Paistis, et päris kaua nad ei tahtnud, et inimesed teaksid nende lahutusest. Seepärast püüdsid nad inimeste ees käituda nagu tavaliselt. Kuid Hoidja Sarah ütles, et tema teadis juba kaua. Kuulsin sellest esmakordselt siis, kui Hoidja rääkis Norale, meie tookordsele köögitüdrukule, ning otsekohe, kui sain, küsisin Hoidjalt, mis see on - üks lahutus.

Taevake, ma mäletan, kui hirmunud ta oli ja kuidas ta käe mu suule lõi. Ta ei ütelnud mulle mitte sõnagi. Ja see oli esimene kord, kui ma nägin teda heitmas seda kiiret, vargset pilku üle õla. Sestsaadik on ta seda palju kordi teinud.

Nagu ma ütlesin, ei vastanud ta mulle, seepärast pidin küsima kelleltki teiselt. Ma ei saanud seda niisama jätta ja mitte teada saada - mitte pärast seda, kui Hoidja Sarah oli nii ehmunud ja kui see pidi mu Ema ja Isaga ühel päeval juhtuma.

Ma ei tahtnud Emalt küsida. Miskipärast oli mul tunne Hoidja Sarah’ ilme tõttu, et see on midagi, mis Emale ei meeldiks. Ja ma arvasin, et ehk ei tea Ema veel, et tal see tuleb, seepärast ma ei tahtnudki olla esimene, kes talle seda ütleb. Seepärast ma ei küsinud Emalt, mis on lahutus.