Читать книгу Mihkel, muuseas - Elin Toona - Страница 4

Mihkel Laasma asetas oma viinaklaasi kohvilauale niisuguse tähendusrikka enesekindlusega, et külalised jäid tema poole vaatama. Jutusumin katkes. Nähtavasti oli sünnipäevalapsel turgatanud pähe mingi tähtis mõte ja sel õhtul oli tal eesõigus selliseid mõtteid oma sõpradega jagada. Nimelt tähistas Mihkel oma vanade tuttavate ja sõprade seltsis kuuekümnendat sünnipäeva. Kohal oli ka ta naine Emmi, kuigi seekord oli ta kehastunud ümber teistsugusesse vormi – ta oli pigem kandiline kui lai. Lühidalt: Emmi oli surnud kaks nädalat enne Mihkli sünnipäeva. Tema tuhastatud põrm matusebüroo pruuni paberiga kaetud pakikeses kaunistas sealsamas eestoas klaverit otsekui aukülaline. Mihkel ei teadnud, mida sellega peale hakata.

„Kirjanik võtab sõna,” hõikas Viktor Koorits, vehkides piibuga ägedalt tema kõrval istujate nina all ja riivates poetess Elsa Tamme nii, et sellel langesid prillid eest.

„Noh, Viktor ...” pahandas luuletajanna, aga püüdis prillid kinni ja hakkas neid seelikusabaga puhastama. Preili Elsa Tamm, võluvalt priske nagu üle küpsenud pirn, istus Mihkli kõrval sohval ja tema suured lühinägelikud silmad pöördusid tagasi kirjanikule. Ta teadis, kui tähtis oli geniaalsetest mõtetest kinni haarata ja neid kohe tulisele alasile virutada, luua raudne eneseväljendus – elust, armastusest ja keskealiste naiste hingelisest üksildusest. Kirsilikööri abil olid temalgi puhkenud mõtted, mida ta oleks hea meelega mõne hingekaaslasega jaganud, aga kahjuks mitte selles seltskonnas.

Elsa oli tulnud Mihkli sünnipäevale ja Emmi surma puhul kaastunnet avaldama, ehkki ta oli ammu eestlaste seltskonnast eemale tõmbunud. Kõik nad olid üldiselt tublid inimesed, aga eraldi võttes ei olnud tal kellegagi midagi ühist. Tema suhted eestlastega oleksid olnud täiesti vaibunud, kui temalt ei oleks Torontos Orto kirjastuses ilmunud õhuke luulekogu, mida peeti „ropendamiseks”. Vähesed tunnistasid, et olid seda lugenud. Peale Mihkli, kes oli Elsat õnnitlenud, ja vist ka Emmi, sest ta ei kutsunud Elsat enam naiste kohvijoomistele. Viktor oli seda kindlasti sirvinud, sest nimetas teda „kolleegiks”. Luuletuskoguga oligi Elsa Tamm teeninud „luuletaja” tiitli ja ta oli jäänud eestlaste seltskonda peamiselt eesti keele säilimise huvides. Ta oli lugenud Mihkli raamatuid ja talle meeldis Mihkli stiil, aga peategelased jäid tema meelest puiseks, formaalseteks kujudeks, nagu oleksid nad hirmul, et lugeja tabab neid mõnel päriselu intiimsemal momendil, millest ei sobi rääkida. Ometi ei näinud ta sellist hoiakut Mihklis. Pigem vastupidi. Kõrvalt vaadates oli talle jäänud mulje, et nii Mihkel kui ka Viktor ei olnud üldse huvitatud ühiskondlikest tegevustest ega pidanud kinni ka seltskondliku käitumise reeglitest ja parema meelega istusid õdusalt oma kodus.

Elsa oli selle sõprusringi kõige noorem, viiekümnendates aastates liige. Peale luuletuste ja vanade klassikute ei lugenud ta enam hea meelega eestikeelset kirjandust. Eesti keeles lugemine oli liiga vaevaline. Ta oli harjunud lugema kiiresti ja tema lemmikraamatud olid maailmakirjanduse ingliskeelsed tõlked.

Ajakirjanik ja eesti ajalehe toimetaja Viktor Koorits oli omamoodi tüüp. Tülinorija, tagurlane ja manipuleerija, aga tema oli ka ainuke, kellega Elsa sai normaalselt rääkida. Viktor töötas ajalehe toimetuses kolm päeva nädalas. Elsa oli talle viinud luuletusi, kuni Viktor pidi kurvalt teatama, et ei või neid enam vastu võtta. Lugejad leidsid, et Elsa Tamme luuletused ei sobi eesti ajalehte. Viktor oli Elsat lohutanud, vabandanud lugejate maitse ja ka oma otsuse pärast, mida Elsa ei olnud temalt oodanud. Nad olid saanud jutule ja Elsa oli avastanud, et ajakirjanik oli rohkem kursis tänapäeva kunsti, kirjanduse ja üldse laiema maailmaga, kui oleks võinud arvata. Ta oleks hea meelega mõlema kirjanikuga tihedamalt suhelnud, aga lähedane sõbrustamine noorema, rinnaka luuletajaga ei olnud nende kitsas seltskonnas soositud ja Elsa oli ammu tõdenud, et hingelisi kontakte ei saanud tellida. Need tekkisid iseenesest. Mõnikord ka siis, kui olukord seda ei lubanud.

Koosviibimine Mihkli korteris oli alanud kombekohaselt. Kõigepealt õnnitleti sünnipäevalast ning anti üle kingitused ja kaastundeavaldused Emmi surma puhul. Igaüks oli midagi kaasa toonud – naised suupisteid, küpsiseid, kilega kaetud taldrikuil võileibu ja sünnipäevakoogi, mis kohe kadusid kööki. Mehed tõid peamiselt pudeleid. Külalised ja kauaaegsed sõbrad käitusid nagu oma kodus. Igaüks teadis, kust leida taldrikud, tassid, joogiklaasid.

Kõigepealt avatigi pudelid. Mihkel asetas grammofonile plaate ja mängis vaikset meeleolumuusikat oma maitse järgi: Mahler, Chopin ja Rahmaninov ... Need olid olnud ka Emmi lemmikud, ja heli oli paraja valjusega, et klaveril asetsev kadunuke ei tunneks end oma kodusel territooriumil unustatuna.

Sellised koosviibimised olid pagulaseestlaste seltskondades Inglismaal saanud juba klassikalisteks. Esimesena hakkas Saksamaa pagulaslaagritest DP-sid^[1.] vastu võtma Suurbritannia. Suurem osa neist suunati Põhja-Inglismaa tehastesse ja vabrikutesse töökohtadele, mida inglased ise pelgasid. Londonis koondunud seltskond oli tulnud eraldi, peamiselt Eesti saatkonna ja kiriku toetuse abil. Neile pakuti paremaid töökohti ja neid peeti eesti ühiskonna esindajateks Inglismaal, vahest küll ainult sellepärast, et nad said elukohad kesklinna, kus asusid saatkond, ajalehe toimetus ja teised pagulastele vajalikud asutused.

Kui külalised olid söönud, kuid mitte veel liiga palju joonud, sest pudelites oli veel küllalt jooke ametlikuks klaaside tõstmiseks, kokkulöömiseks ja toostideks, algas väike tseremoonia.

Viktor ja tema naine Soovi istusid tugitoolides, Mihkel, Elsa ja Pallased sohval. Endine advokaat Ülo Malbe ja tema abikaasa Tuvi tõmbasid söögilaua toolid sohvale ligemale. Ülo kummitas veel Eesti saatkonna pimedaid nurki ja tolmuseid vastuvõtusaale, kuna saadik oli hiljuti surnud ja saatkond likvideerimise faasis. Orvil Nurmets ja Herman Saagiste jäid istuma lauda. Tõsiste napsivendadena hoolitsesid nad pudelite eest. Ka Viktor oli tuntud trimpaja, aga ta kandis rohkem ja jäi paremini jalule. Sel õhtul olid kõik märganud, et kui ta jõudis Mihkli juurde, oli tal juba paar pitsi hinge all. Kõige hullem, mida temalt võis oodata, oli vaidlemine, tülinorimine või kõnepidamine oma lemmikteemal – Eesti kurb saatus ja Välis-Eesti kirjanike piiratud võimalused läbi murda maailmakirjanduse suurde perre. Kui ta sel teemal sattus sõiduvette, ei saadud teda enne pidama, kuni tema naine märku andis, et on aeg koju minna.

Mihkel ei olnud suurem viinavõtja, aga mida rohkem ta jõi, seda vaiksemaks ta muutus. Lõpuks ei öelnud ta sõnagi, jäi lihtsalt magama või külas olles läks omal jalal koju.

Kui igaüks oli endale koha leidnud, tõid naised köögist süüdatud küünaldega sünnipäevakoogi, lauldes selle juurde inglise keeles Happy birthday! Nad asetasid koogi kohvilauale Mihkli ette. Seejärel lauldi Elagu! Mihkel jäi hetkeks mõtlema oma soovi üle ja tõdes, et soovid ei olnud nüüd enam sama lihtsad kui vanasti, ja puhus siis küünlad ära. Ta tänas kõiki kingituste eest. Klaasid löödi kokku. Ka Emmit mälestati lühikeste sõnavõttudega ja tervitustega klaveri suunas ja sooviti talle head reisi, kuhu iganes ta teekond ka viib. Emmi oli olnud akadeemiliste naiste esindaja ja koosviibimisi peeti Laasmate korteris. Mihkel tavaliselt vabandas ennast nii kiiresti kui võimalik ja kadus oma töötuppa „kirjutama”, mis on iga kirjaniku käitumises tavaline ja seda ei pandud pahaks.

Sellest ajast saadik, kui põgenikud pärast sõda Inglismaale jõudsid, oli palju muutunud. Suurimad muutused toimusid 1960. aastatel. Svingiva Londoni noorte revolutsioon tõi kaasa uue moe riietuses, nagu näiteks miniseeliku, millest sai moraalse laostumise märk. Noored olid hakanud vaidlustama iga traditsioonilist väljendusviisi kunstis, kirjanduses, luules, muusikas, tantsus ja teatris. Moodne kunst ja kirjandus aga mõnitas akadeemilisi ja universaalse maailma standardeid. Uut muusikat, nagu Ameerika importkaupa rock’n’roll’i ja Elvis Presleyt, samuti inglaste endi The Beatlesit, võtsid noored vastu vaimustusega, ent klassikalise muusikaga harjunud eestlaste kõrvad kuulsid selles üksnes hirmsat kisa ja lärmi. Need, kes olid kaotanud kõik muu peale selle, mis neile kodus ja koolis kahe kõrva vahele oli tambitud, tajusid moodsat kunsti, kirjandust ja luulet kui seni kehtinud akadeemilisi ja universaalseid standardeid kõigutavat mõnitust.

Selliste haritlaste silmis oli Inglismaast saanud boheemlaste ja biitnikute pesa, kus Elsa Tamm oma riietuse ja taktitu olemisega, rääkimata tema „moodsast” luulekogust, oli rikkunud üksmeelt, mis pärast sõda valitses eestlaste hinnangus ja kõrge Euroopa kultuuri säilitamise püüdlustes. Ameerika ja Inglismaa dekadentne mentaliteet ähvardas kõike, mille eest eurooplased olid võidelnud. Kes nii ei arvanud, oli reetnud eesti pagulasühiskonna rahvuslikud huvid. Ja Elsa jättis vähemalt naiste arvates sellise mulje, ehkki ei olnud päris selge, mis neid rinnakas luuletajas peale tema luuletuste otseselt häiris. Küll aga jälgisid meeste pilgud teda kõikjal, kuhu ta ka ilmus.

Õnnesoovide ja tervitustega jõuti lõpuks Mihkli tulevikuni. Klaasid täideti uuesti. Tuli juua kolleegi, kaasvõitleja, sõbra ja kirjaniku tulevaste plaanide terviseks. Aga enne tuli kirjanikult kuulda, mis tal kavas on.

Mihkel oligi juba tõusnud ja hakanud kõnelema oma uuest eestikeelsest romaanist, kui Viktor, Mihkli parim sõber, kuid ka tuntud tülinorija, püsti kargas ja ägestununa kõigile teatas, et tema Mihkli uue romaani terviseks ei joo. „Eestikeelsete pagulasromaanide kirjutamine on aja raiskamine.” Selle peale võttis terve õhtu äkitselt hoopis teise pöörde.

Mihkel asetas oma viinaklaasi kohvilauale ja tardus paigale, aga mingit vastust ega vaidlust ei järgnenud. Isegi mitte protesti, mida kõik põnevusega ootasid. Mihkel oli nende seltskonnas staar, lugupeetud ja tõesti hea kirjanik. Puhang oli ootamatu ja solvav, aga selles olid mõned sügavamad niidid, mis läbisid kuulajate endi varjatud arvamusi eesti kirjanduse kestvusest välismaal.

Et Mihkel veel ei reageerinud, võttis Viktor uuesti hoogu, nüüd juba tõsisemal toonil, kuigi oli purjus.

„Kurat, Mihkel, kirjuta hoopis üks ingliskeelne bestseller eestlastest. Keegi ei tea, kes me oleme. Isegi inglased ei ole meist kuulnud. Meid ei ole enam maakaartidel. On viimane aeg meid tagasi tuua maailma teadvusse. Inglismaalt on pärit maailma kuulsamad kirjanikud ja parimate rahvusvaheliste kirjanike tõlked. Ainult sina tuleksid sellega toime. Üks bestseller, kurat! Sellise raamatu heaks jooksin terve pudeli.”

Kunagi oli ka Viktor tahtnud kirjutada romaane, aga kurtnud siis, et ei leia ajalehe toimetamise kõrvalt ilukirjanduseks aega. Sama kurtsid ka teised pagulaskirjanikud. Inglismaa olud olid selles suhtes kõige karmimad.

Viktori sõnavõtt oli tulnud nii ootamatult, et seltskond oli jäänud rammetuks. Millegi inspireeriva ootel veel põnevil, hoidis Elsa sõrmi punase kleidi avara dekoltee serval. Viimaks ometi, mõtles ta! Tal olid samad mõtted olnud juba ammu, aga ta ei oleks neid iial sõnastanud, ammugi mitte avalikult. Viktori ettepanek oli tema meelest geniaalne.

Tavaliselt ei võetud Viktori mõttepuhanguid tõsiselt, aga sel juhul pidi sõnavõttu austama. Üleskutse oli esitatud avalikul foorumil ja vajas formaalset vastust.

Seltskond oli veel jalul. Ka Mihkel. Kõikidel olid klaasid käes, kuid keegi ei joonud ja Elsa langes tagasi sohvale. Kui mitte valgustavat ega inspireerivat, siis vähemalt midagi mõistlikku, mõtles ta nüüd. Ta oli juba ammu pannud tähele, et igasugused uued ideed ja ettepanekud tekitasid otsekohe vastuseisu. Mehed olid erineva iseloomuga, sõbrad küll, aga vahel ka kui vastasleerides sarvikud. Sel õhtul oli Viktor võtnud provotseeriva hoiaku. Mihkli kord oli vastata, vastu hakata või teha mõned sobivad ebamäärased kommentaarid. Sellist ettepanekut ei olnud vaja võtta tõsiselt, ei pidanud ka kiiresti ega tõsiselt reageerima. Ka Mihkel oli vintis, võib-olla isegi rohkem, kui võis arvata. Veidi segadusseaetuna vaatas ta külaliste äraootavaid nägusid, nagu ei oleks ta enam kindel, kes nad on, ega lausunud sõnagi.

Tekkis pikem paus.

Selle täitis endine ajaloolane Ülo Malbe, öeldes pahaselt: „Sa unustad, Viktor, et läänemaailm ei ole huvitatud Baltimaade kannatustest, kuna venelased olid liitlased. Nende kuriteod on meelega kustutatud 20. sajandi ajaloost. Ametlik versioon on, et nad olid meie päästjad.”

Viktor viipas keelavalt. „Ma ootan vastust Mihklilt. Sina ei ole kirjanik.” Ja kõnetas Mihklit uuesti: „Sa ei pea kirjutama sõjast ja küüditamisest. Ma mõtlen praegu kirjanik Michael Ondaatjele ja tema raamatutele. Olgu raamatu tagaplaanil Sri Lanka, Aafrika või Eesti. Sina kirjuta inimesest, kellelt on võetud kõik peale inimlikkuse, ja kuidas ta siis hakkab oma hävinenud hingele ehitama uut vundamenti. Iga hea raamat algab samamoodi kaotsi läinud minevikuga ja lõpeb lootuste taastamisega tulevikku. Kellel veel on suurem õigus sellist raamatut kirjutada, kui mitte ühel eestlasel? Ära õpeta ajalugu, ära aruta poliitikat, need asjad selguvad iseenesest. Nii saaks sinust maailmakirjanik, kes juhuslikult, ma rõhutan, juhuslikult, on eestlane.”

Selle peale plaksutati heakskiitvalt.

Ants Pallas arvas siiski, et niisuguse raamatu kirjutamiseks peaks autor perfektselt valdama inglise keelt või siis leidma hea tõlkija. Ta vajaks ka ühiskonna toetust, nagu see oli eesti kirjanikel Rootsis. Keegi ei saanud luua isolatsioonis.

„Maailm on parandajaid ja tõlkijaid täis,” lisas Elsa vahele. „Saaksime siinsamas rakendada nooremaid, kes veel valdavad eesti keelt.”

Ainuke, kes kommentaarile reageeris, oli Soovi. Ta heitis Elsale imeliku pilgu.

Viktor lükkas vabandused kõrvale.

„Mihkel on PEN-klubi liige, tal on tutvusi. Kui raamat on küllalt hea, teed meile kõigile au.” Need sõnad olid suunatud otse Mihklile. „Ma tulin sellele mõttele eile öösel, mõeldes, mida sulle kinkida sünnipäevaks. Siin see siis on! Mis sa sellest arvad?”

Elsa hoidis ikka veel kätt kleidikaelusel, soovides Mihklilt mingit muud reaktsiooni kui vaid käeviibet, et hiljem, hiljem! Aega veel oli. Ta ise uskus, et Viktorile oli pähe tulnud tähtis mõte ja ta oli selle ettekandmiseks valmistunud juba enne peole jõudmist. Traditsiooniliste tervituste ja muu sellise jama asemel tahtis Mihkel kuulda midagi positiivset. Kirjanik oli jõudnud kriitilisse olukorda. Kõik teadsid, et Mihkli kui kirjaniku karjäär oli tema ja Emmi kokkulepitud ettevõtmine, see oli vajalik panus eestikeelse kirjanduse säilimisse paguluses. Aga keegi ei saanud eestikeelsete raamatute honorarist ära elada. Laasmate majandusliku toimetuleku oli võimaldanud Emmi hea töökoht ühes kuulsas Inglismaa laevafirmas. Elsa oli kindel, et Viktor oli ka sellega arvestanud.

Ometi Mihkel vaikis. Ta hoidis ikka veel kõrgel ülestõstetud klaasi ja uuris selle põhja, nagu võiks sealt leida sõnu.

„Sülita välja!” käskis Viktor, nüüd juba vihaselt. Aga ajalehe toimetaja ise oli langenud põrandale, sohva ja kohvilaua vahele, abikaasa Soovi jalge ette, üks küünarnukk laua serval. Naine oli teda mitu korda jakist ja varrukast hoiatavalt sikutanud, aga Viktor oli end lahti rebinud. Kui Mihkel ikka veel ei reageerinud, vehkis Viktor sõbra suunas piibuga.

„Üks speech, kurat! Lase tulla! Sõima meie kuradi saatust, pane tallaga pitsat peale. Aga tee seda nii, et terve maailm kuuleb.” Ta lõi rusikaga lauale. Viinaklaasid kargasid õhku. Hetkeline segadus andis Soovile võimaluse oma mehe täis klaas vahetada ühe tühja vastu. Kõrvaldatud jook kadus sohva kõrval oleva potitaime juurestikku.

Kui Mihkel ikka veel vaikis, käratas Viktor uuesti. „Kui tuleb kõne, siis lase vabalt, muidu mõtleme, et tahad peeretada.”

„Viktor!” Soovi ahmis õhku, aga pani siis suu kohe kinni. Viktor oli nagu puurist välja lastud. Meeste sõprus oli kestnud nelikümmend aastat. Et Viktor oli nii äge, tähendas seda, et ta oli märganud sõbra käitumises midagi võõrast ja häirivat. Soovi arvas, et tegemist ei olnud raamatuga, ja püüdis mõistatada põhjust. Ta vaatas toas ringi. Silmad langesid klaverile, sealt söögilauale, suurele klaaskausile, mis oli täis rosoljet. Aga uhke rosolje oli kõlbmatu. Liiga soolane. Keegi ei oleks uskunud, et Mihkel on nii saamatu. Võis isegi kahelda, kas tulevase maailmakirjaniku pea üldse veel töötab! Pidi Emma just nüüd surema, mõtles ta mõrult, ja ta pilk liikus klaveripingile, mis oli asetatud otse Emmi nina alla. Mis ta sellega küll mõtles? Pidi asend olema sümboolne, endise perenaise austamiseks, või oli Mihkel selle sinna jätnud kogemata? Hea seegi, et ta ei olnud karpi Emmi tuhaga asetanud toolile või sohvale, kus seda oleks tulnud kõnetada. Või veel hullem – söögilauale tühja tooli ette. Hajameelsus või sügav lein? Talle meenus jutt, mida Emmi oli kunagi rääkinud. Nad olid läinud kirjanikule pükse ostma. Mihkel oli äkki garderoobist ostjate sekka ilmunud aluspükste väel, endale suuremat numbrit otsima. Ja ta ei olnud isegi eriti ehmunud, leides end poepõrandal valgetes šortsides. Soovi meelest oli Mihklil alati paar grammi kilost puudu, mis ainult kirjaniku puhul on vabandatav.

Emmi oli oma mehe eest hästi hoolitsenud. Nii püüdis Soovigi oma Viktorit kaitsta kurja maailma küüsist. Ja kes Mihkli eest nüüd hoolitseb? Mees näis olevat šokis. Kahe nädala pesemata nõud olid kuhjunud köögi kraanikaussi. Toidujäätmeid vedeles lahtiselt laual ja letil, ilma et Mihkel oleks märganud hallitust või roiskumise haisu. Soovi oli seda tundnud kohe uksest sisse tulles. Ja Mihkel ei oleks pidanud kõiki pudeleid korraga välja jätma. Pudelid olid nüüd tühjad ja korter laipu täis. Endine kooliõpetaja Orvil Nurmas ja insener Herman Saagiste lamasid üks köögis puu- ja teine vannitoas plaatpõrandal. Emmi ei oleks neid üldse kutsunudki. Herman Saagiste koristati ära järgmisel hommikul koos täis tuhatoosidega ja tolmuimeja abil. Nurmas oli selliste pidude põline nurgakivi. Ta ärkas ise ja leidis tee koju. Lisaks tühjade klaaside rägastikule kohvilaual oli seal ka suur virn taldrikuid. Neid oli ka laua all, igal hunnikuke kõlbmatuid toidujäätmeid. Siin võis tekkida toidumürgitus, mõtles ta murelikult, ja Elsa oleks võinud ennast juba vaikselt liigutada, hakata nõusid pesema.

Soovi vaatas tema kõrval olevat nooremat naist kriitilisema pilguga kui kunagi varem. Ei tea, kuidas seal asjad nüüd edenevad, mõtles ta kaaluvalt. Ta oli jälginud Elsa rinnakaid poose ja jõudnud otsusele, et Mihkel vajas uut naist, aga mitte Elsat. Korter vajas perenaist. Pruun rõngas ümbritses WC-potti, toad olid koristamata. Soovi oli märganud Mihkli lipsul rasvaplekke, tänasest või mõnest varasemast õnnetusest köögis või söögilauas. Siin majas ei julgenud keegi enam süüa. Elsa oma korter oli veel hullem. Oli ju teada, et poetessi majapidamine on sama pitsiline kui tema luule. Praegu ei sobinud nendele asjadele mõelda, aga mõne kuu pärast kindlasti. Ja Soovi hakkas mõttes üles lugema üksikuid eesti naisi, kes sobiksid siia perenaiseks. Leskedel oleks eesõigus. Neid oli jalaga segada, enamasti olid nad korralikud ja seltskondlikult vastuvõetavad. Niisugused, keda Emmi oleks kiitnud, mis oli kõige tähtsam. Soovi lootis, et kui Mihkel leiab Viktori ettepanekule vastuse, mäletab ta ka, kuidas Emmi ei talunud joodikuid ja laaberdamist. Ta hakkas oma käekoti järele kobama, andes märku, et oleks aeg pidu lõpetada, ja tabas Virge Pallase pilgu. Proua Pallas oli just vaadanud käekella. Seinakell näitas pool tundi üle kesköö. Ometi jäid mõlemad paigale. Ants Pallas norskas õndsalt oma naise pehmel õlal ega ärganud ka siis, kui Virge teda ägedalt õlale patsutas. Naised tegid teineteisele nägusid, kuid see õhtu kuulus Mihklile. Sõber pühitses täna oma elu ja leinas oma naise surma. Oleks siiski huvitav kuulda tema vastust. Mõlemad mehed olid nagu kukkunud küülikuauku. Sünnipäev, Emmi surm, viin ja see kuradi urn klaveril olid võtnud Mihklilt küll kõnevõime, kuid mitte veel jalgu alt. Tänane pidu võis olla ka nende viimne koosviibimine, sest Mihkel ilma Emmita ei olnud enam endine. Mihkel oli muutunud inimene.

Kestis aupaklik vaikus, aga Mihkel ei lausunud ikka veel sõnagi. Ta oli uuesti istet võtnud ja klaasi lauale asetanud. Tema selgroog oli sirge, nagu istuks ta munadel.

Soovi leidis, et on tõesti aeg koju minna.

Varasematel aegadel, kui mehed olid liiga palju joonud ja neid ei saadud liikuma, oli Emmi alati üritanud kuulsa ja viisaka märguandega: „Kui kena, et te tulite.” Selle peale seltskond teadis, et tuleb tõusta ja koju minna. Aga Emmi oli nüüd metamorfoos, temast oli saanud kandiline mälestusese. Mihkel oli tardunud sohva servale. Muusika oli lõppenud ja keegi ei võtnud vaevaks panna peale uut plaati. Vaikus, kesköö ja sügisene niiskus pressisid vastu kinniseid kardinaid. Naised olid meeste taga ennast küüru tõmmanud. Nagu emased karud, kes haistsid ebameeldivaid tulemusi.

Elsa konutas sohva nurgas Mihkli kõrval, käed süles. Ta mäletas, kuidas kohe pärast Inglismaale tulekut esimesteks koosviibimisteks üüritud kirikute saalides oli tihti juhtunud nii, et pärast lõbusat juttu, ühislaulmist ja hümni jäid paljud vanemad inimesed toolidele istuma, nagu ei saaks nad hästi aru, kuidas nad olid sinna sattunud. Mihkel näis olevat samuti nõutu.

Ka Soovi triivis ebakindlates vetes. Tema enese kuuekümnes sünnipäev oli veel ees ootamas. Pilk langes uuesti Elsale. Ta oleks nüüd ise tõusnud ja võtnud kätte, kutsunud Elsa appi nõusid koristama, kui Viktor ei oleks tuigerdanud jalule, virutanud oma veiniklaasi lauale nagu trumbi ja teatanud, et läheb peldikusse.

1 DP – displaced person, ümberasustatud isik, II maailmasõja järgses Euroopas sõjapõgenik, kodumaalt repressioonide kartuses lahkunud isik. [ ↵ ]