Читать книгу Mihkel, muuseas - Elin Toona - Страница 5

Mihkel kuulis kõike väga hästi ja jälgis Viktorit toast lahkumas. Ta oli küll palju joonud, aga pigem väsinud kui purjus. Keha nõudis, et ta viskaks end sohvale pikali, aga kuna seal istusid Elsa ja Soovi, siis oli tal tahtmine heita põrandale, pehmele vaibale, kuid kõlbeline kasvatus keelas sellise ebaviisaka käitumise „korralikus seltskonnas”. Ta pilgutas silmi ja püüdis pead klaarida. Pilk langes Elsa rindadele, mis meenutasid Egiptuse püramiide liivaklibuses kõrbes. Elsa oli huvitav tüüp. Mihkel oleks temaga mõnikord pikemalt rääkinud, aga poetessi olemine, välimus ja provotseeriv luulekogu nõudis meestelt ühiskonna huvides ettevaatlikkust. Elsasse suhtuti, nagu kannaks ta kahtlase isiku sõrmejälge, mida naised siis uurisid luubiga, et kindlaks teha, kes oli teda hiljuti käperdanud. Mihkel imestas, et Elsa oli siiski tulnud tema sünnipäevale. Ainuke, mida naised võisid talle pahaks panna, oli see, et ta ei olnud veel abiellunud ja et tal oli olnud paar mitte-eestlasest boyfriend’i, üks inglane ja teine rootslane. Naiste psühholoogia huvitas Mihklit kui kirjanikku. Ta oli seda ammu uurinud ja kasutanud oma romaanides, aga päriselus oli teine asi. Ta oli pannud tähele, et kunagi umbes neljakümnendates eluaastates tekkis paljudes, eriti abielus naistes, tõsine enesekahtluse kriis. Vahest isegi paanika, kuid mitte veel menopaus, aga arusaam, et neil ei ole enam meeste üle sama võimu nagu noores eas. Et seda leevendada, otsiti omasuguseid, loodi ühiskondlike klikke, et siis kambas nagu rindel vaenlast rünnata. Alla jäid noored, eriti ilusad ja üksikud. Ja kui seltskond oli kitsas ja isoleeritud ümbruses, tekkis tihti selline õhkkond, kuhu nooremad, ilusamad ja üksikud naised ei olnud teretulnud. Mitte et neid ei tahetud. Mõned naised haistsid kohe, kuidas käituda, riietuda ja häälitseda. Aga vahest juhtus ka, et ilmus kohale mõni iseäralik tüüp ja kutsus teistes naistes paratamatult esile salahirmud. Meestes muidugi ka, aga hoopis teisel viisil. Keegi ei tahtnud vanaks saada. Enesepäästmine ei olnud kadedus. Südametunnistus sellist väiklust ei lubanud. Sõna „kodanlik” raamis neid hirme väga ilusti, isegi dekoratiivselt, nagu korralikult ja parima portselanserviisiga kaetud kohvilaud pisikeste suupistete ja viisaka jutuga. Jah, nii see on ja nad kõik liikusid samas ringmängus, samas taktis. Keegi ei näinud selles mingit viga, aga vahel juhtus, et üks või teine ei jõudnud enam sammu pidada, oli väsinud ja tal ei olnud enam partnerit.

Mihkel tundis ennast üksi. Kui kirjanik, mitte isegi enam enda nahas, vaid kuskil kaugel, mõnes huvitavamas romaanis. Aga seda romaani pidi ta ise kirjutama. Mitte Viktori soovitusel, vaid Emmi surma pärast. Ta ei olnud enam sama inimene, kes oli elanud siin korteris ligi nelikümmend aastat. Ondaatje jäägu Ondaatjeks ja kuradi Kitzberg mingu põrgu! Ja kriis, kui seda üldse tunnistada, ei olnud tema loomingus. Ta teadis juba väga hästi, et tema kavatsetud romaanil puudub hing, aga ta arvas, et on veel võimeline heade tuntud reeglite järgi seda looma. Ja siis sai ta äkki aru, et puudus ei olnud tema loomingus, vaid tema elus, võib-olla liigagi kaua.

Mihkel istus nüüd Elsast kaugemal, aga mäletas veel tema kaastundlikku soojust läbi särgivarruka, mis oli tuletanud meelde kaminat, tugitooli või voodit. Ebasündsad mõtted, aga tõsi. Vähemalt kolmkümmend aastat oli möödunud sellest, kui võõras naine oli Mihklit puudutanud.

Aga ei, ta eksis!

Mälestus ühest juhuslikust ja unustamatust kohtumisest paari aasta eest kerkis tema silme ette ja mõjus nagu kuum vesi jääpurikale. Mihkel oli teel Eesti Klubi baarist kohvikusse, mõlemas käes veiniklaas. Üks klaas oli Emmile ja teine ühele teisele naisele, kellega nad koos istusid. Ta oli pidanud trügima läbi kitsa koridori, kus asus naiste väljakäik, ja selle ukse taga oli alati pikk saba. Hoides klaase õhus ja trügides kõhuga ja rinnaga, sattus ta vastamisi ühe noore naisega, rind rinna ja kõht kõhu vastu. Ümber pöörata ei saanud. Naine oli piltilus, võõras ja võib-olla inglanna. Nad olid seisnud intiimses läheduses abitult paar minutit, Mihklil mõlemad käed klaasidega õhus. Naine oli sõbralikult naeratanud, ja siis, nagu unenäos, teda suudelnud. Suudlus oli olnud Mihklile suurim üllatus. Naine oli siis uuesti naeratanud ja kadunud naiste väljakäiku. Mihkel ei olnud teda enam iial näinud, kuigi oli alati süüdlaslikult lootnud teda näha iga kord, kui oli klubis. Üllatus oli tulnud sellest, et kuigi Mihkel oli abielumees juba ligi nelikümmend aastat, oli see esimene kord tema elus, kui ta oli äkki mõistnud, kui erootiline võis olla lihtne suudlus õiges kombinatsioonis ja õige inimesega. Ja siis ta oli taibanud, et Emmi, keda ta armastas ja kellega ta oli rahulikus abielus, ei olnud üldse seda tüüpi. Ta oli hiljem kodus püüdnud näha Emmit sama erootilise võlurina, kuni sai aru, et niisuguseid elamusi tuleb ette ainult kord elus. Kui üldse!

Aga siingi ta valetas enesele, kuna oli juba võtnud ennast petva hoiaku – nüüd, mil ta seda enam ei vajanud, ei olnud enam mõtet midagi salata. Siiski, ta ei oleks kunagi sellest kellelegi rääkinud. Ta ei julgenud sellest isegi und näha kartuses, et sonib sellest Emmi kõrval magades.

Et ta pidi just sellele täna mõtlema!

Midagi ei juhtunud! Ta tundis nüüd veel suuremat süümepiina, et kahetses selle hetke käestlaskmist. Ta oli jäänud truuks oma saatusele ja kohustustele nagu kord ja kohus. Ta elu, kõik kuuskümmend aastat, olid tema ümbert pühitud; tema igapäevane tegevus, milles ta osales harjumusest, kui Emmi teda vajas või sööma kutsus, tema vaikne ja eksistentsiaalne üksildus, mida ta vajas loominguks, tema kindlus – kõik see oli kokku varisenud ja muutunud liivaklibukõrbeks.

Tänasest peost oli tema loomingulisele hingele langenud vaid iirlaste wake^[1.], millele pidi järgnema pikem joomine. Järelehüüd kadunule. Sõprade najal edasi järgmisse kõrtsi tuigerdamine ja hommikune peavalu, mis annab teada, et uus päev koidab. Armetult tuttav tunne! Sellises meeleolus võis langeda enesehaletsusse nagu lemmiktugitooli, mille kaissu võis ennast mõneks ajaks unustada. Aga mitte veel.

Ta vaatas oma sõprade nägusid ja luges neist sedasama romaani, milles nad olid kõik peategelased, tantsupartnerid, kolleegid, eestlased, pagulased ja – eluvõõrad. Kõik nad olid jõudnud oma kohale samas rongis, mis ei peatunud enam kuskil pärast 1944. aastat, ja kui peatus, siis alati mõnes võõras linnas.

Mihkel oli sel septembrikuu hommikul kuuekümneaastases kehas, aga tema unistused olid kaheksateistaastase noore tudengi omad. Ta oli kui vastsündinu, astumas esimest sammu ühest elust teise. Mitte rändava hingena. Lihtne noor põgenik koos teiste põgenikega, oli ta tundnud ärevust teadmata tuleviku ees, mis teda ülemeremaal ootab. Surm või uudismaad, millest oli ainult lugenud. Portfellis dokumendid, gümnaasiumi lõputunnistus, taskunuga, päts leiba ja mõned isa ja ema fotod. Isa oli küüditatud Siberisse. Ema oli jäänud koju oma meest tagasi ootama. Ta saatis poja teele värske pätsi leivaga ja Jumala õnnistusega. „See on eestlaste viis rasketel aegadel,” olid ta viimased sõnad. Kohvris olid vahetusriided, aluspesu ja tema esimene romaan, mille tint oli vaevu kuivanud. Paljud noored maailma läinud maadeavastajad olid lahkunud kodust vähemaga.

Mihkel ei avastanud ühtegi uut järve, ka mitte Aafrika hõimu, küll aga iseennast ja põgenike piiratud võimalusi sõjast toibuvas maailmas, eriti Inglismaal.

Emmi surm oli pühkinud kõik olulisemad jäljed tema pagulasteelt. Ta seisis uuesti Tallinna sadamas, portfell ühes, pisike kohver teises käes. Tagasi minna ei saanud.

Inglismaa kannatas sõja kitsikuses, aga ühiskond jäi püsima ja sellega koos nende kuulus klassideks jagamine ja välismaalaste võõrastamine. Vähesed haritlased said oma elud tagasi. Põhja-Inglismaa haiglatesse, vabrikutesse ja tööstusse jäädi pensionieani. See oli Viktori saag, mida ta oli teritanud juba aastaid, ja nüüd oli ta pööranud selle Mihkli, sõbra elupuu kuivanud okste poole. Mis seal enam pügada, kui alles on vaid hagu?

Kuid Mihklil läks siiski paremini. Ta kohtas Emmit Saksamaal Inglise tsoonis laagris ja mõlemad noored tüüriti Inglismaale. Kirjanikku sponsoreeris saatkond ja ta sai jääda Londonisse, kus Viktor Koorits oli juba asutanud esimese eestikeelse ajalehe. Mihkel ja Emmi abiellusid. Mihkel kirjutas ajalehele artikleid, aga peamiselt romaane, mis trükiti Rootsis ja levitati tellijatele globaalselt. Ta oli ainuke eesti kirjanik Inglismaal. Emmi sai töökoha laevafirmas. Tema palk võimaldas Mihklil jääda koju ja kirjutada, aga ta taipas peagi, et oleks pidanud minema teiste kirjanikega Rootsi. Eestlaste ühiskond Inglismaal oli tema jaoks liiga kitsas ja konservatiivne. Puudus loomeinimesele vajalik õhkkond ja sarnaste huvidega seltskond. Peale Viktori, kelle abikaasa Soovi oli aktiivne tegutseja, ning ka Emmist sai peatselt üks juhtivaid seltsitegelasi.

Mihkel oli vaba, et kirjutada. Ta väljus oma töötoast meeleldi vaid Emmi kutse peale söögilauda või kui oli oodata mõnda tähtsamat külalist. Emmi hoolitses ka selle eest, et Mihkli parim ülikond rippus alati valmis ukse taga ja särk oli triigitud. Mihkel kui Inglismaa ainuke tõsiselt tunnustatud ja ühiskonnas auväärne eesti kirjanik oli elanud rahulikult ja kõikide mugavustega nelikümmend aastat enda loodud muinasmaal, millest ta kirjutas ja millega leevendas eriti vanema põlvkonna valu kaotuste ja karmi saatuse pärast. Nagu enamasti kõik eestlased, suhtles ta inglastega vähe, sest leidis nendega vähe ühist. Ja inglased suhtlesid nendega sama pealiskaudselt nagu teiste välismaalastega.

Mihkli pilk liikus nüüd Elsa rindadelt klaverile ja matusebüroo pakikesele. Ka Emmi oli omakorda jõudnud kaile ja nüüd tuli ilma temata edasi minna. Aga kahjuks oli ta nii hoolega oma mehe eest hoolitsenud, kirjaniku elu lihtsustanud, et ühtlasi oli nüüd kadunud kõik, mida Mihkel oli pidanud iseenesestmõistetavaks. Abielumees ja oma loomemaailmas elanud kirjanik ei märganudki enda ümber toimuvat ja oli oma eluga nii harjunud, et ei tundnud millestki puudust. Sellest ideaalsest elust ei olnud nüüd enam muud alles kui üksnes vana portfell ja väike kohver, mis lebasid magamistoa kapi põhjas. Viktor oli soovitanud ingliskeelse bestselleri kirjutamist inimesele, kes ei teadnud, mis oli tema enda kappides ja köögi sahtlites. Kuradi Viktor oli visanud tema jalge ette aegunud, kaduva muinasmaa kirjaniku, Mihkel Laasma laiba. Ja nõudnud, et ta ärkaks uuesti ellu. Nii, et temast peaks saama maailmakuulus Kalevipoeg.

Mihklil oli olnud valmis sobiv ja terav vastus, kui tema silm libises Elsa dekolteelt Emmile ja sealt edasi kõlbmatule soolasele rosoljele. Ta pidi tõdema, et suurimad muutused olid juba toimunud. Emmi teekond oli nüüd tähtede rajal, aga tema, Mihkel, oli libisenud tagasi tünni põhja, kust oli vaja end uuesti välja upitada. Jumal lõi endale uue maailma seitsme päevaga. Tema ei olnud kahe nädala jooksul oma vooditki üles teinud.

Seltskond istus tardunult kummitavalt vaikses ja külmas toas. Väsinud reisijad, kes olid oodanud nelikümmend aastat sama rongi, mis ammu rööpaist välja jooksnud. Selle väärtuslikumad osad olid metallivargad ammu laiali vedanud. Aga nii kaua, kui seisma jäänud seinakellad näitasid õiget aega kaks korda päevas, võis vastu pidada. Ikka leidus keegi, kes neid lohutas, nagu seda tegid saadikud vabariigi aastapäevadel. Pärast ergutavat kõnet mindi koju, keerati vanad kellad uuesti tiksuma ja tunnid jätkasid tuntud tiiru.

Pärast Viktori rünnakut oli Mihklile antud võimalus: kas jätkata kellamehe rolli eestikeelsete raamatutega või muretseda uus ajanäitaja?

Aga mitte täna, vastu hommikut, arvas Mihkel väsinult. Ta ajas selja sirgu, pani käed põlvedele ja tõusis jalule.

„Soo!” ütles ta lõpliku tooniga. „Soo! Kallid külalised, sõbrad, kaasmaalased ja kolleegid. Ma tänan teid tulemise ja varsti koju minemise eest. Mina lähen nüüd magama!”

1 Iirlaste traditsiooniline surnu pidulikult siitilmast ärasaatmine. [ ↵ ]