Читать книгу Seekord igaveseks - Elisabeth Kelsey - Страница 4

“Oled ikka mõrd küll, Alicia,” ütles Martin, kusjuures polnud aru saada, kas see oli öeldud tunnustavalt või hukkamõistvalt.

“Nii meeldiv on sinu hääles vaimustust kuulda.”

Alicia sirutas end uniselt. Mis võib olla parem suurepärasest seksist enne rasket tööpäeva?

Martin tõmbas kinni püksiaugu lukku, kuid särk takerdus selle vahele.

“Kurat küll!” vandus ta.

“On sul abi vaja, kallis?” kudrutas Alicia, kuigi tal ei olnud plaaniski voodist tõusta.

Vastuseks sai ta vaid tõreda pilgu. Alicia kehitas oma nagu voolitud õlga ja peen siidine õlapael langes sellelt maha.

“Mille kuradi pärast sa Carolaga rääkima hakkasid?” küsis Martin luku kallal pusides.

“Esiteks – taltsuta oma keelt. Teiseks – mis ajast ma sulle aru pean andma?”

Alicia vaatas tähelepanelikult oma hoolitsetud küüsi – järsku on lakk kuluma hakanud? Tulemus oli rahuldav, kuid selleks, et Martinit tigedaks ajada, võttis ta öökapi sahtlist lakieemaldaja ja vatipadjad ning hakkas lakki maha võtma.

Martini nägu muutis aegamisi värvi. Aliciale tundus isegi, et veel hetk ja mees läheb lihtsalt lõhki nagu ülerõhus aurukatel.

“Alicia!” pahises mees.

“Mida?”

Hallid silmad väljendasid kõrgemal tasemel süütust ja mittemõistmist.

Martin hingas välja ja näo järgi otsustades hakkas kümneni loendama. Samal ajal valis Alicia oma uue punase lemmikvärvi küünelaki ja hakkas küüsi üle võõpama. See protsess köitis teda nähtavasti palju enam kui vihast keeva armukese tiraadid.

“Kuidas sa võisid küll Carolale ütelda, et sa minuga magad?” suutis Martin lõpuks endast välja pigistada.

“Kallike, seda, millega meie sinuga tegelesime, ei saa ju ometi magamiseks nimetada, ehkki harilikult nimetavad silmakirjalikud inimesed seda just niimoodi. Mina eelistaksin loomulikult sõna “seks””.

“Sülitan sinu eelistuste peale,” vaidles Martin vastu.

“Seda tean ma sinutagi suurepäraselt. Tunnen Carolale siiralt kaasa. Sinuga tal kerge ei ole. Loomulikult, kui ta sulle selle “mõrd Alicia” juurde tagasipöördumise andestada suudab!”

“No mispärast sa ometi talle ütlesid, et me siiani lähedased oleme? Sa ju tead, kui suuri lootusi ma sellele abielule panen!”

“Carola küsis minult, kas oleme sinuga suhte katkestanud või mitte ja mina vastasin talle ausalt. Ma ei mõista, miks ma talle valetama peaksin? Kui sa tõepoolest oleksid tahtnud minust lahku minna, ei oleks sa kaks korda nädalas siia tulnud. Ja üleüldse – pärast seda, kui me just seksinud oleme, on rumal stseene korraldada.”

“Kurat!”

“On see nüüd sinu armsaim sõna?”

“Teadsin, et ei oleks tohtinud enam siia tulla.”

Martin laskus raskelt Alicia kõrvale voodile ning võttis pea käte vahele.

“Mina sind ei kutsunud,” vastas Alicia rahulikult.

Tal oli Martinist natuke kahju, kuid ta ei kavatsenud oma nõrkust välja näidata. Eriti siin. Alicia vaatas tähelepanelikult oma küüsi ja noogutas rahulolevalt.

Jah, see värv sobib hästi halli kostüümi ja krokodillinahast kotiga.

“Miks mul piisab ainult ühest pilgust sinule, et pea kaotada?” küsis Martin.

“Pole aimugi.”

Alicia kehitas õlgu.

“Ehk ei peaks sa mind vaatama, kui Carola miljonitega abielluda tahad. Muide, temast saab suurepärane naine. Vähemalt võid sa kindel olla, et sured sarvedeta. Vaesekene!”

“Miks ta vaesekene on?” uuris Martin kahtlevalt.

“Sellepärast, et kui sarved tõepoolest pähe kasvaksid, ei oleks Carola enam ammu võimeline liikuma. Olete ju üle poole aasta kihlatud olnud.”

“Seitse kuud.”

“Ja kahe nädala pärast on sinu pulmad.”

Martin kehitas vaid õlgu.

“Pärast kõike seda, mida sina talle kokku rääkisid, ei ole ma selles enam kindel.”

“Ütle veel, et ma ise tulen sinu juurde ja viskun sulle kaela, nagu oleksin sada aastat end tagasi hoidnud. Või on Carola nii külm, et sa tahad lihtsalt normaalset seksi?”

“See ei puutu sinusse!” nähvas Martin vastu.

“Mitte nii ägedalt,” muigas Alicia, “ja vaata, et Carola sinu tänasest visiidist teada ei saaks!”

“Mida ma pean tegema, et sa minu elust kaoksid?” küsis Martin peaaegu nuttes.

“Piisab lihtsalt ukse sulgemisest väljastpoolt,” vastas Alicia rahulikult.

Praegu ei olnud tal armukese vastu, keda ta tänasest hommikust alates endiste hulka luges, enam mitte piisakestki kaastunnet. Martin ilmus siia hommikul pool kuus, ronis kohe voodisse ja pärast esitas kõike nii, nagu oleks Alicia tema visiidist ainult unistanud. Sellega oli mees tema silmis demonstreerinud matsluse tippu ja tarbijalikku suhtumist.

Kahe abieluaasta jooksul oli Alicia sellisest asjast võõrdunud, kuid paistis, et tuleb uuesti harjuda…

Alicia tõusis ja heitis õhukese hommikumantli kõrvale. Ta võttis punase atlasspesu ja hakkas seda aeglaselt selga tõmbama, jälgides peeglist Martini reaktsiooni. Näis, et mees on jälle valmis Carola unustama, ei tea mitmendat korda juba.

Martin tõusis, astus Alicia juurde ja asetas käe naise puusale.

“Sa pidid ju minema hakkama,” tuletas naine mehele rahulikult meelde, lükates tema käe oma puusalt ära.

Oleks Martin vaid teadnud, mida tähendas naisele end vaos hoida! Alicia oli alati aus, vähemalt enda vastu – Martin oli suurepärane armuke.

“Seks sinuga oli lausa jumalik ja armukesena oled sa mulle alati meeldinud. Inimesena aga oled sa eemaletõukav,” teatas Alicia rahulikult pluusi selga tõmmates. “Mina ei petnud sind kunagi, kui arvasin, et sa minusse tõsiselt suhtud. Kuid mind on ära tüüdanud üheöömadratsiks olemine ainult selle pärast, et sinu pruut otsustas pärast abielutõotuse andmist pühakuks hakata. Loodan, et sellest miljonite pärijast saab sulle normaalne naine. Vastasel juhul pead terve elu mind meenutama.”

“Kurat võtaks, Alicia, kuidas sa ei mõista? Ma ei saa sinuga abielluda.”

“Olen ma seda kunagi sinult palunud?” küsis Alicia siiralt. “Aitäh, aga ainuüksi mõte sellest ajab mind iiveldama. Mind rahuldab täiesti kohustusteta üksiku inimese elu. Kõik, mida ma sinult tahaksin, on pisut austust ja tänulikkust. Kahjuks ei ole sa tänulikkuseks võimeline. Mul oli väga ebameeldiv kuulata, kuidas sa kõigiga minu seksuaalseid võimeid ja isusid arvustasid. Aitab, Martin! Oleme niigi hoogu sattunud. Viimati hõivasid sellised mängud mind kaheks aastaks. Ma ei taha seda rohkem.”

Alicia oli juba selga tõmmanud halli pükskostüümi ja seadis oma pikki kastanpruune juukseid kuklale krunni. Ta võttis kapist ülikõrge kontsaga helepunased rihmikud ning pani need jalga. Ansambli lõpetas kingadega samas toonis krokodillinahast kott.

“Tähendab, sa lihtsalt tasusid kõigest Carolale rääkides mulle kätte.”

Martin oli oma leidlikkusest vapustatud.

“Kas sa tõesti arvad, et ma võin nii madalale langeda?” Suurest imestusest katkestas Alicia isegi ripsmete värvimise. “Muidugi mitte. Ma olin lihtsalt aus õnnetu naisterahvaga, kes peab sinuga ühe katuse all elama. Ja tead mis, Martin, kui Carola ei oleks sulle skandaali korraldanud, ei oleks sa iialgi seda juttu alustanud ning mina ei oleks leidnud põhjust sinu ukse taha tõstmiseks. Nüüd aga head aega! Tahaksin väga “hüvasti” öelda, aga isegi New Yorgis tuleb meil vahel teineteisega kohtuda. Kahju!”

Alicia pani prillid ette ja Martin mõistis, et vestlus on läbi. Tema ees ei olnud enam peen ja kirglik naine õhukeses siidhommikumantlis, vaid hoopis “mainete õgija”, New Yorgi juhtiv restoranide kriitik Alicia Wolf.

“Tähendab kõik?” küsis Martin teab millele lootes.

“Tähendab kõik,” kinnitas Alicia rahulikult.

Alicia ei teadnud ise ka, mis oli teda sundinud Carolale tõtt ütlema. Ehk naiste solidaarsus? Võib-olla solvumine Martini peale, ehk ka pisike kättemaksusoov, kui ebameeldiv see Aliciale endale ka ei tundunud.

Lõppude lõpuks, mis hea pärast ma end iseenda ees õigustama pean? mõtles Alicia, lõigates ette mingile Bentley idioodile. Carola küsis ja mina vastasin talle ausalt. Martin on selles ise süüdi, et ta sule sappa sai. Ma ei helistanud talle kordagi ega palunud kohale sõita. Jah, me sobime teineteisega nagu taba ja võti. Seks võib-olla oli Ericuga parem, aga ma ei taha sellele mõeldagi. Eric, nagu ka Martin, on minevik. Olen jälle vabas vees!

Alicia parkis uljalt toimetuse maja ette ja väljus oma uuest Mini Cooperist ning patsutas autot õrnalt kapotile. See sõiduriist oleks nagu spetsiaalselt Alicia jaoks tehtud. Igal juhul usaldas ta autot palju rohkem kui mehi.

Ma ei mõelnud ilmaaegu, et sina ka tüdruk oled, mõtles Alicia rahulolevalt naeratades.

Ta lülitas signalisatsiooni sisse ja suundus toimetusse. Igast kandist uuritud moraalsed probleemid võis õhtusse edasi lükata, praegu seisid ees tähtsamad asjad.

“Tere, Lis,” kuuldus igalt poolt.

Alicia kõndis mööda pikka koridori siia-sinna sõeluvate kullerite ja jooksupoiste eest osavalt kõrvale põigeldes. Ta läks õnnelikult naeratades, sest siin oli tema koht, siin tundis ta end kindlalt, siin oli ta selline nagu oma unistustes.

Tema töölaud asus suures toas, mille akendest paistis Hudson. Alicial kui ajakirja kõige nimekamal kaastöötajal oli privilegeeritud koht akna juures, kuid sellega tema soosimine ka piirdus. Nagu kõik ülejäänud ajakirjanikud, pidi ka tema oma töö õigeaegselt ära andma ja selles mahus, mida oli nõudnud toimetaja.

Alicia istus rahuldustundega mitte eriti suure, kuid igasuguse kraamiga üle külvatud laua taha ja lülitas arvuti sisse. Tegelikult eelistas ta töötada öösiti kodus. Just siis kirjutas ta oma kõige paremad retsensioonid, tänu millele oli ta teinud suurepärast karjääri, muutudes tundmatust ja mitte kedagi huvitavast äsja kolledži lõpetanust restoranikriitika täheks.

Tundes tuttavaid kannatamatusetorkeid sõrmeotstes, avas Alicia lõpetamata artikli ning asus tööle. Viimane hävitav fraas oli juba valmis ekraanile ilmuma, kui Alicia kõrva äärest kostis:

“Lis, ülemus kutsub sind!”

Alicia võpatas ja ohkas rahulolematult – fraas peitis end jälle kusagile ajukäärude vahele ning ta ei teadnud, kas tal õnnestub see sealt uuesti üles leida.

“Just sellepärast mulle meeldibki kodus töötada,” pomises ta, taipamata, miks peatoimetajal teda vaja on.

Viimasel ajal oleks ta nagu kõik tööd õigeaegselt esitanud. Juba mitu kuud ei olnud ta materjalidega hilinenud, andes need vahel ära isegi enneaegselt. Fotograafiga, selle käpardist idioodiga, kes oskas oma fotodel kõik kulinaarsed šedöövrid täiesti eemaletõukavaks muuta, oli ta osanud sisse seada head suhted.

Alicia lahendas probleemi lihtsalt – ta nõudis fotograafilt üleminekut välkvõtetele ning vaatas nüüd kõik kohapeal ise üle.

“Kui kutsub, siis tuleb minna,” resümeeris Alicia ohates.

Vahetades paljude kaastöötajatega tervitussõnu ja küllaltki siivutuid nalju, liikus ta kiiresti edasi. Lõpuks sai ta käigu pealt lahendatud koguni ühe loomingulise vaidluse, mis oleks äärepealt kakluseks üle läinud. Kaks ummikut kitsastes koridorides ja mõned kolleegid, kellega oli vaja “kunagi kohtuda ja lobiseda”, ning Alicia jõudiski peatoimetaja ukse taha.

“Tere hommikust, mister Stepelthorn!” tervitas ta peatoimetajat ja mõõtis tugitooli kaugust, et sinna hooga langeda, nii nagu ta seda alati tegi. Peatoimetaja kabinetis olid mõnusalt pehmed tugitoolid.

“Ma olin just artiklit lõpetamas, kui sa mind…”

Alicia takerdus ning jäi tõtt vaatama mehega, kes samuti peatoimetaja kabinetis oli. Niimoodi ta seisma jäigi.

Pikk tume brünett, kelle juuksed olid kuklasse kinnitatud, tõusis, naeratas Aliciale ja sügas närviliselt oma nimetissõrme, kus veel pool aastat tagasi oli hiilanud peenike kuldne rõngas.

“Eric?” hüüatas Alicia nagu ei usuks ta oma silmi.

Mees naeratas oma täpselt välja joonistatud huulte nurkadega. Kui tuttav oli Aliciale see naeratus! Ta noogutas tervituse märgiks.

“Mida see tähendab?” küsis Alicia kurjalt, surudes alla soovi oma sõrme puudutada, et veenduda – sõrmust ei ole seal enam juba kuus kuud.

“Usun, et kedagi ei ole vaja kellelegi esitleda,” ütles peatoimetaja ja kohendas särgikaelust, nagu oleks see talle väikeseks jäänud. “Lis, Eric töötab nüüd meie ajakirjas. Oled ju ammu head fotograafi nõudnud. Nüüd hakkate koos töötama.”

“Mister Stepelthorn, kas võib paar sõna?” Alicia naeratas piinatult Ericule.

Mees kehitas vaid õlgu, nagu ütleks kogu oma olemusega “ma nägin seda ette” ja väljus koridori.

“Mida see tähendab?” küsis Alicia peatoimetajalt tigeda sosinaga.

“Korralikku fotograafi nõudes oled sa mulle juba hallid juuksed tekitanud. Eric on parim, mida sa veel tahad?”

“Aga, mister Stepelthorn, Eric on minu, kriipsutan alla, minu endine mees! Ma keeldusin temaga töötamast siis, kui me abielus olime. Kas te tõepoolest arvate, et hakkan temaga töötama nüüd, kus ma pool aastat lahutatud olen olnud?”

“Aga, Lis, sina oled parim kriitik, tema parim fotograaf – kõigevägevam ise pani teid koos tööle.”

“Tähendab, teie olete nüüd meie Issand Jumal?” tundis Alicia huvi.

“Lõpeta jumala teotamine,” palus Stepelthorn kiiva kiskuva näoga.

Ta teadis, et jutuajamine tuleb raske, aga et nii raske, seda ei osanud ta ette näha.

“Ma ei hakka temaga koos töötama,” teatas Alicia kategooriliselt, vaevumata häält tasandama.

Las Eric kuuleb pealegi! Kas ta tõepoolest arvab, et Alicia viskub tema embusesse? Millele ta New Yorki tagasi pöördudes üldse lootis? Oleks võinud jääda Gröönimaale oma pingviine fotografeerima. Ta ju tahtis seda nii väga.

“Sa hakkad koos Ericuga tööle,” läks Stepelthorn samuti üle kõrgetele toonidele. “Ja ära pane mind sinus kui professionaalis kahtlema. Kui sa töö pärast ei suuda oma isiklikke emotsioone taltsutada, ei ole sul õigust end ajakirjanikuks nimetada! Arvasin, et oled tunduvalt professionaalsem, Alicia!”

Kuulnud, et “pea” nimetab teda täisnimega, mõistis Alicia edasise vaidluse mõttetust. Lõppude lõpuks on Stepelthornil õigus: kui mingid hingepiinad ja üleelamised segavad töötamist, ei saa teda professionaaliks pidada. Seda enam, et lahutus oli kaalutud otsus, läbi mõeldud ja mõlemapoolne.

“Pool aastat on möödas, Lis, kaua võib üht ja sama nätsu närida? Kas sul endal ei ole veel kõrini? Eriti veel sellepärast, et lahutuse algatasid just sina.”

Alicia langetas silmad.

“Muide, pärast lahutust kinnitasite kõigile, et jääte sõpradeks. See ongi suurepärane võimalus kõigile ja igaühele tõestada, et ei sina ega Eric pillu sõnu tuulde.”

Stepelthorn avas ukse ja palus žesti abil Ericul tagasi tulla. Alicia ohkas lootusetult ja püüdis seista niimoodi, et Eric jääks temast võimalikult kaugele.

Kuidas ka ei keerutaks, aga Stepelthornil on õigus, mõistis naine, kuigi seda fakti oli väga ebameeldiv tunnistada.

Skandaali süüdlane tegi püüdlikult näo, et ei mõista siin just toimunut, kuid Alicia nägi meest siiski tugevat rahutust tundmas. Oo, Alicia teadis suurepäraselt, mida tähendab pliiatsi keerutamine pikkade osavate sõrmede vahel!

“Tähendab nii! Kõik küsimused on lahendatud ja me võime töö juurde asuda,” ütles Stepelthorn mingeid pabereid ringi tõstes. “Lis, kas sul on praegu fotograafi vaja?”

“Ma vajan viisteist minutit vaikust, et saaksin lõpetada retsensiooni uue Jaapani restorani kohta. Kuna retsensioon on mahategev…”

Stepelthorn muigas väljakutsuvalt.

“Kirjutan ka kiitvaid retsensioone, aga ainult siis, kui on, mille eest kiita!” pahvatas Alicia.

“Vabandust!”

Mees tegi näo, nagu kahetseks ta siiralt.

“See restoranike ei meeldinud mulle kohe üldse mitte. Täielik armetus. Ja siin pole millegi üle naerda, mister Stepelthorn!

Otsustasin arvustamisega tegelema hakata just sellepärast, et saaksin oma arvamuse välja ütelda. Kui käite seal ära ning see rõvedus teile meeldib, võite õienduse avaldada.”

“Ah, olgu, Lis,” kiirustas Stepelthorn teda rahustama, “lihtsalt enamik sinu retsensioone on negatiivsed.”

“Maineõgija,” pomises Eric.

See oli esimene sõna, mida Alicia mehelt poole aasta möödudes kuulis. Seda ei saa karistamata jätta! Ta heitis Ericule hävitava pilgu.

Stepelthorn tegi püüdlikult näo, et tal nina sügeleb, lootes, et Alicial jääb tema muhelus tähele panemata.

“Restoranide hirm” mõistis, et seda vaidlust ei ole mõtet jätkata. Need kaks on juba oma jõud tema vastu ühendanud ning irvitavad avalikult. Ta lihtsalt naeratas, kohendas elegantse žestiga oma juukseid ja märkas rahuloluga, kuidas nii Stepelthorni kui Ericu pilkudesse ilmus vaimustus.

“Kas rahunesite?” küsis Alicia ametlikul toonil.

Mehed olid hämmingus.

“Vaat nii,” jätkas Alicia, nagu ei oleks midagi olnud, “Jake’i vastikud fotod kuluvad sinna just ära.”

“Millest sa edaspidi kirjutada plaanid?”

“Loen tellijate kirju ning oma elektronposti ja leian ehk sealt mingi vihje. Päris mitu korda on juhtunud, et lugejad on mulle restorani soovitanud või vastupidi, nende peale kaevanud. Kas teil mulle rohkem küsimusi ei ole?” tundis Alicia huvi.

“Ei, võid minna!”

Alicia tõusis, saatis Stepelthorni poole naeratuse ning noogutas ükskõikselt Ericu suunas ja väljus kabinetist.

“Ära pööra talle tähelepanu!” lõi Stepelthorn käega, kui uks naise taga kinni langes.

“Olen juba nende kahe aasta jooksul, mis me koos elasime, sellega harjunud,” ütles Eric rahulikult. “Alicia peale solvuda on lihtsalt rumal. Ta ei saa vahel ise ka aru, mida ja, mis peamine, miks ta niimoodi teeb.”

“Oled tubli,” ütles peatoimetaja rahulolevalt käsi hõõrudes. “Aga nüüd hakkame arutama sinu uue ametiga kaasnevaid kohustusi. Ja, Eric, mul on hea meel, et oled nüüd meie meeskonnas.”

Stepelthorn oli üllatunud Ericu enesevalitsusest ja rõõmustas veel kord, et oli sellise professionaali saanud. Pärast niisugust kohtumist oma endise naisega ei oleks isegi tema, Stepelthorn, suutnud nii raudselt rahulikuks jääda. Osales ju Eric aktiivselt vestluses, kuid käitus nii, nagu ei oleks midagi juhtunud. Ehk vaid Alicia mõistis, milline tulekahju praegu Ericu hinges põleb: sulepea keerles tema sõrmede vahel tohutu kiirusega.