Читать книгу Pahviks löödud - Elle James - Страница 4

Sean McNeal sammus hotellisviidi magamistuppa, hoides ühel käel kohvitassi. Ta seisatas hetkeks, nautides vaatepilti magavast õigusanalüütikust Tessa Janine Bartonist. Naine nõudis tungivalt, et teda kutsutaks TJ-ks, põhjendusel et Tessa kõlas liiga magusana ning ta ei pidanud end magusaks, kuigi Sean oli teist meelt.

Naise lõuani ulatuvad liivakarva blondid juuksed olid poolringis üle kogu padjapüüri laiali laotunud ning tema põsed olid ikka veel roosakad varajastel hommikutundidel armatsemisest. Üks joon, mis mehele TJ juures kõige rohkem meeldis, oli intensiivsus, millega naine kõigele pühendus – tööle, poliitikale ning eriti seksile.

Mees oli teda kõigest kaks nädalat tundnud ning hoolimata vandest mitte kunagi lasta ühelgi naisel radariulatusest välja hiilida ning tema kaitsepositsiooni läbi klobida, tundis Sean, et TJ oli just seda teinud. Viimase paari päeva jooksul oli Sean mõelnud ohtlikke mõtteid igavikust koos ühe naisega – see oli oja tema teadvuses, mida mööda ta polnud kunagi ujunud. TJ Barton oli sportliku keha, elukire ning võimega naerda just siis, kui seda on kõige rohkem vaja, mehele naha alla pugenud.

Mees oli tõsiselt armunud, kuid selmet seda kahetseda ärkas Sean iga päev, oodates naise näo nägemist padjal, mis asus tema oma kõrval. Mis juhtuks, kui nad Ühendriikidesse naaseksid ning jätkaksid kardinaalselt erinevaid elusid? Kas ta oleks jälle igavesti vallaline poissmees, kes on täielikult pühendunud tööle ega millelegi muule?

Sean ei tahtnud mõelda kaugemale tänasest päevast ega linade vahel lebavast TJ alasti kehast. Tööle minemise asemel tahtis mees lipsu minema heita, äriülikonnast, milles tundis end võõrkehana, välja ronida ning naisega koos alasti olla. Võib-olla veeta päev voodis, tabada uuesti möödunud armuöö maagiat.

Kahjuks aga ootas teda töö nagu ka naist. Sean kummardus allapoole ning suudles TJ-d kõrvatagusele tundlikule kohale – sellele tundlikule punktile, mis ajas TJ-d hulluks. „Ärka üles, unimüts.”

„Mmmmm.” Naine sirutas end, paindlik figuur joonistus linade all välja. „Mis kell on?” Tema hääl oli nagu pehme liivakrudin, seksikas sosin, mida varjutas uni.

„Sinu koosolek algab kahekümne minuti pärast.”

Naise keha kangestus keset ringutust ning silmad avanesid lennukiirusel. „Mida?”

Mehele meeldis hirmsat moodi see, et TJ silmad olid sügavpruunid nagu tume šokolaad, olles liivakarva blondidele juustele kontrastiks. „Sul on kakskümmend minutit aega, enne kui sind saatkonnas oodatakse.” Sean andis naise reiele laksu. „Tõuse üles.”

„Miks sa mind varem ei äratanud?” TJ tõusis istukile, lina vajus ümber piha, paljastades nii tema sileda naha ning ülakeha ja nipsakate rindade pingul jooned.

„Sa nägid nii seksikas välja, ma ei tahtnud sind üles ajada. Pealegi on saatkonnani kõigest üks kvartal. Kui kiirustad, jääb sul isegi selle tassikese kohvi jaoks aega.” Tegelikult tundis mees end süüdlaslikult selle eest, et oli armatsemisega naist kella kaheni öösel üleval hoidnud.

„Haddock saab maruvihaseks, kui ma õigeks ajaks kohal pole.” TJ heitis linad kõrvale ning tõusis mehe kõrvale püsti.

Sean silitas ühe käega TJ puusa ning tõmbas ta enda vastu. „Olen igati koosolekutelt puudumise ja siin olemise poolt.” Surudes suudluse naise huultele, libises üks mehe käsi mööda TJ selga üles ning teine alla üle palja tagumiku.

„Mmm.” Naise keel libises tema huulte vahele ning pidas mehe omaga kahevõtlust, käed libisesid Seani pintsaku alla, et end ümber tema vöökoha põimida. TJ pigistas Seani kõvasti ning tõmbus siis eemale. „Nii huvitav kui see võimalus ka ei tundu, pean siiski minema. Kongresmen Haddock on valmis koosolekul Dindi peaminister Abediayiga otsi kokku tõmbama ning Ühendriikidesse tagasi minema.” Veel üks tugev suudlus ning TJ tõukas end eemale.

Sean ohkas. Tagasi Ühendriikidesse. Tagasi ülikiire elutempoga tõelisse maailma, kus inimestel on vaevu aega mõelda, rääkimata üksteise tundma õppimisest. „Kas ta plaanib ikka veel ülehomme lahkuda?”

„Kui võimalik, siis tahaks ta varem lahkuda,” ütles TJ vannitoast. „Kõik sõltub tänase koosoleku tulemusest. Aga kuidas sinuga on?”

„Minu plaanid on lahtised. Tulen ja lähen mõistlikes piirides nii, nagu mulle meeldib.”

„Kindlasti on mõnus olla iseenda peremees.” TJ tuli tagasi magamistuppa, kandes merekarbi-roosat rinnahoidjat ning sellega kokkusobivaid pitspüksikuid.

Sean võitles vastu soovile naisest kinni haarata ning ta voodile heita. Mehe tegemised olid ka naise tegemised, ainult et ta polnud TJ-d kõigi detailidega kurssi viinud. Seani elualal oli nii, et mida vähem keegi tema päris tööst teadis, seda parem. Väline kest, mille ta oli loonud kõigile teadmiseks, kaasa arvatud TJ-le.

Mis puutus TJ-sse ja saatkonna personali, oli Sean ärinõunik, kes oli seal, et aidata väikest Aafrika riiki Dindit nende palvega saamaks programmi Millenniumi Väljakutse kaudu abi USA valitsuselt. Tema varjatud ülesanne oli salajase operatiivüksuse spetsialistina välja nuhkida siseinfot Dindi ja terroristide tegevuse kohta, mida eeldatavasti toetab nende presidendile oponeeriv partei või ükskõik millise muu kildkonna kohta, mis võiks kongresmeni visiiti mõjutada.

Mees vaatas kella. Marty Sikes ootas teda saatkonnas viie minuti pärast. „Ma pean minema.”

TJ tõmbas kinni lihtsa musta seeliku luku ning tatsas paljajalu tema poole. „Kas ma näen sind hiljem?”

Mees noogutas, jõllitades alla säravatesse pruunidesse silmadesse. „Aga ma ei saa lubada, millal.”

„Mina ka mitte.” TJ tõusis kikivarvule ning surus mehe huultele suudluse. „Ma soovin, et see päev oleks juba möödas.”

„Sama siin.” Sean vastas samasuguse pingega, hoides naist vaid hetkeks enne, kui lahti lasi. Eesootav päev tundus liiga pikk ning mees polnud kindel, kas talle meeldib selle üleelamisega seotud ärev tunne.

„Sean?”

Peatudes uksel, pöördus mees naise poole.

„See on olnud hullumeelne, need viimased kaks nädalat.” TJ lükkas ühe käega juuksed kõrva taha, see oli harjumusliigutus, mis esines ainult siis, kui naine oli närviline.

„Loomulikult.” Seani sisikond tõmbus pingule. Ta oli viimast kahte nädalat nautinud, aga kas ta oli valmis tunnistama, et see tähendas midagi enamat kui lihtsalt afäär?

TJ naeratas, tema nägu pani kogu toa särama. „Mul on lõbus olnud.”

Mehe kõhus keeras miski järsult selle naeratuse peale. „Sama siin.”

Naise huuled tõmbusid sellisel viisil sirgeks ning tema kulm kipra, nii et Sean teadis, et TJ kavatseb öelda midagi sellist, mis tähendas talle väga palju.

Kehakeele tunnetamine ning sellest hästi arusaamine oli osa Seani tööst. Mõnikord mees soovis, et ta poleks selles nii osav. Ta leidis end palvetamas, et naine ei esineks mõne avaldusega ning eriti, et TJ ei ütleks seda A-tähega sõna. Mees polnud kunagi armastust kogenud ega polnud tegelikult veendunud, et see üldse eksisteerib. Isegi siis, kui ta oli väike poiss, oli see sõna olnud illusoorne. Olles alkohoolikust isa ainus laps, polnud Sean tundnud tõelist kiindumust. Ema oli jalga laskunud siis, kui ta oli vaevu viieaastane.

Mees polnud ka kindel, kas ta tahab endale kurnavaid piiranguid, mis olid armunud olemisega seotud. Ta oli näinud semu Martyt muutumas tõeliselt keskendunud, tegutsemisvalmis SOS-i agendist meheks, kes peatus, et iga oma tegu hoolikalt läbi kaaluda enne seda, kui valis kõige mõistlikuma ning vähem eluohtliku võimaluse.

TJ lükkas juuksesalgu teise kõrva taha. „Kui jõuame tagasi Washingtoni…”

Süda vastu ribisid tagumas tundis Sean äkitselt vajadust hingata sisse värsket õhku, isegi Conbanau haisvatel tänavatel. Ta avas jõnksatusega ukse ning lausus üle õla: „Ületame selle silla siis, kui selleni jõuame.” Siis põgenes ta nii, nagu oleks tema elu sellest sõltunud.

Kui uks Seani taga pauguga sulgus, raputas TJ pead. Olgu, see mees polnud valmis enamaks kui lihtsalt armusuhteks. Ta oli kahtlustanud, et asi oli nii, kui mees oli keeldunud oma mineviku, töö või ükskõik mille isikliku suhtes avanema. Oh, Sean oli jaganud informatsiooni lemmikspordimeeskonnast ning toitudest, mida ta kõige rohkem nautis. Ent kes oli Sean McNeal tegelikult? Mis ajendas teda tegutsema? Miks jooksis Sean minema, kui naine oli kõigest proovinud mainida tulevikku, mis ulatuks kaugemale kahest nädalast, mille nad olid Aafrikas koos veetnud? TJ ei palukski abielu ega võltslubadusi. Põrgu päralt, ta polnud isegi veel lauset lõpetanud, kui mees plehku pani.

Naine libistas käed musta siidjaki vahele, tundes rõõmu selle kerge materjali üle. Värvika rannikuäärse linna Conbanau kuumus ning õhuniiskus võisid päeva lõpuks rõhuvaks muutuda. Ning tänane päev tõotas tulla väga väsitav.

Mõte, mis aitaks teda läbi nendest pikkadest igavatest koosolekutest pompoosse peaministri ja tema salakavala finantsabilisega, oli teadmine, et Sean on kuskil saatkonnas koos temaga. Kui TJ polnud teda just minema peletanud, on mees õhtul tagasi tema toas.

Naise keha kiheles ootusärevuses, ta heitis pilgu aknast välja ning nägi Seani tiheda liiklusega tänavat ületamas, põigeldes kõrvale busside ning eredavärviliste riietega meeste ja naiste eest, kes kõndisid või sõitsid jalgrattaga. Kui mees liikus läbi ülerahvastatud tänavate saatkonna poole, mis asus kõigest kvartali kaugusel, torkasid inimeste meres tema hele nahk ning tume ülikond tõeliselt hästi silma. Seani juuksed olid pikemad kui enamikul meestel, see andis talle väljakutsuva välimuse. Mees oli pikk, tõmmu, seksikas ja salapärane, see muutis ta selliseks, kellest TJ oli alati unistanud, kuid naisel polnud tema jaoks ruumi õigusassistendi elus.

Kui TJ poleks tulnud Dindisse enne kongresmen Haddocki, poleks ta ilmselt kunagi kohanud Seani ühes väikeses kohvikus hotelli ja saatkonna vahel. Nad poleks kunagi päikeseloojangu ajal tähtedest ning tähtkujudest rääkides mööda randa jalutanud. Nad poleks kunagi koondanud kuuvalgust sellesse ainsasse hingematvasse suudlusesse, mis saatis nad sellisesse armatsemise öösse, mida ei suutnud ületada mitte miski, mida TJ oli varem kogenud.

Ta ohkas – seda oli ta viimase nädala jooksul palju teinud. Mis tal viga oli? Ta armastas oma elu täpselt sellisena, nagu see oli – kiire tempoga, põnev ja eesmärgipärane. Õigusassistendina mõjutas ta valitsuse otsuseid rohkem kui keskmine ameeriklane. Pärast FBI-st lahkumist oli Manson Haddock, vabariiklaste kongressmen Texase osariigist tema mentoriks olnud. Naise töö oli turvaline, huvitav ning kõike seda, mida ta tahtis.

Kuni hetkeni, mil Sean ilmus välja. Mees oli kui glasuur koogil. Ärimees, mitte ohtliku ülesandega FBI agent. TJ-le meeldis, et Seanil polnud sellist karjääri, kus kuulide eest kõrvale põiklemine kuulus töö igapäevaste riskide hulka. Naine oli varem sellise suhte tõttu kannatanud ega tahtnud enam midagi tegemist teha ohu ega eluohtlike olukordadega. Andke talle iga päev turvalisust ning stabiilsust. TJ ei igatsenud hilisõhtuseid varitsusi, seda, et nurka aetud kurjategijad teda tulistavad, ega telefoni juures ootamist, et teada saada, kas mees, keda ta armastas, oli pärast eriti ohtlikku ülesannet elus või surnud.

Peab siiski möönma, et elu FBI agendina ei keerelnud ainult tulevahetuste ja tulistamise ümber. Enamiku aja veetsid nad ülekuulamistel ja meeletutes paberihunnikutes nuhkides ning vihjeid otsides. Kuid vaja oli ainult ühte kuuli, pommi, endast väljas narkomaani, et sinu päeva ära rikkuda – või inimese elu lõpetada.

Ei, aitäh. Andke TJ-le vaikne töö valitsuses, kus ta saaks aidata vormida otsuseid intelligentsuse, mitte toore jõu abil. Aga kui kongresmen oli teatud küsimustes eriti põikpäine, soovis TJ vahel abinõuna just toorest jõudu kasutada.

Kiire pilguheit kellale pani TJ õhku ahmima. Kurat! Kongresmen Haddock saab maruvihaseks, kui assistent tund aega enne eeldatavat koosolekut kohal pole. See andis talle täpselt neli minutit, et leida üles kingad ning ühineda tänaval inimmerega, mis liigub samas suunas nagu Seangi.

Läbi sviidi sööstes libises TJ vastupidavatesse mustadesse kingadesse, haaras portfelli ning kihutas viie tärni hotelli avaratest treppidest alla. Aafrika suurele kommertskeskusele oli iseloomulik, et tänavad olid täidetud kõigi ühiskonna kihtide esindajatega, igaühel neist oli päevaks oma eesmärk.

TJ eesmärk oli jõuda saatkonda – ta vaatas kella – kolme minutiga. Poolenisti kõndides ja pooleldi joostes kiirustas ta mööda pikka kvartalit kolmekordse, neljakümne viie toaga USA laiali valguva saatkonna poole, mida ümbritses muljetavaldav sepistatud raudaed ning lopsakas roheline muru. Ta nägi eespool asuvat hoonet üle teda ümbritsevate inimeste peade.

Kuna Seanil oli tema ees edumaa, võis mees praegu juba väravast sisse astuda. TJ soovis, et oleks koos mehega ärganud, siis oleksid nad saanud koos jalutada ning ta ei hingeldaks saabudes nii hirmsasti. Õigusassistendina tundis naine uhkust selle üle, et oli alati rahulik ning talitses end hästi. Tema tööks oli lasta kongresmen Haddockil seeläbi hea välja näha, et mees oli alati ettevalmistunud ning kõigeks valmis. Seaniga kohtumine oli heitnud ta tagurlikku käitumismalli – ta pidi pidevalt jooksma, et teistega sammu pidada.

Kui TJ lähenes imposantsele hoonele, hakkas rahvahulgas rüselus vähenema. Tühjal teel oli TJ juba peaaegu kohal ning pidi hoonesse jõudma ilmselt ainult paar minutit hiljem kui kongresmen. TJ aeglustas värava lähedal sammu ning tuhnis käekotist välja passi ning ametitunnistuse. Kui ta need üles leidis, liikus ta pilku tõstmata edasi.

Ta põrkas kokku ühe ärimehega, kes samal ajal lahkus värava kaudu, kui naine sellele lähenes. Talle jäi mehest selline mulje: tumedad juuksed, intensiivsed pruunid silmad ja kallis triibuline ülikond. TJ vabandas kohmakuse eest, kuid ärimees isegi ei märganud seda. Mees kõndis lihtsalt edasi, pikad sammud kasvatasid nendevahelist maad jõuliselt.

„Ilmselt on tal kiire.” TJ näitas passi ja valitsustöötaja ametimärki merejalaväelasest valvurile. Dokumente tagasi kotti toppides, märkas naine, et kompleksist väljus kongresmen Haddocki tühi must limusiin. Suurepärane, mees oli juba kohale jõudnud ning otsis ilmselt TJ-d.

Heitnud käekoti üle õla ning astunud kaks sammu mööda pikka munakivisillutisega sissesõiduteed, levis läbi õhu plahvatus, mis pühkis naise jalust maha ning paiskas kive, tolmu ning rususid üle roheliste muruplatside.

Elegantsete kaartega avar valge hoone vajus nende silme all rusudeks, keskosa kukkus kokku kivipuruhunnikuks. Musta suitsu ning pruuni tolmu pilv tõusis õhku, paisudes üles plahvatuse epitsentrist.

TJ üritas end istukile ajada, aga kui ta seda tegi, hakkasid kõrvad kumisema ning pilt silme ees väljus kontrolli alt. Ettepoole kummardudes peitis ta pea põlvede vahele, võideldes selle nimel, et meeli ning sisikonda ohjes hoida. Kui TJ-l õnnestus pead tõsta, muutus nägemine ähmaseks, tolm täitis kopsud ning naine hakkas meeletult köhima.

Mehed ja naised jooksid kokkuvarisenud kivide, sakiliste puitkonstruktsioonide ning purunenud klaasi hunniku poole, sinna, kus kunagi oli seisnud Ameerika saatkond. Inimesed kogunesid ümber rusude, kuid hävingu all ei liikunud mitte miski. Need, kes sees olid, poleks saanud plahvatust üle elada.

Sean.

Lähenevate sireenide hääle kohale tõusis naise nutt. Heli pärines TJ rinnust. Ta kõikus ning tervitas musta sügavikku, mis vedas teda pimedusse.