Читать книгу Pahviks löödud - Elle James - Страница 5

Kevad Washingtonis muutis tavaliselt TJ rõõmsaks. Aga täna oli tema sörkjooks puhkevatest kirsiõitest hoolimata nagu töö. Ta liikus läbi Rock Creeki pargi ning mööda radu, mida varem kasutasid muulad, kes veadsid pagasit mööda Chesapeake’i ja Ohio kanalit. Nimetatud kanal kulges paralleelselt Potomaci jõega ning oli tavaliselt rahulik koht jooksmiseks. Kuid TJ polnud rahulikus meeleseisundis.

Oli möödunud kuu kongresmen Haddocki surmast ning sellele järgnenud TJ naasmisest Conbanaust. Valitsus ei teadnud ikka veel midagi rohkemat selle kohta, kes oli põhjustanud surma ja hävingu. Mitu terroristlikku rühmitust olid vastutuse enda peale võtnud, rääkides üksteisele vastu ning paisatesKongressi, CIA ja presidendi tõelisse möllu, leidmaks lahendust ning enesele õigustust.

TJ oli veetnud plahvatusele järgnenud nädala, aidates CIA-d ning valitsust uurimistöös ning korraldanud kongressmeni surnukeha Ühendriikidesse tagasisaatmist. Ajakirjanike vältimise ning küsimustele, millele tal vastust polnud, lahenduse otsimise vahel püüdis ta leida Seani.

Kõik ellujäänud ohvrid olid pärast plahvatust saadetud Conbanau Mercy haiglasse. Kuigi TJ väitis, et temaga on kõik korras, hoiti teda siiski jälgimise eesmärgil üks öö sees. Tal oli õnnestunud palatist välja hiilida ning leida Sean suures vigastatute kaoses, millega toimetulemiseks ei olnud haigla personal valmis.

Kuigi mehe pead ümbritsesid valged marlisidemed, oli ta ikka Sean, kellega TJ oli veetnud kaks imelist nädalat. Mees oli tilgutite all ning teadvusetu.

TJ soovis, et mees ärkaks ning temaga räägiks, teda käte vahel hoiaks ja ütleks, et kõik saab korda. Kuid Sean ei vastanud, kas vigastuste või suurte ravimikoguste tõttu, mis talle tilgutite kaudu sisse pumbati. TJ istus mehe kõrval, kuni üks õde ta tagasi enda palatisse kihutas.

Tundes end kongresmen Haddocki surma pärast halvasti, ronis TJ üksildasse haiglavoodisse ning vajus rammestunult unne. Ta ei ärganud enne, kui õde tuli järgmisel hommikul talle hommikusööki tooma.

TJ ootas õe lahkumist ja kõrvalpalatisse sisenemist ning hiilis välja, et Seani vaatama minna.

Jõudes toani, kust eelmisel päeval oli mehe leidnud, avastas naine, et Seani voodi oli hõivanud üks teine plahvatuse ohver.

Nagu udus vaatas TJ läbi mõlemal koridori poolel asuvad toad, kartes, et oli segadusse sattunud. Lõpuks küsis ta õelt, kuhu Sean oli viidud. Noor naine kontrollis haiguslugusid ning asetas siis käe TJ käevarrele. Siis ütles õde talle, et Sean oli viidud surnukuuri.

TJ komistas jooksurajal. Mullal sörkis vähem inimesi, kuna enamasti taheti hoida jooksujalatsid kõnniteel puhtana. TJ eelistas olla veele lähemal ning ka suhtelist üksildust, mida suutis inimestest pulbitsevas linnas leida.

Luupainajad olid alles hiljuti hakanud hääbuma ning TJ-le meeldis mõelda, et tema elu hakkab jälle rööpasse minema.

Kuid siis oli ta saanud teate CIA kontaktisikult, et terroristide rünnaku eest USA saatkonnale polnud vastutavad peaminister Abediayi poliitilised oponendid ega ka ükski terroristlik rühmitus, kes tahtis selle eest au endale võtta. CIA kahtlustas, et surma ja hävingu oli tellinud ning selle eest ka maksnud Ameerika kodanik ning nad süvenesid sellesse juhtumisse veelgi otsustuskindlamalt kui kunagi varem, et välja selgitada vastutav isik või organisatsioon.

Naise mõistusel oli raske uudistest aru saada. Ameerika kodanik oli korraldanud plahvatuse, milles hukkus kongresmen Haddock, mitu õigusnõunikku, Ameerika suursaadik Dindis, ning teiste seas ka Dindi peaminister. Plahvatus oli tapnud ka Sean McNeali, süütu ärimehe.

TJ neelatas tugevalt sapi peale, mis tõusis kurku. Nii paljude terroristlike rühmituste juures, kes ameeriklasi tapsid, oli tal raske uskuda, et üks tema enda kaasmaalane oli sellise kohutava teoga hakkama saanud. Teadmiste raskus rõhus naise õlgu, aeglustades tema sammu, kuni ta peatus. TJ jõllitas üle kanali, kuid ei näinud inimesi teisel kaldal ega ka aerutajaid kanuudes või süstades laugel veel.

Ta nägi vaid helki Seani silmis, kui mees kummardus allapoole, et teda suudelda. Ta võis ikka veel tunda Seani käe puudutust paljal nahal, silitades tema selga ning alakeha. Mehe kohta, keda TJ oli kõigest kaks nädalat tundud, oli Sean jätnud endast maha erakordse märgi. Märgi, mille kustutamise nimel nägi TJ kõvasti vaeva.

Ta keeras ringi ning suundus tagasi oma korteri poole, jätkates mudasel rajal jooksmist. Ta nägi hetkeks puude vahelt inimesi rajaga paralleelsel asfaltteel. Üks neist inimestest jäi talle eriti silma: tema tumedad juuksed ning pikk kehaehitus tekitasid äratundmistunde. Naise süda hüppas peaaegu rinnust välja ning ta pidi end sellest ehmatusest välja rääkima.

Kas sellepärast, et ta mõtles Seanile, oli tema mõistus kandnud kujutluspildi kõrvalrajal jooksavale mehele? Hoolimata loogilistest seletustest, tõstis TJ tempot, et mehe rütmis püsida. Eespool koonduvad rajad üheks, seal saab TJ meest paremini silmitseda. Mitte et too oleks Sean. Sean suri Dindis. Nad olid viinud ta haigla keldris asuvasse surnukuuri ning minema saatnud isegi enne seda, kui TJ jõudis teda isikusamasuse tuvastamiseks näha. Dokumentatsioon oli korras ning mehe pere oli soovinud, et Seani säilmed viivitamatult Ühendriikidesse tagasi saadetaks.

Pärast kõiki vintsutusi, mida valitsus pidi läbi tegema, et kongresmen Haddocki keha tagasi USA pinnale saada, tekitas TJ-s küsimusi kiirus, millega Seani surnukeha oli haiglast ja riigist ära saadetud. Tol ajal põhjendas ta seda sellega, et Haddock oli kongresmen ning kõik valitsusega seotu liikus alati aeglasemalt.

Puud ning põõsad kasvasid mitme järgmise jardi jooksul tihedamalt ning TJ kaotas sörkija silmist. Kui ta radade ühisnemiskohta jõudis, trummeldas veri nii tugevasti vastu kuulmekilesid, et ta ei kuulnud midagi. Nähtavale ilmus blond sportlik mees, mitte aga tumedapäine jooksja, kelle tabamiseks TJ oli tormanud.

Tundes end rumalana, aeglustas naine kaelamurdvat tempot, kuid ei suutnud end takistada jälgimast kõrvalteid, mis kõik viisid välja K tänavani, kuni TJ jõudis Rock Creeki pargiteeni ning suundus põhja. Suurendades sammupikkust, jõudis ta enda tänavani vähem kui viieteistkümne minutiga. Ta needis end, et lubas mõtetel Seanist väljenduda ilmutusena.

Pärast duši all käimist ning tööriiete selga tõmbamist, võttis TJ külmkapist saiakese ning lükkas rösterisse. Siis pani ta uudised mängima, lootes, et müra täidab meeled ning tõrjub välja ikka veel kõrvus kõlava plahvatuse kaja.

„Kus sa olnud oled?” Kat Sikes astus välja konverentsiruumist, mida kutsutakse hellitavalt ka sõja ruumiks. SOS-i agentide seas tundusid karjumisvõistlused rohkem sõjana kui mõistusliku koosolekuna. Hea uudis oli, et kõigil oli oma hääl ning keegi ei kartnud rääkida.

Kandes ikka veel hommikusest jooksust lühikesi pükse ja T-särki, oli Sean lootnud jõuda SOS-operatiivüksuse neljanda korruse riietusruumini ja käia duši all ilma, et keegi teda eksitaks. Ta peatus ning pöördus Kati poole, rinnus tekkis pakitsev tunne, nähes naise silmade all tumedaid ringe. „Ma olin jooksmas.”

„Ära nüüd vaata mind nii, nagu hakkaksin kohe kokku varisema.” Naine sirutas end ning puudutas Seani lõuga. „Minuga on kõik korras. Päriselt.”

„Ma muretsen sinu pärast.”

„Ma tean. Aga mul läheb palju paremini.” Kat naeratas, kuigi tema huuled olid veidi pingul ning silmad kahtlaselt eredad. „Royce otsib sind.” Enne kui mees jõudis vastata, pöördus Kat tagasi konverentsiruumi ning sulges enda järel ukse.

Sean hingas sügavalt sisse ja siis välja. Kui kaua läheb veel aega Marty surmast ülesaamiseks? See mees oli olnud tema sõber alates sellest, kui nad olid koos sõjaväes teeninud. Marty oli tutvustanud teda Royce’i ning teiste SOS-i agentidega ning andnud tema elule uue mõtte pärast armee eriüksusest vabastamist.

Marty abiellus SOS-i agendi Kat Jenkinsiga rohkem kui aasta tagasi pärast tormilist kurameerimist ning naise peaaegu surma saatmist ühel missioonil. Sean oli seisnud isamehena Marty kõrval.

Surudes õhku läbi pakitseva rinna, meenutas Sean endale, et peab hingama. Terrorist käivitas saatkonnas pommi, terrorist vastutas Marty surma eest.

Kui Sean oleks tol päeva õigeks ajaks kohale jõudnud, oleks ta koos Martyga surnud, ta oleks pigem seda olukorda eelistanud sisikonda närivale süütundele sõbra surma pärast. Ka tema oleks pidanud surema. Siis ei peaks ta nägema Kati kurbi silmi või õhtuti tema nuttu kuulma. Kat oli vahetult pärast Marty matust kolinud ühte vabasse korterisse SOS-i hoone ülakorrusel. Korter asus Seani omast üle koridori.

Ta oli kuulnud naist nutmas siis, kui too arvas, et kedagi teist läheduses polnud, ning süüdistanud end iga päev pärast pommitamist selle eest, et oli missoonil tähelepanu kaotanud.

Kui Sean oli hilisõhtul haiglas ärganud, oli ta korraldanud enda laiba surnukuuri saatmise, „surmale” viitavate dokumentide võltsimise ning uue nime all pinnale ujumise, et Marty surnukeha kohe Ühendriikidesse tagasi tuua. See oli vähim, mida ta sai sõbra heaks teha, kuigi tegelikult soovis ta hoopis ise sõbra koha võtta, nii et Marty saaks elusa ja tervena oma naisega koos olla.

Sean oli veetnud plahvatusele järgnenud kuu, jahtides juhtnööre, et jõuda rünnaku eest vastutava terroristini, lükates kõrvale igatsuse naise järele, kellel ta oli lubanud end tööülesanne juurest eemale tirida. Kui ta poleks tol hommikul koos TJ-ga olnud, oleks ta õigeks ajaks jõudnud. Võib-olla oleks Sean siis pommi leidnud või näinud terroristi saatkonda tulemas või lahkumas. Või oleks ehk plahvatuses surnud.

Alates rünnakust oli ta võtnud endale ülesande välja selgitada, kes on pommitamise taga, ning siis ta maatasa teha. Sean oli juba üles otsinud Manu Attakora, tuntud palgaterroristi Dindis. Ta oli leidnud Manu korteri ning sealt surnud terroristi, justkui oleks keegi otsingutest sammukese eespool olnud. Pealtnägijad mainisid tumedajuukselist europiidset ärimeest, kes käis pommitamisele eelnenud päevadel pidevalt korteri vahet, kuid keegi ei osanud tema nime öelda.

Olles pettunud, et tal pole terroristi, keda üle kuulata, leidis Sean Manu korterist sülearvuti. Ta lootis, et Manu oli kasutanud seda suhtlemiseks isikuga, kes oli ta palganud, Sean tõi arvuti Ühendriikidesse tagasi ning andis üle SOS-i arvutigurule. Nad lootsid, et suudavad failid üsna pea dešifreerida.

Ühendriikides tagasi olles oli Sean teinud kõik, mis tema võimuses, et vältida ühe teatud õigusnõunikuga kokkupõrkamist. Mälestused TJ-st põletasid mehe sisikonda igal päeval pärast pommitamist. Neetud! Ta oli ju SOS-i agent, mitte armunud lollike.

Lollikesed saavad surma või saadavad oma tegudega kedagi teist surma. Mis teda puudutas, siis ei tohtinud tema suhe TJ Bartoniga korduda.

Pole oluline, et naise nägu kummitas Seani iga mälestust ning kevadise Washingtoni lõhnad meenutasid talle TJ juuste hõngu. Täna, joostes mööda Cheaspeake’i ja Ohio kanali rada, tunnetas Sean naise kohalolekut. Ta oli siin, Washingtonis, ja olenemata sellest, kui suur see linn ka pole, ükskõik kui paljude inimestega, kes siin iga päev töötavad, oli Seanil siiski võimalus naist uuesti kohata. Lühem soeng ning päikeseprillid aitasid mehel oma välimust muuta, aga ega naine ka rumal olnud.

Sean käis hommikul vara jooksmas, et vältida igasugust võimalust TJ-ga kokku põrgata või tegelikult ükskõik kellega kokku juhtuda. Kuid siiski juba varastel hommikutundidel oli liikvel palju igapäevast trenni tegevaid inimesi. Ilus ilm tõi välja igasuguseid jooksjaid, rattureid ning aerutajaid.

Sean ei teadnud, mida öelda, kui kohtuks TJ-ga. Kuidas ta oma ootamatut „surma” ja uuesti väljailmumist seletaks? Kui terroristid poleks sihtinud Dindi peaministrit ega Haddocki, vaid tahtsid hoopis SOS-i meeskonda teelt kõrvaldada, siis tahtis Sean kindlustada, et vaenlased arvaksid, et on oma ülesandega hakkama saanud.

Kui Sean kabinettide vahel liikus, vaatas Casanova Valdez oma laua tagant üles. „Hola, McNeal.” Valdez hüppas jalule ning tõmbas Seani oma tugevasse kallistusse. „Kuulsin, et oled tagasi.” Valdez kaisutas teda, nagu kallistas ka kõiki teisi, paljude seljapatsutustega ning ülevoolavalt. Pärit suurest Ladina-Ameerika perekonnast, ei tundnud ta jultunud tundepuhangute demonstreerimise pärast piinlikkust. „Hea näha, et sa ikka veel ühes tükis oled.”

Sean kannatas kallistuse välja ning tõmbus eemale niipea, kui Valdez lahti lasi.

„Hei, Sean.” Nicole Steele’i hääl – nii pehme nagu vedel šokolaad – köitis mehe tähelepanu. Naise hüüdnimi oli Püss ja selleks oli hea põhjus. Tema pehmed blondid juuksed ja hallikassinised silmad olid petnud rohkem kui üht heauskset meest. Tuntud surmava enesekaitsetehnika poolest, võiks Püss rajalt maha võtta endast poole suurema mehe ning viimane ei saaks kunagi teada, mis temaga üldse juhtus. Jumal tänatud, et Nicole oli SOS-i meeskonnale truu.

Sean noogutas tervituseks.

„Tunnen Marty pärast kaasa.” Naine naeratas talle nõrgalt. „Hea, et sa tagasi oled.”

Neetud. Sean oleks pidanud veelgi varem jooksma minema, et sellist vastuvõttu vältida. Ta ei tahtnud, et kõik SOS-i agendid tema ümber koonduksid.

„Hea on tagasi olla.” Kuigi Sean nii ütles, ei mõelnud ta nii. Võib-olla oligi ta nii pikalt Dindisse jäänud, et vältida just sellist kohtumist SOS-i meeskonnaga. Organisatsioon oli väike: see koosnes vaid juhist ning vähem kui kahekümnest agendist. Mõned olid ülesande tõttu ära. Teised kogunesid tema ümber.

Sean tundis seinu enda ümber kokku tõmbumas. Ta vajas õhku.

„Sean. Tore, et sa tagasi oled.” Royce astus kabinetist välja. „Ma tahan sinuga rääkida.”

Tundes pääsemistee üle rõõmu, nihkus Sean läbi meeskonna, et Royce’i ees seista. „Seda Kat mulle ütles jah.”

Royce viipas enda kabineti poole. „Ehk tuled sisse ja võtad istet.”

Sean silmitses enda higiseid riideid ning jooksujalatseid. „No kui natuke higi sulle vastumeelne pole.”

„Üldse mitte,” Royce patsutas oma pingul kõhulihast, „peaksin ise ka välja minema ja trenni tegema. Ma veedan siin laua taga liiga palju aega.”

Sean järgnes vanemale mehele, tolle kabinetti ning vajus pruuni nahktugitooli.

Royce’i kehal polnud ühtegi üleliigset grammi. Ta oli sama karm ning sportlik nagu kümme aastat tagasi, kui lahkus mereväe SEAL-ide ¹juurest. „Ma tean, kui isiklikult sa oled võtnud Marty surma Dindis, ja tunnistan, et see paneb mind muretsema.”

„Pole vaja. Kavatsen tema tapja leida, isegi siis, kui see jääb minu viimaseks teoks.”

„Jah aga võid selle protsessi käigus iseend ära kaotada. Viskusid uurimistöösse enne, kui olid täielikult paranenud, ja sa pole ka lõdvestumiseks puhkust võtnud.”

Sean kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud viis, kuidas see vestlus arenes. „Sa ei saa mind selle juhtumi juurest ära võtta. Ma olin seal. Ma pean leidma inimese, kes seda tegi.”

Royce tõstis käe. „Rahune. Ma ei võta sind maha. Aga tahan, et teaksid, et jälgin sind. Kui ilmutad murdumise märke, eemaldan sind uurimisest nii kiiresti, et sa ei saa isegi aru, mis sinuga juhtus. Nõus?”

„Nõus.” Sean hingas sügavalt sisse ning välja. „Kas sa sellepärast kutsusidki mind siia?”

„Ei, saabus info, mis võib sulle huvi pakkuda.”

„Kui sellel on midagi pommipanemisega pistmist, siis on sul õigus, ma olen sellest huvitatud.”

„Tim pääses mööda kodeeritud salasõnast arvutis, mille sa leidsid terroristi korterist. Tim leidis sealt valgustava e-kirja.”

„Midagi Manu partnerist või sellest, kes pommirünnaku taga seisab?”

„Ei, aga leidsime kongressmen Haddocki päevase reisiplaani tema Dindis viibimise aja kohta.”

Sean jõllitas oma käsi. See lükkas kõrvale teooria, et pommipanija oli jahtinud SOS-i agente. „Nii et terrorist ei sihtinud Dindi peaministrit ega ka lihtsalt mõnd ameeriklast?”

„Just. Nende sihtmärgiks oli Haddock.” Royce koputas nimetissõrmega vastu lauda. „E-kirja juures on huvitav, et see pärines ühelt meeskonnaliikmelt kongresmen Crane’i kabinetist.”

Sean hüppas jalule, temas tärkas lootus. „On sul nimi?”

Ülemus noogutas. „Jah.”

„Kas sa oled ta ülekuulamiseks siia kutsunud?”

„Mitte päris.”

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„See e-postiaadress kuulub ühele õigusnõunikule, kes saatis Haddocki Dindis.”

Sean mõtles kohe TJ-le ning hajutas siis selle mõtte sama kiiresti. TJ töötas Haddocki, mitte Crane’i heaks. „Kes see oli?”

„George Fenton.”

Nime ära tundes raputas Sean pead. „Kas ta mitte…”

„Polnud üks meestest, kes pommirünnakus suri?” Royce noogutas.

„Miks kavandaks ta pommiplahvatuse, mis võtab ka temalt endalt elu? See pole loogiline, kui ta just märtrit ei mänginud.”

„Kiri oli saadetud Haddocki visiidi teisel päeval ning kattub ühe koosolekuajaga, kui kõik õigusnõunikud olid koos Haddockiga. Me ei usu, et George selle saatis. Pakuksin, et keegi teine saatis kirja siit, Ühendriikidest, kasutades George’i e-postiaadressi. Lisaks sellele on uudiseid ka minu kontaktisikult CIA-st.”

Sean kukkus toolile, mis asus Royce’i laua ees, olles valmis ammutama kõike, mida mehel öelda oli. Põletav tundmus moodustus tema rinnus ning hakkas väljapoole kiirgama.

„Üks lobist K tänaval on hakanud läbi suruma kongresmen Crane’i, et toetada ühe teise Aafrika rahva, Arobo, Millenniumi Väljakutse fondi taotlust.

„Arobo piirneb Dindiga.” Sean istus ettepoole. „Neetud.”

„Jaa. Seda tasub uurida.”

„Haddock oleks peaaegu saanud heakskiidu Millenniumi Väljakutse fondi rahastamise projektile Dindile. Kuulsin, et kongresmeni surm põhimõtteliselt lõpetas läbirääkimised. Sel juhul ei saa Dindi Ühendriikidelt pennigi.”

„Seda arvasin ka mina, enne kui kontrollisin.” Royce tõstis laualt paberilehe ning ulatas selle Seanile. „Dindi taotlust lihtsalt ei suruta läbi, vaid seda püüdlust juhib kongresmen Ann Malone.”

Sean silmitses faksikoopiat teksti lugemata. „Kas Haddocki surm on Millenniumi Väljakutse fondi rahastamisega kuidagi seotud või mitte?”

„Hea küsimus.” Royce’i silmad tõmbusid pilukile. „Seepärast tahangi sind selle asja puhul sisse saata.”

„Kuhu sisse? Tolle lobisti juurde?”

„Ei. Ma panin su ametisse kongresmen Malone’i meeskonda. Tema kabinet asub Crane’i oma kõrval. See peaks sind lähemale aitama. Kui Crane’i nüke Arobo heaks on kuidagi seotud surmadega Dindis, oled sina seal, et seda välja uurida ning vajadusel ka Malone’i kaitsta.”

Tundes juba lipsu end kägistamas, venitas Sean T-särgi kaelust. „Sa ju tead, et TJ Barton töötab selles majas. Ta tunneb mind ära.”