Читать книгу Januse kivi - Elly Griffiths - Страница 6

Kõrgetes künkapealsetes kõrtes sahistab tuuleke. Lähivaates on see maa täiesti harilik: aina kanarbik ja niitmata karjamaa ning mõni juhuslik valge kivi, mis turritab rohu vahelt nagu verstapost. Aga kui lendaksid üles nende tähelepandamatute küngaste kohale, eristaks silm roheliste ja pruunide toonide seas ümaraid kuhjatisi ja tumedamaid nelinurki – vaieldamatuid märke, et seda paika on asustatud palju kordi varemgi.

Ruth Galloway, kes pikkamööda künkast üles ronib, ei vaja kullipilku, teadmaks, et selle paiga näol on tegemist üsna olulise arheoloogilise leiukohaga. Tema kolleegid ülikoolist on sellel künkal juba päevi väljakaevamisi teinud ega ole avastanud tõendeid mitte üksnes siin paiknenud Rooma villast, vaid ka varasematest pronksi- ja rauaaegsetest asulatest.

Ruth oli plaaninud seda leiupaika külastada juba varem, aga oli olnud hõivatud: hindas üliõpilastöid ja valmistus semestri lõpuks. On maikuu ja õhk magus, õietolmu ja vihma maigust paks. Ta seisatab, et hinge tõmmata ja nautida kevadisel pärastlõunal õues viibimist. Seni on see aasta olnud nii sünge, kuigi sellelgi on teatavaid üllatusi varuks olnud, ent nüüd naudib ta võimalust lihtsalt seista ja lasta päiksel näole lõõsata.

„Ruth!“ Ta pöörab end ja silmab lähenevat meest. Too kannab teksaseid ja plekilist töösärki ning kohtleb küngast põlgusega, soostumata oma pikka sammu kohandama. Mees on pikk ja sale ning tumedate, meelekohtadelt hallinevate lokkis juustega. Ruth mäletab teda, nagu mees nähtavasti tedagi, tollest korrast mitme kuu eest, kui mees Ruthi ülikoolis ettekande tegi. Dr Max Grey Sussexi ülikoolist – arheoloog ja Rooma-aegse Suurbritannia ekspert.

„Nii rõõmustav, et te tulla saite,“ sõnab mees ja näeb tõe­poolest rõõmus välja. Sellega eristub ta enamikust arheoloogidest, kes ei salli, kui teine arheoloog nende marjamaal trambib. Ja Ruth on tunnustatud ekspert luude, lagunemise ja surma alal. Ta on North Norfolki ülikooli kohtuarheoloogia õppetooli juhataja.

„Kas te olete vundamendini jõudnud?“ küsib Ruth ja järgneb Maxile künka tippu. Siin on külmem, ja kusagil kõrgel nende peade kohal lõõrib lõoke.

„Minu arust küll,“ kinnitab Max, osutades puhtaservalisele kraavile nende ees. Kraaviseina keskel on näha halli kivitriipu. „Tegelikult leidsime vist midagi, mis võiks teile huvi pakkuda.“

Ruth teab ütlematagi, millega tegu. „Luud,“ toob ta kuuldavale.

Peainspektor Harry Nelson karjub. Kuigi tööl on ta oma lühikese süütenööri poolest kurikuulus (kodus naise ja tütarde juures aga malbe nagu kassipoeg), ei kipu ta tavaliselt karjuma. Pigem on talle mokkamööda napid korraldused, mida ta tavaliselt järgmisele sündmuskohale suundudes käigu pealt jagab. Nelsonit iseloomustavad kiired otsused ja piiratud kannatus. Talle meeldib aktiivne tegevus: kurikaelte kinninabimine, kahtlusaluste ülekuulamine, autoga kihutamine ja ülesöömine. Kuid mis talle ei meeldi, on koosolekud, mõttetu diskuteerimine ja nõuannete kuulamine. Kõigest kõige vähem meeldib talle kenal kevadpäeval kabinetis konutada ja veenda oma uut arvutit endaga suhtlema hakkama. Sellest ka see karjumine.

„Leah!“ möirgab mees.

Leah, Nelsoni administratiivassistent (ehk sekretär, nagu Nelsonile teda kutsuda meeldib), nihkub ettevaatlikult kabinetti. Ta on habras tõmmu kahekümne viie aastane tütarlaps, keda noored politseinikud kõvasti imetlevad. Kuid Nelson peab teda põhiliselt kohvikandjaks ja tõlgiks enda ja uue tehnoloogia vahel, mis näib iga päevaga aina uuemaks ja tujukamaks muutuvat.

„Leah,“ kaebleb ta, „mul läks jälle ekraan mustaks.“

„Kas lülitasite monitori välja?“ küsib Leah. Nelson on varemgi ärritushoos juhtmeid seinast välja kiskunud, lastes sellega ükskord isegi kõik teise korruse korgid välja.

„Ei. Noh, korra või paar jah.“

Leah sukeldub töölaua alla, et toidet kontrollida. „Paistab kombes,“ ütleb ta, „vajutage klahvi.“

„Millist?“

„Eks üllatage mind.“

Nelson lajatab tühikuklahvile ja arvuti virgub imekombel elule, tervitades teda rahuloleval moel: „Tere päevast, pea­inspektor Nelson!“

„Käi sa ka perse,“ uriseb Nelson ja haarab hiire.

„Kuidas, palun?“ kergitab Leah kulmu.

„Mitte sina,“ ühmab Nelson, „vaid see kolakas. Kui mul tuleb isu tühja loba ajada, siis küllap annan sellest teada.“

„Ilmselt on ta programmeeritud teile tere hommikust ütlema,“ selgitab Leah mõõdukalt. „Minu oma mängib tervitus­laulu.“

„Tule taevas appi.“

„Ülemkomissar Whitcliffe räägib, et kõik peavad ennast uute arvutitega kurssi viima. Täna kell neli toimub koolitus ka.“

„Ma olen hõivatud,“ teatab Nelson pilku tõstmata. „Tükk maad Swaffhami poole on juhtumikoosolek.“

„Kas see pole mitte seal, kus tehakse Rooma varemete väljakaevamisi?“ küsib Leah. „Sellest oli saates „Time team“ juttu.“

Ta on seljaga Nelsoni poole, et kohendada kiirköitjaid mehe riiulitel, mistõttu jääb tal märkamata, kuidas mehe näole tekib korraga huvi.

„Väljakaevamisi? Arheoloogilisi või?“

„Jah,“ sõnab Leah ja pöörab end tema poole. „Nad leidsid sealt vist terve Rooma-aegse linna, või nii nad arvavad.“

Nelson langetab nüüd pea kuvari ette. „Tea, on seal ka palju arheolooge platsis?“

„Jah. Mu onu peab seal kohalikku pubi nimega Fööniks ja räägib, et nad istuvad kõik õhtud seal. Onul tuli siidritellimust kahekordistada.“

„Tüüpiline,“ ühmab Nelson. Ta võib ette kujutada, kuidas arheoloogid siidrit kaanivad, samas kui kõik teavad, et õige mehe jook on ikka mõru õlu. Naisarheoloogid on samas teine tera.

„Võib-olla heidan tagasiteel pilgu peale,“ mainib ta.

„Te olete siis ajaloohuviline?“ küsib Leah kahtlevalt.

„Mina või? Jah, fanatt lausa. Ei jäta iial ühtegi „Sharpe’i“ episoodi vahele.“

„Siis peaksite meie pubiviktoriini meeskonda tulema.“

„Ma lähen liiga närvi,“ puikleb Nelson kiretult ja toksib ühe sõrmega sisse salasõna „Nelson1“, sest ta on sirgjooneline inimene. „Kuule, ole õige pai ja tee mulle tass kohvi, eks?“

Swaffham on justkui äsja piltpostkaardilt maha astunud turulinn, millesarnastest Nelson iga päev midagi märkamata läbi sõidab. Mõni miil linnast välja, ja oledki maal, kesk rinna­kõrguse rohuga niite, korraga mõlemas suunas osutavaid teeviitu, üle tee lonkivaid lehmi, keda karjatab ATV-l istuv juhmiilmeline poisike. Nelson on sekunditega eksinud ja hakkab juba alla andma, kuni taipab juhmilt noorukilt küsida, kuhupoole Fööniksi pubi jääb. Kui Norfolkis suuna kaotad, küsi alati teed lähima pubini. Selgub, et see on üsna lähedal, nii et Nelson teeb autoga poris tagasipöörde, käänab teele, mis pole enamat kui jalgrada, ja seal see ongi – masajas õlgkatusega maja, fassaadiga kõrge rohtukasvanud künka poole. Nelson pargib auto pubi parkimisplatsile, ja jõnksatusega südames, mida ta keeldub elevuseks tunnistamast, märkab ta üle tee künkajalamil tuttavat punast logu Renault’d. Ma pole teda lihtsalt ammu näinud, sisendab ta endale. Oleks ju tore kuulda, kuidas tal läinud on.

Mehel pole aimugi, kus kaevamised toimuvad ja kuidas need üldse välja näevad, aga ta aimab, et künkapealselt avaneb parem vaade. On ilus õhtu, rohul on pikad varjud ja puhub malbe tuul. Aga Nelson ei silmitse ümbrust, vaid mõtleb kaledast rannikust, armutute mõõnadega merele kantud surnu­kehadest, oludest, mille tõttu ta oli tutvunud Ruth Gallowayga. Tegu oli kohtuarheoloogiga, kes oli kohale kutsutud, kui Saltmarshilt – inimtühjast paigast Põhja-Norfolki rannikul – leiti inimese luud. Kuigi luud osutusid enam kui kahe tuhande aasta vanusteks, segati Ruth seejärel tunduvalt nüüdisaegsemasse juhtumisse, mis keerles ühe röövitud ja mõrvatuks peetud viieaastase tüdruku ümber. Ta polnud Ruthi näinud sest ajast saadik, kui juhtum kolme kuu eest lahenes.

Künka otsast näeb ta vaid veel künkaid. Ainsad huvi­pakkuvad objektid on mõned kaugemale jäävad muldvallid ja kaks kuju, kes mööda looklevat vooreselga astuvad: üks neist pruuni­juukseline naisterahvas lohvakates tumedates riietes ja teine pikk mees poriplekilistes teksastes. Siidrijoodik, kindel see.

„Ruth!“ hõikab Nelson. Ta näeb naist naeratamas – Ruthil on hämmastavalt armas naeratus, mitte et Nelson seda talle kunagi ütlema läheks.

„Nelson!“ Ruth näeb üleüldse hea välja, arvab mees, silmad säravad, põsed liikumisest roosad. Kaalus pole ta aga küll alla võtnud ja Nelson teab ühtäkki, et ta oleks ka üsna pettunud, kui oleks.

„Mida sina siin teed?“ küsib Ruth. Nad ei suudle teineteist tervituseks ega suru isegi kätt, aga mõlemal on suu kõrvuni.

„Oli siin lähedal üks juhtumikoosolek. Kuulsin, et siin pidi väljakaevamine toimuma.“

„Tohoh, kas uurijahärra on hakanud „Time teami“ vaatama?“

„Mu lemmiksaade.“

Ruth naeratab skeptiliselt ja tutvustab oma kaaslast. „See on doktor Max Grey Sussexi ülikoolist. Ta juhib neid kaevamisi. Max, tema on peainspektor Nelson.“

See mees, Max, tõstab üllatunud pilgu. Ka Nelson ise tunneb, et tema tiitel ei sobi kuidagi tänase imekauni õhtuga. Kuritegusid tuleb ikka ette, ütleb Nelson Max Greyle mõttes, isegi siin. Aga ega ülikoolitegelastele ole kunagi politsei meeldinud.

Kuid dr Grey suudab siiski naeratada. „Kas teid huvitab arheoloogia, peainspektor Nelson?“

„Mõnikord,“ möönab Nelson ettevaatlikult. „Ruth … tähendab, doktor Galloway … ja mina tegime ühe juhtumi juures hiljuti koostööd.“

„Kas mõtlete seda, mis Saltmarshil toimus?“ küsib Max pärani silmi.

„Jah,“ annab Ruth napi vastuse. „Peainspektor Nelson kutsus mind kohale, kui rabast mõned luud leidis.“

„Tuli välja, et need olid kuradima kiviajast!“ lisas Nelson.

„Rauaajast,“ parandab Ruth teda automaatselt.

„Muide, Max leidis ka täna inimluid.“

„Rauaajast või?“ küsib Nelson.

„Meie arvates Rooma ajast. Tundub, et need olid ühe maja müüri alla maetud. Tule vaata ise.“ Ruth läheb kõige ees künkalt alla muldvallide suunas. Lähemale jõudes näeb Nelson, et maa on neid kummalisi kuhjatisi ja künkaid täis – mõned ringikujulised, mõned üksikult eemal nagu suured mutimullahunnikud.

„Mis künkad need on?“ küsib ta Max Greylt.

„Meie arvates on need müürid,“ vastab Max, nägu elavnemas nagu ikka arheoloogidel, kui nad valmistuvad sind igavusega lämmatama. „Teate, meie arvates oli siin terve asundus, sest me paikneme üsna lähedal vanale roomlaste peateele, aga maapinnal pole sellest muid märke kui mõni pruun viirg rohul, viljaringid ja muu taoline.“

Nelson heidab üle õla pilgu laugelt tõusvale vallile. Ta suudab peaaegu ette kujutada, et see on müür, aga ülejäänu paistab talle küll palja rohuna.

„Ja inimese säilmed on müüri all, ütlesite?“

„Jah. Kaevasime just katsekraavi ja seal ta lebas. Arvame, et tegu võib olla villa müüritisega, ja nähtavasti oli hoone üsna suur.“

„Imelik koht, kust luid leida, müüri alt,“ kommenteerib Nelson.

„See võis vundamendiohver olla,“ ütleb seepeale Max.

„Mis see on?“

„Keldid ja teinekord ka roomlased matsid surnukehi mõnikord seinte ja uste alla ohvriannina jumal Janusele ja Terminusele.“

„Terminusele?“

„Ta oli piiride jumal.“

„Aa, tema poole palvetan ma iga kord, kui Heathrow’ lennu­jaama satun. Ja see teine?“

„Janus oli uste ja avauste jumal.“

„Nad tapsid siis inimesi ja toppisid laibad maja alla? Mõnel oli ikka talismanidest päris veider arusaam.“

„See pole teada, kas nad tapeti või olid nad juba surnud,“ vastab Max rahulikult, „kuid luustikud kuuluvad tihtipeale lastele.“

„Issand.“

Nüüd jõuavad nad kraavini, mida katab sinine present. Ruth tõmbab katte ära ja põlvitab kraavikaldale. Nelson kükitab tema kõrvale. Tema pilk tabab korralikku kandilist auku (ta soovib sageli, et kuritööpaiga poisid töötaksid sama puhtalt kui arheoloogid), servad sirged ja teravad. Kraav on ligi meetri sügavune ja Nelson näeb selle küljel selget kihtide läbilõiget, kui huumusele järgneb savi ja siis kriit. Kriidist allpool on nähtav triibu jagu halle kive. Kivide kõrvale on kaevatud üksik sügavam auk. Selle põhjas helgib midagi valget.

„Kas te polegi neid üles kaevanud?“ küsib Nelson.

„Ei,“ vastab Ruth, „me peame haua ja luustiku asukoha dokumenteerima ja plaanile joonistama, et seda kontekstis tõlgendada. Tõeliselt tähtis on tähele panna, mis suunas ­skelett lebab. See võib olla oluline, kui ta on näiteks itta suunatud.“

„Katoliku koolis soovitasid mungad ka meil magada, jalad ida suunas,“ tuleb Nelsonil järsku meelde, „et võiksime taevasse jalutada, kui peaksime une pealt ära surema.“

„Huvitav ebausu jäänuk,“ kommenteerib Ruth jahedalt. Nelsonile meenub, et naisel pole usuasjade jaoks aega.

„Kirikud,“ jätkab Ruth, „on peaaegu eranditult ehitatud ida-lääne teljele ja mitte kunagi põhja-lõuna suunal.“

„Panen kõrva taha.“

„Ja mõnikord,“ pistab Max vahele, „maetakse mehed peaga läände ja naised itta.“

„See kõlab küll seksistlikult,“ ütleb Nelson ja ajab end püsti.

„Ja sa ise ei käitu kunagi seksistlikult, ega,“ narrib Ruth.

„Ei iial. Käisin just kursusel, kus räägiti soo ümberdefineerimisest politseijõududes.“

„Kuidas oli?“

„Mõttetu. Tegin lõunapausi ajal vehkat.“

Ruth naerab, ja Max, kes teda ennist hukkamõistvalt vahtinud oli, muigab samuti, vaadates vaheldumisi Ruthi ja Nelsonit. Siin toimub selgelt enamat, kui ta arvanud oli.

„Me hakkame just Fööniksisse dringile minema,“ teatab nüüd Ruth. „Kas tahaksid ka tulla?“

„Ma ei saa,“ vastab Nelson kahetsevalt, „pean ühele üritusele minema.“

„Üritusele?“

„Festivali toetuseks korraldatud ballile. See toimub lossis. Tuleb smoking selga ajada. Michelle tahtis minna.“

„Mis me rikastest räägime,“ nöögib Ruth.

Nelson vaid mühatab vastuseks. Ta ei suuda kujutleda midagi hullemat kui ahvikostüümis kekutamine, seltsiks kari täispuhutud kunstikeigareid. Lisaks ta naisele oli paraku ka ülemus Gerry Whitcliffe talle peale käinud, et ta peab tingimata minema. „Täpselt seda sorti reklaam, mida politsei vajab,“ oli Whitcliffe öelnud, jätmata targu mainimata, et Nelsoni tegevus Saltmarshi juhtumis oligi põhjus, miks politsei nii väga head reklaami vajas. Reklaam! Taevas halasta.

„Kahju,“ ütleb Max rõõmsalt, käsi Ruthi õlgade ümber ootavalt rippu. „Vahest teinekord.“

Nelson jälgib, kuidas nad eemalduvad. Fööniksi õlleaed täitub varaõhtustest trimpajatest. Ta kõrvu kostab naeru ja klaaside kõlksatusi. Nelson ei saa midagi parata, et loodab salamahti, et Leah’ onu siidrivarud oleksid juba läbi müüdud.