Читать книгу Januse kivi - Elly Griffiths - Страница 7

Ruth sõidab aeglaselt mööda A47 maanteed King’s Lynni poole. Kuigi kell on kaheksa läbi, ei taha ummikud lõppeda. Kuhu see mass küll voorib, mõtleb Ruth, toksides kannatamatult sõrmega rooli ja piieldes veoautode, sõiduautode, haagissuvilate ja liinibusside voori. Puhkuste aeg pole veel käes, aga koolilaste sõidutamiseks ja isegi töö vahet pendeldajate jaoks on kell liiga palju. Mida küll mõtlevad kõik need inimesed, kes suunduvad Narborough’sse, Marhami ja West Winchi? Miks nad kõik just selles konkreetses põrguringis lõksus on? Juba mitmendat ristmikku järjest on ta kinni ühe suure BMW taga, mille tagaaknal vedeleb kaks ennast täis ratsakiivrit. Ta hakkab seda BMW peret juba vihkama, koos kõigi nende Longleati safari­pargi kleepsu ja personaalse registreerimisnumbri (SH3LLY 40) ja nende ratsanädalavahetustega. Ta võib kihla vedada, et tegelikult neile isegi ei meeldi hobused. Londoni äärelinnas kasvanud Ruth pole kunagi hobuse selga saanud, kuigi salaja armastab ta poniteemalisi raamatuid väga. See auto kingiti Shellyle raudselt neljakümnendaks sünnipäevaks koos puhkusereisiga Kariibi mere saartele ja spetsiaalse Botoxi-­kuuriga. Ruth saab ka kahe kuu pärast nelikümmend.

Talle oli see pubi meeldinud, mis sest, et ta jõi vaid apelsini­mahla. Max oli Rooma matusekommete teemal väga huvitav vestluspartner. Ja meie peame roomlasi nii tsiviliseerituteks, oli ta pahandanud, ja vihastame barbaarsete rauaaja kommete peale, samas kui meil on hulgaliselt tõendeid Rooma karistus­matustest, tapmisriitustest ja isegi lapsetappudest. Näiteks kümme aastat tagasi leiti St Albansist ühe poisi pealuu, millest võis järeldada, et poiss oli surnuks tümitatud ja tal siis pea maha raiutud. Springfieldis Kenti maakonnas leiti ühe Rooma templi kõigi nelja nurga alt kaks vundamendiohvriks toodud imikut. Ruth väristab end ja tõmbab käega kergelt üle kõhu.

Kuid Max oli siiski hea kaaslane, hoolimata kõigist tema surma- ja pea maha raiumise juttudest. Ta oli üles kasvanud Norfolkis ja armastas seda silmanähtavalt. Ruth rääkis talle oma kodust Põhja-Norfolki rannikul, tuultest, mis lähtuvad otse Siberist, parkjuureõitest lillatavast padurannast. Tore oleks seda kunagi külastada, oli Max öelnud. See oleks tore, oli Ruth vastanud, kuid rohkem polnud nad sellest rääkinud. Ruth oli siiski lubanud järgmisel nädalal väljakaevamisi vaatama minna. Maxile tuleb Sussexi maakonnast terve meeskond appi. Nad kavatsevad põllul laagri püsti lüüa ning terve mai ja juuni kaevata. Ruth tunneb nostalgiatuhinat, kui meenutab suvekaevamisi, küünarnukitunnet, laulmist ja kanepi suitsetamist lõkke ümber, päevi täis kontimurdvat tööd. Korralike kemmergute ja duššide puudust ta küll ei igatse. Sellise värgi jaoks on ta liiga vana.

Jumal tänatud! SH3LLY 40 on vasakule ära pööranud ja Ruth näeb Snettishami ja Hunstantoni viitu. Ta on peaaegu kodus. Raadio Neljas räägib keegi kaotusvalust, et „igale asjale on määratud aeg“. Ruth armastab Raadio Nelja, aga reservatsioonidega. Ta lülitab kassetimängija sisse (ta auto on CD-mängija jaoks liiga vana) ja õhk täitub Bruce Springsteeni südame­põhjast tuleva puhastverd ameeriklase vingumisega. Ruth armastab Bruce Springsteeni – tema avarat maanteed, hukule määratud armastust, sõpru nimega Bobby Jean, kes on rasketel aegadel langenud –, ja narritagu teda palju tahes, tema oma maitset ei muuda. Ta keerab heli hoopis valjemaks.

Nüüd sõidab Ruth pea kohal kaarduvate puude vahel, teeservad on paksult mets-harakputke täis. Hetke pärast, nagu ta teab, lõppeb puiestee nagu nipsust, ja ta ees paistab meri. Ta ei väsi sellest hetkest ealeski, kui horisont korraga lõpmatusse sirutub, sinine muutub valgeks ja valge kuldseks. Siin sõidab ta kiiremini, ning jõudes autoelamute platsini, mis tähistab tema kodutee algust, peatub ta uuesti, ronib autost välja, ja laseb merebriisil juuksed näo eest ära puhuda.

Eespool paistavad liivaluited, tuulest fantastilisteks kujunditeks kuhjatud. On mõõnaaeg ja merd on vaevu näha, kõigest sinine triip halli liiva taustal. Kajakad hõiguvad kõrgel vee kohal ja üksiku purjelauduri punane puri libiseb sätendades vaikselt mööda.

Mingi hoiatuseta küünitab Ruth end ettepoole ja oksendab kontrollimatult.

Norwichi lossis, mis kujutab endast Victoria-aegset glasuuri rammusa keskaegse koogi peal, tegutseb nüüd muuseum. Nelson on seda koos tütardega mitu korda külastanud. Neile meeldisid sealsed vangikoopad, nagu ta mäletas, ja Laural oli eriline nõrkus teepottide kogu vastu. Viimasest korrast on aga juba aastaid möödas, ja kui nad astuvad abikaasa Michelle’iga mööda siuglevat, tulvvalgustatud ja vapilippudega kaunistatud teerada hoone suunas, kardab ta kõige hullemat. See kartus osutub tõeks, kui nad teenijatüdrukuteni jõuavad. Kutsel küll kostüümipidu ei mainitud, aga need neiud on mingi kahtluseta kõrtsiplikad, seljas madala lõike ja ähmaselt keskaegse moega kleidid, peas satsilised tanud. Näitsikud ulatavad šampanja­pokaalidega kandikuid nende poole ja Nelson haarab suurima šampanjakogusega klaasi, mis ei jää Michelle’il muidugi märkamata.

„Sina võtad muidugi kõige suurema,“ märgib ta ja võtab ise klaasi apelsinimahla.

„Mul läheb alkoholi vaja, et see õhtu üle elada,“ kaitseb end Nelson, kui nad raskete puitusteni kõnnivad. „Sa ei öelnud, et see kostüümipidu on.“

„Ei olegi.“

Michelle kannab hõbedast minikleiti, mis on kindlasti mitte-keskaegne. Nelson tunneb lausa, et sellele kuluks rohkem kangast ära, näiteks slepp või krinoliin või mis iganes naised tollal ka ei kandnud. Ta näeb siiski hea välja, seda peab mees tunnistama.

Nad astuvad ümmargusse vastuvõtusaali, kus neid ootab veel šampanjat, üks lautomängija, ja mis kõige häirivam, kojanarr. Nelson taganeb sammukese.

„Mine-mine,“ tõukab Michelle takka.

„Seal on üks sukkpükstes mees!“

„No ja siis? Ega ta sind ära tapa.“

Nelson siseneb ettevaatlikult tuppa ja peab pajatsit silmas. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud teise ohuallika, mis läheneb talle vastassuunast.

„Aa, Harry! Ja kaunis missis Nelson.“

See on Whitcliffe, kes hiilgab oma smokingus, mille särgikaeluse on ta nööpimata jätnud, pidades seda arvatavasti trendikaks. Lisaks kannab ta valget salli. Pihkur.

„Tervist, Garry.“

Whitcliffe suudleb Michelle’i kätt. Pajats kiibitseb lootus­rikkalt sealsamas ja väristab oma kellasid.

„Te ei maininud, et siin on veidrates kostüümides rahvast,“ toriseb Nelson põhjapoolse aktsendiga, mis tal stressirikastes olukordades alati välja lööb.

„See on keskaja teemapidu,“ selgitab Whitcliffe mesiselt, „Edward ajab neid asju nii ladusalt.“

„Edward?“

„Edward Spens,“ täpsustab Whitcliffe. „Mäletad, rääkisin sulle, et seda õhtut rahastavad Spens ja Co?“

„Ehitajad. Jah.“

„Töövõtjad,“ täpsustab hääl nende selja tagant.

Nelson pöörab end kannal ringi ja seisab silmitsi hea välimusega eakaaslasega, kes kannab veatut pidurõivast. Ei mingit valget nartsu ega avatud särgikraed, vaid traditsiooniline valge särk ja must lips raamimas päevitunud nahka ja pakse tumedaid juukseid. Nelsonile ei meeldi ta esimesest pilgust.

„Edward!“ Whitcliffe seda arvamust ilmselt ei jaga. „See on Edward Spens, meie võõrustaja. Edward, need on peainspektor Harry Nelson ja tema kaunis abikaasa Michelle.“

Edward Spens vaatab imetlevalt Michelle’i üle. „Poleks arvanud, et politseinikel nii ilusad abikaasad on, Gerry.“

„See on tööboonus,“ viskab Nelson jäigalt nalja.

Whitcliffe, kes abielus pole (põhjustades sellega ohtraid spekulatsioone), ei ütle midagi. Michelle, kes on meeste imetlusega harjunud, välgutab laia, aga kergelt üleolevat naeratust.

„Nelson,“ jätkab siis Edward Spens, „kas te polnud mitte see võmm, kes seda Saltmarshi afääri lahendas?“

„Jah.“ Nelson vihkab oma tööst rääkimist, eriti vihkab ta aga seda, kui teda „võmmiks“ kutsutakse.

„Oli see vast võigas värk seal,“ sõnab Spens surmtõsisel ilmel.

„Jah.“

„Igatahes, tänu taevale, et te selle ära lahendasite.“ Spens patsutab teda jõuliselt seljale.

Tänu ka Ruth Gallowayle, mõtleb Nelson omakorda. Ent Ruth oli alati soovinud, et tema roll selles juhtumis jääks nii väheste teada kui võimalik.

„Õnneks ei tule taolisi juhtumeid kuigi sageli ette,“ sõnab ta.

„Selle auks võtame!“ Spens surub Nelsonile järgmise šampanjaklaasi pihku.

Keegi ei näinud, et Ruth oksendas, nii et ta lükkab oksele jalaga lihtsalt mulda peale ja ronib tagasi autosse. Bruce Springsteen seletab parajasti võimatu nimega Wendyle, et nad on sündinud põgenema. Ruth tagurdab autoelamute laagriplatsilt välja ja suundub kodu poole.

Ta kodu on üks kolmest majast Saltmarshi serval. Üks maja seisab tühjalt ja teine kuulub suvitajatele, kes käivad siin nüüd üha vähem, mida suuremaks nende lapsed kasvavad. Eraldatus Ruthi ei häiri. Tegelikult, kui ta autost välja ronib ja endasse piiritut rabalaotust, kaugeid liivadüüne ja mere vaevukostvat kohinat ahmib, võimendab ta naudingut mõte, et see vaade kuulub üksnes talle. Ta keerab välisukse naeratades lahti.

Ruthi punane kass Flint on ootel lebanud ja tuleb nüüd valjult kaeveldes perenaisele vastu. Tal on kausis toitu küll, aga ilmselt ei tule selle söömine kõne allagi. Ta nurrub Ruthi jalge ümber, kuni emand talle värske kausitäie ette annab, ise selle lõhna peale kergelt öökides. Siis nuusib Flint selle nõudlikult üle ja kaob kassiluugi kaudu õue.

Ruth istub aknaaluse laua äärde, et automaatvastaja sõnumid läbi kuulata. Üks sõnum on emalt, kes uurib, kas Ruth tuleb ikka nädalavahetuseks külla. Ema eeldab ikka, et Ruthi plaanid viimasel hetkel muutuvad, hoolimata tõsiasjast, et Ruth on loomuldasa äärmiselt täpne ja usaldusväärne inimene. Teise sõnumi on jätnud ta sõbranna Shona, kes vadistab oma abielus kavalerist Philist. Kolmas sõnum on Max Greylt. Huvitav.

„Tere, Ruth. Tahtsin vaid öelda, et meeldiv oli juttu puhuda. Mõtlesin meie säilmete peale. Kui pea on puudu, võib see viidata peakultusele. Kas oled kuulnud Lankhillsi väljakaevamistest Winchesteris? Rooma-aegselt kalmistult leiti seitse maharaiutud peaga laipa, sealhulgas ühe lapse oma. Huvitav, kas siin ootab meid sama pilt? Igatahes räägime varsti jälle.“

Ruth mõtleb, kui kummaliselt arheoloogid mõnikord väljenduvad. „Meie säilmed“. Luud, mis leiti maetuna Rooma vundamendi alt, on muutunud „meie säilmeteks“ ning Ruthi ja Maxi mingil veidral, sürreaalsel kombel kokku sidunud. Mõlemad tunnevad luude suhtes omanikutunnet, isegi sümpaatiat. Aga kas see on piisav põhjus, miks Max peaks sellise sõnumi jätma? Kas ta tahtis tõesti vaid maharaiutud peadest lobiseda või oli tema eesmärk mingis kujuteldavas reaalsuses lihtsalt Ruthiga kontakti saada?

Ruth ohkab. See kõik on tema jaoks liiga keeruline. Pealegi on tal muustki mõelda. Homme peab ta Londonisse sõitma ja emale rasedusest rääkima.

„Niisiis, vaadake, me arendame Norwichi südames kolme võtmepiirkonda. Vana parkalitöökoda, Odeoni kino ja seda mahajäetud maja Woolmarketi tänaval.“

„Woolmarketi tänaval?“ küsib Whitcliffe vahele. „Kas see polnud vanasti mitte lastekodu?“

„Vist küll, jah,“ arvas Edward Spens ja määris kuklile võid. „Kas te olete kohalik Norwichi poiss, Gerry?“

See selgitab nii mõndagi, mõtleb Nelson, kui Whitcliffe vastuseks noogutab. Nelson ise sündis Blackpoolis ja oleks seal tagasi nagu pudrukuul, kui poleks Michelle’i ja tüdrukuid. Norfolki tööleminek oli olnud Michelle’i idee ja sügaval sisimas paneb mees seda talle siiamaani pahaks. Tüdrukutele ei meeldinud Blackpool: kõik rääkisid naljakalt ja õhtusööki pidi sööma kell viis. Lisaks on seal nende jaoks liiga külm, kuigi kohalikud tüdrukud kannavad vist aasta ringi miniseelikut.

Nüüd on pidu jõudnud „banketi“ staadiumisse ja maiustatakse nuumpõrsaks maskeeritud seaprae kallal. Michelle on oma portsjoni suuremalt jaolt alles jätnud. Söömise asemel särab ta oma naabri suunas, kelleks on mingi jõmm nimega Leo, kes kannab roosat särki ja naeruväärseid prille. Nelsoni naaber – sinises satäänist kleidis kuningliku hoiakuga naisterahvas – on teda kõik see aeg eiranud, mis sunnib Nelsonit kuulama Edward Spensi lakkamatut müügiesitlust. „See on perefirma,“ seletab Spens. „Mu isa Roderick Spens ehitas selle üles. Tegelikult on ta sir Roderick, nimelt omistati talle tema teenete eest ehitusvaldkonnas rüütlitiitel. Isa peaks juba pensionil olema, aga ta käib endiselt iga päev kontoris – üritab mulle õpetada, kuidas asju aetakse. Näiteks on ta selle vastu, et ma Woolmarketi objekti arendaksin, kuigi see on rasvane tükk liikumatut vara.“ Selle peale naerab ta suure suuga. Nelson vahib teda kivistunud ilmel. Liikumatu vara. Kelleks see kutt end õieti peab?

„Harry!“ Nelson taipab, et abikaasa kõnetab teda, sätendades küütlevalt teisel pool lauda. „Harry. Leo rääkis just sellest Rooma asulast, mille nad üles on kaevanud. Sellest seal ­Swaffhami lähistel. Ma siis mainisin, et meil on üks arheoloogist tuttav.“

Nelsoni suureks üllatuseks said Michelle ja Ruth kohe sina peale. Michelle’ile meeldib oma haritud sõbrannaga kiidelda. „Ausalt, tal on jumala suva, milline ta välja näeb.“ Michelle’il oleks kindlasti hea meel kuulda, et Ruth pole grammigi alla võtnud.

„Jah,“ möönab Nelson ettevaatlikult, „ta töötab ülikoo-

lis.“

„Ma kirjutan muide näidendit,“ teatab Leo pühalikult, „Rooma jumal Janusest. Kahe näoga jumalast. Ta on alguste ja lõppude, uste ja avauste, mineviku ja tuleviku jumal.“

Janus. Miski kajaks nagu Nelsoni mälust vastu, aga tal on läbi šampanja ja seapõrssa hämu selle kuulmisega raskusi. Ah muidugi, see oli Ruthi kõiketeadjast sõber Sussexi ülikoolist. „Janus, uste ja avauste jumal.“

Ja korraga turgatab Nelsonile pähe ka midagi muud. Ta silme ees keritaks justkui filmilint tagasi ja teistkordsel vaatamisel märkab ta midagi, mis oli kogu aeg ta silme ees: ta näeb, kuidas Ruth tema poole tuleb ja tuul puhub lohvaka särgi vastu ta keha. Ta pole kaalus alla võtnud. Tegelikult võib ta isegi kosunud olla.

Kas Ruth võib olla lapseootel? Sest kui nii, siis võib ju tema selle lapse isa olla.