Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas

Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas
Автор книги: id книги: 1546248     Оценка: 0.0     Голосов: 0     Отзывы, комментарии: 0 1454,71 руб.     (15,85$) Читать книгу Купить и скачать книгу Купить бумажную книгу Электронная книга Жанр: Контркультура Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949857883 Скачать фрагмент в формате   fb2   fb2.zip Возрастное ограничение: 0+ Оглавление Отрывок из книги

Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.

Описание книги

2020. aasta 12. märtsil kell 23.54 kuulutatakse Eestis välja eriolukord. 2020. aasta 2. aprilli õhtul lobiseb selle raamatu autor Messengeris ühe tuttava arstiga. Arst on Kuressaare haiglas. Võtab vastu uksest ja aknast tulevaid patsiente. Hooldajaid napib aina enam. Elo on aastaid tagasi pikalt põetanud oma isa. Arstidelt, õdedelt ja hooldajatelt omandatud toonased kogemused annavad talle kindlust pakkuda ennast appi koristajaks.Nii satub Elo Selirand, režissöör, stsenarist ja kirjanik, Kuressaare haiglasse ja avab ta korraga hoopis uue maailma ukse, astudes … eesliinile. Sadade inimeste kõrvale, kes saavad iga päev respiraatorite tõttu vähe hingata, higistavad tunde ning valutavad südant ja selga. Selles raamatus avaneb päris pilt, nähtud rohujuure tasandilt. Aga see lugu võinuks juhtuda igal pool, ükskõik missuguses haiglas Tallinnas, Haapsalus, Pärnus.

Оглавление

Elo Selirand. Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas

Elo Selirand. Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas

− EELLUGU − 2015. aasta

Viis aastat hiljem

− 8. APRILL −

− 9. APRILL −

− 10. APRILL −

− 11. APRILL −

− 12. APRILL. ÜLESTÕUSMISPÜHA −

− 13. APRILL −

− 14. APRILL −

− 15. APRILL −

− 16. APRILL −

− 17. APRILL −

− 18. APRILL −

− LÕPP −

Отрывок из книги

Olin isaga kahekesi palatis. Tegin kõike seda, mida pea 400 päeva tema aina süveneva haiguse ajal olin teiste pealt spikerdanud, õppinud ja kaasa teinud. Puhastasin, pöörasin, liigutasin peamisi lihaseid, uurisin süvenenult tekkivaid punaseid laike. Parandasin täpsete salvitäpsudega uusi haavandeid. Puhastasin trahheostoomi. 400 päeva varem olin ma täiesti tavaline mis-siin-elus-ikka-juhtuda-saab naine, „kulturnik“, nagu ütleks ehk isa, kes sel hetkel enam midagi öelda ei saanud ning kelle soove tuli lugeda tema hääletutelt huultelt. Isa haigusega olin ma kaasa teinud kõik lähedast inimest tabavad hoovused. Abitusest, hüsteeriast, murest, aktiivsest püüdlikkusest kuni mingi rutiinini. Jälgides ja matkides omandanud võtteid, millega kergendada tema olemist, nii palju, kui see võimalik oli. Õppinud sõnu (koos tähendustega) nagu „kontraktsioon“, „trahheostoom“, „artroos“, „gastrostroom“, „saturatsioon“. Heade füsioterapeutidega kuude viisi koos võimeldes ja samal ajal ikka vesteldes (mida muud üks „kulturnik“ oskabki) püüdnud meelde jätta baastõed. Juba ammu ei pööranud ükski hooldaja tähelepanu, kas ma saabusin täpselt külastusajal ja kui kauaks ma jäin. Ma tulin, kui ma tulin, iga päev – või vähemalt nii ma püüdsin – ja tegin tunni jagu olulisi toiminguid, paar korda nädalas kahe tunni jagu, sõltudes voodislamaja põletikunäitudest ja jõust. Visuaalsetes vaatlustulemustes kõheldes rullisin õdede posti nurgas konutava masina palatisse ja mõõtsin veres olevat hapnikku. Kas ma tegin neid asju õigesti? Ma ei tea. Ma vähemalt tegin. Ma ei osanud olla ilma tegemata. Ilma püüdmata seda kõike peatada. Mõistes (enda arvates suhteliselt funktsioneeriva) ajuga, et see on peatamatu. Kuid ma ei saanud südame vastu.

Ühel sellisel päeval imbusid palatisse kaks tütarlast. „Meid saadeti teie juurde praktikale,“ andsid nad teada. Tulijad olid meditsiinikooli õpilased. Tegime kõik koos läbi ja „tarkuse emana“ paaril järgmisel päeval veel ka kordasime. Ehtisin end võõraste sulgedega. Kümnetelt inimestelt kogutud tarkustega, aja jooksul sõpruskonnaks muutunud arstide ja õdede jagatud õpetustega. Mul polnud kahju seda jagada. Mina olin selle kõik ju nii saanud.

.....

Elevus kasvas. Kui Saaremaa juba paistis, siis tegin Eesti maalilisimal tammil ikka pilti ka. Selline pilt oli haruldasem kui kusagil Mumbukus tehtu. Iga mats siia ei saa. Ikkagi meditsiinitöötaja, praktiliselt arst.

KURESSAARES otsisin üles oma ööbimiskoha. Tavaline ühikas. Ei mingit peenutsemist. Kui peenutseks, ütleks – rustikaalne. Samas oli ka luksust. Ovaalse kujuga peegel voodi kohal ja ühesed toad. Pesema peab koridoris, aga ma ju ei tulnud siia tšillima. See on okei. Proua, kes maja näitas, oli pealegi väga südamlik ja ütles, et tunne on, nagu oma lapsed tuleks koju, aga nemad on Londonis. Minu meelest oli tal isegi natuke pisar silmas. Läksin kohevile nagu need alfaisased, kes tavatsevad sulle hakata patroneerivalt jutlust pidama, et tead, bimbsu, kuidas need asjad päriselt käivad. Mis siin nutta, abi on kohal, ärge muretsege, kohe olete kõik päästetud. Mina ju tulin, mandrilt.

.....

Добавление нового отзыва

Комментарий Поле, отмеченное звёздочкой  — обязательно к заполнению

Отзывы и комментарии читателей

Нет рецензий. Будьте первым, кто напишет рецензию на книгу Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas
Подняться наверх