Читать книгу Punane päevik - Elo Selirand - Страница 5

Linnas räägiti üldse teistmoodi kui maal. Eriti koolis. Suureks kasvamine polnud muud kui üks pühendumine sotsialistlikule tööle. Asjade ära tegemise eesmärgiks sai „normide ületamine“ ning armutut rebimist iidsel võistlusel „kes on parem“ nimetati sõbralikult sotsialistlikuks võistluseks. Lisaks tuli täita viisaastaku norme, olla ideoloogiliselt paindumatu ning mitte lasta ennast ahvatleda võõrast propagandast. Kodus ja omade vahel ei rääkinud keegi nii. Aga kui polnud päris selge, kes on kes, eelistati kodeerida oma jutt riiklikult tunnustatud alfabeeti.

Mai ema pidi ülikooli lõpetamiseks õppima pähe punkte paksudest valgetest raamatutest, mille peale oli kirjutatud „NLKP Keskkomitee … pleenumil vastuvõetud otsused.“ Nende punktide asemel oli X ja V ja I tähti, mis tähendasid, et neid kongresse oli peetud palju. Kui ema ahastas, et seda kõike meelde jätta on võimatu, siis püüdis Mai teda veidi aidata. Talle jäid luuletused kergesti pähe. Tavaliselt oli tal juba klassis kolme kordamise järel leheküljepikkune salm selge. Kui ta oleks julgenud õpetajale sellest märku anda, oleks ka ilmselt rohkem viisi ja kiitusi teeninud. Ainult et ta ei suutnud tõsta kätt, sest kartis klassi ette minna luuletust ka ette lugema. Tahvli ees esinemist kartis ta veidike rohkem kui seda, et ema kukub parteiajaloo eksamil läbi ning siis viib KGB ta vangi.

Sellepärast tuligi ema aidata, näidata talle, et üks seitsmeaastane tüdruk suudab ka kõik need paksude raamatute algused pähe õppida. Just alguse esimestele lehtedele oli kirja pandud see, milles parteilased oma kongressil kokku leppisid. Tundus, et nad olid üsna edevad inimesed, kes leidsid, et see võiks olla igal nõukogude inimesel peas. Eriti kui ta lõpetas ülikooli. Kõigi kongresside otsused algasid rahulolu väljendusega, et sotsialism on lõplikult võitnud (miks seda kogu aeg korrata? Ilmselt ikkagi ei oldud ses asjas lõpuni kindlad) ja nõudega olla veelgi eesrindlikum ning ületada veel rohkem norme, et tagada lõplik võit inimvihkajaliku imperialismi üle. Kuna karupildiga aabitsast tähti õppida polnud Mail vaja, siis kulutas ta kogu oma vaba aja lohepikkade lausete päheõppimisele, millel mingit mõtet ei tundunud olevat. Üksikud sõnad kivistusid talle arusaamatute monstrumitena ajju.

Mai närveeris hirmsasti, ta ei julgenud õhtuti magamagi jääda, muretsedes, kas kirjandusteadlaseks õppiv ema ikka suudab vuristada eksamil ette kõik punktid neist valgetest raamatutest ja pääseda hirmus ohtliku kolme tähega organisatsiooni käest. KGB ei tohtinud öelda. Sest ta võis kuulda. Kindlasti ta kuuliski igal pool. Sellepärast ei ütelnud isa ega ema või veel vähem vanaema kunagi muud kui – nemad. „Nemad olevat selle või selle vastu huvi tundnud …“ sosistasid isa sõbrad omavahel, juues mineraalveega joodavaks lahjendatud veini. Ja ema õppis samal ajal, näpud kõrvades, et meeste jutt teda ei segaks. Ainus pluss kogu viljatu õppetegevuse juures, kus Mai omandas teadmise, et kommunistlik partei on pidevas võitluses ja eesrindel, oli see, et kui pioneerijuht neile kaks aastat hiljem rääkima tuli, et sügisel saavad kõigist oktoobrilastest pioneerid, siis ei tulnud ükski asi Maile üllatusena. Ta sai kohe aru, et pioneeriks saamine on üks pühendumine ja eneseületamine ning sellepärast ei jaganud ta klassikaaslaste elevust, et sellega kaasneb sõja mängimine või paralleelklassile, lollidele beekatele, õpetajate poolt õigustatud tuupi tegemine tsiviilkaitse õppustel. Läbi töötatud materjal andis aimu, et ainus, mida tähendas jamamine parteiga, oli valmidus lasta end põhimõtteliselt mitte millegi eest tappa. Võitlus sotsialismi eest tundus üks viljatu tegevus, sest isegi kohal olles ei toonud see endaga kaasa midagi head. Või vähemalt maitsvat. Väga harva sai banaane. Kohukesi ehk kord kuus. Välismaale – mitte kunagi. Pioneeriks hakkamine ei võinud taolist olukorda kuidagi parandada. Isegi kui miski pioneerijuhi jutus oleks olnud tõde, et pioneeriks saamine tähendab midagi lõbusat, kus kõik koos lõkke ääres istuvad ja laulavad, siis Mai tusatuju see ei parandanud. Kolme aasta jooksul koolis polnud ta midagi teinud klassikaaslastega koos. Miks üks punane kaelarätt oleks pidanud seda muutma.

Enamik ta klassikaaslastest olid käinud koos ühes sõimes, seejärel koos lasteaias ning tulnud sealt otsejoones koos kooli. Nad tundsid üksteist ajast, kui kakati kõrvuti potil või peksti seltskondlikult plastmassautoga pähe. Koolis jätkus see kõik sama loomulikult ja need mõned uued lapsed, kes klassi juurde pandi, pidid lihtsalt sulanduma. Enamikul läks see suhteliselt valutult. Mõnda aega seisid nad kogunevate sõpruskondade lähedal, siis juba ringi servas ja varsti saadeti juba esimesed sünnipäevakutsed. Ikka tuldi koos kooli või mindi koos ära. Kõik. Peale Mai.

Mai ainsad sõbrad olid Priit, Kersti ja Ants.

Minni parkis oma ratta kahe musta Tšaika kõrvale, mille ronkjatelt külgedelt peegeldus ta kuju nagu Kakuke tuntud muinasjutust. Isegi kaval rebane poleks temast jaksanud tükikest hammustada. Minni kohendas end peegelpildi järgi. Sellised autod tähendasid ainult üht – kohal olid kõrged ninad. See võis olla halb ja võis olla hea, parem oli kaltskaabakana mitte silma alla sattuda. Autojuht põrnitses kekutavat Minnit, nii et sellel tekkis tohutu tahtmine keelt näidata, aga ta surus tunde hammaste taha ja lükkas selja sirgu. Ta oli ikkagi aus nõukogude pensionär, tema võib, kui tema tahab, minna oma kolhoosi kontorisse. Koridori viiva ukse taga oli tavatu vaikus. Kusagil naersid üks mees ja üks naine. Naersid kuidagi … sündsusetult vabalt.

Mai kikitas kõrvu. Kusagil niideti. Kuid pidevast rutjumisest krigisevate rataste heli polnud isegi aimata. Mai oli ikka üksi. Priidu ema tõi poisi Mai vanaema juurde hoida selleks ajaks, kui ta ise karjalaudas tööl oli. Ja tööl oli ta kogu aja. Normi nimel. Sellepärast ehk ka, et kolhoosi parim lüpsja pidi saama Lenini profiiliga tänukirja ja mingi medali. Lisaks veel sõidu suurde pealinna Moskvasse ja võib-olla ka pildi ajalehte. Vähemalt nii lohutas ema Priitu, kui ta ise päevade kaupa kodunt ära oli. Priit jäi Mai vanaema juurde alguses päevaks, siis juba paariks ning lõpuks leiti ühiselt, et kahel lapsel koos ongi lõbusam ja vanaemal kergem ka. Priit õpetas Maile kõike, mida ta teadis putukatest, imetajatest, selgrootutest ja selgrooga olevustest, tulnukatest, detonaatoritest ja transistoridest. Tema kirglik huvi jagunes kaheks. Imeline, salapärane, vaatlemist vajav loodus, mida ta võis jälgida liikumatult tunde, ning tehnoloogia tippsaavutuste anatoomia. Tema võime asju puruks teha tekitas olukorra, kus kapi küljes rippus vits, mida vanaema vajadusel kasutas. Väsinult köögilaua taga konutava Priidu ema nõusolekul. „Isasse,“ ohkas 18-tunniseid tööpäevi tegev naine roidunult ning jäi norinal magama. Ega seda ei saanud ette heita, et ta mõned korrad elus libastuma sattus ning elu ükskõiksust veidi kangemaga vürtsitas.

Priidu välimuse järgi oli tema isagi särtsakas olnud. Tõmmum veri kees soontes kiiremini. Vanaema leidis lahenduse, andes Maile, kes oli õppinud lugema samal ajal kui rääkima, pataka oma noorusaja ajakirju. Kus sees haledad lood kaugetest maadest ning rahvastest. Praktiline vanaema tabas nii kaks kärbest ühe hoobiga – Mai pidi kobistamata lugema õppima ning Priit paigal püsima, saamata samal ajal midagi algosadeks demonteerida, vaid unistades sellest, kuidas ta ühel päeval oma isa üles leiab.

Kersti ja Ants, õigemini küll ainult Kersti, sest Ants oli paratamatult seltskonnaga liidetud satelliit, toodi Maile seltsiks siis, kui ema oli avastanud, et Mai ja Priit on koos püsti pannud zooloogialabori, kus lõhkilõigatud konnade ning kalade näitel plaaniti alustada erinevate koduloomade opereerimist. „Lähevad pätiks kätte!“ oli ema isale kurtnud ja see otsis alevis üles oma kunagise pinginaabri, kellel oli Maiga ühevanune tütar. Kersti oli hoopis teisest puust kui Priit. Palju heledamast. Voolitud vormilt ja sisult malbeks, kuid kangeks. Tema isa oli dissident. Mai kuulis, kui vanaema sellest oma pojale sosinal rääkis. Imelik, et „nemad“ sellest veel ei teadnud. Samal ajal kui kogu kolhoosipere oli informeeritud, mis toimub äsja ehitatud paneelmaja ülemise korruse nurgakorteris. Kersti isa õppis iseseisvalt soome keelt ning kuulas Soome raadiost uudiseid. Ta ei uskunud midagi, mida räägiti vene keeles ning keelas oma lastel nii oktoobrilapseks hakkamise kui pioneeriks saamise. Kerstil oli sellest sügavalt ükskõik, aga Ants olevat suu üsna kõveraks vedanud, kui ta jäeti isa pärast ilma Tallinna Tööliste Keldris toimunud kohtumisest iidse revolutsionääriga. Ants uskus, et iidne revolutsionäär oli tehtud vahast ning tema sisse oli pandud palju peent elektroonikat, mis hämaras keldris jättis lastele mulje, et revolutsionäär on veel elus. Nende isa olevat sellepeale lubanud, et kui Ants oma virisemist ei lõpeta, siis teeb ta ise koju ühe iidse revolutsionääri, kes iga pahanduse peale lastel tagumiku kuumaks kütab. Küllap ta oleks sellega ka hakkama saanud, sest põhilise leiva said nad lauale sellega, et isa ehitas nõukogude telekatele sisse plokke, millega sai Soome televisiooni vaadata. Kolhoosi suurimal kalluril töötada tuli ainult selleks, et mõni usinam parteilane ei saaks tööpõlgurluse paragrahviga ähvardada.

Kui Mai ema oma parteiajaloo eksami ikkagi tehtud sai, siis olid emaema Amma koos Issaga neile sellise vägeva, välismaailma näitava teleka kinkinud.

Ainult rõõmu ei toonud see küll kellelegi. Esimest korda Soome televisioonist reklaami nähes oli Mai lohutamatult nutma hakanud, sest mõistis – tema ei saa mitte kunagi, mitte iialgi oma elu sees seda valget moosiga ollust süüa, mida pisikesest topsist välja venitati. Tal oli raske uskuda oma ema ja isa lubadusi, et ehk tulevad instituuti külla kunagi päris soomlased, kes võib-olla toovad lisaks vimplitele kingiks kaasa närimiskummi ning hea lõhnaga seepe. Ehk õnnestub mõnega neist väga heaks sõbraks saada ja võib juhtuda, et tulevikus külastab soomlasest sõber uuesti Tallinna ning toob kaasa topsitäie jogurtit. Mai, kes lisaks vanaema antud härdameelsetele juttudele luges läbi ka kõik juturaamatud ning täitis sellega linnas olles jätkuvalt oma sõpradeta vaba aega, midagi nii imelist ei uskunud. Muinasjutud ei pidanud päriselus täide minema.