Читать книгу Patukahetsus - Eloísa Díaz - Страница 7

Kolmapäeval, 19. detsembril kell 8.30

Igal teisel maal oleks seda nimetatud sõjaks.

Aga see polnud iga teine maa, see oli Argentina. Inspektor Alzada kihutas mööda Avenida Belgranot, parem jalg raskelt gaasipedaalil ja pilk uduseks muutumas. Millal ta viimati söönud oli? Või korralikult maganud? Joaquín, sa pole enam nii noor mees nagu kunagi varem. Ta kuulis Paula häält nii selgelt, nagu oleks naine tema kõrval autos istunud. Alzada kohendas ninal piloodiprille ja ohkas.

See oli tõsi, ta vajas puhkust. Kuid alles eelmisel nädalal oli ta kutsutud personaliosakonda, et „olukorda” selgitada. Inspektor oli väga hästi mõistnud, miks äärmiselt viisakas kassisilmaprillidega proua teda nii süüdlasliku pilguga vaatas. Ja sellegipoolest pidi ta seda ütlema: kuigi Alzada vastas igati pensonile jäämise tingimustele, polnud politseijõudude pensionifond hetkel sellises seisus, et seda lubada. See, millest ta oli aastakümneid unistanud, pidi veel ootama. „Ainult pisut veel,” oli naine öelnud, kuid see ei kõlanud veenvalt. Ta oli lisanud, et Alzadal on muidugi vabadus töökohast igal ajal loobuda, kuid praegust õhkkonda silmas pidades ei saanud ta seda soovitada. Õhkkond oli huvitav sõnavalik, tegelikult tähendas see tõelist pasatormi, vaenulikku vastasseisu.

Alzada toetus roolile. Detsembris oleks taevas pidanud olema läbipaistvalt sinine, kuid Buenos Airest kattis hoopis ebameeldiv tolmune somp, mis värvis taeva ühtlaselt tuhmhalliks. Kindlasti mitte tavapärane õhkkond. Nagu lihvitud metallkaas kiirkeedupotil. Silmapiiril, La Plata lahe – mida konkistadoorid olid kunagi kirjeldanud lõvivärvi jõena – rahutu vee taustal paistsid ainult rohelised tuled. Alzada lükkas sisse kolmada käigu.

Ta oli ärganud halva tujuga. Ta oli öö otsa voodis vähernud, siis sisse maganud ja seetõttu pidanud tegema raske valiku, kas kasutada väärtuslikku aega hommikusöögiks või duši alla minekuks. Lõpuks ei teinud ta kumbagi, vaid pidas selle asemel raske vestluse oma abikaasaga. Seejärel oli ta ilmselge ebaõnne leevendamiseks soovinud selga panna oma lemmiksärgi, helesinise valge kraega, kuid ta jäi ilma ka sellest väikesest rõõmust: särk oli triikimata. Nii pidi Alzada valima halli särgi, impulssostu, mida ta oli peaaegu kohe kahetsenud, ja oleks võinud jumala nimel vanduda – kui tema sisemine siiras katoliiklane oleks eales söandanud sellist asja teha –, et niisuguses kõrvetavas kuumuses särk hiilgab.

Ja siis tuli telefonikõne kohtuarstilt. Kui doktor Petacchi hommikul helistas, oli Alzada tema hääle kohe ära tundnud – kuidas ta saakski selle mehe häält unustada? – ja püüdnud sättida asjad nii, et ta ei peaks surnukuuri minema, paludes kohtuarstil kõigest telefonis rääkida. Doktor oli kurgu puhtaks köhatanud. „Ma ei tea, inspektor. See pole päris sama, mis oma silmaga näha.” Alzada oli vaikinud ja see sundis kohtuarsti lisama: „Muidugi on minu töö teid aidata. Kui siiatulek on liiga ebamugav, saadan aruande jaoskonda.”

Tore.

Seepärast oligi ta nüüd tagaaias kohvi joomise asemel teel kõige vähem meeldivasse kohta Buenos Aireses. Täpsemalt oli see küll meeldivuselt eelviimasel kohal.

Alzada pööras vasakule ja imetles Avenida 9 de Julio avarust. Lahinguväli. Õhuke normaalsusekiht oli sillutiselt ära uhutud ning seda asendas käimasoleva sõja närviline energia. Inimesed. Kõikjal, kuhu ta vaatas, olid inimesed. Võis aimata, kes neist kõrvaltänavale kiirustasid, et põgeneda: nood kõndisid seinaääri mööda, piki tühjade riiulitega poode varjavaid luuke. Nad sammusid kiiresti, pea maas.

Lisaks iganädalastele Madrese meeleavaldustele oli linn pidanud viimasel ajal üle elama lugematuid teisi demonstratsioone: Buenos Airese tänavad olid pidevalt raevuga täidetud. Ja ometi oli täna midagi teisiti. Ainult et Alzada ei taibanud kohe, mis just.

Ta pani autoraadio mängima. Valitsus pidas järjekordset erakorralist istungit, et kehtestada uued majandusmeetmed. Sellepärast siis linna politsei liiklust piirabki. Nad ootavad mässu. Autodest möödudes jälgis Alzada koonduvaid inimjõgesid. Ta teadis, et iga katse masse ohjata oleks asjatu: tõkked ei suudaks takistada tihket rahvamassi, mis aeglaselt, kuid järjekindlalt Casa Rosada poole valgus. Protestijate strateegia nurjas võimude oma: nad sammusid otse autode vahel, kus nende kontrolli alla saamine ja kinni püüdmine oli peaaegu võimatu – eriti siis, kui nad olid olnud piisavalt nutikad, et jätta särk selga panemata. Olemuselt oli see linnavõitlus: protestijad ummistasid linna põhiarterid ja võtsid politseilt tegutsemiseks vajaliku ruumi, jättes nad nii oma eelistest ilma. See polnud juhuslik.

Alzada kratsis lõuga, millel kasvavatest karvalaikudest ta püüdis habet kujundada. Millisel hetkel ei saa enam tragöödiat vältida? Ta võttis prillid eest ja pitsitas sõrmedega ninaselga. Mind ei päästaks isegi sireen. Ta hakkas hiljaks jääma.

Miks siis revolutsioon veel alanud polnud? Sellest ajast peale, kui president de la Rúa oli enesekindlalt otsustanud majanduse kuristikku juhtida, olid argentiinlased pidanud tema piinava ebakompetentsuse pärast kannatama: esmalt tõkestati ligipääs säästukontodele, seejärel sunniti neid vaatama, kuidas pöörane inflatsioon elu peaaegu üleöö kordades kallimaks muudab, nüüd suurendati pidevalt pangaarvetega seotud piiranguid – ja seda riigis, kus inimesed kasutasid valdavalt sularaha. See oli rahva nii stoiliseks muutnud. Muidugi oli ette tulnud toidupoodide ja bensiinijaamade rüüstamisi. Sedalaadi sündmused toimusid vaesemates provintsides, pealinnast kaugel. Kui õhtustes uudistes sellest pilte näidati, oli Paula öelnud: „Jumal pitsitab, aga ei lämmata.” Kuidas nad õigupoolest olid nii pikka aega kestnud kägistamise juures ellu jäänud? „Me oleme hullematki näinud,” oli tavaline lohutus, mida toitis järjestikused sõjaväelised riigipöörded talletanud kollektiivne mälu. Kas see ongi põhjus, miks inimesed ei mässa? Et nad ei taha anda sõjaväele põhjust järgmiseks riigipöördeks?

Alzada peatus punase fooritule ees. Polnud mingit põhjust kiirustada: surnukeha oli juba külm. Inspektor märkas foori juures, tema autost vasakul, kaht poissi. Nad olid ainsad, kes teed ei ületanud. Vanem oli teismeeas, noorem veel lapselikult ümar – võib-olla kaheksane. Teineteise koopiad. Vennad. Maradona pildiga särkides unistajad. Alzada teadis selliseid: nad arvasid, et mitte keegi enne neid pole tahtnud maailma muuta. Nad arvasid, et nemad mõtlesid välja viha, nad arvasid, et nemad tahtsid alustada võitlust. Nad arvasid, et nemad suudavad võita. Neile olid valetanud hallipäised auväärsed mehed, kes jutlustasid seda, mis oleks võinud olla, mehed, kes seejärel mugavalt oma nahktugitooli leenile toetusid ja lasksid särasilmsetel poistel räpase töö enda eest ära teha. Näljastel poistel, kes said tasuks riisi ja leiba ja ube ning vahel ka šokolaaditahvleid ja sigarette.

Sellised noored olid eriti väärtuslikud: neid ei määrinud sissekanded politseiregistris, kuid mis veel tähtsam, nad polnud veel nuusutanud liimi, mis muutis nad lojaalseks ainult kõrgeima pakkumise tegijatele. Neid saadeti „ürituse nimel” – mis kuradi ürituse – täitma kõikvõimalikke ülesandeid sõnumite kohale viimisest kuni relvade laiali jagamiseni. Enne seda – ja oma võimete tõestuseks – tuli läbi teha vastuvõtutseremoonia tänavanurgal valvates: hoida kõrvad kikkis ja kanda ette kõigest ebatavalisest. Säärastel päevadel nagu praegu oli ülesanne veelgi selgem: selgitada välja, millised tänavad on tõkestatud ja kes seda on teinud ning kui palju võmme on positsioonidele paigutatud.

Need kaks on selles ametis silmnähtavalt uued. Nad polnud veel õppinud jälgima nii, et seda näha pole, ja pöörasid liiga palju tähelepanu märuliüksusele, kes teisel pool tänavat politseifurgoonist välja tuli. Inspektor nägi, kuidas vanema poisi huuled liikusid – ta loendas neid. Kümme. Neid on kümme. Alzada surus maha soovi röögatada. Senise elu jooksul oli ta õppinud paljusid asju loendama: Paulaga peetud tülide arvu, mitme dollariga nad peavad kuu lõpuni ära elama, mitut laipa ta on surnukuuris ja tänaval näinud, mitu päeva, seejärel nädalat, siis kuud ja lõpuks aastat on tema vennapoeg elanud isata. Erinevalt teistest argentiinlastest ei olnud ta kunagi pidanud loendama politseinikke. See ütles Alzada kohta rohkem, kui ta oli valmis tunnistama.

Ta vaatas paremale. Tänavanurgale pargitud politseifurgooni mahtus neli rida verejanulisi metsloomi, igasse ritta võis litsuda kuus meest, see tegi kokku kakskümmend neli. Aga kui uskuda Radio Nacionali uudiseid, kogunesid praegu linna paljudes paikades meeleavaldajate salgad: politseiüksused on järjest enam koormatud, nii ülekoormatud, et ükski komissar ei saa ennast hästi tunda. Kõige tavalisemas rahvahulga kontrollimise üksuses oli kümme meest, seega oli neid kümme.

Ka märulipolitsei, arvestades seda, kui palju neid on, ei muudaks asja, kui nad visiirid näo ette tõmbavad ja ründavad. Neid ei takistaks Boca Juniorsi klubi kuldne triip poiste rinnal.

Alzada väntas akna alla. See käis raskelt. Ta nägi vaeva, et aken poolenisti lahti kerida.

„Hijo!” Ta viipas vanemale poisile, kutsudes teda autole lähemale.

Teismeline ei liigutanud. Nutikas poiss.

„Poja,” kutsus ta uuesti.

Poiss pööras ainult pea Alzada poole. Ta vaatas inspektorit justnagu püüdes tema nägu meelde jätta, silmis samasugune trotslik säde nagu Jorgelgi oli olnud, kui nad eriarvamusel olid. Iga katse teda ümber veenda oleks mõttetu.

„Miks sa oma venda koju ei vii?”

Noorem sõi jäätist. Neil päevil oli see luksus. See tänavanurk on nende jaoks ilmselt tähtis. Alzada vaatas hindavalt ristteed. Tõepoolest, ebatavaliselt pikalt põlev punane foorituli võimaldas võitlejad kohtadele paigutada, peites nad samal ajal rahvamassi. Inimliku malemängu etturid.

Silmagi pilgutamata teatas vanem poiss: „Keri kuradile, vanamees.”

Üks võimalus, kuidas kellegi kogu tähelepanu endale tõmmata. Igal juhul sai ta nüüd kogu Alzada tähelepanu. Umbes kuusteist, otsusekindel pinev pilk ei sobinud hästi kokku kiitsaka kehaga, mille pärast kaaslased teda kahtlemata narrisid. Ta peaks koolis olema. Niimoodi sa saadki teada, et hakkad vanaks saama: revolutsionäärid äratavad sinus hellust. Kõhnuse korvamiseks ajas poiss rinna kummi nagu tuvi. Vasak käsi ümber venna õlgade, et kaks kõhna kuju teineteist rahvamassis ei kaotaks, parem käsivars rippus lõdvalt küljel, valge tugev kättemaksuhimuline kämmal klammerdus munakivi ümber. Ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb. Alzada muigas oma mõttekäigu peale.

Oota – munakivi? See pidi ilmselt tähelepanu kõrvale juhtima ... Seal see ongi. Halvasti varjatud mügar ülemõõduliste teksaste vöökohal. Torka see selja taha, boludo1. Ilmselt oli poiss sellist relva kandmist mõnes filmis näinud. Sellepärast sa ei tahtnudki liigutada: sa kartsid, et see kukub maha.

Kakskümmend aastat tagasi poleks Alzada kõhelnud. Ta oleks autost – võtit ülbelt ette jättes – välja hüpanud, poisi pea vastu laternaposti surunud, relva konfiskeerinud ja ära sõitnud. Jäätis oleks võib-olla kõnniteele kukkunud.

Fooris süttis roheline tuli.

1 Boludo – Argentina slängis idioot või sõprade vahel semu