Читать книгу «Litteraria» sari. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926 - Elsbet Parek - Страница 3

Minu ema Elsbet Pareki mälestused on kirjutatud mälu järgi kuuekümnendatel aastatel. Karmid stalinlikud aastad olid küll seljataha jäänud, kuid polnud vähimatki lootust taasiseseisvumisele — seda on tunda ka käsikirjast. Mäletan, kuidas ema neid mälestusi kirjutas, arhiivimaterjalide abil võimaluse korral oma mälu kontrollides. Lugedes valmis käsikirja, kadestasin ema nii huvitava lapsepõlve ja nooruse pärast. Mulle tundus see saatuse suurima kingitusena — elada kaasa ühe riigi tekkele ja kasvada koos sellega.

Elsbet Parek sündis sajandi alguses, 1902. aastal. Lapsepõlves veetis ta palju aega teatrites, kus tema ema Anna Markus näitlejana töötas. Ta tundis end kodus nii K. Menningu aegses “Vanemuises” kui Tallinna vastloodud Töölisteatris. Mu ema noorusikka mahtus palju sündmusi: Vabadussõda, eakaaslaste ja õpetajate saatmine rindele ning nende vastuvõtmine võitjatena — mis võib veel enam noorusaastaid hingestada? Kuid elu pakkus mu emale ka teisi tahke, andes võimaluse kaasa teha meie rahva katsumuseaastad.

Nüüd, mil ema enam ei ole, on minu kätte jõudnud tema ja mu isa kirjutatud päevik, ilus, päevinäinud nahkköide, kahjuks küll mitte täielik. Mõned tsitaadid sealt.

17. aprill 1942: “Läbi terrori, küüditamiste, lahingute, lennukirünnakute ja suurtükimüra, läbi puuduse ja vaevaste toiduainenormide, mure ja südamevalu — oleme siiski vastu pidanud selle raskemaist raskema aasta.”

11. aprill 1943: “Täna täitus 12 aastat meie abiellumisest ja varsti kaks aastat olen olnud üksi, teadmata, kas on mu mees elus või surnud.

Kümme aastat läbisegi päris hääd elu: kolm last, kalli pojukese surm, omavahelise arusaamise süvenemine — see on meie abielu bilanss. Kaks aastat kartust ja ootust. Ja mis edasi?”

Minu isa kapten Karl Parek arreteeriti 24. juunil ja hukati 3. juulil 1941. aastal.

Edasi aga läks mu ema elu nagu suurel osal meie rahvast: 1949. aasta märtsis teekond Siberisse koos kahe tütre ja emaga, 1951. aastal Novosibirski oblasti Suzuni töölisasulast vangitapiga malaariahaigena tagasi Eestisse, kus kohus mõistis mu emale 18 aastat vanglaelu. Stalini surm, amnestia. Perekond Siberis.

Ema vabanes Harku vanglast 16. aprillil 1953. aastal, mina kui alaealine vabanesin Siberist sama aasta suvel ja läksin sügisel väikese hilinemisega kooli Türile. Mu õde Eva-Marju ja vanaema Anna Markus said vabaks aasta hiljem, 1955. aasta hilissügisel. Töö ja elupaiga otsingutel jõudis mu ema Türile, kus ta alguses töötas Särevere tehnikumi ehitusel normeerijana ja hiljem Türi artellis õmblustsehhi juhatajana.

Ema läks pensionile 1960. aastal, kohe, kui mina olin lõpetanud õpingud ja ta tundis oma kohustused perekonna ees täidetud olevat. Nüüd algas uuesti elu, kus ta võis end pühendada oma vaimsete vajaduste rahuldamisele, muidugi nende aastate võimalusi arvestades. Tema kohta kehtis hästi A. Annisti loodud mõiste “kultuuritahteline”. Ta lülitus hasartselt kodu-uurimisliikumisse, asus suure vastutustundega kirjutama mälestusi. Ajad muutusid leebemaks ning oma viimastel töövõimelistel aastatel nautis ta täiel määral rõõmu tööst kunstiajaloolasena Tartu Restaureerimisvalitsuses.

Ema suri 1985. aastal, suurte muutuste eelõhtul. See oli pikk elu, täis võite ja kaotusi, kukkumisi ja ülestõusmisi — kirgliku inimese elu. Juba vana ja haige, ütles ta mulle: “Kui oleks teadnud noorena kõike, mida elu endaga kaasa toob, poleks küll julgenud elada. Õnneks me ei tea, mida elul on meile pakkuda.” Ometi ka eluõhtul, teada saanud, mis elul talle pakkuda oli, ei kaotanud ta oskust rõõmu tunda heast raamatust, huvitavatest inimestest ja nauditavast keskustelust. Minu jaoks elab ema kummalises lauses, mis ta ütles mulle kord, seistes Irboska varemetel: “Kas pole heroiline maastik?”

Lagle Parek