Читать книгу «Litteraria» sari. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926 - Elsbet Parek - Страница 4

Elsbet Pareki nimi ei ole tänapäeval vististi laiemale üldsusele just väga tuttav. Ometi on tegemist inimesega, kes on andnud oma panuse meie kultuuriloo jäädvustamisse, fikseerides sündmusi, visandades oma kaasaegsete portreejooni, talletades kõnekaid olustikudetaile. Tema kirjutistes on palju sellist, mis kirjeldatavas ajas ja sündmustes kaasas olnud inimeste jaoks on olnud nii igapäevane ja endastmõistetav, et selle jäädvustamisele pole ehk mõeldudki. Kuid aja möödudes ununevad detailid ja daatumid, mäletajad lahkuvad manalamaile, viies mälestused endaga ühes. Ja nii juhtubki, et järgnevate põlvede ajaloomällu sugenevad valged laigud. Tundub, et Elsbet Parek on oma meenutusi kirja pannes eelkõige just seda ohtu vältida püüdnud, olles nõnda kroonikakirjutaja par excellence. Näib, et tema jaoks pole olnud esmatähtis, et kirjapandu kohe trükivalgust näeks. Ajaloolasena oskas ta väärtustada arhiive kultuurimälu säilitamise paikadena, kust huviline vajaliku soovi korral leida võib.

Enamik E. Pareki kirjutistest kuulub memuaristika valda. Trükisõnas on ilmunud peamiselt need tööd, kus autor vahendab oma muljeid ja mälestusi isiklikest kokkupuudetest mõne kultuuriloos olulise isikuga: “Meenutades Aino ja Oskar Kallast”, KK (Keel ja Kirjandus) 1969/4; “Mälestusi Johannes Barbarusest Pärnus”, KK 1970/6; “Mälestusi Richard Jannost”, KK 1971/10; “Lapsepõlvemälestusi sajandi alguse teatrist ja näitlejaist”, Teatrimärkmik 1971/72; “Mõeldes Johannes Aavikule”, rmt.: Üheksa aastakümmet. Pühendatud J. Aavikule, Tln., 1971; “Mälestusi F. Tuglasest 1925—1930”, KK 1972/11; “Mälestades Juhan Sütistet”, rmt.: Mälestusi Juhan Sütistest, Tln., 1985.

E. Parekilt on ilmunud ka mõned uurimuslikku laadi tööd arhitektuuriajaloo alalt: artikkel “Keskaegse kirikuarhitektuuri uurimisest Eestis”, Eesti Kunstimuuseumi aastaraamat I, Tln., 1931 ja raamat “Pärnu sajandeis. Ehituskunstiline ülevaade”, Tln., 1971. Pärnu muuseumi juhatajana on ta avaldanud mõned populaarses vormis Pärnut ja Pärnumaad tutvustavad brošüürid ja artiklid.

Hoopis mahukam osa sellest, mis Elsbet Parek on kirjutanud, pole aga seni trükivalgust näinud. Ometi on tegemist materjaliga, mis võiks huvi pakkuda laiemalegi lugejaskonnale. Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis on tallel sadu lehekülgi E. Pareki käsikirju, mis sisaldavad mälestusi aastatest 1907—1985, s. t. alates varasest lapsepõlvest kuni surmani. Ilmunud on neist kirjastuse “Perona” väljaandel 1991. a. “Mälestusi aastaist 1931—1949” I osa (EKM EKLA, fond 169 m. 155:7 ja m. 156:1), mis lõpeb 1942. aastaga ja millele seni kahjuks järge pole tulnud.

Kultuuri-ja seltskonnaelus aktiivselt osalenud inimesena on E. Parekil olnud silmapaistvalt palju kokkupuuteid kultuuriloos oluliste isikutega, kelle portreejooned mälestustes fikseerimist on leidnud. Asjaosaliste karakterid on tihtipeale tabatud nappide, kuid kõnekate detailide kaudu.

E. Pareki mälestused on tihedalt seotud linnadega, kus ta elas: Tartu, Tallinn, Pärnu, enamasti linnade järgi ka pealkirjastatud. (“Tartu. Minu lapsepõlve linn. 1907—1916”, “Minu koolipõlve Tallinn. 1916—1922”, “Mälestusi kolmekümnendate aastate Pärnust ja pärnakatest” jm.) “Nagu inimestelgi, on ka linnadel oma ilme. Eriti omanäolised on vanad linnad, neis peegeldub meie kultuurilugu,” kirjutab E. Parek raamatus “Pärnu sajandeis”. Võiks öelda, et ta räägib ka oma mälestustes eelkõige inimestest ja linnadest: inimestest, kel ühel või teisel ajajärgul on olnud oluline osa oma kodulinna vaimse palge kujundamisel, ja linnadest, mis oma auraga on mõjutanud seal elanud inimesi. Kunstiajaloolasena on ta oma mälestusse pikkinud asjatundlikke kommentaare mõne linna ilmet mõjutanud ehitise kohta, toonud esile just selle linna miljööle iseloomulikke detaile.

Ajajärku 1907—1949 käsitlev on autoril vormistatud n.ö. terviklikeks peatükkideks, mõnest perioodist mitugi varianti. Hilisemate aastate kohta kirjapandu on enam päevikulaadne ning seega ka rohkem kirjutaja isiku keskne. Hoopis puuduvad aga ülestähendused Siberi-aastate ja vahetult järgnenud perioodi kohta. Küllap oli selle temaatika käsitlemine autori eluajal siiski liialt suure riskiga seotud, isegi juhul, kui kirjutatut vaid oma lauasahtlis hoiti. Võib aga ka oletada, et E. Parek, kelle kirjutisi iseloomustab oskus leida nii inimestes kui oludes ikka helgeid toone ja positiivseid külgi, kes ise oli alati elujaatav ja püstipäine, ei soovinudki meenutada aega, milles meeldivat leida üsna keeruline.

Lisaks käsikirjadele leidub EKLA fondides ka Elsbet Pareki kirju A. Annistile, K. Irdile, P. Rummole, J. Semperile, H. Siimiskerile ja

F. Tuglasele — neistki võib uurija leida huvipakkuvat.

Käesoleva väljaande aluseks on EKLA-s säilitatav käsikiri (fond 169, m. 155:6). Toimetamisel on täielikult säilitatud autori stiil, parema loetavuse huvides on kohendatud teksti tänapäeva ortograafiale vastavaks ning parandatud masinakirjavead.

Tiina Saluvere

Elsbet Parek 1921. а.

Olin lahkunud Tartust 13-aastase kooliplikana 1916. aastal ja tulin siia tagasi 20-aastase üliõpilasena sügisel 1922. a. Möödunud ajavahemikus olid toimunud tohutu tähtsusega ajaloolised sündmused. Tallinna kooliplikana olin läbinud tolle vapustava aja, kui kadusid kooliseintelt tsaaripildid, põlesid Toompea vangla ja sünge Paks Margareeta, tänavarentsleis lendlesid politseijaoskondade paberid ja kõikjal võis näha punaste käesidemetega Balti sõjalaevastiku madruseid. Esimeses revolutsioonivaimustuses kandis kogu Tallinn punast linti rinnal. Samuti mäletan esimeste Saksa okupatsiooniväeosade Tallinna saabumist jalgratastel mööda Paldiski maanteed, tervitatuna kohalikkude sakslaste rõõmuhõisetest. Samuti on mulle mällu lõigatud meie noorte koolipoiste sõttaminek — Tallinna õpilaspataljon kirjus, ebaühtlases riietuses.

Omariikluse algus! Eestikeelne kool! Viimast muudatust tunnetasid noored kõige sügavamalt. Tallinnas õppisin Linna Tütarlaste Kommertskoolis, mis oli revolutsioonini venekeelne õppeasutus. Järsk murrang lõi segamini keeled ja kavad. Õpiraamatute täielikul puudumisel pidid õpetajad enamikus ainetes dikteerima konspekte, olles ise suurimas hädas eestikeelse sõnastusega, eriti puuduvate oskussõnadega. Asusime uues moodsas sõja ajal valminud koolimajas Jaani tänaval vastu Jaani kirikut. Selles majas asub praegu Tallinna Merekool.

Keelte Õpetus oli selles koolis kõrgel tasemel. Lõpetamisel valdasin täielikult vene ja saksa keelt ning lugesin ja vestlesin ka inglise keeles. Suhteliselt nõrgaks kohaks oli koolis eesti keel. Kuna minul oli seljataga 6 aastat emakeelset kooli Tartus, olin selles suhtes teistest paremas olukorras. Tol ajal olime üldiselt Tallinna uhkeim kool — asusime uhkeimas majas, kandsime rohelisi vormikleite ja rohelisi vormitekleid. Enamik õpilastest olid Tallinna majaomanikkude tütred ja peaaegu täiesti puudusid maatüdrukud, kes olid moodustanud Tartu Eesti Tütarlaste Kooli õpilaste tuumiku. Lõpetasin keskkooli 1922. a. kevadel. Meid oli 24 lõpetajat. Oma hilisemas elus on neist väljapaistvaimaks osutunud Olga Künnapuu-Lauristin.

Vabariigi algaastail polnud koolides lõpueksameid. See oli muidugi esimene reageering tsaariaegsete riigieksamite koormusele. Aga paratamatult kerkis ikka jälle esile küpsuse kontrollimise tarvidus ja meie,

1922. a. abituriendid, seisime jälle küpsuskatse ees. Istusime oma kooli avaras valges aulas, kus seisid Weizenbergi “Kristus” ja “Barrabas”, kui direktori kt. G. Ney avas haridusministeeriumi ümbriku ja saime teada kirjaliku töö teema “Isik ja ühiskond”. Nii et minu aastakäik lahendas keskkooli lõpetamisel isiku ja ühiskonna vahekorra probleeme. Mäletan, et kirjutasin viis fooliolehekülge, allutades üksikisiku ühiskonnale.

Ülikooli astumine oli mul ammu otsustatud küsimus, ema pooldas seda tuliselt. Esimese õppeaasta kulude katteks oli ta mulle panka kogunud 40 000 marka — praeguses vääringus vastaks see umbes 400 rublale.

Tol ajal oli sissepääs ülikooli kõigile keskkooli lõpetanuile vaba — polnud eksameid ega ankeete. Meilegi paistsid kõik teed lahti olevat. Nagu pateetiliselt kirjutas üks minu eakaaslane: “Sirutasime julgelt oma käed kultuuripuu kuldsete viljade järele!” Hiljuti küsis minult mu kaheksaaastane lapselaps, kellel on käidud kahe aasta haridustee nõukogude koolis: “Vanaema, kuidas on see võimalik, et sina ülikoolis käisid — sinna pääsesid ju ainult rikaste lapsed?” Vastasin talle õiglaselt: “Pea meeles, poiss: kelle pea pole täis tühja tuult, see pääses ülikooli vanasti, pääseb sinna tänapäeval ja ka tulevikus!”

Tahtsin õppida kunstiajalugu, omamata sellest distsipliinist kindlamat ettekujutust; õieti võlus mind kultuuriajalugu. Muidugi oli see ebapraktiliselt valitud ala. Ka mu ema oli romantik, nõustudes sellega, kui meenutada meie tolleaegseid võimalusi ja majanduslikku kandepinda.

Eesti ülikooli pidulik avamine oli toimunud 1. detsembril 1919. a. Tänapäeva inimesed ei suuda kujutella, mida tähendas eesti intelligentsile ja eesti noorusele esimene omakeelne ülikool.

Gustav Suits kirjutas oma õnnesoovi Eesti ülikooli avamise puhul:

“Veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater, kui valguse uus andja avand aima mater siin oma uksed vanad veerul vaikse mäe, — mis esimest ei viimast rõõmupidu näe! Missugune siin saatus aga vaheldunud.

All lipu uue rahvas ikka aheldunud.

Maameeste kätetöö maast needki tõstnud kojad.”¹

Meie oma ülikool oli juba kolm aastat vana, kui mina sinna maabusin. Tung ülikooli — tung hariduslätteile — oli tol ajal võimas ja spontaanne. Minu matrikli nr. oli juba 3145. Eesti ülikooli matrikkel nr. 1. kuulus jurist Jaan Marfeldtile, eestistatult Jaan Maramaa, hiljem kauaaegne Viljandi linnapea,² matrikli nr. 2 omanik oli filoloog Hans Oras alias Ants Oras.³

Tolleaegsel Tartu Ülikoolil olid järgmised teaduskonnad:

1) usuteaduskond, kus oli säilinud palju baltisaksa vaimsust;

2) õigusteaduskond ühes kaubandusteaduse osakonnaga, milles oli veel palju tsaarivene pärandit ja vene keelt;

3) arstiteaduskond — Tartu Ülikooli põline au ja kuulsus;

4) ajaloo-filosoofiateaduskond, kus oli kõige rohkem uut, omarahvuslikku, loodud rida uusi õppetoole;

5) matemaatika-loodusteaduskond;

6) loomaarstiteaduskond.

7) põllumajandusteaduskond.

Tartu Ülikooli ajaloo-filosoofiateaduskond, kuhu mina õppima asusin, oli korraldatud Helsingi Ülikooli vastava teaduskonna eeskujul. Õppeainete lõpueksamid olid kolmes ulatuses: laudatur, cum laude approbatur ja approbatur. Tuli õppida nelja üksteist täiendavat ainet: peaainet laudatar-ulatuses, tähtsamat abiainet cum /awüfe-ulatuses ja kaht abiainet approbatur-ulatuses; see andis kokku 3+2+1+1 =7 punkti. Sellel baasil võis lõpetada teaduskonna õpetaja kutsega. Nõudlikum grupeering oli: kaks ainet laudatur-ulatuses ja kaks ainet approbatur-ulatuses — 3+3+l+l=8 punkti. Sellel baasil võis taotleda teaduslikku kraadi (magister phil.).

Loengute kuulamine oli vabatahtlik, ent kursustel, kus oli vähe kuulajaid, tundis õppejõud igat üliõpilast ja puudumine oli väga piinlik. Laudatun ja cum laude ulatuses õpitavates ainetes oli osavõtt proseminaridest ja seminaridest kohustuslik. Tuli esineda nii referendina kui ka oponendina.

Iga üliõpilane märkis semestri alul oma mustade kaantega õpinguraamatusse plaanitud loengud ja seminarid. Märkele seminari kohta võeti ka õppejõu allkiri. Kogu semestri kava kinnitas dekaan. Meie dekaan oli J. Jõgever.

Minuga koos ülikooli astujaid oli 945, neist filosoofiateaduskonda 117. Mäletan imeselgesti meie pidulikku immatrikulatsiooni 11. sept.

1922. aastal.

Ülikooli kaunis valgesambaline aula oli sisustatud erinevalt praegusest. Valge kõrge kantsel asetses ustevahelises seinas. Toolide read selle ees olid asetatud piki aulat, ent mõlemas aula otsas olid ka põigiti toolide read. Esimesed olid määratud ülikooli õppejõududele ja teistele auväärsetele külalistele. Põikridades istusid noored immatrikuleeritavad. Rõdu oli tulvil vanemaid üliõpilasi, kes uusi nägusid kriitiliselt vaatlesid. Rektor professor dr med. Heinrich Koppel, kõrgekasvuline sirge hoiakuga hallpää, pidas kõne, mis mulle on osaliselt meeldejäänud. Ta ütles: “Siin majas vaatavad alla noortele teaduseteele astujaile kolm aastasada. Meie ülikooli suur minevik kohustab. Tartu Ülikooli kasvandikud peavad tagama meie rahva iseseisva kultuurilise arenemise. Alati pole tähtis iseseisva rahva arv, vaid selle kultuuriline tasapind. Siin, Tartu Ülikoolis, on meie kodumaa kultuuriliste ettevõtete häll, kust kõik allikad peavad toitu saama.”

Veel kõneles ta vanast akadeemilisest kombest, käeandmisest rektorile, millega noor üliõpilane tõotab täita kõiki akadeemilisi kohustusi ja omandab sellega akadeemia kodaniku õigused.

Mäletan hästi rektorit seismas peale kõnet laua kõrval, millele olid asetatud uute üliõpilaste matrikkelkaardid ja õpingute raamatud. Laua taga istus korpulentne prillidega ülikooli sekretär F. Lambert ja hüüdis alfabeetilise nimestiku järgi uusi akadeemia kodanikke, ulatades rektorile väljahüütava dokumendid. Aukülaliste esimeses reas istus minu kunagine koolijuhataja, nüüdne ülikooli kuraator Peeter Põld, ja tema kõrval minu esimene õpetaja pr. Helmi Põld, laiaveerelises mustas esinduskübaras, millel lehvisid valged suled.