Читать книгу «Litteraria» sari. Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922 - Elsbet Parek - Страница 4

Sõjasuvel 1916...

Sõjasuvel 1916 siirdusime tagasi minu sünnilinna Tallinna. Oli ju mu ema lahkunud Vanemuise teatrist ühes grupi näitlejatega, kes olid tõstnud avalikku protesti tolleaegses Vanemuises valitsenud olukorra suhtes. Too üheteistkümne-inimeseline näitlejate grupp hülgas kindla leiva ja läks Tallinna otsima uusi teatritöö võimalusi.

Sain sel suvel 14-aastaseks ja mäletan kogu järgnevat ajajärku võrdlemisi hästi.

Oli möödunud kaks aastat I ilmasõja algusest. Frondijoon kulges mööda Lätimaad Riiast lõunapool. Sõjatander oli kandunud meie lähistele. Eesti kubermangu pealinna Tallinna üldpildis andis sõda end palju rohkem tunda kui Tartus. Tartus nägi peamiselt põgenikke ja haavatuid. Tallinn kubises sõjaväest - peamiselt mereväest: see domineeris tänavapildis. Sõjasadama kindlustusi ehitati pidevalt juurde. Esimene valdav mulje Tallinnast oli: vene keel ja mereväe mundrid. Ka liiklemist ja autosid oli tunduvalt enam kui Tartus. Linn oli rahvast täis tuubitud. Järjest laiendati laevatehaseid Koplis ja vagunite tootmist Dvigatelis Ülemistel. Suured nimekad tööstused olid juba Volta, Balti puuvillatööstus (rahvakeeles “Sitsivabrik”) ja üle Euroopa tuntud Lutheri vineeritööstus. Tööliskonnal oli siin juba suur osatähtsus ja töölisi nägi ka tänavapildis. Kuigi tänavapilt on tollest ajast palju muutunud, ei ole tunduvalt muutunud kesklinna köitvalt ilus siluett, mis paistab mere poolt. Olen ikka uhke olnud oma kaunile iidsele sünnilinnale. Paljud välismaalased on mulle kinnitanud, et merelt vaadatuna on Tallinn üks ilusamaid Euroopa linnu.

Harju tänav.

Siin kirjutan ajast pool sajandit tagasi. Turuplats asetses siis keset linna - Estonia ja Saksa teatri hoonete kõrval. 1905. a ohvrite hukkumispaika märkis vaid puurist ümbritseva tõkketaraga. Kivist turuhoone lihakaupade jaoks Jaani tänava ääres hävis II ilmasõjas. Turu müügilaudu polnud eriti palju, suurema osa turualast võtsid enda alla maameeste hobuvankrite read, millelt müüdi igasuguseid maasaadusi: juurvilja ja jahu, mune ja kanu, õunu ja mett. Praegust keskväljakut, kus kulgevad trammide ja omnibusside liinid, nimetati siis Vene turuks, sest selle keskel asetses väike veneusu kabel. Mööda Vene turu äärt Gonsiori tänava ja Narva maantee vahel kulges poeputkade rida, kus müüdi kõike võimalikku kribu-krabu. Hiljem, kodanliku vabariigi ajal, rajati sinna Kalevi staadion. Nüüd pole jälgegi minu lapsepõlveaegseist turupoodidest ega noorusaegsest staadionist: asemele on tulnud suured uued hooned ja Lomonossovi tänava algus. Ainult vana paekivist pritsimaja seisab ikka veel truult väljaku ääres.

Kui palju on muutunud Tallinn minu mälestustesse küündival perioodil! Hulk tänavaid, terved linnajaod, kus kulges minu noorus, on jäljetult kadunud. Nagu ära pühitud on kogu Väike-Tartu maantee ümbrus ühes vana Estonia hoonega, samuti terve linnaosa Tõnismäe all, kus nüüd asetseb tehnikumide väljak. Tartus hävis sõja ajal suhteliselt rohkem, aga sealsetest purustatud kvartalites on säilinud endised magistraalid, endised tänavad, kuigi hooned on uued. Tallinnas seevastu on täiesti muutunud ka hävinud rajoonide tänavate kulg ja magistraalid. Ei leiagi enam endise tänava, veel vähem maja paika, kus ometi elasid aastate kestel. Palju on veel neidki, kes mäletavad endist kitsast kõrgete kivimajadega Harju tänavat, kuhu päike paistis vaid keskpäeval!

Neilgi rahvarohkeil sõja-aastail oli Tallinnas tähtsamaks liiklemisvahendiks ajast ja arust läinud hoburaudtee ehk konka, millel talvel üks kinnine, suvel kaks kerget lahtist vagunit. Vaguneid vedas üks hobune, sörkides aeglaselt rööbasteel. Ainult Pärnu maanteel enne tõusu Tõnismäele rakendati ette ka teine hobune. Konkaliin langes ühte praeguse trammiliiniga Pärnu maanteelt Kadriorgu. Konka langes revolutsiooniga - nagu tsaarivalitsus. Aastat kolm ei asendanud seda miski. Siis järgnes samadel rööbastel mootortramm ja alles palju hiljem elektritramm.

Kadriorg oli tol ajal peamiseks jalutamispaigaks linnarahvale. Endistele bastionidele rajatud haljasalade heakorrastus oli veel poolikus arenemisjärgus.

Praegune imeilus Hirvepark vana Vismari tänava ääres oli siis taraga piiratud aiand. Avalikud pargid olid küll Harjumägi ja Rootsi kants. Šnelli tiigi äärne park oli osaliselt haaratud erakruntidest ja üldiselt kaunis metsik. Tornide väljakut kasutati põllumajanduslike näituste platsina, milleks oli sinna püstitatud rida kergeid puust näitusepaviljone, suurim neist suur rotund, milles paiknes kino Rekord. Uhke keskaegne linnamüür oli varjatud selle külge ehitatud hilisemate hoonete kobarast. Rannavärava mäel oli suvine restoran ja taraga piiratud restorani aed. Viruvärava mägi oli halva kuulsusega park, nimetusega Musumägi.

Ka Kadriorg oli koguni erinev praegusest. Tiik ühes ümbrusega kuulus suverestoranile või salongile, oli piiratud raudtaraga ja sinna pääsesid vaid restorani külastajad. Suurest pea-alleest pahemal, enne lossi, olid kaks piklikku klassitsistlikus stiilis sammastega katusealust - puuehitused 19. sajandi esimesest poolest. Lossi platsi ümber raudaeda ei olnud, kuigi loss oli Eestimaa kuberneri suvine residents. Lossi eest jalutati läbi alleele, mis otse mere äärde “Russalka” juurde kulges. Viimane oli ainus monument tolleaegses Kadriorus.

Konka.

Tagapool kujutas Kadriorg enesest täiesti metsikut parki, kus puudusid isegi kõnniteed, kus istuti murul ja nopiti metsikuid lilli. Mere ääres olid viimased hooned “Russalkast” veidi edasi: mõned puust villad. “Russalkast” linna pool olid pukkidel supelonnid, milleni pääses puust sillakestel. Tol ajal supeldi veel Kadriorus, kuna Tallinna lahe vesi oli palju puhtam praegusest. Pirita läks märksa hiljem moodi ja arenes tallinlaste peamiseks supelpaigaks. Mööda mere veert viis tee Marienborgi mõisani, kus kaunite pergolatega maalilised kivitrepid alla mereni laskusid. Sellelt kõrge asendiga arhitektuuriliselt ansamblilt avanes tore vaade Tallinnale. Hundikuristiku ja praeguse lauluväljaku ümbrus oli päris metsik. Seda Lasnamäe osa kutsuti Suhkrumäeks. Üldiselt olid Lasnamäel heinamaad ja kivimurrud.

Tolles sõjaaegses rahvast täistuubitud Tallinnas oli korterit saada peaaegu sama keeruline kui praeguses sotsialistlikus. Saime siiski ema sugulaste kaudu kahetoalise korteri Paldiski maantee algusesse vanasse hoovimajja. Meie elukohast veidi linna poole asetses Saarmanni suur kolmekorruseline kivimaja, mille alumisel korrusel paiknes Saarmanni saun - tolleaegses Tallinnas moodsaim.

Meie elamus polnud isegi elektrivalgust, millega Tartus juba aastaid olime harjunud, aga oli vesivarustus, mis puudus Tartus. Paldiski maantee majad lõppesid siis varsti peale raudteed. Viadukti sel ajal veel polnud, vaid oli lihtne ülekäigukoht. Raudtee taga paremal algas suur roheline Kristiine heinamaa ja selle taga kerkisid esimesed Pelgulinna tänavad.

Supelonnid.

Pelgulinn oli samasugune eesti linnaosa, nagu Karlova Pilpaküla Tartus: seal kerkisid ka ainult puumajad. Kesklinna kiviehitustest oli siingi kaugelt suurem osa saksa soost kodanike omad või kuulusid Vene kroonule. Eestlaste ühisettevõtteina kerkinud hooneid ja asutusi oli alles vähe, neist uhkemad Estonia teater, Laenu- ja Hoiuühisus (esimene liftiga maja Tallinnas) Jaani tänaval ja viimasena meie kommertskooli maja vastu Jaani kirikut.

Paldiski maanteed mööda linnast väljudes läksime jalutama Stroomi metsa. Selle metsatuka naabruses algas kinnine Seevaldi territoorium rea hoonetega. Mööda Paldiski maanteed edasi jõudis Haabersti mõisa juurde. Maanteest pahemale jäi ilus Veskimägi, paremale mere äärde romantiline Rocca al Mare, mis oli kinnine eramõisa park. Isegi Kadaka küla oli hea tüki maad linnast väljas. Ja kooliskäijad Kadaka küla lapsed olid linnas “kosti”-lastena.

Nagu juba mainitud, oli ka Tallinnas rohkesti sõjapõgenikke sakslastest hõivatud aladelt. Üksi lätlasi oli 6000 ümber. Läti klubi asetses Narva maantee algul kahekordses kivimajas, mille fassaadil oli suur kell -ajanäitaja. Maja on säilinud, aga kellata. Üldiselt oli Tallinna elanike arv tol ajal 160 000 ümber.

Igasuguste tarbeainete puudus hakkas end tugevasti tunda andma. Liha müük - nii kauplustes kui ka sööklates - oli normeeritud kolmele päevale nädalas. Mäletan suuri suhkrusabasid, kuigi olid juba sisse seatud nii suhkru- kui ka petrooleumitšekid. Tagavarad ei katnud tšekke. Samuti mäletan pikki piimasabasid. Oli terav puudus seebist ja kõigist medikamentidest. Sellest ajast on mul mälestusi sabades seismisest, õieti istumisest mööda välistreppe ja jooksmisest leivavankri järel. Nisujahu osteti ikka veel talupoegadelt, see päästis olukorra. Ka kartuli ja juurvilja puudust ma ei mäleta. Riietega joonduti küll ainult vanade ümbertegemisele.

Estonia uus teatrihoone tundus väga suur ja tore. Ent Estonia seltsi käsutuses oli ainult teatrisaal. Kontserdisaal ja valge saal olid sõja algusest peale võetud sõjaväehaigla alla. Vähenõudlik vana Estonia maja Väike-Tartu maanteel oli laulu- ja mänguseltsi Pandorini valduses. Selle juurde kuulus ka aed kõlakojaga, kus korraldati kontserte ja pidusid. Kinosid oli tolleaegses Tallinnas juba kümmekond. Neil kõigil olid eksootiliselt kõlavad nimed: Apollo (praegune Foorum), The Royal Vio (praegune Pioneer) ja Ekspress-Bio - Viru tänaval. Eriti tihti käisin väikeses Amuuris Harju tänaval - teisel korrusel, sissekäiguga kangi alt, mis II ilmasõja ajal nii traagiliselt ühes inimestega hävines. Aia tänaval oli Kasiino, Uuel tänaval - Ideal ja Mere puiesteel suurim kõigist Grand Marina (restaureeritult praegune Laevastiku Ohvitseride Maja). Paar aastat hiljem lisandusid eelmistele Passaašh (praegune Oktoober) - ja Modern Tartu maanteel. Suuremates kinodes esitati filmide kõrval ka kabareenumbreid. Esimestel Tallinna-aastatel külastasin kinosid vähe: küllap ei jätkunud selleks raha.