Читать книгу «Litteraria» sari. Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus - Elsbet Parek - Страница 4

1939. aasta suvi hõljub mu meeles mingi kauge sooja ja värvilise pildina. Mineviku romantika. Olen küll viimasel ajal püüdnud jõuda tolle ajastu olemuseni, raputada mälestustelt maha neisse imbuvat ilutsemise kallakut. Aga paratamatuks jäävad faktid: olid ise kolmkümmend aastat noorem, elu kulges mööda siledat rada, eluraamid näisid garanteeritud.

Püüdmata midagi ilustada ja mitte vaid õigustada endisi elutingimusi - olen siiski sunnitud möönma, et enamik minu generatsiooni inimesi minuga samast keskkonnast on kandnud valusaid ja raskeid kaotusi. Ja on olnud hädasti vaja jõudu, mõistust ning vastupidavust, et mitte kibestuda, jäädes alla aja käsule. Nüüd on kolmkümmend aastat teinud oma töö. Ja kaugemalt distantsilt on parem perspektiiv.

Jättes kõrvale kõik isikliku, katsun meenutada Pärnu olustikku tollel mällu lõikunud suvel.

1939. aastal pühitses Pärnu kuurort oma 100-aastast juubelit. Juubelisesooniks valmis uus - neil aastail väga suurena tunduv -rannakohviku hoone supelrannikul. Hoone kavandas linnaarhitekt Oskar Siinmaa (enne Siimann) ja väga uudne silmale oli ümmargune seenekujuline välisrõdu. Eriti maitsekas oli kohviku sisekujundus ja mööbel - oli ju sisekujundus Siinmaa tugev külg. Nüüd on kohvik suurem endisest: endised välisrõdud on tõmmatud hoone sisse. Tol ajal kirendas kohviku mõlema korruse rõdudel lakitud puumööbel eredates värvides: kollane, punane, roheline ja sinine. Seenel ja pikirõdudel olid laudade kohal värvilised linased sirmid kaitseks päikeselõõsa eest. Sees kohvikuruumis olid kaunid punutud põhjadega mugavad toolid, trepi-kõrvalises nurgas Eesti stiilis mööbel. Ka sööginõud ja kõik tarbeesemed olid eriti maitsekad, rääkimata lampidest ning välislaternatest, mis pimedail augustiõhtuil eriti efektselt mõjusid.

Euroopa poliitiline olukord oli ärev. Hitleri agressiivsuse pilt oli selge. Ka meil vihkasid teda kõik teadlikumad inimesed ja kartsid tema täitmatust. Aga meieni polnud jõudnud veel tõelise õnnetuse vood - alles hoidsime kahel käel kinni oma töö ja vaevaga saavutatud heaolust, õieti nautisime alles selle esimesi sõõme.

Suvi oli soe, ilusailmaline. Kahvatupoolne põhjamaa päike püüdis anda parimat. Pärnus viibis vaatamata rahutule poliitilisele taevale küllaltki välismaiseid suvitajaid. Rannahotellil lehvisid tolleaegse kombe kohaselt kõigi väliskülalismaade lipud: Rootsi, Soome, Inglise, Taani ja isegi USA ja SSSRi omad. Tava kohaselt oli eriti palju suvitajaid Skandinaaviast.

Pärnu. Vaade linnale.

Rannahotell kuulus linnale, seda majandas linn ise. Kogu kuurorti hooldamiseks oli ametis supelinspektor. Kaua aastaid oli supelinspektoriks P. Raudpõld (endine Raudfeldt), intelligentne, keeli valdav ja hoolas. Tema lahkumisel sai sellele kohale endine ajakirjanik E. Illermaa.

Nägusa, moodsalt lamedakatuselise kahekorruselise hotelli Vaasa oli Schmidt ja Со laevaühisus ehitanud eeskätt rootslaste jaoks, keda selle firma uus luikvalge laev Estonia otseliinis Stockholmist Pärnu vedas. See otseliin avatigi juubelisuveks 1939. Tolleaegsetest parimatest Pärnu hotellidest võiks veel mainida Bristoli (praegu2 Baltika) ja Grand Hotelli (praegu Võit).3 Need kuulusid muidugi eraomanikele. Peale selle oli suvekülaliste vastuvõtuks olemas veel terve rida võrdlemisi suuri pansione, kus võeti suvitajad täiele kostile ja mis tõid nende omanikele kenakest kasumit. Tähtsamad neist olid: Mon Repos, Carola, Hohenhausen, Krusenstern, Rumwoldt, Villa Luge, Estonia, Villa Mare, Villa Redlich jt. Praegu on kõigi nende tolleaegsete pansionide hooned kuurorti kasutada.

Pärnu rand.

Neid vanu suuri puumaja-logusid - kohalike sakslaste pärandit mineva sajandi lõpust ja käesoleva alult - on ikka jälle üle värvitud ja üles kohendatud, kuigi nende aeg peaks läbi olema. Iluks ja auks moodsale kuurortile need küll ei ole.

Kuurorti 100. a juubeli puhul ilmus koguteos “Pärnu ja ta kuurort” K. Eerme toimetusel, mis andis küllaltki sisukaid andmeid ja kokkuvõtteid kuurorti kujunemisest.

Sel puhul oli ka Pärnu Muuseumis näitus “100 aastat Pärnu kuurorti”. Juubelinäitus oli hästi huvitav, kuna materjali selleks oli rohkesti koguda suudetud.

Mida mäletan veel sellest suvest? K. Pätsi sünnikoha tähistamiseks paigutati Tahkuranna ninale monument. Kriitilisemad haritlaste ringkonnad - ja nendest polnud puudust - pidasid seda ülepakkumiseks ja naersid selle üle.

Vändras, keskkooli ees, avati pidulikult Anton Jürgensteini- ühe vanameelsema kultuuritegelase - monument.

Pärnus algas Eesti Panga Pärnu osakonna uue hoone ehitamine, millest pidi saama suurim ja moodsaim maja siin linnas. Hiljem (1945-1967) õppisid pärnakad seda hoonet tundma ajutise teatrimajana.

Augustis kirendas valge rannaliivik nii võõrastest kui ka omadest suvitajatest värvirikastes rannakostüümides. Mõnuleti lamamistoolidel ja rannakorvides või liivale laotatud supellinadel, istuti kohvikurõdudel värviliste päikesevarjude all. Vesi oli täis kilkavaid pruunistunud kehadega suplejaid, kelle vahel liuglesid kerged valged süstad. Vees sulistati supeltrikoodes, rannaliival kandsid daamid kirjusid lühikesepüksilisi päevitusülikondi. Rannast lahkudes tõmmati neile tihti peale pikad tumesinised villasest trikotaažist püksid. Riietuskabiinid olid kohviku kõrval, nende ees fontäänid enda mereveest ja liivast puhastamiseks.

Õhus oli tunda kauguses põlevate soode suitsuvingu. Eesti-Läti piiril põlesid metsad, ent toda suitsu võis Pärnu päikeselisel rannikul näha vaid kauge vinana. Kogu liivik oli väga puhas, igal hommikul vara puhastati ja rehitseti ära kõik liiva peidetud prügi ja paberitükid. Ka park oli puhas ja korralik, vaatamata sellele, et mändide all murul lebamine oli siis lubatud. Kes rohkem üksindust armastas, siirdus muulide poole kõrkjastikku. Vahelduseks sõideti Valgeranda, kuhu oli nii mootorpaadi-kui ka bussiühendus. Sealne mets oli imeilus ja meri väga madal.

Ent üleöö muutus kõik. 1. septembril ehmatas kõiki tõsine kõuemürin: puhkes Saksa-Poola sõda - õigemini hitlerlik Saksamaa tungis kallale Poolale. Ja sellega lõppesid kõik lootused, et Euroopa idaosa saaks jääda kõrvale pealerulluvaist rasketest sündmustest. Kardetud sõda oli jõudnud meie Balti merele. Kunagi pole ma näinud Pärnu rõõmsat liivikut nii äkitselt ja põhjalikult kõigist suvitajatest tühjenevat. Kuigi olid haruldaselt kaunid hilissuve ilmad - päike vaid naeratas “õigete” ja “ülekohtuste” üle - nagu ütleb piiblisõna - päevapealt olid park ja rannik täiesti inimtühjad. Oli lõppenud Pärnu kuurorti 100. juubeli suvi, oli lõppenud terve ajajärk kahe suure ilmasõja vahel. Olin kuueteistkümneaastane, kui lõppes Esimene maailmasõda - küllalt vana, et teadlikult kaasa elada meie väikese rahvusvabariigi sünnile. Olin kolmekümne seitsme aastane, kui puhkes uus, veel koletuslikum sõda, mis lõi kohe maapinna ka meie jalge all vappuma. Ümmarguselt kakskümmend aastat rahulikku kosumist ja ülesehitamist. Vähe. Kõigil oli veel küllaltki selgelt meeles igasuguste vajalikkude ainete puudumine esimese ilmasõja kestel, rääkimata riiete ja jalanõude puudumisest. Algas kõigi nn koloniaal-ja ka importkaupade kokkuost. Isegi valitsus soovitas soetada suhkru, soola ja riisi tagavarasid. Oli veel hästi meeles eelmise sõja aegne suhkru ja soola puudus - eriti viimase. Seda olid eriti kibedalt kogenud talupojad ja kalurid.

Ühe päevaga müüdi läbi äsja saabunud 60-tonnine soolakogus. Suhkrut osteti 100 kg kottide kaupa. Massiliselt osteti ka petrooleumi, villast riiet, niiti - ei mäletagi enam, mida kõike - inimesi haaras üldine kokkuostupaanika. Esiotsa jätkus kaupa küllalt, ladudest toodi aina juurde - ja kogu see hirmus sagimine paistis olevat liialdatud. Mina tellisin Majandusühisusest 10 kg suhkurt, 10 kg soola, 10 kg riisi ja 2 pakki steariinküünlaid - selle koguse panin ära puutumatu tagavarana. Mees ostis paar head Inglise ülikonna- ja mantliriiet. See oli kõik. Ei saa ju ennast aastateks varustada. Ent paistab, et alati leidub inimesi, kes loodavad end kokkukraabitud defitsiitsete tarbeainete varudega igaveseks rahuldada - ja nendega ka edaspidi hangeldada.

Juba 19. septembril seati vabariigis sisse suhkrukaardid, mille alusel hakati suhkrut müüma - 1 kg inimesele kuus. See oli muidugi paratamatus, kuna suhkur oli importkaup.

Meeleolud olid üldiselt nullpunktis. Küllaltki suure sõjaväega Poola kiire kokkuvarisemine Saksa hävitava sõjamasina ees masendas kõiki. Räägiti jubedusega Poola ratsaväe lahingutest Saksa tankidega. Poola saatus läks eriti südamesse, kuna Poola oli ju suurim ja tugevaim peale I ilmasõda sündinud nn rajariikidest või ka puhverriikidest lääne ja ida vahel. Ja NSV Liidu vägede sissemarssimine Poola idaaladele ei aidanud ka kuidagi meeleolu tõstmisele kaasa. Palju pahandust Eestile tõi Tallinnas varjupaika otsinud, seal rahvusvahelise seaduse põhjal interneeritud ja ometi sealt põgenenud Poola allveelaeva lugu. Sellest tulenesid NSVLi tõsised pretensioonid Eesti valitsusele.

Selles rahvusvaheliselt äikeseraskes olukorras püüti oma väikest elu endiselt korraldada. Endla teater avas sügisese teatrihooaja ülipatriootliku dramatiseeringuga A. Kivikase romaanist “Nimed marmortahvlil”. Peaosa mängis noor andekas näitleja Paul Ruubel. Septembri lõpul, kui NSVLi lennukid liikusid meie õhuruumis - ka Pärnu kohal - varises südamerabandusse Pärnu linnapea Henrik Soo, minnes sellega teelt järgnevatelt rasketelt sündmustelt, pääsedes ülekuulamistest ja vangilaagritest, mis said aasta hiljem osaks kõigile Eesti Vabariigi riigi-ja poliitikategelastele.

Elasime Brackmanni (nüüd Ringi) tänava4 lõpul uues majas kohe jõe kaldal, kõrgemal künkakesel, endise parveotsa juures asunud kõrtsi kohal. Elamu oli moodne, kahe korteriga. Minu alumisel korrusel asetseva korteri laiad aknad võimaldasid avara vaate jõele ja ka muulide suunas. Kõik Pärnu sadamasse sisenevad ja siit väljuvad laevad möödusid meie akendest. Eriti kaunist vaatepilti pakkusid öösel täistuledes mööduvad laevad. Jõudes muulide algusse, andis iga sissesõitev laev vile, sillaklappide avamist vajavad andsid kolm vilet. Suur enamik oli kaubalaevu - paljude riikide lippude all. Reisilaevadest nägime peamiselt Eesti lipu all sõitvaid laevu, eriti Schmidt ja Со laevaseltsi omi: ilusat uut Estoniat, vana Kalevipoega ja teisi.

7. oktoobril sõitis muulide vahelt sisse Pärnu sadamas seninägematult suur reisijatelaev Saksa haakristilipu all, küljel suurte mustade tähtedega nimi Ortawa. Imestades ja imetledes vaatlesime külalist. Ei sadamakapten Rautsmaa ega ka linnavalitsuse mehed teadnud midagi laeva tuleku otstarbest. Esimesena levis linnas kuuldus, et Ortawa tulnud kummalise ülesandega: Eestist ära viima siia eelmistel suvedel sisse toodud poolakaid-põllutöölisi. Pärnumaa põllumajanduses töötas ca 1200 poolakat. Kuna Poola oli lakanud eksisteerimast iseseisva riigina, enamik Poola territooriumist oli okupeeritud sakslaste poolt, siis tulnud saksa laev neid koju viima. Kõik leidsid, et poolakad peaks olema purulollid, kui lähevad vabatahtlikult natside võimu alla.

Ent paari päeva pärast lõhkes pomm: sai teatavaks, et laev on tulnud ära viima meie baltisakslasi. Füürer kutsus neid lahkelt tagasi Suur-Saksamaale ja käskis varandused kaasa võtta. Seitsmesaja aasta kestel olid nad sügavalt juurdunud sellesse rannikumaasse, neil oli olnud siin sajandite kestel suur võim, juhtiv koht ühiskonnas nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Alles 1917. a revolutsiooniga olid nende privileegid, nende võim murdunud. Muidugi oli neil raske leppida kaotatud positsioonidega ja kohaneda endise “maarahva” riigis. Raskeimaks löögiks oli muidugi mõisate riigistamine ja tükeldamine. Endistel mõisamaadel töötasid end üles asunikkude talud, kes juba hakkasid võistlema vanade taludega. Oli ka sakslasi, kes võtsid endale talu ulatuses maad oma endisest mõisast ja hakkasid tegelikult põldu harima, aga neid oli vähe.

Ent linnades oli alles teine pilt: siin oli sakslastel küllalt põliseid kinnisvarasid - suuri maju, palju äriettevõtteid, tööstusi. Nagu eelpool mainitud, oli Pärnus sakslastel rohkesti suvituspansione. Pärnu laevaseltsil H. D. Schmidt ja Со oli tähtis koht nii laevanduses kui ka kuurorti elus. Vanas südalinnas kuulusid terved majade plokid põlisele kuulsale Jacke kontorile - õieti firmale J. Jacke ja Со. Linnas olid saksa keskkool ja saksa kirik, Bürgermusse5 ja Frauenverein6 ning suur, väga hästi korras saksa vanadekodu. Ja kui palju oli veel neid organisatsioone, kus alles kõige viimastel aastakümnetel olid eestlased võtnud ülemvõimu, kus aga kõik juured ja praegugi osa liikmeskonda olid saksa omad - nii kasvõi massiline vabatahtlik tuletõrjeorganisatsioon. Rääkimata sellisest asutusest nagu Altertumsforschende Gesellschaft7 ühes 1896. a asutatud muuseumiga.

Kogu Pärnu saksa rahvusgrupp kees. Evakueerimise üldjuhiks oli määratud kohalik saksa praost V. Thomson, kehv kõnemees, Suur-Saksamaa pooldaja. Kerge oli otsustada neil sakslastel, kes olid laskunud natside sõiduvette, võtnud omaks haakristi ja suhtusid vaimustusega Hitleri Saksamaasse. Nende silmad olid suunatud Suur-Saksamaa poole nagu Abraham vahtis Jehoova poolt tõotatud maad. Aga kindlalt sellevaatelised polnud kaugeltki enamuses. Suurem osa oli kindlasti neid, kes isegi ei teadnud, mis on õigem - minna või jääda. Need umbusaldasid natside vägivaldset režiimi, aga kartsid ka siia sissetungivat kommunismi. Ja hirmu kommunismi ees sisendati neile evakueerimise organiseerijate poolt sihilikult ja järjekindlalt. Neile tehti selgeks, et Balti väikeriigid paratamatult langevad N. Liidu võimu alla - ja et kommunistlik kord mitte ainult ei võta neilt kõik varandused, vaid ühtlasi hävitab ka kodanluse klassi kuuluvaid - teostab klassivõitlust kõige julmemal kujul. Üks lihtsameelne saksa vanaproua rääkis mulle, et kommunistid lõikavat vangidel piinamistel ninad ja kõrvad maha. Vaat, mis ähvardas siiajääjaid! Kogu selle propaganda ja igasuguste kõhkluste tõttu muutsid sajad sakslased oma otsust nädala jooksul mitu korda. Üks väiksem grupp asus algusest peale evakueerimise suhtes eitavale seisukohale: nad ei lasknud end agiteerida hirmujuttudest ning otsustasid jääda siia ühes eestlastega, kes ometi olid ja jäid suhteliselt rahulikuks. See sakslaste grupp, kelle hulka kuulus ka muuseumidirektor Bliebernicht, lahkus Eestist alles 1941. aastal, kui Nõukogude võim juba siia oli kindlalt kanna kinnitanud. Pärnu kaudu pidid kohalikud sakslased lahkuma Pärnu linnast, Pärnumaalt ja Viljandimaalt. Sai teatavaks, et ametlikult oli Pärnus ligi 900 saksa rahvusest isikut, kogu Eestis oli neid 16 346. Suhteliselt kõige suurem protsent sakslasi oli Kuressaare linnas.

Saksa keskkool likvideeriti kiiresti. Saksa kirikus peeti pidulik lahkumise jumalateenistus. Sadamasse saabus evakueerimiseks veel üks Saksa laev. Ülepeakaela müüsid lahkuvad sakslased igasugust vallasvara, mida teatav rahvakiht ostma tormas. Sakslaste kinnisvarad pidi Eesti riik maksma välja Saksa riigile - see omakorda ümberasujatele. Kas keegi neist selle raha lõpuks kätte sai - pole mul juhust olnud teadjalt küsida.

Kõik vanad sakste teenijad said hästi palju vana kolu. Parem mööbel ja esemed viidi kaasa. Saksamaal jäid need algul enamasti sadamaaitadesse hoiule ja sõja ajal hävines palju pommitustel. Kunstiesemeid ja kohalikke kultuuriväärtusi ei lubanud meie riik välja vedada - selleks oli sadamates kontroll. Pärnu Muuseum ja Saksa raamatukogu pitseeriti riikliku muinsuskaitseinspektori korraldusel kinni, et sealt kultuurivarasid kaasa ei võetaks.

Algul pidi kogu ümberasumine viidama läbi ühe nädala jooksul, aga paratamatult venis see kahele nädalale. Ortawa saabus 6. oktoobril ja lahkus ümberasujatega 20. oktoobril. Lahkujaid oli vahepeal registreeritud ca 1000, ent lõplikult Jahkus Saksa laev 697 isikuga - ja nende seas olid ka viljandlased.

Laevale lasti nimekirjade ja dokumentide alusel. Iga lahkuja andis ära Eesti passi ja ei tohtinud peale seda enam laevalt maale tulla - ta oli muutunud võõraks oma põlisel kodumaal. Ühes sakslastega läks ka eestlasi, kelle teine abielupool oli sakslane. Neid ei olnud palju ja tol ajal põlastas neid meie avalik arvamus - hiljem enam mitte.