Читать книгу Oma isa poeg - Emelie Schepp - Страница 5

Kui Sam Witell Norrköpingi erihoolekandeteenuse osakonnast väljus, oli tuulevaikne. Pärast pikka tööpäeva kõndis ta oma punase Toyota juurde, mis seisis varjulise parkla kaugemas servas.

Ta tahtis võimalikult kiiresti koju jõuda, tahtis kangesti Jonathanile üllatust teha, jalgpall oli tagaistmel kotis. Jonathanile meeldis palli mängida, kuigi kõige meelsamini seisis ta väravas. Sam naeratas, nähes vaimusilmas pealelöögiks valmis kuueaastast, põlved konksus, käes väravavahikindad, mis nägid tema väikestes kätes ilmatu suured välja.

Sam istus autosse, pööras tänavale ja jättis kesklinna selja taha. Kümne minuti pärast jõudis ta Åselstadi uuselamurajooni.

Kitsal tänaval sõites möödus ta ümmargustest batuutidest, avaratest majaterrassidest ning hoolikalt pügatud muruplatsidest.

Tema enda valge maja seisis kõrgemal, vaatega üle järve sädeleva vee. Harjunud kombel pööras ta sissesõiduteele, võttis koti jalgpalliga ning ronis autost välja. Ümisedes kõndis ta maja poole, kui ühtäkki tundus aiaväravat avades, et teda jälgitakse ning ta pööras ringi.

Pisut eemal seisis tänaval mees, kes toetus vastu kaubikut. Seljas oli tal lühikeste varrukatega polosärk ja jalas mustad püksid. Mees piidles Sami kummaliselt küsival ilmel.

„Kas teie olete Sam Witell?“ hõikas ta.

„Jah?“ vastas Sam kõhklevalt.

„Mul oleks vaja teiega rääkida.“

Mees seadis sammud tema poole. Nüüd nägi Sam, et kaubiku küljele oli mustade tähtedega kirjutatud „Direktalarm“.

„Mul on kahju,“ ütles Sam ning astus väravast sisse, „kuid mul pole aega.“

„Ma sooviksin vaid mõned küsimused esitada,“ ütles mees temani jõudes.

„Tänan, ei. Pean paluma teil lahkuda.“

„Sellega ei lähe üldse kaua, ma tahaksin lihtsalt küsida, kas …“

„Issi!“

Sam nägi Jonathani, kes üle aiamuru tema poole jooksis.

„Terekest, kutt, kuidas läheb?“ küsis ta ja võttis poisi sülle, lükkas ta heledad juuksed eemale, paljastades sünnimärgi kulmu kohal.

„Hästi,“ vastas Jonathan ja naeratas oma avalaimat naeratust.

Sam püüdis vastu naeratada, kuid mehe juuresolek muutis ta närviliseks. Midagi tolle kehakeeles, siilisoengus, lihaselistes käsivartes ja laias kuklas.

„Kes see on?“ küsis Jonathan mehe poole osutades.

„Lihtsalt mingi müügimees,“ vastas Sam, ent tundis rahutust kasvavat, märgates, et mees uuris nüüd veidral moel Jonathani. Miks ta seda teeb?

„Mis sul kotis on?“ päris Jonathan, kui Sam ta lahti lasi. „Kas sa ostsid mulle midagi?“

„Tule,“ ütles Sam, võttis tal käest kinni ning hakkas maja poole minema.

„Mis sa ostsid?“ jätkas Jonathan. „Kas see on jalgpall? See näeb välja nagu jalgpall!“

„Tule!“

Sam haaras tugevamini Jonathani käest kinni, astus rutakalt kõrgetest põõsastest ja luitunud värvi kuurist mööda. Koperdas kokku rullitud tennisevõrku, kuid jäi püsti ning kiirustas viimase lõigu majaukseni, kott käes ja Jonathan järel.

Hingeldades astus ta majja, lukustas ukse ja lasi Jonathani käest lahti.

„Mis on, issi?“

Sam ei vastanud. Heitis vaid pilgu aknast välja, vaatas tänavat ja lootis südamest, et mees on ära sõitnud.

Ent too seisis endiselt seal.

* * *

Prokurör Per Åström keskendus. Enda ees seisvalt suurelt ekraanilt jälgis ta Danilo Peña ülekuulamist, tarvitsemata ise samas ruumis viibida. Peña istus liikumatult ning põrnitses lauda. Ta rohelise vanglasärgi käised käised olid üles kääritud.

Tema kõrval istus lumivalgete hammaste ja liialt triibulise lipsuga advokaat Peter Ramstedt. Too klõpsutas katkematult musta pastapliiatsit.

„Ilmselt ei tule teile üllatusena, et teid kahtlustatakse mõrvas,“ alustas kriminaalinspektor Mia Bolander, kes istus Danilo vastas koos kriminaalkomissar Henrik Leviniga. „Ma eeldan, et te põgenesite Poola sellepärast?“

Danilo vaikis.

„Igatahes,“ jätkas Mia. „Prokurör algatas teie vastu süüasja ja mind huvitab, kas te sooviksite selle kohta midagi öelda? Või nende noorte narkosmugeldajate kohta, kellelt te elu võtsite?“

Ei mingit vastust.

Ta ootas hetke, enne kui jätkas:

„Olge nüüd, rääkige meiega.“

Mia ootas veel. Sedapuhku kauem. Samal ajal jälgis Per kolmekümne ühe aastase mehe tugevat lõuajoont ning selle jõulist liikumist. Pööras seejärel pilgu särgikaeluseni ulatuvatele tumedatele juustele ning mõtles, et sellest mehest ei olnud kuskil kõige vähematki jälge pärast seda, kui ta mõne kuu eest Vrinnevi haigla valvega palatist põgenes. Tal ei olnud ei passi ega krediitkaarti. Samuti puudusid tal aadress, perekond, sugulased. Ta oli elanud varjuna.

Tänu ühe reisija vihjele sai politsei teada, et Peña on Gdanski praamil. Politsei oli teda praami sildumisel oodanud, ent mees oli märkamatult maale pääsenud. Pärast nädalaid kestnud intensiivset jahtimist õnnestus ta lõpuks kätte saada.

Danilo ei olnud Norrköpingi arestimajja toimetamisest alates sõnagi lausunud. Ilmselt ei kavatsenud ta seda ka praegu teha.

„Ärge mängige lolli, targem oleks meiega rääkima hakata,“ sõnas Mia niheledes.

Ta kannatus on nüüd katkenud, mõtles Per. Seda oli nii näha kui ka kuulda. Hääletoon oli muutunud karmimaks ning sõnavool oli üha kiirem. Ehk oleks parem, kui Henrik ülekuulamise üle võtaks? Too oli alati rahulik ja arukas ning erinevalt Miast kõrgendas häält vaid õigetel juhtudel.

„Olgu,“ ohkas Mia. „Kohtuprotsess algab nelja nädala pärast ja küllap jääb meil vaid loota, et te olete selleks ajaks rääkimise selgeks saanud.“

Ühtäkki avas Peña suu.

„Võtke minu eest Janaga ühendust,“ sisistas ta.

Per võpatas, sest polnud absoluutselt valmistunud mehe sünge rämeda hääle kuulmiseks. Nähtavasti üllatusid samavõrra ka Henrik ja Mia, sest vaikus püsis ülekuulamisruumis veel mõnda aega.

„Kellega?“ küsis Mia lõpuks.

„Jana Berzeliusega.“

Peña vaatas Miale otsa.

„Kes on Jana Berzelius?“ küsis Mia.

Mees irvitas.

„Huvitav, kes nüüd lolli mängib?“

Henrik kallutas end ettepoole.

„Miks te Janaga kohtuda soovite?“ küsis ta.

„Võtke temaga minu eest ühendust.“

„Miks?“ küsis Henrik uuesti.

„Ma tahan temaga kokku saada. Temaga veidi juttu ajada.“

„See pole võimalik, te teate, et me ei või seda lubada.“

„Ma tean. Aga teiega ma ei räägi.“

Per nägi, et Peña lükkas tooli tahapoole. Äkki pööras ta näo laes rippuva kaamera suunas, vaatas otse tema poole ja sõnas:

„Kõik on võimalik. Või kuidas, Per Åström?“

* * *

Jana Berzelius istus paljajalu pingil ja tundis, kuidas mask vastu nägu kleepub. See sarnanes suusamütsiga, milles on silmade ja suu jaoks avaused ja mis ulatub pikalt üle kaela.

Ta vaatas oma sidemetesse mähitud käsi ning kuulas ruumis viibiva kümnekonna inimese häälekõma.

Ise ei lausunud ta sõnakestki. Ta ei tahtnud riskida oma isiku paljastamisega. Sellepärast ta siia, sellesse illegaalsesse klubisse tulnud oligi. Anonüümsus oli siin enesestmõistetav. Mitte keegi liikmetest ei nimetanud kunagi oma nime, keegi ei näidanud oma nägu. Nad olid üksteisele võõrad, kuid neil olid samad vajadused.

Muidu paiknes nendes ruumides kolimisfirma, ent nüüd olid kolimiskastid, kilesse pakitud mööbel ja kolimisalused pidanud ajutiselt koha loovutama mustale nelinurksele matile. Ootamatu koha ja tavatu kellaaja tõttu oli kõrvalistel isikutel raske aru saada, mis nende seinte vahel toimub.

Jana tõstis käe ning kohendas maski. Tahtis olla kindel, et kangas katab kuklale kraabitud tähed. Juba üheksa-aastasest peale oli ta saanud kuulda, et ei tohi neid tähti mitte kunagi kellelegi näidata. Keegi ei pea teadma, mida need tähistavad. Keegi ei pea teadma, kes ta on, või pigem, kes ta lapsena oli olnud.

Kõlas signaal.

Nüüd oli tema kord.

Ta oli just püsti tõusmas, kui märkas kindlal sammul üle ruumi sammuvat vastast.

Mees oli pikk, ilmselt paremakäeline, jalas lühikesed tumedad püksid ja seljas särk.

Jana kordas endale, et mask istub korralikult, pole vaja muretseda, ja tõmbas siis käed rusikasse.

„Oled valmis?“

Kohtunik hüüdis teda. Ta tõusis, noogutas mehele ning astus matile.

* * *

Sam Witell istus elutoadiivanil, jalgpall selja taga. Avaratest akendest paistis järve sillerdav vesi, helesinine õuemööbel ja muru kohal sumisev kihulaseparv.

„Olgu, oled valmis?“ küsis ta naeratades Jonathanilt, kes püüdis tema kõrval rahulikult istuda.

„Jah,“ noogutas Jonathan ootusärevalt.

„Ma ei usu, las ma vaatan sind!“

Sam vaatas poisi helesinistesse silmadesse. Jonathani valgel T-särgil olid väikesed kahvatud plekid ning teksapükste põlvedel suured augud. Hoolimata aukudest tahtis Jonathan justnimelt neid pükse kanda.

„Ei, ma ei tea …“ narritas Sam. „Minu arust ei taha sa ikka minult kingitust saada.“

„Issi, lõpeta ära!“

Sam tõstis pilgu, kuuldes esiku poolt sügavat ohet. Vetsuuks oli poikvel ning põranda juurest paistis õrn valgusviir. Felicia tuleb kohe nende juurde. Ta teadis. Tundis ta kombeid. Oli püüdnud neid juba kaua kannatada, et kõik korda saaks.

Diivan vetrus, kui Jonathan talle üha lähemale nihkus, et näha, mida ta selja taga peidab.

„Kuule, ei vaata!“

Sam tõukas poissi kergelt ja Jonathan kukkus naerdes tahapoole.

„Tõsiselt, issi, anna see jalgpall mulle juba ära!“

„Kust sa tead, et ma sulle jalgpalli ostsin?“ huvitus Sam.

„Ma ju nägin, kui sa koju tulid. See oli kotis.“

„Olgu, olgu. Oled nüüd valmis?“

„Jaa!“

Sami nägu tõmbus naerule, kui ta punasekirju jalgpalli välja võttis.

„Ta-daa!“

„Wow! Sigalahe! Aitäh, issi!“ hüüdis Jonathan ja kallistas teda kõvasti. „Sa oled maailma parim.“

Miski kolises vetsus ja hetke pärast astus sealt välja Felicia, jalas kodused dressid ja seljas hall kampsun. Ta tuli tülpinud ilmel nende poole. Nägu oli kahvatu, huuled kuivad, silme all tumedad kotid.

Sam kõhkles, kuid kummardus siis Jonathani poole ja sosistas:

„Täna ema ka.“

Jonathan vaatas Feliciat, kes oli uksel seisma jäänud. Naine vaatas talle kiiruga otsa ning pööras siis pilgu ära. Nagu ei suudaks teda kauem vaadata.

„Täna siis,“ kordas Sam.

„Olgu.“

Jonathan neelatas ja hüppas diivanilt maha.

Samil tõmbus sisikond ängistusest kokku, kui Jonathan oma peenikesed käed ümber naise pani.

„Aitäh jalgpalli eest, emme.“

Felicia ei vastanud embusele, ei teinud teist nägugi, isegi ei vaadanud Jonathani, kui too temast lahti lasi.

Selle asemel tõmbas ta kampsuni tugevamini ümber.

„Jonathan?“ küsis Sam. „Tule, istu jälle minu juurde.“

Poiss noogutas ja tuli alistunud ilmel jalgpalli käes hoides tagasi.

„Äkki mängime?“ küsis ta ja vaatas Samile anuval pilgul otsa. „Sa võid mulle trahvilööke lüüa ja nii …“

„Kell on kuus,“ katkestas Felicia oma monotoonse häälega. „Me peame sööma.“

„Juba?“ imestas Sam.

„Kell on kuus,“ kordas Felicia ja lahkus toast.

„Kas ma aitan sul süüa teha?“ hüüdis Sam, aga teadis, et see oli tarbetu küsimus.

* * *

Mia Bolander lükkas tormakalt ukse lahti ja nad astusid koos Henrikuga ülekuulamisruumist välja. Nüüd saadab ta küll töö pikalt ja kiirustab koju, et jõuaks riided vahetada, enne kui oma uue rikka kallima Gustaf Silverschöldiga õhtust sööb.

Koridoris märkas ta Per Åströmi. Kolmekümne viie aastase mehe kohta paistis too oma ülikonnas pagana nooruslik, seda tuli küll tunnistada, aga oli liiga pikk ja liiga ambitsioonikas. Peale selle, et ta oli edukas prokurör, mängis ta ka tennist ja oli just osalenud Vätternrundanil, mis olla ilmselt maailma suurim jalgrattaralli. Kolmsada kilomeetrit väntamist keset ööd. Kes midagi sihukest teeb? Tal peab küll mõni kruvi logisema. Või rohkemgi, sest neil paistis olevat midagi kolleeg Jana Berzeliusega, tolle nipsaka karjäärimutiga.

„Ülekuulamine siis tehtud,“ nentis Per, kui nad temani jõudsid.

„Ma ei tea, kas ma seda ülekuulamiseks nimetaksingi,“ kirtsutas Mia nina. „Ainus asi, mida Danilo Peña ütles, oli see, et tahab Janaga rääkida. Miks ta temaga rääkida tahab?“

„Pole aimugi,“ vastas Henrik, „aga paistab, nagu tahaks ta ise mängureeglid dikteerida.“

„Mida ta siis tegema peaks?“ kostis hääl nende selja tagant. Nad pöörasid ringi ja nägid lähenemas advokaat Peter Ramstedti.

„Äkki peaks su klient hoopis küsimustele vastama?“ arvas Mia.

„Miks? Võib-olla tekitavad teie küsimused temas psüühiliselt kehva tunde,“ vastas ta.

„Vaeseke, temast on tõesti kahju,“ haletses Mia.

„Jah, sest ta pole isegi sellesse segatud, milles te teda süüdistate.“

„Väidad sina.“

„Seda ma väidan,“ kinnitas Peter, „ja ma tõesti ootan kohut. Per, sinuga kohtumisest saab seal tõeline nauding,“ ütles Ramstedt prokuröri poole pöördudes. „Või mõtled ennast seal ka kõrvalasuvasse ruumi peita? Äkki võiksidki seda teha. Sinu süüdimõistvate kohtuotsuste statistikal on oht langeda ja äärmiselt piinlik, kui mu klient vabadusse lastakse. Kuidas see nüüd oligi, üheksakümne protsendi ümber?“

„Üheksakümmend üheksa tegelikult, püüa pisut kursis olla,“ vastas Per. „Ja sa tead väga hästi, et mul on küllalt palju tõendusmaterjali. On üsna väljaspool kahtlust, et Danilo Peña on süüdi.“

„Arvad, et võidad?“ päris advokaat.

„Asi pole võitmises või kaotamises, asi on tõe päevavalgele toomises.“

Advokaat irvitas.

„Mitmendat aastat prokurörina sa tähistadki? Kümnendat?“

„Täpselt.“

„Mul on tõesti kahju,“ ütles mees ja noogutas Perile, enne kui ringi keeras ja lahkus.

„Alati sama alandlik ja meeldiv, see advokaat,“ pomises Per.

„Sama alandlik ja meeldiv nagu Peñagi,“ arvas Mia.

„Nii et mida sa teha mõtled?“ küsis Henrik Peri poole vaadates.

„Millega?“ küsis too vastu.

„Kas sa lased Peñal Janaga kohtuda?“

„Ei,“ vastas ta. „Muidugi mitte. Aga mind huvitab, miks ta just temaga kokku tahab saada. Teie teate?“

„Ei,“ vastas Mia.

„Mina ka mitte,“ ütles Per. „Aga ma kavatsen selle välja uurida.“

* * *

Vastane lähenes, rusikad püsti. Jana Berzelius nägi, et mees võtab hoogu, ja tõmbus kähku eest. Mees lõi paremale ja vasakule, rusikad vihisesid läbi õhu, ikka ja jälle ta näost mööda. Seejärel liikus vastane ette- ja tahapoole, hoides end mustal matil pidevas liikumises.

„Sa tahad mind vigastada, ma näen,“ ütles mees. „Arvad, et suudad?“

Jana noogutas.

„No lase siis käia!“

Mehe liigutused olid nüüd pöörasemad. On aeg, mõtles Jana, ja läks talle otse peale, võttis löögid õlaga vastu ja virutas seejärel rusikaga vastu lõuga.

Teine paistis üllatuvat, kuid kogus ennast kiiresti ja vastas jõhkra üllatusliku tagantkäelöögiga Janale kõhtu.

Ja sai pihta.

Jana seisatus, kuid ei tundnud valu, veel mitte. Seejärel läks kõik väga kiiresti. Meeletu jõuga virutas ta küünarnukiga vastu mehe nägu, lõi kiiresti ja jõuliselt. Liigutus, mis oli juba ammusest ajast sisse harjutatud ja töötas automaatselt.

Mehe pea vajus tahapoole.

Seejärel vajus ta põlvili, käed mähitud ümber nina.

„Põrgusse,“ lõugas mees, kui nägi sidemetel verd.

Jana mõistis, et oli reageerinud liiga jõuliselt, ning sirutas mehe poole käe, kuid too tõrjus selle hooga eemale. Verd voolas suhu, mees köhis ja sülitas.

Ninaluu oli murdunud.

Jana oleks tahtnud jätkata, kuid mõistis, et matš on juba läbi.

Ta pööras mehele selja, keskendumine hajus ning ta hakkas just käsi lahti siduma, kui kuulis selja tagant möiret. Pareerida polnud võimalik, ta paiskus ettepoole, näoga vastu põrandat. Vastane oli tema peal, pekstes teda raevunult ja järjest. Jana väänles ja võitles, et meest enda selja pealt minema saada, ning tundis, kuidas mask äkki kuklalt üles läheb.

„Mida kuradit?“ kuulis ta meest hüüdvat.

Täielikus paanikas püüdis ta oma kätt lahti päästa, et mask tagasi oma kohale tõmmata, ent mõistis, et on juba liiga hilja. Vastane oli juba näinud ta kuklale kraabitud tähti.

Ei, kisendas kogu ta sisemus ning teda valdas meeletu raev.

Jana tõmbas katte kuklale tagasi, virutas vastasele küünarnukiga tugevalt vastu reit, nii et too kooku tõmbus ja Janal õnnestus tema alt pääseda. Ta sundis mehe selili, istus kaksiratsi talle otsa ja peksis nii kõvasti, et kogu mehe keha vappus.

Ta kuulis enda ümber hõikeid, ei hoolinud vastase hirmunud pilgust. Muudkui peksis ja tagus pidurdamatult, soovides meest nähtut unustama panna.

Siis tundis ta haaret käte ümber. Mitu inimest tiris teda. Lõpuks mõistis ta, et vastupanu osutamine on asjatu ja lasi ennast vastasest eemale tõmmata.

„Mida sa teed?“ karjus kohtunik talle.

Ta ei vastanud, kuid jälgis teisi, kui nad looteasendisse tõmbunud vastase ümber kogunesid.

„Segi oled või? Sa oleksid võinud ta ära tappa!“

Jana tõusis, pööras neile selja ja astus matilt maha. Kohtunik hõikas teda tagasi, kuid tema võttis vaid oma koti ja lahkus.