Читать книгу Oma isa poeg - Emelie Schepp - Страница 6

Kui Sam Witell kolm klaasi valgele puhtusest läikivale söögitoalauale asetas, kostis klirinat. Seejärel heitis ta pilgu kööki, Feliciale, kes seal külmkapi ees seisis.

Edasi pöördus ta Jonathani poole, kes istus toolil ja nägi vaeva salvräti kokkuvoltimisega.

„Kuidas läheb?“ küsis Sam.

„Halvasti,“ vastas Jonathan. „Ma ei oska lehvikut teha!“

„Oskad ikka,“ julgustas Sam. „Proovi uuesti.“

„Kas ma ei võiks hoopis „Minecrafti“ mängida?“

„Ma aitan sind.“

Sam istus Jonathani kõrvale ja näitas, kuidas peab tegema, ent voltis ka valesti ja mõlemad puhkesid naerma.

„Mis siin nii naljakat on?“

Felicia oli söögituppa astunud, ta hääl oli kähe ja tülpinud.

„Et salvrätid näevad välja nagu kakajunnid,“ vastas Sam, mille peale Jonathan uuesti naerma purskas.

Felicia pilgutas silmi, muud ei midagi.

„Koor on otsas,“ märkis ta. „Ma ei saa liharooga ilma kooreta teha.“

„Kahju, et ma seda siis ei teadnud, kui ma töölt koju tulin. Võiksime äkki selle asemel piima kasutada? Või teha muud sööki?“

Felicia ohkas tüdinult.

„Olgu,“ vastas Sam. „Ma siis lähen.“

„Kas ma võin kaasa tulla?“ küsis Jonathan, kui Felicia oli lahkunud.

„Ei-ei,“ vastas Sam ja lükkas juuksed õrnalt poisi näolt eemale.

„Miks ei?“ päris too pettunult.

„Sest parem on, kui sa seni salvrätid ära voldid, kuni mina ära käin.“

„Miks ma neid üldse voltima pean?“

„Et emmele rõõmu valmistada.“

„Aga emme ei ole ju kunagi rõõmus,“ vastas Jonathan ja viskas salvräti lauale.

Sam kergitas poisi lõuga.

„Ära nii ütle,“ ütles ta ning tundis hinges kasvavat pitsitust, nähes, kuidas poisi nukker pilk end temasse puuris.

„No aga ta ju pole kunagi,“ vaidles Jonathan ja pilgutas silmi, et pisaraid tagasi hoida.

„Ikka on,“ vastas Sam põgusalt naeratades ja lükkas salvrätid tema poole. „Ta lihtsalt ei näita seda kuigi sageli välja. Saad aru, emmele meeldib rahus olla. Sa ju tead seda, ma olen sulle seda mitu korda öelnud.“

„Kas ta sellepärast ei kallistagi?“

„Kas sa tahad kallistust, mis? Tule siia, marakratt, siis sa veel näed ühte kallistust.“

Sam surus väikese keha tugevasti enda vastu.

„Appi,“ naeris Jonathan.

„Süüdista iseennast,“ ütles Sam ja kallistas veelgi kõvemini, enne kui lahti lasi. „Ja vaata, et sa salvrätid nüüd kokku voldid, ma olen kohe tagasi.“

* * *

Henrik Levinil oli raske Danilo Peñat mõtteist välja saada. Hoolimata valvest, oli mehel õnnestunud Vrinnevi haiglast põgeneda. Silme ette kerkisid üksikud mälupildid. Rünnaku ohvriks langenud meditsiiniõdedest, valvurist, kes pikali löödi, ja veristest sõrmejälgedest ustel.

Nad olid teda igalt poolt otsinud, ent asjata. Peñal õnnestus end varjata ja enne Gdanski praamile sattumist kuskil peita. Henrikul oli kange kahtlus, et nad ei saa kunagi teada, kus. Kuid sellel polnudki nii suurt tähtsust, enam mitte. Tähtis oli see, et neil oli õnnestunud ta kinni nabida ja et ta astub varsti kohtu ette.

Henrik võttis trepikäsipuust kinni ja astus viimased sammud politseimaja kolmanda korruseni. Peagi peatus ta vanemuurija Gunnar Öhrni uksel ning nägi toda seismas näoga akna poole, mobiiltelefon kõrva ääres. Henrik liikus hääletult kabinetti ning vaatles Gunnari higist selga ja vagusid kuklal.

„Aga sa ei saa lihtsalt eeldada, et mina pean … Jajah, ma tean, et kohal viibimine on kohustuslik, aga … Ei, seda ma pole öelnud, sa pead ju … Halloo? Kurat küll!“

„Probleemid?“ küsis Henrik, kui Gunnar ümber pööras.

„Ma sain just kaela ühe kohustusliku lastevanemate koosoleku. Ilmselt võtab Snoka läbi Adami meeskonna jalkamatšid ja koosolek ise polegi probleem, vaid see, et ma sain sellest teada alles praegu, pool tundi enne algust.“

Gunnar tõmbas käega läbi oma hallide juuste.

„Mida sa ka ei teeks, aga oma naisest ära lahku mine. Võid seda mulle lubada?“

Henrik noogutas.

Lahkukolimine Anneli Lindgrenist oli Gunnarile rängalt mõjunud. Kuigi ta elas nüüd uue naise, Britt Dybergiga, ei paistnud ta kuigi rõõmus olevat. Mõlemad naised töötasid Gunnariga samas majas, Anneli kriminalistina ja Britt teabekoordinaatorina ning Henrikule tundus, et king võis pigistada just sealt.

„Kus Mia on?“ küsis Gunnar ja pani mobiiltelefoni lauale.

„Tal oli vaja koju minna, pidi kellegagi õhtusöögile minema.“

„Selge,“ ühmas Gunnar. „Lase kuulda. Mis sul Peña kohta rääkida on?“

„Mitte midagi erilist peale selle, et ta tahab Janaga kokku saada.“

„Niimoodi ütleski? Et tahab temaga kokku saada?“

„Jah.“

„Selle juhtumiga tegeleb ikkagi Per ju?“ imestas Gunnar.

„Täpselt,“ ütles Henrik, „ja nagu sa tead, on ta Danilole täieliku liikumispiirangu seadnud. Per otsustab, kellega Danilo rääkida tohib.“

„Aga miks ta Janaga kokku tahab saada?“

„Ta ei öelnud, miks.“

„Kummaline.“

Gunnaril on õigus, mõtles Henrik. Danilo soov Janaga kohtuda oli kummaline. Henrik ja teised olid Janaga mitme raske juhtumiga koostööd teinud ja ta paistis olevat väga hea prokurör. Kuid see ei selgitanud sugugi, miks Peña just temaga rääkida tahab.

„Ja mida Per ütleb?“ küsis Gunnar. „Kas temal on mõni selgitus, miks Peña Janat kohata soovib?“

„Ei, aga ta pidi proovima välja uurida.“

„Tore, siis pääseme sellest. Sõida nüüd koju pere juurde.“

„Sõidangi,“ vastas Henrik. „Ootan juba õhtut.“

„Ah soo? Mis teil siis täna plaanis on?“

„Ei midagi. Ja seda ma just ootangi.“

* * *

Jana Berzelius sulges korteriukse ja tundis mõnu vaikusest, mis teda järsku ümbritses. Ta läks magamistuppa, poetas trennikoti omale kohale garderoobitoas ja käis kiirelt duši all. Kui ta oli pikkade käistega pluusi selga ja musta värvi püksid jalga tõmmanud, astus ta töötuppa ning istus piinlikult korras kirjutuslaua taha.

Pilk aknast välja suunatud, võttis ta peas läbi kogu matši. Ta mõtles vastase peale, sellele, et too ta kukalt nägi.

Ta tõstis käe ja vedas aeglaselt sõrmeotstega mööda ebatasast nahka niiskete juuste all, tundes kolme tähte, mis pidid talle alatiseks meenutama, kes ta tegelikult on.

KER.

Surmajumalanna.

Lapsena oli ta oma perekonna ja paljude teiste perekondadega istunud peidus kaubakonteineris. Nad olid teel üle Atlandi Rootsi poole, unistuse poole uuest ja paremast elust. Ent kui laev sildus ja konteiner avati, sai unistusest luupainaja. Konteineri ees seisis kolm meest ja, relvad käes, valisid nad välja mitu last. Tema pääses valguse kätte, eemale emast ja isast. See oli viimane kord, kui ta neid nägi.

Mehed suunasid oma relvad konteinerisse ning ta ei unusta iialgi laskude kaikumist. Seejärel uputati surnukehi täis konteiner merre.

Tema aga tõugati kaubikusse. Ta istus tihedalt ülejäänud kuue lapse vastu surutult ning kuulas nende nuttu.

Nad toimetati saarele ning õpetati välja lapssõduriteks.

Palgamõrvariteks, kelle ainus ülesanne oli tappa.

Ja neile anti uued nimed. Nimed, mis kraabiti nahale, et meelde jätaksid, kes nad sestpeale alatiseks on.

Ta oli mõelnud sisse kraabitud nime eemaldamisele, ent see leevendaks temas peituvat vägivalda ja ta oli õppinud elama seda pidevalt varjates.

Vaid kaks inimest teadsid kraabitud jäljest ta kuklal. Üks oli ta kasuisa Karl Berzelius. Ent Jana kahtles, kas temast talle enam mingit ohtu oleks. Mees riskiks pika vanglakaristusega, oma nime ja mainega eduka endise peaprokurörina, kui tuleks välja, et ta tütar oli välja õpetatud kaitsma illegaalset tegevust, mille üle mees ise valitses.

Teine oli Danilo Peña. Ja tema kujutab endast alatist ohtu. Sest tema kuklalgi seisab nimi: Hades. Surmajumal.

Nad toimetati samale saarele, külg külje kõrval treeniti neid peaaegu kui õde ja venda. Koos olid nad otsustanud põgeneda, ent olid põgenedes üksteist silmist kaotanud. Janaga oli juhtunud õnnetus ning kui ta haiglas ärkas, polnud tal aimugi, kes ta on või kust ta tuleb. Ent mälupildid hakkasid ilmuma unes. Pärast jutustas ta elamustest, oma ebameeldivalt realistlikest luupainajatest kasuvanematele, Karl ja Margaretha Berzeliusele.

Vaid Karl teadis, et see, mida ta unes näeb, on päriselt sündinud, aga iseenda ja oma tegevuse kaitsmiseks oli mees käskinud tüdrukul nendest unenägudest alatiseks vaikida. Too hakkas neid selle asemel hoopis üles kirjutama.

Aastaid oli ta kirjutanud täis ühe päeviku teise järel. Ta oli püüdnud mõista, kes ta enne lapsendamist oli olnud, ent polnud kuhugi jõudnud. Alles täiskasvanueas õnnestus tal Danilole jälile saada. Temalt saadud vastuseid oli rohkem, kui ta tegelikult kuulda jaksas. Mees teadis ka seda, mida tähendasid nimed nende kukaldel.

Jana ei tahtnud temast enam midagi kuulda, enam mitte. Neil oli ühine verine minevik, aga see oli ka ainus, ning Jana oli valmis tegema mida tahes, et see saladuseks jääks.

Teadmine sellest, et nüüd on veel üks võõras mees neid tähti näinud, näris teda. Keegi ei tohtinud ju neid näha. Mitte keegi! Ta oli tundud kanget tungi võidelda, et päästa valla eneses peituv vägivald, ent nüüd ta mõistis, et sellesse illegaalsesse klubisse minek oli olnud suur viga.

Muidugi mõista polnud vastasel aimugi, kes ta on, ja võib-olla ei tee ta kunagi katsetki seda teada saada, mida need tähed kuklal tähendavad. Kuid kindel ei võinud ta olla. Kas selle teadmatusega on võimalik elada?

Ta mõtted katkestas innukas koputamine.

Ta väljus töötoast, astus korteriukse juurde, vaatas uksesilmast välja ja naeratas.

* * *

Tema ees ICA Kvantumi poe kassajärjekorras seisis vaid üks inimene. Sam Witell asetas toidukoore kassalindile, tõmbas taskust välja oma krediitkaardi ja ootas maksmist. Mobiilihelinat kuuldes võttis ta kohe vastu.

„Tere, issi,“ hakkas Jonathan kohe rääkima.

„Tere, poja,“ vastas Sam ja noogutas kassapidajale.

„Issi?“

„Jah?“

„Mis sa teed?“

„Ostan koort.“

„Ikka veel?“

„Ma olen kohe tagasi. Mida sina teed?“

„Ma mängin. Aga … oh!“

„Kas sa salvrätte ei pidanud voltima?“ uuris Sam ja asetas krediitkaardi kaardilugejasse.

„Aga ma sain juba ammu valmis,“ vastas Jonathan.

„Nii et sa läksid üles telekatuppa?“

„Jah.“

„Ja mis emme teeb?“

„Ma ei tea. Noh, sure nüüd, lollakas zombi!“

„Olgu,“ ütles Sam, „ma pean nüüd lõpetama, et saaksin rahulikult ära maksta.“

„Ma mõtlesin, et sa oled juba kodus.“

„Miks sa seda arvasid?“

„Sest ma kuulsin auto häält.“

„Kuulsid või?“

Sami otsaesisele tekkis kurd. Äkki, mõtles ta, on see keegi, kes sõitis valesti ja pööras nende sissesõiduteel ümber.

Kuid siis kuulis ta läbi telefoni uksekella.

„Uksekell, Jonathan,“ ütles Sam krediitkaardi PIN-koodi sisse tippides.

„Jah … Aga noh, miks sa siis nüüd ära ei sure?“

Jonathan oli täielikult mängust haaratud.

„Kas sa siis lahti ei teegi?“ päris Sam, võttis kviitungi ja lahkus kassa juurest, koor käes.

„Ei. Emme teeb.“

„Kuule sina, väike laiskvorst.“

„Mis on? Ma ju mängin.“

Sam võpatas, kui kostis vali, kuid summutatud karje. Esmalt ta ei mõistnud, kust see tuli, vaatas segaduses ringi ja otsis silmadega midagi poest, enne kui mõistis, et see tuli telefonist.

„Mis toimub, Jonathan?“ küsis ta, kuid ei saanud vastust. „Halloo? Jonathan? Mis toimub?“

„Issi …“

Jonathani hääl värises.

„Issi, meie majas on keegi.“

„Mida?“ kostis ta ja tundis verd tarretumas. „Kes siis?“

„Emme, ta …“

„Mis emmega on?“ küsis Sam ja kiirustas üle parkla. „Jonathan?“

„Emme?“ kuulis ta Jonathani hõikamas.

Nüüd värises hääl veel rohkem.

„Ta ei vasta. Ta on seal lihtsalt pikali, põrandal,“ vastas Jonathan.

„Põrandal pikali? Kus?“

„Esikus. See mees lõi teda.“

„Mida sa räägid?“ pahvatas Sam. „Kas keegi lõi emmet? Kes siis? Kes teda lõi?“

Ta tõmbas autoukse hooga lahti ning heitis koorepaki kõrvalistmele.

„Ma ei tea, ma ei julge alla minna. Ma nägin, et ta oli seal ja hõikas midagi …“

„Mida ta hõikas?“

„Ma ei tea, aga see oli mingi nimi.“

Sam kohmitses autovõtmetega, et auto käivituks.

„Kus sa praegu oled?“ küsis ta.

Jonathani hääl kadus mootorimürasse.

„Ütle, kus sa praegu oled,“ kordas Sam nõudlikult. „Ütle!“

„Trepi juures, minu arust pole ta mind märganud. Emme!“ hõikas Jonathan.

„Ei,“ manitses Sam. „Ära hõika, ole lihtsalt vait, eks?“

„Olgu …“

„Ma tahan, et sa oma tuppa läheksid. Kas saad seda teha?“ palus Sam.

„Ma näen teda. Ta tuleb, issi! Ta tuleb!“

Otsemaid tekkis rinnus paanika.

„Sa pead mind nüüd kuulama. Mine oma tuppa ja pane uks lukku.“

Torust kostis kiiret hingamist.

„Kas sa lähed?“ tundis Sam huvi, ise kummivilinal tee peale keerates. „Sa pead kiirustama. Jonathan? Kuuled, mida ma räägin?“

„Oota,“ palus Jonathan.

„Mida sa nüüd teed? Mine ometi!“

„Ma ei julge. Mõtle, kui ta …“

„Sa ei saa sinna seisma jääda, sa pead oma tuppa minema. Ma olen telefonis sinuga, tee ruttu!“

Sam kuulis kriuksuvat häält ja mõistis, et Jonathan oli oma toa ukse lahti teinud.

„Issi, ma ei saa …“

„Kas sa oled oma toas?“

„Jah, aga ma ei saa ust kinni. Mõõk on kinni jäänud ja seda ei saa …“

„Sa pead ukse lukku panema! Kuuled, mis ma räägin. Pane uks lukku!“

„Ma ju püüan!“ nuuksus Jonathan.

Äkki pööras mingi kaubik Sami ees tänavale ja ta oli sunnitud teepervele tõmbama. Auto tõmbus kreeni ja ta keeras tugevasti rooli, et mitte kraavi sõita.

„Kobi eest!“ karjus ta kaubikujuhile ja alandas käiku, lisas gaasi ja möödus. Ta jätkas suurel kiirusel teed Åselstadi.

„Kas sa said ukse kinni pandud?“ küsis ta Jonathanilt telefonis.

„Seda ei saa panna!“

Süda tagus rinnus, see polnud ealeski nii tugevalt tagunud kui nüüd. Kas ta peaks politseisse helistama? Ei, ta oli ju lubanud Jonathaniga jääda.

„Jonathan, sa pead ennast ära peitma.“

Ta kuulis põntsatust ja seejärel lohisevat heli.

„Jonathan? Kas sa kuuled mind? Jonathan!“

„Ma olen voodi all,“ sosistas poiss.

„Tore, ole nii vaikselt ja liikumatult, kui saad. Saad aru? Täiesti vaikselt ja liikumatult.“

„Ma kardan.“

„Ma tean, aga ma olen sinu poole teel. Ma jõuan kohe. Ole lihtsalt vaikselt.“

Sami käsi värises sedavõrd, et ta kartis telefoni käest pillata. Hetkeks kostis vaid mootorisurinat. Seejärel veel kriuksuv hääl telefonist ja Sam mõistis, et Jonathani toa uks oli jälle aeglaselt lahti tehtud.

* * *

Jana Berzelius vaatas Peri. Mehel oli käes valge paberkott ja ta oli riietunud laitmatusse helehalli ülikonda, valgesse särki, jalas mustad läikivad kingad.

„Ma ostsin sushi’t kaasa,“ ütles Per ja ulatas Janale koti. „Tähistamiseks.“

„Astu sisse.“

Jana sulges tema järel ukse, vaatas, kuidas mees kingad jalast võtab ja köögi poole astub.

Tundus endiselt harjumatu, et mees tema korteris viibib. Ta oli alati üksinda elanud, üksinda olnud, ja peale Peri polnud ta mitte kunagi kedagi külla kutsunud.

Esimest korda kohtusid nad siis, kui Jana prokuratuuris just oma uude kabinetti astus. Nende ülemus Torsten Granath oli neid teineteisele esitlenud ja Per, kes oli prokuratuuris juba kauem töötanud, püüdis alustada vestlust kõigest, mis tööasjadesse ei puutunud. Jana ütles, et talle viisakusjutu ajamine ei istu, ent mees vaid muigas, sellisel jubedalt lapsikul moel, ja tollest päevast alates hakkas nendevaheline sõprus tasapisi võrsuma.

Jana avas oma musta portfelli, võttis sealt väikese kullakarva paberisse pakitud karbi ja hoidis sellest kööki minnes tarbetult tugevasti kinni. Eelkõige sellepärast, et ta ei teadnud, kuidas Per reageerib.

Rinnus levis soe tunne, kui ta nägi, et Per oli jõudnud juba katta laua kahele.

„Tänan lillede eest,“ ütles ta lõherulle kotist välja tõstes.

„Milliste lillede?“ ei saanud Jana aru.

„Nende, mille ma tööl sain,“ vastas mees ja jaotas rullid taldrikutele ära. „Ma pole ealeski suuremat kimpu näinud.“

„Mina selles ei osalenud.“

„Ei?“ Mees seisatus, näis pettunud. „Ma arvasin, et see oli kõikidelt prokuratuuris?“

„Mina tahaksin sulle hoopis selle anda,“ ütles Jana ja ulatas karbi.

„Kingitus?“ oli Per üllatunud. „Mulle?“

„Jah,“ vastas Jana mehe erinevat värvi silmadesse vaadates, üks oli sinine, teine pruunikirju.

„See on esimene kord, kui sa …“

„Võta,“ katkestas Jana.

Per võttis karbi vastu, hoidis seda käes, nagu oleks see klaasist.

„Mida sa ootad? Tee lahti.“

Per naeratas ja tõmbas paberi sedamaid pealt. Vaatas seejärel pikalt karbi sisemust, sealseid mansetinööpe.

„Aitäh,“ ütles ta uuesti Janale otsa vaadates.

Kööki tekkis pingestatud meeleolu. Per reageerib kummaliselt, leidis Jana. Põsed olid hakanud õhetama ja silmad läikima.

„Ma tahtsin lihtsalt õnnitleda,“ ütles ta ja pööras ära. „Ainult seda.“

„Nõustu ometi, et kümme aastat riigi teenistuses kõlab hästi,“ vastas mees ja asetas karbi keset lauda. „Varsti oled ise ka sealmaal.“

Jana noogutas ja võttis istet. Karjäärivalik oli talle olnud enesestmõistetav. Ta kasuisa oli varakult selgeks teinud, et Jana peaks tema jälgedes käima.

Jana nägi, et Per võttis välja kaks veiniklaasi.

„Ma ei saa veini juua,“ ütles ta.

„Aga me ju tähistame. Ainult üks väike lonks?“

„Sel juhul väike. Prokuratuuri uustulnukal Oscar Nordvallil on täna esimene valve ja ma lubasin käepärast olla, kui midagi juhtub.“

„Oscar paistab lootustandev. Kust ma veiniavaja leian?“

Jana osutas peaga ühe sahtli suunas. Per tõmbas veinipudeli korgi plumpsatusega välja.

„Niiviisi,“ ütles ta ja istus. „Terviseks siis. Kümne aasta terviseks.“

Jana tõstis uduse veiniklaasi ja vaatas jälle Perile otsa.

Läige oli silmist kadunud.

„Kümne aasta terviseks,“ ütles ta ja mekkis veini.

Per asetas klaasi aeglaselt lauale, ise lahti laskmata ja pilku Janalt pööramata.

„Mis on?“ küsis Jana.

„Me kuulasime täna Danilo Peñat üle.“

„Mis ta ütles?“ tundis Jana huvi, püüdes näida ükskõikne.

„Ta on valinud vaikimise strateegia. Ei tunnista ega võta ka süüd omaks ja ma mõtlen, kas ta ka kohtuistungil seda strateegiat kasutab.“

„Ja mis mõtted sul sellega seoses on?“

„Polegi eriti, ainult et see on üks mu tähtsamaid kohtuasju läbi aegade.“

„Kõlab peaaegu nagu mõtleksid sa oma mainet objektiivsusele eelistada,“ ütles Jana ja kortsutas kulmu.

„Ma pole kunagi süüasjas seisukohta ette kujundanud, miks ma seda nüüd tegema peaksin?“

Jana vaatas talle otsa.

„Nii et sa võtaksid külma kõhuga, kui tõendusmaterjalist süüdimõistvaks otsuseks ei piisaks?“

„Muidugi,“ vastas mees. „Aga välja tulnud tõendusmaterjali järgi võin ainult täheldada, et on eeldusi süüdimõistvaks otsuseks. Ma ei anna seda öeldes hinnanguid, see on lihtsalt faktide nentimine. Et Danilo Peña on äärmiselt vägivaldne, on samuti tõsiasi.“

„Jah, ma olen sellest kuulnud.“

„Kuulnud või tead?“

„Mis mõttes?“ küsis Jana.

Per hakkas mängima taldrikul söögipulkadega. Jana jälgis teda ja tundis, et mees hakkab rääkima millestki, millest Jana rääkida ei taha.

„Ta küsis täna sinu järele,“ ütles Per pärast hetkelist vaikust.

Jana kangestus.

„Küsis?“

„Ta tahab sinuga kokku saada. Miks ta seda tahab?“

„Pole aimugi,“ vastas Jana.

„Miks ta siis sinu järele pärib?“ jätkas Per. „Mingi põhjus peab olema.“

„Kas sellel on mingit tähtsust?“

„Minu arvates on.“

„Minu arvates mitte,“ vastas Jana ja pööras pilgu ära.

* * *

Auto mürises mööda auklikku asfalti. Sam Witell väljus kurvist, lisas kiirust ning nägi peagi oma valget maja.

Ta jäi sissesõiduteel järsult seisma, hüppas autost välja ja jooksis, mis jalad võtsid, maja poole, hoides end tagasi, et mitte Jonathani hüüda.

Selg nõretas higist, kui ta ukse avas.

Ta astus sammu avarasse esikusse ja märkas naist kohe.

„Felicia!“ hingeldas ta.

Naine lamas liikumatult mõned meetrid temast eemal, käed külgedel. Hall kampsun oli õlalt maha libisenud ja rinnahoidjapael ripnes lõdvalt õlal. Silmad lahti, vaatas ta meest tühjal pilgul. Ühelt põsesarnalt paistis punane jälg ja pea ümber oli kogunenud vereloik, moodustades tumepunase nire hallidele kiviplaatidele, millel ta lebas.

„Ei, ei, ei …“

Sam haaras oma naise sülle, embas ta keha ja tundis, kuidas käed verest märjaks lähevad. Seejärel pööras ta pilgu üles ja hüüdis:

„Jonathan?“

Üle kogu keha tulvas paanikalaine, kui ta ülakorruselt vastust ei saanud.

„Jonathan, ma tulen!“

Sam lasi Feliciast lahti, tõusis nii kiirelt püsti, ent põrand lõi jalge all kõikuma. Ta vaarus küljele, komistas ühe tossu otsa, prantsatas õueriietesse, mis kübarariiuli all riidepuudel rippusid, ning Jonathani helesinine jope kukkus talle pähe.

Ta lükkas jope eemale, sai suure vaevaga tagasi jalgadele ja tormas trepist üles. Telekatoast kostis kummalist piiksuvat häält. See hakkis ja tuli muudkui tagasi ning Sam sai aru, et videomäng käib.

„Jonathan?“ hüüdis ta uuesti. „Juba tulen!“

Hingeldades jõudis ta Jonathani tuppa, nägi rohelisetriibulist tapeeti ja segamini raamaturiiulit ning kirjutuslauda väikese arvutiekraaniga.

Voodi oli tehtud ja kooreselt valge voodikate ulatus põrandani.

Sam kummardus, lükkas pehme riide eest ja vaatas voodi alla.

Saadud šokk vallandas temas karje.

Jonathani seal polnud.