Читать книгу Täiuslik elu? Või täiuslik vale? - Emily Elgar - Страница 5

Pimedus nagu kisuks teda enda jäisesse embusse, kui ta mööda kitsast tänavat kottpimedasse öhe kõnnib. Igal hingetõmbel kopsudesse tulvav jäine õhk teeb valu, samm on kärme, võetud suunas kindel. Ta kuuleb oja vulinat enda kõrval ja arukase oksi pea kohal kägisemas justkui kokkupõimitud liigesevalus sõrmi.

Kuu näitab oma lahket laigulist palet, valgustades tema teed nagu haldjast ristiema. Ta naeratab kuule, enne kui see taas tõtlike pilvede taha kaob. Ta on osa sellest maailmast, see liigub temaga koos, otsekui oleks mingi nähtamatu jõud vaikse ohkega valla pääsenud ja ta astuks ühte sammu eluga. Ta hakkab üllatuseks eneselegi ümisema sealsamas leiutatud lapselikku viisijuppi, mõttetut, aga talle see ei loe ja häbi tal pole.

Miks ta varem tähele ei pannud, milline rahu võib valitseda?

Üminast saab nimi. Silpe venitades hüüab ta heleda häälega: „Maisie!” Vaikib ja hüüab valjemini: „Maisie!” Siis kuulatab. Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda: Maisie jookseb kusagil läheduses, keha adrenaliinist pingul, nina maas, sabaga vehkides, kurt kõigele peale ümbritsevate lõhnade kakofoonia. Ta kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab teed mööda tuttavat konarlikku tänavat.

Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke, tabades teda milleltki, mida keegi näha ei tohiks. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.

Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasõidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tähelepanu köitnud, näidates mingit sorti nõrkust, ja ta tunneb, justkui oleksid tema seljale suunatud autotuled kantud elajalikust raevust nagu klaasistunud pilguga transis metsloomal, kel sõõrmeis saagi lõhn. Ta tunneb, kuidas tuled järjest kiiremini ja kiiremini lähenevad. Tema kõrist vallandub karje, aga hääl hajub tuulde, justkui vajataks seda mujal, kusagil teises näidendis. Auto uriseb nüüd juba päris tema selja taga.

Kott kukub õlalt ja kael nõksatab, kui auto teda puusast haukab. Ta tunneb luid mõranemas nii kergesti kui portselan, hoop lööb ta pöörlema, meeletu piruett lennutab ta oja veerele. Jalgadest ei ole abi, ta maandub selili. Okkad kriimustavad käsi, kui ta hekist tuge otsib, pihku jäävad vaid põldmarjad ja vitsakesed, mis hoogu isegi ei pidurda. Ta kuuleb end karjumas, kusagilt eemalt, nagu kostaks taamalt kellegi teise hääl. Ta pea paiskub millegi kõva vastu, otsekui visataks lihuniku lauale käntsakas liha.

Oja on üsna kitsas, ta mahub kenasti selle rüppe nagu puusärki. Süda taob sellise jõuga, et ta ei tunne midagi muud. Isegi jäine vesi, mis ta ümber toimekalt vuliseb, üritades nüüd, kus tema teel ees on, voolule uut sängi leida, ei salva enam. Jäine õhk lehkab märjast mädanevast sodist ja hingeõhk tekitab ta ümber uduseid pahvakuid justkui väikseid vaime, nagu oleks osa temast põgenemas, lahustumas öhe.

Ta avab silmad, taevas on ikka öiselt sünk, tillukesed vihmapiisad piitsutavad nägu. Auto on lõpuks tema kohal seisma jäänud.

Ta paneb käe jalge vahele ja tõstab siis silme ette. Verd pole. Jumal tänatud, verd pole. Maisie, üleannetu Maisie haugub. Ta kuuleb teelt samme. Need peatuvad tema kohal. Ta soovib, et poleks peatunud. On kergendus, kui sammud uuesti eemalduvad. Puhteaegne vaikus ümbritseb ta vastset sängi. Ta tunneb, kuidas oja tüünes rahus teda hällitab, ja otsustab veidikeseks suigatada, sest ärgates on kõik selge ja ta tunneb ennast jälle vabana.