Читать книгу Täiuslik elu? Või täiuslik vale? - Emily Elgar - Страница 7

Kui ma olin nii kuue-seitsmene, jäi ema haigeks. Ei midagi tõsist, aga ta pidi paariks nädalaks ära minema ja meid vennaga saadeti vanavanemate juurde. Nad olid meie vastu küll head, aga mäletan, et see oli esimene kord, kui ma kedagi igatsesin. See polnud mingi tavaline igatsus, vaid lähedasest inimesest ilmajäämise talumatu valu. Tundsin ennast emata nagu loode, kes ei saa üksinda hakkama, kõik minus tahtis tagasi tema sisse, kus oli turvaline, kus polnud üksindust. Siis läksime koju ja kõik oli jälle tavaline ning, nagu laste puhul ikka, poleks seda nuttu ja ema igatsemist justkui kunagi olnudki.

Alice’ita tuli see mulle meelde, kuidas ma ennast tundsin, kui ema oli haige. Olen viimastel päevadel paanikat kogenud, hirmutades ennast kujutlusega, et ta ei tulegi enam. Alice ütles mulle, et teda jõulude ajal pole, aga ma arvasin, et see tähendab ainult paari päeva. Mõned ajutised vahetusõed olid pühade ajal siin, nemad ei vaevunud isegi mu nime välja uurima. Olin neile lihtsalt patsient.

See uus, Lizzie, üritas minuga veidrat nalja teha.

„Täna on see kalkuni maitsega, hr Ashcroft,” ütles päkapikumütsiga Lizzie mulle esimesel jõulupühal, tühjendades süstla ühte minu küljes olevatest torudest, pumbates intensiivravi pruuni pehmet putru mulle stoomi kaudu otse makku. Kena temast, aga ta võinuks teada, et ma ei tee kalkunil ja tõrval vahet. Lizzie on uus ka meile, „köögiviljadele”, selge see. Ta liigutab mu pead ebalevalt, ettevaatlike nõksatustega. Õieti on see päris armas. Ta ei taha mulle haiget teha, aga võiks juusturiiviga mu rinda kratsida ja välgumihkliga mune kõrvetada, tunneksin seda nagu iga teine, kuid häält teha ei suudaks. Ma ei suuda isegi silmi pilgutada.

Mõtlen sageli, kui teistmoodi oleksid asjalood minu jaoks, kui Sharma oleks jäänud „püsiva vegetatiivse seisundi” asemel uskuma Alice’i sisselukustussündroomi diagnoosi. PVS, nii palju kui mina aru saan, on kena viis öelda „surnud”. PVS patsient vaagub elu ja surma vahel, aju on tühi kui lõõts, aga kopsud hapnikku täis pumbatud. Tohtrid hoiavad patsienti elus, nagu lapsed ei lase liblikat võrgust välja, sest masinaid välja lülitades, liblikat võrgust lahti lastes oleks mäng läbi, liblikas lendleks minema, aga seda ei tohi juhtuda. Ma oletan, et sinna ei saa parata. Elust hoitaksegi kinni.

Selline on püsiv vegetatiivne seisund: valgus on, aga kodus pole kedagi. Minu olukord on veidike teistsugune, mina olen kodus, aga minu sütik on läbi põlenud ja välja lülitatud. Alice nimetab seda sisselukustussündroomiks. Nina kihelemine, huumorimeel, sugutung, sisemine hääl, sitahäda, kahetsus – kõik need on mul alles, kõik need tungid ja soovid on sama selged, teravad ja piinavad nagu alati. Aga ma olen lõksus, ma ei saa midagi neist teha. Ma ei saa sügada, naerda, seksida, lobiseda, pasandada ega kisendada. Kõike seda, peale seksimise, tehakse minu eest või asemel.

Alice on ainus, kes mind selles kehas, hullusärgis, elavana tajub.

Sel hommikul kuulen teda enne, kui näen, ma tunnen tema samme. Tema kõndimine kostab kui pianisti sõrmed klahvistikul. Ta liigub rütmiliselt, kanna noodid madalamad, varvastel kõrgemad. Tunnen kergendust, mis jõuab haripunkti, kui ta mu vaatevälja astub.

Alice on tagasi. Ta on siin.

Paar pruuni kiharat on ta juuksekrunnist valla pääsenud ja ulatuvad kummardudes peaaegu minu näoni. Naeratades tekivad ta siniste silmade juurde väiksed kurrud, vasakus põses on lohk ja tal on … tal on esihammastes vahe, nagu väike salakoobas, mis paistab ainult siis, kui ta naeratab. Ta rääkis mulle kunagi, et püüdis üliõpilasena raha koguda, et see korda teha, aga läks hoopis reisile.

„Tere, Frank, head uut aastat! Loodan, et sul läksid jõulud kenasti. Mul on hea meel sind näha.” Tahan, et ta puudutaks mind, paneks käe mu põse vastu, ütleks mulle nagu ema, et ta on nüüd tagasi ja jääb minu juurde. Ma ei usu, et isegi Alice mõistaks, kui pikk aeg on kümme päeva selles vangistuses. Ta sädistab oma jõuludest, oma nõbudest, aga ma tean, mida ta mõtleb, kui huulde hammustab. Kui ma saaksin, siis ütleksin talle, et tean, kuidas üksildus närib, raev põletab; ütleksin talle, et me võime erineda, aga ta ei ole ainus, kes nii tunneb.

Alice võtab voodiotsast karra maha ja ma mõtlen aitäh, Alice, polnud tõesti minu maitse, kui aus olla. Ta kõhkleb hetkeks mu jõulukaartide juures, aga ei pane neid ära, ja juba ta ongi edasi ringkäigule läinud. Olen tänulik, et ta kaardid alles jätab, olen neid ainult korra näinud, kui Lizzie need jõulude eel lahti tegi. Sestpeale on need olnud mu voodi kõrval kapil ja juhtub väga harva, et keegi mu kaela nii palju paremale keerab, et ma neid näen. Sain sel aastal ainult kolm kaarti, mida polegi nii vähe, arvestades, et ma ise ei saatnud ühtki. Mäletan neid kaunis hästi, mu aju on nüüd pildistamises osav. Õnn seegi. Üks neist on mu väikevennalt Dexilt, kes aasta eest oma uue naisega Costa del Kuhugi kolis. Ema kolis Swindoni majast, kus me kasvasime ja kus ta oli isa surmast saadik kakskümmend üheksa aastat üksinda elanud, poole aasta eest Dexi ja tema uue naise Bridget juurde Hispaaniasse. Mind üllatas, et Dex tegi midagi ema heaks, pere heaks, aga siis sain teada, et tema asutatud taksofirma on maksusoodustuse saamiseks ema nimel ja et ema peab selleks olema registreeritud elama Costa del Kusagil. Nende kaart on multika-jõuluvanast, kes maandub saaniga katusele. See oli ilmselt ema valitud, sest kui Lizzie kaardiga mu näo ees vehkis, nägin tema peent käekirja.

Kõik on hästi. Dexi äri läheb hästi ja poes müüakse Inglise toitu, nii et ma saan õnneks oma Branstonit ja Cheddari juustu ja olen rahul! Keegi ei öelnud mulle, et siin läheb talvel nii külmaks, aga küllap on varsti jälle soe. Tuleme sind vaatama, kui järgmisel korral Inglismaale satume. Anna andeks, kullake, et me jõuluks ei tulnud, aga kolimisest saadik on meil rahaga kitsavõitu olnud. Ära pead norgu lase! Armastusega, ema, Dex ja Bridget.

Dex käis emaga mind enne Hispaaniasse minekut vaatamas. Ma ei näinud ema hästi. Ta ei tahtnud mind vaadata. Ma ei heida seda talle ette. Ta istus toolil ja nuttis vaikselt, samas kui Dex minu ümber ringi käis, krimpsutades nägu sondide ja voolikute peale, mille külge ma olen ühendatud, ja ütles midagi sellist, et loomade vastu ollakse inimlikumad. Ta pole kunagi peenetundeline olnud.

Mu teine kaart on talvemaastikuga, kus jänes jookseb üle lume. See tuli mu vanalt sõbralt Johnilt, ühelt töödejuhatajalt, kellega ma aastaid koos olin töötanud, enne kui koondama hakati. Ta ei öelnud kuigi palju, nagu ma mäletan. Kes ikka ütleb, kui peab sind sama hästi kui surnuks.

Viimane – uisutava jääkaruga – oli minu Luce’ilt. Ta muidugi teab, et keegi loeb mulle kaarte valjusti ette, nii et ega temagi kuigi palju ei kirjuta, aga ta pani kaardi juurde foto: mina jõuluvanaks riietatuna ja viieaastane Luce istumas mul põlvel, mustade patsijuppidega ja punaseruudulises kleidis, vastvalminud kaksikmajas Summerhill Close‘i tänaval Brightoni eeslinnas. Mõni hetk enne pildistamist oli ta mul habeme eest tõmmanud ja mind nähes, silmad tõe teadasaamisest pärani, kogelenud: „Issi! Sina oledki jõuluvana!” Kujunes jõulutraditsiooniks igal aastal seda lugu jutustada. Kujutlen, kuidas ta kisuks mul intubatsioonitoru välja, vaataks mu määnduvat keha selle taga ja näeks, tõepoolest näeks mind siin, praegu – „Issi! See oled sina!” –, aga ma peletan selle mõtte eemale. See ajab mul ainult pea segi.

George’i naine Celia oli peaaegu kogu esimese jõulupüha siin. Ta oli kirikus käinud ja pärast teenistust mõned sõbrad kaasa toonud. Mul on jäänud mulje, et kirik on Celia kirg, ja aortokoronaarne šunteerimine ja kopsupõletik, mis olid George’i siia 9B palatisse vangistanud, andsid Celiale suurepärase platvormi, et George’i ülesputitatud südamesse Jeesust peksta. Jõulupühal pomiseti George’i ümber palveid pikemalt ja innukamalt kui tavaliselt, ja aamen! öeldes kaikus Celia pehme kariibi aktsent üle teiste. Keegi koguduseliikmetest hakkas ümisema koraali „Kuula: ingli lauluhääl” ja selleks ajaks, kui nad jõudsid reani „Kristus sündind, rõõmusta!”, laulsid ka kõik teised kaasa ning enne, kui ma arugi sain, oli 9B-s eksprompt-jõululaulukontsert ja hetkeks tundus palat sama kodune kui kõik teisedki majad, kus ma elanud olen.

Laulu lõppedes kuulsin, kuidas kardinad George’i ja minu vahel eest tõmmati. Keegi häälitses üllatunult. Celia astus minu juurde ja põrnitses mind. Olin teda varem õieti ainult korra näinud, kuigi kuulsin peaaegu iga päev teda George’i juures vesistamas. George’i olin näinud vaid vilksamisi: ta on sondide ja torudega nii kaetud, et näeb välja nagu joonistus, mida laps on püüdnud maha kritseldada. Ilmselt mõtleb tema minust samamoodi. Nägin ainult ta valget juuksetutti ja käsivart ja labakätt, kunagi on ta nahk ilmselt tõmmu olnud, aga praegu on see peaaegu kriitvalge, mis on nii erinev Celiast, kelle nahk meenutab piimaga kohvi. Jõulupühal leegitses ta pilk kas pühast vaimust või magusast šerrist, mida ma tema hingeõhust tundsin.

Häälel, mis lõi õhu värskeks, ütles ta: „Häid pühi, härra Ashcroft, siin on teile üks väike asi meilt kõigilt Ülestõusnud Issanda Kirikust.” Ta kummardus ettepoole ja sosistas mulle kõrva „Piibel!” nagu oleks andnud mulle elueliksiiri ja kõik ülejäänud palatis püüaksid seda ära varastada, kui sellest teaksid. Ometi on rõõmus üllatus, kui keegi üldse arvab, et mulle sosistada tasub. Ta jättis piibli voodi kõrvale. See peaks praegugi seal olema.

Lizzie tegi lahti mu teise kingituse, milleks oli sall Luce’ilt. See torkis terve päeva ja pani naha sügelema nagu kore kotiriie. Kuigi ma olen kindel, et õdedel oli kahju, et mitte keegi mind ei külastanud, oli mul hea meel, et Lucy ei tulnud. Oleksin talle ainult masendust tekitanud.

Elatanud patsiendi Elleni juures käisid jõulupühal mõneks minutiks tema pontsakad lapselapsed. Ta ise oli sel ajal ilmselt teadvuseta. Ellen alustas siis, kui lapselapsed tema juures olid, oma jubedat ulgumist. „Ei! Ei!” karjus ta. „Sireen!” Näost tulipunased, lahkusid lapselapsed mõni minut pärast seda, kui ta oli pihta hakanud, võibolla kartes õdesid mõtlevat, et nemad tegid midagi, mis Ellenit häiris. Ilmaasjata, Ellen karjub kogu aeg niimoodi. Täna vaatan, kuidas Lizzie palati teises otsas otsustavate liigutustega voodit teeb. Lizzie pole kuigi pikka kasvu: linade sirgekstõmbamiseks peab ta kikivarvule tõusma ja üle voodi kummarduma. Ta meenutab mulle üht Luce’i kooliaegset sõpra. Lizzie’i põsed on tedretähnilised ja ümarad, tal on ümmargused pähkelpruunid silmad, millest paistab, nagu oleks ta palju aastaid inimeste eest hoolitsenud. Ta pilgus on sügavat hoolimist. Veel hüppab ta iga kord püsti, kui mõni alarm tööle hakkab. Küllap varsti harjub ta selle lärmiga. Tal ei kulu kaua, et mõista, millised alarmid on normaalsed, milline tähendab, et keegi üritab putku panna. Kui Lizzie lõpetab, näeb voodi välja nagu kasarmus, mitte palatis. Ta märkab, et mul on silmad lahti ja naeratab. Ta tuleb minu juurde ja ütleb „Hommikust, härra Ashcroft”, et siis mu silmi füsioloogilisse lahusesse kastetud vatitupsuga niisutada. Silmad tulitavad kergendusest. Kuna ma ei pilguta, peab mul silmi, kui need lahti on, nii umbes iga tunni tagant niisutama, muidu kuivavad need ära nagu rosinad. Alice on palunud õdedel mu silmi niisutada, kui nad näevad, et mul on silmad lahti. Olen niimoodi tüliks, seepärast vajutavadki mõned õed mul silmad kinni, kui keegi ei näe, nagu oleksin ma juba surnud. Olen kuulnud, kuidas Sharma nimetab mu silmade lahti tegemist „tahtmatuks spasmiks” – mu laud teevad, mida ise tahavad –, aga Alice ütleb, et see võib olla ka märk paranemisest, ja ehkki ma ei lase sellel mõttel võimust võtta, hellitan end sellel hommikul mõnda aega, uskudes et see võib olla tõsi. Keskhommikul, kui päike palatit kuldab, tuleb Lizzie korraks minu juurde. Ta kuhjab minu ette rätikud, niiskuskindlad tekid, seebi ja lisatekid. „Alice’il on palju tegemist, härra Ashcroft,” ütleb ta. „Ta palus minul teid pesta. Loodan, et see sobib.” Ausalt öelda olen ma natuke pettunud, et seda ei tee Alice, aga ma pole olukorras, kus nõudmisi esitada. Lizzie on unustanud kardinad ette tõmmata ja ma valmistun uueks alanduseks, kujutledes, kuidas Elleni lapsed ja lapselapsed saabuvad ja näevad Lizzie’t minu perset puhastamas nagu väikelapsel, kui Lizzie’le tuleb korraga meelde kardinad ümber voodi tõmmata, öeldes: „Omaette on vist parem, kas pole, härra Ashcroft?”

Lizzie hõõrub seebise nuustikuga metoodiliselt mu keha, käies üle viimse kui tolli. Ta räägib ilmast. Vesi on soe. Tunnen, kuidas iga naharakk reageerib masseerimisele, iga poor avaneb nuustiku all nagu näljane suu. Lizzie keerab mu külili, et selga pesta. Iga pesemine tundub, nagu oleks see esimene kord, mil mind on üldse puudutatud, justkui täiesti uus aisting.

„Minu isa arvab, et see külmalaine kestab veel paar nädalat. Nagu läinud aastal, mäletate?” Ta ujutab mu veega üle, vana nahk koordub maha, tehes mu uueks. Lizzie käib nuustikuga üle mu tagapoole. See pole nii tundlik kui ülejäänud osa minust. „Oh, teil on siin haavand, härra Ashcroft. Panen sellele pärast sideme.” Aga nüüd, kui ta on seda puudutanud, ehkki õrnalt, tunnen, kuidas nahk selle ümber kisub ja kirvendab, ja ma vannun ja anun, et see hetk tulemata jääks, aga seal see on: alguses kerge pakitsusena, siis lainetena kasvades, kuni kogu piirkond hakkab kõrvetavalt sügelema.

„Minu ema ei mõtle loomulikult millestki muust kui oma sibulatest, liiga kõva külm võib neid kahjustada …”

Kihelus poeb mu selga nagu uss õuna sisse, nahk seal ümber ihaleb, et seda kratsitaks.

Armas jumal.

„… ja mu vend ei räägi muust, kui et saab lumega koolist puududa.”

Palun, Lizzie, palun!

Kihelus sibab laiali, nagu marsiks sipelgate armee, see hargneb nimmest õlgade suunas.

Kratsi ometi!

Ma ei naudi seda, et ta peseb mu reisi ja sääremarju ja taldasid, ma ei saa sellele isegi mõelda. Hakkan hingamisaparaadi rütmile kaasa lugema. See on ainus, mida saan teha, et distantseeruda miljonist tillukesest jalast, mis kihelust mulle sügavamalt selja sisse trambivad.

Kratsi ometigi!

„Mul pole õieti vahet, mulle meeldib lumi, aga ma ei talu lobjakat!”

Lõpuks, kui ma olen lugemisega viiekümne kuueni jõudnud, keerab ta mu selili tagasi ja see kergendus on nagu leegile heidetud kustutustekk. Ma tunnen ikka sügelust, mis noolib lülisamba nimmeosa, aga kõige hullem on möödas.

Viimasena pöörab ta mu pead, hõõrub nuustikuga kõrvade tagant ja tupsutab õrnalt kaela, vältides trahheostoomi ümbrust. Ta paneb mu pea tagasi padjale tavalise kolmekümne viie kraadise kalde all, ja ütleb siis: „On ju palju parem, härra Ashcroft. Kena ja puhas.”

Kuulen mütsatust, kui ta kasutatud nuustiku, seebipakendi, kilepõlle ja -kindad prügikorvi viskab.

Lizzie läheb mu juurest minema ja ma tänan teda hääletult. Oma südame poolest on ta nagu Alice. Tean, et minu väärikus on talle olulisem kui tema enda oma. Olen näoga palati poole, jõllitades tühja voodit enda vastas, südamemonitori, hingamisaparaati ja muid masinaid, mis on uue patsiendi ootel. Caleb uinus oma masinate jõleda hala ja tuututamise saatel, kui Mary palatis kõigi peale kärkis, täites perekonna käsku „teha kõik”, et vaene vana Caleb edasi tiksuks. Ma kuulen kõike, mis palatis toimub. Paistab, et elust eemale jätmine on kõrvalmõjuna andnud mulle ülitundliku kuulmise. Nagu siis, kui inimene kaotab mõne meele, muutub teine ärksamaks. Kuulen inimeste vaikset juttu kümne meetri kauguselt, palati teisest otsast. Mitte keegi tohtritest pole seda tähele pannud. Mul on selle üle hea meel, ma ei taha, et mulle mingid torud kõrva pandaks, või mis hullem, et inimesed hakkaksid muretsema ja oma juttu häbenema. See on mu ainus meelelahutus. Varem polnud mul aimugi, kuidas inimesed soiuvad, ilma, naabrite ja laste pärast hädalavad. See on nii kaunis, nii ilmalik, nii oivaline. Mulle meeldib, kui Carol oma jalamuhkusid kirub ja Mary kurdab mingile vaesele tüübile Indias, kuidas ta ei pääse endiselt arvutis videote ligi. Väikesed rõõmud.

Pärastlõunaks on mul silmad kinni vajunud. Sisse, välja, sisse, välja. Ma loen hingamisaparaadiga kaasa ja kuulan, kuidas õed teevad viimaseid ettevalmistusi uue patsiendi tulekuks: käbedad väikesed sammud kontrollivad masinaid, steriilsetelt aparaatidelt rebitakse kile maha. Sisse, välja, sisse, välja. Ma ei tea kunagi, kas järgmine hingetõmme tulebki, kas ma suren täna siinsamas või saavad kookonisse suletud kuudest aastad, iga päevaga järjest rohkem määndudes, kesk ümbritsevat elukära. Inimesed armuvad, käivad seiklemas, nutavad ja karjuvad, peetakse sõdu ja pikad suvepäevad venivad aegamisi, aga mina olen ikka siin, vahtides lage nagu raidkuju, igatsedes üht imelist päeva, kui tundeid enam pole ja tuimus on nii täielik, et lämmatab vähimagi mälestuse sellest, kes ma kunagi olin, kelleks kunagi saada tahtsin. Kui ma varsti ei sure, loodan vabaneda lootusest, ja isegi kui mu keha hingatatakse, torgitakse ja pühitakse, on mu vaim tardunud ja Frank surnud.