Читать книгу Tüdrukud - Emma Cline - Страница 2

Algab kõik Fordiga, mis kuslapuude magusast suminast tihkel augustiõhtul mööda kitsast sissesõiduteed maja poole roomab. Tüdrukud auto tagaistmel hoiavad käest kinni, aknad on alla keritud, et lasta hilisõhtul sisse nõrguda. Raadio mängib, kuni autojuht selle äkki närvilise liigutusega kinni klõpsab.

Nad ronivad üle ikka veel jõulutuledega ehitud värava. Kohtavad kõigepealt valvurimajakese tumma vaikust, siis majahoidjat, kes diivanil õhtust uinakut teeb, paljad jalad otsekui pätsid teineteise kõrval. Tema pruut on vannitoas ja pühib maha silmameigi häguseid rõngaid.

Siis peamaja, kus nad ehmatavad külalistoas lugevat naist. Veeklaas öökapil väriseb, naise puuvillane aluspesu tõmbub niiskeks. Viieaastane poeg tema kõrval pomiseb unega võideldes midagi arusaamatut.

Nad kamandavad kõik elutuppa kokku. See hetk, mil hirmunud inimesed mõistavad oma elu magusat argisust – hommikuse apelsinimahla sõõmu suus, jalgrattasõidul võetud kurvi –, on juba möödas. Nende näod muutuvad, nagu avataks aknaluuke; nende silmad lähevad lukust lahti.

Olin seda õhtut nii sageli ette kujutanud. Hämarat mägiteed, pilvealust merd. Öisele murule lükatud naist. Ja ehkki üksikasjad olid aastate jooksul hägustunud, kasvatanud peale teise ja kolmandagi naha, siis oli see mu esimene mõte, kui kuulsin kesköö paiku ust pauguga lahti löödavat.

Võõras uksel.

Ma ootasin, et heli oma allika reedaks. Naabrilaps, kes prõmatab prügikasti kõnniteele. Hirv, kes ragistab põõsastikus. Muud see olla ei saa, ütlesin endale, see kauge krabin maja teises otsas, ning ma püüdsin ette kujutada, kui ohutu võiks ruum jälle päevavalgel tunduda, kui lahe ja kui turvaline.

Ent lärm kestis edasi, tungis pärisellu sisse. Nüüd kostis kõrvaltoast naeru. Hääled. Külmutuskapi kompressori visin. Kammisin läbi võimalikud seletused, kuid jäin pidama kõige hullema mõtte juurde. Pärast kõike, mis olnud, võikski see niimoodi lõppeda. Kellegi teise majas lõksus, kellegi teise elu pisiasjade ja harjumuste keskel. Mu paljad jalasääred, veenilaienditest kirjud – kui armetu võiksin ma välja näha, kui nad mulle, neljakäpakil nurka ronivale keskealisele naisele, järele tuleksid.

Lebasin voodis, vaevu hingates, ja põrnitsesin suletud ust. Ootasin sissetungijaid, õudusi, mis võtsid mu vaimusilmas inimkuju ja täitsid toa – mõistsin, et nende hulgas ei ole sangareid. On üksnes nüri hirm, füüsiline valu, mida nii või teisiti tuleks taluda. Ma ei püüakski ära joosta.

Sain voodist välja alles siis, kui kuulsin tüdrukut. Tema hääl oli hele ja süütu. Kuid see poleks tohtinud mu valvsust uinutada – ka Suzanne ja teised olid olnud tüdrukud ning see ei olnud mitte kedagi.

*

Ma viibisin laenatud majas. Tume rannaküpress kasvas tihedalt vastu akent, soolane õhk tuksatas. Sõin prostalt, nagu olin seda lapsena teinud: hunniku juustuga üle puistatud spagette. Limonaad kihises kergelt mu kurgus. Kord nädalas kastsin ma Dani lilli, kandsin need ükshaaval vanni, jooksva vee alla, kuni muld potis niiskusest mulksus. Tihti käisingi leheprahises vannis duši all.

Pärandi, selle, mis vanaema näitlejatasudest alles oli jäänud – tundide kaupa tema kanakullinaeratust, soengusse sätitud kiharaid filmilindil –, olin ma kümme aastat tagasi ära kulutanud. Ma elasin meelsasti teiste inimeste elude vahelises ruumis, töötasin koduhooldajana. Mängisin sootutes rõivastes peent nähtamatut, näol meeldiv, mitmetähenduslik ilme, ebamäärane nagu aiakaunistusel. Oluline oli meeldivus, nähtamatuse võlutrikk sai võimalikuks vaid siis, kui see näis järgivat asjade õiget korda. Otsekui oleks see midagi, mida ma ka ise tahan. Mul oli mitmesuguseid hoolealuseid. Oli erivajadustega laps, kes kartis pistikupesi ja valgusfoore. Eakas naine, kes vaatas jutusaateid, sellal kui mina lugesin välja alustassitäie tablette, heleroosasid kapsleid nagu õrnu karamellkomme.

Kui mu viimane tööots läbi sai ja uut asemele ei tekkinud, pakkus Dan mulle oma suvemaja – vana sõbra hoolitsev žest –, nagu teeksin talle sellega teene. Katuseakendest immitsev valgus täitis toad akvaariumilaadse ähmase hämarusega, majapuit pundus ja paisus niiskuse käes. Just nagu oleks maja hingav elusolend.

Rannas palju ei käidud. Seal oli liiga külm, austreid polnud. Ainuke läbi alevi kulgev tee oli ääristatud vagunelamutega, mis moodustasid lösakil rühmi – pabervurrid naksusid tuule käes, eeskodades vedelesid läbisegi ärapleekinud poid ja päästerõngad, vaesema rahva kodukaunistused. Mõnikord suitsetasin veidi oma endiselt korteriperemehelt saadud hatust ja haisvat marihuaanat, seejärel kõndisin alevisse poodi. See oli ülesanne, millega ma hakkama sain ja mis oli niisama lihtsalt määratletav kui nõudepesemine. Nõud olid kas puhtad või mustad ning ma tervitasin seda kahetisust, viisi, kuidas see päevale toeks oli.

Väljas nägin ma harva kedagi. Näis, et ainsad teismelised siin alevis tapavad end mingil maanoortele omasel masendaval moel: kuulsin sellest, kuidas nad öösel kell kaks oma pikapeid sodiks sõidavad, kuulsin vingumürgitusega lõppevatest öistest labrakatest vagunelamus, jalgpallimeeskonna söötja surmast. Ma ei teadnud, kas asi on maaelus, selles, et käes on liiga palju aega ja igavust ja autoelamuid, või oli see midagi Californiale omast, mingi terake valguses, mis ajas riskima ja tobedaid kaskadööritrikke tegema.

Ma ei olnud oma jalga ookeani pistnud. Üks kohviku ettekandja rääkis mulle, et siin on mõrtsukhaide aretusala.

Nad vaatasid köögi eredas valguses üles nagu prahi sisse kinni jäänud pesukarud. Tüdruk karjatas. Poiss ajas oma kiitsaka kogu püsti. Neid oli ainult kaks. Mu süda hakkas pööraselt taguma, kuid nad olid nii noored – kohalikud, arvasin ma, kes suvilatesse sisse murravad. Ma ei kavatsenudki surra.

„Mida kuradit?” Poiss pani õllepudeli käest, tüdruk klammerdus tema külge. Poiss näis olevat nii kahekümne ringis, jalas olid tal lühikesed safaripüksid. Pikad valged sokid, roosakas akne hõreda habeme all. Ent tüdruk oli alles nooruke. Viisteist või kuusteist, jalad kahvatud, suisa sinakad.

Ma püüdsin kogu oma mõjuvõimu kokku võtta, surusin T-särgi serva reite vahele. Kui ütlesin, et kutsun võmmid, poiss turtsatas.

„Lase käia!” Ta surus tüdruku enda vastu. „Kutsu võmmid. Tead, mis?” Ta võttis mobiili välja. „Persse, ma helistan neile ise.”

Hirm, mis oli mu südant pitsitanud, kadus korraga kui käega pühitult.

„Julian?”

Tahtsin naerma hakata – ma olin poissi näinud viimati, kui ta oli kolmteist, kondine ja väljakujunemata. Dani ja Allisoni ainuke poeg. Poputatud poiss, keda oli veetud kõigile Ühendriikide lääneosa tšellokonkurssidele. Neljapäevased hiina keele eratunnid, rukkileib ja vitamiini-kummikommid, vanemate kaitse ebaõnnestumiste vastu. Kõik see oli tühja jooksnud ja ta oli otsaga välja jõudnud tavalisse California osariigi ülikooli kas Long Beachis või Irvine’is. Mäletasin, et tal olid seal mingid jamad olnud. Ta oli välja visatud või – leebemas variandis – aastakeseks kutsekooli saadetud. Julian oli olnud arg ja tundlik laps, kes pelgas autoraadioid, harjumatut toitu. Nüüd oli ta nurgeline mehepoeg, jäledate roomlevate tätoveeringutega särgi all. Ta ei mäletanud mind ja miks ta pidanukski? Ma olin naine, kes jäi tema erootilise huvi raadiusest välja.

„Ma elan mõne nädala siin,” ütlesin, häbenedes oma paljaid sääri ja kahetsedes ennistist melodramaatilist stseeni, politsei mainimist. „Ma olen su isa sõber.”

Nägin, kuidas ta pingutas, et mind kuskile lahterdada, mulle mingit tähendust anda.

„Evie,” ütlesin.

Ikka ei midagi.

„Ma elasin Berkeleys tolles korteris. Sinu tšelloõpetaja maja kõrval.” Dan ja Julian astusid mõnikord pärast tunde minu poolt läbi. Julian jõi januselt piima ja põntsutas robotlike jalahoopidega vastu mu lauajalgu.

„Oh sa raisk,” sõnas Julian. „Jajah.” Ma ei saanud aru, kas ta ka tegelikult mind mäletas või olin ma lihtsalt kõigi nende üksikasjadega suutnud ta maha rahustada.

Tüdruk pöördus Juliani poole, nägu lage nagu plankaed.

„Pole midagi, tibuke,” ütles poiss ja suudles tüdrukut laubale – selline õrnus oli ootamatu.

Julian naeratas mulle ja ma sain aru, et ta on purjus, või oli ta hoopis pilves. Tema nägu oli määrdunud, nahk liimendas haiglaselt, kuid kõrgklassi kasvatus lõi temas välja nagu emakeel.

„See on Sasha,” lausus ta tüdrukut nügides.

„Tere,” piiksus too kohmetult. Olin unustanud selle teismeliste tüdrukute tobeda joone – iha armastuse järele välgatas tema näos nii selgelt, et tekitas minus ebamugavust.

„Sasha,” lisas Julian, „see on …”

Julian püüdis pilku minule keskendada.

„Evie,” tuletasin talle meelde.

„Õigus,” lausus ta, „Evie. Kurat küll.”

Ta rüüpas õlut, merevaigukarva pudel tulevalgel helklemas. Ta vahtis minust mööda. Heitis pilgu mööblile, riiulis seisvatele raamatutele, just nagu oleks see minu maja ja tema oleks keegi võõras. „Jummel, te ilmselt arvasite, et me murrame sisse või nii.”

„Ma arvasin, et te olete kohalikud.”

„Siia murti korra sisse,” ütles Julian. „Kui ma väike olin. Meid polnud kodus. Nad varastasid ainult meie kummiülikonnad ja külmikust pundi merikõrvu.” Ta võttis veel ühe lonksu.

Sasha pilk püsis Julianil. Tüdruk kandis äralõigatud säärtega teksaseid, külma ranniku jaoks täiesti vale valik, ja liiga suurt pusa, ilmselt poisi oma. Varrukaotsad narmendasid ja näisid niisked. Tema meik oli kohutav, kuid arvatavasti oli sellel sümboolne tähendus. Märkasin, et minu pilgu all läheb ta närvi. Mõistsin tema ärevust. Tema vanuses ei teadnud ka mina, kuidas ennast liigutada, kas ma kõnnin liiga kiiresti, kas ka teised näevad seda ebamugavust ja jäikust minu sees. Nagu oleksid kõik mu käitumist pidevalt hinnanud ja leidnud, et see jätab soovida. Mulle tuli pähe, et Sasha on väga noor. Liiga noor, et Julianiga koos olla. Ta näis mu mõtteid lugevat ja vahtis mind üllatavalt trotslikult.

„Kahju, et su isa ei öelnud, et mina siin peatun,” ütlesin. „Kui teil on vaja suuremat voodit, siis mina võin magada teises toas. Või kui te tahate siin omaette olla, mõtlen midagi välja …”

„Mkm,” kostis Julian. „Sasha ja mina võime igal pool magada, eks ole, tibuke? Ja me oleme nagunii ainult läbisõidul. Teel põhja poole. Kanepit ostma,” lisas ta. „Ma teen sellise treti Los Angelesest Humboldtisse vähemalt korra kuus.”

Mulle torkas pähe, et Julian vist lootis mind sellega rabada.

„Ma ei müü seda ega midagi,” võttis Julian hoogu maha. „Ainult vean. Vaja pole muud kui paari veekindlat kotti ja politseiskannerit.”

Sasha näis murelik. Kas ma toon neile jama kaela?

„Kust te ikkagi mu isa tunnete?” küsis Julian. Kummutas õllepudeli tühjaks ja avas uue. Nad olid mõned kuuspakid kaasa toonud. Näha oli ka muid varusid: rosina-pähklisegu. Avamata pakk ussikomme, kortsus kott liisunud kiirtoiduga.

„Me kohtusime Los Angeleses,” vastasin. „Elasime veidi aega koos.”

Dan ja mina olime seitsmekümnendate lõpus jaganud korterit Venice Beachil, Venice’is kõigi sealsete räpaste kolmandamaailmalike agulitänavatega, palmipuudega, mis soojadel öödel tuules vastu akent peksid. Mina elasin oma vanaema filmirahast ja samal ajal õppisin meditsiiniõeks. Dan püüdis näitlejaks saada. Seda aga temaga ei juhtunudki, näitlejaks saamist nimelt. Selle asemel abiellus ta rikkast perekonnast pärit naisega ja rajas sügavkülmutatud taimetoidu firma. Nüüd elas ta Pacific Heightsis ühes enne maavärinat ehitatud majas.

„Oot-oot, tema sõber Venice’ist?” Julian näis elavnevat. „Mis teie nimi nüüd oligi?”

„Evie Boyd,” vastasin ma ja üllatusin tema näole kerkinud ilmest: selles oli äratundmist ja samas tõelist huvi.

„Oot-oot,” ütles ta. Ta võttis käe tüdruku ümbert ära ja ilma poisita näis Sasha kokku vajuvat. „Ah teie oletegi see?”

Võib-olla oli Dan talle rääkinud, kui halbu asju oli minuga juhtunud. See mõte tegi mind kohmetuks ja ma puudutasin tahtmatult oma nägu. Vana ja häbiväärne noorusaegne komme, nagu püüaksin vistrikku varjata. Niisama lõuast kinni võtta ja hakata suud näperdama. Just nagu poleks see eriliselt tähelepanu tõmmanud, asja hullemaks teinud.

Julian oli nüüd põnevil. „Ta oli selles, noh, sektis,” rääkis ta tüdrukule. „Õigus?” küsis ta minu poole pöördudes.

Mul kiskus südame alt õõnsaks. Julian muudkui seiras mind, ootusest pinevil. Ta hingas kiirelt ja katkendlikult.

Tol suvel olin ma neljateistaastane. Suzanne oli üheksateist. Seltskond põletas mõnikord viirukit, mis tegi meid uniseks ja raugeks. Suzanne luges valjusti ette mingit vana Playboyd. Rõvedaid kumavaid polaroidfotosid peideti ära ning nendega kaubeldi nagu pesapallikaartidega.

Ma teadsin, kui lihtsalt võib see juhtuda, kui minevik on käepärast, nagu kannaks optiline illusioon sind tahtmatult kaasa. Päeva tonaalsus seostus mingi kindla esemega: mu ema šifoonrätikuga, katkilõigatud kõrvitsa niiskusega. Konkreetsete varjumustritega. Isegi päikesehelk valge auto kapotil võis minus midagi värelema panna, anda ahtakese võimaluse tagasi pöörduda. Olin näinud Yardley vurlesid – kelle meigitarvetest on nüüdseks järel ainult vahapuru – müümas internetis oma tooteid peaaegu sajadollarise hinnaga. Et täiskasvanud naised saaksid uuesti tunda seda lõhna, hingata sisse seda keemilist lillelehka. Inimesed tahtsid seda nii kangesti – teada, et nende elud on tõesti olemas olnud, et see inimene, kes nad kunagi olid, on nende sees endiselt alles.

Oli nii palju asju, mis mind tagasi minevikku kandsid. Sojamaitse, suitsulõhn kellegi juustes, rohused künkad, mis juunikuus koltuma hakkasid. Silmanurgast nähtud tammede ja kivirahnude kooslus võis mu rinnas midagi lahti rebida, peopesad adrenaliinist niiskeks teha.

Ma ootasin, et Julian tunneks vastikust, ehk isegi hirmu. See olnuks loogiline reaktsioon. Kuid olin segaduses sellest, kuidas ta mind vaatas. Peaaegu aukartlikult.

Ilmselt oli isa talle rääkinud. Laguneva maja suvest, päikese käes põlenud põngerjatest. Kui ma sellest tol Venice’i pimendamise, küünlavalguse, apokalüptilise intiimsuse ööl Danile esimest korda rääkida püüdsin, purskas ta naerma. Pidas mu hääle vaibumist lõbususenoodiks. Isegi pärast seda, kui olin Dani veennud, et kõik on tõsi, kõneles ta rantšost ikka samasuguse paroodialiku veiderdamisega. Nagu kehvade eriefektidega õudusfilmis, kus poommikrofon satub kaadri sisse ja muudab tapmisstseeni komöödiaks. Ja oli kergenduseks, et ta mu seotust alahindas, paigutas mu kaasatuse tõsieluliste lugude ontlikusse pakikesse.

Abiks oli seegi, et enamikus raamatutes polnud mind mainitud. Ei verise ja nõretava pealkirjaga pehmekaanelistes, mille läikivatel lehtedel olid ära toodud kuriteopaiga fotod. Ega vähem tuntud, kuid täpsemas juhtivprokuröri kirjutatud teoses, mis kubises üksikasjadest, kuni seedimata spagettideni välja, mis väikese poisi kõhust leiti. Need paar rida, kus mind mainiti, olid maetud ühe toonase luuletaja nüüdseks läbimüüdud raamatusse, ning too oli minu nime valesti kirjutanud ega olnud mind seostanud minu vanaemaga. Sama luuletaja väitis ka, et CIA-s toodeti pornofilme, kus peaosa mängis narkouimas Marilyn Monroe, ning et filme müüdi poliitikutele ja välismaistele riigipeadele.

„See oli ammu,” ütlesin Sashale, kuid tema ilme ei reetnud midagi.

„Aga ikkagi,” ütles Julian särama lüües. „Ma olen alati arvanud, et see oli ilus. Haige, aga ilus,” lisas ta. „Sitt väljend, aga ikkagi väljend, tead ju küll. Kunstiline tõuge. Et luua, tuleb hävitada, kõik see hinduistlik jamps.”

Nägin, et ta pidas minu hämmeldunud ehmatust heakskiiduks.

„Jummel küll, ma ei suuda seda isegi ette kujutada,” ütles Julian. „Olla päriselt millegi sellise sees.”

Ta ootas mu vastust. Olin ründavatest köögituledest uimane: kas nemad ei märganud, et ruum on liiga valge? Ma ei osanud isegi öelda, kas tüdruk on ilus. Tema hammastel oli kollakas varjund.

Julian nügis teda küünarnukiga. „Sasha ei teagi, millest me räägime.”

Peaaegu kõik teadsid vähemalt ühte neist õõvastavatest üksikasjadest. Mõnikord kostümeerisid kolledžiõpilased end halloween’i puhul Russelliks, määrisid käed sööklast nuiatud ketšupiga kokku. Üks black metal’i bänd oli kasutanud albumikaanel südant, samasugust konarlikku südant, mille Suzanne oli Mitchi seina peale jätnud. Naise verega joonistatud. Ent Sasha näis liiga noor – miks peaks ta sellest kunagi kuulnud olema? Miks peaks see talle korda minema? Ta eksles oma sügavas ja kindlas veendumuses, et väljaspool tema enda kogemusi pole midagi. Just nagu saaksid asjad käia ainult ühtemoodi, aastad viivad sind mööda koridori tuppa, kus ootab sinu enda vältimatu mina – embrüonaalne, valmis end paljastama. Kui kurb oli endale aru anda, et mõnikord ei jõua sa sinna kunagi. Et mõnikord elad sa kogu elu vaid pinda riivates, sellal kui armetud aastad mööduvad.

Julian silitas Sasha juukseid. „See oli üks pöörane värk. Hipid tapsid seal Marinis need inimesed maha.”

Lõõm tema näol tuli tuttav ette. Samasugune tulisus nagu kõigil neil lugematutel inimestel netifoorumeis, mis ei paistnud iial vaibuvat ega välja surevat. Nad rabelesid selle nimel, et asjale käppa peale panna, võtsid samasuguse kõiketeadva tooni, manasid ette õpetatud ilme, et varjata selle taha oma õõvastavaid taotlusi. Mida nad kõigist neist lihtlabastest seikadest üldse otsisid? Nagu oleks sel mingit tähtsust, mis ilm tol päeval oli. Pikemal vaagimisel tundus iga killuke oluline: jaam, millele Mitchi köögiraadio keeratud oli, noahaavade arv ja sügavus. Kuidas varjud võisid välgatada sel konkreetsel autol, mis sõitis mööda seda konkreetset maanteed.

„Ma ainult jõlkusin paar kuud nende ümber,” ütlesin ma. „See polnud midagi erilist.”

Julian näis pettunud. Kujutasin ette naist, keda ta mind vaadates nägi: sassis juukseid, murekurde silmade ümber.

„Aga nojah,” parandasin, „ma olin seal sageli.”

See vastus köitis tema uudishimu minu külge.

Ja ma lasksin sellel hetkel mööduda.

Ma ei öelnud talle, et parem, kui ma poleks Suzanne’i üldse kohanud. Et parem, kui ma oleksingi jäänud turvaliselt oma magamistuppa Petaluma lähistel liivamägedes, raamaturiiulite vahele, mis olid tihedalt täis minu lapsepõlvelemmikute kuldkirjas selgi. Ja see oleks tõesti parem olnud. Kuid mõnel ööl, kui und ei tulnud, koorisin ma kraanikausi juures aeglaselt õuna, lastes koorekeerul noa välkudes pikaks venida. Pime maja mu ümber. Mõnikord ei olnudki see nagu kahetsus. See oli nagu millegi puudumine.

Julian kõssitas Sasha väiksemasse magamistuppa nagu rahulik poisike kitsekarjas. Küsis, kas ma vajan midagi, enne kui head ööd soovis. Olin rabatud – Julian meenutas mulle koolipoisse, kelle narkots muudab viisakaks ja laitmatuks. Kes pesevad kohusetundlikult puhtaks pere toidunõud, ise samal ajal seebi psühhedeelses lummuses hallukaid nähes.

„Magage hästi,” ütles Julian, tehes enne teise tuppa kadumist kerge geiša-kummarduse.

*

Mu voodilinad olid sassis, hirmuvahk väreles veel toas. Kui naeruväärne olin ma olnud. Et niimoodi kartsin. Kuid isegi täiesti ohutute võõraste ootamatu viibimine majas häiris mind. Ma ei tahtnud oma sisemist mädanikku välja näidata, isegi mitte kogemata. Niimoodi oli hirmutav üksi elada. Polnud kedagi, kes taltsutaks su liialdusi, su algeliste ihade reetmist. Nagu elaksid sa kookonis, mis on tehtud sinu enda alasti loomusest ega lase seda sättida tegeliku inimelu mustriteks.

Olin ikka veel ärevil ega suutnud end lõdvaks lasta, hingamist paika saada. Kõik on korras, ütlesin endale, majas pole mul midagi karta. Äkki tundus see abitu kohtumine mulle nii naeruväärne. Läbi õhukese seina kuulsin, kuidas Sasha ja Julian end kõrvaltoas sisse seavad. Põrand kriuksus, avati kapiuksi. Ilmselt laotasid nad linu paljale madratsile. Kloppisid ära aastate pikku kogunenud tolmu. Kujutasin ette, kuidas Sasha vaatab riiulil seisvaid perefotosid, rüblikust Juliani, kes hoiab käes hiiglasuurt punast telefoni. Üheteist- või kaheteistaastast Juliani vaalavaatluspaadis, nägu soolapritsmeid täis ja imearmas. Ilmselt kandis Sasha kogu selle süütuse ja sulniduse üle tollele peaaegu meheikka jõudnud poisile, kes võttis lühikesi pükse jalast ja patsutas voodile, et tüdruk tema juurde tuleks. Diletantlike tätoveeringute hägused jooned vonklesid ta käsivartel.

Ma kuulsin, kuidas madrats ägiseb.

Mind ei üllatanud, et nad kepivad. Kuid siis kostis Sasha hääl, oigav nagu pornofilmis. Kile ja kriiskav. Kas nad ei teadnud, et ma olen kõrvaltoas? Pöörasin selja seina poole ja sulgesin silmad.

Julian oigas.

„Kas sul tuleb?” küsis ta. Voodipäits põntsus vastu seina.

„Aga sul?”

Hiljem olen mõelnud, et Julian küllap teadis, et ma kõike kuulen.