Читать книгу Tüdrukud - Emma Cline - Страница 3

Oli kuuekümnendate lõpp, õigemini suvi enne lõppu, ja selline see näiski olevat: lõputu, vormitu suvi. Haight oli täis valges rüüs protsessi-jutlustajaid, kes jagasid oma kaerakarva buklette, teid ääristasid jasmiinipõõsad, mis tol aastal õitsesid eriti lihavalt ja lopsakalt. Kõik olid terved, päevitunud ja ehete all lookas, ning kui sina ei olnud, siis oli seegi märkimisväärt – sa võisid olla mingi kuuolend, šifoon lambikuplil, toidunõud kitcheree-paastust kurkumiplekilised.

Ent see kõik juhtus kusagil mujal, mitte Petalumas, kus olid madalate kelpkatustega rantšohooned ja puldankatusega vanker oli igavesest ajast igavesti Hi-Ho restorani ette pargitud. Päikesest pleekinud ülekäigurajad. Olin neliteist, kuid nägin välja palju noorem. Seda öeldi mulle pidevalt. Connie vandus, et mulle võiks anda kuusteist, kuid me valetasime teineteisele kogu aeg. Me olime olnud sõbrad terve põhikooliaja, Connie ootas mind koolimaja ees, kannatlik kui härg; kogu meie energia kulus sõpruse teatrimängule. Ta oli tüse, kuid ei riietunud vastavalt, vaid kandis nappe Mehhiko tikandiga puuvillaseid särke ja liiga kitsaid seelikuid, mis jätsid reite ülaossa punase juti. Mulle oli ta alati meeldinud, ma ei pidanud isegi selle peale mõtlema, nagu sa ei mõtle, et sul on kaks kätt.

Septembri alguses pidi mind saadetama samasse internaatkooli, kus mu emagi oli käinud. Monterey vanasse kloostrisse oli ehitatud hoolitsetud linnak, muruplatsid olid siledad ja kallakad. Hommikused uduräbalad, põgusad sutsakad soolase vee lähedust. See oli tütarlastekool ja ma pidin hakkama kandma koolivormi: madalate kontsadega kingi, mereväelipsuga madrusepluusi, ja ei mingit meiki. See oli tõeline vangimaja, kivimüürid ümber ja kasvandikeks ilmetud kuunäolised tüdrukud. Gaidid ja tulevased õpetajad, kes olid sinna saadetud, et saavutada kiirkirjas 160 sõna minutis. Et anda palavaid unenäolisi tõotusi olla üksteise pruutneitsiteks pulmades, mis peetakse Royal Hawaiiani hotellis.

Eelseisev lahkumine lõi minu sõprusesse Conniega uudse ja ohtliku mõra. Hakkasin märkama teatavaid asju, peaaegu vastu omaenda tahtmist. Kuidas Connie ütleski: „Parim viis kellestki üle saada on keegi teine asemele leida”, nagu oleksime me Londoni poenäitsikud ja mitte kogenematud plikad Sonoma maakonna rantšode piirkonnast. Me lakkusime patareisid, et tunda metalset jõnksatust keelel, mis kuulu järgi pidi olema kaheksateistkümnendik orgasmist. Vaevasin end kujutledes, kuidas meie paarisrakend teistele paistab, sest me olime kõigi silmis tüdrukud, kes kuuluvad kokku. Sellise keskkooliaegse sootu püsisuhtena.

Iga päev pärast kooli maandusime sujuvalt pärastlõunate harjumuspärasele rajale. Kulutasime tunde mõne töömahuka ülesande kallal: kloppisime Vidal Sassooni õpetust mööda juuste tugevdamiseks toorest muna või nokkisime steriliseeritud õmblusnõela otsaga rasupunne. Meie tüdruk-olemise kestev projekt näis nõudvat veidrat ja täpset hoolt.

Täiskasvanuna paneb mind imestama kogu see ajahulk, mille ma ära raiskasin. Pidusöömingud ja näljapäevad, mida maailm pidi meile pakkuma, stardiloendused, millega ajakirjad õhutasid meid valmistuma esimeseks koolipäevaks kolmkümmend päeva ette.

28. päev: tee näole avokaado- ja meemask.

14. päev: katseta oma meiki eri valguse käes (loomulik, kontorivalgustus, hämarus).

Püüdsin toona iga hinna eest endale tähelepanu tõmmata. Riietusin nii, et äratada enda vastu armastust, sikutasin kaelust madalamale ja alati, kui välja läksin, manasin näole uneleva ilme, mis pidi osutama paljutõotavale mõttesügavusele, juhul kui keegi oleks mulle pilgu heitnud. Kord lapsena olin osalenud heategevuslikul koeranäitusel ja kõndinud ringi, ilus kolli, siidrätik ümber kaela, rihma otsas. Kui põnevil ma olin mulle usaldatud etteaste üle: kuidas ma läksin võõraste juurde ja lasin neil koera imetleda, näol leplik ja püsiv naeratus nagu müüjannal, ning kui tühjalt ma end tundsin, kui see läbi sai, kui kellelgi polnud enam vaja mind vaadata.

Ootasin, et mulle öeldaks, mis minus head on. Hiljem juurdlesin, kas sellepärast oligi rantšos palju rohkem naisi kui mehi. Kõik see aeg, kui mina olin ennast ette valmistanud, lugenud artikleid, mis õpetasid, et elu on vaid ooteruum, niikaua kuni keegi sind märkab – poisid olid selle ajaga iseendaks saanud.

*

Tol päeval pargis nägin Suzanne’i ja teisi esimest korda. Olin sõitnud sinna rattaga, grillilt tõusva suitsu järgi. Keegi ei rääkinud minuga peale mehe, kes väsinud niiske särina saatel burgereid restide vahele surus. Tammede varjud libisesid üle mu paljaste käsivarte, mu rohu sisse kukkunud ratta. Kui üks vanem, kauboikaabuga poiss mulle otsa jooksis, aeglustasin meelega sammu, et ta minuga veel kord kokku põrkaks. Sellist flirti oleks Connie harrastanud, nagu sõjaväemanöövrit.

„Mis sul viga on?” pomises poiss. Tegin suu lahti, et vabandust paluda, kuid tema oli juba läinud. Nagu oleks ta teadnud, et mida ma ka öelnud poleks, tal ei olnud tarvis seda kuulda.

Ees haigutas põhjatult tühi suvi – hajusad päevad, tundide üksluine jada, mu ema, kes liikus majas ringi nagu võõras. Olin mõne korra isaga telefonis rääkinud. Ka talle oli see ebamugav. Ta esitas mulle veidralt ametlikke küsimusi nagu keegi kauge onu, kes ei tea minust muud kui rida teistelt kuuldud fakte: Evie on neliteist, Evie on lühike. Vaikusehetked meie vahel poleks olnud nii piinlikud, kui neis oleks olnud pisut kurbust või kahetsust, aga asi oli hullem – kuulsin isa häälest, kuidas ta lahkumise üle rõõmustas.

Ma istusin üksinda pingil, salvrätid põlvedele laotatud, ja sõin hamburgerit.

See oli esimene lihatoit üle pika aja. Mu ema Jean oli neli kuud pärast lahutust liha söömisest loobunud. Ta oli loobunud veel paljust muust. Läinud oli see ema, kes kontrollis, kas ma ostan igal sügisel uue aluspesu, ema, kes pani mu valgeid allakeeratava äärega sokke paarikaupa kokku nii õrnalt, nagu oleksid need kanamunad. Kes oli õmmelnud mu nukkudele pidžaamasid, mis sobisid, kuni täpselt samasuguste pärlmutternööpideni välja, minu omadega. Nüüd asus ta hoolitsema omaenda elu eest sama innukalt, nagu kooliplika lahendab rasket matemaatikaülesannet. Igal vabal hetkel tegi ta venitusharjutusi. Tõusis varvastele, et treenida sääremarju. Ta põletas viirukit, mida müüdi fooliumpakendis ja mis pani mul silmad vett jooksma. Ta hakkas jooma mingit uut, aromaatsest puukoorest tehtud teed ning liikus jalgade lohinal seda rüübates majas ringi, katsudes hajameelselt oma kõri, nagu oleks ta paranemas pikaajalisest haigusest.

Vaevused olid ebamäärased, aga ravi oli konkreetne. Tema uued sõbrad soovitasid massaaži. Nad soovitasid soolavanne sensoorse isolatsiooni kambris. Nad soovitasid e-meetreid, geštaltteraapiat, toitumist üksnes täiskuu ajal mulda pandud suure mineraalsusega köögiviljadest. Ma ei suutnud uskuda, et mu ema nende nõu kuulda võtab, kuid ta kuulas kõiki. Püüdles õhinal igat eesmärki, asus ellu viima igat plaani, uskudes, et lahendus võib tulla ükskõik kust ja ükskõik millal, kui vaid küllalt pingutada.

Ta otsis senikaua, kuni midagi peale otsingute enam polnudki. Alamedas elav astroloog ajas ta nutma, kui rääkis tema tõusumärgile langenud pahaendelisest varjust. Teraapiad hõlmasid sedagi, et tuli viskuda polsterdatud ja võõraid täis ruumi ning keerelda, kuni millegi otsa sattusid. Ta tuli koju, naha all hägusad plekid, sügavale lihasse ulatuvad verevalumid. Ma nägin, kuidas ta neid peaaegu kiindumusega puudutas. Üles vaadates ja minu pilku kohates ta punastas. Tema juuksed olid värskelt valgendatud, haisesid kemikaalide ja kunstliku roosilõhna järele.

„Kas need meeldivad sulle?” küsis ta pügatud otsi sõrmedega riivates.

Noogutasin, kuigi selle värviga nägi ta nahk välja, nagu oleks tal kollatõbi.

Ta muutus iga päevaga. Pisiasjades. Ta ostis oma teraapiarühma naistelt käsitöö-kõrvarõngaid, tuli koju, algelised puutükid kõrvas kõlkumas, piparmündikommi karva emailitud käevõrud randmetel kõlisemas. Ta hakkas silmade ümber tõmbama kontuurjooni, hoides silmapliiatsit enne tulemasina leegi kohal. Ootas, kuni see pehmeks läks ning ta sai joonistada kummagi silma ümber kriipsud, mis andsid talle rauge egiptlanna välimuse.

Õhtuks välja minnes peatus ta mu ukselävel, seljas õlgu paljastav tomatpunane pluus. Ta sikutas varrukaid aina allapoole. Ta õlad olid särapulbriga üle puistatud.

„Kas tahad, ma jumestan sinu silmi ka, kullake?”

Aga minul polnud ju kuskile minna. Kes hooliks, kui mu silmad paistavadki suuremad ja sinisemad?

„Ma jään täna võib-olla hilja peale. Nii et head ööd!” Ema kummardus ja andis mulle pealaele musi. „Meil on ju koos tore, eks ole? Niimoodi kahekesi.”

Ta patsutas mind ja naeratas, nii et ta nägu näis pragunevat ja paljastavat kogu tema ihade pakitsust. Osa minust tundis end hästi või ajasin ma lihtsalt läheduse õnnega segi. Sest see oli olemas ka siis, kui armastust polnud – perekondlik võrgustik, harjumuste ja kodu puutumatus. Ajahulk, mille sa kodus veetsid, oli nii hoomamatu ning parim selle juures oligi lõpmatu ümbritsetuse tunne, justkui otsiksid kleeplindi algust, aga ei leia seda. Polnud liitekohti, polnud katkestusi – olid vaid sinu enda elu tähised, nii sügavalt sinu sees, et sa isegi ei teadvustanud neid. Täksitud serva ja sinisekirju mustriga praetaldrik, mis oli mu lemmik, ma ei mäleta enam, mis põhjusel. Esiku tapeet, mis oli mulle nii omaseks saanud, et mitte kuidagi polnud võimalik seda teistele päriselt edasi anda: pastelseid luitunud palmipuhmaid, iseloomu, mille ma igale õitsevale hibiskile omistasin.

Mu ema lõpetas korrapäraste söögiaegade pealesurumise, jättis kraanikaussi sõela sisse viinamarju või tõi klaaspurgi sees koju tilliga maitsestatud misosuppi, mida ta oli oma makrobiootilise toitumise tunnis valmistanud. Iiveldama ajavast ambraõlikastmest leemendavaid vetikasalateid. „Söö seda igal hommikul,” ütles ta, „ja sul ei tule enam ühtegi vinni.”

Ma kuuletusin ja tõmbasin näpud otsmikule tekkinud vistrikust eemale.

Ema ja Sal – vanem naine, keda ta oli rühmas kohanud – pidasid hilisõhtuti tihti ühiselt plaani. Sal oli mu ema jaoks alati olemas, tuli draama järele janunedes kohale ükskõik mis kell. Ta kandis püstkraega tuunikat, tema hallid juuksed olid lõigatud nii lühikeseks, et kõrvad paistsid, ja ta nägi niimoodi välja nagu vanaks jäänud poiss. Ema rääkis Saliga keha harjamisest, energia liikumisest meridiaanipunktide ümber. Tšakratest.

„Ma tahaksin natukeseks aja maha võtta,” ütles ema, „et ennast leida. Meilt nõutakse ju nii palju.”

Sal õõtsutas oma rasket taguotsa ja noogutas takka. Sõnakuulelik kui päitsetega poni.

Ema ja Sal jõid oma puukooreteed kaussidest – uus komme, mille ema oli üle võtnud. „See on euroopalik,” kaitses ta ennast, kuigi ma polnud midagi öelnud. Kui ma läbi köögi läksin, jäid nad mõlemad vait, kuid ema kallutas pead. „Kulla tüdruk,” ütles ta mind lähemale viibates. Ta vaatas mind kississilmi. „Kammi tukk paremale. Mõjub efektsemalt.”

Olin oma seitli sättinud nii, et katta vistrikku, mis oli nokkimisest kärna läinud. Olin seda määrinud E-vitamiini õliga, aga ma ei suutnud seda siiski rahule jätta ja vajutasin vere imamiseks peale vetsupaberitüki.

Sal oli nõus. „Ümmargune näokuju,” ütles ta asjatundlikult, „sellele ei pruugi tukk üldse sobidagi.”

Kujutasin endale ette, mis tunne oleks, kui Sal koos tooliga uppi lüüa, kuidas ta suur kogu hooga maha rantsataks. Puukooretee pritsiks linoleumile laiali.

Ja juba kaotasid nad minu vastu huvi. Ema, just nagu autoõnnetusest ehmatusega pääsenud ohver, ketras oma vana lugu. Tegi õlgadega ringe, otsekui aitaks see tal veelgi sügavamale oma kannatustesse vajuda.

„Ja mis kõige toredam,” jätkas ema, „tõeliselt põrutav selle asja juures!” Ta naeratas omaenda kätele. „Carl teenib nüüd päriselt raha,” ütles ta. „Oma valuutaäriga.” Ta naeratas uuesti. „Nüüd siis lõpuks. Nii et sellest sai ikkagi asja. Aga tüdrukule maksti palka minu rahast,” lausus ta. „Minu ema filmirahast. Mis kulutati tolle tüdruku peale.”

Ema rääkis Tamarist, assistendist, kelle mu isa oli palganud oma viimase äri tarvis. See oli kuidagimoodi seotud valuutavahetusega. Välismaise raha ostmisega ning selle vahetamisega, edasi-tagasi liigutamisega nii palju kordi, kuni, nagu isa väitis, kätte jääb puhas kasum, kõik see oli üks suuremõõtmeline hookuspookus. Selleks olidki tal autos need prantsuse keele lindid: tal oli plaanis üks tehing frankide ja liiridega.

Nüüd elas ta koos Tamariga Palo Altos. Olin seda naist kohanud vaid mõne korra: ta oli mulle ükskord enne lahutust kooli järele tulnud. Oli mulle laisalt oma Plymouth Fury roolist lehvitanud. Tamar oli kahekümnendates eluaastates, sale ja rõõmsameelne, ta tegi pidevalt juttu nädalavahetuse plaanidest, suuremast korterist, kus ta tahaks elada, oma elust, milletaolist ma ei suutnud ettegi kujutada. Tema juuksed olid nii blondid, et paistsid peaaegu hallid, ja ta kandis neid lahtiselt, mitte nii nagu mu ema oma silutud lokke. Selles vanuses vaatasin ma naisi jõhkralt ja halastamatult arvustava pilguga. Hindasin nende rindade kumerust, kujutlesin, kuidas nad võiksid välja näha erinevates metsikutes poosides, vaatamas himuralt üle palja õla. Tamar oli väga kaunis. Ta oli juuksed plastkammiga üles sättinud ja ta kael naksus, kui ta sõidu ajal naeratades mulle otsa vaatas.

„Nätsu tahad?”

Võtsin kaks purust lehte hõbepaberist välja. Tundsin midagi armastusetaolist, istudes Tamari kõrval, reied vinüülkattega istme külge kleepunud. Ainult tüdrukud võivad üksteisele sellist tähelepanu osutada, pakkuda lähedust, mis peaaegu võrdub armastusega. Nad märkavad seda, mida me tahame, et märgataks. Ja seda ma Tamariga tegingi – reageerisin tema sümbolitele, tema soengustiilile ja rõivastele ja L’Air du Temps’i parfüümi lõhnale, nagu oleksid need mingid olulised andmed, märgid, mis peegeldavad midagi tema sisemisest minast. Võtsin tema ilu isiklikult.

Kui me olime kruusa kriginal maja ette keeranud, palus ta luba vannituba kasutada.

„Muidugi,” ütlesin, ise pisut ärevil sellest, et ta tuleb minu koju, nagu oleks mõni kõrge aukandja mulle visiiti tegemas. Juhatasin ta kenamasse vannituppa vanemate toa kõrval. Tamar heitis pilgu voodile ja kirtsutas nina. „Kole päevatekk,” ütles ta summutatult.

Kuni selle hetkeni oli see olnud vaid minu vanemate päevatekk, nüüd aga tundsin äkki häbi ema pärast, maitsetu teki pärast, mille ta oli välja valinud, mis talle, narrile, oli meeldima hakanud.

Ma istusin söögilaua taga ja kuulasin Tamari summutatud pissisorinat, siis vee voolamist kraanist. Ta oli seal kaua. Kui Tamar lõpuks välja tuli, oli midagi teisiti. Mul võttis hetke aega, enne kui sain aru, et ta oli kasutanud mu ema huulepulka, ja kui ta märkas, et mina seda märkasin, tundus, nagu oleksin ma katkestanud filmi, mida ta vaatas. Ta näolt paistis uue elu aimus.

Mu lemmikfantaasia oli uneravi, mille olin avastanud „Nukkude orgu” lugedes. Haigla arst kutsub esile pikaajalise une, ainsa lahenduse vaese kriiskava Neely jaoks, kes on demeroolist segi läinud. See tundus otse suurepärane – rahumeelsed ja usaldusväärsed masinad hoiavad mu keha elus, aju puhkab vesises ruumis, muretu nagu kuldkala klaaskausis. Ma ärkaksin mitu nädalat hiljem. Ja isegi kui elu loksuks tagasi oma trööstitusse, jääks siiski alles see tärgeldatud olematuselõik.

Internaatkool pidi mind õigele teele aitama, mulle vajaliku tõuke andma. Mu vanemad, kes elasid küll kumbki omaenda maailmas, mis neid jäägitult neelas, olid minus pettunud, kurvastasid mu keskpäraste hinnete pärast. Ma olingi keskpärane tüdruk, ja mis kõige suurem pettumus – minus polnud mingit erilisuse sära. Ma polnud piisavalt kena, et saada neid hindeid, mida ma sain, kaalukauss ei vajunud küllalt selgelt ei välimuse ega tarkuse kasuks. Mõnikord haaras mind vaga tahe õppida paremini, püüda rohkem, kuid muidugi ei muutnud see midagi. Tundus, et mängus on mingid muud salapärased jõud. Minu pingi kõrval oli aken lahti jäänud, nii et ma kulutasin matemaatikatunni puulehtede habinat jälgides. Mu sulepea lekkis ja ma ei saanud midagi kirja panna. Oskasin asju, millega ei olnud midagi peale hakata: maalida ümbrikele suurte ja ümmarguste tähtedega aadresse ning joonistada tagaküljele naerunägusid. Teha pätikohvi, mida ma jõin tõsise ilmega. Leida raadiost mingit kindlat soovilaulu, nagu spiritistlik meedium otsib uudiseid surnu kohta.

Ema ütles, et ma näen välja nagu mu vanaema, aga see tundus kahtlane, meelitav vale, mis pidi mulle petlikku lootust andma. Ma teadsin oma vanaema lugu, mida korrutati masinlikult nagu mantrat. Datlikasvataja tütar Harriet, kes korjati üles päikeses kõrbenud Indio pärapõrgust ja toodi Los Angelesse. Tema ümar lõug ja niisked silmad. Väikesed hambad, sirged ja veidi teravad, nagu kummalisel ilusal kassil. Poputati stuudiotes üles, toideti vahustatud piima ja munadega või praetud maksa ja viie porgandiga, sama söögiga, mida ta sõi minu lapsepõlves igal õhtul. Pärast tema pensionile jäämist redutas perekond Petalumas lohakil rantšos, kus vanaema kasvatas Luther Burbanki pistikutest näituseroose ja pidas hobuseid.

Kui vanaema suri, olime noil küngastel tema rahast elades nagu riik riigis, kuigi ma võisin jalgrattaga alevisse sõita. Kaugus oli pigem psühholoogiline – täiskasvanuna on mul meie eraldatust raske üldse uskuda. Mu ema kõndis isa ümber kikivarvul ja mina samuti – isa kõõrpilgud meie suunas, tema soovitused süüa rohkem valku, lugeda Dickensit või hingata sügavamalt. Ta sõi tooreid mune ja soolalihalõike ja hoidis külmikus taldrikut bœuf à la tartar’iga, kust ta viis või kuus korda päevas suutäisi võttis. „Su väline keha peegeldab su sisemist mina,” ütles ta ja tegi basseini kõrvale asetatud Jaapani matil võimlemisharjutusi, viiskümmend kätekõverdust, mina tema seljas istumas. See oli nagu võlutrikk, kui mind, jalad isa kere ümber risti, õhku tõsteti. Koldkaera, jahtuva maapinna lõhn.

Kui mägedest tuli koiott ja ründas koera – vastiku, kiire sisinaga, mis ajas mulle judinad peale –, tulistas isa koioti surnuks. Kõik näiski niisama lihtne. Kopeerisin värviraamatust hobuseid, varjutasin hariliku pliiatsiga nende lakkasid. Joonistasin maha pildi ilvesest, kes kandis lõugade, loodusest antud teravate kihvade vahel uruhiirt. Hiljem sain aru, et hirm oli kogu aeg kohal olnud. Tundsin ärevust, kui ema jättis mind üksinda lapsehoidja Carsoniga, kes lõhnas niiskuse järele ja istus valel toolil. Kuidas nad kogu aeg mulle korrutasid, et mul on nii lõbus, aga polnud kuidagi võimalik selgitada, et ei ole ju. Ja isegi õnnehetkedele järgnes alati mingi pettumus: isa naer ja siis mu paaniline püüd temaga sammu pidada, sest ta kõndis pikalt minu ees. Ema käed minu palavikulisel laubal ja seejärel mu haigetoa lootusetu üksindus – ema oli kadunud kuhugi teise tuppa, rääkis telefonis kellegagi häälel, mida ma ei tundnud. Kandik Ritzi soolaküpsiste ja külmaks läinud kana-nuudlisupiga, kahvatud lihatükid, mis rasvakirmest välja torkasid. Tähistaeva tühjus, mis tundus mulle isegi lapseeas nagu surm.

Ma ei mõelnud selle peale, kuidas ema oma päevi veedab. Kuidas ta ilmselt istus tühjas köögis, kus laual oli kodune nuustiku roisuhais, ja ootas, et mina kobistades koolist saabuksin, et isa koju tuleks.

Isa, kes suudles teda sellise ametlikkusega, et meil kõigil oli piinlik, kes jättis herilaste püüdmiseks õllepudelid maja välistrepile ja tagus hommikul oma paljast rinda, et kopse korras hoida. Ta hoidis nii tugevalt kinni oma keha toorest reaalsusest, kandis pakse soonikkoes sokke, mis paistsid kingadest välja ja olid seedrikoorekotikestest, mida ta sahtlites hoidis, plekiliseks läinud. Kuidas ta naljatades autokapotilt oma peegelpilti imetles. Ma püüdsin asju talletada, et neid talle edasi rääkida, kammisin mõttes oma päevad läbi, et leida neist midagi, millega korrakski tema huvi pälvida. Enne täiskasvanuks saamist ei tulnud mulle pähegi, et kummaline on tema kohta nii palju teada, kui tõenäoliselt ei tea tema minust midagi. Teada, et talle meeldib Leonardo da Vinci, kes leiutas päikeseenergia ja sündis vaesena. Et ta tundis iga automargi paljalt mootorihääle järgi ära ning arvas, et kõik peaksid teadma puude nimesid. Talle meeldis, kui ma nõustusin, et majanduskool on petuskeem, või noogutasin kaasa, kui ta ütles, et see alevis elav teismeline, kes oma autole rahu märgid joonistas, on reetur. Ükskord mainis ta, et ma peaksin õppima klassikalist kitarri, ehkki ma ei mäleta, et ta oleks kuulanud muud muusikat peale teatraalsete kauboibändide, kes kopsisid oma smaragdroheliste saabastega vastu põrandat ja laulsid kollastest roosidest. Ta arvas, et kasv oli ainus asi, mis oli takistanud tal edu saavutamast.

„Robert Mitchum on ka lühike,” ütles ta mulle ükskord. „Nad lasevad tal seista apelsinikastide peal.”

*

Niipea kui ma märkasin tüdrukuid, kes endale läbi pargi teed rajasid, jäi mu tähelepanu neile pidama. Mustajuukselisele tüdrukule ja tema kaaslastele, nende naer oleks nagu minu üksindust osatanud. Ma ootasin, teadmata, mida. Ja siis see juhtus. Kiiresti, kuid nägin seda siiski: mustade juustega tüdruk tõmbas kleidikaeluse lühikeseks hetkeks alla, paljastades oma punase rinnanibu. Otse keset rahvast kihavat parki. Enne kui ma suutsin oma silmi uskuda, sikutas tüdruk kleidi uuesti üles. Nad kõik naersid, rõvedalt ja muretult; ükski neist ei tõstnud pilku, et vaadata, kas keegi seda nägi.

Tüdrukud keerasid tänavasse, mis viis restorani eest mööda, grilliplatsist eemale. Vilunult ja sujuvalt. Jälgisin neid. Vanem kergitas prügikonteineri kaant. Punapea kummardus ning mustajuukseline kasutas tema põlve trepina ja vinnas ennast üle ääre. Ta otsis sealt seest midagi, kuid ma ei suutnud ette kujutada, mida. Tõusin püsti, et salvrätid ära visata, ja jäin neid vahtides prügikasti kõrvale seisma. Mustajuukseline tüdruk ulatas konteinerist teistele asju: leivapätsi, ikka veel pakendis, luitunud välimusega kapsapea, mida nad nuusutasid, kuid viskasid siis tagasi. See näis neil olevat hästi kätte õpitud – kas nad tõesti kavatsesid seda toitu süüa? Kui mustajuukseline tüdruk viimast korda välja ilmus, üle serva ronis ja maha hüppas, oli tal midagi käes. Mingi veidra kujuga asi, minu enda naha värvi, ja ma nihkusin lähemale.

Taibates, et see on läikivas kilepakendis toores kana, jäin ma ilmselt liiga üksisilmi vahtima, sest mustajuukseline tüdruk pööras ringi ja meie pilgud kohtusid. Ta naeratas ja mul kiskus seest õõnsaks. Miski oleks meie vahel nagu edasi kandunud, õhk tasakesi nihkunud. Kui vankumatult ja häbenematult ta mu pilgu välja kannatas. Siis aga paiskus restorani klaasuks lahti ja ta pööras tähelepanu sellele. Välja astus turske mees, kes juba karjus. Hurjutas neid minema nagu koeri. Tüdrukud rabasid leiva ja kana ning lasid jalga. Mees jäi seisma ja vaatas neile tubli minuti järele. Pühkis oma suuri käsi põlle sisse, rind raskelt kerkimas ja vajumas.

Selleks ajaks olid tüdrukud juba järgmises tänavas, juuksed nagu lipud selja taga voogamas, ning must koolibuss sõitis mööda, võttis kiirust maha ja kõik kolm kadusid sellesse.

See vaatepilt; toore kana võigas looteasend, tüdruku kirsitaoline nibu. Kõik see oli nii räige ja võib-olla sellepärast ma jäingi nende peale mõtlema. Ma ei saanud aru. Miks oli neil tüdrukutel vaja prügikonteinerist toitu hankida? Kes oli bussijuht? Mis inimesed olid bussi niimoodi värvinud? Nägin, et nemad, need tüdrukud, hoidsid üksteist, et nad olid loonud midagi perekonnalaadset – nad olid kindlad selles, mis nad üheskoos on. Pikk öö, mis mind ees ootas, kuna ema oli koos Saliga väljas, tundus äkitselt väljakannatamatu.

See oli esimene kord, mil ma Suzanne’i nägin – mustad juuksed tegid ta, isegi kaugelt, nii eriliseks, naeratus, mille ta mulle saatis, oli otsene ja hindav. Ma ei suutnud seda endale seletada, seda kirvendust, mida ma teda vaadates tundsin. Ta näis sama kummaline ja toores kui nood lilled, mis lahvatavad kord viie aasta jooksul tontliku toredusega õitsele, torkiva õrritusena, mis on peaaegu sama mis ilu. Aga mida oli too tüdruk näinud, kui ta mind vaatas?

Ma kasutasin restorani tualettruumi. „Kepi ruttu,” oli markeriga seinale kritseldatud. „Tess Pyle lakub tilli!” Juuresolevad joonistused olid läbi kriipsutatud. Rumalad, arusaamatud märgid, mille olid sinna jätnud inimesed, kes lasksid end ruumis kinni hoida, lasksid end nagu asju elu pealiskaudses korralduses siia-sinna tõugata. Ja kes tahtsid pisutki protestida. Kõige mannetum: „Persse!”, mis oli kirjutatud hariliku pliiatsiga.

Kuni ma käsi pesin ja neid jäiga rätikuga kuivatasin, uurisin ennast kraanikausi kohal paiknevast peeglist. Hetkeks püüdsin end näha mustajuukselise tüdruku või isegi kauboikaabuga poisi silmadega, üritasin näha oma näojoonte taha. Pingutus oli mulle näkku kirjutatud ja mul oli häbi. Mõni ime, et poissi näis see eemale peletavat: tõenäoliselt nägi ta minus pesitsevat igatsust. Nägi, kuidas mu näost peegeldub kisendav vajadus just nagu orvu tühi taldrik. See oligi erinevus minu ja mustajuukselise tüdruku vahel – tema nägu andis vastuse kõigile oma küsimustele.