Читать книгу Maailma kauneim sõna - Emmi Pesonen - Страница 5

T erve juulikuu oli olnud ebatavaliselt soe: kogu Euroopas ületati soojarekordeid ja kuumus valgus higiniredena mööda selga alla päevast päeva ja nädalast nädalasse. Rannad kattusid sinivetikatega, heinamaad ja põllud kuivasid praguliseks. Ventilaatorid urisesid, öösiti rähklesid inimesed higiste linade vahel ja päeval püüdsid väljas varju otsida, kui see vähegi võimalik oli.

Kolmapäeval, kaheksandal augustil, minu kahekümne üheksandal sünnipäeval lõpetas metsik äikesetorm kuumalaine ühe raksuga. Kostis paugatus, taevas tõmbus üleni valgeks ja kajas vali kõuekärgatus. Torm sakutas kaski ja mände, papleid ja tammi, see tungis keeristena majakatuste harja alla, kastis tänavaid ja aedu. Inimesed jooksid akende ja varikatuste alla, kõik tahtsid oma silmaga näha seda imelist looduse vaatemängu, mis muutis ühe silmapilguga kogu linna meeleolu. Teel klubisse põrnitsesime meie Essiga takso aknast, kuidas välgud sähvisid, pakkudes samasugust vaatemängu nagu ilutulestikuraketid ja kõik oli korraga eredat valgust täis. Õhus lendles katkisi ajalehti, õllepurke, punane nokkmüts, ja kuskilt sadas auto kapotile kollane kummist vannipart, mis põrkas sellelt tänavale nagu põrkepall.

Olime Essiga mu sünnipäeva auks juba ammu kontserdipiletid valmis ostnud. Meie sõprus ulatus enam kui kümne aasta taha: olime reisinud koos ümber maailma, lubanud Rooma rongijaamas riidu minnes teineteisega enam mitte ealeski suhelda, läinud kumbki oma teed ja kohtunud ööpäev hiljem alandlikena ühes Genova baaris. Olime mänginud õdesid ja armastajaid ning olnud teineteisele toeks ajal, kui kogu ülejäänud maailm tundus kokku varisevat. Selliseid inimesi nagu Essi ei kohta elus kuigi sageli: sõpra, kellega koos olles saad väljendada iga viimast kui mõtet ja tunnet. Ta on mulle nagu vanem õde, keda mul kunagi olnud ei ole.

Tavastia klubi oli paksult rahvast täis. Tõugeldi ja trügiti, äikese raputav jõud oli meid kõiki ühtmoodi nakatanud, keegi ei suutnud rahuneda. Õhk haises õlle ja higi järele, bändi muusika müra mattis enda alla taeva ragina, publiku laul puuris kõrvu. Olime manööverdanud läbi liikuva inimsumma täitsa lava ette välja. Olime tantsinud end higiseks, liiga kiiresti ja liiga palju joonud ning saavutanud seisundi, kus väsimust enam ei tunne. Särk kleepus vastu selga ja rindu. Tundsime, et surma ei eksisteeri, kogu elu on alles ees ja noorus kestab igavesti.

Täpselt sel hetkel märkasin fotograafi. Ta klõpsis pilte teha nii esinejast kui ka publikust, liikus väledalt ja osavalt, kuigi tema näol oli näha juba kurdusid ja ta silmaalused olid tumedad. Ega ma seda esimesel hetkel muidugi näinudki – vanust ja vastutustunnet. Loomulikult mitte. Nägin üksnes noort meest, kes oli oma tegevuses äärmiselt keskendunud. Vahepeal liikus fotograaf lava ette, peaaegu kitarristi ja solisti kõrvale, nagu oleks ka tema kuulunud bändi koosseisu, ja viskas end põrandale pikali. Mehes oli midagi jultunut ja samal ajal siirast ning ma ei suutnud temalt silmi lahti kiskuda. Samal hetkel pöördus fotoaparaat otse minu poole. Jahmusin ja tardusin paigale. Välk. Ja teine. Taeva välgusähvatused oleks justkui rokiklubisse üle kandunud. Mees tõstis pilgu. Tema silmad särasid ja ta vaatas mind häbematult ning mulle tundus, nagu näeks ta luba küsimata otse minu sisse.

Minu ja Essi öised peotuurid ei lõppenud kunagi valgusmärguande peale. Seisime Eteläisen Rautatiekatu taksopeatuses nagu kümned teisedki baaridest välja peletatud inimesed. Sadu oli vaibunud, aga teedel vedeles murdunud oksi ja tänavatel voolas ojadena vesi, linn oli justkui küürimisharjaga puhtaks nühitud. Taksojärjekord roomas aeglaselt edasi, lasin telefonil kutsuda, kajakad kriiskasid ümberringi, nemad rõõmustasid tormi vaibumise üle. Essi õõtsus ja ootas mu kõrval kannatamatuna.

„Ta ei vasta,“ ütlesin.

„Ta peab ometi kuskil olema, säärasel ööl ei suuda keegi magada.“

Vaatasime korraks teineteisele otsa ja võtsime läbi kõik tuttavad pidutsemist armastavad mehed.

„Helista Jussile,“ tegi Essi ettepaneku.

„Ei helista. Temale kindlasti mitte.“

„No aga sünnipäev ei saa ju lihtsalt niimoodi lõppeda.“

Viimaks vastas liini teises otsas unine madal hääl. „Õhtust. Mina siin. Amanda.“

Jussi ei rõõmustanud mu häält kuuldes mitte sugugi. Nähtavasti oli ta solvunud, mina oleksin ka olnud. Teist inimest ei tohi oma suva järgi solgutada, seda muidugi mitte, aga mina olin kaardimängija tütar ja harjunud meestega pokkerit mängima. Jussiga olin jätnud mängu inetult pooleli, ühe kirgliku öö järel ei olnud ma vastanud ei tema kõnedele ega sõnumitele. Jussi oli muidu igati mõnus kaaslane, aga ta ei olnud just päris see, kelle kõrval oleksin hommikuti ärgata tahtnud.

„Vabandust, kui ma su üles äratasin ... ma lihtsalt mõtlesin, et äkki oled sa juhuslikult kuskil linna peal ...“

Jussi katkestas kõne ja täpselt samal ajal kostis karjumist. Nägin laia selga ja tugevaid käsi, need haarasid kinni stiilsest, tumedanahalisest mehest, kes oli just taksosse sisenemas. Inimesed tõmbusid ehmunult kõrvale, keegi ei võtnud midagi ette. Kakslöömameest tirisid taksost välja jahmunud noort meest, kes ei taibanud, mis toimub. Ma ei kuulnud, mida nad ütlesid, aga nii paljukest taipasin, et ähvardajate meelest oli noormees neist sabas ette trüginud. Löök raputas mehe kõhna nägu ja veri valgus mööda suunurki ning lõuga allapoole.

Kuskilt ilmus välja tema. Seesama fotograaf, fotokott õlal kõlkumas. Ta röögatas, et mehed ära lõpetaksid, et nad kaoksid, kus kurat. Üks kapi mõõtu meestest tõukas fotograafi, too kukkus veeloiku, ja jässakad mehed pugesid taksosse. Taksojuht ei keeldunud neid sõidutamast, kuigi oli kindlasti olnud juhtunu tunnistajaks, ning auto keeras rehvide vilinal Mannerheimintie suunas. Rataste alt pritsis vett meie poole. Noor mees aitas fotograafi püsti. Tugevast löögist oli fotokott mehe õlalt maha lennanud ja lebas nüüd kõnnitee kividel.

Tavaliselt ma säärastesse olukordadesse ei sekku, vaid hoian meelsamini neist eemale, aga miskipärast otsustasin just sel öösel teisiti tegutseda ja jooksin niisama põrnitsevatest inimestest mööda meeste juurde, Essi minu sabas tuigerdamas. Tõstsin koti maast ja ulatasin selle fotograafile, tema tänas mind, pilgus üllatus. Essi otsis välja taskuräti ja pakkus seda noorele mehele, kes tänulikuna pühkis vererida näolt. Mehe silmis paistsid kannatus ja valu, tundsin vajadust teda kaitsta.

„Ma arvan, et kõige targem on otse traumapunkti minna,“ ütlesin.

„Ei. Pole tarvis. Kõik on korras. Ma pean lihtsalt koju saama,“ ütles mees ja naeratas kangelaslikult, kuigi helepunane veri voolas lõualt tema valgele särgile.

Fotograaf toetus paremale jalale, aga tundus, et jalg kipub alt minema ja mees tegi grimassi.

„See on lihtsalt nikastatud. Küll see ära paraneb,“ ütles ta, nähes mu murelikku pilku.

Takso tuli ja me vaatasime meeste poole.

„Kuhu kanti te lähete?“ küsis Essi.

Hetke pärast istusime soojas taksos. Essi ees ja mina meeste vahele pressituna taga.

„Mina olen Amanda ja tema on Essi.“

„Arale,“ ütles näkku rusikahoobi saanud mees ja ulatas viisakalt käe. Märgates, et käsi on vereplekiline, tõmbas ta selle tagasi, justkui häbenedes. „Ja aitäh. Aitäh abi eest.“

Arale ei olnud kindlasti rohkem kui kahekümne viie aastane. Ta surus taskurätti tugevasti nina vastu, punane nire voolas sõrmede vahelt läbi.

„Onni. Mina olen Onni.“

Mees vaatas mulle otsa ja tema silmad olid tumerohelised nagu sammal. Silmad kumasid takso hämaras valguses ja tema pilgus oli midagi kummalist – justkui oleksid mehe silmad olnud eri paarist. Parem vaatas ettepoole leebe ja uudishimulikuna, vasak vaatas justkui sissepoole, sügavusse.

Onni1. Fotograafi nimi pani mind muigama. Milline koorem inimesele eluks kaasa anda! Mis siis, kui Onni meeleolu muutub süngeks, kui tema ellu hiilivad kurbus ja nukrus? Onni. Onni. Lasin sõnal suus ringi käia ja see tundus pehmena justkui mõni suus sulav puuvili, küpse virsiku siidine pind.

Me võtsime enda alla kogu tagaistme, meie küljed puutusid kokku. Onni avas vooderdatud fotokoti ja uuris ärevalt kaamerat. Mehe nahk oli päevitunud ja tema pikad, lausa naiselikud sõrmed liikusid hoolikalt mööda fotoaparaadi pinda. Ta ohkas kergendunult.

„Kas kõik on terve?“ küsisin mina.

Onni noogutas. Essi pööras ringi ja ulatas Aralele oma visiitkaardi: „Kui sa tahad kuriteost teatada, võin ma sulle pealtnägijana tunnistajaks tulla.“

„Suur tänu.“ Arale luges visiitkaardilt: „Advokaadibüroo ...“

„Helista mulle esmaspäeval. Ma olen väga hea jurist,“ ütles Essi naeratades.

Onni sekeldas fotoaparaadiga. Mingil kummalisel põhjusel tundus ta kuidagi tuttav. Tema olemuses oli midagi niisugust, mida ma kuskilt justkui tundsin ja mäletasin. Takso keeras üle Hakaniemi silla, juht rääkis, et tunnelitesse oli kümneid autosid kinni jäänud ja Eiras oli keravälk lahtisest aknast sisse sööstnud ning jõudnud seal palju kahju tekitada, enne kui tuletõrjujad saabusid.

„Ehk võiksime veel kuhugi edasi minema? Kõik koos?“ küsisin ning vaatasin vaheldumisi Aralele ja Onnile otsa: „Kas sul, Essi, kodus midagi juua on?“

„Mul on see meie Vietnami-pudel veel alles.“

Olime Essiga eelmisel kevadel käinud kaks nädalat Vietnamis. Essi oli kogu aasta varunud selleks puhkepäevi ja mina raha.

„Ahvatlev pakkumine, aga mul hakkab seitsme tunni pärast töö,“ ütles Arale.

Vaatasin küsivalt Onnile otsa.

„Mul on täna sünnipäev,“ ütlesin ja manasin näole oma säravaima naeratuse.

Onni ei vastanud.

„Tilluke klaasike teraapilise mõjuga maoveini?“ käisin ikka peale.

„Ma pean hommikul kodus olema.“

Muidugi. Kindlasti oli tal keegi, keegi, kes võib-olla juba magas, keegi, kes ootas või oli ise samuti alles koju tulemas. Keegi, kes oli tähtsam kui minu sünnipäev.

Samal hetkel kostis esiistmelt pingutatud karje: „Pea kinni! Kuuled! Peata auto! Kohe! Ma pean välja saama!“

Juht pidurdas ja Essi jooksis autost välja. Tema keha vappus ja ta pühkis suud pluusisabaga. Saatsime kahvatu Essi tema Kallio-kodu ukseni, kuigi ta väitis, et temaga on kõik korras ja ta on valmis edasi pidutsema, ning lasime Arale tema kodukandis Hermannis maha. Jäime Onniga kahekesi taksosse. Õhus oli pinget ja ma ei suutnud korraga leida enam ühtki jututeemat. Tee servas kõndis vana mees, seljakott seljas, ja korjas purke, mida veeojad olid tänavakividele paisanud. Mehel olid jalas mustad kummikud ja peas kalamehemüts.

„Kas sa sekkud alati? Kaklustesse?“ küsisin.

Onni naeris. „Pigem jah. Kahjuks.“

„Miks kahjuks?“

„Ma ei oska öelda. Olen alati nii teinud. Kord löödi mul isegi ninaluu puruks. Teine kord kukkusin peaga vastu asfalti ja sain tugeva ajupõrutuse. Oksendasin mitu päeva.“

Takso keeras Mäkelänkatult Käpylässe. „Ilmattarentie“ võis lugeda kulunud sildilt maja seinal. Ilmatar – õhuneitsi, ilmatütar, kes istus taevakummil, tüdines üksluisest elust, laskus merele ja laskis tuulel end viljastada. Ilmatar, kelle põlvedelt langevatest vardi munakoortest sündis maailm.

Peatusime puumaja ees. See oli otsekui lapsepõlve muinasjuturaamatutest: valge viilkatusega maja, millel olid kaunistustega aknaraamid. Loogeliste ornamentidega raudvärav eraldas maja kitsast tänavast. Mõned üle valge aia langevad sirelioksad olid murdunud ja vedelesid nüüd rebituina ning purustatuina tänaval. Onni kummardus tagaistmelt ettepoole, et ulatada taksojuhile pangakaart, siis pöördus ta korraga minu poole ja küsis ootamatult: „Äkki tahaksid tulla veel klaasikesele?“

Tundsin end miskipärast ebakindlalt. See ei olnud mulle omane. Onni vaatas mind oma kummaliste eri paarist silmadega, ma ei mõistnud tema pilgu tähendust.

„Hommikuni on veel aega.“

Maja hoovi kattis vihmast märg muruvaip. Siin-seal umbrohu keskel leidus sügislilli. Mõned õunapuuoksad olid murdunud ja maas vedeles töntsakaid puuvilju. Õunapuude taha jäid mõned nõgesepuhmastest ümbritsetud marjapõõsad, nende kõrval oli roostes kiik, mida tuul tasahilju liigutas. See paistis seal aianurgas üsna üksildasena. Mõtlesin, et sellest on vist aastaid, kui keegi seda viimati kasutas. Mõned trepiastmed viisid katusealusele terrassile, mille tormituulega kaasnenud vihm oli märjaks kastnud. Terrassil oli valge pilk, mille värv oli pragunenud ja lapakatena lahti tulnud, selle peal valge savipott, milles ujusid vee pinnal mullatükid. Pingi all vedeles märg vana sinisetriibuline kaltsuvaip.

Onni avas ukse ja pani tule põlema. Esiku põrand oli täis jalanõusid. Eri mõõtu ja erisuguseid. Need vedelesid segamini põrandal ja nende ümber kõrgusid mantlitest ning jopedest moodustunud kuhilad. Esikust nägi otse kööki, kus vastu tagumist seina toetus viltune nõudevirn. Ka köögi põrandal vedeles siin-seal rõivahunnikuid. Köögilaual kõrgusid raamatutornid, mille vahelt piilusid sülearvuti ja väike roosa mängujänes.

„Vabandust. Ma mõtlesin homme koristada. Ma ei teadnud, et mulle tuleb täna külalisi.“

Kogenud võtetega rajas Onni põrandale läbipääsu. Seinal rippusid eri suurusega raamides mustvalged fotod. Piltidel oli eri vanuses lapsi eri olukordades. Lapsi, kes istusid rannal, rätikud ümber kere mähitud. Lapsi, kes sõid jäätist. Suuri lapsi. Väikseid lapsi. Tüdrukuid. Poisse. Lapsi, kes hüppasid paadisillalt vette.

„Kas need kõik on sinu omad?“

„Ei. Seda küll mitte. See seal paremal on mu vennapoeg. See pikkade juustega. Nemad elavad nüüd hoopis Šveitsis.“

Ma ei suutnud lapsi kokku lugeda. Onni jätkas, nagu ta oleks mu mõtteid lugenud: „Neli. Mul on neli last. Pekka, Kanerva, Eelis ja Lili.“

„Ja kus nad praegu on?“

„Oma ema juures. Nad on seal igal teisel nädalal. Me lahutasime viie aasta eest. Tavaliselt vahetavad nad kodu pühapäeviti, aga seekord tulevad nad siia erandkorras juba homme.“

Vaatasin ümberringi valitsevat kaost.

„Ära muretse. Ma jõuan hommikul vabalt kõik korda teha,“ ütles Onni naeratades.

Onni valas pakist veini klaasidesse ja ulatas ühe neist minule. Läksime elutuppa, see oli samal ajal ka Onni magamistuba. Vähemalt nii ma arvasin, sest parempoolse seina ääres oli lai, tegemata kaheinimesevoodi. Voodiriided vedelesid nutsakuna jalutsis ja linade voltide vahelt paistis kollaseid ning oranže päevalilli. Läksin raamaturiiuli juurde, mis oli kinnitatud voodi kohale seinale: seal leidus romaane, fotoraamatuid, kunstiraamatuid, mõned lasteraamatud. Akende ees olid sinised kardinad. Teisel pool tuba oli uhke tumepruun kirjutuslaud. Laual oli printer, fotoaparaate ja juhtmeid, raamatuid, vihikuid, pabereid ja arveid.

Hallil laudpõrandal vedeles musti nõusid, tühje Jaffa pudeleid, raamatuid, pastakaid, šokolaadibatoonide ümbrispabereid, mullikilet, rõivaid, riidest kandekotte, seljakotte, tühje ja täis klaase ning Lego klotse. Kollane vaip oli täis selliseid plekke, nagu oleks siin mustikatops ümber läinud, lambivari oli küljest tulnud ja plakat voodi kohal oli vasakust ülemisest nurgast rebenenud. Plakat kujutas erinevaid merelinde. Mustvalge ilma peata koskla keha hulpis paremas ülemises nurgas. Kogu tuba oleks justkui keset liikumist paigale tardunud, iga ese oli nagu kuskilt kuhugi teel, ainult inimesed olid pildilt eemaldatud.

Toa nurgas kasvas tohutu suur roheline taim. Selle lehed olid suured ja lapikud. Taim püüdis kõigest väest endale akna ja valguse poole teed teha, aga tumehall diivan tõkestas vaesekese tee. Kahel seinal oli männiokste ja käbidega tapeet, teised kaks seina olid pabervalged. Kaosest hoolimata oli siin kummaliselt kodune olla. Onni istus diivanile. Sealsamas kõrval oli kitarr. Onni pühkis riided diivanilt maha ja ma läksin tema kõrvale. Olin hämmeldunud.

„Ära vaata ümberringi. Vaata mind,“ palus Onni.

Ma vaatasin ja lasin ümbritsevast lahti, sukeldusin tema silmade rohelisse vette. Onni võttis mu käest klaasi ja pani selle põrandale. Suudlesime. Tema huuled olid pehmed ja kaela nahk sametine nagu lapsel, käed kindlad ja tugevad. Ma võtsin tal särgi seljast ja tema võttis minul.

„Kust sa õieti tulid?“ küsis Onni.

Sulgesin silmad ja viivuks oli kõik selge, kõik tundus nii loomulikuna, nagu ei oleks maailmas olnud ühtki teist paika, muud kohta, kuhu maanduda. See oli nagu mingi vana lapsepõlvest tuttav laul, mida lauldes kõik meelde tuleb ja sulle juba unustatut meenutab, ja siis sa laulad seda kaasa, otsid sõnu ning imestad isegi, kust see kõik äkki korraga meelde tuli, ja sügavale sinu sisse takerdunud kivirahnu tekib kitsas pragu, mille sisemusest vabaneb pimestav valgus.

Samal hetkel tundsin kaela vastas midagi vastikut ja külma. See vetrus mu all nagu limane madu. Karjatasin. Hüppasin püsti. Onni vaatas mind üllatunult.

„Seal on midagi. Ma tundsin. See on mingi loom.“

Onni uuris diivanipeatsit ja võttis sealt sültja klimbi.

„Ah see. See on lima. Lili lima.“

„Mis asi?“

„Seda tehakse hambapastast ja šampoonist ja tärklisest ja soodast ja seebist ...“

„Ma vihkan selliseid vastikult ligaseid asju, ükskõik, kuidas seda nimetataks.“

Onni vaatas mind lõbustatult ja kukutas limaklimbi põrandale.

„Tule siia. Nüüd on kõik hästi.“

„Fui, kurat.“

„Tule siia.“

Istusin ettevaatlikult diivani servale, mu süda peksis. Olen alati madusid vihanud, tundsin ängistust. Püüdsin ebamäärast tunnet endast välja raputada, sulgesin silmad kõige selle võõra ees, mis meid ümbritses. Panin pea uuesti diivanipadjale ja tundsin Onni keha raskust. Ta oli minu küljes kinni, huuled ja käed, pikad sõrmed hoidsid mu nägu. Miski kõditas mu põske. Võtsin sellest kinni ja diivanipatjade vahelt ilmusid välja väikesed triibulised aluspüksid ning maasikatega T-särk. Onni ohkas.

„Ma olen neile korduvalt öelnud, et nad ei tohi oma riideid ükskõik kuhu visata.“

Vaatasin põrandale, see oli väikseid riidekuhilaid täis ja mõtlesin, et Onni õpetussõnad ei olnud vist kuigi hästi kohale jõudnud.

Diivani seljatoe vahel paistis leiduvat veel lõputult kõiksugu aardeid: joonlaud, kollane marker, Miki Hiire ajakirju, kuivi makarone ja võtmed.

„Neid ma just otsisingi. Ma ei ole enam mitu nädalat kuuri pääsenud,“ ütles Onni rõõmsalt.

Mingi terav asi surus vastu mu reit.

„Lapsed on terved, kui nad Legodega mängivad,“ ütles Onni piinlikkustundega ja viskas halli Lego-torni toa nurka. „Anna andeks.“

Tõusin diivanilt ja otsisin põrandalt oma pluusi. Jalgevahesse kinni jäävad Lego-tornid olid siiski liig mis liig. Kuskilt läks ka minu uhkuse piir.

„Mis siis nüüd? Mis sul hakkas?“ Onni vaatas mind küsivalt.

„Ma ei mõista, kuidas saab keegi niimoodi elada.“

„Kas sa tahad öelda, et sinu meelest on siin jube?“

Vaatasin ringi. „See näeb ausalt öeldes ikka üsna kohutav välja. Lausa jube kohutav.“

„Kas see on sinu jaoks probleem, et mul on lapsed?“

„Ei. Aga koristada võiks sellegipoolest.“

Onni pahvatas naerma, vangutas pead ja vaatas mind, nagu oleksin öelnud midagi rumalat.

„Ma arvan, et oma asju võib ikka korras hoida, lastest hoolimata,“ ütlesin.

Esikus kingi jalga pannes nägin nagis valget riidest kotti. Sellele oli lapse käega joonistatud suure naeratava onkli nägu ja ümberringi neli väiksemat. „Maailma parimale issile,“ oli kirjutatud selle alla punaste varesejalgadega.

Silmitsesin uinuvat maastikku takso aknast. Kõik ümberringi oli tühi ja vaikne, päikeseketta serv oli just kerkinud silmapiiri kohale. Punane auto oli ninapidi kraavi sõitnud. Tundsin end tobedalt, nagu oleksin petta saanud. Küljes torkis midagi ja tõstsin särgisaba üles: värvli vahele oli midagi kinni jäänud. Võtsin selle pihku ja veeretasin peos. See oli kiivriga Lego-mehike.

1 Onni – õnn. – Sm. Siin ja edaspidi tõlkija märkus.