Читать книгу Maailma kauneim sõna - Emmi Pesonen - Страница 6

K uus nädalat pärast seda, kui olin kohtunud Onniga, läksin külla oma isale Artole. Isa elab Sipoos ja vahel sõitsin sinna Helsingist rattaga. Minu lapsepõlve põllud ja nurmed olid kõik kadunud, maa oli edasi müüdud ja sinna olid ehitatud uued uhked eramajad. Isa ei olnud viimase viieteistkümne aasta jooksul oma elamise eest kuigivõrd hoolitsenud: valgeks värvitud maja nägi välja üsna sama vilets kui selle elanik. Katus oli lohkus ja värv murenenud, aed muutunud heinamaaks. Ma ei käinud siin kuigi sageli, kõige rohkem kord kuus, vahel veel harvem – kuigi isal oleks mu abi vaja läinud. Me küll rääkisime korrapäraselt telefonitsi, aga ega meil teineteisele palju öelda olnud.

„Noh, kuidas sealpool läheb ka?“

„Mis siin ikka. Kenasti. Kuidas sealpool lood?“

„Ikka vanaviisi.“

Kostis vaikset hingamist.

Selline see enam-vähem oligi, see meie iganädalane jutuajamine isa ja tütre vahel. Me ei osanud kuidagi minna ei edasi ega tagasi, justkui sõnatust kokkuleppest ajendatuna otsustasime olla eikuskil, nagu hoiaksime ühendust üksnes kohusetundest.

Lapsena olin olnud isa tütar ja käinud tal kõikjal sabas. Mulle meeldis istuda traktoris, kombainis, keset kollaseid põlde, mille kohal lendlesid varesed. Ma uppusin maastikesse, tahtsin kõigest osa saada. Kord, kui isa läks hilisõhtul põllule ega nõustunud mind kaasa võtma, olin nii solvunud, et pissisin isa mütsi sisse. Istusin tema pruuni nokkmütsi peale nagu potile ja punnitasin kogu põie tühjaks. Uriin imendus kangasse ja kui isa tunkesid jalga tõmbas, ei jäänud talle esikus leviv imal lõhn märkamata. Isa võttis mütsi riiulilt, nuusutas pehmet kangast ja tema näole ilmus uskmatu ilme. Mind ajas see kõik hüsteeriliselt naerma, nii et kogu ihu kiheles ja tundsin end temast üle olevat. Isa oli solvunud ja karjus mu peale, aga sel õhtul ei läinud ta kuhugi. Ta ei jätnud mind maha.

Isa köögis oli mingi hapukas lõhn. Mul ei olnud jõudu külmkappi avada ega uurida, millises potis oli missugune hallitus vohama hakanud. Vaatasin läbi pesemata akende välja aeda. Mulle meenus, milline oli aed välja näinud siis, kui olin veel laps, siis, kui ema oli veel selle eest hoolitsenud. Emal olid olnud pikad suvepuhkused, ta oli töötanud põhikoolis matemaatikaõpetajana ja suviti oli tal olnud aega aiale keskenduda. Hommikuti oli ema võtnud kohvitassi aeda kaasa, soojendanud päikese käes oma paljaid käsivarsi ja põski ning uurinud hellalt, kuidas taimedel läheb. Ta oli pannud taimedele toetuseks keppe ja teinud lillepottidesse äravooluavasid. Kui nõgesed olid nina mullast välja pistnud, oli ta neid kahe käega välja kitkunud ja valmistanud neist suppi ning pannkooke.

Aias tuttavate õunapuude taga oli ikka veel ema väike kasvuhoone. Ta oli olnud oma triiphoone suvikõrvitsate, ürtide, väikeste tšillipiparde ja jaanipäevaks valminud värskete kartulite üle lausa lapselikult uhke. Ta oli lõiganud mitu korda nädalas viinapuid, mis varjutasid õrnu tomatitaimi, ning korjanud vaasi valgeid tulpe ja punaseid astreid. Õhtuti oli ta kõndinud mustade, talle liiga suurte kummikutega mööda aeda ja kasvuhoonet ning hoolitsenud selle eest, et iga viimane kui lill ja taim saab kastetud. Ta oli väetanud taimi enda valmistatud kompostmullaga ega unustanud kunagi pärast rääkida, kui auravalt kuum oli muld olnud ja kui palju ta oli näinud selles vihmausse. Vahel olin mina istunud õunapuu all aiatoolil, aga kui ema oli palunud mind appi, olin aiast pagenud. Kasvuhoonet ei olnud lammutatud nagu ka mitte midagi muud ja nüüd seisis see üksildase ning unustatuna aia nurgas.

Olin mõelnud Onnile viimaste nädalate jooksul mitu korda. Miski temas oli jäänud mind vaevama. Püüdsin teda oma mõtteist välja raputada, aga ta tuli alati tagasi ja häiris mind nagu prügi silmas või kivi kinga sees, kiusas ja hõõrus ning sundis mind endale mõtlema.

Kogusin köögilauale isa ravimid ja poetasin neid dosaatori pesadesse. Mõtlesin, et raha tuleb raha juurde, haigused haiguste juurde, ja kuulasin kõrvaltoast isa rõõmuhõikeid. Tundus, et praegusel eluetapil ei huvitanud teda eriti mitte miski peale netipokkeri ja rändlindude. Isa tundis kakuliste, rähnide, puukoristajate huikamist, vintide ja kurgede kutseid: ta tegi lindude kohta märkmeid mustade kaantega kaustikusse. Aga viimasel ajal paistis, et kõige rohkem oli isa hakanud meelitama arvutiekraani kuma.

Kell seinal näitas pool üheksa õhtul, teler mängis ja uudistes räägiti Nokia uuest kanadalasest juhist. Teadsin ka isa olevat aastaid tagasi Nokia aktsiaid ostnud ja soovisin, et nende väärtus hakkaks pärast pariaastast langust kerkima. Mõtlesin jälle sellele, millal ma ükskord tihkan isaga rääkida majast loobumisest. Lootsin veenda teda kolima kuhugi hooldekodusse, kus mina ei peaks tema pärast muretsema ega vastutama.

Vaikne mees, erak. Olime loomult sarnased, isa ja mina. Me põgenesime kõige eest, mida meile taheti külge pookida, ka teineteise eest. Kui ma teismelisena ei olnud enam tahtnud liikuda vaikiva isa varjuna metsas ega põldudel, ei olnud ma temaga muul moel lähedust leidnud. Mäletan, et ema oli olnud aastaid meie kahe vahel tõlgiks, ema positiivsest magnetväljast olime meie kaks saanud vajalikku elektrit ja olime olnud tema küljes kinni kui käsnad kase küljes. Ema oli osanud tõlgendada isa vaikust ja oli osanud moodustada tema tummast olekust lauseid, mida minagi suutsin mõista. Kui ema suri, ei osanud ma enam isa lausete vahelt sõnumeid lugeda.

Mu vana tuba ja ema töötuba olid püsinud täpselt samasugustena nagu varem. Isa oli ehitanud suure maja seinte vahele omaenda vaikse elamise ja katnud aknad musta kilega, et valgus ka kogemata sisse ei eksiks. Omaette pomisedes liikus ta seal villastes sokkides. Vahel istusin vanal voodil ja imestasin, kuidas küll aeg eri kohtades nii erineva kiirusega kulgeb, ning püüdsin mõista seda isikut, kes oli veetnud oma lapsepõlve ja nooruse nende seinte vahel.

2. juuli 1996

Varem olin ma alati arvanud, et surm on valge. Ei ole, surm on hoopis sinine. Sinine nagu õhtutaevas, millele joonistusid kaarjad jooned, kui me isaga viimast korda haigla poole sõitsime. „Taevasse raiutakse ust,“ mõtlesin, aga ma ei öelnud midagi. Surm oli sinine öösärk ema kokku kuivanud kehal, tumesinised verevalumid käsivartel, hapraks muutunud veresooned nina läbipaistval nahal. See oli mustikamahl, mida ema ei suutnud enam neelata, sinised ploomid öökapil. Surm hõljus uduna palatis ja tursunud sõrmed jaksasid veel kätt pigistada. Ribakardinate vahelt sinisena paistvad kased ja muru, tuul ja keha piirjooned. Ema silmad, nende värv tund-tunnilt tuhmumas. Viimaks oli neis vaid vari sellest, mis kunagi kõike täitis ja tähendas. Kidur sinetav valgus. Kõik lõppes, hingamine ja südamelöögid. Tema nahk oli ikka veel soe, kuigi ema ei olnud enam seal, üksnes ema lõpuni kulutatud keha. Nahk muutus päris siledaks, läbipaistvaks ja järele jäi ainult vaikus. Ja kui sanitar riietas ema valgesse kleiti ning tema lõua kinni sidus, läksime meie isaga ära.

Surm vabastab kõik. Kõik need tunded, mida oled pidanud aastate jooksul varjama: need purskuvad välja sügavalt oma kapslitest, rebivad end lahti siidistest paeltest ja avavad tiivad. Midagi on minu sees muutunud, aga ma veel ei tea, mis see on.

Nii kirjutasin neljateistkümneaastasena. Või siis mitte just päris nii, tühjad kohad täitsin hiljem. Tint oli kohati nii laiali läinud, et sõnadest ei olnud enam võimalik aru saada.

Pärast ema surma tõmbusin endasse ja muutusin vaikseks. Ma ei kohtunud sõpradega ja eraldusin igal võimalusel aina enam oma toa hääletusse.

Arvan, et mingil hetkel helistas koolist isale keegi murelik õpetaja ja soovitas teraapiasse minna, kuigi isa esitles mulle seda ettepanekut enda mõttena. Isa survel lasin tal noorte psühhiaatriakliinikusse endale aja kinni panna.

Kliiniku seinad olid valged ja maalid kujutasid tobedat merd ning päikeseloojangut. Raamaturiiul oli täis raamatuid, mis käsitlesid masendust ja toitumishäireid. Ruumis oli ere valgustus, see pimestas ja tegi silmadele haiget: olin harjunud elama turvalises hämaruses. Kirjutuslaual oli suur nahkkaantega kalender ja ma kujutlesin, kuidas see täitus noorte kurbusega. Otsustasin sealsamas, et ei kavatse saada üheks nutvatest patsientidest. Psühholoogil oli seljas helesinine triiksärk ja mehe juuksed olid korralikult lõigatud. Ta tundus mulle ebausaldusväärne. Tema käsi oli kuiv ja jahe, käepigistus tugev, otsustasin, et ei räägi talle midagi.

„Tšau, Amanda!“

Mehe hääl kõlas liiga innukalt.

„Su isa helistas mulle ja rääkis sinu olukorrast. Kas tahaksid mulle ise midagi rääkida?“

Ma ei vastanud.

„Kas sa tead, et isa on sinu pärast mures?“

Vaikisin.

„Ma sain su isa jutust niimoodi aru, et sul on olnud viimasel ajal päris keeruline aeg.“

Vaatasin mehele otsa. „Mida sa kuulda tahad? Sa ju tead juba niigi kõike.“

Mehe ilmest ei saanud midagi välja lugeda. „Mis tunde on see sinus tekitanud?“

„Ma ei tea. Mitte mingisuguse. Pasa tunde.“

„Olgu peale. Hästi. Pasa tunde? Kas võiksid pisut täpsustada? Mismoodi pasa tunde?“

„Sa oskad seda kindlasti päris hästi ette kujutada.“

„Ma tahaksin, et sa ise räägiksid sellest mulle.“

Olin tükk aega vait.

„Millestki loobumine teeb haiget. Mina arvan, et kurbusest ei saa mööda minna, selle eest ei saa põgeneda. Seda tuleb kogeda, kui tahta sellest pääseda ja järgmise etapini jõuda.“

„Mitu korda ma pean veel siia tulema?“

„Vahel aitab mõnest korrast. Vahel läheb vaja pikemat ravikuuri. See on väga individuaalne. Meie eesmärk on esmalt sinuga pisut paremini tuttavaks saada ja vaadata, kuidas usaldus meie vahel areneb.“

„Kas sulle muidu tundub, et see areneb positiivses suunas?“

„Minu meelest toimub meil siin päris meeldiv vestlus.“

Haigutasin.

„Kas sa oled väsinud?“ küsis mees.

Ma ei vastanud.

„Kas ma ärritan sind?“

Mees vaatas mind.

„Sellest pole midagi. Patsiendid ärrituvad sageli terapeudi peale. Kas sa tahaksid rääkida mulle midagi oma varajasest lapsepõlvest?“

„Sa oled selles ametis vist üsna uus?“ küsisin ja naersin.

Toetusin nahktooli seljatoele.

„Lihtsalt selles mõttes, et su küsimused jätavad mulje, nagu sa oleksid need pähe õppinud.“

Sellest ei tulnud midagi välja. Pärast kohtumist küsis mees, kas ma tahaksin temaga koostööd jätkata. Küsisin vastu, mis ta ise arvab, kas meie kohtumine oli sujunud edukalt. Mees vaatas mind sooja pilguga, aga ütles, et meie keemia ei sobi just mitte kõige paremini ja ehk võiks ta soovitada mulle polikliinikust mõnd teist terapeuti.

Kuigi ma nõustusin mehega täiesti, tundsin end pärast seda siiski kuidagi hüljatuna. Isegi professionaalne terapeut ei suutnud mind aidata. Minu valu oli sellist sorti, et sellele ei leidnud keegi lahendust, kõige vähem mina ise.

Asetasin isa ravimeid õigete päevade ja õigete kellaaegade juurde, kui märkasin, et köögikardinatele joonistuvad ebasümmeetrilised varjud. Lillelise kardinariide tagant piilusid kaks tühja viinapudelit. Isa võttis mitut kesknärvisüsteemile mõjuvat ravimit ja ma teadsin kahjuks liigagi hästi, milleni viina ja kõnealuste ravimite koosmõju võib viia.

Läksin elutoa uksele, pudelid käes. Isa põrnitses arvutiekraani, ärtud ja potid olid kenasti reas, ta ümises omaette.

„Ma olen saja euroga võidus. Kas sa soovitad kolmed alles jätta või riskida?“

„Isa.“

„Mis sa arvad, Amanda? Sina oled ju alati olnud meie pere kaardihai.“

„Mul on sulle üks jutt.“

Isa mühatas pettunult nagu väike laps, kellel ema käsib lõbusa mängu lõpetada. Ta pöördus minu poole.

„Ma ei saa sind aidata, kui sa isegi ei püüa end parandada.“

„Ära nüüd hakka ... Ma saan üksi väga hästi hakkama. Ma ei vaja sinu nõuandeid.“

Tundsin justkui poomistunnet kaelas.

„Kas sa tulid siia ainult selleks, et mind kritiseerida? Kas sa sellepärast käidki siin? Et sa saaksid minu elu korraldada?“

„Kas sa üldse saad aru, kui isekas sa oled?“

„Keegi ei käsi sul siia tulla. Seal on uks.“

Vaikisime ja vahtisime teineteist nagu võõrad. Kui suureks võib kasvada vahemaa, kui paksuks võib muutuda õhk? Tundsin isa näojoonte iga viimast kui kurdu, tundsin tema iga ilmet, iga aastarõngast tema silmade ja suu ümber, tema hääletoone ja masendunud ohkeid. Oskasin oma südame selle kõige ees kõvaks teha, aga tegelikult oleksin tahtnud, et isa mind lihtsalt kallistaks ja ütleks, et mul on täiesti õigus ja ta mõistab ning on uhke, et tal on selline tütar nagu mina.

„Olgu peale. Ole siis üksi, kui tahad,“ ütlesin ja, käed vihast värisemas, panin pudelid isa ette lauale klaviatuuri kõrvale. Lahkudes tõmbasin enda järel ukse pauguga kinni.

Varem, enne ema surma, olime olnud pere. Siis jäime järele ainult meie kahekesi: isa ja neljateistkümneaastane tütar, kes püüdsid hakkama saada majas, mille tapeetidesse oli imbunud haiguse lõhn ja mille igas viimases kui esemes olid ema käejäljed. Me ei koristanud ema riidekappi ega vaadanud läbi tema asju. Lasime paberitel koltuda ja hapraks muutuda ning kleitidel, seelikutel ja pluusidel rippuda kapis aastast aastasse, kuni värvid tuhmusid ja hõbeläikeliste tiibadega koiliblikad leidsid tee kangastesse ning ketrasid pluuside kiust endale kaitsvaid katteid tekkideks.

Haiguse lõpus ema mõistus tuhmus. Ta tegi asju vales järjekorras ega suutnud eristada tõelisust väljamõeldisest. Teiste emad ei olnud sellised. Teiste emad olid tavalised: käisid poes ja postkontoris, tulid töölt koju ja heitsid diivanile ajakirja lugema, näägutasid lastega tegemata kodutööde ja koduste ülesannete pärast, käisid aeroobikas ning vaatasid õhtuti telerist tobedaid sarju. Kord, kui käisin emaga haiglas kaasas, vaatas ta mind tähendusrikkalt ja ulatas mulle oma uriinikoti, mis oli poolenisti täis kollakaspruunikat vedelikku.

„Pane see oma kotti,“ ütles ta.

Vaatasin ema hämmeldunult.

„Pane see nüüd ruttu kotti.“

Olin jahmunud. Keerutasin kotti käes ja vaatasin põrandal olevat koolikotti.

„Kiiresti, enne kui keegi näeb.“

„Kas ma peaksin minema õega rääkima?“

„Ära mitte proovigi! Kas me ei ole siis kokku leppinud, et ma hoolitsen ise oma asjade eest?“

Kes oleks säärast rumalust välja kannatanud? Neljateistkümneaastasena? Uriinikotte peitvat ema. Juba tollal otsustasin, et mina lapsi ei taha. Minu geneetilises koodis oli kirjas, et emad on ebausaldusväärsed ja võivad iga hetk kaduda.