Читать книгу Artemis - Энди Вейер - Страница 6

Põrutasin üle halli ja tolmuse pinnase Conradi mulli suure kupli poole. Selle punaste tuledega ääristatud õhulüüs oli masendavalt kaugel.

Raske on joosta, kui seljas on sada kilogrammi varustust, isegi Kuu raskusjõu juures. Aga lausa hämmastav, kui kiiresti inimene liigub, kui kaalul on elu.

Bob jooksis minu kõrval. Raadiost kostis tema hääl: „Las ma ühendan oma balloonid sinu skafandriga!”

„Siis saad lihtsalt sina ka surma.”

„Leke on suur,” ähkis ta. „Ma näen, kuidas sul gaas balloonidest välja tuleb.”

„Aitäh julgustamast.”

„Mina olen siin EVA-meister^[1.],” teatas Bob. „Jää seisma ja las ma ühendan!”

„Ma ei ole nõus.” Jooksin edasi. „Kohe enne lekkealarmi kostis plõks. Metalli väsimine. Ilmselt ventiilikoost. Kui sa ühendama hakkad, tõmbad oma vooliku vastu katkist serva puruks.”

„Ma olen valmis riskima!”

„Mina ei ole sellega nõus,” vastasin mina. „Usu mind, Bob. Metalli ma tunnen.”

Hakkasin tegema pikki ja ühtlaseid hüppeid. See tundus nagu aegluubis, aga oli parim viis kogu selle koorma all liikuda. Kiivri eelkuva ütles, et õhulüüsini on viiskümmend kaks meetrit. Heitsin pilgu käsivarrel olevale näidule. Mu hapnikuvaru vähenes silmanähtavalt. Seega ma parem enam ei vaadanud.

Pikad sammud tasusid ära. Jätsin lausa Bobi seljataha, ehkki ta on kogu Kuu kõige parem EVA-meister. Trikk on selles, et kuupinda puudutades tuleb iga kord kiirust lisada. Aga see tähendab ka seda, et iga hüpe on keerukas. Kui midagi tuksi keerad, kukud näoli ja libised mööda pinnast. EVA-skafandrid on vastupidavad, aga parem on neid mitte vastu regoliiti hõõruda.

„Sa lähed liiga kiiresti! Kui kukud, lööd näoplaadi puruks!”

„Parem kui vaakumit imeda,” vastasin mina. „Mul on umbes kümme sekundit aega.”

„Ma olen sinust kõvasti maas,” ütles ta. „Ära mind oota.”

Sain alles siis aru, kui kiiresti ma liigun, kui Conradi kolmnurksed plaadid mu vaatevälja täitsid. Need kasvasid ikka väga kiiresti.

„Kurat!” Aeglustada polnud aega. Tegin viimase hüppe ja veeresin veel veidi edasi. Ajastasin selle täpselt õigesti, pigem vedamisest kui osavusest, ja tabasin jalgadega seina. No hästi, Bobil oli õigus. Ma olin kaugelt liiga kiiresti liikunud.

Kukkusin pinnasele, ajasin end jalule ja krabasin luugi vändast.

Kõrvad läksid lukku. Kiivri alarmid huilgasid. Balloon oli viimase vindini tühi – enam ei olnud lekke vastu midagi teha.

Surusin luugi lahti ja kukkusin sisse. Ahmisin õhku ja mu nägemine hägustus. Lõin luugi jalaga kinni, sirutasin käe avariiballooni poole ja tõmbasin tihvti välja.

Ballooni kate lendas pealt ja kambrisse voogas õhk. See tuli nii ruttu, et pool sellest veeldus kiirel paisumisel tekkiva jahtumise tõttu uduosakesteks. Kukkusin vaevu teadvusel olles maha.

Hingeldasin skafandri sees ja surusin alla oksendamissoovi. See oli kuradima rängem pingutus, kui mul üldse võhma on. Võimust võttis hapnikuvaegusest tingitud peavalu. See kestab mitu tundi. Mul õnnestus Kuu peal mäehaigus hankida.

Sisin vaibus ja lõppes siis.

Bob jõudis viimaks luugini. Nägin, kuidas ta läbi väikese ümmarguse akna piilus.

„Olek?” küsis ta raadio teel.

„Teadvusel,” vilistasin mina.

„Püsti saad? Või kutsun abi?”

Bob ei saanud siseneda ilma mind tapmata – ma lebasin õhulüüsis, seljas katkine skafander. Aga igaüks linnas olevast kahest tuhandest inimesest oleks saanud teiselt poolt õhulüüsi avada ja mind sisse tirida.

„Pole vaja.” Ajasin end käpuli ja siis jalule. Toetusin vastu juhtpaneeli ja käivitasin puhastuse. Kõrgsurveõhujoad piitsutasid mind igast küljest. Õhulüüsis keerles hall kuutolm ja seintes olevad filtreeritud avad imesid selle sisse.

Pärast puhastamist avanes automaatselt siseluuk.

Astusin tamburisse, panin siseluugi uuesti kinni ja prantsatasin pingile.

Bob tuli läbi õhulüüsi tavapärasel viisil, ilma dramaatilise avariiballoonita (mis tuli nüüd muide välja vahetada). Ainult tavaline pumpade ja ventiilide meetod. Pärast puhastustsükli läbimist jõudis ta minu juurde tamburisse.

Aitasin Bobil sõnatult kiivri ja kindad maha. Kedagi ei tohi sundida ise skafandrit seljast võtma. See on muidugi tehtav, aga jube vaev. Selle kohta on omad traditsioonid. Ta vastas teenele samaga.

„Noh, see läks küll nõmedasti,” teatasin, kui ta mul kiivri peast tõstis.

„Sa oleksid peaaegu surma saanud.” Ta astus skafandrist välja. „Sa oleksid pidanud minu juhiseid kuulama.”

Vingerdasin skafandrist välja ja vaatasin selle selga. Osu­tasin hambulisele metallitükile, mis oli kunagi olnud ventiil. „Ventiil on puruks. Nagu ma ütlesin. Metalli väsimine.”

Ta kiikas ventiili ja noogutas. „No hästi. Sa keeldusid ühendusest õigusega. Hästi tehtud. Aga sellist asja ei oleks tohtinud juhtuda. Kust sa selle kuradi skafandri said?”

„Ostsin kasutatult.”

„Miks sa ostsid kasutatud skafandri?”

„Sest uueks polnud raha. Mul piisas napilt kasutatuks ja teie, tõprad, ei lase mind ju gildi, enne kui mul skafander on.”

„Sa oleksid pidanud uue jaoks raha koguma.” Bob Lewis on endine USA merejalaväelane ja tal on vastav suhtumine. Mis veel tähtsam, ta on EVA-gildi peatreener. Tema allub gildimeistrile, aga Bob ja üksnes Bob otsustab, kes sobib liikmeks. Ja kui sa liige ei ole, siis ei ole sul lubatud üksi EVA-t teha ega turistigruppe pinnale viia. Nii need gildid töötavad. Sead.

„Aga kuidas mul muidu läks?”

Ta turtsatas. „Nalja teed või? Läbi kukkusid, Jazz. Sa kukkusid kolinal läbi.”

„Miks?!” nõudsin mina. „Ma tegin kõik ettenähtud manöövrid, sooritasin kõik ülesanded ja läbisin takistusriba alla seitsme minuti. Ja kui tekkis eluohtlik probleem, ei ohustanud ma partnerit, vaid jõudsin turvaliselt linna tagasi.”

Ta avas kapi ning torkas sinna kindad ja kiivri. „Sinu skafander on sinu vastutusel. See ei pidanud vastu. See tähendab, et sina kukkusid läbi.”

„Kuidas mina selles lekkes süüdi olen? Kõik oli korras, kui me minema hakkasime!”

„See on tulemustele suunatud amet. Kuu on igavene vastik värdjas. Temal on ükskõik, miks skafander üles ütleb. Tema lihtsalt tapab su ära. Sa oleksid pidanud oma varustuse paremini üle vaatama.” Ta riputas ülejäänud skafandri kapis spetsiaalsele raamile.

„Ära jama, Bob!”

„Jazz, sa said väljas peaaegu surma. Kuidas ma saan sind läbi lubada?” Ta pani ukse kinni ja tegi minekut. „Sa saad poole aasta pärast uuesti eksamile tulla.”

Tõkestasin ta tee. „See on ju tobe! Ma pean gildi lollaka reegli pärast terve elu ootele panema!”

„Pööra varustuse kontrollile suuremat tähelepanu.” Ta astus minust mööda ja väljus tamburist. „Ja maksa täishinda, kui lased lekke ära parandada.”

Vaatasin talle järele ja vajusin siis pingile kössi.

„Kurat.”

Lonkisin piki alumiiniumkoridore kodu poole. Vähemalt polnud see kaugel. Kogu linna läbimõõt on ainult pool kilomeetrit.

Ma elan Artemises, Kuu esimeses (ja seni ainsas) linnas. See koosneb viiest hiigelkuplist, mida nimetatakse mullideks. Need on poolenisti maa all, seega näeb Artemis välja täpselt selline, nagu vanades ulmeraamatutes kuulinnu kujutati: kuplikobar. Maa-aluseid osi ei ole näha.

Armstrongi mull on keskel, selle ümber on Aldrin, Conrad, Bean ja Shepard. Kõik mullid on naabritega ühendatud tunnelite abil. Mäletan, kuidas ma algkoolis ühe ülesandena Artemise mudeli tegin. Päris lihtne: lihtsalt pallid ja pulgad. Selleks kulus kümme minutit.

Siia on kallis tulla ja siin elada on põrgulikult kulukas. Aga linn ei saa koosneda rikastest turistidest ja ekstsentrilistest miljardäridest. Linn vajab ka tööinimesi. Ega’s J. Sigarikas Rahaboss III ise oma peldikut küüri!

Mina olen üks väikestest inimestest.

Minu aadress on Conrad Down 15, see on räpane koht Conradi mullis viisteist korrust allpool pinnast. Kui mu elukoht oleks vein, siis nimetaksid asjatundjad seda sitamaitseliseks lakkeks, kus valitsevad läbikukkumise ja halbade valikute alatoonid.

Läksin piki tihedalt asetsevate ruudukujuliste uste rida, kuni jõudsin enda omani. Minu oma oli vähemalt alumine koiku. Lihtsam sisse ja välja saada. Lehvitasin Gizmoga luku ees ja uks klõpsatas lahti. Ronisin sisse ja tõmbasin ukse enda järel kinni.

Lebasin koikus ja põrnitsesin lakke, mis oli mu näost vähem kui meetri kaugusel.

Tehniliselt võttes on see kapselkorter, aga kõik nimetavad neid kirstudeks. See on lihtsalt kinnine koiku, mille ukse ma saan lukku panna. Kirstul on ainult üks eesmärk: magada. Nojah, üks teine eesmärk on veel (mis hõlmab samuti pikaliolemist), aga saate aru küll.

Mul on voodi ja riiul. See on kõik. Koridori otsas on ühistualett ja paari kvartali kaugusel on ühisdušid. Minu kirstu ei näidata niipea ajakirjas Kaunid Kodud ja Kuumaastikud, aga enamat ma endale lubada ei saa.

Vaatasin Gizmo pealt aega. „Kurrrat.”

Polnud mahti toriseda. KSC kaubalaev maandus sel pärastlõunal ja mind ootas töö.

Olgem täpsed: päike ei tähenda meie jaoks pärastlõunat. Meil on keskpäev vaid iga 28 Maa päeva järel ja seda ei ole nagunii näha. Mullide seinad koosnevad kahest kuue sentimeetri paksusest kestast, mille vahel on meeter purustatud kivimeid. Selle linna pihta võib haubitsast lasta, aga see ei leki ikka. Päikesevalgus siia kindlasti sisse ei pääse.

Mis aega me siis kasutame? Keenia oma. Nairobis on pärastlõuna, seega on ka Artemises pärastlõuna.

Olin pärast seda peaaegu surmaga lõppenud EVA-t higine ja räpane. Duši all käia polnud aega, aga vähemalt riided sain ma ära vahetada. Heitsin selili, tirisin EVA-jahutusülikonna seljast ja tõmbasin sinised tunked asemele. Kinnitasin vöö, tõusin siis rätsepaistesse ja sidusin juuksed hobusesabasse. Siis haarasin Gizmo ja läksin välja.

Meil Artemises ei ole tänavaid. Meil on koridorid. Kuu peal maksab kinnisvara palju raha ning teede peale nad seda kindlasti raiskama ei hakka. Sa võid soovi korral saada elektrilise käru või motika, aga koridorid on mõeldud jalgsi käimiseks. Siin on vaid kuuendik Maa raskusjõust. Kõndimine ei nõua kuigi palju energiat.

Mida kehvem kant, seda kitsamad koridorid. Conrad Downi koridorid on lausa klaustrofoobsed. Neil on laiust vaid niipalju, et kaks inimest saavad teineteisest mööduda, kui külje ette keeravad.

Liikusin mööda kõveraid koridore Down 15 keskpunkti poole. Ühtki lifti lähedal ei olnud, seepärast kihutasin trepist üles, kolm astet korraga. Põhitrepid on samasugused nagu Maa peal – madalad, 21 sentimeetri kõrgused astmed. Turistidel on siis mugavam. Seal, kus turistid ei käi, on trepiastmed poole meetri kõrgused. See on Kuu gravitatsioon. Igatahes tippisin turistitreppidest üles, kuni jõudsin pinnale. Viisteist korrust trepist üles minna kõlab ilmselt koledasti, aga siin ei ole see kõne väärtki. Mind ei võtnud isegi hingeldama.

Pinnatasandile suubuvad kõigi teiste mullide ühendustunnelid. Loomulikult tahavad ka kõik poed, butiigid ja muud turistilõksud seal olla, et jalakäijaid ligi meelitada. Conradis tähendab see peamiselt restorane, mis müüvad möksi neile turistidele, kes ei saa endale päris toitu lubada.

Aldrini tunnelisse suundus üsna palju inimesi. See on ainuke viis Conradist Aldrinisse pääseda (kui just ei taha Armstrongi kaudu pika ringiga minna), seega tähtis käigutee. Läbisin minnes suure ümmarguse pruntukse. Kui tunnel puruneb, siis surub Conradist väljuv õhk selle ukse kinni. Kõik, kes Conradi sees on, jäävad ellu. Kui aga oled sel ajal tunnelis … Noh, vaene sina.

„Vaata aga, Jazz Bashara ise!” ütles üks lähedal asuv munapea. Ta käitus, nagu oleksime me sõbrad. Kuid me ei olnud sõbrad.

„Dale,” sõnasin ma. Seejärel kõndisin edasi.

Ta kiirustas mulle järele. „Vist mõni kaubalaev on tulemas. Miski muu ei sunni sind, laiskvorsti, end mundrisse ajama.”

„Kuule, mäletad seda korda, kui mind huvitas, mida sa ütlesid? Oi jah, minu viga. Pole olnud.”

„Ma kuulsin, et sa kukkusid täna EVA-eksamil läbi.” Ta torutas tehtud pettumusega huuli. „Paha lugu. Mina sain esimese korraga läbi, aga kõik ei olegi mina.”

„Käi perse.”

„Ma pean ütlema, et turistid maksavad head raha, et väljas käia. Kuram, ma lähen nüüdsama külastuskeskusesse ja teen paar ekskursiooni. Raha tuleb robinal.”

„Hüppa mõne terava kalju otsa, kui juba seal oled.”

„Ei,” vastas ta. „Need, kes eksami ära tegid, teavad, et seda ei tehta.”

„Ma tegin seda nalja pärast,” teatasin mina ükskõikselt. „Ega see EVA polegi mingi päris töö.”

„Jah, sul on õigus. Ma loodan, et kunagi saab ka minust jooksuplika nagu sina.”

„Pakikandja,” urisesin mina. „Ma olen pakikandja.”

Ta muigas, justkui noriks lõuahaaki. Õnneks olime jõudnud Aldrini mulli. Trügisin temast mööda, lüüsist välja. Aldrini prunt­uks seisis valvel, täpselt nagu Conradi oma. Kiirustasin edasi ja keerasin järsult paremale, et Dale’i vaateväljast pääseda.

Aldrin on igas mõttes Conradi vastand. Conrad on täis torumehi, klaasipuhujaid, metallitöölisi, keevituskodasid, remonditöökodasid ja nii edasi. Aga Aldrin on tõeline kuurort. Siin on hotellid, kasiinod, litsimajad, teatrid ja ehtne park päris muruga. Rikkad turistid tulevad igalt poolt Maa pealt kaheks nädalaks puhkama.

Sammusin läbi Arkaadi. See polnud kiireim tee jõuda sinna, kuhu mina läksin, aga mulle meeldis sealne vaade.

New Yorgis on Viies avenüü, Londonis on Bond Street ja Artemises on Arkaad. Kauplused ei vaevu siin hindu kirja panema. Kui sa pead küsima, siis sa ei saa seda endale lubada. Ritz-Carlton Artemis võtab enda alla terve kvartali, ulatub viis korrust üle pinna ja viis alla. Üksainus öö maksab seal 12 000 makki – rohkem, kui mina pakikandjana kuu ajaga teenin (ehkki mul on ka teisi sissetulekuallikaid).

Hoolimata kuupuhkuse hinnast ületab nõudlus alati pakkumise. Keskklassi maalased võivad seda endale lubada kui üks-kord-elus-elamust, ja maksavad vastavalt. Nad ööbivad kehvemates majutuspaikades ja kehvemates mullides, näiteks Conradis. Aga rikkad käivad siin igal aastal ja elavad kenades hotellides. Ja oh sa, kuidas nad veel ostlevad.

Aldrin on peamine koht, kustkaudu raha Artemisesse tuleb.

Ostukvartalis polnud ühtki asja, mida ma oleksin endale lubada saanud. Aga ükskord ma veel kuulun siia. Vähemalt on mul selline plaan. Heitsin viimase pika pilgu, keerasin siis selja ja läksin sadamasse.

Aldrin on maandumistsoonile lähim mull. Me ei taha ju, et rikkad end läbi vaeste alade reisides mustaks teevad, ega? Viime nad otse ilusasse kohta.

Jalutasin suure kaare alt läbi sadamasse. Massiivne õhulüüsi­kompleks on linna suuruselt teine kamber (ainult Aldrini park on suurem). Seal kihas tegevusest. Libistasin end tööliste vahele, kes osavalt edasi-tagasi liuglesid. Linnas tuleb aeglaselt liikuda või muidu lööd turistid pikali. Aga sadamas liiguvad ainult profid. Me kõik oskame käia Artemise pikksammu ja teha seda kiiresti.

Sadama põhjaküljel ootasid rongilüüsi juures paar reisijat. Suurem osa oli teel linna reaktorite juurde ja Sanchez Aluminumi sulatustehasesse, mis asub linnast kilomeetri jagu lõuna pool. Sulatustehas kasutab arutus koguses soojust ja eriti vastikuid kemikaale, seega on kõik ühel meelel, et see peab asuma kaugel eemal. Mis reaktoritesse puutub, siis noh … need on tuumareaktorid. Parem on, kui ka need on eemal.

Dale vingerdas rongiplatvormile. Tema läheb Apollo 11 külastuskeskusesse. Turistidele meeldib see. Pooletunnine rongisõit laseb nautida lummavaid vaateid kuumaastikule ning külastuskeskus on hea koht, kust vaadata maandumispaika, ilma et peaks rõhu alt lahkuma. Ja neile, kes tahavad parema vaate nimel välja minna, on Dale ja teised EVA-meistrid valmis ekskursioone tegema.

Otse rongilüüsi ees oli suur Keenia lipp. Selle all olid sõnad „Te sisenete Keenia välisplatvormile Artemis. See platvorm on Keenia kosmosekorporatsiooni KSC omand. Kehtivad rahvusvahelised mereseadused.”

Põrnitsesin Dale’i tigedalt. Ta ei märganud. Kurat, raiskasin hea tigeda pilgu ära.

Vaatasin Gizmo pealt maandumistsooni graafikut. Täna lihalaeva ei tulnudki (nii me nimetame reisilaevu). Need saabuvad umbes kord nädalas. Järgmine tuleb alles kolme päeva pärast. Jumal tänatud. Pole midagi tüütumat kui vanemate rahakoti peal elavad rikkurivõsukesed, kes Kuu pealt keppi tahavad.

Suundusin lõunaküljele, kus oli ootel kaubalüüs. See laseb ühes tsüklis läbi kümme tuhat kuupmeetrit kaupa, aga selle sissetoomine on aeglane protsess. Kapsel oli saabunud juba mitme tunni eest. EVA-meistrid olid kogu kapsli õhulüüsi toonud ja selle suruõhuga ära puhastanud.

Me teeme kõik võimaliku, et kuutolm linna ei tungiks. Ma ei olnud puhastust vahele jätnud isegi siis, kui ennist katkise ventiiliga ringi seiklesin. Milleks kogu see vaev? Sest kuutolm on hingamiseks äärmiselt halb. See koosneb tibatillukestest kividest ning siin puudub ju ilm, mis neid siluks. Iga terake on turritav ja ogaline ilgus, mis ainult ootab, et su kopse lõhki rebida. Parem oleks suitsetada ära pakk asbestisigarette kui seda sitta sisse hingata.

Kui lõpuks kaubalüüsi juurde jõudsin, oli hiiglaslik siseuks juba pärani ja kapslit lossiti tühjaks. Libisesin Nakoshi, pealossija kõrvale. Ta istus ülevaatuslaua juures ja uuris tarnekasti sisu. Olles veendunud, et see ei sisalda salakaupa, pani ta kasti kinni ja lõi sellele Artemise märgi, suure A, mille parem külg näeb välja nagu vibu ja nool.

„Tere hommikust, mister Nakoshi,” ütlesin rõõmsalt. Tema ja mu isa olid sõbrad juba siis, kui ma veel väike tüdruk olin. Ta oli mulle kui sugulane, armastatud onu.

„Võta koos teiste pakikandjatega sappa, väike värdjas.”

Nojah, pigem nagu kauge nõbu.

„Olge nüüd, mister N,” keelitasin mina. „Ma ju ootasin seda laadungit mitu nädalat. Me rääkisime sellest.”

„Kas sa ülekande tegid?”

„Kas pakil on tempel peal?”

Ta pistis käe pilku kõrvale keeramata laua alla. Ta tõmbas välja endiselt suletud karbi ja libistas selle minu poole.

„Ma ei näe templit,” ütlesin mina. „Kas me peame iga viimane kui kord niimoodi tegema? Me olime varem nii lähedased. Mis juhtus?”

„Sa kasvasid suureks ja sinust sai tüütu kelm.” Ta asetas oma Gizmo karbi peale. „Ja ometi oli sul nii palju potentsiaali. Sa lasid kõik tuulde. Kolm tuhat makki.”

„Te mõtlete vist kaks tuhat viissada, eks? Nagu me kokku leppisime?”

Ta raputas pead. „Kolm tuhat. Rudy nuusib ringi. Suurem risk, suurem tasu.”

„See on pigem Nakoshi probleem kui Jazzi probleem,” ütlesin mina. „Me leppisime kokku kahe tuhande viiesaja peale.”

„Hmm,” sõnas tema. „Äkki ma peaksin selle siis hoolikalt läbi vaatama. Äkki seal on midagi sellist, mida seal olla ei tohi …”

Pigistasin huuled kokku. Praegu polnud aeg stseeni teha. Avasin Gizmo pangatarkvara ja alustasin ülekannet. Gizmo tegi seda maagilist värki, mida arvutid ikka teevad, et üksteist ära tunda ja kinnitada.

Nakoshi võttis oma Gizmo, kontrollis kinnituslehekülge ja noogutas heakskiitvalt. Ta lõi karbile templi. „Mis seal sees üldse on?”

„Peamiselt porno. Peaosas sinu ema.”

Ta turtsatas ja jätkas ülevaatust.

Nii smugeldataksegi Artemisesse salakaupa. Tegelikult üsna lihtne. Vaja on üksnes korrumpeerunud ametnikku, keda sa tunned kuuendast eluaastast saadik. Salakauba Artemisesse kohaletoomine on hoopis teine teema. Sellest räägime hiljem.

Ma oleksin võinud võtta kohaletoimetamiseks veel paar pakki, aga see oli eriline. Läksin oma käru juurde ja kargasin juhiistmele. Mul ei olnud rangelt võttes käru vaja, Artemis ei olnud sõidukitele loodud, aga see viis mind kiiremini edasi ja nii sain ma rohkem asju kohale viidud. Kuna mulle makstakse tarne pealt, siis oli see investeeringut väärt. Minu käru oli tüütult vastik juhtida, aga see sobis raskete asjade vedamiseks. Seega otsustasin, et ta on isane. Panin talle nimeks Trigger.

Ma maksin Triggeri sadamas hoidmise eest kuutasu. Kus ma seda veel hoiaksin? Mul on kodus vähem ruumi kui Maa peal vangidel.

Panin Triggeri käima, sellel polnud võtit ega midagi. Ainult nupp. Miks peaks keegi käru varastama? Mida ta sellega teeks? Müüks maha? Ta jääks kohe vahele. Artemis on väike linn. Keegi ei varasta midagi. Nojah, poodidest natuke näpatakse. Aga kärusid ei võta keegi.

Popsutasin sadamast minema.

Juhtisin Triggeri läbi Shepardi mulli külluslike koridoride. See oli väga erinev minu nirust naabrusest. Shepardi koridorid olid puitpaneelidega ja maitsekad, mürasummutavate vaipadega. Iga kahekümne meetri tagant rippusid valgust andvad lühtrid. Vähemalt need ei olnud lollakalt kallid. Kuu peal on kõvasti räni, seega tehakse klaasi kohapeal. Aga ikkagi, uhke värk.

Kui arvate, et Kuu peal puhata on kallis, siis te ei taha üldse teada, mis maksab Shepardi mullis elamine. Aldrin on puha ülemäära kallid kuurordid ja hotellid, aga Shepard on see koht, kus elavad rikkad artemislased.

Mina olin teel linna kõige rikkama rahabossi häärberisse: Trond Landvik. Ta oli Norra telekomitööstuses terve varanduse kokku ajanud. Tema kodu võttis enda alla suure osa Shepardi pinnasekorrusest – tobedalt suur, kui arvestada, et seal elasid vaid tema, tema tütar ja nende majateenija. Aga noh, tema oma raha. Kui tema tahab endale Kuu peal suurt maja, siis kes olen mina, et seda pahaks panna? Mina ainult toon talle käsu peale ebaseaduslikku nodi.

Parkisin Triggeri tema häärberi sissepääsu (või vähemalt ühe sissepääsu) juurde ning helistasin kella. Uks avanes ja ma nägin kerekat vene naist. Irina oli aegade algusest peale Landvikide juures elanud.

Ta põrnitses mind sõnatult. Mina põrnitsesin vastu.

„Saadetis,” ütlesin ma viimaks. Ma olin Irinaga varem mustmiljon korda suhelnud, aga ta sundis mind uksele tulles iga kord ütlema, mis mul asja on.

Ta turtsatas, keeras selja ja läks sisse. See oli mulle kutseks sisse astuda.

Tegin talle selja taga nägusid, kui ta mind läbi fuajee juhatas. Ta osutas koridorile ja läks sõnagi lausumata teises suunas.

„Oli väga meeldiv, Irina!” hüüdsin ma talle järele.

Kaare alt sisse astudes leidsin Trondi diivanil pikutamas, seljas dressid ja hommikumantel. Ta ajas juttu asiaadist mehega, keda ma polnud kunagi varem näinud.

„No igatahes on selle kasumipotentsiaal …” Siis nägi ta mind sisenemas ja naeratas laialt. „Jazz! Alati meeldiv näha!”

Trondi külalise kõrval oli avatud kastike. Külaline naeratas viisakalt ja vajutas selle kohmakalt kinni. See muutis mind uudishimulikuks, ega ma poleks muidu seda märganudki.

„Meeldiv sindki näha,” vastasin. Poetasin salakauba diivanile.

Trend osutas külalisele. „See on Jin Chu Hongkongist. Jin, see on Jazz Bashara. Ta on kohalik tüdruk. Kasvas üles siinsamas Kuu peal.”

Jin langetas kiirelt pea ja lausus siis Ameerika aktsendiga: „Meeldiv kohtuda, Jazz.” See tuli mulle ootamatult ja see paistis vist välja.

Trond naeris. „Jajah, Jin on Ameerika kõrgema klassi erakoolide kasvandik. Hongkong, noh. Maagiline paik.”

„Aga mitte nii maagiline kui Artemis!” Jin lausa säras. „Ma olen esimest korda Kuu peal. Ma olen nagu laps kommipoes. Olen alati olnud suur ulmefänn. Kasvasin üles „Star Treki” vaadates. Nüüd ma saan selles elada!”

„Star Trek?” kordas Trond. „Päriselt? See on ju sada aastat vana.”

„Kvaliteet on kvaliteet,” leidis Jin. „Vanus ei loe. Shakespeare’i fännide peale ei kergita keegi kulmu.”

„Kah õige. Aga siin pole seksikaid tulnukatšikke, keda võrgutada. Kapten Kirki sinust ei saa.”

„No tegelikult …” Jin tõstis sõrme. „Kirk seksis klassikalise seeria jooksul ainult kolme tulnuknaisega. Ja see arv on saadud eeldusel, et ta magas Troyiuse Elaaniga, millele küll vihjati, aga mida kordagi kindlalt ei väidetud. Nii et neid võis ka vaid kaks olla.”

Trond langetas alistunult pea. „Ma ei kahtle enam iial sinu „Star Treki” teadmistes. Kas sa käid ka Apollo 11 maandumispaigas ära?”

„Kindlasti,” ütles Jin. „Ma olen kuulnud, et seal tehakse EVA-ekskursioone. Kas seda tasub ka võtta?”

Segasin vahele. „Pole mõtet. Kogu maandumiskoht on keelutsoon. Külastuskeskuse vaatesaalist näeb sama lähedalt.”

„Ahaa, selge. Siis pole vist mõtet.”

Paras sulle, Dale.

„Kas keegi soovib teed või kohvi?” pakkus Trond.

„Jah, palun,” ütles Jin. „Musta kohvi, kui on.”

Mina vajusin lähedal olevale toolile. „Mulle musta teed.”

Trond kargas üle diivani seljatoe (see pole nii äge, kui kõlab – ärge siinset gravitatsiooni unustage). Ta libises puhveti ette ja haaras sealt punutud korvi. „Sain just parimat Türgi kohvi. See meeldib sulle.” Ta keeras pea minu poole. „Jazz, sulle meeldiks ka.”

„Kohv on ainult kehv tee,” vastasin mina. „Must tee on ainuke kuum jook, mis on joomist väärt.”

„Teile, saudidele, meeldib ikka must tee,” tähendas Trond.

Jah, tehniliselt olen ma Saudi Araabia kodanik. Aga ma pole seal käinud sestpeale, kui olin kuuene. Võtsin isalt üle paar suhtumist ja uskumust, aga nüüdsel ajal ei sobiks ma Maa peal enam kuhugi. Mina olen artemislane.

Trond hakkas meie jooke valmistama. „Rääkige omavahel, mul läheb hetk aega.” Miks ta ei lase Irinal seda teha? Ma ei tea. Ma ei tea tegelikult üldse, milleks see Irina tal on.

Jin toetas käsivarre salapärasele kastikesele. „Ma olen kuulnud, et Artemis on menukas romantikareiside sihtkoht. Kas siin on palju noorpaare?”

„Tegelikult mitte,” vastasin mina. „Keegi ei jaksa seda endale lubada. Aga meil on siin vanemaid paare, kes üritavad voodielule vürtsi lisada.”

Ta tegi imestunud näo.

„Gravitatsioon,” ütlesin mina. „Kuuendiku raskusjõuga on seks hoopis teistmoodi. Suurepärane paaridele, kes on pikka aega abielus olnud. Nad saavad koos seksi taasavastada – see on nagu uus.”

„Selle peale ma ei tulnudki” ütles Jin.

„Aldrinis on palju prostituute, kui tahate täpsemalt uurida.”

„Oih! Ah, ei. See pole minu teema.” Ta ei osanud oodata, et naine talle prostituute soovitab. Maalased on sellel teemal peenutsejad ja ma pole kunagi aru saanud, miks. See on raha eest osutatav teenus. Mis siin pasundada?

Kehitasin õlgu. „Kui ümber mõtlete, siis käibiv taks on umbes kaks tuhat makki.”

„Ei mõtle.” Ta naeris närviliselt ja vahetas teemat. „Aga … miks Artemise raha makkideks nimetatakse?”

Tõstsin jalad kohvilauale. „See on lühend maandatud grammist. MG ehk makk. Ühe maki eest saab ühe grammi KSC poolt Maalt Artemisele toodud kaupa.”

„Tehniliselt võttes ei ole see raha,” sõnas Trond puhveti juurest. „Me ei ole riik, meil ei saa olla oma raha. Makid on KSC-lt ostetud teenuskrediit. Maksad dollarites, eurodes, jeenides, ükskõik milles, ja vastutasuks saad massivautšeri Artemisesse transportimiseks. Kõike ei ole vaja korraga ära kasutada, nad peavad sul bilansil arvet.”

Ta tõi kandiku kohvilaua juurde. „See osutus käepäraseks kauplemisvahendiks. KSC töötab nagu pank. Maa peal see läbi ei läheks, aga me polegi Maa peal.”

Jin sirutas käe kohvi järele. Seniks vaatasin mina kastikest. See oli valge ja must tekst sellel ütles: ZAFO NÄIDIS – AINULT VOLITATUD KASUTUSEKS.

„Nii et see diivan, millel ma istun, on toodud Maalt, eks?” küsis Jin. „Kui palju selle siiatoomine maksis?”

„See kaalub 43 kilo,” ütles Trond „Nii et selle toomine maksis 43 000 makki.”

„Palju tavainimene teenib?” küsis Jin. „Kui te küsimust pahaks ei pane.”

Haarasin oma teekruusi ja soojendasin selle ümber käsi. „Mina teenin pakikandjana kuus 12 000. See on madalapalgaline töö.”

Jin rüüpas kohvi ja krimpsutas nägu. Olen seda ennegi näinud. Maalastele ei meeldi meie kohv. Füüsika tõttu maitseb see nagu sitt.

Maa õhus on 20 protsenti hapnikku. Ülejäänu on see kraam, mida inimkehal vaja ei ole, näiteks lämmastik ja argoon. Seega on Artemise õhk puhas hapnik 20 protsendi Maa õhurõhu juures. Nii saame õige koguse hapnikku, vähendades samas kuplikoorikutele avalduvat rõhku. See pole mingi uus idee, seda kasutati juba Apollo aegadel. Asi on selles, et mida madalam rõhk, seda madalam on vee keemispunkt. Vesi läheb siin keema 61 Celsiuse kraadi juures, seega tee ega kohv ei lähegi kuumemaks. Inimestele, kes sellega harjunud ei ole, tundub see jälgilt külm.

Jin asetas tassi diskreetselt lauale tagasi. Rohkem ta seda ei puutu.

„Mis teid Artemisesse toob?” küsisin ma.

Ta trummeldas sõrmedega ZAFO kastikesel. „Oleme mitu kuud üht äritehingut ajanud. Hakkame sellega viimaks ühele poole saama, seepärast tahtsin mister Landvikiga isiklikult kohtuda.”

Trond sättis end diivanile ja võttis salakaubakasti kätte. „Ma ütlesin, et ütle mulle Trond.”

„Olgu siis Trond,” sõnas Jin.

Trond rebis pakkematerjali maha ja tõmbas välja tumeda puidust karbi. Ta tõstis selle vastu valgust ja vaatles seda eri nurkade alt. Ma ise ei ole suurem esteetikahuviline, aga isegi mina sain aru, et see oli ilus ese. Pindu katsid peened graveeringud ja maitsekas etikett oli hispaania keeles.

„Mis see veel on?” küsis Jin.

Trond saatis talle võiduka naeratuse ja tegi karbi lahti. Selle sees oli kakskümmend neli sigarit, igaüks eraldi paberpakendis. „Dominikaani sigarid. Arvatakse, et Kuuba omad on parimad, aga see on vale. Dominikaanlased on üle kõige.”

Ma smugeldasin talle iga kuu ühe sellise karbi. Püsikunded on toredad.

Ta osutas uksele. „Jazz, kas sa paneksid selle kinni?”

Läksin ukse poole. Kaunilt viimistletud seinapaneelide all peitis end süngelt funktsionaalne luuk. Libistasin selle kinni ja lukustasin käepidet keerates. Luugid on kõrgema taseme elamistes üsna tavalised. Kui mull kaotab rõhu, saad oma maja kinni panna ega sure ära. Mõned on nii paranoilised, et sulgevad igal öösel igaks juhuks oma magamistoa ka. Minu meelest puhas raha raiskamine. Artemise ajaloos pole rõhukadu kunagi olnud.

„Mul on siin spetsiaalne õhufiltreerimissüsteem,” ütles Trond. „Suits ei pääse iial siit toast välja.”

Ta kooris sigaril paberi ümbert, hammustas otsa ära ja sülitas selle tuhatoosi. Siis pani ta sigari suhu ja süütas kuldse süütajaga. Ta pahvis mitu korda ja ohkas. „Hea kraam … hea kraam.”

Ta ulatas karbi Jinile, kes sellest viisakalt käega viibates keeldus. Siis pakkus ta seda mulle.

„Ikka.” Haarasin ühe ja torkasin rinnataskusse. „Suitsetan pärast lõunat ära.”

See oli vale. Aga miks sellisest asjast keelduda? Ma saan selle eest ilmselt sada makki.

Jin kortsutas kulmu. „Vabandust, aga … Sigarid on ju salakaup?”

„Naeruväärne, ma tean,” ütles Trond. „Mul on suletud ruum. Minu suits ei sega kedagi. See on ebaõiglus, ma ütlen.”

„Ah, ära aja jama.” Pöördusin Jini poole. „Tuleoht. Tulekahju Artemisel oleks õudusunenägu. Me ei saa ju välja minna. Tuleohtlikud materjalid on keelatud, kui nende olemasoluks ei ole head põhjust. Viimane asi, mida me tahame, on kari idioote, kes sigaretisüütajatega ringi trambivad.”

„Nojah, see ka.” Trond näppis oma süütajat. Ma smugeldasin selle talle juba aastate eest. Tal oli iga paari kuu tagant uut butaani vaja. Mina jälle teenisin.

Võtsin oma soojast teest veel ühe lonksu ja tõmbasin välja Gizmo. „Trond?”

„Õige, muidugi.” Ta tõmbas ka oma Gizmo välja ja hoidis seda minu oma kõrval. „Endiselt neli tuhat makki?”

„Mhmh. Aga ole sa hoiatatud: pean selle järgmine kord 4500 peale tõstma. Mul läksid asjad hiljuti kulukamaks.”

„Pole probleemi,” ütles ta. Ta trükkis ja mina ootasin. Hetke pärast ilmus mu ekraanile ülekande kinnitus. Aktsepteerisin selle ja tehing oli tehtud.

„Korras,” ütlesin ma. Pöördusin Jini poole: „Oli meeldiv kohtuda, mister Jin. Soovin head siinviibimist.”

„Tänan, loodan sedasama!”

„Kena päeva, Jazz,” naeratas Trond.

Jätsin kaks meest tegema seda, mida tahes nad tegid. Ma ei teadnud, mis see oli, aga ma olin kuradi kindel, et see polnud seaduslik. Trond tegeles igasugu kahtlase sitaga, seepärast ta mulle meeldiski. Kui ta mingi mehe lausa Kuu peale tõi, siis oli seal toimumas midagi palju huvitavamat kui äritehing.

Keerasin ümber nurga ja läksin läbi fuajee. Irina saatis mulle lahkumisel tigeda pilgu. Krimpsutasin talle vastuseks nina. Ta pani ukse minu järel hüvasti jätmata kinni.

Tahtsin just Triggerile hüpata, kui Gizmo piiksatas. Tekkinud oli pakikandjatöö. Mul oli staaži ja asukoha eelis, seepärast pakkus süsteem seda esmalt mulle.

„PEALEVÕTUKOHT: AG-5250. MASS: ˜100 KG. SIHTKOHT: MÄÄRAMATA. TASU: 452 ğ.”

Oo! Lausa 452 makki. Umbes kümnendik sellest, mis ma olin just sigarikarbi pealt teeninud.

Nõustusin. Kuidagi tuli ju raha teenida.

Lugupeetud Kelvin Otieno!

Tere. Minu nimi on Jasmine Bashara. Mind hüütakse Jazziks. Ma olen üheksa-aastane. Ma elan Artemises.

Miss Teller on minu õpetaja. Ta on hea õpetaja, ehkki ta võttis mu Gizmo ära, kui ma tunnis sellega mängisin. Ta andis meile koduse töö saata e-kiri lastele, kes elavad Keenias KSC kompleksis. Ta andis mulle sinu aadressi. Kas sa inglise keelt oskad? Mina oskan araabia keelt ka. Mida Keenias räägitakse?

Mulle meeldivad Ameerika telesaated ja minu lemmiktoit on ingverijäätis. Aga tavaliselt ma söön möksi. Ma tahan koera saada, aga meil ei ole nii palju raha. Ma olen kuulnud, et Maa peal võivad ka vaestel inimestel koerad olla. Kas see on nii? Kas sul on koer? Kui sul on koer, siis palun räägi mulle oma koerast.

Kas Keenias on kuningas?

Minu isa on keevitaja. Mida sinu isa teeb?

Lugupeetud Jazz Bashara!

Tere. Mina olen Kelvin ja ma olen ka üheksane. Ma elan koos oma ema ja isaga. Mul on kolm õde. Nad on vastikud ja kaks vanemat annavad mulle peksa. Aga ma saan suuremaks ja ükskord annan mina neile peksa. Ma teen nalja, poisid ei tohi tüdrukuid peksta.

Keenialased räägivad inglise ja suahiili keelt. Meil ei ole kuningat. Meil on president ja riigikogu ja senat. Täiskasvanud hääletavad neid ja nemad teevad seadusi.

Meil ei ole koera, aga meil on kaks kassi. Üks neist käib ainult söömas, aga teine on väga armas ja magab kogu aeg diivani peal.

Minu isa on KSC turvatöötaja. Ta töötab geidis 14 ja vaatab, et ainult loaga inimesed sisse saaksid. Me elame kompleksis firma korteris ja minu kool on ka kompleksis. Kõik, kes KSC-s töötavad, saavad lapsed tasuta kooli saata. KSC on väga helde ja me oleme kõik väga tänulikud.

Mu ema on kodune. Ta hoolitseb laste eest. Ta on hea ema.

Minu lemmiktoit on hot dog. Mis on möks? Ma ei ole sellest kunagi kuulnud.

Mulle meeldivad Ameerika telesaated. Eriti seebiooperid. Need on väga põnevad, ehkki mu emale ei meeldi, et ma neid vaatan. Aga meil on hea internet, ma saan neid vaadata, kui ta ei näe. Palun ära ütle talle. Hahaa. Mida sinu ema teeb?

Kelleks sa tahad saada, kui sa suureks saad? Mina tahan rakette teha. Praegu ma teen raketimudeleid. Lõpetasin just KSC 209-B mudeli. See näeb minu toas väga ilus välja. Ma tahan kunagi päris rakette teha. Teised lapsed tahavad rakettide piloodid olla, aga mina seda ei taha.

Kas sa oled valge? Ma olen kuulnud, et Artemisel on kõik valged. Siin kompleksis on palju valgeid. Nad tulevad igalt poolt maailmast siia tööle.

Kallis Kelvin!

Kahju, et sul koera ei ole. Ma loodan, et sa saad kunagi rakette teha. Päris rakette, mitte mudeleid.

Möks on vaeste inimeste toit. See on kuivatatud vetikad ja maitseained. Seda kasvatatakse siin Artemisel tünnides, sest Maalt toodud toit on kallis. Möks on rõve. Maitseained peaksid sellele hea maitse andma, aga teevad hoopis teistmoodi rõvedaks. Ma pean seda iga päev sööma. Ma ei salli seda.

Ma ei ole valge. Ma olen araablane. See on helepruun. Siin on ainult umbes pooled valged. Minu ema elab kusagil Maa peal. Ta läks ära, kui ma väike olin. Ma ei mäleta teda.

Seebiooperid on igavad. Aga sellest pole midagi, kui sulle meeldivad igavad asjad. Me võime ikka sõbrad olla.

Kas teie majal on aed? Kas sa saad igal ajal välja minna? Mina ei saa välja minna enne, kui ma kuusteist olen, sest see on EVA reegel. Ükskord ma saan ka EVA-litsentsi ja siis ma saan igal ajal välja minna ja keegi ei saa mind keelata.

Rakettide ehitamine tundub hea töö. Ma loodan, et sa saad selle töö.

Ma ei taha tööd. Kui ma suureks kasvan, siis ma tahan rikas olla.

1 EVA – ingl extravehicular activity, ee sõidukiväline tegevus. – Siin ja edaspidi tõlkija märkus. [ ↵ ]