Читать книгу Artemis - Энди Вейер - Страница 7

2

Ma ei salli Armstrongi. Kuradi häbilugu, et nii ägeda mehe järgi sai nime nii niru linnaosa.

Seinad kõmasid tööstusseadmete kõrvulukustavast mürast, kui ma Triggerit mööda vanu koridore juhtisin. Ehkki rasketööstus oli viieteistkümne korruse kaugusel, jõudis heli ikka siia. Jäin seisma elutagamiskeskuse juures ja parkisin selle raske ukse taga.

Elutagamiskeskus on üks neid vähestest kohtadest linnas, kus turvaprotokollid päriselt kehtivad. Keegi ei taha, et igaüks sinna sisse saaks. Uksel oli paneel, mille ees Gizmot lehvitada, aga mina polnud muidugi loaomanike nimekirjas. Siitpeale tuli oodata.

Transpordiorderis oli pakk, mis kaalus umbes sada kilogrammi. Pole minu jaoks probleem. Ma suudan tõsta kaks korda rohkem, ilma et higisekski läheks. Maa naised seda öelda ei saa. Nemad peavad muidugi ka kuus korda suurema gravitatsiooniga võitlema, aga see on nende probleem.

Kui mass välja arvata, oli tellimus muus osas ebaselge. Polnud infot, mis see on või kuhu see viia. Ma pidin selle kliendilt välja uurima.

Artemise elutagamiskeskus on kosmosereiside ajaloos ainulaadne. Nad ei töötle süsinikdioksiidi tagasi hapnikuks. Jah, neil on selleks seadmed ja akud, mis vajaduse korral kestaksid mitu kuud. Aga neil on palju odavam ja põhimõtteliselt lõputu hapnikuvaru ühest teisest allikast: alumiiniumitööstusest.

Sanchezi alumiiniumitehas väljaspool linna toodab hapnikku maagi töötlemisel. Põhimõtteliselt tähendab see väljasulatamist. Nad eemaldavad hapniku, et saada puhast metalli. Suurem osa inimesi ei tea seda, aga Kuu peal on lausa tobedalt palju hapnikku. Selle kättesaamiseks on lihtsalt hullult palju energiat vaja. Sanchez toodab kaasproduktina nii palju hapnikku, et nad ei tee sellest mitte üksnes raketikütust, vaid varustavad linna kogu vajamineva õhuga ja lasevad osa ikka ülemäärasena välja.

Nii et meil on tegelikult rohkem hapnikku, kui vaja läheb. Elutagamiskeskus reguleerib voolu, vaatab, et Sanchezi torustikust tulev varu oleks ohutu, ja eraldab kasutatud õhust CO2. Samuti juhivad nad temperatuuri, rõhku ja muid toredusi. CO2 müüvad nad möksifarmidesse, kes kasvatavad selle abil vetikaid, mida vaesed inimesed söövad. Ökonoomsus ikka ennekõike, on ju.

„Tere, Bashara,” kostis selja tagant tuttav hääl.

Kurat.

Manasin ette kõige võltsima naeratuse ja keerasin ringi. „Rudy! Mulle ei öeldud, et saadetis on sinult. Oleksin ma teadnud, siis ma ei oleks tulnud!”

Ma ei hakka valetama. Rudy DuBois on tõsiselt hea välimusega mees. Ta on kaks meetrit pikk ja blond nagu Hitleri märg unenägu. Ta tuli kümne aasta eest Kanada kuninglikust ratsapolitseist ära ja hakkas Artemise turvaülemaks, aga kannab ikka iga päev seda mundrit. Ja see näeb tema seljas hea välja. Väga hea. Mulle see mees ei meeldi. Aga … teate küll … Kui saaks seda teha ilma tagajärgedeta …

Tema on see, mis meie linnas seadusena kehtib. Nojah, igal ühiskonnal on vaja seadusi ja neid kuidagi kehtestada. Aga Rudy kipub liiale minema.

„Ära muretse,” ütles ta ja tõmbas Gizmo välja. „Mul ei ole piisavalt tõendeid, et tõestada sinu salakaubitsemist. Veel.”

„Salakaubitsemist? Mina? Heldene aeg, mister Seadusesilm, on sinul aga imelikud ideed.”

On alles tüütus. Ta on mu järel nuuskinud sellest ühest juhtumist peale, kui ma veel seitseteist olin. Õnneks ei saa ta inimesi niisama deporteerida. Ainult Artemise administraatoril on see õigus. Ja tema ei tee seda, kui just Rudy midagi põrutavat ei esita. Nii et meil on teatav võimude lahusus. Aga mitte kuigi suur.

Vaatasin ringi. „Kus see pakk siis on?”

Ta lehvitas Gizmoga lugeja ees ja tulekindel uks libises lahti. Rudy Gizmo oli nagu võlukepike. See avas sõna otseses mõttes kõik uksed Artemises. „Minu järel.”

Läksin koos Rudyga tehnokeskusesse. Tehnikud juhtisid seadmeid, insenerid jälgisid hiiglaslikku näidikuseina.

Peale minu ja Rudy olid kõik ruumis olevad inimesed vietnamlased. Nii siin Artemises asjad käivad. Paar üksteist tundvat inimest emigreeruvad, panevad püsti mingit sorti teenuse ja palkavad siis sõbrad tööle. Muidugi palkavad nad neid, keda nad teavad. See värk ei muutu ka kunagi.

Töötajad ei teinud meist väljagi, kui me masinate ja survetorude labürindist läbi kõndisime. Mr Ðoàn vaatas meid oma toolilt näidikuseina keskelt. Ta pilk kohtus Rudy omaga ja ta noogutas aeglaselt.

Rudy peatus ühe õhupaaki puhastava mehe selja taga. Ta koputas mehele õlale. „Pham Binh?”

Binh keeras ringi ja mühatas. Ta kortsulisel näol oli püsivalt sünge ilme.

„Mister Binh. Teie naine Tâm käis täna hommikul doktor Rousseli juures.”

„Jah,” vastas mees. „Ta on kohmakas.”

Rudy keeras Gizmo ringi. Ekraanile ilmus naise sinikaid täis nägu. „Arsti sõnul oli tal silm sinine, põsel verevalum, kaks põrutatud roiet ja peapõrutus.”

„Ta on kohmakas.”

Rudy ulatas Gizmo mulle ja virutas Binhile otse näkku.

Mul oli oma kuritegelikus nooruses Rudyga paar kokkupõrget. Ma tean, et ta on sitaks tugev. Ta ei ole mind kunagi löönud ega midagi. Aga ükskord hoidis ta mind ühe käega kinni ja ise trükkis teisega Gizmosse. Mina püüdsin elu eest vabaks saada. Ta haare oli nagu rauast. Siiamaani mõtlen ma mõnikord sellele hilja öösi.

Binh varises maha. Ta püüdis end käpuli ajada, aga ei suutnud. Kui sa Kuu gravitatsiooniga püsti ei saa, siis sa oled omadega ikka päris läbi.

Rudy põlvitas maha ja tõmbas Binhi pea juukseidpidi üles. „Vaatame … Jah, see põsk hakkab kenasti üles paistetama. Mis sinisesse silma puutub …” Ta tegi kiire löögi vaevu teadvusel mehe kulmu pihta ja pillas ta pea siis maha.

Binh oli nüüd looteasendis ja oigas: „Ära tee …”

Rudy tõusis püsti ja võttis oma Gizmo minu käest tagasi. Ta hoidis seda nii, et me mõlemad nägime. „Kaks põrutatud roiet, eks ole? Neljas ja viies, vasak külg?”

„Paistab nii,” nõustusin mina.

Ta virutas lebavale mehele jalaga külje pihta. Binh püüdis röögatada, aga ta vaid ahmis õhku.

„Ma eeldan, et neist pealöökidest on tal peapõrutus juba käes,” ütles Rudy. „Ma ei tahaks liiale minna.”

Ülejäänud tehnikud olid töö katki jätnud ja vaatasid etendust pealt. Mitmed neist naeratasid. Ðoàn istus endiselt oma toolil ja tema näol oli vaevumärgatav heakskiiduvine.

„See asi hakkab nüüd nii olema, Binh,” ütles Rudy. „Mis juhtub sinu naisega, juhtub edaspidi ka sinuga. Selge?”

Binh ägises põrandal.

„Selge?” küsis Rudy seekord valjemini.

Binh noogutas palavikuliselt.

„Tore.” Rudy naeratas. Ta pöördus minu poole. „See ongi sinu pakk, Jazz. Umbkaudu sada kilo, viia doktor Rousseli juurde. Las paneb turvateenuste arvele.”

„Selge,” ütlesin mina.

Niimoodi õiglus siin töötabki. Meil ei ole vanglaid ega trahve. Kui sa paned toime tõsise kuriteo, saadetakse sind Maale eksiili. Kõigeks muuks on Rudy.

Pärast seda erisaadetist oli mul paar lihtsamat pealevõttu ja äraviimist. Peamiselt asjad sadamast koduaadressidele. Aga ma napsasin ka ühe lepingu, et viia hulk kaste ühest kodust tagasi sadamasse. Ma aitan inimestel meeleldi kolida. Nad annavad tavaliselt hea jootraha. Selle päeva kolimine oli üsna tagasihoidlik – üks noorpaar läks tagasi Maale.

Naine oli rase. Kuu raskusjõuga last kanda ei saa, see tekitab lootekahjustusi. Ja last siin nagunii kasvatada ei saa. See mõjub luude ja lihaste arengule kohutavalt. Mina olin siia kolides kuuene, see oli tollal miinimumvanus. Sestpeale on see tõstetud kaheteistkümneni. Kas ma peaksin muretsema?

Hakkasin just minema järgmise paki järele, kui Gizmo mu peale kriiskas. See polnud telefonikõne helin, samuti mitte sõnumi piisatus, vaid alarmi kriise. Tõmbasin seadme kiirustades taskust välja.

TULEKAHJU: CU12-3270 – ALGATATUD SULGEMINE. REAGEERIDA KÕIGIL LÄHIKONNA VABATAHTLIKEL.

„Kurat,” vandusin ma.

Lõin Triggerile tagurpidikäigu sisse ja tagurdasin, kuni leidsin koridoris piisavalt laia koha, et ringi pöörata. Kiirustasin kaldteede poole, nüüd juba õigetpidi.

„Jazz Bashara reageerib,” ütlesin Gizmole. „Asukoht Conrad Up 4.”

Turvakeskarvuti tuvastas mu teate ja viskas ette Conradi kaardi. Ma olin üks paljudest täppidest sel kaardil, mis kõik suundusid CU12-3270 poole.

Artemises ei ole tuletõrjet. Meil on vabatahtlikud. Aga suits ja tuli on siin nii eluohtlikud, et vabatahtlikud peavad teadma, kuidas balloonidega hingata. Seepärast on kõik EVA-meistrid ja õpilased automaatselt vabatahtlikud. Jah, väga irooniline.

Tulekahju oli Conrad Up 12-s, minust kaheksa korrust kõrgemal.

Kimasin mööda kaldteid muudkui üles CU12 suunas ja siis piki koridore kolmanda ringi poole. Sealt edasi pidin leidma koha, mis oli põhjasuunast umbes 270 kraadi kaugusel. Kaua selleks ei läinud, kuna sinna oli juba kogunenud terve summ EVA-meistreid.

Aadressi uksel vilkus punane tuli. Selle kohal olev silt ütles: QUEENSLANDI KLAASIVABRIK.

Bob oli kohal. Kõrgemalseisva gildiliikmena vastutas tema tulekahju korral. Ta noogutas mulle napilt peaga, seega oli ta mind märganud.

„Nõndaks, kuulake!” ütles ta. „Meil on klaasivabrikus täiemahuline tulekahju, mis on ära põletanud kogu sees oleva hapniku. Sees on neliteist inimest – kõik pääsesid õigel ajal varjendisse. Vigastatuid ei ole ja varjend töötab korralikult.”

Ta seisis ukse ees. „Me ei saa oodata, kuni ruum ära jahtub, nagu me tavaliselt teeksime. Selles vabrikus toodetakse klaasi räni ja hapniku reageerimise teel, seepärast on neil seal suured suruhapniku paagid. Kui need lõhkevad, hoiab ruum plahvatuse enda sees, aga inimestel pole lootustki. Ja kui me laseme värsket hapnikku peale, siis lendab kõik õhku.”

Ta ajas meid ukse juurest eemale ja tekitas tühja ruumi. „Meil on vaja siia telki, mis on ümber ukse seinte külge kinnitatud. Meil on vaja täispuhutavat lõõtstunnelit telgi sisse. Ja meil on vaja nelja päästetöötajat.”

Hästi väljaõpetatud tuletõrjebrigaad asus kohe tööle. Nad ehitasid õõnsatest torudest kuubikujulise karkassi. Siis teipisid nad kile tulekindla ukse ümber seinte külge, katsid sellega karkassi ja teipisid servad kokku. Tagumine hõlm jäeti lahti.