Читать книгу Lumelinnu surm - Ene Sepp - Страница 7

Toauks paiskus lahti ja mu õde sadas sisse, telefon kõrva ääres. Ma võpatasin ja pühkisin kiiresti käega silmi, et pisaraid varjata.

Õde tardus: „Umm. Ma helistan sulle tagasi. Kohe tulen, võtan ainult asjad.“

Telefoni ära pannud, raputas õde pead ja vaatas mulle üleoleva pilguga otsa: „Mis sa jälle pillid või? Mina olen noorem, aga sina käitud nagu täielik titt. Vää ja vää. Kunagi sa midagi ei tee ja kunagi sa kuskile ei lähe. Täiega pinda käib!“

Ma vaatasin, kuidas Helena pahameelest puhisedes kapis sobrama hakkas. Mariliisil oli õigus olnud. Me ei saaks olla erinevamad ja ma teadsin väga hästi, milline kontrast ma oma noorema õega olen. Eriti praegu.

Tema on päevitunud, särav ja üldse nagu kuskilt Ameerika noortefilmi ergutustüdrukute tiimist välja astunud. Jalas lühikesed suvisteks ilmadeks ideaalsed šortsid, ja nagu ma aru sain, otsis ta praegu bikiine, et mõnega oma mitmekümnest sõbrast järjekordselt kuskile ujuma minna.

Ja siis mina. Ma nutsin, seega mu silmad olid raudkindlalt punased ja paistes. Ma ei olnud oma juukseid alates viimasest väljaskäimisest isegi kamminud. Ja muidugi polnud mul jalas šortsid, vaid mingid retuusid, ja seljas kandsin suvalist T-särki. Tundus, nagu ma poleks mitu nädalat käinud kuskil mujal kui ainult magamistoa, köögi ja WC vahet. Päevitunud jumest võisin ainultunistada.

„Mis sa jõllad? Mine välja. Tee midagi. Kus su sõbrad on?“ keeras Helena end pahaselt ringi ja lõi käed puusa.

Sõbrannade mainimine tõi uued pisarad silma.

„Aa, mis te läksite tülli või? Sellepärast ma polegi neid suvi otsa näinud. Neil sai sinust kõrini?“

„Ei!“ peaaegu hüüatasin vastu. Ma ei luba Helenal alustada mingeid kuulujutte, nagu ma oleksin oma sõpradega tülli läinud või midagi.

„Nad kolisid ära ju.“

Helena turtsatas: „Mõlemad? Samal ajal? Päriselt ka või? Hah.“

Uued pisarad hakkasid põskedel voolama ja ma luristasin ninaga.

Helena surus kapist leitud bikiinid rannakotti. „Kuidas neil siis läheb? Uues linnas ja nii edasi?“

„Pole sinu asi.“

„Miks? Ma olen ju su õde.“

„Ainult mingi nõmeda juhuse läbi.“

Helena vaikis mõne hetke ja küsis siis liigagi viisakalt: „On nad üldse su sõbrad või?“

„Jah.“

„No miks sa siis kogu aeg telefoni otsas ei ripu?“

Selle küsimusega tabas Helena kümnesse ja hetkeks kartsin, et ta teab kõike; siis aga rahustasin ennast, et ta ju ei saa seda kuidagi teada. Selleks pole mingit võimalust!

„Miks te ei suhtle siis?“ kordas Helena oma küsimust.

Ma keerutasin toolil end õe poole ning küsisin nii üleolevalt, kui vähegi suutsin: „Ja kes see ütleb, et me ei suhtle?“

Helena naeratas, nagu tal oleks see olnud ette planeeritud: „Ohh, küll ma juba teaks, kui sul sõpru oleks. Tõesta, et sa endiselt suhtled nendega.“

Vaatasin õele otsa. Ta oleks nagu tõesti teadnud, et Anna ja Mariliis polnud mu sõnumitele ega kõnedele juba mitu päeva vastanud. Aga mu telefon oli kogu aeg olnud mu käeulatuses ja sellel oli parool peal. Ta ei saanud midagi teada!

„Noh, kardad või? Et nad ei vasta sulle?“

Ma surusin hambad kokku. Miks mul ei võiks olla normaalset õde?

Helena naeratus venis laiemaks, aga enne kui ta midagi uut öelda jõudis, haarasin ma telefoni. Äkki nad tõesti polnud näinud mu sõnumeid? Ja vastamata kõnesid?

Anna telefon kutsus viis korda, enne kui ta lõpuks vastu võttis: „No tšau!“

Ma saatsin Helenale võiduka naeratuse: „Tšau, Anna! Mis teed?“

„Eee ... tegelikult ma olen väljas praegu.“

Nii hea oli Anna häält kuulda ning ma uurisin huviga edasi: „Vanematega? Mis te teete?“

Anna vakatas ja ma kuulsin taustal kaubanduskeskuse reklaame.

„Eee ... kinos ja mitte vanematega,“ vastas ta lõpuks väga ettevaatlikult.

Ma proovisin ta imelikku tooni eirata ja küsisin reipalt: „Mis filmi siis?“

„Eee ...“ alustas Anna oma lauset uuesti kokutades, kui kuulsin taustal poisi häält: „Mis on, Anna?“

„Jah, lähme, teised ootavad,“ kostis õrnalt ka võõras tüdrukuhääl.

„Jah, ei midagi ei ole,“ vastas Anna neile, aga nii, et ka mina kuulsin, ja siis juba uuesti otse minule: „Kuule, ma pean minema, eks? Tšau.“

Anna lõpetas kõne enne, kui ma jõudsin vastata, aga kuna Helena jätkas mu jõllitamist, ei pannud ma telefoni ära.

„Aaa, film algab? Jaa, sa võid mulle pärast kino helistada küll. Tšauka!“

Ma libistasin näpuga üle ekraani justkui kõne lõpetades ning valisin siis kohe Mariliisi numbri.

„Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda,“ luges automaatne naisehääl meeldival toonil ette.

Ma punastasin, lõpetasin kõne ning liikusin kiirelt internetti, et Messengeri kaudu helistada. Mariliis oli viimati kümme minutit tagasi online’is olnud. Seega peaks ta ikka veel telefoni läheduses olema; vajutasin helistamise valikule. Telefon kutsus. Ja keegi ei võtnud vastu. Kui kõne lõpuks kõneposti läks, lõpetasin ma kõne ja ütlesin võimalikult hooletult: „Ah, neil on vist perega mingi üritus. Mariliisi ema ei luba alati telefoni kasutada. Pereaeg või midagi.“

Helena ei jäänud mu väljamõeldist uskuma. „Ta ei võtnud lihtsalt vastu. Kõvad sõbrad sul küll. Ühega saad rääkida kaks lauset ja teine ei vaevu isegi vastama.“

Ma olin hetkega maruvihane ja hüppasin toolilt püsti kui nõelatu. „Jää vait!“

Helena kehitas õlgu. „Ise sa ütlesid, et te olete sõbrad ning suhtlete kogu aeg. Praegu te küll ju ei suhelnud.“

Mulle tulid uued pisarad silma.

Helena tegi näo, nagu ta oksendaks. „Ma ei tea. Kasva suureks või midagi. Kas sa reaalselt ulud selle pärast, et Mariliis ja Anna ära kolisid? Maailm on inimesi täis. Mine ja leia uued sõbrad, ning ei, sa ei saa seda teha kodus passides.“

Helena lihtsalt teadis, mis nuppe vajutada! Ma tormasin toast välja, tee peal Helenat nii tugevalt müksates, kui see teda ilma ümber lükkamata võimalik oli.

„Värdjas!“ röögatas nüüd Helena, aga ma olin juba koridori jõudnud, tõmbasin ketsid jalga ja kiirustasin uksest välja. Korteri välisuks lendas pauguga kinni. Vanemaid ei olnud ju kodus. See nädal, mis Helena oli tenniselaagris veetnud, oli olnud ideaalne. Ma olin suure osa päevast täiesti üksinda. Aga nüüd oli ta kodus. Ning muidugi ei suutnud ta mind rahule jätta.

Jalad viisid peaaegu automaatselt jõekaldale. Paar aastat tagasi oli see korda tehtud, võsa maha lõigatud ja normaalne jalgrada rajatud, nii et saime Anna ja Mariliisiga üksteise kõrval käia. Muidugi ainult siis, kui jalgrattureid, jooksjaid või teisi vastu ei tulnud. Hea õnn oli ka see, et meie klassist ei elanud peaaegu kedagi selles linnaosas, kuhu promenaad viis, nii et vähemalt ei pidanud me tegelema oma poolidiootidest klassikaaslastega. Ja ka suvevaheajal oli vähetõenäoline nendega siin kokku juhtuda.

Seega oli jõekallas praegu peaaegu ideaalne koht ja võtsin suuna ühe vana paju poole, et selle tüve vastu maha istuda.

Ma tahtsin üle kõige kellegagi rääkida! Aga Mariliis ei võtnud telefoni vastu ja Anna ... Anna oli kellegagi kinos. Kes see kutt on, keda ma kuulsin? Ja see tüdruk? Kui ma Annaga viimati rääkisin, ei maininud ta, et tal on uued sõbrad. Ta oli öelnud, et pakib lihtsalt kodus asju lahti ning igatseb täiega mind ja Mariliisi. Ja nüüd siis ei saanud minuga isegi viit minutit rääkida.

Helenal ei saa õigus olla. Tal ei saa olla õigus, et mina, Anna ja Mariliis ei olegi sõbrad. Ja ta ei saa üldse millestki aru. Võimalik tõesti, et kui tal endal on kümnete kaupa parimaid sõpru, siis ta ei mõista, mida tähendab, kui sul on kaks maailma parimat sõpra. Mul ongi Anna ja Mariliis, ja kui nemad on läinud, on kõik läinud. Ent praegu soovis osa minust, et ma oleksin rohkem nagu tubli Helena. Alati nii naeratav, sõbralik, parimatest parim ja keegi, kes leiab tõenäoliselt juba suve jooksul endale rohkem sõpru kui mina terve elu jooksul. Aga mul ei ole mõtet proovida. Ma ei saa kunagi sama populaarseks või sama toredaks.