Читать книгу Lumelinnu surm - Ene Sepp - Страница 8

Uuesti kodus, vajutasin klaviatuuril p-tähte ja juba pakkuski see mulle foorumi adret. Pooleteise kuu jooksul, pärast foorumi avastamist, olin ma seal käinud juba nii palju, et kõik toimus automaatselt. Ma ei tahtnud praegu muid teemasid lugeda, vaid läksin kohe enda omasse. Lihtsalt uue postituse lisamise asemel jäi mu mõte aga toppama ja läksin tagasi teema algusesse.

Ühelt poolt tundus, et sõbrannade uudisest on möödas juba terve igavik. Teiselt poolt oleks see nagu alles juhtunud. Mäletasin väga selgelt, kuidas olin ennast pärast teema alustamist tundnud. Mu pea oli olnud nii tühi, et olin lihtsalt arvutiekraani jõllitanud, oodates, et keegi midagi imelist vastaks, ja iga mõnekümne sekundi tagant lehte värskendanud. Mitte ühtegi vastust. Kedagi ei huvitanud, mida ma kirjutan. Kedagi ei huvitanud, mis mu mureks on. Aga ühel hetkel oli sinna vastus ilmunud. Ja siis veel üks vastus. Ja praeguseks oli neid vastuseid juba hulganisti kogunenud.

Lumelind: Tere. Ma olen 14a ja mu kaks parimat (või tglt isegi ainsat) sõbrannat ütlesid mulle mõlemad, et nad kolivad kolmapäeval ära! Nad ei olnud seda planeerinud, et nagu koos kolivad. Ma ei tea, lihtsalt minu eriline ebaõnn nagu alati noh... Esiteks tahtsin küsida, et mida neile kinkida, kui nad ära lähevad. Ma ei tea, midagi, mis neile mind või siis nagu meie sõprust meenutaks. Me oleme nii kaua sõbrad olnud! Ja teiseks, kas kellelegi on olnud sõpru, kes on kaugele ära kolinud? Ma ei usu, et ma neile iga nädal külla saaksin minna, aga kuidas nagu normaalselt edasi suhelda?? Või kes on ise ära kolinud? Nad on reaalselt mu parimad sõbrannad ja ma ei tahaks mõeldagi, et peaksin ilma toime tulema, aga kui nad on kaugel, siis me saame ju ikka sõpradeks jääda. Eks? Kõik nõuanded on oodatud. Aitäääh! Lumelind

peebu: noja on s6brad kes on l2bi terve elu ja sis on s6brad kes pmslt tulevad ja siis l2hevad. ma kyll ei usu et te v2ga kaua edasi suhtlete. kui nad on uues linnas, sis on neil ju muud ka teha, kui kogu aeg vanade s6pradega lobiseda. kurb aga t6si. toughen up kiddo or life is gonna eat u.

Manuka: Tere, Lumelind! Ära lase end peebu vastusel ära ehmatada. Minu arvates ei tähenda kolimine alati seda, nagu nüüd enam vanade sõpradega suhelda ei tohiks või ei saaks. See võib olla natuke raskem, aga mitte võimatu, eriti kui ise väga tahta. Te saate ju üksteisele helistada, internetis suhelda ja aeg-ajalt kohtuda ka. Näiteks üksteise juures ööbida ja siis filme vaadata? Mis sa arvad? Kingituste osas, mulle lõi esimesena pähe fotoalbumi mõte, kus oleksid teie ühised pildid. Igale fotole võid veel midagi juurde kirjutada. Mingi mälestus seoses fotoga või lihtsalt naljakas lugu. See oleks väga personaalne ja kuna kolimine ei ole ka nende jaoks nii lihtne, siis võiks fotoalbum aidata neil koduigatsust leevendada. Nad saaksid pilte vaadata ja tuleks meelde, kui hea sõber neil ikkagi olemas on. Kuidas see tundub?

Lumelind: peebu ma usun jah, et paljudel pole sõprus vahemaad vastu pidanud, aga ma ei usu, et meil see juhtub! Me oleme tõesti juba kooli algusest mingid parimad sõbrannad olnud. See on nii jama, et nad peavad ära kolima, aga me rääkisime, et kui neil põhikool lõpetatud või kui nad üheksandasse lähevad, siis nad saaksid tagasi kolida! Isegi kui neil vanemad ei koli! Meie koolil on mingi ühiselamu ka, nad saaksid seal elada. Või minu juures! Nii et jah, meie sõprus on liiga tugev, et katki minna! =D =D manuka aitäh idee eest! See fotode tegemise mõte on täiega hea ja mul on mingid fotod vist olemas ka, aga tahaks rohkem. Kas sa tead, kus ma printida saaks? Ma mõtlen, et fotod nagu reaalselt normaalsed oleksid, mitte et lihtsalt paberi peale. Kas netist saab ka tellida?

Trixi: manuka räägib tarka juttu! Mul ple ükski sõber ära kolind, nii et ma ei tea mida teha aga kingi osas jh, album või siis t särk teie fotodega? Või minge koos loomaaeda või lihtsalt tehke midagi koos.

Lumelind: Saatsin nad täna ära =( =( neile mõlemale meeldisid albumid täiega, nii et aitääääh hea idee eest! Ja M tegi mulle ja A särgid ka, A lubas, et ta toob midagi siis, kui järgmine kord kohtume. Ma ei jõua seda ära oodata.Nii nii veider on ilma nendeta olla.

Kus on minu koht,

kus mul olla hea.

Kus mind ei ähvarda oht,

kus ma vastuseid tean.

Kas on vaid lootus

leida säärane maa.

Kas on vaid ootus,

ennast seal kohata.

Manuka: Mul on hea meel lugeda, et neile meeldis su kink. Ja armas, et nad sind ka meeles pidasid. Ma usun, et kindlasti kohtute varsti ja vahepeal leiad ka uusi sõpru, et sa ennast väga üksi ei tunneks. Ja kas sa selle luuletuse kirjutasid ise? Väga ilus ja mõtlemapanev.

peebu: nojah. ex unistada v6ib ju igayks. reaalsus v2heke teine teema. luuletus on t2itsa ok

Ma lugesin uuesti oma teema üle. Keegi ei olnud midagi uuemat vastanud, aga ma ise ei olnud ju ka sinna tükil ajal kirjutanud. Aga nüüd tundsin jälle, et tahan kirjutada. Äkki on kellelgi idee, mida teha, et Anna ja Mariliis mulle vastaksid. Samas ... Miskipärast tundus siia kirjutamine natuke nagu allaandmisena. Või sellena, et kõik saavad teada, näevad ja kogevad, kuidas ma olen üksi jäetud. Aga enne olid neil kingi suhtes nii head ideed olnud. Äkki on nüüd ka.

Mulle meenus eriti eredalt Mariliisi ilme, kui ta kingiks saadud albumi lahti lõi. Esimene oli foto, mille olemasolust ta isegi teadlik ei olnud: kus ta magab, habemeajamisvahuga tehtud väikesed valged tortsikud põskedel, ninaotsal ja laubal. See pilt on meenutus ühest talveõhtust, kus Mariliis filmi vaatamise ajal ära kustus ning minul ja Annal igav hakkas. Mariliis oli pilti algul jahmunult jõllitanud ja siis täiega naerda lõkerdanud. Meie Annaga ka. Tundsin sellistest hetkedest nii valusalt puudust!

Lumelind: Mõtlesin, et kirjutaks vahelduseks siia. Ma ei usu, et kedagi väga huvitab see, kui üksikuna ma end tunnen, aga vähemalt ei satu keegi mu päriselust seda lugema. Eriti mu idioodist õde! Pool suve on läbi. Peaaegu kool ja ma ei ole oma parimate sõpradega mitu päeva normaalselt suhelnud. Nagu ma saan aru, et neil on uues kohas kiire ja asju teha, aga vastata võiks ju ikka. Nad oleksid nagu mind täiesti ära unustanud. Ma ei tea mida teha. Ma helistasin A, aga tal polnud üldse aega, et minuga rääkida. Kas ma olen äkki midagi ise valesti teinud? Äkki ma peaks neile midagi saatma nagu mälestuseks? Mingi kingi või midagi. Kas kellelegi on mingeid ideid, mida võiks saata? Ma ei saa väga palju taskuraha, nii et see ei tohiks kallis olla, aga midagi saaksin ikka.

Manuka: Hei, Lumelind, ma ei usu, et sa midagi valesti oled teinud. Neil võibki kiire olla, kolimine võtab oma aja. Ja meid küll huvitab, kuidas sul läheb ja kuidas sa end tunned. See foorum ongi selle pärast hea, et sa võid iga hetk tulla ja kirjutada, mis vaevab. Enamjaolt on keegi online ka, nii et me saame kiirelt vastata. Ehk see aitab, et sa end üksikuna ei tunneks. Ma ise pakuks, et su sõbrannad ei ole sind ära unustanud. Täitsa võimalik, et neil ongi väga palju teha, sest kolimine on ikkagi päris suur elumuutus. Aga kindlasti oled sa neil mõtetes ja nad lehitsevad vahepeal albumit, mis neile kinkisid. Ma ei usu, et sa peaksid kohe uue kingi saatma.

peebu: ma ei tea. ma vist ei hakka end kordama. rikun selle toreda mulje siin 2ra. v6i noh watever. ma arvan et s6pru ple m6tet osta. nad peaksid s6brad nii v6i naa olema. if u know what i mean.

Trixi: Sa ple ju üksi!! Meiega saad alati rääkida kuigi jh sa ei tea meid veel nii kaua aga mis seal ikka. Kingi osas maitea. Veel fotosid??

Ma lugesin peaaegu hetkega ilmunud vastuseid ja pisarad kuivasid vähemalt selleks korraks ära. Ma ei tea, kas virtuaalsed sõbrad on sama head kui pärissõbrad, aga seni, kuni Mariliisil ja Annal kiirem aeg möödas, võin ma ju foorumis suhelda.

Tõusin arvuti tagant korraks püsti ning haarasin voodilt mängujänese, mille siis endaga koos arvuti taha istuma tõin. Ausalt öeldes ei olnudki oluline jänes ise, vaid särk, mille ma talle selga olin pannud. Hall T-särk, täiesti tavalise lõikega, kuid eriliseks tegi pluusi see, mis sellele trükitud oli. Pluusi esiküljel oli kolm kriipsujukut.

Ühel kriipsujukul olid pikad blondid juuksed, roheline seelik ja valge pluus. See pidi olema Anna. Teisel kriipsujukul blondid lühikesed juuksed, lühikesed teksad ja T-särk – Mariliis. Keskel seisis aga pruunide pikkade juuste, pikkade siniste teksade ja T-särgiga kriipsujuku, kes olin igal juhul mina!

Ja kui mõni poleks sellest veel ikka aru saanud, oli Mariliis kuskilt fotodelt meie pead välja lõiganud ja need kriipsujukudele nägudeks kleepinud. Meie kõigi näod naeratasid fotodel nii laialt, et ma ei saanud seda pilti vaadata muudmoodi, kui ise samamoodi naeratades. Särgi tagaküljele oli aga kirjutatud: „BFF forever!“

See särk oli minu lohutus. Meeldetuletus, et tõelisele sõprusele ei loe see, kui palju kilomeetreid nende vahele jääb. Varsti saan ma lõpetada foorumis käimise. Varsti on mõlemad mu igapäevaelus tagasi.