Читать книгу Jüriöö - Enn Kippel - Страница 2

Kui jüripäeva hommik koitis ning ilm hakkas valgeks minema, alles siis võisid Harju talupojad näha, kui suurt laastamist olid nad suutnud teha selle ainsa ööga: ümberringi ja igas paigas, nõnda kaugel kui aga silm küündis nägema, paistis suitsvaid ahervaremeid ja rusuhunnikuid, mis sakslaste mõisadest, kirikuist ja kabeleist veel olid järele jäänud. Kuid ka palju veriseid hukkamisi oli toime pandud, ilma milleta ei taha ükski rahvatõug teist oma ikke alt lahti lasta.

Rääkimata Hageri maaisanda toredast majast, tallidest ja aitadest, oli seal ka suur kihlakonna kivikirik tulega nõnda ära rikutud, et ainult tahmunud müürid seisid tal veel püsti. Olgugi et selle jumalakoja ehitamisega oli maarahvas ise pidanud ränka ihuvaeva nägema, ei tundnud nüüd ta hävimisest keegi kahju, vaid oldi koguni rõõmsad, et see tarbetu koda, mis sakslaste ja taanlaste tahtmisel oli püstitatud ning omakordagi aitas talurahvast maksudega rõhuda, oli nüüd sootuks ära lõhutud.

Nüüd, millal päike oli jällegi laotuse alla kerkinud ning maailm hoopis teissugusena paistis kui eile, hakkas igast kihlakonna servast kogunema mehi Hageri kiriku rusude juurde. Sellest kasvas ja paisus kära maanteel ja väljadel üha suuremaks ning ülbeid sõnugi hakkas üha sagedamini kostma, sest meestehulga suurenedes kasvas ka nende julgus. See pisike kartus ning salajane hirm, mis oma veretöid nähes oli hommikukoidikul pugenud meestel põue, hakkas sedamööda kaduma, kuidas neid ikka rohkem kokku tuli. Tõsi, kõik nad ei paistnud sugugi malevlaste sarnased olevat, sest neil polnud korralikke relvigi olemas: ühel oli õlal verine vikat, teisel murdunud haruga vigel, kolmandal kirves, ja mõnel vöö vahel koguni tühine seatappeväits. Kuid ei puudunud ka säärased mehed, kel puusal rippus kahe teraga mõõk, seljas tohlutäis nooli, õlal aga suur haraline raudamb.

Paljud vaesed manulised olid leidnud sakslasist ja taanlasist maaisandate aitadest ja kirstudest igasuguseid rõivaid ja värvilisi hilpusid, millega nad nüüd püüdsid end igati ehtida, kuhjates neid enestele ümber nõnda palju kui aga mahtus. Seega oli mõnigi mees teinud enese nõnda kirjuks, et teda oli lausa rumal näha. Leenaripoeg Iku, kes parajasti oli toonud oma mehed kiriku rusude juurde, ei suutnud nüüd hoiduda lausumast laitvat sõna ühele säärasele keigarile, kes oli end võõraste hilpudega väga narristi ehtinud.

– Oh Leenaripoeg Iku, kostis mees, paljastades oma hambaid, – miks ei või ma end vaenlase rõivastega ehtida, kui see on vana ning põline pruuk. Ma mitte ainuüksi ei kanna ta kuube ja kintskaatsu, vaid kiskusin tal koguni südame ihust, küpsetasin seda tulel ning sõin…

Raske oleks nüüd Ikul olnud säärase mehega vaidlema hakata, sest igast ta sõnast, pilgust ja kogu olekust hõõgus vastu ainult ülisuurt vaenlaste vihkamist. Ja seepärast, surunud kannused oma varesekarva hobuse kubemeisse, hakkas ta ratsutama kiriku varemete juurde, kus pidid asuma Neljusepoeg Leino, Igalipoeg Kaio ja veel teisigi kihlakonna auväärsemaid mehi, kes kuulusid mässuõhutajate kilda.

Tervitanud käeandmisega oma naabreid ning tulnud sadulast, nägi nüüd Iku imestusega, kuidas kirikukalmistul mehed lõhuvad ning maa seest välja kangutavad hauariste, mis olid Padise mungamurrust toodud kividest imekaunisti välja tahutud.

– Neljusepoeg Leino, ütles nüüd Iku, säärast rüüstamist nähes oma naabrile, – miks lased sa oma rahval säärase sõgeda meeletusega vallatleda, sest ometi ei suuda ju tühine kivi ega rist kedagi kiusata ega paha teha.

– Oh, Iku, eks tea sinagi, et need ristid on ju ikkagi kibedad mälestused, mis tuleb sootuks ära hävitada, et meie lapselapsed neist enam midagi ei teaks, kostis Leino. – Pealegi, las rahvas turgutab nüüd tühise kivi purustamisega oma viha, et ta siis pärast seda tigedamini asuks ka elava väe kallale.

Kalmistult ja kiriku rusude vahelt kostis aga mürtsatusi ja meeste kisa:

– Kadugu papi pahad teod ja märgid… las tuleb susi ja kuseb ise neile peale!

Neljusepoeg Leinolt kuulis siis Iku, et tema rutanud oma rahvaga esimesena Erasmus von Hahnensporni õue, et teda ära hukata. Kuid kahjumeeleks ei olevat teda ega ta abielunaistki suudetud sealt leida. Mõned kinnipüütud sulased teadnud talle siis hiljem rääkida, et isandat ennast polevatki kodus olnud, kuna aga noorel emandal õnnestunud enne ta tulekut põgeneda.

Ka Iku rääkis nüüd üsna lühidalt, kuidas ta eelmisel päeval kutsutud Nissi mõisa ning seal kinni seotud. Oma tütre äraviimisest lausus ta ainult möödaminnes, sest nüüd, kui kogu maa oli täis sõjakära ja inimesi kadus üksteise järel, polnud ju enam aeg selleks, et hakata tütre pärast kurtma. Et aga Vardja mõiskond tõstis tema pärast enneaegu mässu, siis seeüle ta oli üpris rõhutud ega suutnud seda ka oma naabrite eest varjata.

– Et mäss sinu kinnisidumisega enneaegu algas, ära seepärast veel meelt heida, püüdis Neljusepoeg Leino teda lohutada. – Kõik see, mis mõned päevad hiljem pidi sündima, on juba nüüd teoks saanud, ja kes meist teab, vahest on see koguni kasuks, et mässuõhin algas hoopis varem…

– Ei, kostis Iku raputades pead, millel juuksed olid üle öö muutunud halliks, – kasu see meile ei too: paljud külad ja kaugemad kihlakonnad ei tea ju kõigest sellest midagi, ja kui nad vahest on märganudki laotusealust kumavat, siis ometi võis mõni hakata kahtlema, et kas see ikka on õige mässukutse, mis pidi tulema hoopis hiljem.

– Ole rahul, Iku, isegi Kose ja Rapla mehed on saatnud meile sõna, et nad on oma kihlakondades kõik sakslased maha löönud ning põletanud tuhaks nende mõisad ja et nende vägi hakkab meiega ühinemiseks peatselt liikuma Kohila poole. Ootasime siin seni sind ning nüüd hakkame meiegi liikuma Kose rahvale vastu.

– Sinu sõnad teevad mulle rõõmu, kuid kahtlus vaevab uuesti südant, et kas nüüd soomlaste abi jõuabki õigeaegselt pärale, sest oleme kokkulepitud ajast ette rutanud.

– Küllap nemadki jõuavad, mõned päevad varem või hiljem, aga nad tulevad ikkagi. Kuna aga kõik sakslased on Harjus juba löödud või ära põgenenud, siis pole vasalkonnal enam lootustki meie vastu väge koguda ning Bertram von Parembekel ei jää muud üle kui andku aga Rävälä linnus meile tervelt kätte.

– Ja annabki, hä-hä-hää, naeris Igalipoeg Kaio, oma suuri hambaid irvi ajades. – Enam pole tal väge, keda Harju vasalkond võiks kokku ajada, sest paljud neist on juba selle ainsa ööga otsa saanud, eesti läänimehed hoiduvad aga omadega ühte.

– Tõsi, et oma väega ei ole neil enam lootustki… möönas Iku, – aga kui orduvennaskond tuleb appi, kuhu peaksime siis oma malevad viima, kas Rävälä või Haapsalu alla.

– Aga kust need orduvennad ikka on tulemas, kui meister ise peab Iseborgi all praegu venelastega sõda ja Pihkva poolt ollakse talle peale kippumas.

– Kuid siiski, Järvas olevat tal Wilcken von Ilsede käsu all koguni kümnetuhandene vägi…

– Nõnda palju Järvas ei ole, kinnitas Neljusepoeg Leino, – ja kuigi oleks, siis kümme tuhat meest saame meiegi Rävälä alla lahedasti kokku.

– Ärge aga unustage, mehed, et ordusulased on kõik sõdimiseks õppinud ja nende relvad on head…

– Oh Iku, ära tunne kõige pärast muret, sest meile tulevad ju soomlased appi, ja samuti on ka läänlased täna või homme tõusmas. Kui aga meie sõjaõnn õitsema hakkab, siis on ka Ugalast ja Sakalast abi loota.

– Seda kõike ma tean, kuid sellegipärast ei tohi meie lasta end petlikkude lootuste läbi uinutada. Tõsi seegi, kuid ega me ei tohi ka kõiki muresid jätta ühe päeva kanda.

Nõnda arutleti ning vaieldi veelgi mõnda aega, kuni ka kaugematest mõiskondadest jõudis mehi pärale, nii et nüüd võis neid ühtekokku juba kaugelt üle tuhande koos olla. Läänimeestest tulid Hallikupoeg Hannu, Lemmitupoeg Ido ja Himotipoeg Uldo. Ja rõõmustaval kombel oli kõigil nendegi meestel vähemalt kümne päeva teemoon vöörkottidega kaasas, nii et algul polnud vaja nende moonastamise pärast muret tunda. Olgugi et kõik need tahmunud nägudega mehed olid puhkamatult olnud öö läbi jalul ning paljudel neist silmnäol ja kätel haavad, mis nüüd olid veriste nartsudega kinni seotud, ei paistnud keegi neist olevat väsinud. Kõik nad olid koguni rõõmsad ning hästi tujus, nii et siin ja seal oli puhuti kuulda hõikamist ja vastastikust naeru, kui saabujad kohalviibijaid nende suure laastamistöö pärast kiitsid. Nad hüüdsid mahapõlenud kiriku rususid nähes:

– Teie mehed on olnud veel kangemad kui meie omad, isegi ristijumala peavarju olete ära rikkunud!

– Hä-hä-hää, sakste jumal… las hulgub nüüd koos nendega metsi mööda ringi!

– Küllap nad näljaga metsast välja tulevad!

– Või lõpevad sinnasamasse…

– Lõppegu, kuid enam ei taha meie nende sõna kuulda!

– Ei enam… nõndakaua kui eestlaste seas kas või ükski põlvepikkune poisike veel elab ja liigub, ei taha me enam sakslaste sõna kuulda!

Nõnda tõotati vastastikku ning pakuti üksteisele külalisleiba. Palju mehi ruttas aga kaevude juurde, et kustutada jahu.

Kui siis mehed olid söönud ja pisut puhates leiba luusse lasknud, hakkasid nad muutuma kärsituks, et miks ei asuta teele. Kuid teeleasumisega tahtsid ülikad siiski seni veel viivitada, kuni ka Rapla ja Juuru mehed on Hagerisse pärale jõudnud. Et aga mehed muutusid seepärast üha kärsitumaks ning et seni polnud ju veel õieti ühtki vanemat valitud, kes kõigi tahtmisi oleks ühendanud, siis osa neist kinnitaski oma vööpaelu, et asuda Rävälä poole teele. Nähes seda ratsutas aga Neljusepoeg Leino nende juurde ning hakkas kõnelema nõnda:

– Oodake, mehed, ärge hakake oma väge jälle koost lõhkuma, et pärast siis võidaks hakata neid üksikult lööma. Kui meie nüüd Rapla ja Juuru omasid ei oota, siis võidakse tagant järele tulles lüüa neile selga, kuna aga kõigi koos olles ei söanda keegi meisse puutuda. Pealegi on nende sõnatoojad siia pärale jõudnud ning ütlevad, et sealtpoolt ollakse juba teel.

Säärased manitsevad sõnad tõid meestele aru tagasi ning nad olidki ootamisega nõus. Istudes trobikonniti igas paigas ümber kiriku rusude, nurmedel ja külaõuedes, kuulasid nad torupillide hüürgamist või laulsid ning leelutasid neile kaasa. Isegi palju naisi, emasid ja tütreid oli nüüd tulnud oma mehi, poegi, isasid ja vendi saatma või neile teemoona tooma. Kõik nad õhutasid nüüd omakseid, et need oleksid sõdimises vaprad ega tunneks muret kodude pärast. Aga samuti laulsid ning leelutasid nad koos meestega vanu sõjalaule, mida nüüd unustusest jällegi välja toodi.

Ratsutades oma varesekarva hobusel selles määratu suures talupoegade laagris ringi, tundis Iku kahtluste rõhuvat paina. Need olid otsegu mustad kaarnad, mille eest ta ei leidnud kuskiltki varju. Olgugi et kogu selles ootamatult pealehakanud mässus ei teadnud ta midagi laita, aimas ta oma südames siiski, et kõigest sellest ei tule midagi head. Muidugi, ta vihkas sääraseid rumalaid kahtlusi, vihkas nende pärast ka iseennast. Aga ta aimas sedagi, et kogu see südamemure ja rahutus on temas tekkinud ainult tütre kadumise pärast ja et õieti see polegi rahutus, vaid ainult lein, mis nüüd ta südant vaevab. Pärast oma rahva kokkuajamist oli ta kohe rutanud siia, Hagerisse, lootuses, et vabastab ta Erasmus von Hahnensporni meelevalla alt. Kuid nagu Neljusepoeg Leino ise oma suu läbi talle kinnitas, polevat ta peale mõne sulase ja ümmardaja mitte kedagi enam lossist leidnud. Oleks tal vähemalt õnnestunud tabada Hahnensporni noort abielunaist, siis tema vastu oleks ta suutnud oma tütre ikkagi välja lunastada. Kuid sedagi ei juhtunud ja nüüd ei jäänud tal enam muud üle kui uskuda, et tema tegude pärast peab ta tütar Ulvi raske kannatuse läbi surema. Ja siis on ka lõppemas ning täiesti otsa saamas ta sugu – tema on viimne.

Lastes hobusel aeglast sammu astuda kuulatas Iku aeg-ajalt, kuidas meeste torupillid ja sikusarved aina hüürgasid. Aga samuti jäi ta vahel kuulatama ka sõjalaule, mida nüüd ühtepuhku ka juurde sepitseti ning leelutati. Nõnda edasi ratsutades ning oma kahtlustega kembeldes tuli Iku ringiga tagasi oma rahva juurde ning, hüpanud sadulast, istus Henrikupoeg Vaido kõrvale.

– Isand, küsis talt Vaido, – oled sa juba saanud oma tütre viijate jälile?

– Ei, pomises Iku oma nahkset ning rauaga vitsutatud kiivrit peast võttes. – Susi jätab ka jälje järele, kuid saksa rüütel mitte…

– Siis sinugi tütar on soekarjas, nõndasama nagu minu Ellu, keda kogu talv Nissis kinni peeti ning narriti! ohkas Metsupoeg Kaano. Kuuldes seda tõmbusid Iku kulmud kibestunult kurdu ning ta lausus rusikaid kokku surudes:

– Ennem ta siis olgu juba surnud, kui et säärane teotus peaks minu pealaele langema!

– Tõsi, Leenaripoeg Iku, et teotus on kibedam kui surm, ja seepärast ei soovi minagi oma tütrele enam muud kui surma! ütles Kaano.

– Ei, Metsupoeg Kaano, miks peaksid sa soovima talle surma, kui oled lubanud ta mulle naiseks! sõnas Vaido äkki vahele,

– See oli mullu suvel… enne tema mõisaviimist…

– Olgugi… aga kas sa siis niikaua oma sõna enam ei peagi?

– Kuidas ei pea sõna, ja Kaano laotas käsi, – ega siis sina ei taha teda nüüd enam kosida!

– Oma sõnast ei ole ma taganenud!

– Aga Vaido, ära unusta, et ta on teotatud tüdruk, kelle ihu sees on hakanud idanema võõras tõug! hüüdis Metsupoeg Kaano, sattudes nõnda suurde meeleärevusse, et ta oma käed pea kohale püsti ajas.

– Ma ootan… ootan, kuni ta ihu sellest hirmsast roojusest jällegi puhtaks saab, siis kosin ta enesele naiseks!

– Oh Vaido, on neitsikesigi sul valida, miks pead sa siis kosima ühe ärateotatud tüdruku! lausus Kaano kibedalt.

Äkki kostis laagri teisest servast kisa ja karjumist, mis kord-korralt ikka suuremaks paisus. Sinna ilmus nüüd paar ratsasulast, kes olid käinud ümberkaudsetes külades mehi kokku ajamas. Teel olid nad tabanud ühe saksa soost rüütli, kes kandis veel praegugi toredaid rõivaid, mis aga nüüd olid määrdunud ning mitmest paigast rebenenud. Ta oli kaelapidi köidetud ühe sulase sadula külge ning oli kogu aja pidanud ta hobuse kõrval sörkima. Kui ta nüüd laagrisse toodi, siis oli ta näost nõnda heitunud, et ei suutnud sõnagi lausuda. Kuna laagris oli parajasti mitmest maailmakaarest rahvas koos, siis tunti ta õige peagi – oli Kohila mõisa saksa soost lääniisanda poeg. Kui temalt aga hakati järele pärima ta vanemate ja vendade asupaiga üle, siis raputas ta ainult pead ning ajas suust üsna segaseid sõnu.

– Silmus kaela ja oksa, et see pöörane tõug maa pealt väheneks! hüüdsid mehed ja hakkasid vangistatud rüütlipoega üksiku tamme alla lohistama.

– Vater, Mutter, nad ei teagi, kus ma pean surema! kisendas see noor rüütel ning püüdis viimses hädas olles silmusest lahti rabelda.

Kuid ei – verega oli see võõras tõug oma õigused siin saanud ja verega pidi ta nad jällegi käest andma. Ja silmusnöör heideti üle tammeoksa ning surmalemääratu vinnati üles. Kui aga viimne korin ja kramplikud tõmblused olid kadunud tal ihust ning surm selle pikaks venitas, siis vaibus meeste kisa, ning olles jälle ühe ohvri lisaks saanud, läksid nad vaikides eemale.

Sääraseid hukkamisi ei tahtnud Iku kunagi pealt vaadata, kuid ta ei saanud seepärast süüdistada ka rahvast, kes ainult sel kombel võis võõrastest ning ülekohtustest maaisandatest vabaneda. Ainult siis, kui mehed hukkamistel kippusid tooreks minema ning tahtsid oma ohvritele valmistada ühtlasi ka piinarikast surma, astus ta alati aruka sõnaga vahele.

Ja siis – ei läinudki enam kuigi palju aega, kui lõuna poolt hakkas õige kaugelt juba kostma kisa, laulu, torupillide vägevat jõrinat ja sikusarve huikamisi, – tulid Rapla ja Juuru mehed. Kõige ees tulid ratsastatud talupojad, liikuda kahel pool maanteed, kuna nende vahel ja taga sammusid jalamehed, kelle vikatid ja kirveterad päikese paistel särasid. Kõigi nende ees aga veeti kõrgete ratastega vankrit, millel istus üksik talupoeg, punasekirju mantel seljas ja lai kahe teraga lahtine mõõk lapiti põlvedel. Kahel pool vankrit ta kõrval jooksid aga mehed sikusarvedega, mida nad kogu aja puhusid.

Säärase määratu pika rongkäigu lähenedes koondusid mehed oma laagritest kõik maantee äärde kokku ning hüüdsid hõisates ja naerdes:

– Ennäe, väge tuleb meil aina juurde!

– Tuleb väge ja rammu neh, vastati. – Aga miks siis teie siin Hageris lasete leiba luusse ega liigu ka Rävälä poole edasi?

– Ootasime teid. Aga keda te seal vankril eneste ees nõnda suure auga veate?

– Oo, see on Tõnni Jaak. Tema lõi omaenda käega kaksteistkümmend sakslast maha, kolm heitis tulle ja neli naelutas risti; ta on vägev mees, ja seepärast valisime ta enestele sõjavanemaks. Näete, tal on purpurikirju mantelgi seljas, ja see ei ole muud kui puha sakste veri.

– On tõsi, ja isegi kuldse vööga olete teda ehtinud…

– Seda on ta ka väärt.

Tulijate voor jäi seisma, kuna aga Neljusepoeg Leino ratsutas nende vanemale vastu, et teda tervitada. Juuru meeste vanem ei olnud mitte ülikate ega läänimeeste killast, vaid ta oli kõige harilikum talupoeg, keda aga oldi eneste seast siiski paremaks peetud. Peale valida ülbuse, mis ta näost paistis, oli ta silmavaates ka midagi säärast, mis otsegu oleks tahtnud sundida kuulama ta sõna. Temalt nüüd küsiski Leino, ajades oma hobuse ta vankri kõrvale:

– Kas olete ka Paide poolt saanud sõnumeid, et mida orduisandad kõigest sellest arvavad.

– Raja tagant pole seni midagi kuulda, kostis vankrilistuja, – kuid küllap hunt juba varitseb, ega ta nüüd enam ei maga!

– Eks näe, kui saame suure maleva kokku, kas ta siis enam tihkabki üle raja tulla?!

– Kes teda teab, kuid eks ässitajaid ole seal nüüd küllalt… Käisime kogu kihlakonna risti ja põigiti läbi, tapsime ilma armuta, kuid paljud pääsesid põgenedes siiski Järvasse.

Nüüd tuli ka Leenaripoeg Iku lähemale ning peale kõige muu hakkas järele pärima ka oma tütre ja põgenema pääsenud Erasmus von Hahnensporni üle. Kuid Rapla ja Juuru mehed vangutasid ainult päid – keegi polnud neid näinud ega neist midagi kuulnud.

– Küllap hukkasite saksu õige palju? päriti siis põnevalt.

– Ha-ha-haa, ühtekokku ikka mitusada! naeris Tõnni Jaak ja raputas oma mõõka, mis oli paatunud verega õige paksult koos. – Tapsime ja heitsime tulle, et nad haisema hakates ei reostaks õhku.

– See on tõsi, nõndasama talitasime meiegi.

– Aga ütelge, mehed, missuguse pahareti pärast enneaegu pihta hakati, kui kuulu järgi pidi selleks aega olema veel tubli nädal.

– Juhtus nõnda, lausus Neljusepoeg Leino ja kehitas õlgu. – ega iga tahtmine ei lähe alati täide.

Õigus sinulgi, ja mis on juba alatud ning tehtud, ega seda enam teiskordselt pole vaja mäletsema hakata.

Needki tulijad ruttasid kaevude juurde ning juues ise ja jootes oma hobuseid ammutasid need õige peagi veest tühjaks. Pärast seda, kui oldi end vöörkottidest pisut toidetud ning kogutud rammu teekonna jätkamiseks, hakkas kogu see määratu hulk mehi liikuma edasi Rävälä poole, kord-korralt ikka paisudes ja suurenedes, kuni neid oli koos juba tuhandeid.